Kàisin Simpsonite filmi vaatamas. Asjaolude sunnil mòistagi itaalia keelde dubleerituna.
Sellega seoses ma tahakski ametlikult teada anda, et tegemist oli kòige paremini dubleeritud filmiga, mida ma oma kinematograafilise elu jooksul nàinud olen.
Ma lausa julgeks ilma originaali nàgemata vàita, et Simpsonite filmi dubleerimise kàigus on syndinud hea hulk tòhusat huumorit, seda peamiselt Itaalia erinevate dialektide ja slàngi oskusliku kasutamise tulemusena, mistòttu ma ei vàlistaks, et dubleeritud on vahest isegi originaalist àgedam.
Rispekt!
Kui juba dubleerimisest juttu tuli, siis hetkel kogevad mu kuuldeorganid hoopis pretsedenditut dubleerimist.
Kujutage ette kypses keskeas, kòrgepalgalist Itaalia valgekraed, kes rààgib inglise keelt nii, et itaalia keele grammatilised konstruktsioonid làbi paistavad.
Valmis, jah? Olgem ausad, see ei nòua teab mis vilgast fantaasialendu eksole.
Vot nyyd lisage sellele kujutluspildile selline nyanss, et inglise keelt rààkides imiteeritakse pyydlikult afroameerika aktsenti (vot tàpselt nagu neegerpolitseinik actionfilmis) ning kasutakse asjaomaseid vàljendeid nagu ‘Ya’now man’ vòi siis ‘y’no wha' I mean’.
Telefonikòne on pikk ja aeg-ajalt sinjoor unustab end. Neil saatuslikel hetkedel kaob afroameerika aktsent àra ja murrab itaalia aktsent rysinal kapist vàlja. Muidugi mòne minuti pàrast lykatakse tylikas itaalia aktsent tahaplaanile ja tuleb taasettekandele neegerpolitseiniku imitatsioon.
Uh-uh, tòde on imelikum kui fiktsioon.
mercoledì, settembre 26, 2007
martedì, settembre 25, 2007
Tàhendab, kas Kass vòi Rebane?
Alljàrgnevaga tahaksin ma demonstreerida, et ma pole mingi selgrootu luuser kes alustab raamatu lugemist ja sellega kuidagi lòpule ei jòua.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
venerdì, settembre 21, 2007
nii lòppeski elamisloa saaga
Tàna logisin yle paari nàdala jàlle portaleimmigrazionesse sisse, et vaadata, kus universumis mu elamisluba vòiks ikkagi olla.
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
venerdì, settembre 07, 2007
paar nàidet, kuidas itaalias immigrantidesse suhtutakse
Eile làksin Ujumisakadeemiasse oma ‘nuoto libero’ (tòlk. vaba ujumine) eest maksma.
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ciao bella: è stato un piacere di fregarti
Tàna ma tahaks kirjutada Helena Frith-Powelli raamatust ‘Ciao Bella: In Search of My Italian Father’.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
giovedì, settembre 06, 2007
Itaalia ajakirjanduspreemiad
Vòtsingi kàtte ja korraldasin kiire otsingu internetis, saamaks teada, mille eest Itaalias ajakirjanduspreemiaid vàlja antakse.
Loomulikult kappas interneti mòòtmatutest avarustest sadu erinevaid, otse loomulikult igayks unikaalne ja vàga olulise tàhtsusega, Itaalia ajakirjanduspreemiaid arvutiekraanile.
Nàib, et igal fondil, asutusel ja Mòttetul Màgilinnal vòi Suvalisel Saarel on siin oma ajakirjanduspreemia. Kyll aga eristus selline asi nagu Il Premiolino, mis olevat Itaalia kòige vanem ja prestiiz’ikam ajakirjanduspreemia. Ma ei tea, kas on. Ma usun kòike, mis on kirja pandud.
Mille eest siis Itaalias Il Premiolinosid antakse?
Vaatame 2006 aasta laureaate.
Riccardo C (IlSole24Ore) sai preemia selle puhul, et on toonud 'kuiva majanduse ja finantsmaailma kultuurse inimlikkuse tuulehòngu', kajastades kultuuriteemasid lehe pyhapàevalisas.
Eee.. mingi elutòò preemia vist, sest konkreetset artiklit vòi asja polnud nagu vàlja toodud.
Fabio C (Sky Sport) sai preemia jalka MM ylekannete eest. Huvitav, kas jalka ylekanded làhevad kvaliteetajakirjanduse alla? Hea kyll, vaatame edasi.
Jàrgmine on Daria B (TV la 7). Tema sai preemia oma jutusaate eest ‘Le Invasioni Barbariche’ (tòlk. Barbaarsed Invasioonid). Selgitus on ka toodud, et see jutusaade on suurepàrane nàide sellest, kuidas saab teha nishisaadet (loe: huvitab vàheseid inimesi), aga ‘on sellegipoolest meeldiv ja tore’. Hmm...
