Nàdala reisikolumn

Eilne lennureis mòòdus vàga meeleolukalt.

Pescara-Rooma bussis ja hiljem Vilniuse lennukil nàgin anorektikut. Ta oli end lahkelt vàga nappide riietega katnud, mistòttu oli pònev tema kàeluudega tutvuda. Uskumatult pikad varbad olid tal ka - justkui sòrmed.

Rooma lennujaamas maandus check-in jàrjekorra ette Zeligi-Vanessa, kaasas kaks majasuurust kohvrit ja liibuvas triiksàrgis Aupaklik Mees. Neile kes ei tea, Zeligi-Vanessa on yks Itaalia telenàgu, kes presenteerib iganàdalases komòòdiasaates "Zelig". Ma ise nàen teda sagedamini lennujaamades kui telekas ja vòin teile òelda, et reisides kannab ta alati halle dresse ja valgeid Converse ketse.
Vanessa tekitas pàris huvipakkuva sotsiaalse eksperimendi. Lennujaama inimesed olid sekundipealt aupaklikkuse kehastused. Vanessa ise tegeles oma mobiiltelefoniga ja kòndis kaugemale ning Hàrra Triiksàrk jàeti formaalsustega tegelema. òige ka, kesse ikka kuulsalt inimeselt passi kysib, kui vòib lehestki lugeda, mis ta nimi on ja kellega ta òhtust sòi vòi mis ta poest ostis. Mina ka Anne Veski kàest passi ei kysiks! Ignorantsed Leedu turistid aga vàljendasid hààlekalt oma pahameelt ja porisesid mis kole, aga ilmselgelt polnud Hàrra Triiksàrk mingi vastutav tegelane, mistòttu nad tema turja ei hakanud.

Vanessal polnud karmavòla tagasimaksmist vaja pikalt oodata. Peale seda, kui reisijad said lennukisse laaditud, seisis lennuk umbes kaks ja pool tundi lennujaamas. Vanessa oli vàga àrritatud taolisest korralagedusest, muudkui seisis pysti ja tegi telefonikònesid ning saatis Hàrra Triiksàrki korduvalt pilootide jutule.
Yldiselt lennukis oli pàris palav ja ebamugav ja infot ka yldse ei antud, sest ega lihtsurelikud siis piloodikabiinis kiibitseda ei saa, aga seda peab kyll tòdema, et nagu aprillisyndmuste ajalgi, paistis Air Baltic seegi kord silma osava kriisijuhtimisega.
Seoses viivitusega oli kindel, et kui Vilniusse jòuamegi, siis Tallinna lennuki peale enam kyll ei saa. Itaalia kogemuste najal kangastusid mulle graafilised nàgemused sellest, kuidas saabun Vilniuse lennujaama, kòik infopunktid on suletud, keegi midagi ei tea, otsin ise mingi hotelli ja yritan tulutult Air Balticu infoliini ja lennujaama helistada. Kui veab, on ehk teisigi Tallinnasse reisijaid, kes mingite oma tutvuste kaudu teada saavad, et jàrgmine lend vàljub hommikul kell neli. Tànast pàeva plaanisin veeta hibernatsiooni ja kooma vahepealses olekus. Vahest ehk kuue kuu pàrast kompenseeritakse ka kulud, aga kindlasti peab enne mòned korrad helistama ja dokumente ja pardakaarte ja muudtaolist erinevatele faksinumbritele saatma.
Aga oh imet! Vilniuse lennujaamas seisis kòige nàhtavamal kohal vibalik korvpallimàngija ja hoidis kàes silti "Tallinn transfer". Oh, mul tulid kohe heldimuspisarad silma! Kòik kuus Tallinnasse lendajat talutati kàekòrval check-in leti juurde ja siis ilusti lennukile, mis lahkelt hilinejaid ootas. Tallinna kohal premeeriti meid imekauni suveòhtuse panoraamiga ja isegi - ausòna seda poleks kyll oodanud - pagas jòudis kohale!

Tàiesti kòrvalisel teemal - PK, kui sa seda loed, siis Katusekino oleks ka vahva koht, kuhu abikaasa viia. Ma pole seal veel kàinud, aga vist enda abikaasa vòtan kyll sinna kaasa. Mònel sellisel òhtul kui prantsuse porri vòi vihmasadu vòi jaapani òudukaid ei tule, sest muidu ta hakkab jàlle arvama, et eestlastel on meelelahutusest kuidagi kreenis arusaam.

Tànane pilt on mòòdundnàdalane ylesvòte imekaunist kohast Lago di Scanno, mis asub Abruzzos màgede vahel. Tànavu kàisin seal teist korda, aga làbipaistev màgijàrv ja muinasjutuliselt metsikud màed ja armas keskaegne Scanno vòtavad samamoodi hingetuks nagu esimesel korralgi.

Kuumalaine

Seoses sellega, et Facebook on tàis eestimaalaste kaeblikke hyyatusi kuumalaine teemal, tahaks ma siin omalt poolt targutada, et enne kui hakkate òhkama, et kindlasti on sul, Katu, Itaalias nii vahva ja tore sedasi soojal maal olla, siis peetagu meeles, et itaallased peavad neli kuud aastas taoliste temperatuuridega leppima. Ma ei saa siin suvekuudel òlipudelit pooleks tunnikski autosse jàtta. Plahvatab, kurivaim.
Hetkel tuleb tòdeda, et siin Itaalijamaal on soojaga pisut liiale mindud. Kàisin ennist vàljas asju ajamas. Higistasin riided màrjaks, tulin lòòtsutades koju tagasi ning seadistasin konditsioneeri 23 kraadi peale.
Kevadel installeerisin kòògiròdule maitseka sòòmisnurgakese, aga viimasel nàdalal selle kasutamisest kyll enam midagi vàlja ei tule. Pòrand on nii tuline, et ròdu peale minemiseks peab kingad jalga panema. No kui peab kingi jalga panema, siis ma juba làhen baari hommikukohvi jooma! Laud on ka juba hommikul kella seitsmeks tàiega yles soojenenud. Nii kui mingi salati vòi Nutella lauale asetan, vajub yks lonti ja teine muutub vedelaks. Akent ei saa ka lahti hoida. Nii kui luuki praotan, on tunne, justkui hoiaks kydeva praeahju ust avali.
Nutu ja hala juurest pisut positiivsemale lainepikkusele yle minnes vòib teatada, et head viinamarja-ilmad jàtkuvad ning endiselt vòib loota, et tuleb soodne aasta. Eelmisel aastal pàris kindel ei olnud, et viinamarjad lausa enda veinikojas veiniks teeme, mistòttu Roku Tòòkas Isa haris viinamàgesid nii nagu ta seda ikka teinud on. Tànavu aga sahistab ta erilise hoolega puukeste vahel ja teeb igasugu protseduure, mida ta varem teha ei viitsinud. Loodetavasti teeme ikka selle òise korje ka àra.
Montepulciano d'Abruzzo marjad on juba pàris kogukad:

Ning siin làhivaade esimesest punasest marjast:

Supelsaksad

Teadupàrast yks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna. Tàna leidis see igihaljas tarkusetera taaskord kinnitust, kui tòdesin, et Pàrnu kohvikust "Supelsaksad" saab rààkida vaid piltide keeles:


Milline hurmav serviis:

