Bangkok - Koh Chang

Ooo... Kodumaa. Vahepeal olen hinge heitnud ja sattunud paradiisi. Millegi muuga kyll seda olukorda siin selgitada ei saa. Roku on ka ilmselt hinge heitnud, sest lebab siin minu kòrval.
Neid ridu kirjutan valge liivaga rannal, kòrgustesse pyrgivate kookospalmide vahel. Minu ees on imeline làbipaistva veega meri. Linnud laulavad, liblikad lendavad, palmid kahisevad sugestiivselt. Soe tuuleke paitab pòske. Minu selja taga on 50-meetrine unistuste bassein ja troopiline aiake maitsekalt kaunistatud tiigikestega, milles kasvavad lootosed. Taamal hòrgutisi tàis puuviljapoekesed, kalarestoranid ja masaazisalongid.
Eile òhtul suplesime pàikeseloojangul imelises meres, sòime imelisi grillitud krevette ja mingit tundmatut kala. Yritasime uurida, mis kala see on, aga vastus oli umbes "antani". Pàeva lòpetas jumalik tunniajane jalamasaaz (7 eurot) ja valik kohalikke puuvilju, mis ma kòik otsekohe àra degusteerisin.
Ees ootavad hedonistlikud hetked, mida plaanin sisustada sukeldumise, elevantide nàppimise, ohtra supluse, pàikeses peesitamise ja imelise toiduga. Askeldamist on nii palju, et puhkuseks siin kyll aega ei jàà.

"T-shirt?" "No-no!" "Big sex?"