Valisin TV la 7 kodulehelt yhe Daria jutusaate vàlja. Oli mingi intervjuu yhe Ameerika koreograafi ja baleriini Daniel Ezralowiga. Daria nàis olevat pisut ebakindel, aga pyydlik noor naine. Temataolised on lapsepòlves niisugused vaiksed valgete sukapykstega tydrukukesed, kes istuvad esimeses pingis aga iial kàtt ei tòsta. Mulle ei meeldinud eriti, et ta luges oma kysimusi ja fakte tantsuguru eluloost arvutiekraanilt maha umbes sellisel moel nagu nàeks ta esimest korda elus seda materjali. Lootsin, et vàhemalt kysimused on intrigeerivad, aga kahjuks mitte. Ma annaks ajakirjanduspreemia kòigile, kes viitsivad Daria saateid lòpuni vaadata.
Rosanna M (Altroconsumo) jàllegi sai sellise yldise elutòò preemia selle eest, et kaitseb tarbijate òigusi ja see polevat mitte kerge vòitlus, oli selgituseks lisatud. Tubli tydruk, keep up the good work. Tarbija òiguste kaitsmine Itaalias pole tòesti mingi naljaasi, sest vastaseid on palju, nad on tugevad ja hàsti organiseerunud.
Ka Luca R (La Stampa) sai rohkem nagu elutòò preemia selle puhul, et ta on tubli poliitikavaatleja, aga mingit konkreetset nàidet jàllegi polnud, et mis see àge asi oli, millega ta 2006 aastal hakkama sai.
David G-le (La Repubblica) antud preemia on minu arvates kòige rohkem yhe òige ajakirjanduspreemia moodi. Tema sai preemia selles eest, et kajastas Iisraeli-Palestiina konflikti ja eriti toodi vàlja asjaolu, et isegi kòige tumedamatel hetkedel sisaldanud tema reportaazhid lootust ja usku helgesse tulevikku.
Kusjuures, luulelisi ilukirjanduslikke vàikevorme leiab huvitatud lugeja, kui valib Il Premiolino kodulehel lingi ’Storia’ (tòlk. ajalugu). Imekaunis, justkui muinaslugu. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka sedasi kirjutama.
Huvitav oleks teada kuskohast Itaalias elavad eestlased uudiseid hangivad.
Nàiteks mina loen Corriere della Serat, Il Sole 24 Oret, Postimeest ja The Economisti pòhiliselt. Telekat ei vaata. Ja kokkuvòttes ma ei tea ikkagi pàris tàpselt, et mis Itaalias toimub.
Ja siis mul on veel kysimus, et kas Itaalias ka lehelugejaid poliitiliste veendumuste ja sotsiaalse klassi jàrgi saab eristada, nagu Inglismaal. Umbes et kui loed seda lehte, siis oled prole ja kui seda teist, siis high society ja kui kolmandat, siis intelligentne vasakpoolne ja kui neljandat siis intelligentne parempoolne.
Loomulikult kappas interneti mòòtmatutest avarustest sadu erinevaid, otse loomulikult igayks unikaalne ja vàga olulise tàhtsusega, Itaalia ajakirjanduspreemiaid arvutiekraanile.
Nàib, et igal fondil, asutusel ja Mòttetul Màgilinnal vòi Suvalisel Saarel on siin oma ajakirjanduspreemia. Kyll aga eristus selline asi nagu Il Premiolino, mis olevat Itaalia kòige vanem ja prestiiz’ikam ajakirjanduspreemia. Ma ei tea, kas on. Ma usun kòike, mis on kirja pandud.
Mille eest siis Itaalias Il Premiolinosid antakse?
Vaatame 2006 aasta laureaate.
Riccardo C (IlSole24Ore) sai preemia selle puhul, et on toonud 'kuiva majanduse ja finantsmaailma kultuurse inimlikkuse tuulehòngu', kajastades kultuuriteemasid lehe pyhapàevalisas.
Eee.. mingi elutòò preemia vist, sest konkreetset artiklit vòi asja polnud nagu vàlja toodud.
Fabio C (Sky Sport) sai preemia jalka MM ylekannete eest. Huvitav, kas jalka ylekanded làhevad kvaliteetajakirjanduse alla? Hea kyll, vaatame edasi.
Jàrgmine on Daria B (TV la 7). Tema sai preemia oma jutusaate eest ‘Le Invasioni Barbariche’ (tòlk. Barbaarsed Invasioonid). Selgitus on ka toodud, et see jutusaade on suurepàrane nàide sellest, kuidas saab teha nishisaadet (loe: huvitab vàheseid inimesi), aga ‘on sellegipoolest meeldiv ja tore’. Hmm...
Valisin TV la 7 kodulehelt yhe Daria jutusaate vàlja. Oli mingi intervjuu yhe Ameerika koreograafi ja baleriini Daniel Ezralowiga. Daria nàis olevat pisut ebakindel, aga pyydlik noor naine. Temataolised on lapsepòlves niisugused vaiksed valgete sukapykstega tydrukukesed, kes istuvad esimeses pingis aga iial kàtt ei tòsta. Mulle ei meeldinud eriti, et ta luges oma kysimusi ja fakte tantsuguru eluloost arvutiekraanilt maha umbes sellisel moel nagu nàeks ta esimest korda elus seda materjali. Lootsin, et vàhemalt kysimused on intrigeerivad, aga kahjuks mitte. Ma annaks ajakirjanduspreemia kòigile, kes viitsivad Daria saateid lòpuni vaadata.
