Kylalised

Hissand, ma olen nii erutatud!

Laupàeval tulevad radiloog, sisehaiguste arst ja hambaarst ja siis ma saan neli pàeva haigustest rààkida. Arstid rààgivad nii huvitavaid asju.

Mul on yks sòbranna, kes on arst ja igal aastal juulis kui on tema synnipàev, olen suure huviga ja varajaste hommikutundideni kuulanud lugusid kòikvòimalikest haigustest ja patsientidest ja sellest, kuidas aru saada, et on infarkt ja muud taolised asjad.
Ma olen alati nautinud neid synnipàevi ja iga kord kui pidu làbi, olen jàrgmist synnipàeva ootama hakanud. Kahju, et tànavu jài mul sinna synnipàevale minemata.

Homme on Itaalias vaba pàev. Nimelt siin on terve aasta jooksul ràndomilt igasugustele pyhakutele pyhendatud pàevi. Homme aga on eriti tàhtis, sest siis on kòikide pyhakute pàev.

Mina kavatsen kòikide pyhakute pàeva puhul jàtkata Paul Ginsborgi raamatut Itaalia ajaloost aastatel 1943-1980. Praeguseks olen jòudnud 50ndate aastate agraarreformini ja ma ytlen teile ainult yht - piisab aastatest 1943 kuni 1953 Itaalias ja eestlaste terrorit tàis minevik 13ndast sajandist alates on lahja leem selle kòrval, mis jama ja nòmedust itaallased kannatama pidid. paljuski on nad ise syydi riigimehelikkuse puudumises, onupojapoliitikas ja pohhuismis, aga ikkagi. Kurb lugeda sellistest asjadest.

'50ndad pole midagi, oota vaid kui 70ndatesse jòuad. Siis oli itaalias òige kodusòda', valgustas mind kolleeg Enrico.

Muide Mussolini-aegse maaharijate soosimise ja 50ndate aastate agraarreformide valguses on mul tekkinud ebaterve huvi roku viinamarjakasvatajatest esivanemate maa-mahhinatsioonide vastu. Esimesel vòimalusel peaks miniatuurse musta ròivastunud vanaemaga pooltunnikese veetma ja uurima, et kuidas nende elu Mussolini ajal oli ja kas pàrast sòda ka neilt maad àra vòeti vòi ònnestus neil samuti mingi labase triki vòi poliitikute àraostmise abil maa ymberjagamise eest pààseda.

àsja sain teada, et homme olla kòik poed kinni. Hea, et taipasin pyhapàeval gelateriast karbi jààtist osta. Homme jagan jààtise kolmeks osaks - hommikusòòk, lòunasòòk ja òhtusòòk. Nimelt ma pole yldse poodi jòudnud, nagu tavaliselt.

itaallaste avameelsusest

Ma tahaks veel kirjutada teile sellest, kui avameelsed inimesed on itaallased.

Nimelt eelmises sissekandes unustasin avalikustada itaallaste suguelukombestikku illustreerivat informatsiooni, mida kuulsin itaallanna A kàest, kellega eile Da Felices sòòmas kàisin.

Nimelt pajatas ta pòhjalikult ja konkreetseid nimesid nimetades, milliste meie yhiste meesylemustega ta magada tahaks. Mònede kohta sain ka òpetlikke nàpunàiteid, kuidas vàliste vaatluste pòhjal ja kehakeelt analyysides meeskolleegi vòimaliku seksuaalse soorituse kohta jàreldusi teha.

Ka mòningaid varasemaid jutuajamisi meenutades vòin teile siinkohal òelda, et Itaalias on tàiesti normaalne arutada, et kellega magada tahaks ja kui tihti yldse seksi saab ja kui saab, siis mida tàpselt tehakse. Ykskord nàiteks kàisime Francavilla sòpradega, kelleks on yks abielupaar, aperitiivil ja siis nad rààkisid meile avameelselt, et kuidas nad voodi valisid spetsiaalselt selleks, et saaks koera poosi harrastada nii et mees saab pòrandal seista ja et ka kòògilaud leiab mitmesugust erinevat kasutust nende peres. Kusjuures pealtnàha vaatad, sellised tavalised keskealised inimesed – ortopeediliste kingadega kurvikas proua ja tysedusele kalduv tàiesti ebamààrane mees.

