you.ain't.seen.nothing.yet.

Sel nàdalal oli meil tòò juures kylas Brasiiliasse loodava organisatsiooni uus pealik. Itaallane, kes on Brasiilias umbes kymme aastat elanud.

Kuna meil siit Itaaliast peab palju inimesi (mina kaa! mina kaa!) Brasiilia organisatsioonis pisut aega tòòtama, siis kysiti yhel koosolekul:"Sinjoor G, mis on teie arvates pòhilised erinevused Itaalia ja Brasiilia vahel, mida meie, itaallased, teadma peaksime?"

G mòtles (ta on selline hallipàine vanakoolimees, kes iga sòna vàga ettevaatlikult esitleb). Mòtles veel pisut ja siis teatas."Nooo.... yldiselt on brasiillased itaallastega ysnagi sarnased.... /mòttepaus/, aga kui ma peaksin yhe erinevuse vàlja tooma, siis... ee... brasiillased ei ole kellaaegade suhtes nii tàpsed kui itaallased." Kolleegid noogutasid huvitatult. Hammustasin keelde, et vàltida hysteerilist naerupursatust.

/liigub lava taha, nàrviliselt vòbeledes ja ymisedes "Babe you ain't seen nothing yet.. the best is yet to come.... and won't it be fine.../

Milaanos tòò otsimisest

Yhes kommentaaris kirjutas (ilmselt hiljuti) Itaaliasse kolinud Mari, kes tòòtas Eestis eesti keele òpetajana, et otsib Milaanos tòòd ja uuris, et kas oskan midagi soovitada.

Teadmata, millist tòòd Mari tàpsemalt otsib, ei oska ma ausalt òeldes muud soovitada, kui Berlusconi vòi Passera pojaga abielluda. Kui Itaalias tàhtsaid tuttavaid ja sugulasi pole, siis parim variant ongi myyjaks saada. Reaalsem variant on leida tòòd laste ja vanainimeste hooldaja vòi koristajana.
See, et mina konsultandina tòòtan, on puhas vedamine lihtsalt. Kui mul poleks nii hullumoodi vedanud, siis ma ilmselt ka puhastaks Itaalias vanainimeste siibreid vòi kinnitaks Zaras ròivastele hinnasilte, hoolimata sellest, et Eestis olin kòrgesti haritud maailma kunn.

Nàiteks selles projektis, kus ma praegu olen, oli mul vaja vàrvata kaks projekti-analyytikut. Kòik kandidaadid oli Bocconi magistrikraadiga, intelligentsed noored inimesed, rààkisid lisaks itaalia keelele inglise keelt, mòned ka saksa ja prantsuse keelt.
Mis tòòd teeb Bocconi magistrikraadiga, kahte vòòrkeelt rààkiv ca 25-aastane itaalia noor Milaanos? Kusjuures àrgem unustagem, et kòigist Itaalia linnadest on Milaanos kòige lihtsam tòòd leida.

Parimal juhul pakutakse Bocconi magistrikraadiga, kahte vòòrkeelt rààkivale 25-aastasele noorele òpilase lepingut, kus puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid, kuupalk on maksimaalselt 600 eurot (ca 9000 krooni) ja lepingu lòpetamise etteteatamistàhtaega ei ole. Enamus vààrikaid itaalia firmasid (nàiteks advokaadibyrood) pakuvad lepingut ja tòòtamise vòimalust, aga palka mitte. Enamus noori haarab sellest vòimalusest kinni, lootuses et sotsiaalse vòrgustiku arenedes ja kogemuste kasvades mingi pàristòò leiab.

Tavaliselt sellised firmad vàlismaalasi eriti tòòle vòtta ei viitsi, sest kes viitsiks mingi umbkeelse vàlismaalasega jànnata, kui vòib valida sadade innukate, tublide ja kreatiivsete itaalia noorte seast, kes yletundide tegemise pàrast ei virise, eriti palka ei kysi ja teevad kòike, mis tòòandjal pàhe tuleb ja rohkemgi veel. Lootuses, et ykspàev umbes kauges tulevikus avaneb neil vòimalus pàriselt palka ja sotsiaalseid garantiisid saama hakata.