Rosanna M (Altroconsumo) jàllegi sai sellise yldise elutòò preemia selle eest, et kaitseb tarbijate òigusi ja see polevat mitte kerge vòitlus, oli selgituseks lisatud. Tubli tydruk, keep up the good work. Tarbija òiguste kaitsmine Itaalias pole tòesti mingi naljaasi, sest vastaseid on palju, nad on tugevad ja hàsti organiseerunud.
Ka Luca R (La Stampa) sai rohkem nagu elutòò preemia selle puhul, et ta on tubli poliitikavaatleja, aga mingit konkreetset nàidet jàllegi polnud, et mis see àge asi oli, millega ta 2006 aastal hakkama sai.
David G-le (La Repubblica) antud preemia on minu arvates kòige rohkem yhe òige ajakirjanduspreemia moodi. Tema sai preemia selles eest, et kajastas Iisraeli-Palestiina konflikti ja eriti toodi vàlja asjaolu, et isegi kòige tumedamatel hetkedel sisaldanud tema reportaazhid lootust ja usku helgesse tulevikku.
Kusjuures, luulelisi ilukirjanduslikke vàikevorme leiab huvitatud lugeja, kui valib Il Premiolino kodulehel lingi ’Storia’ (tòlk. ajalugu). Imekaunis, justkui muinaslugu. Kui ma suureks saan, siis hakkan ka sedasi kirjutama.
Huvitav oleks teada kuskohast Itaalias elavad eestlased uudiseid hangivad.
Nàiteks mina loen Corriere della Serat, Il Sole 24 Oret, Postimeest ja The Economisti pòhiliselt. Telekat ei vaata. Ja kokkuvòttes ma ei tea ikkagi pàris tàpselt, et mis Itaalias toimub.
Ja siis mul on veel kysimus, et kas Itaalias ka lehelugejaid poliitiliste veendumuste ja sotsiaalse klassi jàrgi saab eristada, nagu Inglismaal. Umbes et kui loed seda lehte, siis oled prole ja kui seda teist, siis high society ja kui kolmandat, siis intelligentne vasakpoolne ja kui neljandat siis intelligentne parempoolne.
nii àge olen
Siiri palus mul enda 10 head omadust kirja panna.
Pean ytlema, et ylesanne ei olnud just raskete killast. Yhesònaga, ma esialgu kyll kirjutasin 10, nagu palutud, aga kui tahate, siis ma vòin veel lisada mòtteid :)
1 Esiteks olen ma ilus. Seda nii sisemiselt kui vàliselt. Eriti, kui mul on uued kingad jalas ja juuksed vàrskelt fòònitatud. Eksju?
2 Teiseks ma olen pàris tark. Sellest annab tunnistust nàiteks asjaolu, et mul on diplom ylikooli lòpetamise kohta. Samuti on mul prillid ja palju raamatuid. Vahel, kui kuuseis on òige ja tuul puhub òigelt poolt, on juhtunud, et ytlen mingi intelligentse mòtte.
3 Kolmandaks olen ma hea kokk. Roku nii ei arva (sest ta on palju parem kokk), aga ta seda blogi ei loe ka, nii et ma vòin kirjutada, mis tahan.
4 Neljandaks olen ma pikk. Pikk olemine on selles mòttes hea omadus, et ma saan kòrgelt riiulite pealt igasuguseid asju alla vòtta (Viru keskuse raamatupoes raamatuid nàiteks, vaadake kui kòrged riiulid seal on!) vòi asju kòrgele panna (mingite laste eest peitu nàiteks).
Samuti on pikk sellepàrast hea olla, et pikad inimesed on osavamad puu otsa ronijad ja seega saavad kòige kòrgemal asuvad òunad/kirsid kàtte.
Otse loomulikult ei saa jàtta rààkimata massiyritustest – nàiteks pikad inimesed nàevad alati, mis lava peal toimub ja saavad lyhikestele - kes erutatult hyplevad ja tammuvad, aga siiski midagi ei nàe - ilusti selgitada, et mis aktsioon hetkel kàib.
Pikk on ka sellepàrast hea olla, et kui ma peaks kunagi kuskile polaaralale sattuma ja jàà peaks hakkama pragunema, siis ma saan yle pragude hypata ja joosta abi jàrele (noh eeldatavasti lyhikesed ei saa hypatud ja neil on mòistagi abi vaja eksole). Ma ise loodan muidugi mitte eriti polaaralale sattuda, aga see polaarala-lugu on mulle teravalt meelde jàànud yhest lapsepòlves loetud raamatust. Seal raamatus autor hyppas yle prao ja tòdes, et esimest korda elus sai ta aru, kui hea on pikk olla. Mina koos autoriga sain ka sel hetkel esimest korda elus aru, et tegelikult on mòttekas pikk olla.
