Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.

Italy and its discontents 1980-2001

"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)

Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.

M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/

M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.

Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!

Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/

M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."

Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.

Kebab ja itaalia televisioon

Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.

Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)

Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.

Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.

Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Viivi Luik ja "Varjuteater"

Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.

Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.

Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.

Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.

Kàekoti- ja òòkapiraamatud

Leidsin òòkapilt kolm viimati loetud raamatut, mida korraarmastaja inimesena kohe riiulisse tòstma suundusin. Enne aga tahaks neid kommenteerida kyll.
Alustuseks Alessandro Baricco "Seta" ehk "Siid". See on eesti keelde ka tòlgitud.
òigupoolest sellepàrast ma ta soetasingi, et A ja K tàiesti teineteisest sòltumatult kiitsid seda kòrgelt. No kuidas ma jàtan lugemata itaalia autori kirjutet raamatu, mida eestlased kiidavad? Nàib, et tegemist on vòrdlemisi high-brow teosega, sest kui seda Pescara raamatupoes kysisin, siis myyjahàrra vaatas mind sellise tàhelepaneliku, aga samas soosiva pilguga. Ma tean seda pilku vàga hàsti. Umbes sellise pilguga vaatasid kunagi Laseringi plaadipoe friigid neid inimesi, kes The Cure'i vàhemtuntud yllitisi kysisid. Raamatu juurde tulles tuleb òelda vaid, et sellest saaks ideaalse Jarmuschliku filmi - must-valge, stseenide vahel paar sekundit musta ekraani ja yleyldse kòike ei peagi lahti seletama. Mulle isiklikult meeldivad Jimi filmid rohkem, kui Alessandro kirjutamisstiil, aga mòistan, miks mònedele inimestele meeldib.

Seejàrel lugesin korraga kahte raamatut. Varjagupta "Budism igapàevaelus" ja Susanna Yliluoma "Roosa palveraamat". Esimest lugesin rahulikel hetkedel ja yksi kodus olles ning teine oli kàekotiraamatuks ja neid samal ajal lugeda oli kohati ysna koomiline.
"Roosa palveraamat" rààgib yhe segikamminud soome tytarlapse triivimisest 90ndate Baltikumis. No ikka pàris segaduses ja segikamminud tytarlapse. Raamatu kiituseks tuleb òelda, et see on hea kàekotiraamat, sest jutt jookseb ladusalt ja eriti syvenemist ei nòua. Kindlasti oli seda hea Itaalias avalikes kohtades lugeda tànu asjaolule, et tegemist on eestikeelse teosega. Ykskòik, mis lehekyljelt avad, leiab erinevates kombinatsioonides: jumalavallatu seksistseeni, ràndom vàgistamise, joomingu vòi muidu segikammimise. Katsu seletada juhuslikule uudishimutsejale, misasi see on ja miks sa seda loed.
Jah, peab tòdema, et Varjagupta budistlikud elutarkused paistsid roosa palveraamatu valguses igatahes eriti mòistlikena. Yldse yks igati mòistlik ja praktiline raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla. Kirjutatud kyll làbi budismi prisma, aga tegelikult rààgib yldiselt sellest, kuidas vaimsemalt ja tasakaalukamalt elada. Arvan, et jàtan ta òòkapi peale ja teised làhevad riiulisse.

Kuidas ma kyll vòisin?

Tàna on yllatusi tàis pàev. Yks ammune tuttav helistas, kellest pole kaua aega kuulnud. Sain teada, et olen yhe toreda inimesega peaaegu terve eluaeg erinevates linnades samal ruutkilomeetril elanud ja samas koolis kàinud, aga tegelikult saime tuttavaks hoopis Roomas. Kolleegid sònumineerivad. Kysivad, et kas tulen kolmapàeval tòòle. Uff! Neljapàeval on kohe naksti! mingi meeskonnatòòkoolitus ka. See tàhendab, et kòik kogunevad mu ymber ja kiusavad, et kus sa olid ja mis sa tegid ja kas oli tore puhata. Yks teine ammune tuttav saatis SMS-i, milles palus, et annaksin andeks selle eest, et ta mulle maikuus halvasti ytles. Seitse kuud hiljem. Nummi, et maailmas on inimesi, kes on veel aeglasema reaktsiooniga kui mina.

