Kuidas oleks, kui alkohol oleks nagu spinat?

Oktoobri alguses tulid meile veinimajja lasteaialapsed ekskursioonile. Mainisin seda paarile eestlasele, kusjuures asi polnud üldse mainimist väärt. Pelgalt laupäevase päeva organiseerimise kontekstis tuli jutuks, et ennelõunal olen hõivatud, sest tuleb üks lasteaia grupp. Vahel saan selgelt aru, et olen Itaalias nii kaua elanud, et teatud eestlastele omased arusaamad on ununenud. Ka tol hetkel oli nii. Mind pani väga imestama, miks eestlased sellest nii elevusse lähevad ja lausa loogikaviga näevad taolises igapäevases asjas nagu lastele veiniteo näitamine.

See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.

Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.

Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.

See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.

Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.

Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?   

Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on  komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud. 

Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.

Pildike Itaaliast ehk ühe Rooma sisehoovi salapärane elu

Jajah, mul oli juba eelmise postituse avaldamise hetkel sisetunne, et tuleb sihuke Miranda Hart'i moodi piinlik hetk nagu siis kui ta üritab nalja teha ja keegi ei naera:"Nothing? Nothing. Nothing here, too.".

No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"

Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.

Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.

Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.

Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.

Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.

Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
 
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.

Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid.  Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.

Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.

Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.

Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi!  Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.

Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse.  Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.

Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.

Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...

Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud.  Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.

Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.