Aga tagasi tulles eilse òhtu juurde, hakkasime ikkagi kuidagi ònnekombel A kihlatust rààkima, mille yle mul oli hea meel, sest vastasel juhul oleks viisakus ja head lauakombed vist ette nàinud, et minagi oma siivutute unistuste lemmik-meeskolleegi nimetaks. Sellega oleks mul kòvasti komplikatsioone tekkinud, kuna emaga koos elavate lyhikest kasvu meeste peale mul ei tòuse. Siinkohal tuleb veel arvesse vòtta, et Itaalias olla suur solvang, kui pooleteistmeetrise inimese kohta òelda et ta on lyhike vòi yldse lyhikesi inimesi kuidagi kommenteerida ja A on silma jàrgi vaadates umbes sama pisike nagu Kylie Minoque. Vòi smurf. Midagi sinnakanti yhesònaga. Mòistate kyll. Yhesònaga, et kui ma oleks konkreetselt vàlja òelnud, et kòik potensiaalsed partnerid on liiga lyhikesed, siis oleks A solvunud, aga midagi muud asjalikku ei tulnud mul pàhe.

Yhesònaga kysisin A kàest, et kaua te juba kihlatuga koos olete.
Vastuseks tuli:”Kolmteist aastat! Kusjuures ma pole teda kordagi petnud.” /asjakohased kàeliigutused/ “MITTE KORDAGI” /veel asjakohaseid kàeliigutusi/

“Uau…” kiitsin heaks A jumalakartliku eluviisi.

Kui juba itaalaste avameelsusest juttu tuli, siis teisest kyljest jàllegi ei rààgita Itaalias yldse haigustest (mis minu arvates on ààrmiselt pònev ja kàsitlemist vààriv teema). Nàiteks Kylas on yks poiss, kes on imelik ja ma olen ikka mitu korda kysinud inimestelt, et mis haigus tal on ja kòigil on kohe suud lukkus.

Naised ei kipu ka eriti ka oma iluprotseduuridest rààkima, mis mind alati yllatab, sest jàllegi – minu arust on iluprotseduurid maailma kòige fundamentaalsem naiste jututeema (tugeval teisel kohal world peace jàrel). Siinkohal on mul illustreeriv nàide jàllegi màlestusvààrsest eilsest òhtust. Nimelt korraga pidas A vajalikuks mind informeerida, et ta peab jalgu depileerima.
See kàis jàrgmiselt:
A: ma_pean_vot_ /ebamààrane kàeliigutus/ tegema
Mina: Mida? Mida?
A: /tasasel hààlel/ noh, ma pean /tòuseb kikivarvukile ja sosistab mu kòrva làhedale/ jalgu depileerima /maandub vàlkkiirelt jalgade peale tagasi ja vaatab ringi, et ega keegi ei kuulnud/

Arvake, kas ma oman haiglaselt detailset infot selle kohta, mis poosid ja asjad Rokul eksidega kasutusel ja mis ei olnud ja kui olid, siis mismoodi tàpselt? Jah. Kòike.

Aga kas ma tean, kui vanad nad olid vòi mis haridusega? mm... mitte eriti

talveaeg

mitte et see nyyd mingi eriline yllatus oleks, aga itaalia raadiojaamade hommikuprogrammides ei òelda vist mitte kunagi, palju kell on.

itaalia teleuudistes pole ma ka kunagi màrganud paremas nurgas kellaaega (no ma olen otsinud)

senini olen ma sellesse kultuurierinevusse leebelt suhtunud, aga pyhapàeval, kui mul tekkis kahtlus, et kas kella keerati tund aega edasi vòi tagasi, ei saanud ma muidu tòele jàlile, kui pidin eestisse helistama, kysima palju kell on ja siis selle itaalia ajavòòndisse konverteerima

roku teatab saudi-araabiast, et linn olla vàga moodne ja hotell stupendo (tòlk. imeline) ja et ta vòttis esimese pàevaga pool kilo alla seoses alkoholi ja maiustuste puudumisega.