Kui olin verandal ònnelikult òhates pilte ja diivanit ja lampi ja potisiniseid toole imetlenud, langes pilk helesinisele pòrandale. Joovastav! Daamid olid ka mòistagi vàga kaunid:

Vàga nutikas vàrvilahendus:

Tegelikult oli seal mitu vàikest tuba ja igayks neist vàike fotogeeniline maailm. Ainult, et nendes tubades sòid inimesed, kes muutusid fotoaparaati nàhes nii pahuraks, et tundsin vajadust pelglikult keskpòrandale tagasi tòmbuda. No tegin siis paar klòpsu, et mitte pàris tyhjade kàtega tagasi minna:

Nurr, kui nummi:

Hanepeaga nagid! Nurr-nurr:

Lòòn jàtkuvalt nurru:

Minu arvates vòiks nad lasta oma kohviku mingil hakkajal kunstfotode meistril yles pildistada ja interjòòri piltidega postkaarte seal myya. Soovitavalt koos markidega:

Lòpetuseks tahtsin tànada hakkajat toidublogijat, kes mind "Supelsaksteni" juhatas. Yhes teises blogis olid hirmus ilusad pildid ka yleval. Ohjummel kyll! Kelle blogi see oli? Tòesti ei màleta. Ilmselt vanus annab juba tunda.

SATC2

Oh ma kohe pean siin sòna vòtma selle filmi teemal, mille vaatamiseks hardalt Eestisse tulekut ootasin, et ei peaks itaalia keelde dubleeritud Samanthat kuulama.
Uudishimu rahuldamise mòttes tuleb tunnistada, et tegin ikkagi hàsti, et filmi àra vaatasin, sest see ka ei sobiks, kui viiekymne aasta pàrast surivoodil mòtlen, et kyll on kahju, et "Sex & the City" 2. osa vaatamata jàtsin, sest kriitikute arvates on see yks lòpmata ajuvaba film.
Kleidid-kingad-juveelid olid ootuspàraselt kenad vaadata ja film oli hoogne ka, aga paar pretensiooni tahaks siiski kuuldavale lasta.
Esiteks, kui vana on Carry? No ausòna. Selles vanuses naisterahvad peaks ikkagi teadma, et kui abielus sàrtsu pole, siis mehe kallal nààgutamisega seda ei teki ka. Uskumatult naiivne frau! Pealegi julgen arvata, et paljalt sellest ikka ka sàrtsu ei tule, kui paned kodus litritega kleidi selga ja trambid vààrisparketile oma kuldsete stilettodega tàkkeid sisse. Sisu peab ka olema. Ja flirti.
Aga teine pretensioon oleks pisut kurjem, prouade kolonialistliku ylbuse ja mòòdutundetu ignorantsuse aadressil. Minna sedasi vòòrale maale, vaevumatagi kultuurikontekstiga tutvuda ning kohalike inimeste vààrikustundel trampida on ikka uskumatult tobe. Araabia kultuur ei peagi meeldima, aga Ameerika eluviis ei pea ka kogu maailmale sobima. Ja kui sobibki, siis ma ikkagi julgeks arvata, et Abu Dhabi turuplatsil kondoome òhkuviskav hysteeriline proua (lyhikestes pykstes ja maikasàrgis) pole kyll intelligentseim moodus Ameerika demokraatilike ideaalide tutvustamiseks.

Eriti Pidulik Teadaanne

Heihopsti, Kodumaa veinihuvilised! Tàna on mul ààrmiselt pidulik teada anda, et Vigneti Radica nektarid on lòpuks ometi Eestis saadaval. Palju ònne meile kòigile!

"Aga... òelge palun, proua, kust neid kauaoodatud veine otsida?" kostab àrevil hòikeid Soome lahest Làti piirini (vàhemalt mulle meeldib sedasi ette kujutada).

Esialgu tasub sammud seada Rotermanni Veinituppa, mis asub Tallinnas, aadressil Rotermanni 12. Sealt leiate Eesti Sommeljeenduse Isa R-i, kellel on lumivalged juuksed ja màekòrgune elukogemus. Mulle on jàànud mulje, et kui R-le Prantsusmaal suvalise geograafilise punkti koordinaadid ette anda, vòib ta silmapilkselt pajatada olulisematest syndmustest nimetatud koha ajaloos viimase 700 aasta jooksul ning yhtlasi nimetada sealkandis kasvavad viinamarjasordid ja veinimòisad.

Yhesònaga, Rotermanni veinituba on avatud tòòpàeviti kl 11:00-18:00 ja laupàeviti kl 12:00-16:00. Saladuskatte all vòin òelda, et meie veinid on kohe ukse juures paremat kàtt. Kui ise kohale minna ei saa, vòib veini kulleriga koju tellida. Selleks tuleks siis kirjutada rein@manipenny.ee Nad on seal vàga lahked ja vastutulelikud, nii et àrge kartke!

Kui aprillis Eestis kàisin ning igal vòimalusel NOPis vòrsesmuuti ja porgandimuffinitega vòòymbermòòtu toestasin, siis kes oleks vòinud arvata, et just seal meie veinide esmaesitlus aset leiab. Aga leidis! Esmaesitlus oli vàga huvitav ja koht ise on jàtkuvalt nii armas, et kui taolisi nummisid kohti oleks Eestis neli aastat tagasi tehtud, oleks ma tòsiselt mòelnud Itaaliasse kolimist.
Kui ilmad jàlle koledamaks làhevad vòi kui lennujaamas midagi teha pole, siis vist kirjutan sellest esitlusest pikemalt. Esialgu tahtsin lihtsalt teada anda, et ka NOPis on meie veinid saadaval ning juulikuus kehtib eripakkumine, milletaolist peale juuli lòppu teie silmad enam iial ei nàe.

Poolakad

Poola on teatavasti kuulus oma immigrantide poolest. Entsyklopeediat avamatagi tulevad kohe meelde Frederick Chopin, Marie Curie, Roman Polanski, Johannes Paulus II, Polish Plumber.
Aga seekord tahtsin lihtsalt mainida, et tublide poola immigrantide leidmiseks pole vaja aktuaalsetest pàevasyndmustest kaugemale minnagi.
Eile nàiteks pidas Hàrra M vajalikuks mainida, et Saksa meeskonnas on tegelikult kolm poolakat ja see nad vòidule aitaski. Kui Itaalia-Slovakkia màngu arutasime, siis ka Hàrra M kommenteeris, et Slovakkia meeskonnas on yks poolakas. Minu arvates viitab see vankumatult poola rahva lòppematule vàgevusele ja andekusele. Brasiilia - tuntud immigrantide maa - meeskonna kohta ei hakanud uurimagi. Kindlalt vàhemalt yks poolakas tuleb àra.

Mis ma oskan òelda?

Pàeva kultuurierinevus - Varssavi optikapoodides ei myyda kontaktlààtsede vedelikku! Mis tàhendab, et ma pean homme veiniostjate ette ilmuma prillidega, mida mu òde ilmselt kirjeldaks kui "okulaarid-kuhu-te-Katu-viite!" Tirisin Proua M ja tema lapsjumalad kòigisse tee peale ette jàànud optikapoodidesse, aga alati oli vastuseks, et neil on vaid prillid ja et lààtsevedelikku saab 50m kaugemal asuvast poest. Trikk oli selles, et tegelikult ei olnud alternatiivset optikapoodi 50 ega ka 100 m kaugusel! "Aga apteek!" pakuvad abivalmid lugejad. Aitàh pakkumast! Yhte apteeki astusime sisse ja seal teatas proua klienditeenindaja paduvihma kàes seisva lehma eluròòmuga:"Optika shopp!".