5 Ma oskan joonistada. Vaadake nàiteks seda kolmekordset maja eelmises postituses, kas pole imeline!
6 Ma ei karda mitte midagi ega kedagi, kui vàlja arvata prussakad, narkomaanid, maailmavallutamiseplaanidega ekstremistid, myrgised meduusid, tugevad hoovused ja kyyneseen.
7 Olen vòimeline reisima vàikese pagasiga. Eriti viimastel aastatel on alati nii, et kòigil reisikaaslastel on suurem kui minul.
8 Kui juba pagasist juttu tuli, siis ma olen hea reisikaaslane. Eks see tuleneb muidugi loogiliselt punktidest 1, 2 ja 4.
9 Oskan kiiresti trykkida 10sòrmesysteemis. See on selles mòttes hea omadus, et saab yheaegselt teha tòòd, kirjutada blogi ja suhelda inimestega MSNis.
10 Olen hea sydamega. Nàiteks hiljuti leidsime Rokuga bensiinijaamast yhe kassipoja, kes oli vàga nàlginud ja eksinud ning viisime kassipoja minu initsiatiivil Roku vanemate majja elama. Kassipoeg on ònnelik, aga Roku vanemad mitte just yleliia. Vahel on nii, et inimesed otsivad ònne ja elu mòtet ega nàe, et ònn on otse nina all tegelikult.
Uuendus tàna hommikul kl 9:35 seisuga: Roku vanemad on kassipoja yle vàga ròòmsad ja neile meeldib temaga màngida. Yldsegi nad arvavad, et mis me kassist ikka Rooma tassime, maal saab ta vàhemalt vàrskes òhus ringi joosta ja teiste kassidega suhelda.
Huviga loeksin, mille poolest on àgedad seisuskohustab, whatever, mnjah, ruudi, tatsutahime ja alemana.
Pean ytlema, et ylesanne ei olnud just raskete killast. Yhesònaga, ma esialgu kyll kirjutasin 10, nagu palutud, aga kui tahate, siis ma vòin veel lisada mòtteid :)
1 Esiteks olen ma ilus. Seda nii sisemiselt kui vàliselt. Eriti, kui mul on uued kingad jalas ja juuksed vàrskelt fòònitatud. Eksju?
2 Teiseks ma olen pàris tark. Sellest annab tunnistust nàiteks asjaolu, et mul on diplom ylikooli lòpetamise kohta. Samuti on mul prillid ja palju raamatuid. Vahel, kui kuuseis on òige ja tuul puhub òigelt poolt, on juhtunud, et ytlen mingi intelligentse mòtte.
3 Kolmandaks olen ma hea kokk. Roku nii ei arva (sest ta on palju parem kokk), aga ta seda blogi ei loe ka, nii et ma vòin kirjutada, mis tahan.
4 Neljandaks olen ma pikk. Pikk olemine on selles mòttes hea omadus, et ma saan kòrgelt riiulite pealt igasuguseid asju alla vòtta (Viru keskuse raamatupoes raamatuid nàiteks, vaadake kui kòrged riiulid seal on!) vòi asju kòrgele panna (mingite laste eest peitu nàiteks).
Samuti on pikk sellepàrast hea olla, et pikad inimesed on osavamad puu otsa ronijad ja seega saavad kòige kòrgemal asuvad òunad/kirsid kàtte.
Otse loomulikult ei saa jàtta rààkimata massiyritustest – nàiteks pikad inimesed nàevad alati, mis lava peal toimub ja saavad lyhikestele - kes erutatult hyplevad ja tammuvad, aga siiski midagi ei nàe - ilusti selgitada, et mis aktsioon hetkel kàib.
Pikk on ka sellepàrast hea olla, et kui ma peaks kunagi kuskile polaaralale sattuma ja jàà peaks hakkama pragunema, siis ma saan yle pragude hypata ja joosta abi jàrele (noh eeldatavasti lyhikesed ei saa hypatud ja neil on mòistagi abi vaja eksole). Ma ise loodan muidugi mitte eriti polaaralale sattuda, aga see polaarala-lugu on mulle teravalt meelde jàànud yhest lapsepòlves loetud raamatust. Seal raamatus autor hyppas yle prao ja tòdes, et esimest korda elus sai ta aru, kui hea on pikk olla. Mina koos autoriga sain ka sel hetkel esimest korda elus aru, et tegelikult on mòttekas pikk olla.
5 Ma oskan joonistada. Vaadake nàiteks seda kolmekordset maja eelmises postituses, kas pole imeline!
6 Ma ei karda mitte midagi ega kedagi, kui vàlja arvata prussakad, narkomaanid, maailmavallutamiseplaanidega ekstremistid, myrgised meduusid, tugevad hoovused ja kyyneseen.
7 Olen vòimeline reisima vàikese pagasiga. Eriti viimastel aastatel on alati nii, et kòigil reisikaaslastel on suurem kui minul.
8 Kui juba pagasist juttu tuli, siis ma olen hea reisikaaslane. Eks see tuleneb muidugi loogiliselt punktidest 1, 2 ja 4.
9 Oskan kiiresti trykkida 10sòrmesysteemis. See on selles mòttes hea omadus, et saab yheaegselt teha tòòd, kirjutada blogi ja suhelda inimestega MSNis.