Teise pàeva lòpetuseks peab ròòmsalt tòdema, et ilmselt Chinatown ongi Bangkoki kòige ràmedam kvartal, sest tegelikult on Taimaa pàris vahva (tervitused Lulule!).
Esiteks budistlikud templid. Mòistagi kàisime tàpselt nendes kohtades, kuhu kòik turistid esimese asjana làhevad, aga erinevalt nàiteks Kolosseumist olid templid yle ootuste huvitavad. Kòigepealt Wat Pho, mis on kuulus selle poolest, et seal asub maailma suurim lebava Buddha kuju. Kuju oli muljetavaldav, aga kujust enamgi avaldas muljet kogu templi kompleks, mis yllatas ja hàmmastas oma suursugususe, detailirohkuse ja kunstilise tasemega. Puhas silmailu. Hoolimata turistide massidest ikkagi vàga rahulik ja zen koht.
Wat Phra Kaew oli veelgi glamuursem. Buddha kujud puha diskopalli stiilis kaunistatud ja uskumatu kuldpalee. Ellutòusnud muinasjutt! Wat Phra Kaew templis asub Tai Kòige Tàhtsam Buddha Kuju, mida kuningas isiklikult riietamas kàib. Jah, erinevalt tavalistest Buddha kujudest on tal erinevad kuued, mida igal aastaajal vahetatakse. Oh, ja ààrmiselt kaunis oli majake, kus olid freskod Tai eepose Ramakian ainetel.
Taimaa yks imelisemaid nàhtusi on aga... oh yllatust! elektrijuhtmed. Juba esimestest siinveedetud hetkedest olen tàiesti vòlutud imelistest juhtmepusadest ja ràgastikest, mis siin tànavate kohal kòlguvad. Juhtmed jooksevad reeglina kònnitee kohal ja majade kòrval, nii et pole just haruldane juhus, kui akna avamisel on kàeulatuses antiikne generaator vòi pàevinàinud kilp, mille ymber on pòimunud tuhanded juhtmed. Imeline! Alguses imestasin, aga nende juhtmetega harjub nii àra, et kolmandal pàeval avastasin end bussipeatuses ebamaise eletrikilbi/korkide /juhtmete kompositsiooni all istumas nii, et ei pannud tykk aega tàhelegi.
Kalapedikyyr on Londonis vàga moodne teenus, mistòttu otse loomulikult "fish spa" silti nàhes oli kiusatus seda proovida kyyneseene hirmust kòvasti suurem. Idee poolest on tegemist akvaariumiga, kus elavad vàikesed kalakesed. Paned aga jalad sisse ja kalad nakitsevad kòik ilusti puhtaks. Yhesònaga, torkasin jalad vette ning sekundiga olid kymned ahned kalad ennast mu jalgade kylge klammerdunud ja vohmisid hoolega. Uskumatu kiirus! Vaatepilt oli pisut ehmatav ja tunne oli justkui saaks sadu pisikesi elektrilòòke. Tòmbasin jalad vilksti! vàlja ja kalakesed pògenesid akvaariumi nurkadesse ehmatusest toibuma. Kalade Emand òpetas, et hoidku ma ikka jalgu vees ja et paari minutiga harjub àra. Proovisin uuesti ja tòepoolest. Nyyd teeks kalapedikyyri kasvòi iga pàev. Tulemused olid suurepàrased ja tàiesti vòib neile andeks anda, et kyynte lakkimist ja massazi polnud. Vàga tublid kalad. Uurisin Kalade Emandalt, et kuidas neid kalu kutsutakse ja vastuseks tuli puhtas eesti keeles "kala". Nonoh, kui kala siis kala. Igatahes soovitan kòigile pedikyyrihuvilistele.
Meil Rokuga oli plaanis teha iga pàev 2 massaazi. Siiamaani oleme kiirete asjatoimetuste kòrvalt ainult yhe masaazi pàevas suutnud organiseerida, aga selle eest millised masaazid! Bangkoki pàeval vòtsin òlimasaazi yhes nooblis asutuses. Hinnad olid pisut kòrgemad kui lihtsamates kohtades, aga peale Hiinalinna oli suur tung làànelike mugavuste jàrele. Elu parim masaaz ja hind 11 eurot.
Ilmselgelt on Bangkokis erinevaid rahvusi koos, aga peab ytlema, et olen tàis siirast imetlust Tai vahvate elanike suhtes. Tòsi ta on, et turistidega on nad pisut napolitaanod, aga yldiselt nàivad nad olevat yks viisakas, abivalmis, rahuarmastav ja tòòkas rahvas, kellel ei puudu ka kunstimeel.
Kohati on nad superkazzolad ka. Superkazzola on Itaalia termin inimeste kohta, kes rààgivad nii, et neist aru ei saa ja kasutavad sònu, mida olemas pole (et neist aru ei saadaks). Nàiteks itaalia keeles on klassikaline superkazzola sòna "antani" ja seda kasutatakse umbes nii:"Tere, sinjoora! Kas oleks vòimalik antani? Hàsti kiiresti! Teate, mu tàditytar tuleb juba.. noh.. antani.. saate aru?" Enamus inimesi vastab muide, et saavad aru, aga kui keegi ytleb, et ei saanud, siis lihtsalt kordad oma "antanit" niikaua kuni tegelane lihtsalt alla annab. Tai superkazzola kàib umbes nii:
Superkazzola (aupaklikult ja sòbralikult): Teie tuba kahe voodiga.
Hàmmeldunud Turist: Oot-oot. Ma broneerisin yhe voodiga toa. Saate aru, yks voodi, kus magavad kaks inimest?
SK: Jah-jah. No problem. Kaks inimest magada saavad.
HT: No hàsti.
SK: 2000 bahti!
HT: Mis 2000 bahti? (kraamib vàlja broneerimiskinnituse ja ajab nàpuga jàrge) Ma broneerisin kaheinimesetoa yhe voodiga. Ja siin on kirjas yks voodi. Kas ma saan selle toa?
SK:Jah-jah! Just selle toa saate!
HT: Yhesònaga ei pea maksma selle eest, et yhes voodis magada?
SK: Justnimelt! Meil kòik toad juba vòetud. Teie saabuma hilja. 2000 bahti.
HT: Aga ma broneerisin yhe voodiga toa! Kui te mu toa kellegile teisele andsite, siis see on teie probleem, mitte minu.
SK: Jah-jah. Saate tàpselt selle toa, mis broneerisite. Aga teie hilja tulite. 2000 bahti.
Kaubanduslikult aspektist vaadatuna on tailased uskumatult ettevòtlikud inimesed. Kòike myyakse ja kauplemine on vàga skemaatiline. Nàiteks sattusime mingile turule, vaatame hàrja kuju myyakse. Rokul on kinnisidee, et kui kuskil on hàrja kuju, siis tuleb see kollektsiooni jaoks soetada. Kysime hinda, myyjaproua tòttab kalkulaatori jàrele. Ekraanil on "800". Peame hinda pisut kalliks ja asutame minekule. Proua osutab energiliselt kalkulaatorile ehk et òelge oma hind. Teeme oma pakkumise -400. Energiline pearaputus ja kalkulaatori ekraanile ilmub 600. Roku kustutab 600 àra ja pakub 500. Proua noogutab ja hàrg ongi meie.
Jalutame edasi ja nàeme pisut teistsugust hàrja kuju. Aga peaaegu justkui meie veinimaja logo. Kysime hinda. Jàllegi vòetakse kalkulaator appi - 1200. No minge hekki. Raputame pead. Pakutakse kalkulaatorit, Roku sisestab 500. Myyja justkui solvuks ja pakub 800. Arutame Rokuga, et meil tegelikult juba yks hàrg on ja palju neid Tai hàrjakujusid ikka yhes majapidamises olema peab. Tàname viisakalt ja asutame minekule, mille peale myyja riputab end Roku jala kylge ja hòikab:"500 okei!". No meil yks hàrg ikkagi juba on, nii et yritame kindlameelselt edasi liikuda. Proua klammerdub visalt Roku kylge ja lehvitab kalkulaatoriga. 300. No sellest on juba raske keelduda. Maksame 300 bahti ja hàrg ongi meie.
Muide, turul làhenesid meile igal sammul ettevòtlikud kodanikud seksteenuste pakkumisega. Kaupa ei nàidatud, aga teenuste hinnakiri oli korralikult vormistatud ja kiletatud A4 leht, servast servani variante tàis. Vàga fantaasiarohke.
Vahtisin parajasti yhes varjualuses kujusid ja asju, kui sisenes omapài jàànud Roku ja kandis ette sisuka dialoogi, mis tal àsja oli aset leidnud. Nimelt làhenes keegi mehike ja pakkus:"T-shirt?" Roku vastu, et ei-ei, mille peale tuli kiirelt vastu:"Big sex?'". Enne kui Roku varjualuse kaitsvate seinte vahele tòmbus jòuti veel pakkuda "banana show". Siiamaani arutame, mida kòike banana show tàhendada vòiks. Transvestiiti? Liputajat? Vòi lihtsalt tavaline kepp? Roku oleks ikka pidanud korralikult jàrele kysima. Minu imestuseks tàheldasin, et kàsikàes jalutavale paarile làhenetakse pàris intensiivselt, aga Roku ytles, et vòrreldes sellega, kui ta yksi Bangkokis kàis, olid nad ikka diskreetsuse kehastus. Yksinda jalutavat hàrrat pidavat teenusepakkujad lausa ahistama. Aga ma olen kindel, et Roku ei murdunud, sest ta ytleb mulle iga pàev kui ilus ma olen :)