Tegelikult, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada seda, et mul tuli tàna meelde, et olen siin igasugu loetud raamatutest heietanud, aga lemmik-kirjamehe Neil Gaimani viimaseid literatuurseid juveele polegi kàsitlenud. Vàga mòtlematu! Kui mul Neili number oleks, siis saadaks SMSi ja paluks vabandust, et peale kòiki neid ilusaid teoseid, mis ta maailmale kinkinud on, heietan siin mingites kodulehtedest ja modellipàevikutest. ega piiksatagi juba pikki kuid sellest, millest Neil kirjutab. Peab tòdema, et "Valik" on vahepeal pooleli jàànud. Ei saanud lennukis làbi ja jàrgmise reisi ajaks ei mahtunud kàsipagasisse. Nòme vabandus, aga nii ta làks.

Esimene Neil Gaimani raamat on vàga pàevakohasel teemal - "Odd and the Frost Giants" ehk siis "Odd ja kylmahiiglased". Yhesònaga iidne Norra ja viikingid ja ennekuulmatult pikk talv, mis yldse àra ei lòppe. Inimesed kannatavad ja loodus kàrbub. Tegelikult on skeemi taga Kylmahiiglased, aga keegi ei tea seda enne kui nohik-viiking Odd lahenduse otsa koperdab. Sama ylesandepystitus, mis Terry P "Wintersmithis", aga teistmoodi lahendus. Neili raamat vààrib kiitust ka imeliselt kauni vormistuse pàrast, aga kahjuks ei saa sellest pilte teha, sest see raamat ka ei mahtunud kàsipagasisse àra.
Kui nyyd pàevakohasuse juures hetkeks peatuda, siis ennekuulmatu talve pàevakohasuses vist ei kahtle keegi. Lihtsalt Norra ja viikingid olid minu mikromaailmas aktuaalsed, kuna Dublinis olid kòikjal yleval kuulutused kysimusega "Are you ready for another viking?", mis làhemal inspekteerimisel osutusid Norra-Iiri rugbymàngu reklaamivateks.

Kiire vahemàrkusena tahtsin lisada, et hoolimata makrotasandil hargnevast kriisist kulgeb Iirimaal elu veel endises tempos. See, et uudistes nàidatakse massimiitinguid ja muud taolist ei sega eriti tavaliste elanike elu ja tegelikult neid miitinguid tànavatel niivàga nàha ei olnudki. Temple Bar'il on igal òhtul rohkem joodikuid kui nendel protestimeeleavaldustel. Erinevalt Tallinnast on kòik pubid ja restoranid inimesi pilgeni tàis. Surutisele ja àngile viidata vòivaid ilmeid vòi asjakohast murelikkust, mida nàeme fotodelt, kus kujutatakse iirlaste elu inglise ikke all, ka ei màrka eriti. Pigem ikka muhe sumin ja positiivne ellusuhtumine. Pealegi, mis tòsisest kriisist saame rààkida maal, kus Ràndom Kyla restorani menyys on toidud màrkega "sobib veganitele" ja "gluteenivaba" ning pealinnas tundub, et pole tànavat, kust ei leiaks jooga/pilaatese stuudiot vòi zen toodete poodi? No ma pean silmas, et taolised elustiili elemendid vaesusega vàga kokku ei kài.
Vòi.. noh.. taksojuhilt kysisin Dublinisse saabudes, et mis uudist, mille peale too muigas ja heietas:"We are doomed! Things are only getting worse and worse"! Aga seejàrel jòudsime reipalt jàreldusele, et see kòik on bad journalism ja et good news don't make it to the news. Pealegi, mida kylmem ilm, seda rohkem inimesed taksoga sòidavad ning taksojuht Alan eelistas kriisi lahkamise asemel arutleda teemal, miks tema arvates on jòulude ajal parem kodus viibida, selle asemel et pubis òlut juua. Ta olla ykskord seitsmekymnendatel proovinud pubisse minna nagu kòik endast ja iidsetest traditsioonidest lugu pidavad iiri mehed jòulude ajal teevad. Igatahes olla tal pubis igav hakanud. Olla seal klaasi kàte vahel soojendanud ja mòelnud oma lapseootel kaasa peale, kes jài yksi koju toimetama ning lausa nukker olla hakanud. Sellest peale on ta jòulud alati pere rypes mòòda saatnud. Uomo da sposare nagu Itaalias òeldakse.

