Bosco di Saint'Antonio, viimane osa

Kodumaa, ma olen kohutavalt erutatud! Just neil minutitel, mil ma Sulle kirjutan, on Roku tegemas laevajuhi eksamit! Kas nüüd tuleb meie peres aeg, kus see nöörijupp korraks ära pannakse ja saab niimoodi sööma hakata, et ei pea iga kord Vahemere kaarti kokku rullima, et saaks lauda katta? Ükspäev Roku nohistas midagi arvutis. Küsisin, et mis teed. "Kirjutan negatiivset retsensiooni. Üks müüb paati ja kuulutuses on, et "ostetud 2009, vette lastud 2019". No mida ta endast mõtleb?!" 

Enne, kui meist lõplikult merehundid saavad, kirjutan sulle ikkagi meie viimasest mägedes käigust.

Oot, Kodumaa. Enne kui mälestustes Püha Antonio metsa tagasi pöördume, tahtsin veel öelda, et mul on uus tehnika, kuidas lastega hommikuti õigel ajal kodust välja saada. Nimelt kl 7:30 hakkab telefon prääksuma (hommikusöök). Kl 7:45 hakkab telefon haukuma (hambapesu, riidesse panek). Kl 8:00 hakkab telefon uuesti haukuma (joped ja kingad). Kl 8:05 tuleb alarm, mille peale filmides tavaliselt vajutatakse punast nuppu kirjaga "auto destruct". Aga ega ma ka ei tea, mis filme ma eluaeg vaadanud olen, sest Roku ütleb, et laevajuhi kursusel räägiti, et see alarm tähendab "laev maha jätta". Vahel ma ei jõua neid alarme kinni panna ja leian end kooli eest ning telefon vahel haugub, vahel prääksub, vahel nõuab "laev maha jätta". Nii elamegi. 

Kaks nädalat töötasid need alarmid päris hästi. Aga viimasel ajal juhtub näiteks, et alarmi "laev maha jätta" ajal lesivad Nummik ja Hurmur aluspükste väel diivanil. Kui oleks suuremad, siis vast tõmbaksid piipu ja vestleks ühest-teisest. Praegu on nad sellises vanuses, et peamiselt uurivad Pokemonide entsüklopeediat või loevad raamatut "Diario di una schiappa". 

Selle eelnevaga tahtsin vist öelda seda, et kui sa, Kodumaa, meile külla tuled, siis siin kõrval majas on päris hea b'n'b, kus saab natuke stressivabamalt magada.

Siinkohal pööran vagalt silmad taeva poole tõden, et tol kaugel, päikeselisel sügispäeval, kui me seal Püha Antonio metsas jaurasime, me veel ei teadnud, et sellest saab meie pere viimane metsaskäik ning kes oleks võinud arvata, et 11.veebruaril 2020.aastal vaatan ma sellele tagasi, kui kuldsele päevale mägede ja foliaazi rüpes. 

KODUMAA, OTSE JUST NÜÜD JA PRAEGU HELISTAS ROKU JA TEATAS, ET SAI EKSAMI TEHTUD!!!

(Oo... mis te nüüd! Aitäh-aitäh! Jah, ütlen edasi! Lilled ja kingitused jätke palun valvelauda.)

Lihtsalt õudne, kuidas üks inimene plaanib hakata ühest asjast kirjutama, aga pidevalt kaldub teemast kõrvale! 

Niisiis, tol kaunil oktoobrikuisel pühapäeval oli meil äratus pandud kl 7:00. Roku ja lapsed tegid seda, mida nad tavaliselt teevad, kui ma olen midagi organiseerinud. 

Roku vaatas ilmateadet. "GASP! 11 kraadi!" Nummik jätkas teemaarendust:"Emme, kas me ei võiks veeta ühe pühapäeva koos perega?" "Mis, pane püksid jalga ja hakkame kohe pere keskis pühapäeva veetma!", ergutasin tagant. "Eeiiiiiiii! MA TAHAN VEETA PÜHAPÄEVA KOOS PEREGA TEKI ALL JA VAADATA FILME! ÜÜÜÜÜAAAAAÜÜÜÜÜÜ!" Hurmur jälgis mängu, aga juba oli aimata, kelle poole ta eelistused kalduvad. Ma olin öelnud, et peame kl 8:00 uksest välja minema. Kuidagi sain palumise, manitsuste, ähvarduste ja karjumisega kõik toidetud, riidesse ja võileivad-asjad pakitud. Vett polnud aega kaasa võtta. Pidime veepudelid täitma Francavillas veeautomaadist, aga selleks ajaks hakkas kell juba 8:40le lähenema. Tuli ilma veeta startida.

Tee peal autos jätkus üldine mossitamine ja nägude tegemine. Aga kui mägedesse jõudsime, ilmusid vasakule ja paremale imelised foliaazid. Hommikune udu hakkas järele andma ja tuju paranes. Jõudsime Pescocostanzo parklasse täpselt kella 10ks kohale ja isegi eputaks, et olime eelviimased. 

Seltskond pani halba aimama. Kuigi kuulutuses oli, et matk sobib peredele ja lastele alates 4-ndast eluaastast, siis meie lapsed olid seal ainukesed ja täiskasvanud olid kõik sellised sportlikud, puhanud ja juuksuris käinud keskealised, kellel lapsi kas enam ei ole või ei hakka kunagi olemagi. Valdavalt paarid, aga ka mõned joviaalsed seltskonnad, riietunud silmnähtavalt vähekasutatud, kallihinnalistesse tehnilistesse mägirõivastesse. Hiljem, kui Roku Töökale Isale ütlesin, mis seltskond seal matkal oli, vastas ta napisõnaliselt:"Vihkan selliseid kõige rohkem."

Ütlen kohe ära, et terve matka jäime meie pidevalt teistest maha. Matkajuht oli pannud kaks meest viimasteks, kes pidid vaatama, et keegi metsa maha ei jääks. Mehed olid alguses nagu leebemad, aga mida sügavamale metsa jalutasime, seda kriipsumaks nende huuled tõmbusid, sest nad pidid enamuse ajast meid järele ootama. 

Kõige õudsam asi maailmas on olla matkal ainuke lastega pere! Sellest veel õudsam on ainult üks asi. Olla matkal ainuke vinguvate, koperdavate laste ja ärritunud Rokuga pere. Roku oli veendunud, et siit me ilma kopsupõletikuta ja külmakahjustunud jäsemeteta ei pääse, sest ÕUES ON JU VIIS KRAADI! KUHU ME SINU ARVATES SEDASI LÄHEME!?!?! MIKS ME PEAME NII EKSTREEMSELT ELAMA KOGU AEG, AH?! 