10 Olen hea sydamega. Nàiteks hiljuti leidsime Rokuga bensiinijaamast yhe kassipoja, kes oli vàga nàlginud ja eksinud ning viisime kassipoja minu initsiatiivil Roku vanemate majja elama. Kassipoeg on ònnelik, aga Roku vanemad mitte just yleliia. Vahel on nii, et inimesed otsivad ònne ja elu mòtet ega nàe, et ònn on otse nina all tegelikult.
Uuendus tàna hommikul kl 9:35 seisuga: Roku vanemad on kassipoja yle vàga ròòmsad ja neile meeldib temaga màngida. Yldsegi nad arvavad, et mis me kassist ikka Rooma tassime, maal saab ta vàhemalt vàrskes òhus ringi joosta ja teiste kassidega suhelda.
Huviga loeksin, mille poolest on àgedad seisuskohustab, whatever, mnjah, ruudi, tatsutahime ja alemana.
martedì, settembre 04, 2007
dilemma
Yleyldsegi ma pole kindel, kas see ploomijààtise-gelateria-mees on Giuseppe vòi Giovanni. Ykskord ma tervitasin teda nimepidi ja valisin tàpselt vale nime, aga see oli rohkem kui kuu aega tagasi ja nyyd ma enam ei màleta, kumb òige variant oli.
No tahaks viisakas olla ja teda nimepidi tervitada, sest tema tervitab mind alati nimepidi.
No tahaks viisakas olla ja teda nimepidi tervitada, sest tema tervitab mind alati nimepidi.
haiku sellest kuidas asjad ei làhe alati nii nagu tahaks
gelateria oli kinni
hommikul sadas vihma
ebaònn
hommikul sadas vihma
ebaònn
lunedì, settembre 03, 2007
september ja puha
Septembri algus ròòmustab mind siin Itaalias vàga.
Esiteks ilmad on endiselt suvised ja juba pàikeselised hommikutunnid tervitavad usinat tòòleminejat 28-kraadise temperatuuriga.
Rààkimata sellest, mis pàeva ajal vàlja toimub, aga sellest ma ei tea midagi, sest siin, kus ma praegu tòòtan, pole aknaid ja on konditsioneer.
Teiseks màrkasin eile òhtul, et peale puhkuste hooaega on taaskord avatud mu lemmik-gelateria, kust ma kriminaalselt maitsvat ploomijààtist hankisin. Tàna òhtul tuleb pidu! Homme, kui viitsin, siis kirjutan, mis àgedate uute jààtisesortidega gelateria-giuseppe taaskord yllatab.
Eile yhest teisest gelateriast sain ma nàiteks shokolaadiribadega pistaatsiajààtist. See oli hea, aga mitte nii hea kui ploomijààtis.
Kui ma kodutànava àride ustele kinnitatud siltidel olevaid kuupàevi òigesti màletan, on tàna taaskord uksed avanud ka sellised elutàhtsad asutused nagu mozarella-pood, pizzeria, keemiline puhastus ja kingaparandus.
Esiteks ilmad on endiselt suvised ja juba pàikeselised hommikutunnid tervitavad usinat tòòleminejat 28-kraadise temperatuuriga.
Rààkimata sellest, mis pàeva ajal vàlja toimub, aga sellest ma ei tea midagi, sest siin, kus ma praegu tòòtan, pole aknaid ja on konditsioneer.
Teiseks màrkasin eile òhtul, et peale puhkuste hooaega on taaskord avatud mu lemmik-gelateria, kust ma kriminaalselt maitsvat ploomijààtist hankisin. Tàna òhtul tuleb pidu! Homme, kui viitsin, siis kirjutan, mis àgedate uute jààtisesortidega gelateria-giuseppe taaskord yllatab.
Eile yhest teisest gelateriast sain ma nàiteks shokolaadiribadega pistaatsiajààtist. See oli hea, aga mitte nii hea kui ploomijààtis.
Kui ma kodutànava àride ustele kinnitatud siltidel olevaid kuupàevi òigesti màletan, on tàna taaskord uksed avanud ka sellised elutàhtsad asutused nagu mozarella-pood, pizzeria, keemiline puhastus ja kingaparandus.
It’s not me. It’s Italian journalism.
Alguses, et yldse aru saada, mis Itaalias toimub, lugesin ma peamiselt The Economisti ja oudekki blogi ning Mòttetus Màgilinnas viibides vaatasin CNN-i. Eks olin veendunud, et ei saa Itaalia uudistest aru kuna ei mòista itaalia keelt. Esimestel kuudel oli mul alati mingi oma versioon pàevauudistest ja alles pàrast seda, kui uudis oli Roku tòlkefiltri làbinud, sain teada, milles tegelikult point on. Mòned teemad, eriti nàiteks valimised, Prodi koalitsioonivangerdused vòi pensionireform jàidki mulle arusaamatuks, kuni tarkusejumalanna Ateena viimaks halastas ning juhatas mu teele jurist Antonio vòi vàrskema The Economisti numbri (whichever came first).