Teine Neil Gaimani raamat, mida tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada on aga "The Graveyard Book" ehk "Surnuaiaraamat". Vot selle kohta ei saa ainult kiidusònu jagada, nagu tavaliselt Neili raamatutega juhtub.
Algus on ààrmiselt paljutòotav: òò ja majakene surnuajast mitte vàga kaugel ning keegi mystiline vòòras - mitte kòige ausamate kavatsustega nagu mustad nahkkindad ja lihunikunuga aimata lubavad - magava pererahva keskel hiilimas. Yhesònaga seal on yks imik, kes tapatòò toimumise ajal hàllist vàlja ukerdab ning làbi lahtise ukse minema roomab ning surnuaeda jòuab. See ta pààstabki. Surnuaeda maetud kodanike vaimud vòtavad kàtte ja asuvad imiku hooldajateks. Sympaatne lugu sellest, mismoodi yks surnuaias kulgev lapsepòlv vòiks vàlja nàha ja kuidas vaimud lapse eest hoolitsemist omavahel jagavad ning kui keeruline on Nobody (selle nime panid talle surnuaiaelanikud) jaoks paralleelselt pàrisinimeste koolis kàimine. Taamal hargnevad vihjamisi mingid syndmused, millest saame aru, et Nobody elu on ikkagi mònevòrra ohus ka.
Yhesònaga tòeline maiuspala pimedaks talvepàevaks. Aga. Korraga tundub, et Neil tòstis pea kàsikirjalt, vaatas kalendrisse ja avastas - ohfakk homme tuleb raamat yle anda! ning kirjutas kiirelt lahti, mis tume saladus Nobody pere tapmise taga seisis. òigemini yhe kàega kirjutas ja teise kàega hoidis telefoni:"Jah, jah! Kohe on valmis! Juba saadangi sulle e-maili!". Ja see on kuidagi nii... banaalne saladus ka, et natuke mòru maik jài suhu.

BOOK experiences

M on lugemisgurmaan. Ta ise rààkis, et tihtipeale loeb nàiteks meeldima hakanud lòigu uuesti làbi. Vahel teeb vàljakirjutusi vòi tòmbab hariliku pliitatsiga pisikese joonekese lehekylje servale. Eriti meeldima hakanud raamatuid loeb ta mitu korda làbi.
Mina jàllegi loen ahnelt, kiirustades. Kui teemaarendus on pingeline, jàtan vàheolulised detailid vahele, et kiiremini edasi jòuda. Jàrgmiseks raamatuks olen eelmise juba enam-vàhem unustanud ja kaks korda ei viitsi kyll yhtki asja lugeda. Kui M on lugemisgurmaan, siis mina olen vist lugemisbuliimik. Yhesònaga, mòtlesin, et peaksin Mst eeskuju vòtma. Aeglasemalt lugema, kahe raamatu vahele pisut aega jàtma, et loetut seedida ja jàrele mòelda selle yle, mida raamat mulle ikkagi andis.



Siin viimase paari nàdala raamatud, mida yritasin nautides lugeda.