Pàeva elutarkus - kahe lapsjumalaga pole yldse mòtet vaatamisvààrsusi kylastada. Pidevalt jookseb yks sòidutee suunas vòi siis tuleb teda tassida ning imiklaps samal ajal karjub vankris ja nòuab imetamist. Proua M arvas, et ta on nyyd matka polka, ehk Poola Ema, kellel on yks karjuv laps puusa peal, teine karjuv laps rinna otsas ja varbad porised. Muhelesime, et vaid purjus abikaasa oli puudu.
Kòigest sellest vòib jààda mulje, et pàev mòòdus ebaònnestumise tàhe all. Kyll aga pean pigem màrkima, et oli vàga kaunis ja pàikeseline.
Jalutasime piki vàga glamuurset ja erakordselt puhast Varssavi kesklinna. Neil olla vàidetavalt ainult yks glamuurne tànav siin, aga selle eest on see pikk, nii et kolm tundi kulus àra.
Varssavis on ka yks teine tànav, mis olla Poola kòige paremini hooldatud tee - Royal Road. Proua M oli vàga tige Poola riigi peale, kes ei suuda maanteid normaalselt korras hoida, aga oma Royal Road'i poleerivad uskumatu hardusega. Kommenteerisin, et paljud eestlased ka kurdavad Poola konarlike maanteede yle.
Pierogi tegemiseks polnud proua M-l energiat, mistòttu poola rahvustoite kàisime sòòmas yhes vàga huvitavas kohas - The Inn Under the Red Hog. Sellel on tegelikult mingi poolakeelne nimi, aga mul oli ingliskeelne menyy.
Vene ajal olla siin olnud kommunismi suurkujude salajane prassimiskoht, kus suitsetati kuuba sigareid ja sòòdi supilusikaga kalamarja, samal ajal kui ròhutud poola rahvas viisaastaku plaani tàitis. Et proled aru ei saaks, mis asutusega on tegemist, ehitati tànavale ràndom paviljon nimega "Magda baar". Keldrisse aga loodi luksuslikud ruumid vaipade ja lyhtritega. Seal olla viibinud isegi Fidel Castro ja Mao Zedong. Oh ja vàidetavalt olla keldrist saanud maa-alust kàiku pidi otse Poola Kultuuripaleesse. Keldrist polnud Poola avalikkusel aimugi, kuni 2006. aastal paviljoni renoveerima asuti ning korraga olla tulnud pàevavalgele maa-alune restoran kolletanud menyyde ja kastikusse kirjutatud retseptidega. Loodame nyyd, et see fantastiline lugu ka tòele vastab! :) Soovitan eriti soojalt kartulipannkooke seentega ja peedisuppi kartulipudruga. Aga valmistuge selleks, et teenindus sakib ja pierogisid (mis olid head, aga mitte nii head kui kartulipannkoogid ja peedisupp) tuleb oodata tund aega.

Tervitusi Varssavist

Tàna, Kodumaa, kirjutan sulle Varssavist, hààldamatu nimega tànavalt, proua M kylalistetoast. òigem oleks òelda, et yhe kàega kirjutan ja teisega tapan sààski. Neid kurivaime olla peale siinseid hiljutisi yleujutusi eriti ohtralt tekkinud.
Ykspàev kui ilmnes, et pean meie veinide presenteerimiseks Varssavisse tulema, tòdesin, et ma pole kunagi Poolas kàinud. Isegi mitte làbi sòitnud.
Samuti ei tea ma poolakatest mitte midagi. Mu ainukesed Poola tutvused on:
1) Kapten Kloss
2) Yks tyyp Chicagos toimunud koolituselt. Ta jài mulle kohe silma, sest oli pikem kui mina ja suurepàrases fyysilises vormis. Kuna ta nime unustasin sekundiga, ristisin ta mòttes Poola Vàgilaseks. Tegelikult oli PV màrkimisvààrne sellepàrast, et ta ostis iga pàev terve galloni piima. Esimese koolituspàeva òhtul nàgin teda piimakanistriga hotelli fuajees ja mu tàpsustava kysimuse peale selgitas Poola Vàgilane rabedas inglise keeles, et ta on harjunud iga pàev piima jooma ja kuna poes gallonist vàiksemat ei pakutud, oli ta sunnitud terve kanistri ostma. Kanister hotelli kylmikusse ei mahtunud, mistòttu jòi Poola Vàgilane selle òhtu jooksul tyhjaks. Nii oligi, et òhtuti peale koolitust, kui mina piki sòiduteed ààristavat muru (sest kònniteid seal ei olnud) kingakaubamaja poole sammusin, tuli Poola Vàgilane mulle alati vastu, piimakanister nàpus. Olime ainukesed inimesed, kes Ameerikamaa ààrelinnas sedasi sòidutee serva pidi muru peal kòndisid. Olin Poola Vàgilasele juba selgitanud tema tàpsustava kysimuse peale, et kàin kingi ostmas, mistòttu pole vàlistatud, et ta kirjutas oma blogisse, et tutvus Eesti tytarlapsega, kes ostab igal òhtul kaks paari kingi ja et huvitav oleks teada, kas ta sòòb neid, et iga pàev uusi tuleb soetada
3) Proua M, kelles leidsin Londonis sugulashinge. Yhisest joomingust kujunes vàlja pikaajaline tòòalane sòprus. Nàiteks kui mul oli 157 lugemata emaili postkastis ja nende hulgas proua M kiri, siis talle vastasin kòige esimesena, sest ta oli kòige sympaatsem kolleeg peale soomlast H-d ning talle kirjutamiseks ei pidanud hoolega mòtlema, kuidas asju nii sònastada, et valesti aru ei saaks, sest mòistsime teineteist tàiuslikult.
Yhesònaga, kirjutasin talle, et olen Varssavisse tulemas ja et oleks vahva kohtuda ja et kui tal aega on, siis isegi vaatamisvààrsusi kylastada. Selle peale tuli tàiesti ootamatult kutse proua M kodus peatuda. Nyyd ma siin olengi.
Tàna kàisime juba kylastamas kuulsat Varssavi kinostuudiot ja seda ymbritsevat parki. Proua M abikaasa, hàrra M, sònul olla kòigi Poola filmide pargistseenid selles pargis filmitud, sest see asub mònusasti kinostuudio kòrval.
Homme on plaanis Varssavi vaatamisvààrsused ja poola rahvustoidu pierogie valmistamine. Olen vàga erutatud!

Playboy liblikas?

Kokkupuuted loodusega jàtkuvad. Vòi peaks neid tòlgendama kui kokkupòrkeid?

Eile tutvusin liblikaga, kellel on jànese kòrvad:

Peale kerget fototòòtlust kehastus ta hàmarate kavatsustega science fiction figuuriks:

Lapsed, loodus on tàis imesid ja yllatusi!

