Kodumaa, mis teed?
Järgnevast kirjutan sulle seoses sellega, et G arvas, et oleks hea mõte. G räägib vähe, aga arukalt ja üldse on valdavalt tema süüdi, et ma siin CELTA kursust teen. Nüüd ma tean, miks G vähe räägib ja see on... TEACHER TALK!
Kodumaa, kindlasti sina, nagu paljud teisedki, ei tea midagi sellisest obskuursest asjast nagu CELTA. Hästi kokkuvõtlikult: see on kursus, kus õpetatakse inglise keelt õpetama. Idee poolest, kui jumal annab ja külm ära ei võta, siis jõuludeks peaks minust sertifitseeritud inglise keele õpetaja saama. Parim jõulukingitus on oma kätega tehtud kingitus, eksole :)
Eile õhtuks olin kursusega täpselt poole peale jõudnud. Pooled tunnid on õpetatud, pooled kirjatükid on esitatud. Tohutu õppimine ja hüperfookus on siin hetkel toimumas. Vaba aega on õppimiseks vähe ja iga vaba minut tuleb CELTAle pühendada. Täna sain ühe asja pisut varem tehtud, ega muidu poleks siin võimalust sulle kirjutada.
Mida uut on juhtunud:
Oskan nüüd Zoomis tunde anda!
Mu elu eesmärk on vähem rääkida. Pmst on see juba aastaid mu eesmärk, aga kuidagi teacher talk kontekstis ma lõpuks ometi hakkan seda selgeks saama.
Kontseptsioon on see, et õpetaja peaks rääkima võimalikult vähe, aga kui midagi ütleb, siis täpselt õiget asja, õigel ajal ja õigete sõnadega. Selles suhtes on mu suur iidol hetkel I. I on meie õpetaja ja nõustaja. I-l on juba selline eriline hääl. Kui ta räägib, kangastuvad mulle uduvihmased kolletanud maastikud, nummid lubjatud hütid, nagisevad põrandalauad, kaminatuli, lesiv koer, villased sokid, värske õunakoogi lõhn, suur tass kuuma teed ja BBC3 raadiost mängimas. Vot selline hääl on I-l!
Tema tunde jälgida on ausalt elu elamus. Miks need nii head tunnid on? Need on huvitavad, sujuvad, õppimine käib kuidagi loomulikult ja mänguliselt, kõik õpilased on kaasatud ja kuigi on kindel, et ta on iga viimasegi detaili hästi läbi mõelnud ja tuhandeid kordi juba läbi teinud (ikkagi 30 aastat õpetamiskogemust), pole seda üldse tunda. Palju erinevaid tunde oleme siin jälgida saanud, aga I omad on edetabelis esimesed. Kusjuures lõbusat pole selles mõttes siin midagi, et I on päris range nõustaja. Me oleme kõik üpris challenged tema grupis.
Kui juba väljakutsetest juttu tuli, siis kursusevälisel ajal aitab vähem rääkimisele kaasa ka see, et ma olen üldiselt üsna väsinud ja ei viitsi iga asja peale nokka lahti teha. Kui päeval aega ei leia, aga tähtaeg on homme hommikul, siis päris tihti on tulnud siin öösel töötada. Aga see kõik on kohutavalt paeluv ja meeldib mulle õudsalt, nii et nutta pole siin midagi. Üldsegi mõtlen siin, et miks ma juba enne inglise keele õpetajaks ei õppinud. Selle asemel, et voogdiagramme ja ärianalüüse vorpida, oleks võinud palju lõbusamalt aega veeta.