Tàna ma ei saa enam òelda, et itaalia keelest aru ei saa. Pigem pean tunnistama, et tànu tormiliselt arenenud keeleoskusele olen mòistnud, et pelgalt itaalia keelest aru saamine ei aita mòista Itaalia ajakirjandusmaastikul toimuvat. Vàhe sellest - hiljuti leidsin enda suureks yllatuseks end ràndomilt rannas lebamas ja lugemas ilma sònaraamatuta itaalia keelde tòlgitud Paolo Coelho ‘Alkeemikut’.
Kònealusele seigale toetudes teatan karmilt – probleem pole mitte selles,et mina ei oska itaalia keelt, vaid hoopis itaalia ajakirjanikud ei oska normaalselt uudist kirjutada, millest lugeja aru saaks.
Aga milles kysimus?
No mina olen ikka teadnud, et uudist tuleb kirjutada nii, et kòigepealt on pealkiri, kus on nagu pòhiline point. Siis tuleb juhtkiri, mis vòtab uudise kenasti kokku. Peale juhtkirja tuleb uudis, mis on jaotatud konkreetseteks juppideks ja iga jupi ees on yhe lause vòi màrksònaga ilmekalt kirjeldatud, millest selles jupis juttu tuleb.
Mida aga òpetatakse Itaalia ajakirjandustudengitele uudise konstrueerimisest? Mul on see kysimus juba nii pòletavaks muutunud, et olen valmis raamatukokku minema ja Itaalias vàlja antud ajakirjandusòpiku laenutama, et vastus leida.
Tàna tahaksingi presenteerida teile konkreetset nàidet, mis minu arvates esindab suurepàraselt Itaalias epideemia mòòtmed vòtnud artiklikirjutamise metoodikat – palju paatoslikke sònu ja ei mingit pointi. Yhtlasi on ka ilmne, et ajakirjanik pole aru saanud, millest ta kirjutab.
Paar pàeva tagasi saatis projektijuht meile uudise sellest, et turule on tulnud uus àge telefon. Vaadakem, kuidas kirjasaatja Londonist uudise vormistab. Kahjuks ma ei saa siinkohal ise ajakirjanduslikke hàid tavasid jàrgida ja korralikult originaalile viidata, kuna allikas ja autor olid meilist vàlja jàetud. Eks tòlge on ka pisut konarlik, sest tegin halastamatult otsetòlget, andmaks vòimalikult tàpselt edasi uudise originaalkuju.
Pealkiri: Nokia: siin ongi telefon, mis hakkab tegema kòike.
/Paljulubav. Kas kàib ka poes ja triigib pesu?/
Juhtkiri: Maailma suurimaid, sektori juhtiv tootja asub vòitlusesse Apple’ga. Soome ettevòte toob turule ‘Ovi’, programm vòrgufunktsioonidest mis annab vòimaluse laadida mobiiltelefoni eri tyypi faile.
/Nomaitea. Miks ei saa kirjutada lihtsalt ja konkreetselt ‘Nokia’? Vahest on Nokiaga Itaalias sama lugu nagu vanadel eestlastel hundiga, et ei saa nime otse vàlja òelda, vaid tuleb kasutada vàljendeid nagu ‘il maggior produttore del mondo del settore’ ja ‘l’azienda Finlandese’? Yldsegi, mobiiltelefonidesse saab juba tàna laadida eri tyypi faile. Mille poolest Ovi àgedam on, tekib mul kui tàhelepanelikul lugejal kysimus.
Aga mingem edasi artikli juurde, sest juhtkirjast ei leia artikli mòtet./
Artikkel jàtkub.
Alguses oli puidu ja tselluloosi tòòtlemine. Siis tuli kumm. /ja-jah, kumm kyll, aga kus point on?/ Selle jàrel juba telefonijuhtmete tootmine ja kaheksakymnendatel personaalarvuti /vabandage mind, kui eksin, aga kas personaalarvutid ei tulnud turule mitte 70ndatel aastatel/. Kui yheksakymnendatel saab hinge ja keha mobiiltelefonide tootmine, valib Nokia òige tee. /oo nàib, et mopsikud on mingid jumalikud asjad, millel on hing ja keha/ Tàna, olles myynud 900 miljonit mobiiltelefoni, on ta sektori globaalne liider. Sellest vòikski piisata. Aga Soome ettevòttele on saabunud uue uuestisynni hetk /ahah, Soome ettevòttel on olnud ka mingid varasemad uuestisynnid. Ja yldsegi, kui siin juba kummi ja tselluloosi leiutamisest kirjutatakse, siis miks jààvad tàhelepanuta Soome ettevòtte varasemad uuestisynnid, mis on kindlasti vàga skandaalne materjal? Ja kui juba teeme tagasivaateid ajalukku, siis ausalt òeldes on ylekohtune mitte peatuda koopainimeste omavahelisel kommunikatsioonil/. ‘Regeneratsioon’, nagu seda defineerib juhtkond, baseerub tàiesti uuel missioonil: lisada riistvara valmistamisele keerukas teenuste ja sisu aparaat /keerukas teenuste ja sisu aparaat = tarkvara? Vahest nimetaks asju ikka òigete nimedega ja kirjutakski ‘tarkvara’? Vòi on tarkvaragi mingi tabu, mille nime ei tohi otse vàlja òelda/, mis vòimaldab ‘vabastada interneti’ ja teha see ligipààsetavaks alati ja igal pool. /vahi uudist! Kas pole Internet paljudes riikides juba aastaid olnud ligipààsetav suvalisel kellaajal ja igal pool/. Seda selleks, et mobiiltelefon ei oleks pelgalt kommunikatsiooniinstrument /Hmm.. mobiilides on tànapàeval saadaval ka PDA ja internetti yhendamise funktsionaalsus, mistòttu rààkida mobiilist kui pelgalt kommunikatsiooniinstrumendist on lausvale/, vaid tòeline ja reaalne vòti, /ahah, no selge – vòti, mitte kommunikatsiooniinstrument) avamaks kòik uksed reaalsesse ja virtuaalsesse maailma. /wow…./
Ja vaid ‘Ovi’, mis soome keeles tàhendabki ‘uks’, saab olema liides mille abil 1985ndal aastal Knut Erik Idestami poolt asutatud firma valmistub uueks vàljakutseks. /kas tohiks paluda ehk rohkem paatost?/
Yhesònaga see artikkel jàtkus samas vaimus.