Kolmas vaatus ehk kodusòda

Tàna oleme niikaugele jòudnud, et meil on moodustunud kaks leeri. Roku Tòòkas Isa ja Moodne Vend, kes veinid eile Austriasse àra saatsid (no on ikka topised!). Ja teises leeris mina Rokuga. Roku on parajasti Roomas ja ei saa midagi teha, aga eilsete pikkade konverentskònede kokkuvòtteks arvas ta, et meile aitab sellest kangekaelsest ebakompetentsusest ja organiseerimatusest. Austria kysimus pole just esimene lahing, mida me RMV ja RTIga tòòstiilide erinevuse tòttu pidanud oleme, lihtsalt senimaani pole asjad nii teravaks làinud.
Yhesònaga, Roku arvab, et kui Tòòkale Isale ja Moodsale Vennale meie, rahvusvahelise kogemusega konsultantide, nàgemus ettevòtte tòò organiseerimisest ei sobi, tehku veinikoda nii nagu heaks arvavad ja me yldsegi làheme Miamisse puhkama ja màngima. Miks Miamisse? No Berliini vòi Stockholmi ju ei làheks..
Rokut teades arvan, et eks see on niikuinii hetke emotsioon ja homme on tal juba mingid teised ideed, aga alustuseks on seegi hea. Igaks juhuks ma Miami pileteid veel ei broneeri ja pigem tòòtan kodust. Ja Roku ei vòta perekonna telefonikònesid vastu, mis on vòrdlemisi uudne. Ma tean ise ka ratsionaalselt, et pole yldse konstruktiivne làhenemine, aga vahel on parem vait olla selle asemel, et jòuetust vihast ajendatuna mingeid nòmedusi òelda ja pàrast kahetseda.
Kusjuures eile juhtus nii mòndagi huvitavat. Nimelt Roku Tòòkas Isa vòttis kàtte ja helistas Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranile ning ilmnes, et proua M ei teagi veel, et Roku Moodne Vend ei kavatse laupàeval kohale ilmuda. Aga et eks nad siis yritavad anda oma parima, et meie nektareid presenteerida, sest kylalised olla kòik kohale kutsutud juba. Ja ma kohe ei saa mainimata jàtta kui alandlikult Roku Tòòkas Isa maksmise kohta kysis. No kurat vòtku! Yhesònaga, proua olla lubanud kòik vajalikud andmed anda ja puha. Roku Tòòkas Isa làks hetkeks kontorist vàlja ja arvake àra, kelle kòne ma vastu vòtsin? Proua M! Ossapoiss mis peapesu mu kòrvadesse voolas:"Meie siin tàiega teeme teile teene ja vòtame teie veine presenteerida, aga te isegi ei tule kohale! Mis pagana huvipuudus see olgu! Kas te teate kui raske on Austrias veine myya? Turg on tàis! Ma ytlen teile, turg on TàIS!" Tegelikult sain prouast tàielikult aru, sest tòepoolest Kòik Maailma Kohad on kuni kòrvadeni mahamyymata veini sees ning pàris jabur on veinikoja esitlus korraldada ja nòrkemiseni sebida ja siis korraga tootja ei tulegi kohale ning seegi pole kindel et veinid jòuavad.
Veinide kohalejòudmisest rààkides asus Proua M pragama, et mis see olgu, et veinid ikka veel ei jòua ja et me juba nàdalaid siin rààgime. Mille peale ma vastasin, et meie olime juba kaks nàdalat tagasi valmis veinid àra saatma, aga et ootame ikkagi vastust tellimuse kinnitusele ja andmeid tollidokumentide jaoks. Mille peale esines Proua M kiidukònega kellegi Treviso veinitootja teemal, kes toovat talle veinid auto pakiruumis kohale ja ei kysi kunagi, mis ettevòtte nimi ja registrikood on ja yldsegi Treviso veinitootja tulevat alati ka siis kohale, kui tema veine presenteeritakse ja ta yldse ei saa aru, mis kood ja asju me kysime. Juhtisin proua tàhelepanu asjaolule, et meie siin, Abruzzos oleme Trevisost 800 km lòuna pool, mis toob endaga kaasa mòningaid logistilisi vàljakutseid, aga proua arvates oli see puhas ignorantsus ja et see Treviso mees ikkagi...
Kokkuvòttes oli kòik vàga nòme, sest ma tean tàpselt kui raske on itaallastega midagi organiseerida, sest tòesti ei vòi kunagi kindel olla, kas nad peavad oma lubadusi vòi mitte. Ja ausòna on hale, kui sedasi alt hypatakse, nii et Proua M-i suunas làheb kogu mu empaatia ja sympaatia. Aga siiski. Teisest kyljest ega nemadki kòige korrektsemalt ei kàitunud, sest kui nad oleks tellimuse kinnitusele vastanud ja firma andmed andnud, poleks me eile taolises olukorras olnud. Muide ma kysisin ka, et kas ta saadaks ikkagi vastuse, et tellimuse kinnitus sobib ja seda kysimust proua ignoreeris tàiega, stiilis:"jajah, aga ikkagi et nyyd see laupàev..". Mis tàidab mu meeled erakordselt halbade eelaimdustega.
Igatahes olin rangelt otsustanud oma pààstekoeralikke instinkte maha suruda ja sellest pekkikukkunud projektist distantseeruda. Teatasin, et mul on vàga kahju, et asjad nii làinud on ja et Roku Tòòkas Isa vòi Moodne Vend helistab prouale tagasi.
Lòpetuseks kàrkisin pisut Roku Tòòka Isa ja Moodsa Vennaga, peamiselt sel teemal, et te olete ettevòttele tàiega ohtlikud ja yldsegi, miks mina pean teie jamade pàrast vòòrastelt inimestelt riielda saama. Mòistagi oli peale kòike seda draamat veinikoja atmosfààr vòrdlemisi pingeline ja ma tundsin, et mul pole meelekindlust oma silmadega pealt vaadata, kuidas 96 kaitsetut veinipudelit kaubikusse laaditakse, mille eest me tàiesti surmkindlalt raha ei saa.
Tuhisesin otsustavalt koju. Harva juhtub, et sedasi pàise pàeva ajal end kodust leian, mistòttu ei osanud ootamatult sylle kukkunud vaba ajaga muud teha kui et terve arbuusi nahka panna. Pàrast oli halb olla. Ei, toidust ikkagi lohutust ei leia, kui suhetega probleeme on.

PS! Tegelikult tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada viimaseid ylesvòtteid viinamàgedelt ehk Pinot Grigio viinamarjade portreed.

Teine vaatus

Roku Tòòkas Isa lendas mulle peale, et mismòttes ma kogu aeg kàin Rokule kaebamas ja et tema noor poeg nàitab elus esimest korda initsiatiivi yles ja yldsegi me peaks teda innustama, mitte pidurdama. Ja teda ei huvita, et Roku ei luba veine Austriasse saata, kui nad ettemaksu ei tee ja yldsegi milles on sinu probleem, Katu.
Yhesònaga me vaidlesime pàris pikalt kohe ja RTI pidas vajalikuks mainida, et ka mina kàisin Londonis ja seal kulus hunnik raha àra ja juba kuu aega on mòòdas ja siiamaani pole meil Inglismaal edasimyyjat, mille peale ma tòstsin ka hààlt, et yleyldsegi ma kàisin Londonis enda raha eest, mille teenisin Orjapidajalikus Konsultatsioonifirmas rygades ja ma pole sellega veinikojale mingit kulu tekitanud ja et rààgime nyyd ikkagi sellest Austria kysimusest.

Hetkel on Roku Moodne Vend huvitaval kombel kogu maailma silma alt àra kadunud ning mina ja Roku Tòòkas Isa oleme taktikaliselt kaevikutesse taganenud.