Lapsed pakkis ta oma initsiatiivil sallidesse ja mütsidesse. Mingil põhjusel oli vaja kaasa tassida võileibadega seljakotti, veepudeleid (ok, sellega olen nõus) ja telki. Nääklesime parklas, et miks peab kahetunnisele matkale telgi kaasa võtma, aga Roku ja Nummik ei andnud alla. Grupp hakkas juba minema, polnud aega arutada. Niisiis asusime kõige viimastena rühkima. Ilmnes, et telki tahtis Nummik ja umbes kolmandal minutil osutus telk talle liiga raskeks. Tagasi seda enam viia ei saanud, sest matkaseltskond hakkas foliaazi taha kaduma. Kuni matka lõpuni kuuldus hala, et miks seda telki kaasa oli vaja võtta ja kes seda kandma peaks. Lapsed hakkasid virisema, et neil on palav. Joped, mütsid ja muu anti Rokule. Peale telgi leitmotiivi oli ka muid pretensioone. Roku käratas aeg-ajalt lastele, et nad ei jookseks, sest pori sees võib libiseda. Lapsed vingusid, et mida me siin metsas teeme; miks me siin kõnnime; millal me kohale jõuame; kas me juba ei ole jõudnud; miks me pole kohale jõudnud; mis on selle kõige mõte; mitu kilomeetrit on jäänud; miks me ei võinud jääda koju tekkide alla ja telekat vaatama; see on viimane kord, kui teie, vanemad, meid metsa viite. me ei tule enam kunagi mitte ühtegi metsa; ja lõpetuseks kõigi vingumiste ema: MEIL ON JANU!

Vahepeal peatusime, et imetleda metskannikesi ja puud, mille nimi on itaalia keeles agrifoglio. Giid rääkis, et taoline agrifoglio kontsentratsioon ühes metsas on väga haruldane. Kui ta juba kolmandat korda seda ütles, teatas Nummik valju häälega, et me juba kuulsime eelmisel korral seda agrifoglio juttu. Viiendal korralgi ei jätnud Nummik teatamata:"MEIL JÄI MEELDE KÜLL, ET SIIN KASVAB AGRIFOGLIO! KAS ME VÕIKS JUBA AUTODESSE TAGASI MINNA?" Roku porises midagi along the lines on "il guida fa schifo". Proovisin teda oma kummikuga tabada, aga hiljaks jäin. 

Oli kohutavalt piinlik. Mõned matkakaaslased naeratasid kuidagi julgustavalt (pakun, et need, kellel lapsed on juba ära olnud), enamus pööritas silmi ja tegi huuli kriipsuks (ilmselt need kellel lapsi pole olnud ja enam pole plaanis).

Muidu mets oli väga armas ja kindlasti soovitaksin seda külastada koos matkajuhiga, sest seal on päris palju radu ja võimalusi. Matkajuht ise olla neis metsades üles kasvanud ja kuigi tehnilis-bioloogilisi teadmisi tal tõesti pisut nappis, oli näha, et ta väga hoolib sellest metsast. 

Hetkel ma enam ei mäleta, kas Hurmur jooksis ja libises ja sai üleni poriseks või ainult pooleldi või ainult käed. Igatahes parajasti oli väga pingeline hetk, kui mul helises telefon. Nummiku klassikaaslase G isa:"Te olete sellised aktiivsed ja matkajad inimesed. Mõtlesime siin, et kui te järgmisel korral kuhugi mägedesse lähete, siis kas võiksime teiega ühineda?"
Ei tundunud kohane käimasolevat olukorda pikemalt kirjeldada. Ütlesin, et oleme just Püha Antonio metsas foliaazi imetlemas ja helistan tagasi, kui metsast väljas oleme. Kujutan ette, kuidas G isa pani telefoni mõtlikult lauale, tõstis tõsinenud pilgu ja teatas perele (kes lesisid kindlasti diivanil real, jalas kollanenud aluspüksid ja juuksed kammimata)":Vaadake, kuidas teie siin kükitate nagu kännuämblikud ja vahite Netflixi päevad läbi. Samal ajal, kui Nummiku perekond vallutab mäetippe ja künnab kipakatel alustel ookeane!"  

Jõudsime ühe hoone juurde, mis oli kunagi olnud Püha Antonio klooster või muidu varjupaik. Oli ette nähtud väike lõunapaus. Siinkohal tänasin mõttes Rokut selle puhul, et ta võileibu kaasa tassida otsustas. Ilmnes, et kõigil olid võileivad kaasas! Kust nad seda teadsid? Vee koha pealt veel selline vahemärkus, et kuna me polnud jõudnud vett kaasa võtta, siis mingi imelise ettenägemisvõime ajel oli keegi pannud võileibade kotti pooliku pooleliitrise pudelikese vett. Nummik leidis selle ja jõi kõik korraga ära. Oleme Rokuga juba ammu arvamusel, et Nummik on vägagi ellujääja tüüp. Hurmur aga nägi seda ja kukkus vinguma. Sellest piknikukohast edasi oli üks kasvava volüümiga vingumine teemal janu, tappev janu, kohutav janu, väljakannatamatu janu; nii suur janu, et ei saa enam sammugi astuda. 

Korraga terendas silmapiiril veekraan! Sellest on ühes kunagises piltidega postituses pilt ka. Kogu seltskond rühkis sellest mööda. Meid valvama pandud mehed kablutasid samuti edasi. Roku oli laste vingumisest ja kogu sellest porises metsas ringitrampimisest päris ärritunud juba ja kui Hurmur nõudis, et peame kraanist vett jooma, jättis Roku mind lastega otsustavalt maha along the lines of MULLE AITAB SELLEST KÕIGEST VAADAKE ISE KUIDAS HAKKAMA SAATE.

Mis seal ikka. Jõime vett. Panime pudelid ka täis ja jalutasime edasi. Kuna ma olin lastega niikuinii kõigist maha jäänud, tundus täiesti sobilik süüvida üheskoos metsikult kasvava pirnipuu uurimisse. Kodumaa, ausõna arvasin kuni tolle päevani, et pirnipuud kasvavad metsas ainult raamatus nimega "Rahvaste muinasjutte"! Ühesõnaga, kutsusin poisse üles vaatlema, kuidas metsik pirnipuu on ja kuidas näevad välja metsikud pirnid. Endal oli ka tohutult huvitav! Korraga näen, et Roku tuleb joostes tagasi, hõlmad laiali, telgid-võileivakotid tilpnemas ja hüüab hingeldades:"KUHU TE JÄITE KÕIK OOTAVAD!" No mis seal ikka, soovisime pirnipuule head päeva jätku ning tuiasime edasi. 