Lemony Snickett "The Composer Is Dead".
Vot see on lasteraamat, mille suhtes on kahju, et seda eesti keeles pole ja ilmselt ei saagi olema. Krimiloo vòtmes - helilooja on surnud, nagu pealkiri lubabki - kàiakse kòik orkestri pillid làbi ja kuna igal pillil on veenev alibi, jòutab uurija jàreldusele, et syydi pole keegi muu kui dirigent. Sest kusiganes on dirigent, seal on alati ka mòni surnud helilooja màngus :)) Raamatuga on kaasas imeline CD, kus loetakse raamatut ette ning sobivate kohtade peal tuleb meeleolumuusikat ning kui erinevaid pille nende whereabouts kohta yle kuulatakse, màngivad òiged pillid taustaks temaatilisi helisid. Vàga armas raaamat!


Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
Ytlemata vàrskendav lugemiselamus. Hàsti kirjutatud. Huvitavad probleemid olid peategelastel. Kindlasti on siin erinevaid arvamusi, aga minu jaoks on absoluutselt pàevakohane arutleda selle yle, kas ebaviisakalt kàitunud inimeste kohta vòib òelda "ahv" vòi peaks neisse suhtuma tsiviliseeritud aupaklikkusega, sest vastasel juhul langed nende tasemele. Tegelikult làks mulle eriti hinge lugu "Kylas". Vàga eluline lugu.


Steve Krug "Don't Make Me Think: A Common Sense Approach to Web Usability"
Seda raamatut soovitaks kyll kòigile, kes peavad veebilehti tegema vòi neid kellelgi teha laskma. Mulle endale tuli vàga kasuks. Mingeid asju teadsin intuitiivselt juba ennegi, aga ikka on hea, kui arvamusliider ytleb, kuidas "Search" nupp veebilehel paiknema peab ja mismoodi navigeerimine yles ehitada. Steve'i eesmàrk oli teha selline raamat, mille yhe lennureisiga làbi saab lugeda. Testisin ja toimib. Mul kulus selle peale kyll kaks lyhikest lennureisi (Pescara-Milaano, Milaano-Riia), aga ega meil polegi siin mingi Ameerika. Yhtlasi peab màrkima, et raamat oli nii huvitavalt kirjutatud, et ei tulnud uni peale ega midagi.



Cooper, Reimann, Cronin "About Face 3: The Essentials of Interaction Design"
Erinevalt eelmisest see raamat kyll lennukitesti làbi ei tee. Esiteks on ta raske nagu telliskivi ja hirmus paks. Juba paljalt kàsipagasi testist sai napilt làbi. Sisu on tàpselt nii, nagu pealkiri lubab - the essentials. Pòhitòdedest eriti kaugemale ei minda ja yldse kòik on kuidagi vàga teoreetiline ja metoodiline. Kui see kogukast kaalust hoolimata òhtusele vòi vara-varahommikusele lennureisile kaasa vòtta, peab ikka hirmus palju lennukikohvi larpima, et mitte àrgata selle peale, et "telliskivi" pòlvedelt libiseb ja kukkudes lennukipòrandasse augu teeb. Mulle isiklikult andis head baasteadmised, aga kui peaks ainult selle raamatu pòhjal midagi praktilist àra tegema, siis jààks kyll hàtta.



Dan Brown "Communicating Design: Developing Web Site Documetation for Design and Planning"
Vot see on yks praktiline ja kasulik teos. Justkui kaustik, kuhu hoolas koduperenaine on kòik asjad kirja pannud, mis aastate jooksul òpitud ja làbi proovitud. Dan kàib làbi kòik olulisemad dokumendid, mida veebilehe tegemisel tekitatakse projekti algusest kuni lòpuni. Mulle meeldis eriti see, et iga dokument seletati lahti làbi kolme taseme. Esimene tase ehk pòhiasjad, mida kunagi vàlja ei tohi jàtta. Kui on vàhe aega, siis need esimese taseme teemad peaksid kindlasti olema, aga rohkem pole vaja. Ja kui on rohkem aega ning ressursse, siis tulevad juba màngu teine ja kolmas tase. Palju praktilisi nàiteid ja juttu tuli ka sellest, kuidas ning kellele erinevaid dokumente esitada ning mis on enamlevinud àmbrid.