Esimese pàeva lòpetuseks

Bangkoki Hiinalinna kibeda reaalsuse kirjeldamise pidin ootamatult katki jàtma, sest Roku kibeles hotellist vàlja. Kibeles-kibeles ja siis teatas otsustavalt, et ta nyyd làheb ja ma vòin oma blogi rahus edasi kirjutada kuni tema templeid vaatab. Tegelikult ta ikkagi ootas mind tànaval.
Yhesònaga too Hiinalinn oli hirmus ja làks aina hullemaks. Istusin seal ràpases tànavarestoranis plastiktooli serva peal. Yritasin oma ebakohaselt suuri jalgu kuidagi nii hoida, et kingatallad mingi màrja laigu vòi prygi sisse ei satuks. Igasuguseid huvitavaid tyype vooris mòòda. Kàruvedajad, toidumyytajad, muidu asjapulgas, mehed, naised, lapsed. Enamasti pisikesed ja kòhnad, kurbade silmadega, rampvàsinud olemisega ja tolmuste jalgadega. Jalgadest rààkides, sellises koguses deformeerunud vòi muidu ràsitud varbaid ei nàhe yhes òhtumaa polikliinikus vist kuude kaupa.
Kogu seda hàda ja viletsust nàhes valdas mind kaastunne nende tòòkate ja kannatavate inimeste suhtes. Nad ilmselgelt pingutavad tàie energiaga, et ellu jààda ja mille nimel? No tànase pàeva vedasid kuidagi òhtuni vàlja, aga homme on tàpselt samasugune hekk ja hàdaorg. Mis elu see on?
àrkasin oma vaatlustest ja eksistentsiaalsetest mòtisklustest selle peale, et laudade vahele ilmus kuskilt orienteerumisraskustega nàlginud kass. Teoreetiliselt valge, aga paksu tolmukorraga kaetud. Lonkas tagumist jalga ja veritses ohtralt. Kass koperdas sinna-tànna ja nàugus kareda hààlega. Oleks olnud kohatu oodata, et selles viletsuse ja meeleheite mylkas keegi mingit tuk-tuki alla jàànud kassi veterinaari juurde viima hakkaks, aga ikkagi..
Yhesònaga Chinatown oli ilgelt kole ning olen tànulik selle eest, et olen terve ja heal jàrjel ja elan ilusas kodus ja puhtas keskkonnas ja et mu mured on pigem abstraktsemat laadi nagu nàiteks tòòkoht, mis ei inspireeri vòi mòni inimene, kes ebakultuurselt kàitub. Serveeritud krevetiroad mingis mààratlematus kastmes ka ei inspireerinud eriti, nii et rahuldusin hiljem hotellitoas jogurtiga. "Ongi aeg dieeti pidada," tòdesin optimistlikult ja uinusin hotellitoas, kuhu hoolimata akende puudumisest tànava liiklusmyra imetabaselt hàsti sisse kostis.