Kuna peamised janu ja nälja probleemid olid lahendadud, jätkus matk mõnevõrra harmoonilisemas meeleolus. Valvajad mehed ei teinud ka enam katsetki meid valvata, mis vähedas oluliselt stressi. Ilmselt oli palja silmaga näha, et me oleme sellised tüübid, kes igas bioomis elu jäävad!

Korraga kumas puude vahelt midagi, mille peale Roku ja Nummik üksteisele otsa vaatasid, noogutasid ja jooksma pistsid. Mulle ja Hurmurile hüüti üle õla:"Parkla paistab! Me ootame teid autos! Tsauuuuu!" Ja kadusid foliaazi kardinate vahele! Enne, kui ma sellest midagi arvata jõudsin, oli Hurmur neile järele jooksnud. 

Jätkasin matka. Päris meeldiv oli. Tegin pilte samblast, seentest, foliaazist ja muust. Nautisin päikeselist sügispäeva. Vaikselt kulgesin seal grupi sabas, kui korraga kuuldus murduvate okste raginat ja sammumüdinat. Kas metssead? Kitsed? Oh ei. Roku, Nummik ja Hurmur! Kõigil hing paelaga kaelas. "Pagan võtaks, mingi teine parkla oli!"

Õnneks oli meiegi matk juba üsna lõpusirgel. Kuna õige parkla paistis, jõudsime suuremate erimeelsusteta autosse ja suundusime tsivilisatsiooni rüppe - Pescocostanzosse. 

See on muide kohutavalt nummi mägilinn. Kui neil seal potililli poleks, siis see oleks see täiesti must, valge või hall, sest seal on kõik kivist. Lisaks oli seal väga armas kirik. Itaalias elades tekib mul kirikutes käies alati küsimus, et kust nad leidsid need põrandategijad. Mul pole siin veel õnnestunud kohata töömeest, kes suudaks põrandaplaate ilma poolesentimeetriste vuugivahedeta paigaldada. Jaa, oli tõeline rõõm vaadata vuugivahedeta põrandat ja kõiki neid puidust kunstnikerdusi. 

Vahepeal jäi Roku Hurmuriga jalutama ja mina Nummikuga kahekesi. Korraga tundsime, kuidas sõõrmetesse tungis värskelt ahjust tulnud kaneeliküpsetise lõhna. Läksime täpselt lõhna järgi ühte pisikesse kõrvaltänavasse, kus kondiitriäris oli tõesti just plaaditäis värskeid küpsiseid valmis saanud. Ostsime suure kotitäie küpsiseid ja igasuguseid huvitavaid kuukujulisi moosiga täidetud maiustusi. Nummik arvas leebunult, et tegelikult, kui peale loodust korralikult tsivilisatsiooni tagasi (loe: küpsiseid) saab, siis polegi väga hullu.  

Koju sõites tõdes mu armas pere, et foliaaz on väga armas ja oli tore seda kogeda, aga et Roku isiklikult on mitte niivõrd maarott vaid pigem nagu merede hunt. Hurmur sobras õnnelikult küpsisekotis. Nummik lubas, et kui järgmisel korral G kaasa tuleb, siis ta võiks veel ühe korra metsas ära käia. Peale seda tuli aga lockdown ja Itaalia kaardi värvimine kollaseks, oranzhiks või punaseks. Mõnes mõttes ütleks, et väga kaunid foliaazi värvid, aga sellest peale oleme metsa vaadanud vaid läbi Netflixi.

Alati sinu,

Kapteniproua 

In another news

Lapsed läksid uude kooli. Kool on väiksem, õpetajad on armsamad ja lahkemad. Õpitempo on rahulikum.

Mul väga suuri ootusi kooli suhtes ei olnud, aga asi, mille suhtes mul üldse ootusi polnud, on siinsed emad. Kodumaa, kindlasti oled vaadanud sarja "Orange Is The New Black". Ja seal esimeses osas peategelane läheb vanglasse, eks? Ja seinte ääres ja igal pool on naiste grupid. Sellised räsitud ja ülemeigitud ja juuksed valet värvi värvitud ja etnilised grupid kõik eraldi, eks? Kes laseb hantlid korraks allapoole langeda, kes jätab sõbranna juuste värvimise hetkeks ja kõik põrnitsevad uut tulijat.

Jummel, eile esimesel koolipäeval ei pannud eriti nagu tähele, aga täna läksin lastele järele ja oli täpselt nagu seal sarjas. Võrreldes Roomaga on siinsed emad kõvasti nooremad. Noh, üks koomik ütles ka, et kui lastesõimes oled 39-aastane lapsevanem, siis teised ütlevad sulle "poisike". See oli ilmselt mingi suurlinnade teema, sest siin on emad nooremad, tunduvad pigem hilised kahekümnendad või varased kolmekümnendad. Selle eest on nad kõvasti ülekaalulisemad. No ikka korralik ülekaal - seda juba mingi kiirdieediga ei lahenda. Juuksed on kõigil kas mustaks või punaseks värvitud. Tohutu meik ja tätoveeritud kulmud. Räägivad hirmus kõva häälega ja puudu pole ka etnilised grupid. Eriti silmatorkav on hispaania emad. Kus nad muidu on, ma ei tea. Ausalt ma ei teadnud, et siin väikelinnas hispanic community on. On ka mingi Ida-Euroopa grupp. Vist rumeenlased, aga kindel ei ole. 

Igatahes täna lähen siis lastele kooli järele ja kõik need grupid vakatasid ja mõõtsid mind pilguga. Mõnesid oma laste klasside emasid ma natuke juba olen näinud. Tervitasin, aga vastu ei teretatud. Põrnitseti. Peale mõningast viivitust üks Alicia Keys'i teisik ütles "Tere". Hispanic community ajas enda kuidagi eriti puhevile, mõned toetasid seal jalaga vastu seina ja puhusid suitsu millegipärast nii väljakutsuva näoga, et ma kohe imestasin, et mis väljakutseid nad siin näevad. Nad olid kuidagi nii naljakad, et hea, et mul mask ees oli. Muidu oleks vist tuldud tiibadega mulle lõua alla vehkima ja nõudma, et: "Bitch mis siin naerda on ah tahad kakleme ah!". 