Kapituleerusin ja viskusin kiirelt www.ft.com lehele. Heitsin otsingusse ‘Ovi’ ja sain kolme sekundiga teada jàrgmist: Nokia toob turule uue telefoni N81, mis on iPhone otsene konkurent. Ovi on platvorm, mis tuleb selle telefoniga kaasa ja mille abil saab kasutada muusika allalaadimise teenuseid ja muidki veebiaplikatsioone.
Mul tekkis praegu uus pòletav kysimus. Kavatsen vàlja nuhkida Itaalia ajakirjandupreemia laureaadid ja vaadata, milliste ajakirjanduslike vaimusynnitiste eest siinmaal preemiaid jagatakse.
Tàna ma ei saa enam òelda, et itaalia keelest aru ei saa. Pigem pean tunnistama, et tànu tormiliselt arenenud keeleoskusele olen mòistnud, et pelgalt itaalia keelest aru saamine ei aita mòista Itaalia ajakirjandusmaastikul toimuvat. Vàhe sellest - hiljuti leidsin enda suureks yllatuseks end ràndomilt rannas lebamas ja lugemas ilma sònaraamatuta itaalia keelde tòlgitud Paolo Coelho ‘Alkeemikut’.
Kònealusele seigale toetudes teatan karmilt – probleem pole mitte selles,et mina ei oska itaalia keelt, vaid hoopis itaalia ajakirjanikud ei oska normaalselt uudist kirjutada, millest lugeja aru saaks.
Aga milles kysimus?
No mina olen ikka teadnud, et uudist tuleb kirjutada nii, et kòigepealt on pealkiri, kus on nagu pòhiline point. Siis tuleb juhtkiri, mis vòtab uudise kenasti kokku. Peale juhtkirja tuleb uudis, mis on jaotatud konkreetseteks juppideks ja iga jupi ees on yhe lause vòi màrksònaga ilmekalt kirjeldatud, millest selles jupis juttu tuleb.
Mida aga òpetatakse Itaalia ajakirjandustudengitele uudise konstrueerimisest? Mul on see kysimus juba nii pòletavaks muutunud, et olen valmis raamatukokku minema ja Itaalias vàlja antud ajakirjandusòpiku laenutama, et vastus leida.
Tàna tahaksingi presenteerida teile konkreetset nàidet, mis minu arvates esindab suurepàraselt Itaalias epideemia mòòtmed vòtnud artiklikirjutamise metoodikat – palju paatoslikke sònu ja ei mingit pointi. Yhtlasi on ka ilmne, et ajakirjanik pole aru saanud, millest ta kirjutab.
Paar pàeva tagasi saatis projektijuht meile uudise sellest, et turule on tulnud uus àge telefon. Vaadakem, kuidas kirjasaatja Londonist uudise vormistab. Kahjuks ma ei saa siinkohal ise ajakirjanduslikke hàid tavasid jàrgida ja korralikult originaalile viidata, kuna allikas ja autor olid meilist vàlja jàetud. Eks tòlge on ka pisut konarlik, sest tegin halastamatult otsetòlget, andmaks vòimalikult tàpselt edasi uudise originaalkuju.
Pealkiri: Nokia: siin ongi telefon, mis hakkab tegema kòike.
/Paljulubav. Kas kàib ka poes ja triigib pesu?/
Juhtkiri: Maailma suurimaid, sektori juhtiv tootja asub vòitlusesse Apple’ga. Soome ettevòte toob turule ‘Ovi’, programm vòrgufunktsioonidest mis annab vòimaluse laadida mobiiltelefoni eri tyypi faile.
/Nomaitea. Miks ei saa kirjutada lihtsalt ja konkreetselt ‘Nokia’? Vahest on Nokiaga Itaalias sama lugu nagu vanadel eestlastel hundiga, et ei saa nime otse vàlja òelda, vaid tuleb kasutada vàljendeid nagu ‘il maggior produttore del mondo del settore’ ja ‘l’azienda Finlandese’? Yldsegi, mobiiltelefonidesse saab juba tàna laadida eri tyypi faile. Mille poolest Ovi àgedam on, tekib mul kui tàhelepanelikul lugejal kysimus.