Bangkok - kòik on jokk

Tàna, Kodumaa, tahaksin sinuga jagada muljeid kuulsast Tai kylalislahkusest ja kòògist.

Esiteks kylalislahkus. Jòudsime Bangkokis hotelli, maksime toa eest nagu nòutud. Kui vòti anti, mainiti casually, et tegelikult meil kaheinimesevoodit teile anda ei ole, aga on tuba kahe eraldi voodiga. No juhtisime Rokuga tàhelepanu, et oleme ikkagi ausalt abielus inimesed ja harjunud yhes voodis magama. Pealegi sai konkreetselt broneeritud kaheinimese voodiga tuba. Lahkelt pakuti, et kui 2000 bahti juurde maksame, siis saame sellise toa nagu tahame. Vàitlesime seal pikalt. Kutsuti "manager" kohale ja puha. Saime kokkuleppele, et maksame 500 bahti juurde. Vòehh! Hotell ise on vàga kena ja stiilne, aga ma arvan, et yhe pikselise kommentaari selle pettuse kohta ma kyll kirjutan. Kòikidesse reisiportaalidesse.
Tulles kuulsa tai kòògi juurde, peab siin ilmselt mòningate reservatsioonidega asjasse suhtuma, sest meie hotell asub Bangkoki Chinatownis. Nii et vbl ma pole tai kòòki veel nàinudki. Anyway. Eilse "òhtusòògi" kogemus pani mind endalt kysima, et kas ma olen nòme inimene kui ma end vaeste ja ràpaste keskel halvasti tunnen. No mulle meeldiks olla selline... justkui lòbus merehunt, kes kòigi maailma inimestega jutu peale saab ja kòiki kultuure ja religioone ja rahvaid austab ja igas olukorras libedalt toime tuleb. Aga no eile...
Et kòik ausalt àra rààkida, siis lennujaamas - seal kus viisa jaoks pilte tehakse - hakkas korraga yhest nurgast sipelgaid vàlja pugema. Hordide kaupa. Mulle kui putukafoobile piisaks juba sellestki, aga asjad làksid ainult hullemaks.
Esiteks see Chinatown fakken haiseb. Aroomibukett on nòiduslik kombinatsioon ummistunud kanalisatsioonist, praelihast ja veel millestki, mida vlb ei tahagi teada. No kui toa osas kokkuleppele olime saanud, làksime vàlja. No seda pole vist mòtet kirjutadagi, et tànav oli ilgelt ràpane, mingi vesi ja praht igalpool. Inimesed kàivad paljajalu. Yhe nurga peal nàgin paljast sylelast (no mingi alla aastane) tànaval prahi ja tolmu sees end rullimas. No meie idee oli osta tànavalt midagi syya, sest Roku juba teab, et restoranides pakutakse sedasama tànaval tehtud toitu. No hea mòte kyll, aga kuidas krt sa sòòd, kui iga putka juures nàed, kuidas keegi klient oma musta kyynealusega igat snàkki torgib ja kokale kysimusi esitab. Kokkade kyynealused ka just puhtad polnud. Aeg-ajalt koperdasime sisse mònda tànavarestorani. Lihtsalt lauad-toolid kònniteele pandud. Kui kliente rohkem oli, siis pandi sòiduteele laudu juurde.
Istusime yhte sellisesse maha. Seda peab kyll ytlema, et kelnerid olid uskumatult viisakad. Aga ilmselt siin oli pòhjus ka, sest kui meile pàrast arve toodi, siis mulle tundub, et kòikides laudades pòòrasid inimesed pàid, kui kuulsid, palju maksame (600 bahti kahe kalaroa ja kahe òlle eest). Aga vbl mulle lihtsalt tundus. Restoran oli yks neist, kus lauad-toolid kònnitee pealt sòiduteele hargnesid. Iga lauakese kòrval oli prygikast, kuhu siis sai kohe oma toidujààtmeid visata. Teadupàrast tailased on vàga pisikesed, nii et pomst ma istusin, yks jalg vastu prygikasti ja teine jalg peaaegu vastu kòrvallaua prygikasti. No yritasi midagi syya ka, aga kòik see hais ja need mustad inimesed (mòni nàppis sòògi ajal oma tolmuseid varbaid ja siis vòttis sama kàega taldrikust snàkki peale) ajasid ikke òòkima.
Korraga nàgin meie laua peal prussakat! Saate aru! Prussakas oli vàga vàle ja lipsas kiirelt radarilt minema.