Kes teil on olnud tunne, justkui aegluubis autoònnetust vaataks pealt?

Ohmaivòi!
Roku Moodsal Vennal on mingi Kylast pàrit sòber, kes tòòtab Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranis. Sòber presenteerib end kui Vàga Tàhtsat Inimest, aga infokybemetest olen aru saanud, et on koka abiline.
Yhesònaga hàrga tàis itaalia poisid on vòtnud pàhe korraldada Vàhetuntud Suusakuurortis meie veinide degustatsiooni. Pange tàhele, et juunis. Kui suusakuurortites mitte kedagi ei ole. Umbes et Roku Moodne Vend làheb kohale ja kindlasti mina pean ka minema (sest RMV ei rààgi inglise keelt) ja kutsutakse kòik Austria tàhtsad inimesed ja yleyldsegi leiab aset vàhemalt rokkfestivali mòòtu yritus.
Kui asi minu kòrvu jòudis ja asja làhemalt uurima hakkasin, ilmnes, et RMV kokaabilisest sòber on asju korraldamas selliselt, et veinid ja selle tegijad tulevad kohale - mòistagi ise kòik kulud kandes - lootuses Austria Vàhetuntud Suusakuurortis feimi ja respekti koguda. Restoran vòtab kylalistelt 20 eurot per nase ja et meie vaeva kompenseerida, ostavad kymme kasti Pecorinot kah (aga mitte restorani hinnaga, vaid maaletooja hinnaga, sest RMV oli juba nii vàlja lubanud).
Ah et palju inimesi tuleks ja kes need oleks? Ilmnes, et sellele pole veel mòelda jòutud, aga umbes 40 peaks olema. Kylaliste vòimaliku identiteedi kohta selget vastust ei tulnud, nii et siinsele kogemusele toetudes julgen kujutleda umbes veerandsada kylalist: mòned igavlevad lumelauainstruktorid, postkontori tòòtajad ja paar tukkuvat pensionàri.
Tegin kiired arvutused. Kahe inimese edasi-tagasi reis Austria Mòttetusse Màgilinna vòtab aega kaks pàeva. Kui minna autoga, siis edasi-tagasi bensiin&kiirteemaksud làheks maksma ca 350 eurot. Lennuki varianti uurisin ka, aga ajakulu oli sama ja kokku oleks maksumus ca 700 eurot. Ilmselt tuleks pàev varem kohale sòita ja pàev peale yritust tagasi, mis teeks kaks òòd hotellis (ca 250 eurot, sest Roku Moodsa Vennaga ma tuba jagada kyll ei viitsi). Yhesònaga ajakulu oleks kahe inimese kolm tòòpàeva ja rahaline kulu vàhemalt ca 600 eurot.
Kui pàris aus olla, siis 600 euroga ja kuue tòòpàevaga saab turunduslikult palju rohkem àra teha, selle asemel, et pool tundi 25-le Vàhetuntud Suusakuurorti elanikule slaide nàidata. Asi tundus nii imelik ja RMV selgitused nii segased, et helistasin ise proua M-le.
Proua M osutus olevat segaduses germaani proua. Ta olla arvanud, et ta lihtsalt kuulutab yrituse vàlja ja siis kogu famiglia Radica lendab veinidega kohale ja tema korjab klientidelt raha ja kòik on ònnelikud ja tukkuvad pensionàrid ei saa arugi, mis juhtus.
Ilmselt oli pàris nòme kyll, et mina nyyd korraga kysisin aktsiisikoodi ja kàibemaksukohuslase numbrit ja selgitasin, et 10 kasti me ikka vist Fiat Panda pakiruumis kohale ei too ja et tavaliselt meie kliendid maksavad ise transpordi kinni. Proua M siis arvas, et ta rààgib sellest asjast omanikuga, kes kòik veiniostud otsustab. Saatsin juba tellimuse kinnituse ka àra ja palusin lynkadesse sisestada ettevòtte nimi ja KM kohuslase kood ja muud andmed, mis kòik puudu olid.
Vahepeal RMV otsustas, et ta ikkagi ei làhe Austriasse. Esiteks kohutas teda aja- ja bensiinikulu, mille peale ta veel mòelnud polnud. Teiseks sòitis ta nàdalavahetusel taaskord oma auto surnuks. See on tal juba neljas muide. Ise on noormees jàtkuvalt hea tervise juures, tàname kysimast.
Proua M pole ikka veel midagi vastanud. Aga RMV suhtles eile oma kokaabilisest sòbraga, kes andis teada, et yritus toimub juba selle nàdala laupàeval ja et kiiresti-kiiresti oleks veine tarvis. Tellimus suurenes korraga 10lt kastilt 16le, mille peale tegin siis uue tellimuse kinnituse, saatsin àra ja kysisin taaskord ettevòtte nime ja koode ja muud tyytut. Vastuseks ei halligi, aga koka abiline olla telefoni teel teatanud, et kòi sobib, ainult et ylekanne tehakse 15 pàeva pàrast. Ettevòtte nime meil ikka pole, kusjuures.
Nyyd pressivad Roku Moodne Vend ja Tòòkas Isa, et tuleks ikkagi transport àra broneerida ja veinid kiirelt àra saata ja et mina peaksin ikkagi òppima paindlikum olema ja yldsegi mis pagana pàrast ma kiusan inimesi nende aktsiisikoodide ja tobedate formaalsustega ja sedasi kliendid vòivad hakata arvama, et me oleme mingi ylbe firma.
No mina arvasin, et vòime ju saata kyll veinid àra, aga enne peaks restoran ikkagi arve àra maksma, sest kòik meie vàlismaa kliendid maksavad arve enne kui kaup vàlja làheb ja et neid andmeid oleks ikkagi ka vaja. Oh, ja kas ma mainisin, et Koka Abiline tòòtab restoranis vaid kuni 30.juunini?

Yhesònaga minu arvates kriiskab see keiss igast praost:"Fregatura! Fregatura!". No ma siin selgitan, et mòelge, meil on tegemist vàlismaa kliendiga. Me ei tea isegi ettevòtte nime ega KM kohuslase numbrit. Meil pole tellimuse kinnitusele mingit vastust. Inimene, kes tellimust teeb, làheb nàdala aja pàrast tòòlt àra ja ilmselgelt pole isegi autoriseeritud midagi ostma. Ja kòigele lisaks ei maksaks nad enne kui juuli keskel, kui kaup on ammu àra saadetud. No ma ei saa aru, kuidas nad aru ei saa!
Yhesònaga, et konstruktiivne olla, siis pakkusin, et muudes asjades ma nàpuga jàrge ei ajaks, aga arve peab kyll makstud olema enne kui kaup vàlja làheb. Ja et tegelikult tollidokumentide jaoks oleks neid andmeid ka tarvis, mida ma juba paar nàdalat tagasi kysisin.
Aga RMV ja RTI muudkui pressivad, et vaja ikka vein saata, sest on ju ikkagi RMV sòbraga tegemist ja kui veinid laupàevaks ei jòua, siis on kòik brutta figura ja yleyldse maailma lòpp ja meil pole ju Austrias edasimyyjat ja mòtle, mis vòimalused meile kòik kasutamata jààvad ja et kui mina neid ei aita, siis nad teevad kòik ise àra ja ilma minuta. Praegu làhen ja kaeban Rokule kòik àra! Ja kui see ka ei aita, siis ostan pileti Austraaliasse ja enne detsembrit tagasi ei tule!
/lahkub lavalt jalgu trampides ja porisedes/