Niisiis, Mari, kui sa Milaanos myyjana tòòd leiad ja sulle selle eest isegi palka makstakse, on juba pàris hàsti tegelikult.

Mida teised arvavad?

valmistun pulmadeks vol 2

tahtsin veel lisada, et kuigi mina veel pulmadeks eriti ei valmistu, teeb seda kogu ylejàànyud maailm. kòik maailma inimesed tahavad meie pulma tulla ja tahavad teada, mis stiilis pulm tuleb ja mis restoranis ja mis pulmareis ja mis kleit ja mis màngud ja mis muusika kirikus ja kuidas lilledega saab ja millised bonbonieri vòiks olla.

fakk, ma ei tea isegi veel mismoodi kleit olema peaks. restoran on broneerimata. kylaliste nimekiri on meil ka poole peal. dokumente pole me ka communesse veel sisse andnud. pulmareisi osas pole halli ideedki. ja yldsegi, ma olen viimase kahe aasta jooksul nii palju reisinud, et kui pulmareisi asemel saaks vàhemalt nàdal aega samas voodis magada ega peaks kohvrit kokku-lahti pakkima, oleks pàris meeldejààv elamus.

kyll aga. pulmareisist palju erutavam on asjaolu, et elu rahulikumatel hetkedel lennujaamades ja taksodes kylitades unistan sellest, kuidas ma ostan pulmakingad ferragamo poest. ma juba umbes tean ka, millised need peaksid olema, sest kàisin kevad-suve 2009 kollektsiooniga tutvumas. kui nad vàga palju maksavad, siis ma vòin ju mingi odavama vòi lyhema kleidiga leppida ja briljante pole ka nii vàga tarvis tegelikult. kui nyyd leiaks mingi vaba hetke, et sinna poodi pàriselt ka minna, siis vòiks pulmad pòhimòtteliselt peaaegu korraldatuks lugeda.

valmistun pulmadeks

Tàna Milano-Pescara lennukis syvenesin parajasti ajakirja "Sposa" (tòlk "Pruut") pitside-briljantide maailma, kui korraga mu taga istuv Pikkjalg-Mees oma telefoni mu jalge ette viskas.

No see polnud yldsegi mingi juhuslik vise. Mòistagi siis ta tuli ja korjas oma telefoni yles ja vabandas ja kysis, et ega ta telefon mulle tyli ei teinud ja puha. No ma siis leebelt teatasin, et ei teinud tyli. Kui aga lennukist vàljumise hetk kàtte tuli, parkis Pikkjalg vahekàigus (blokeerides tàielikult liikluse enda selja taga) ning ootas ja naeratas eksessiivse sòbralikkusega, kuni ma oma kohvri riiulist vàlja sikutasin, mantli selga panin, ajakirja 'Sposa' arvutikotti pakkisin, niisama kohmitsesin ning lòpuks vàljapààsu poole sahistama hakkasin.

Selle peale, kallid naised (eelkòige vallalised), pole mul muud òelda, kui et proovige teiegi lennukis pulma-ajakirju sirvida. Te ei jòua kolmandastki lehekyljest kaugemale, kui potensiaalseid uusi meestuttavaid te pedikyyritud jalgade ette langema hakkab.

Muide see ajakiri "Sposa" oli minu jaoks elu esimene pulmateemaline ajakiri, mida ma lugenud olen. Pean ytlema, et nelja kleiditootja, kolme briljandimeistri ja vahuveini distribuutorite tellimusreklaami eest viis eurot maksta oli kyll liig mis liig. Edaspidi vaatan internetist neid kleite ja asju.