Aga mingem edasi artikli juurde, sest juhtkirjast ei leia artikli mòtet./
Artikkel jàtkub.
Alguses oli puidu ja tselluloosi tòòtlemine. Siis tuli kumm. /ja-jah, kumm kyll, aga kus point on?/ Selle jàrel juba telefonijuhtmete tootmine ja kaheksakymnendatel personaalarvuti /vabandage mind, kui eksin, aga kas personaalarvutid ei tulnud turule mitte 70ndatel aastatel/. Kui yheksakymnendatel saab hinge ja keha mobiiltelefonide tootmine, valib Nokia òige tee. /oo nàib, et mopsikud on mingid jumalikud asjad, millel on hing ja keha/ Tàna, olles myynud 900 miljonit mobiiltelefoni, on ta sektori globaalne liider. Sellest vòikski piisata. Aga Soome ettevòttele on saabunud uue uuestisynni hetk /ahah, Soome ettevòttel on olnud ka mingid varasemad uuestisynnid. Ja yldsegi, kui siin juba kummi ja tselluloosi leiutamisest kirjutatakse, siis miks jààvad tàhelepanuta Soome ettevòtte varasemad uuestisynnid, mis on kindlasti vàga skandaalne materjal? Ja kui juba teeme tagasivaateid ajalukku, siis ausalt òeldes on ylekohtune mitte peatuda koopainimeste omavahelisel kommunikatsioonil/. ‘Regeneratsioon’, nagu seda defineerib juhtkond, baseerub tàiesti uuel missioonil: lisada riistvara valmistamisele keerukas teenuste ja sisu aparaat /keerukas teenuste ja sisu aparaat = tarkvara? Vahest nimetaks asju ikka òigete nimedega ja kirjutakski ‘tarkvara’? Vòi on tarkvaragi mingi tabu, mille nime ei tohi otse vàlja òelda/, mis vòimaldab ‘vabastada interneti’ ja teha see ligipààsetavaks alati ja igal pool. /vahi uudist! Kas pole Internet paljudes riikides juba aastaid olnud ligipààsetav suvalisel kellaajal ja igal pool/. Seda selleks, et mobiiltelefon ei oleks pelgalt kommunikatsiooniinstrument /Hmm.. mobiilides on tànapàeval saadaval ka PDA ja internetti yhendamise funktsionaalsus, mistòttu rààkida mobiilist kui pelgalt kommunikatsiooniinstrumendist on lausvale/, vaid tòeline ja reaalne vòti, /ahah, no selge – vòti, mitte kommunikatsiooniinstrument) avamaks kòik uksed reaalsesse ja virtuaalsesse maailma. /wow…./
Ja vaid ‘Ovi’, mis soome keeles tàhendabki ‘uks’, saab olema liides mille abil 1985ndal aastal Knut Erik Idestami poolt asutatud firma valmistub uueks vàljakutseks. /kas tohiks paluda ehk rohkem paatost?/
Yhesònaga see artikkel jàtkus samas vaimus.
Kapituleerusin ja viskusin kiirelt www.ft.com lehele. Heitsin otsingusse ‘Ovi’ ja sain kolme sekundiga teada jàrgmist: Nokia toob turule uue telefoni N81, mis on iPhone otsene konkurent. Ovi on platvorm, mis tuleb selle telefoniga kaasa ja mille abil saab kasutada muusika allalaadimise teenuseid ja muidki veebiaplikatsioone.
Mul tekkis praegu uus pòletav kysimus. Kavatsen vàlja nuhkida Itaalia ajakirjandupreemia laureaadid ja vaadata, milliste ajakirjanduslike vaimusynnitiste eest siinmaal preemiaid jagatakse.
nii lòppes mu kirjanikukarjààr
Vahel ylemeelikus tujus olles olen mòelnud, et oleks pàris vahva mingi raamat kirjutada.
No ma olen tàpsemalt mòelnud ka, et kui ma yldse viitsiks mingi raamatu kirjutada, siis see peaks olema naljakas, tegelased peaksid olema imelike nimedega ja teose yldine òhustik oleks ‘Terry-Pratchett-meets-Kreisiraadio’.
Nyyd aga, olles lugenud Woody Alleni viimast teost ‘Mere Anarchy’, jòudsin arusaamisele, et raamatu, mida MINA oleks tahtnud kirjutada, on vanameister juba valmis kirjutanud.
No ma olen tàpsemalt mòelnud ka, et kui ma yldse viitsiks mingi raamatu kirjutada, siis see peaks olema naljakas, tegelased peaksid olema imelike nimedega ja teose yldine òhustik oleks ‘Terry-Pratchett-meets-Kreisiraadio’.
Nyyd aga, olles lugenud Woody Alleni viimast teost ‘Mere Anarchy’, jòudsin arusaamisele, et raamatu, mida MINA oleks tahtnud kirjutada, on vanameister juba valmis kirjutanud.
Iscriviti a:
Post (Atom)