eile kàisin sòòmas tyypilises rooma restoranis Da Felice. Stiilne koht ja mitte eriti kallis (16 eurot kulus per nase). Kòik kunded olid pysikliendid, toit oli suurepàrane ja homoseksuaalist kelner vàga sympaatne.

ja siis ma tahtsin veel sellist huvitavat kogemust teiega jagada, et pyhapàeval kàisin P (mees) ja A-ga (naine) passegiatal (mòttetu tiirutamine ja inimeste vahtimine Rooma kesklinnas). Mind shokeeris, et A jagas meiega detailselt infot oma parajasti asetleidvast menstruatsioonist ja kòhuvalust sellest, kuidas ta end PMS ajal tunneb ja et ta on nàrviline jamiskòikveel. Hissand, ma ei tea isegi, kuidas mu òdedel PMS kàib ja nyyd selline kapist vàljatulek tàiesti vòhivòòra inimese poolt. Pàrast P rààkis oma sòprade suguelust vàga detailselt.

tàhtpàevad ja asjad

Ooo, mul on nyyd uus obsessioon - hakkasin google analyticsi abiga blogi kylastatavust jàlgima.
Nyyd ma olen nagu Karlsson katuselt, kes Vàikevenna kirsikivi regulaarselt potist vàlja kaevas, et vaadata, kuidas kirsikivist puu kasvab.

Siinkohal tervitused ja òhusuudlused kòigile lugejale Eestis, Itaalias, Ameerika Yhendriikides, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Inglismaal, Luxemburgis (tohoh… Luxemburgis?), Rumeenias ja Làtis.

Ja kui juba tervitamiseks làks, tahaksin tànada kòiki, kes mu blogi esimese eluaasta jooksul (otse loomulikult unustasin ma tàiesti kahetsusvààrsel kombel blogi synnipàeva, milleks on 3.oktoober ja mis viitab sellele, et mu blogi on kaalude tàhtkujust) siin toetust ja kiidusònu on jaganud ning muidugi ka neid, kes pole midagi òelnud, aga lihtsalt vaikselt loevad. Nyyd tànu google analyticsile ma nàen teid!

Mis igasuguseid tàhtpàevi puudutab, siis mul saab 4.novembril tàis yks aasta Itaalias elamisest, 4.november mòistagi viitab sellele, et mu elu Itaalias on skorpioni tàhtkujust.

4.novembri puhul tulevad mulle kylla kolm meedikut Soomest. Kahtlane.

tegelikult..

..need eelmised kaks sissekannet olid puhtakujuline prokrastinatsioon.

Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.

Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.

aga tòepoolest, kuidas pealkirjastada see mòte?

Mulle ei meeldi kaua tòòl olla.

Ma tunnen inimesi, kes arvavad, et olen karjààridaam, aga – siiralt – kui kuidagi ilma tòòd tegemata pappi saaks, siis ma ei teeks yldse tòòd.
Kahju, et ma rikas pàrija ei ole. Tòò on nòme, ausalt. Ma teen tòòd ainult raha pàrast. Kui saaks kuidagi nii, et tòòd ei peaks tegema, siis ma ainult òpiks ylikoolides antropoloogiat ja kirjandust ja erinevaid religioone. Ma kirjutaks raamatute retsensioone. Ma vòitleks inimòiguste eest. Ma òpiks igasuguseid eksootilisi keeli, et lugeda raamatuid ja vaadata filme, mida inglise keelde pole tòlgitud ja et rààkida inimestega, kes inglise keelt ei rààgi. Ma kasvataks ròdu peal maitsetaimi ja toas làrmakaid lapsi. Ma oleks keskkonnateadlik ning poliitikast ja klassikalisest muusikast hàstiinformeeritud.