Importance of Being Earnest

Nigeeria òhtusòòk jààb tàna àra, sest Dublinil on pakkuda palju teravmeelsemat meelelahutust: Oscar Wilde'i "Importance of Being Earnest" ehk triviaalne komòòdia tòsistele inimestele.
Tegemist on nàidendiga, mis viskab elegantselt, aga selle eest halastamatult, nalja Victoria-aegse Inglismaa kombestiku yle.
Kui nàidend esimest korda lavastati, oli Oscar kellegi kibekeele pahatahtlikkuse objekt, kes nii Oscarit kui tema nàidendit igatepidi maha tegi. Vihkamise kampaania kandis vilja ja nàidendit etendati pettumusttekitavalt vàhe kordi ning peale seda Oscar rohkem nàidendeid ei kirjutanudki. Millest on kahju, sest kàesolevast teosest leiab tànapàevalgi vàga aktuaalseid mòtteteri ja ma arvan, et Oscaril oleks neid veelgi olnud, kui ta oleks nàidendi teemal positiivset tagasisidet saanud ja sellest innustatuna veel mòne meisterdanud.
Vaadelgem neist mòtteteradest mònigaid:

Lady B: Nor do I in any way approve of the modern sympathy with invalids. I consider it morbid. Illness of any kind is hardly a thing to be encouraged in others. Health is the primary duty of life.

G:We live, as I hope you know, Mr. Worthing, in an age of ideals. The fact is constantly mentioned in the more expensive monthly magazines.

B: I do not approve of anything that tampers with natural ignorance. Ignorance is like a delicate exotic fruit; touch it and the bloom is gone. The whole theory of modern education is radically unsound. Fortunately in England, at any rate, education produces no effect whatsoever. If it did, it would prove a serious danger to the upper classes, and probably lead to acts of violence in Grosvenor Square.

G: Few parents nowadays pay any regard to what their children say to them. Whatever influence I ever had over mamma, I lost at the age of three.

Dubliners

Reedel vàrskelt Dublinisse saabununa otsustasin minna siinseid vàrvikirevaid uksi ja inimesi pildistama. Vàrvilisi uksi ma sinuga, Kodumaa, juba jagasin (tànks, PowerPoint!), aga yht ysnagi vàrvikat isiksust presenteeriks ka.
Nimelt rassisin parasti iirlaste rahvusraamatukogu vàrava ees, mis on maailma kòige nummim raamatukoguvàrav ja mille pildistamine oli mònevòrra komplitseeritud, aga sellest teinekord. Korraga màrkasin yhte stiilset hàrrasmeest, keda The Sartorialist kindlasti pildistaks. Nagu The Sartorialist ees, nii mina jàrel. Hàrra Dubliner juba ka màrkas, et ma teda màrkasin. Polnud tarvis kònetama hakatagi, sest ta kònetas mind ise.
Ilmnes, et tegemist on hàrra M-ga Prahast, aga tegelikult on ta pàrit Norrast. Jah, pildistamise vastu pole tal midagi, kui ma temaga òhtust sòòma tulen. Ah et koos abikaasaga? Ei, abikaasaga pole tarvis. Aga kas teil lapsi on? Ei ole? Jàrelikult te pole abielus!
Hàrra M puhus mulle flòòti ja uuris, et mis vàrvi silmad abikaasal on. Pruunid silmad? Oi-oi kui pahasti!

Jàrgnes maailmapilti avardav seisukoht sellest, et pruunide silmadega inimestel on monkey disease ja yldsegi pruunisilmsus viitavat vàgivaldsele loomule. Kunagi hallidel aegadel olla kòigil meie esivanematel olnud sinised silmad, aga siis olla tulnud kurja loomuga pruunisilmsed inimesed meie esivanemate maid vallutama ja nyyd on monkey disease siiagi jòudnud. Repliigi korras tahtsin lisada, et tol hetkel ma polnud veel hàrra Pga kohtunud, aga nyyd langeb kahtluse tume vari kyll Tyrgi viikingite peale.
Hàrra M uuris, et mis vàrvi minu silmad on. "Ah rohelised? Pruunid jàrelikult."
"Kuula nyyd hoolega," òpetas hàrra M. "Kust sa pàrit oled?" "Eestist," vastasin lòbustatult. "Mine Eestisse. Otsi yles mesinik. Lase tema mesilasel end nòelata ja siis joo selle mesiniku tehtud mett peale. Seejàrel mine magama ja hommikul - hoplaa! - ongi su silmad sinised"
Mul oli parjasti Vàga Vàikese Aruga Karu moment, mistòttu pidasin vajalikuks tàpsustada, et kas tòesti saab nii lihtsalt silmade vàrvi muuta.
Hàrra M àrritus pisut mu mòistmatuse peale ja selgitas, et mitte mu silmad ei muutu siniseks, vaid TEGELIKULT nad ongi sinised ja et see mesilaseprotseduur aitavad kurjuse ja vàgivalla pruuni kihi mu silmade pealt maha pesta.
Tead, Kodumaa, ma ikka imetlen inimesi, kes ringi reisides vòòrastega juttu rààkida viitsivad. Mina, nàiteks, nii kui korra ettevaatlikult proovin, satun kohe Hullu Keenjuse otsa.
Muide òhtul Rokuga ringi jalutades nàgime yhe pargi ààres Dublini teemalisi fotosid myygil. Ja seal oli tàpselt samasugune foto flòòti màngivast hàrra M-st. Milline kokkusattumus!

Dublini uksed

Hmm... parema puudumisel ajab PowerPoint pilditòòtlusprogrammina asja àra.

Concha Buika

Vahel ikka ònn naeratab lihtsale muusikasòbrale.
Nàiteks laupàeval otsisime Rokuga TasteDublin yrituse sissepààsu. Kòndisime ymber pargi ja otse loomulikult olime alustanud kòige kaugemast nurgast, mistòttu meil ònnestus peaaegu tervele pargile ring peale teha ja oh imet - komistada otse Concha Buika kontserdi kuulutuse otsa! Mis oli vàga teretulnud, sest aprillis pidi proua Buika ju Tallinnas esinema, aga esiteks oli see vàlja myydud ja siis jài yldse àra ja toimus hiljem. Nii et minust jài Tallinna kontsert igal juhul kylastamata ja hinge umbes selline tunne nagu siis, kui oled poes ilusa kàekoti vàlja vaadanud, mòne aja pàrast tagasi tulnud ja tuvastanud, et keegi on selle àra napsanud.