Sisemisest ilust ja kasutamata potensiaalist

Kodumaa, sellist komplimenti nagu mul üleeile tuli, ei kuule iga päev. Mõni inimene ilmselt mitte kunagi elus. Või, noh, pool inimkonnast ilmselt kohe kindlasti mitte ja ülejäänud poole ehk naiste käest ma tahaks küll teada, kas teile keegi kunagi on öelnud midagi sellist nagu mulle öeldi.

Üleeile käisin günekoloogi juures. Tavapärased PAP testid ja asjad. Juhuks, kui küsimusi tekib, mainin kohe ära, et me ei oota perele täiendust.

Günekoloog oli sihuke pisike, hiire moodi, hallinevate juustega, natuke nunnalik proua. Ultraheli tehes hüüatas ta siirast heameelest särades:"Proua, teil on eeskujulikud munasarjad!" Võttis juba natuke nihelema ja muigama, aga günekoloog kündis edasi. "Teil on nii ilusad, nii täiuslikud munasarjad! Nende järgi ütleks, et te võiksite kümme aastat noorem olla. Ja hormonaalselt ka ma näen, on teil siin harvaesinevalt kõrge potensiaal."

Mida oleks kohane vastata sellise jutu peale? Eriti veel, kui nii ootamatult tuleb. Tänasin kuidagi kohmamisi komplimendi eest ja pobisesin midagi umbes, et ah see siis olekski mu sisemine ilu.

Günekoloog teatas, et ka välisest ilust pole mul puudu (hakkas juba natuke imelik) ja selgitas:"Meil siin Itaalias on inimestel suuri raskusi laste saamisega. Sellist pilti nagu teil, näeb harva." Tänasin ja täpsustasin, et mul tegelikult juba kaks last on ja rohkem tõesti ei ole võimalik majapidamisse lisada. "Kahju. Proua, te võiksite palju lapsi saada, kui te ainult tahaksite," nentis ta.

Nii ma siis kõndisin koju mööda päikesepaistelisi Rooma tänavaid ning mõtisklesin selle ootamatu komplimendi ning mu tohutu reproduktiivse potensiaali ja sisemise ilu peale, mida ma absoluutselt kasutada ei kavatse. Tundus päris naljakas. Helistasin Rokule, rääkisin loo ära ja saime pisut muheleda.

Õhtul viisime Rokuga Nummiku korvpallitrenni proovima. Nummik on väga pikka kasvu, kodus oleme pisut palli põrgatanud ja üldiselt Roku on veendunud, et Nummikul on tohutu korvpalluri potensiaal.  Varem oli Roku veendunud, et Nummikul on tohutu potensiaal kergejõustiku tegemiseks ja viis ta lausa kaks korda katsetele, kus Nummik keeldus osalemast.
Oleme ka muid spordialasid välja pakkunud, aga üldiselt edutult. Niisiis, on meil Rokuga natuke nagu kinnisidee, et tuleb leida mingi spordiala, mida Nummik harrastada võiks, sest nagu juba raamatus "Mu koer armastab dzässi" pereisa ütles:"Juba palja silmaga on võimalik eristada inimest, kellel on hobi inimesest kellel pole hobi. Mingi hobi peab inimesel ju olema!"

Nummik ei tahtnud ka korvpallitrenni minna ja tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et ta tuleb ainult täna ja ainult selleks, et isale headmeelt teha. Treener oli hiigelpikk ja päris handsome noormees, tätoveeringuid täis joonistatud nagu Kihnu Virve pearätik.  Oli kohe näha, et ta teab, kuidas häbelike või vastupuiklevate lastega käituda. Võttis Nummiku sõbralikult, aga enesekindlalt oma tiiva alla ning samal ajal, kui teised lapsed soojendust tegid, põrgatasid nad kahekesi palli. Nummik viskas nii muuseas paar korvi. Kusjuures tavaliselt tal ei lähe pall nii hästi ja nii kohe korvi, aga just seekord tegi kaks tükki järjest umbes sõrmenipsuga. Meie istusime Rokuga pingil, uhkusest puhevil ja rõõmsad nagu lihavõttemunad ning imetlesime oma tohutu korvpalluri potensiaaliga võsukese tegusid. Oli kaugele näha, et Nummik on samavanadest ja aasta vanematest lastest peajagu pikem ja tohutult tegija. Peale umbes kümmet väljakul veedetud minutit otsustas Nummik, et talle tänaseks aitab. Teatas treenerile, et ta rohkem korvpalli teha ei taha, tuli meie juurde ja arvas, et nüüd võiks siit ära minna.

Roku oli hirmus pettunud. Kõndisime auto poole ja tee peal üritas ta veel kuidagi Nummikut veenda, et kas sa äkki ikka tahaksid ühe korra veel proovida ja mõtle veel natuke, sul tuleb ju nii hästi välja. Kas sa nägid teisi lapsi? Kui lühikesed ja nõrgukesed nad on. Sa pole päevagi korvpallitrennis käinud, aga juba sa oled neist parem!

"Näed, amore," pistsin ma vahele. "Vahel lihtsalt on nii, et inimeses on potensiaal, aga ta ei kavatsegi seda kasutada. Mõnel siin on kõrge potensiaaliga munasarjad, mõni jällegi on kõrge potensiaaliga korvpallur, aga näed - alati ei lähe nii, et inimene teeb seda, milleks tal loomulikud eeldused on."

Pahvatasime naerma ja Nummik küsis, misasjad on munasarjad. Poetasin mokaotsast, et need on ühed sisemised organid, istusime autosse ja sõitsime koju.

Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.

Et rahunenult tagasi kord tulla ma lähen õige vaatan seda ööd

Kodumaa, kuidas sul läheb? Mina siin elan võrdlemisi rahulikku elu ja seda võib märgata ka sellest, et Nummiku klassi WhatsAppi grupis toimuv ajab lausa muhelema ja tekitab kiheluse teha midagi, mida teha ei tohiks.

Eile saabus gruppi kooli direktorilt A edastatud sõnum, mis kokkuvõtlikult oli selline, et kas me senise korra asemel, et kolmapäeviti pakime lastele lõunad kaasa, oleksime huvitatud lõunast kooli sööklas. 

Algus oli hillitsetud.

C ja O vastasid, et neid huvitaks. Mina samuti, et oleks mõistagi mugav. C2 kommenteeris, et põhimõtteliselt pole antud juhul tegemist kellegi individuaalse mugavusega vaid kauaoodatud ühiskondliku abikäe ulatamisega kõigile lapsevanematele. Ma arvan, et enne perenaiseks hakkamist õppis ta Naapolis õigusteadust. Need Naapoli advokaadid paistavad sellega silma, et lihtsalt “jah” asemel panevad sihukese lause kokku, et sealt mõtet kinni püüda on nagu paljaste kätega angerjat jahtida.