Kòiki neid asju teeks ma, kandes seksikaid kingi. Mitte mingeid banaalselt seksikaid, vaid selliseid iseloomuga kingi. Selliseid kingi, mis on nii silmapaistva karakteriga, et kui need kingad jalga panna, pole enam meiki tarviski ning piisab lihtsast mustast kasmiirdzemprist ja sirgetest mustadest pykstest. Selliseid kingi, et ootad hommikul metroos rongi ja korraga keskealine stiilne daam teeb ootamatult komplimendi. Pyksid peaksid ka kvaliteetkangast olema. Must on tegelikult nòudlik vàrv, mingi suvalise nailoni kujul see hea vàlja ei nàe. Ma vaataks mingit villa, kus on 3% elastaani (S, seda ma kirjutasin sinule mòeldes :P )

Pagan, diip mòte làks tàiesti rappa.

Aga pàriselt ka ma vòitleks inimòiguste eest.
See pole mingi tàna-hommikul-àrkasin-ja-tuli-mòte.
Ma arvan, et kòigil inimestel peab olema òigus vabale enesevàljendusele, valida vabalt religiooni ja saada head haridust.
Nende asjade eest ma seisaks.
Ja ma tòestaks, et inimòiguste eest saab vòidelda, silmapaistva karakteriga kingi kandes.
Lo farò*.


*no ma pole mingi kadaka-itaallane, aga eesti keeles puudub tegusòna tulevikuvorm, mida siinkohal oleks olnud sobilik kasutada

supporto spirituale primo livello

Tànase pàeva intelligentne observatsioon: Itaalias kàib tòòtegemine samamoodi nagu kylmas vees sukeldumine.

Kes sukeldunud, see teab, et sukelduja pòhiline eesmàrk on vòimalikult kaua vee all olla. Selleks, et saaks kauem vee all olla, tuleb òhku sààstlikult kasutada – rahulikult hingata, kàsi keha làhedal hoida (et soojust mitte kaotada) ja mòòduka aeglusega end liigutada.

Itaalia kontoritòòtaja on selles mòttes nagu sukelduja, et tema pòhiline karjààrieesmàrk on vòimalikult kaua tòòl olla. Vàhemalt kymme tundi. Parem, kui kolmteist. Jah, kolmteist on tegelikult parem, kui jàrele mòelda.

Kes on kaua tòòl, sellel on jàrelikult palju tòòd, ta on yhiskonnale oluline ja ylemus vaatab teda heakskiitvalt.

Samas, kes ikka jaksaks kolmteist tundi jàrjest rassida. Sellepàrast tuleb energiat kokku hoida, mitte liialt rapsida. Tòòd on tegelikult mòtet vàltida vòi vòimalikult aeglaselt teha. Energiat tuleb sààsta.

Heitkem pilk Itaalia kontoritòòtaja tòisesse sisemaailma.

Istud arvuti taga, mingi tòòvàrk ekraanil.
Teed pisut tòòd. Samal ajal kuulad kogu aeg, millest toas rààgitakse ja sobival hetkel lisad omalt poolt ka mingi kommentaari vòi mòtte.
Kutsud kòiki kohvi jooma.
Vòtad kohvi.
Làhed teed suitsu ja rààgid teiste suitsejatatega juttu.
Teed jàlle pisut tòòd.
Kylastad peldikut.
Keskendud kymneks minutiks ja siis lased toas aset leidval vestlusel end huvitavamasse atmosfààri kanda.
Jalutad automaadi juurde ja vòtad vett. Kui kellelgi on automaadist vee ostmiseks mynte puudu, siis reageerid kiirelt ja pakud mynte.
Vahepeal teed natuke tòòd.
Lòunastad.
Naased, loed internetist lehed làbi.
Kui keegi mingi asjaga hàtta jàànud, siis pyhendad pool tundi tema arvutiekraani silmitsemisele ja lahenduste otsimisele, et siis kurblikult teatada, et vot seekord ei oska kyll aidata.
Teed suitsu, rààgid teiste suitsetajatega juttu.
Kylastad peldikut.
Naased, keskendud mòneks minutiks.
Helistad emale.
Helistad kòigile sòpradele. (lauatelefonilt, kui vòimalik)
Teed tòòd hooga. òige tòòtegemise aeg tulebki tegelikult umbes òhtul seitsme paiku.
Kell hakkab yheksa saama.
Nàed, et ylemus làheb àra.
Ootad, kuni kòik hakkavad àra minema.
Pole ju viisakas vara tòòlt àra minna, teisi ootamata.
Lylitad arvuti vàlja, làhed aperitiivile vòi koju, kus ootab rikkalikult kaetud laud ja lahke pererahvas.
Rààgid kòigile, mida huvitavat tòò juures nàgid.