Oh ja siis alustasin Aigi Vahingu "Valikut". Hetkel olen umbes poole peal ja vòib òelda, et siiamaani suurt teemaarendust ei ole veel toimunud. Pigem leiab rea fragmente teemal "tugigrupi koosolekul rààgiti seda ja teist", "astusin vàlispressikeskusest làbi", "hàngisin kirikus, vaatasin inimesi, mòtlesin diipe mòtteid", "miks T mind ei armasta ja miks ma tema kylge klammerdun?". Paistab, et teine pool jàtkub samas vaimus, aga Aigi kirjutab osavalt ja kaasahaaravalt, nii et ma ilmselt loen ikka lòpuni ja annan teile ka teada, kui mingi uus teema vòi ootamatu puànt peaks tekkima.

Targutusi Shakespeare teemal

Kui pàris aus olla, siis soetasin selle raamatu kahel pòhjusel. Esiteks sellepàrast, et autor on Bill ja kui tema juba vòtab ette midagi kirjutada, siis on alati huvitav ja vahva. Teiseks sellepàrast, et mind hàiris pisut asjaolu, et ma tean rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st ning kòiki asjaolusid arvesse vòttes on selline asjade seis pisut piinlik kyll.

Olles raamatu làbi lugenud, tuleb tòdeda jàrgmist.
Shakespeare'i kohta on nii imetabaselt vàhe materjali saadaval, et on tàiesti normaalne teada rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st.
Need vàhesed infokybemed, mis Shakespeare'st meieni jòudnud on, vòib kòik Billi raamatust yles leida, ilma et peaks massiivseid elulooraamatuid làbi nàrima. Lisaks saab pàris huvitava pildi kuninganna Elisabethi ajastu elustiilist, teatriskàimise kommetest ja keelekasutusest.

Kas teil on ette tulnud, et mòni Shakespeare yber-nàidend vòi yber-sonett eriti kohale ei jòua? Lihtsalt ei saa lause mòttest aru nàiteks? Mul kyll on olnud ja nyyd tean pòhjust ka - Shakespeare olla systemaatiliselt uusi sònu ja vàljendeid leiutanud. Umbes, et kui riimi jaoks làks tarvis ja parajasti polnud sobivat sòna vòtta, siis ta lihtsalt - sipsti! - leiutas midagi.
Paljud tema keeleuuendused leidsid ka tee kònekeelde, aga need, mida laiemasse ringlusesse ei vòetud, on endiselt nàidendites ja sonettides sees. Yhesònaga, tàiesti normaalne, et kòigest aru ei saa.

WTF :)))))

Tàna hommikul tòdesin rahulolevalt, et Eesti huumoritaevasse on tekkinud uus ja sàrav tàht, mis sàrab tàie volyymiga -Grete Màrguez!

Ilmneb, et proua on Hispaaniasse elama kolinud ja otsustanud oma ònneliku saatust kòigi eesti naistega jagada, kes siin kylmal ja kivisel maatykikesel oma matslike ja peeretajatest meeste kòrval elupàevi òhtusse saadavad. Uskumatu teos!

Nàiteks Hispaanias valitseva rahvastevahelise sòpruse kohta arvab ònnelik Eesti Naine:"Eemal nägin ühte mustanahalist, vist keenialast või somaallast, ja ühte punapäist meest, vist iirlast, kõrvuti sõbralikult koos kerjamas." ja siis veidi aja pàrast "Ka saavad kerjused siin maal peagi heale järjele, sest neile annetatakse heldelt ja mõne aasta säästudest saab juba väikse korteri osta."