Aga nüüd hakkas vaikselt immitsema.

F kirjutab:”Aitäh toreda ettepaneku eest, aga enne kui pole selge, mismoodi see lõppeb, et koolilõuna maksumus nelja euro peale tuuakse, ei ole mina kindel koolitoidu kvaliteedis. Rooma ümbrus on täis abusiivseid prügimägesid, tulekoldeid ja mina isiklikult lasen oma toiduained Trentinost saata.Vähemalt kolmapäeviti saan ma rahulik olla, sest teen oma lapsele ise lõuna. Vabandage mu isepäisust, aga tundsin vajadust oma eitavat vastust motiveerida.”

F sõbranna A lisab:”Mina ei ole sööklast huvitatud. Küll aga tahaksin kooli direktsiooni tähelepanu juhtida asjaolule, et kolmapäeviti lapsed söövad oma kodust kaasapandud lõunat klassiruumis, mis ei ole absoluutselt hügieeniline.”

G teatab:”Jah, söökla oleks mugav, aga olen F-ga nõus”

A vastab:”F ja G, kas teie pojad ei ole kõik päevad peale lõunat koolis? Kui kolmapäev välja arvata, siis nad ju käivad sööklas? Minu lapsele söökla ei meeldi, aga isiklikult hääletan söökla poolt.”

M kommenteerib:”Olen F-ga nõus. Lõuna maksumuse vähendamine on murettekitav, sest kindlasti mõjutab see toidu kvaliteeti. Pealegi ei meeldi mulle, et soe toit seisab pikka aega plastmassist taldrikute peal.”

F peab vajalikuks täpsustada:”Jah, minu poeg veedab kolm pealelõunat koolis ja on sunnitud sööklas sööma. Sellepärast, kui kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval on tal võimalus süüa kodutoitu, olen valmis selle lisakohustuse võtma ja talle süüa tegema. Kolmapäeviti toitu termosega kaasa panna ei ole minu jaoks raske, sest see on mu lapse tervise huvides. Tahaksin aga väga teada, kus tuleb toit, mida sööklas lastele serveeritakse. Hetkel, täieliku infopuuduse ja linnavalitsuse hoolimatuse olukorras eelistan ise oma lapsele süüa teha. Küsimus on ainult ühes lõunasöögis, aga aasta kokkuvõttes on see päris mitu päeva.”

A mobiliseerus!

Saatis gruppi söökla järelevalvekomisjoni raporti, mis tõele au andes andis teada, et kontrolli teostamise päeval sõid lapsed: pastat võiga, singiviile ja keedetud porgandit. Ei täheldatud säilivusaja ületanud toiduained ning söökla oli puhas. 

Lisandus pikem sõnum (kuidas ta seda telefonis trükkida viitsis?) toidu säilitamise teemal. Umbes, et termoses toit ei säili ja et orgaanilised toiduained riknevad kiiremini kui mitteorgaanilised. Lisatud viited erialasele kirjandusele ja puha. 

A sõbranna O pidas vajalikuks toetust avaldada:”Palun räägime asjadest koos konkreetsete faktidega ja ärge tekitage valehäiret. Kui teil on infot, et sööklas on probleeme, siis kontrollige enne oma fakte.”

Lisandus väike kõrvalepõige teemal koolisööklate riigihange, kas hanke tingimused eeldavad orgaanilist või mitteorgaanilist toitu jne ning miks meie klassist kedagi söökla järelevalvekomisjonis ei ole. 

Selle peale teatas F, et tema kandideeris, aga A ei andnud talle infot, mis koormuse see roll täpselt kaasa toob ning asi jäi sinnapaika. 

Vahepeal saatsid mõned emad sõnumeid, et loomulikult kodutoit on ikkagi kodutoit ja me kõik teame, et sööklat ei saa koduga võrrelda, aga oma perekondliku logistika huvides hääletavad nad söökla poolt, kuna nad on rongaemad. Selle peale lendasid kappidest välja teisedki rongaemad. Mõni tunnistas, et on kolmapäeval kaks korda kell 11 kooli ukse peale koputama tulnud, sest unustas hommikul lapsele lõuna kaasa panna. Mõni teinegi teatas, et ta on hoolimatu ema ja tihti unustab kolmapäeviti lõuna teha ja peab ostma hommikul enne kooli tulemist esimesest ettejuhtuvast baarist kuivanud pizza. Mõni naljatas sellepeale, et kutsuge neile lastekaitse. Mõni teine jällegi vastas, et tänapäeval ei saa nende asjadega nalja teha. Mille peale üldsus noogutas kaasa, et tõesti-tõesti, tänapäeval ei saa enam üldse nalja teha. 

F aga tundis vajadust käärima hakanud tundeid väljendada:”On rõõm näha, et meil on demokraatia ning aktsepteerite entusiastlikult arvamusi, mis on teie omadest erinevad! Kõigest hoolimata tahaksin toonitada, et minu arvamus ei olnud mõeldud kaebusena ja kas me võiks palun lõpetada teiste inimeste arvamuse mitteaktsepteerimise? Oleks palju intelligentsem olla konstruktiivsed, mitte destruktiivsed.”

Teised tundsid end puudutatuna ja ei saanud jätta kerkimata igihaljas teema “Kes on rohkem hõivatud”. 

C alustab:”Vabandust, aga miks me sinu meelest demokraatlikud ei ole? Mina aktsepteerin enamuse valikut ja väljendasin oma huvi söökla vastu, sest olen organiseerimatu ema ja sööklalõuna kolmapäeviti PARANDAKS minu lapse elukvaliteeti. Sinu arvamus on püha samamoodi nagu minu oma”.

Ka O ei pidanud vastu:”Austan sinu arvamust ja kutsun sind üles seda motiveerima. Nagu enne öeldud, kui sul on kindlaid andmeid, et söökla ei ole turvaline, olen valmis ühinema võitluses. Aga kui sa kirjutad, et “lapsed söövad plastmassist taldrikutelt”, kuigi tegelikult on taldrikud paberist, levitad sa valeinfot.”

Organiseerimatu Ema C tundis vajadust veel pisut nüpeldada:”Mina ei kandideeri söökla järelevalve komisjoni, sest ma usun et nende pakutavad tingimused on lastele sobivad - inimväärilised, aga mitte suurepärased. Nagu kõik sööklad. Samas, kui ka õpetajad söövad samas sööklas, ei näe ma põhjust kahelda. Mismõttes ma sinu arvamusel jalgadega trambin? Mismõttes ma ei ole demokraatlik?”