Meenutus Palermost

Selle aasta esimestel pàevadel olime àsja Palermosse pulmareisile saabunud ja veeretasime kàsipagasit rataste klòbinal hotelli poole. Vastu tulevad keegi naisterahvas ja vàike poiss (ema ja poeg ilmselt).
Vàike poiss:"Vaata, tulevad puhkuselt!"
Ema:"Mis puhkuselt? Nàed, kui blondid juuksed sellel sinjoriinal on!"
Ei, tòepoolest, puhas elutarkus.

Ajaloolise tòe huvides peab jààvustama, et juba paar kuud rààgin itaalia keelt nagu itaallased. Tàiesti ilma aktsendita. Lihtsalt àrkasin ykspàev yles ja aktsent làinud! Kòik imestavad, et kuidas on vòimalik nii itaallaslikult itaalia keelt rààkida. Ise ka imestan ja loodan, et nii jààbki. Màlestus tollest tumedast hetkest, kui itaalia keel meelest làks ja ainult vene keeles rààkida oskasin, ei luba millestki eriti kindel olla. Oh, Kodumaa, nii vahva on rààkida itaalia keelt justkui itaallane!

Ja siis veel ajaloolise tòe huvides lisan, et lumi on làinud. Jei!

Selle positiivse noodiga lòpetakski tànase intervento. Ciaoooo!

Lòunamaiseid talvepilte

Vakka kòik kademeelsed, kes te mulle pidevalt meelde tuletate, et elan siin soojal maal ja ei tea lumest halligi!

Vaadake, mis tingimustes ma tàna suvekummidega sòitsin:

Allpool minu arvates vàga palju mòtteid tekitav lòunamaine lumememm. Hoolimata siinsete elanike piiratud vòimalustest lumememmede ehitamise vallas on algaja kunstnik loonud vàga sympaatse isendi, kasutades maitsekalt kohaliku looduse pakutavaid aksessuaare. Jah, ja arvestades Itaalias valitsevaid probleeme ning yldist surutist, on tàiesti normaalne, et Itaalia lumememm ei naerata, vaid tòmbab suu kriipsuks:

Vahi nalja!

Kujutlege end àrkamas mereààrses majakeses Lòuna-Itaalias. On detsember, mandariinide ja sidrunite hooaeg. Milline vaade vòiks teile aknast avaneda, kui suundute kòòki hommikukohvi valmistama? Ei, lumeseppade eest pole keegi kaitstud.

Magnooliapuu:

Magnooliapuu ja oliivipuud:

Mu ròdulilled:

Teinekord kuumal suvepàeval, kui ròdul paljajalu kàia ei saa, on pàris vàrskendav seda ylesvòtet vaadata:

Helmut Rebane:

Kàekoti- ja òòkapiraamatud

Leidsin òòkapilt kolm viimati loetud raamatut, mida korraarmastaja inimesena kohe riiulisse tòstma suundusin. Enne aga tahaks neid kommenteerida kyll.
Alustuseks Alessandro Baricco "Seta" ehk "Siid". See on eesti keelde ka tòlgitud.
òigupoolest sellepàrast ma ta soetasingi, et A ja K tàiesti teineteisest sòltumatult kiitsid seda kòrgelt. No kuidas ma jàtan lugemata itaalia autori kirjutet raamatu, mida eestlased kiidavad? Nàib, et tegemist on vòrdlemisi high-brow teosega, sest kui seda Pescara raamatupoes kysisin, siis myyjahàrra vaatas mind sellise tàhelepaneliku, aga samas soosiva pilguga. Ma tean seda pilku vàga hàsti. Umbes sellise pilguga vaatasid kunagi Laseringi plaadipoe friigid neid inimesi, kes The Cure'i vàhemtuntud yllitisi kysisid. Raamatu juurde tulles tuleb òelda vaid, et sellest saaks ideaalse Jarmuschliku filmi - must-valge, stseenide vahel paar sekundit musta ekraani ja yleyldse kòike ei peagi lahti seletama. Mulle isiklikult meeldivad Jimi filmid rohkem, kui Alessandro kirjutamisstiil, aga mòistan, miks mònedele inimestele meeldib.

Seejàrel lugesin korraga kahte raamatut. Varjagupta "Budism igapàevaelus" ja Susanna Yliluoma "Roosa palveraamat". Esimest lugesin rahulikel hetkedel ja yksi kodus olles ning teine oli kàekotiraamatuks ja neid samal ajal lugeda oli kohati ysna koomiline.
"Roosa palveraamat" rààgib yhe segikamminud soome tytarlapse triivimisest 90ndate Baltikumis. No ikka pàris segaduses ja segikamminud tytarlapse. Raamatu kiituseks tuleb òelda, et see on hea kàekotiraamat, sest jutt jookseb ladusalt ja eriti syvenemist ei nòua. Kindlasti oli seda hea Itaalias avalikes kohtades lugeda tànu asjaolule, et tegemist on eestikeelse teosega. Ykskòik, mis lehekyljelt avad, leiab erinevates kombinatsioonides: jumalavallatu seksistseeni, ràndom vàgistamise, joomingu vòi muidu segikammimise. Katsu seletada juhuslikule uudishimutsejale, misasi see on ja miks sa seda loed.
Jah, peab tòdema, et Varjagupta budistlikud elutarkused paistsid roosa palveraamatu valguses igatahes eriti mòistlikena. Yldse yks igati mòistlik ja praktiline raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla. Kirjutatud kyll làbi budismi prisma, aga tegelikult rààgib yldiselt sellest, kuidas vaimsemalt ja tasakaalukamalt elada. Arvan, et jàtan ta òòkapi peale ja teised làhevad riiulisse.

Lumi!

Alles yleeile kirjutasin Helsingis elavale E-le sealse lumekaose teemal, et meil siin Itaalias on tegelikult pàris kena ilm. Roku kiitis ka, et kyll on Itaalias hea elada. Osutas viinamàe kòrval kasvavale sidrunipuule ja teatas, et Dublinis ei nàe kunagi midagi nii ilusat nagu vilju tàis sidrunipuu.
Sama pàeva òhtul tuli alustuseks peopesa suuruseid rahetykke, mille peale Roku Tòòkas Isa muheles:"Hea, et jòudsime enamuse viinamarju àra kàrpida." Nimelt viinamarjad kasvatavad endale sygiseks pikad, aga vòrdlemisi haprad oksad. Justkui juuksed. Need tuleb siis talvel àra kàrpida. Kàrpimine on mitmel pòhjusel hea ning yks neid pòhjuseid on see, et kui peaks lund tulema, siis teeb lume raskus kàrpimata taimedele liiga. Tavaliselt alustab RTI kàrpimisega novembris, iga pàev nokitseb niipalju kui valgust on ning jaanuari keskpaigaks (kui meil tavaliselt lund tuleb) on tehtud. Seekord aga, tànu enneaegsele lumele, saimegi viinamarjade kàrpimise praktilise kasu yle ròòmu tunda.

Tegin meie Tollo viinamàgedest pisut lumepilte ja tahaks hirmsasti Fara viinamàgedele pildistama minna, sest need asuvad palju ilusamas kohas ja Apenniinidele làhemal. Ma kohe kujutan ette, kui imeline oleks lumised viinamarjad, taustal lumemytsikesega Gran Sasso* ja see kòik nàiteks tòusva pàikese punakate kiirte valguses. Tegelikult Gran Sasso taha loojuv pàike poleks ka halb.
Ainuke takistus on asjaolu, et Helmut Rebasel pole talvekumme ja pàikest ka eriti ei ole. Aga ma arvan, et leian mingi mooduse. Laupàeva hommikuks lubatakse pàikest ja senikaua jòuan suvekummidega lumes sòitmist harjutada kyll.