Oo ja veel üks asi, mis mulle tohutult meeldib: ICQ ja CCQ. ICQd on instruction checking questions. Idee on selles, et kui saadad õpilased harjutust tegema, siis enne küsid neilt küsimusi, näiteks "Mitmele küsimusele sa pead vastama! Kas sa pead vastused kirja panema? Kas sa oled A või B?" ICQd on mu suured lemmikud ja kasutan neid juba nädalaid väga edukalt laste peal. Näiteks: "Kas te vaatate telekat enne õppimist või pärast õppimist? Kas mustad riided kukuvad põrandale või viiakse pesukorvi?" Kui neid küsimusi õige tooniga, sõbralikult, esitada, siis annab tohutuid tulemusi! Ma arvan, et ICQd ja mu vähene rääkimine on peresisesele harmooniale ka tohutult kaasa aidanud :)
CCQd on natuke keerulisemad. Concept checking questions on sellised, et kui midagi on vaja lahti seletada, näiteks et mida tähendab "lead singer", siis sul on rida küsimusi, mida õpilastele esitad ja nad saavad küsimustele vastates ise kõigest aru! Pure magic! Muidugi trikk on selles, et peavad täpselt õiged küsimused olema ja ideaalis üle kolme ei tohiks olla. Vt ka: teacher talk. Neid ma veel kursusevälisel ajal ei kasuta, aga nad kohutavalt meeldivad mulle.
Mis ma siin veel õppinud olen... tohutu valgustus on aset leidnud teemal, kuidas õpetada kuulamist ja tekstist aru saamist. Keele analüüs ja grammatika on imetabaselt huvitavaks muutnud. Foneetiline tähestik on mulle eluaeg tüütu tundunud, aga hissand kus ma vaatan teda teise pilguga nüüd. Hääldusest aru saamine, hääldamise õpetamine on ka õudsalt huvitavad, aga siin tuleb veel pisut õppia. Hääldamisest ma ei teadnud mitte halligi enne, ise lihtsalt hääldasin sõnu nii nagu kuulnud olin ja rohkem eriti ei mõelnud selle peale. Ja kuskil veerandi kursuse pealt märkasin, et tunde jälgides olen hakanud õpilaste vigu kirja pannes neid juba jooksu pealt kategoriseerima (see on pärast kasulik, kui peab järeldusi tegema, et kustkohast see king täpsemalt pigistab).
Oh ja stressi teemal. Mu kolleegid kursusel on tohutult stressis, et ikka tohutu pinge ja nii. Enne esimest proovitundi olid kõik õudsalt pinges. Mina olin kohe esimese proovitunni esimene õpetaja ja nagu ikka, ettevalmistuseks läks rohkem aega, kui arvanud olin; aega oli vähe ja kõik muud asjad. Stressist puudust polnud. Aga täpselt päev enne tundi juhtus selline lugu, et Nummik sõitis rattaga punase tule all sõiduteele, vasakult tuli auto, mina karjusin aegluubis:"Stooooooopppp!". Sekund hiljem oli Nummik rõõmsalt üle tee jõudnud ja kaugenes horisondi suunas. Autoga oli midagi juhtunud, vast midagi sellist, mis manuaalkastiga autodega juhtub, kui järsult pidurit vajutada ja siduriga mitte teha seda, mida tegema peab. Autot juhtinud proua ja mina tegime läbi mikroinfarkti. Siit muidugi elu läks edasi, tegelikult olin teel Hurmurit koolist ära tooma, tuli edasi sörkida ning polnud seal aega pikemalt kontempleerida. Alles õhtul hiljem mõtlesin, et hissand kuidas üks sekund ees või taga võib elu muuta. Järgmine päev oma esimest proovitundi anda polnud enam üldse stressirohke.
Ja enne kui lõpetan, retooriline küsimus. Mida ma teeksin ilma õdeteta, kes nii lahkelt aitavad ja tulevad pühapäeva õhtuti proovitundidesse? Nimelt, Kodumaa, peale esimest tundi otsustasin, et enne CELTA tundi teen ühe väikese harjutuse pisemas seltskonnas. See on tohutult aidanud. Roku siin juba ütlebki, et pean õdedele kingituse tegema :)
Kodumaa, ma nüüd lõpetan. Jõuludeni! Mmmuuaaaahhh!