F:”Vabandage, aga mul ei ole selle grupi jaoks nii palju aega nagu mõnel teisel. Küsimus saadeti meile otsustamiseks ainult täna hommikul. Vastasin ja motiveerisin oma vastust. Head suve jätku kõigile!”

Vahepeal tulid kapist välja veel mõned emad, kes teatasid, et hääletavad söökla poolt, sest on nende hulgas, kes unustavad kolmapäeviti lapsele lõuna kaasa pakkida. Imestasin siin omaette, et hissand, millised unustajad. Ise kõik hommikul kell 8 nii korralike föönisoengutega ja puha. Olin millegipärast arvamusel, et kõigi nende emade lastel on ranitsas lasagnekarbike valges rätikus.   

A oli end kogunud:”Sõnavabadus võidab alati, aga tuleb rääkida konkreetsetest faktidest. Demokraatia peab baseeruma tervel mõistusel. Vastuseks, F, sinu infopäringule, kui sa söökla järelevalvekomisjoni kandideerida tahtsid, edastasin sinu küsimuse, aga mulle ei tulnud vastust. Pealegi, nagu sa mäletad, ei ole sul kõrgharidust biokeemia, meditsiini või veterinaaria vallas, mis tähendab, et sa ei kvalifitseeru. Kõigest hoolimata, kui tunned soovi, võid järgmisel aastal uuesti kandideerida. Sellest hoolimata, et ma olen väga hõivatud inimene, leian ma aega, et meie klassi lapsevanemaid esindada ning räägin ainult siis, kui mul on konkreetseid andmeid. Sinu küsimusele vastamise asemel oleks mul palju parematki teha.”

A2 pidas vajalikuks vahele hüpata:”Usun, et oleks aeg volüümi vähemaks võtta. Hetkel on küsimus kolmapäevases lõunas ja arvan, et mitte kellegil pole õigust kritiseerida teiste inimeste isiklikke arvamusi. Me kõik tahame oma lastele parimat”

M viskas end selili:”Vabandust, ilmselgelt kaheksa-aastane laps ei erista veel plastmassi paberist. Minu info pärineb mu tütrelt. Vabandan veelkord ja karistuseks joon lonksu plastmassist pudelist, mis on olnud mu kotis 43-kraadises kuumuses täna hommikust saati.”

A2 proovis asja naljaks keerata:”Kas siis nii ekstreemelt on tarvis? Piisab, kui Rooma õhku hingata!”

Teisedki proovisid vestlust rahulikumale rajale keerata. Saabus sõnumeid “me kõik soovime oma lastele parimat”, “austame kõigi õigust oma arvamusele” ja päringuid, kuidas M-i tervis nüüd on. 

M2 saatis hiigelpika sõnumi, milletaolisi aeg-ajalt grupis ette tuleb, kategooriast “kas kõiki asju on vaja Whatsappi grupis ajada” ning pakkus välja, et taolised asjad võiks meili teel tulla, sest töötaval emal ei ole aega kõiki neid sõnumeid menetleda. Mille peale ei saanud mõistagi puududa sõnum, et ka mittetöötavatel emadel on vähe aega. F lisas, et ta juba ammu teeb A-le ettepanekuid, et olulised infod ja küsimused, millele peaks reageerima, tuleksid meili teel, et tööl olev inimene, kellel pole Whatsappi grupi jaoks aega, saaks neile vastata.

Ja nüüd, Kodumaa, mu dilemma koht.

Peale vilgast mõttevahetust grupi emade vahel tuli täna hommikul sõnum ühelt isalt. Ütlen kohe ära, et ma pole tema suhtes just arvamuseta. Nimelt ühel esimestest klassiüritusest jäi ta mulle kohe silma kui üks pirtsakas pseudointellektuaalist serial father. Anyhow, sõnum on selline:”Demokraatia tähendab teiste ideede austamist ja enda arvamuse kohandamist, kui enamuse arvamus indiviidi arvamusega kokku ei lähe. Kui enamus eelistab sööklat, siis kodutoidu dissidendid peavad seda aktsepteerima. Isiklikus plaanis: olen orb ning kogu elu sööklas söönud. Arvan, et meie lapsed võiksid sellest palju õppida, kui nad näevad, et väljaspool kodu süüakse teistmoodi. Mina jäin ellu ja võitlen edasi!”

Vot ma siin mõtlesin omaette, et nii kui seda orvu-juttu lugesin, tuli Monty Pythoni neli Yorkshire meest meelde. See konkreetne skets näiteks. Mis oleks, kui saadaks selle, itaaliakeelsete subtiitritega mõistagi. Kusjuures ma ei ole üldse ilkuja tüüp. Mul oleks omalt poolt pakkuda lõputuid lugusid sellest, kuidas oli kaheksakümendatel Vene okupatsiooni ikke all koolisööklas süüa, rividrilli, tuumasõja harjutusi teha, Lenini pildi ette sinililli viia ja koolitundide ajal kartuleid korjata. Oh ja talvel läbi lumehangede kooli kõndimised, sukapükste parandamine, välikemps ja muu nõukogude dickens. 

Üldsegi, Kodumaa, kuidas teil lasteaia ja kooli gruppidega on? Kas teil üldse on grupid? Kas vahel nalja või meeleheidet ka saab? Näiteks sain hiljuti Ameerikasse kolinud sõpradelt teada, et neil pole üldse mingeid gruppe ega vanemate vahelist suhtlust. Aga sinust, Kodumaa, ei tea ma selles vallas kohe mitte midagi. Kuidas üldse tänapäeval Eestis lapsevanemad suhtlevad? Kas on nii nagu Ameerikas?

Minu maagiline emadepàev

Head emadepàeva, Kodumaa. Kuidas sul emadepàev làheb? Mul làheb imeliselt. Nàiteks erinevalt tavapàrasest sòid lapsed ilusti ja vastu vaidlemata lòunasòògi àra. Nagu mòned ùtlevad:"Tuleb osata lapsi sòòma panna! Meelitada! Motiveerida!" Meie nàiteks viisime nad all-you-can-eat sushirestorani. Natuke kallivòitu oli, aga lapsed sòid ega virisenud.

Roku kùlvas mu kingitustega ùle - sain emadepàevaks tolmuimeja ja riiuli. Las ma rààgin sulle làhemalt, kuidas see kòik juhtus.