Nagu rahulolev sukelduja, kes, vàsinult paati naasnud, istub, villane myts kòrvade kaitseks pàhe tòmmatud, ja jutustab oma elamustest.

(huvitav, kas ma viimase lause komadega panin tàkkesse?)

Sarkasmi ja sappi

Roku helistas àsja, àhmi tàis. ‘Kuule, ma pean siin yhte ankeeti tàitma Saudi Araabiasse minekuks ja kysitakse, mu religioossete vaadete kohta. Mis arvad, kas panna, et olen kristlane vòi parem oleks kirjutada, et pole mingit religiooni?’
Seedisin pisut infot. ‘Eee… pane igaks juhuks, et pole mingit religooni’.
Roku vastu:’Aga mis siis, kui vaatavad, et olen senza dio (tòlk. ilma jumalata) ja pàrast on mingi jama?’
Hmmm...
Leidsin lahenduse: ‘Kirjuta, et oled agnostik!’

Yldse Rokul praegu kòvasti rassimist erinevate globaalsete probleemidega. Ta tellis ràtsepalt kaks sygis-talvist ylikonda, aga Saudi Araabias on 37 kraadi sooja. Nyyd on jama, sest palju raha kulus ylikondade peale, mida enne 2008 novembrikuud vaja ei làhe.

Ja siis ma tahaks veel kirjutada, millised snoobid on Roku uued kolleegid.
Kes on nàinud filmi ‘American Psycho’, kus investeerimispankurid vòrdlevad, et kellel on nooblim visiitkaart?
Mulle tuli sekundipealt see film meelde, kui Roku rààkis, kuidas ta kàis eile kolleegidega lòunal ja olla rààgitud AINULT sellest, et mis ràtsepa juures ylikonnad tehakse ja mis sorti villasest. Muidugi tòe huvides tuleb òelda, et ainult ylikondadest ei rààgitud. Nimelt kerkis yles ka custom made triiksàrkide kysimus, et kes kuskohast sàrke saab ja millised kangad moes on. Roku vaeseke avastas tàpselt kònealuse vestluse ajal, et tema ylikonna òlapiirkonnas piilub làbi kanga mingi nailonkiud, mis viitab sellele, et tegemist on madalakvaliteedilise villasega. Oh hàbi!

Ma vòin teile òelda ka seda, palju hea vàljanàgemine Itaalia àriatmosfààri kòrgemates sfààrides maksab, sest òige eestlasena olen teiste inimeste asjade hindadega ju kursis. Korralikust villasest kangast ràtsepaylikond maksab 900-1000 eurot, custom made triiksàrk 70-90 eurot ja àrimaailma kòrgemates sfààrides aktsepteeritud lipsu hind algab kuskil 80st eurost.

Roku kolleegid on kòik vallalised mehed. Mòned naised pidavat ka olema, need olla Roku sònul vallalised, keskeale làhenevad ja koledad.
Ykspàev, kui Rokule tehti teavataks, et ta Saudi Araabiasse eksiili saadetakse, làks ta ylemuse juurde nuruma, et kas àkki mingit muud vòimalust ei ole ja vaat tal on siin Itaalias immigrandist kihlatu ja puha ja kuueks kuuks àra minna on pàris palju. Ylemus olla vastanud jàrelemòtlikult, et 'jaah... màletan, et minulgi oli ykskord tydruksòber... aga mis ma oskan òelda... eks meri on kalu tàis'.

Yhesònaga nòme firma - puha ylbed snoobid. Kindlasti seksi saavad ainult raha eest.

làks tòlkes kaduma

Tàna mul oli telefonikòne yhe ameeriklasega, mille kàigus ma pidin teda intervjueerima kònekeskuste teemal.