Aga tulgem eilse etteaste juurde. Kontsert toimus Iiri rahvuslikus kontserdimajas, mis oli - miks me ei yllatu? - roheline ja - yllatume positiivselt - vàga hea akustikaga.
Alustuseks esines yks sympaatne konferansjee, kes kutsus publikut yles telefone vàlja lylitama. Et oma sònumile kaalu lisada, rahustas Konferansjee, et làhima kahe tunni jooksul ei juhtu maailmas mitte midagi, mis oleks tàhtsam kui proua Buika kontsert - Iiri valitsus ei pidavat tagasi astuma ja IMF ei kavatsevat ka poole kymneks Dublinisse tulla. Ma poleks ise selle peale tulnudki, et Iiri valitsuse ja IMFi pàrast muretseda, aga hea, et keegi nende peale ka mòelnud oli. Yhesònaga, taolises optimistlikus ja rahumeelses atmosfààris oli kohe tore asuda Concha Buika kontserti nautima.
Concha oli uskumatu persoon! Nàiteks, vaadake seda kàteràtikut, mida ta kuulutuse plakatil kannab. Eile oli tal kàteràtiku asemel peas kòigi afromikrite ema! Taolist hiiglaslikku afrojuuksepahmakat ma polnud varem isegi ette kujutanud. Seljas oli Conchal fuksiaroosa maani kleit, mis eest ja kylje pealt nàgi vàlja justkui natuke liiga pikk ja ebamààrane hommikumantel, aga tagantpoolt jàllegi paljastas ta siugja selja. Concha esines paljajalu, aga vòrreldes juuste ja kleidiga oli paljasjalgne laulja juba vòrdlemisi paljunàhtud element.
Conchaga olid kaasas kolm muusikut. Pianisti nahk oli tumeda sokolaadi karva. Trummar oli harilik piimasokolaad ja tsellomàngija oli tàisteramuffin. Concha ise - mainin tàpsuse huvides àra - oli puhastverd sokolaadimuffin. Seda kòike rààgin ma sellepàrast, et juba visuaalselt oli see nii vahva nelik, et kui nad oleks kaks tundi vait olnud ja laval "Irish Independent'it" lugenud, oleks ma neist sulle, Kodumaa, kirjutanud.
Tulles kontserdi vokaalse kylje juurde pean ytlema, et Concha yletas màngleva kergusega mu juba niigi kòrgeid ootusi. Ta oli sedavòrd intensiivne ja karismaatiline ja kuidagi nii... ohjeldamatu, et Iiri rahvusliku kontserdimaja ruumidest vàiksemas kohas, nàiteks mingis pisikeses teatris, oleks kogu see intensiivsus lausa vàljakannatamatu olnud. Milline hààl ja milline emotsioon! Aeg-ajalt Concha peatus ja jòi vett, hoides pudelit kahe kàega nagu vàike laps ja siis ryypas klaasist lauluòli peale. Vahepeal pildistas Sokolaade ja Muffinit, seejàrel pani kaamera òrnalt lauale tagasi, naases mikrofoni juurde ning lasi kuuldavale imetabaselt nyansirikkaid ja jòulisi vokaalseid improvisatsioone.
Lauluòli-klaasi sisu jài mòistagi saladuseks, aga neid ryypeid vaadates meenus mulle, et ka Mihkel Raud tunnistas raamatus "Musta pori nàkku", et enamikke oma kontserditest ta eriti ei màletagi, sest oli purjus. Juhul kui seal klaasis alkohol oli, siis tòepoolest, andke minna, sest Concha loometegevusele aitas see kenasti kaasa.
Kokkuvòttes mulle vàga meeldis ja kahe lisaloo yle olin ka vàga ònnelik ja yldse kòik oli vàga tore. Rokule Concha eriti ei meeldinud. Olevat olnud justkui harilik sceneggiata napoletana ehk Naapolis harrastatav melodramaatiline alternatiivteater. On pòhjust arvata, et mulle vòiks naapoli teater meeldida.
Tàna loodan tirida Roku jazz-improvisatsioonile, mis toimub asutuses nimega kreatiivse tegevuse keskus. Yrituse kuulutus manitseb:"Please don't forget to bring your "refreshments"!". Kas ma juba mainisin alkoholi soodsat mòju loometegevusele?

Igapàevane nutt ja hala

Eelmisest nàdalast raputab Itaalia veiniavalikkust uudis Sitsiilia veinikojast, vahva nimega "Pyha Anastasia Klooster" ehk Abbazia Santa Anastasia, mille juhtkond ja veinimeister on politsei uurimise all seoses sellega, et vàidetavalt pesti nimetatud veinikoja kaudu maffia raha.
Kedagi pole veel otseselt syydi mòistetud, aga seda peab ytlema, et kòik see uih-maffia-otse-selgest-taevast teater on mònevòrra yllatav kyll. Nimetage mulle yks Sitsiilia ettevòte, kes pole maffiaga seotud. Ma ytlen, et lihtsam on kohata UFOsid ja siiami kaksikuid.
Kui siin juba politseist juttu tuli, siis mul on uus foobia - finantspolitsei. Ykskord nad tulevad niikuinii ja ma tàiega kardan neid, eriti peale hiljuti kuuldud lugu.
Proua L, Roku Leinaròivais Vanaema Pòetaja, rààkis, et ta naabrile, pisikese ehitusfirma omanikule, olla finantspolitsei robinal kaela sadanud. Pyhapàeva hommikul. Ehitusettevòtja pere olla seadnud end tytre leeritamisele minema, kui politseinikud ukse taha ilmusid ning nòudsid juurdepààsu dokumentidele ja arvutile.
Jutud sellest, et pere on just kirikusse minemas ja kas saaks paari tunni pàrast neid asju ajada, langesid kurtidele kòrvadele. Millest vòime jàreldada, et finantspolitseile pole miski pyha. Politseinikud teostasid erakordselt pòhjaliku làbiotsimise, mis olla kestnud lausa òhtuni vàlja. Ettevòtjalt nòuti seletusi, et miks on tal 2009.aasta kàive vàiksem kui 2008. aasta oma. No ettevòtja siis selgitas, et juba teist aastat on ehitusmaastikul tòòd vàhe ja kus tòòd pole, seal ei tule kàivet ka. Finantspolitsei seda ei uskunud ja tàiega pressis, et tunnista yles kuhu raha panid. Ettevòtja siis seletas pisarsilmi, et vaadake ise, meil siin on majanduskriis ja siin Kylas mitte keegi ei ehita ega remondi ja kust ma vòtan teile selle kàibe. Politseinikud aga vastu, et kàive peab olema vàhemalt samapalju kui 2008. aastal ja me mààrame siin teile 2009. aasta tulumaksu 2008.aasta pòhjal ning nyyd jààb teil, armas ettevòtja, koduylesandeks tòestada, palju tegelikult teeniti. Vahel olen haletsenud keskaegseid talupoegi, kelle niigi napist sissetulekust feodaalid enamuse maksude nàol sisse kasseerisid ja viljapòllud ka segi trampisid oma hobustega, aga ma ytlen teile, et maksumaksja òiguste osas valitseb Itaalias puha pime keskaeg veel.
Nyyd Hàrra Naaber praalivat Kyla baaris, et ta valmistub vanglasse minekuks. Ettevòte vireleb ja nòutud tulumaksu maksmiseks tal raha ei ole. Selleks, et viletsat olukorda Itaalia riigile tòestada, peaks adokaadi ja commercialista* palkama, aga neile maksmiseks tal ka ka raha pole. Huvitav olekski teada, mis sellest kòigest sai. Muidugi Itaalia byrokraatia on aeglane, nii et Hàrra Naabri arreteerimiseni vòib veel pàris mitu aastat minna.
*Commercialista on vàga huvitav institutsioon, milletaolisest ma ainult Itaalias kuulnud olen. Tegemist on advokaadi-maksukonsultandi-finantskonsultandi-audiitori hybriidiga, ehk inimesega, kes pakub konsultatsiooni kòikvòimalikel ettevòtluse ja finantsidega seotud teemadel. Commercialista vòib nàiteks koostada eraisiku tuludeklaratsiooni, vormistada eksportiva ettevòtte tollipabereid, nòustada raamatupidamiskirjete korrektse sisetamise teemal, teha ettevòtte aastaruannet vòi optimeerida maksukulu. Selleks, et commercialista'ks saada, tuleb làbida spetsiaalsed kursused ja eksamid, mis vòtavad mitu aastat aega. Aga kui kord tehtud on, siis on elu mureta, sest tulenevalt Itaalia vàga komplitseeritud seadusandlusest, milletulemusena normaalne inimene isegi oma palgalipikut iseseisvalt tòlgendada ei oska, on commercialista'del alati kàed-jalad tòòd tàis.