*Ei saa kommenteerimata jàtta, et Gran Sasso tàhendaks tòlkes "suur kivi". Kas pole nummilt primitiivne nimi yhele Apenniinide kòrgeimale màele?

6koloogilisest elustiilist

Tegelikult, Kodumaa, peab tòdema, et kuigi orgaaniline eluviis ja taaskasutus on pigem nagu viimaste aastate trend, siis Roku perekond on seda juba mitmeid pòlvkondi harrastanud.
Aeg-ajalt Roku Kunstnikust Ema rààgib mulle oma esimeste abielu-aastate horrorist, kui ta noore linnapreili ja kunstitudengina maale ehk Tollosse vàrske abikaasa ja tema vanemate juurde kolis. Kultuurierinevused linn vs maa, kunstiinimene vs kirjaoskamatud pòlluharijad, liberaalne mòtteviis vs Itaalia kylatraditsioonid 70ndatel aastatel ja muu taoline eksole.
Mis talle hirmsasti nàrvidele kàis oli see, et kunagi ei ostetud poest delikatesse, millega tema linnas harjunud oli, vaid sòòdi ainult seda, mis endal aias vòi pòllul kasvas. Ainult hooaja kòògi- ja puuvilju. Ainult enda kasvatatud sea- vòi kanaliha. Ainult enda munad. Traditsioonilised Abruzzo maatoidud. Yhesònaga, ei mingit eksperimenteerimist.. maitea.. juustusufleede vòi peedi-kookospiima supiga nàiteks.
See kòik kòlas traagiliselt kyll, aga jàrele mòeldes tuleb tunnistada, et Roku Musta Ròivastunud Vanaema on kòige eeskujulikum looduslàhedase eluviisi ja 0-km-liikumise eestvedaja, keda mul on olnud au kohata.

Kui nyyd Roku Tòòka Isa juurde tulla, siis tema on usin taaskasutaja ja muidu nikerdaja. Nàiteks ehitas ta meile veinimajja imekauni riiuli, kus pudeleid eksponeerida. Yhesònaga, kohe kui sisse tulete (seal, kus varem oli tyhi koht) on meil nyyd imekaunis ekspositsioon. Kusjuures see pole mitte niisama riiul, vaid materjalina on kasutatud veinimaja ehituses yle jàànud puitu ja klaasi. Ainult puidulakk ja kruvid on spetsiaalselt riiuli jaoks ostetud. Kas pole nummi?

Veinimaja silt ehk kuidas me anglosaksi kultuuri Itaaliasse tòime

Jei! Sel nàdalavahetusel sirgus meie veinimaja ette imekaunis Vigneti Radica silt. Nyyd peaksid kyll kòik GPSita autojuhid ja kullerid meid yles leidma. Sildi tegemine oli metsik kàsitòò ja ma ytlen teile, et ei vaata kunagi enam silte sama pilguga!
Nii kui olime otsustanud, et teeme sildi àra, helistas Roku talle omasel dynaamilisel moel sepale ja andis posti tellimuse ilma pikemalt seletamata sisse. Posti meisterdamine vòttis aega, mistòttu me uurisime Rokuga Dublinis erinevaid silte ja kogusime materjali (loe: pildistasime telefoniga poste ja silte, mis meile meeldisid). Selle kàigus tekkis vàga konkreetne nàgemus sildist ja postist, millest me postimeistrit ei pidanud vajalikuks informeerida.
Kui esimest postiversiooni nàgime, ajas Roku mòistagi jalad harki ja kàed puusa ning seletas kogutud pildimaterjali abiks vòttes, et siit ikke tuleb lyhemaks vòtta ja sinna peaks sepistatud volangid tekkima. Postimeister ohkas ja jài meist volange sepistama.
Vahepeal tegelesime puusepp F-ga, kellel on spetsiaalne masin, millega saab pilte ja nàiteks logosid puu sisse graveerida. Nàdalaid mòòdus ilma, et F-st kuulnud oleksime. Arvasime, et tal on palju tòòd peale seda, kui ta meie veinikojale puukatuse tegi, mida kogu Abruzzo imetlemas kàib.
Yhesònaga, ykspàev oli mingi mustand valmis valmis saanud. Yritasin puusepa juurde sòita mustandit vaatama, aga eksisin màgede vahel àra. Ootasin nàdala lòpuni, mil Roku koju jòudis ja làksime kahekesi. Eest leidsime mureliku F-i, kes oli yritanud hoolega meie logo joonistada. Sellepàrast vòttiski nii kaua aega! Logo tàhesuurus ja -stiil ning hàrg valmistasid pigem pettumust kui rahulolu. F teatas, et see on parim, mida ta teha saab, sest meie logo on nii keeruline. Ei teagi kuidas, aga hakkasime seda puidugraveerimise programmi vaatama ning tundus, et sinna sai justkui valmis pilte laadida. Proovisime oma logoga, kas nii toimibki nagu meile tundus. Toimis! F teatas leidlikult, et me oleks vòinud kohe òelda, et meil on logo jpg formaadis olemas. Kui ta oleks teadnud, oleks kohe òelnud, et me talle e-mailiga saadaks!
Mòòdusid kaks lyhikest nàdalat ja - voila! - F oligi meie logo puidu sisse graveerinud.