Noh kàime aga teemasid làbi ja korraga ameeriklane kysib:‘Vabandage, aga kas ma tohiks kysida, et kust see info teil kòik pàrit on?’
Mina: Vabandage, aga mida te silmas peate?
Ameeriklane: No te just ytlesite nàiteks, et ‘nagu ma aru saan, on teil seal neli regionaalset kònekeskust’.
Mina: Aaa! Ma lihtsalt teen kokkuvòtte sellest, mida teie ytlete.
Ameeriklane: /imestunult/ Hmmm….. Vòi nii? Ma arvasin, et et olete seal iseseisvalt mingi uuringu teinud.

juba hommikul nii diibid mòtted

Mulle meeldivad Itaalias kaks asja. Esiteks meeldib mulle see, et keegi ei pahanda, kui tòòle hiljaks jààd ja teiseks, et pole probleemi kui teiste kodanike autod vòi kònniteed kinni pargid.
Mis viimast puudutab, siis minu arvates itaallaste fleksibiilne làhenemine parkimiskysimustele lahendab ypris tòhusalt terve rea liikluskorralduse probleeme, mis ylejàànud tsiviliseeritud maailma elanikke kummitavad.

Siis mulle meeldib veel see, et kui òues on 15 kraadi sooja, vòib Itaalias karistamatult halada, et kylm on. Kòik mòistavad. Pyhapàeva òòsel hakkasin sokkidega magama.

Roku saadetakse pooleks aastaks Saudi Araabiasse tòòle. Mul on juba plaan, kuidas oma edaspidine elu sisustada. Teisipàeval ja laupàeval salsatunnid, laupàeval ja pyhapàeval ujula ning kahel suvalisel varahommikul noobel spordiklubi. Kui Roku 2008 aasta kevadeks naaseb, olen ennenàgematult fit ja graatsiline.
Aga ega siin pole ainult sport ja higi. Vahepeal hakkan ma kàima glamuursetel puhkusereisidel Dubais, Rokuga kohtumas. Nimelt vallalisel naisel on Saudi Araabiasse praktiliselt vòimatu reisida, aga patu-urgas Dubai sobib ideaalselt meie randevuudeks. Olen mòelnud ka Bahraini peale.

Roku ema ei suhtu asjadesse nii hooletult.
Sel nàdalavahetusel avaldas Roku perekonnaringis koletu uudise, ise ebamugavusest niheledes ja silmsidet vàltides.
Isa muutus mòtlikuks. Moodne vend hakkas hysteeriliselt naerma. Vàike mustadesse riietesse màhkunud vanaema kukkus kohe kelgult maha. Ta vist ei saanud arugi, misasi Riyadh on.
Roku ema aga, endast lugupidava itaallana ja de facto perekonnapeana, hakkas nutma ja jumalat appi kutsuma, et miks just tema poeg ‘kolmandasse maailma’ saadetakse ja kas siis Kylas oli halb elada Rokul. Oli ju hea tòòkoht ja sai koduse katuse alla magada ja ega siis raha ja karjààr pole elus peamine mille nimel elada ja et ta teadis algusest peale, et see uus tòòkoht on kurjast ja Katu ytle sina ka midagi ja jumal sa nàed ja ei aita.
Roku ema on nyyd depressiivne ja veekalkvel silmadega, pyhapàeval lòunalauas hakkas rààkima, et oleks vaja Padre Piot kylastama minna.
Mul on mure tema pàrast.

Simpsonite

oo.. tàna ma sain teada, et Itaalias dubleerib Barti hààlt naine ja Lisa hààlt mees.

Yldises plaanis on Spider Pork viimaste nàdalate tegija. Kòik noormehed alla 30 eluaasta on endale telefonihelinaks Spider Pork laulu pannud.

Huvitav, kas mujal maailma ka Spider Pork ruulib?

Minu alter ego on Hellat Rumvolt...

... miks muidu liiklusteemad mulle siin Itaalias nii erutavalt mòjuvad.

Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on

Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.

Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.

Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.

Kus nyyd làks sebimiseks!

Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.

Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.

'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.

Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.

Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.

Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.

Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.

Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.

Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.