Riiulini jòudsid asjalood jàrgmiselt. Veebruaris otsustasime, et on aeg sahver korda teha. Seal olid mingid  vanad riiulid, enne meid tehtud. Neid vàga palju polnud, nii et alguses, kui sisse kolisime, said riiulid kohe tàis. Mis riiulitele ei mahtunud, panin pòrandale. Samas, nagu me kòik teame, on sahver sihuke koht, kuhu on hea igasugu kraami silma alt àra heita. See ilmselt seletab, miks mul ròdud nii korras olid. Lòpuks hunnik kasvas nii suureks, et ukse avamisel langes vasakult ja paremalt midagi kaela. Oli aeg korralagedus lòpetada!

Joonestasin sahvri pindala, projekteerisin, konsulteerisin IKEA kodulehega. Yhel vihmasel laupàevasel pàeval, mil Roomas sadas vihma ning siinsel omapàrasel moel puud murdusid ja teedele langesid, sòitsime kogu perega IKEAsse, ostsime riiulisysteemi Ivar ja lugematu hulga mingit imetabast nodi, mida ùldse polnud plaanis soetada, teostasime kohustuslikud peatused IKEA restoranis ja màngutoas. Selle peale làks terve laupàev àra.
Pùhapàeval nokitses Roku terve pàeva sahvris, mùttas ja pusis seal meeletu otsusekindusega. Ma kohutavalt imetlen tema julgust ja pealehakkamist! Ta pole ùldse selline kuldsete kàtega tùùp nagu ta Tòòkas Isa. Minu (ja Roku) suureks imetluseks said Ivarid kokku monteeritud, korrastasime sahvris olnud asjad ja nùùd tihtipeale, kui kùlalised tulevad, kiidame, et voh kùll see sahver on ikka ùks tore asi linnakorteris. Saame kòiki asju seal hoida. Tavaliselt siis Roku teeb hooletu liigutusega ukse lahti ja nàitab uhkusega oma silmatera - riiulisùsteemi Ivar. Pàrast unustab alati ukse kinni panna ning istume kùlalistega lahtise sahvri ees ja joome veini. Nimelt meil on nii vàike kòòk, et mujal kui sahvri ees istuda ei saa òigupoolest.

Sahvris olnud vanad riiulid tòstsin ròdule ja hakkasin mòtlema, mis nendega teha. Roomas tegeleb prùgiveoga munitsipaalettevòte, mille nimi lùhendina on AMA. "Ama" tàhendab itaalia keeles "armastab" ja loomulikult on selle ùmber igasugu poliitilisi sònamànge ja vigureid. Làhen AMA kodulehele vaatama, et kuidas suuremòòtmelise prùgiga kàituda. Roomlased, mòistagi, heidavad suuremòòtmelise prùgi lihtsalt tànavale. Uksehoidjalt (olgu jumal talle armuline ja andku jaksu ramadani lòpuni vastu pidada!) sain teada, et kui prùgi sòiduteele visata ja see liiklust tòkestama hakkab, tuleb sellele mingi aja pàrast prùgiauto jàrele. Aga mina olen ikkagi tsiviliseeritud inimene siin tsivilisatsiooni hàllis! Oma suureks imestuseks ja ùllatuseks avastasin, et AMA kodulehel saab broneerida suuremòòtmelisele prùgile koju jàrele tulemist. Mòtlesin veel, et kùll need roomlased on jobud, viskavad oma madratseid ja kòògikappe tànavale, kui saab valge inimese kombel, internetis, tasuta prùgiveo koju tellida. Registreerisin kasutajaks, sisestasin lehekùlgede kaupa andmeid - aadress; isikukood; prùgi detailne kirjeldus, mòòtmed, ùhikute arv; ùks kood, mille saamiseks pidin ùhistu administraatoriga paar pàeva suhtlema; minu kontaktandmed; veel midagi, mida ma ei màleta. Kui see ùkskord tehtud sai ja "submit" nuppu vajutasin, saabus puànt - "Hea kasutaja, operaator vòtab teiega telefoni teel ùhendust, et kokku leppida prùgile jàreletulemise aeg." Oo, Kodumaa, ma oleks pidanud arvama, et see nii lòppeb!
Hakkasin natuke juba mòistma, miks roomlased oma prùgi tànavale viskavad. Nùùd, mil kaks ja pool kuud ning mòned tulutud telefonikòned AMAle mòòda on saanud, suudan prùgi tànavale heitmise iidset kommet juba suurepàraselt mòista.
Vahepeal vaatasime Rokuga mòtlikult seda puulippide ja riiulite hunnikut oma ròdul ja peale pòhjalikku vaatlust tuli Rokul mòte - mis oleks, kui teeks ùhe armsa riiuli siia ròdu peale, et ma saaks seal hoida lillepotte. Teeksime lastele didaktilise peenramaa! Kasvataksime seemest oma spinatit, salatit ja maitsetaimi! Kuna niikuinii tuleb siin pidevalt tuvisid peletada, siis miks mitte ka ùks vàike kana! Saaks toidujààtmetest lahti ja vàrsked munad iga pàev. Kana mòte tuli aga diskvalifitseerida, sest ma arvan, et ta vist ei peaks augustikuud ilma vee ja toiduta vastu, kui me puhkusel oleme. Lilled ka eriti ei pea vastu, aga kui valida antaks, siis ma eelistaks alati surnud lilli surnud kanadele.

Vabandust, Kodumaa. Vahel on mul tunne, et olen nagu vahva sòdur Sveijk. Hakkan riiulitest rààkima ja ise ka ei saa aru, kuidas ma surnud kanani jòuan, keda pòhimòtteliselt pole olemaski. Jah, tuleme teema juurde tagasi.

Riiuli mòte oli vàga Greta Thunbergilik ja mulle hirmsasti meeldib taaskasutuse idee. Alustuseks vaatasin kohe internetist tikksae hinda. Tòdesin nukralt, et taaskasutus on rohkem sihuke rikaste rootslaste lòbu. Selle raha eest, mis tikksaag maksab, saaksime IKEAst sihukese hunniku Ivareid, et vòiks kasvòi ahju kùtta. Roku jàllegi arvas, et tavalise saega saab ka hakkama. Taaskasutuse idee sai jumet juurde.
Nàdalavahetusel on aega alati vàhe, nii kulus umbes kolm nàdalat, et osta kokku vajalikud tòòriistad - saag, puur, puuri otsikud, kruvid. Eelmisel pùhapàeval hakkas Roku kopsima, aga kopsimise ja saagimise hààled kostsid kogu sisehoovile nii hàsti àra, et tuli uut laupàeva oodata. Vahepeal jàttis Roku talle omasel moel kogu riiuliprojekti ja tòòriistad nàdalaks ajaks ròdule lesima, nii et ma pidin pesu elutoas kuivatama. Eile lisandus tehnikaparki viimane vajaminev vidin, Roku asus otsustavalt kopsima, et enne pàikeseloojangut valmis jòuda ja nii saigi tàpselt emadepàevaks riiul valmis. Pidulikult tòstsin riiulile Nummiku ja Hurmuri didaktilise peenramaa - poti, kuhu lapsed viskasid mòni nàdal tagasi spinati ja peterselli seemneid, mida kultiveeriti alguses umbes sama meetodiga nagu riisi - pideva ùleujutuse seisundis. Nùùdseks tundub mulle, et riisimeetodilt on ùle mindud Darwinismile. Taimed saavad vett siis, kui minule meelde tuleb. Looduslik valik prevaleerib.