Nyyd mòòdusid veel mòned nàdalad, mille jooksul arutlesime, kas hàrg vòiks olla must, lilla vòi punane. Roku Kunstnikust Ema otsustas ohjad enda kàtte haarata, ostis bordoopunast vàrvi ja vàrvis logo punaseks ning vàiksemad detailid kuldseks. Nende kuldsete detailidega oli ka hirmus sekeldamine, sest seda tuli teha mingi spetsiaalse markeriga. Esimene marker sai tyhjaks ja Tollo kontoritarvete poest soetati teine, mis oli poe viimane marker. Mòòdus veel yks nàdal, mille kàigus kòigil oli pyha ylesanne kolmas kuldne marker leida, kuna teine marker oli ka tyhjaks saanud. Leidsime!

Vahepeal olin jòudnud Tallinnas ja Dublinis elutseda ning kui Rokuga oma reisidelt tagasi jòudsime ja esimese asjana veinimajja maandusime, leidsime valmis posti òuel lebamas.
Roku Tòòkas Isa ei julenud seda enne meie saabumist pystitada, ilmselt pidades meeles neid kordi, mil mònede tema elluviidud ideedede esteetilise teostuse halastamatult hakklihaks materdasime. No ta tahtis mingit veekyttesysteemi otse peaukse kòrvale installeerida, aga ònneks me saime siis jaole, kui torud ja juhtmed seinast vòrsuma hakkasid.
Hissand milline kobakas! oli meie mòlema esimene reaktsioon metallkonstruktsiooni suhtes, mis tòi pigem meelde atmosfààri filmist "Terminator 2 - Judgment Day" - kaugel idyllilise anglosaksi maaelu ideest, mida mina mòttes kandnud olin peale kòigi nende Dublini postide ja siltide àraseedimist. Post oli uskumatult kandiline ja kole. Mingi volang justkui oli, aga posti paksuse ja pikkusega vòrreldes ebaproportsionaalselt pisike.
Kuna olin hoolega meditatsiooni- ja joogakursustel viibinud, siis làhenesin situatsioonile budistliku tarkuseteraga, mis kòlab umbes nii, et kui meie kyla mehed ikke ei oska posti teha, siis katsume kuidagi sellega siin hakkama saada. Sellest arenes meil Rokuga pikem mòtlik arutelu mida vòib kokku vòtta retoorilise kysimusega:"Mis pagana pàrast on nii, et Iirimaal on kòik majad, aiad, lillepeenrad ja sildid sedasi kenasti tehtud, detailidele tàhelepanu pòòrates, aga meil siin Abruzzos ei saa postigi tehtud?". Pòhiline probleem oli tegelikult selles, et meie olime kysinud ymmargust posti, aga òuel lebas kandiline.

Yhesònaga rahu ja leppimise atmosfààris installeeris Roku Tòòkas Isa posti ja pani tàpselt sellised lambikesed, mida me olime Rokuga Dublinis pildistanud. Nende lambikeste teemal tahaks kyll lisada, et imeline, kuidas asjad sujuma hakkavad, kui budistlike elutarkuste làbi olukordadele vaadata! Kokkuvòttes tuli pàris ilus post tegelikult.