Katu avardab maailmapilti

Taaskohtumine Dubliniga oli erakordselt sydamlik. Olingi juba unustanud, kui vahvad on need pisikesed telliskividest majakesed oma vàrviliste ustega. Dublini suvi on vàga tuttavlik, ma arvan, et see kindlasti lisab sydamlikkust. 15 kraadi sooja, iga pàev nii pàikest kui vihma ning puud kahisevad kuidagi koduselt. Sama lugu, mis leiva lòhnaga, mida Vantaa lennujaamas tundsin. Mingi heli vòi lòhn, mille peale kunagi mòelnud pole, on kuidagi erakordselt kodune. Ma pole seda seni tàhele pannudki, aga Itaalia puud millegipàrast ei kahise nii muhedalt nagu seda teevad Iirimaa vòi Eesti puud.
Mònevòrra yllatavaks osutus asjaolu, et Dublinis kàiakse nii detsembris kui juunis tàpselt samade riietega. Iirlased on ikke yks elujòuline rahvas, kes ei lase ilmal end hàirida lasta!
Dublini toidupoodides on saada kaerahelbeid ja idusid, mida ma Rokule demonstreerimata ei saanud jàtta. Millegipàrast tundsin lapsikut vajadust tòestada kallile abikaasale, et maailmas eksisteerivad terved saared ja riigid, kus kaerast ning idudest toitutakse. Ta arvab, et mu kaerahelbepuder ja idandamispurk on mingite interneti kaudu suhtlevate toitumisfriikide eraprojekt.
Vahepeal on siin palju humoorikat juhtunud, aga esialgu tahtsin kirjutada eilsest Itaalia-Paraguai màngust, mida jàlgisime siinses itaalia restoranis Pinocchio.
Ma ytlen, Kodumaa, et vàlismaal elades muutuvad kòik oma patria suurimateks toetajateks. Nii nagu mul on kodus Eesti lipp teleka kòrval, seintel Eesti maastikud ning eriti màrkimisvààrne makrovòte mustast leivast (aitàh, sòbrad!) ja jalas muhu sussid - ja ma ytlen, et see kòik on alles jààmàe tipp - oli restoran Pinocchio dekoreeritud Itaalia lippudega (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe). Kòik kelnerid olid itaallased, aga sàrkide peale oli neil kirjutatud "I love Italy" ning sissepààsu juures silt "Ferrari parking only" (mida pàrisitaalia restoranides iial ei nàe).
Màng oli vòrdlemisi pingeline ja kòik itaallased teavad, et tànavu on neil ysna lootusetu meeskond. Mistòttu alguses oldi emotsioonidega reserveeritud. Paraguai vàrav kutsus esile kollektiivseid oigeid. Itaalia vàrav kutsus esile ohjeldamatuid kergendusohkeid ja ròòmuhòiskeid. Puhuti pasunaid ja skandeeriti "ITALIA ITALIA". Vàga armas.
òhtu nael oli meie laudkonnas hàrra P Nigeeriast, kes teatas, et tàna on ta Itaalia poolt, sest kellegi teise poolt ei sobi olla, aga muidu ta arvab, et Paraguai màngib paremini ning et Itaalia kòòk on kràpp. Uurisin, et mida siis Nigeerias syyakse. Hàrra P òpetas, et riisi ja kitsesid ning kutsus meid lahkesti neljapàeva òhtul nigeeria restorani sòòma. Ootangi huviga seda maailmapilti avardavat òhtusòòki!
Rààkisime ka sellest, mis keelt Nigeerias rààgitakse. Nigeerias olla 200 keelt (mille peale itaallased erutusid, et oh tàpselt nagu meilgi), aga hàrra P sònul rààgitakse ainult inglise keelt. Nàiteks tema oma vanematega rààkivat inglise keeles. Ja kooliharidust antavat ka Nigeerias inglise keeles. Uurisin siis ettevaatlikult, et aga kas teie, nigeerlased, ei ole mures sellepàrast, et kòik see inglise keeles rààkimine teie enda keelt ja yhtlasi ka kultuuri hàvitab. Hàrra P nòjatus enesekindlalt tooli seljatoele ja teatas (pean màrkima et kohutava aktsendiga inglise keeles):"Mina tulen kolmanda maailma riigist, kus inimesed muretsevad iga pàev selle yle, kuidas òhtuks ellu jààda. Nigeeria keele ja kultuuri sàilitamine on selle kòrval kuidagi kohatu mure, kas pole?" No selle mòttega tuli nòustuda kyll.
Hàrra P-l oli veelgi yllatusi varuks, mida tàna hommikul ka Daamidega jagasin. Nimelt olla Tyrgi viikingid hallidel aegadel Iirimaa vallutanud! Vahi kurjameid! Ma isiklikult polnud kunagi Tyrgi viikingitest kuulnud, aga Daamid teavad, et Epp Petrone reisiraamat andvat selles asjas selgust ning sisaldavat tòendusmaterjali, mis toetab hàrra P esitatud ajaloolist fakti. Lòpetuseks toon siinkohal àra K yleskutse, mida ka sinuga, Kodumaa, lugemisaasta kontekstis jagada tahan:"Lugemine avardab maailmapilti tohutult, believe me!" Jah, sellele mòttele kirjutan kahe kàega alla!

Vaieldamatult maailma nòmedaim lennukompanii

Ryanairi administratiivtasudest ja maailmakunnilikust suhtumisest pole enam mòtet jahudagi, aga àsja avastastin veel yhe alatu rahateenimismooduse. Vàga alatu.
Ryanairi kodulehel saab teatavasti pileteid ainult Briti naeltes osta. Pilet maksis (kòigi mòeldavate administratiivtasudega) 91,98 naela. Mis konverteeriti eurodeks kursiga 1,2893. Ametlik kurss on 1,2122. Kursivahega teenis Ryanair 7 eurot ja 9 senti. Nòme.
Alitalia on ikka tàitsa sympaatne ettevòte, kui Ryanairiga vòrdlema hakata. Vàhemalt ei kiusa nad lennu ajal reisijaid oma tobedate myygipakkumistega ja kàsipagasi suhtes ollakse ka inimlikumad. Fuhh, kuidas mulle ei meeldi Ryanair!

Miks ei leia natyyrmortidelt sidruneid?

Tàna, armas kodumaa, paisub mu rind uhkusest. Mu kòige lemmikumas toidublogis avaldati kaastòò, mille PKPle alandlikult saatsin, lootmatagi, et see àramàrkimise vààriliseks osutub. Aga vàhe sellest, et kaastòò avaldamist leidis, lisas PKP omalt poolt vàga intrigeeriva sissevaate Itaalia kunsti ajalukku, mida Vaga ja Kangilaski teile kindlasti ei jutusta.