Tulgem nùùd aga tolmuimeja juurde. See on teema, mis mind kohutavalt erutab. Ei liialda, kui ùtlen, et life-changing magic on aset leidnud. Kogu eellugu on pikk ja igav ning arvan, Kodumaa, et sa ei viitsi seda kuulata, aga kokkuvòtteks - eile òhtul soetasime Dyson v10 tolmuimeja. Oh, mul on ainult kiitvaid sònu òelda! Nii, kui uus tolmuimeja laetud sai, kàisin sellega ùhe pisikese ja ùhe suure vaiba ùle ja - HISSAND JUMAL - sain terve paagitàie - 0,75l -  tolmu. See kinnitab mu ammust seisukohta, et kui vòimalik, siis vaipu on parem mitte majapidamises hoida. 6òsel laadisin ja tàna, emadepàeva hommikul hùppasin hopp! voodist vàlja ja asusin tolmuimejaga pildiraame, radiaatoreid ja lampe ùle tòmbama. Imeline! Esialgu ongi mul ainult kiitvaid sònu òelda. Vahest ainuke asi on aku kestvus, sest peale nelja vaiba puhastamist saab aku kohe tùhjaks. Kui on vaja kogu kodu koristada, siis aku ilmselt vastu ei pea eriti. Samas, on see tolmuimeja nii kàepàrane ja mugav kasutada, et ma arvan, et teen iga pàev natuke siit-sealt ùle ja sellisel juhul peaks vast kodu ka tolmuvabam ja puhtam olema. On koitnud uus, helge, tolmuvaba ajastu! Pean nùùd minema, Kodumaa! Istusin siin ja màrkasin, et tolmuimeja on laetud ja pòrandaliistudel kumab tolmu!

C is for cookie

Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?

Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.

Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.

Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"

See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.

Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.

Uus sari "Io speriamo che me la cavo"

Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.

Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.

Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta

Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.

Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.

Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.

Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.

Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.

Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.

Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.

See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!

Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.

Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.

Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.

Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga,  kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.

Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.

Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.

Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi. 

Machiavelli elab me hingedes ja tegudes

Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!

Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.

Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.

Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.

Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.

Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.

Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!

Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.

Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.

Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?

Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.

Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.

Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.

Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.

Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...

Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.

Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.

Kes teeb, sel juhtub

Alljärgnev on õpetlik lugu sellest, miks telefoniga rääkides tuleb alati kontrollida, ega vestluspartner sind valjuhääldi peale pole pannud. Tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised. Paremal juhul sellised, et terve nädala jooksul juhtub asju, mida sa ette ei näinud.

Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.

Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.

Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.

Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.

Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.

Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.

Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.

Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.

Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.

Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"

Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".

Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).

Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.

Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!

Kolmapäevase föönisoenguga naised

Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).

Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.

See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!

“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.

Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.

Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?

Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.

Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?

(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)

Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.

Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan? 

Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.

Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.

Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.

Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.

Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.

Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.

JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.  

Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.

Mah..

Itaalias on viimase kahe nàdala jooksul kaks populaarse meediakultuuri potensiaalset kuldvara syndinud. Kòigepealt "Vada a bordo, c...o!" ja nyyd siis "Posto fisso, che monotonia!" Lapsed, kes te itaalia keelt òpite, neid lauseid làheb teil Itaalias tarvis, et naljadest aru saada.

Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.

Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?

Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.

Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.

Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.

Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)

vastuseks o. kommentaarile: tànavusest saagist

Selle aasta vendemmia kokkv6te tuleb elulyhike, sest ma trykin siin 1 kàega seda. nummik kyll magab, aga ta teeb seda praegu minu syles. kui kòrvale panen, teeb silmad plòks! lahti ja hakkab nii sydantlòhestavalt nutma, et maisaayldse. no kes saaks olla karm, kui nàituseks elunummi kassipoeg yksi ukerdab ja haledalt piiksub? ikka vòtad sylle ja nunnutad nòrkemiseni. noh... ja nummik on nummim kui kòik maailma elunummid kassipojad kokku.

nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.

anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.

ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!

Hapukoor

Kysimus kòigile vàliseestlastele. Kui te Eesti retseptide jàrgi kòògis eksperimenteerite ja hapukoort kaubandusvòrgust ei leia, siis millega te seda asendate?
Nàiteks kookides olen hapukoore asemel tunde jàrgi kas kreeka jogurtit vòi piima kasutanud. Aga mis teised teevad?

Kanasoov

Hirmsasti tahaks istuda kòògitoolil, jalad t-sàrgi sees ja pòlved lòua all. Millal ma seda viimati teha sain? Kes seda enam teab...

Tehniline kysimus

Bandaazide ja rinnahoidmete teemaliste kommentaaride jàtkuks tekkis mul jàrgmine teoreetiline kysimus. Kas sellest, et rasedusarmid tulevad vòi ei tule, saab kuidagi jooksvalt aru vòi alles tagantjàrele (kui on mòistagi liiga hilja ja yleyldse maailmalòpp)?

Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!

Kanapesu

Hehee, Kodumaa, ettehoiatavalt teatan, et siin blogis làheb juba ysna kanalaks kàtte àra. Nyyd on kindel, et raseduskanadusega on nagu autoònnetustega. Ikka elad teadmisega, et endal nii hullusti ei juhtu ja kui juhtubki, siis pààsed kergemalt ja terve mòistusega. Aga. Kui ennast sama saatus tabab, mis eelkàijaid, siis alles paned tàhele, kuida su Sisemine Kana vòimsalt tiibu sirutama hakkab. Teed vàikestele vàljakannatamatutele lapsjumalatele "pluti-pluti oi kui nummi" ja loed kirglikult kanafoorumeid (kui Itaalia kàibemaksuseadustik parajasti fookuses ei ole).

Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?

Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?

Emalaev Fantozzi

Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)

Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.

PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!