Hispaanias eesti keele rààkimise kohta arvas proua jàrgmist:"Rääkisime Kirkega eesti keeles, aga ma loodan juba varsti hispaania keelt nii hästi osata, et saan nende mõlemaga nende kodukeeles vestelda. Piinlikki on haritud ja toredate inimeste juuresolekul neile arusaamatut keelt kasutada. Nagu salakeeles räägiks. See on isegi ebaviisakas. Roberto polnud nende paari aastaga, mis ta Kirkega koos elas, vist rohkem eesti keelt selgeks õppinud, kui paar tervitus- ja tänusõna. Ja miks ta peakski? Mis kasu on suure ja väärika rahva liikmel, kelle keelt räägib kolmandik maailma, mingi mõttetu eesti keele oskamisest? "

Hispaania Mehe kiituseks aga kòlab jàrgmine mòte:"Öösel magab ta loomulikult ilma aluspesuta. Ja ta ei käi suvistes lahtistes tänavakingades sokkidega.Vaat see on Mees." Jaah.... see on mees.... (irwwww)

Ja yldsegi, mis seltskonnas see proua Eestis liigub? Paistab, et tema tuttavad eesti mehed on kòik harimatud, ylekaalulised, pàevitamata, peeretajad ja higikollid, kes ainult teleka ees vedelevad ja laua peale oma òlleklaasidega ròngaid teevad.
Ausalt òeldes ma tunnen ikka pàris suurel hulgal eesti mehi ja pean oma eesti soost sòprade kaitseks ytlema, et nad on viisakad, ylikoolis kàinud, intelligentsete hobidega, hoolitsetud vàljanàgemisega (pòhjamaise mehe standardite jàrgi) ja yleyldsegi parimad sòbrad, kellega mul on kohe siiralt vedanud.

Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?

Eesti Jackie Collins ehk Milana pàevik

Lugesin minagi 'Eesti modelli pàevikut', millest kòik viimasel ajal rààgivad.
Kindlasti vàga hàsti kirjutatud easy-reading ja kindlasti parem kui Milana blogi.
Teisest kyljest, kui keegi ootab sisevaadet moemaailma ja modellinduse telgitagustesse, siis ilmselt pettub pisut. Tegelikult on raamatu pòhiteema minategelase suhted kahe mehega ja see minategelane vòiks vabalt olla ykskòik milline kaunis neiu - vahet pole kas modell, sekretàr vòi spordiarst.
Raamatu yldine atmosfààr toob meelde Jackie Collinsi loomingu - yber-rikkad, yber-kòhulihastega yber-romantilised mehed, kes ilma pikema jututa kogu maailma ja oma luksusjahid kauni kangelanna jalge ette laotavad. Palju romantikat, pisut traagikat, paar yllatavat syzeepòòret ja ongi raamat kolme tunniga làbi loetud.
Yks neist raamatutest, mille kohta on òeldud, et need on nagu sokolaadikarp - tead kyll, et on ebatervislik ja ei peaks yldse puutuma, aga kui lahti teed, siis enne ei lòpeta, kui otsa on saanud.

Yks asi tekitas minus pisut hàmmingut. Nimelt modellid òòbisid Milaanos ja tegid pàikesetòusu ajal rannapilte. Kus on Milaanos rand? Ainukesed veekogud, mida mina Milaanos tean on parco Sempione tiigike ja Navigli kanalid. Teoreetiliselt vòib muidugi kahe tunniga Milaanost Genovasse vòi Veneetsiasse sòita, aga raamatust kyll ei jàànud muljet, et modellid-fotograafid-stilistid-meikijad yheskoos kaks tundi enne pàikesetòusu kogu varustusega Genova suunas teele asusid.

Juliet, Naked

Ilmselt ma pole esimene, kes seda ytleb, aga ma ytlen ikkagi: mitte ykski kaasaegne kirjanik ei kirjuta muusikast nii hàsti ja nii pyhendunult nagu Nick Hornby ning mitte ykski meeskirjanik ei mòista paremini visandada hariliku vàikekodanliku Briti naise hinges toimuvat. Vòiks peaaegu arvata, et Nick on homoseksuaal. Samas... jààb justkui mulje, et tema erinevate raamate naispeategelased on tegelikult yks ja sama naine, keda Nick pàriselus tunneb.

Kokkuvòtlikult òeldes oli ’Juliet, Naked’ humoorikas ja kiirelt kulgev lugemiselamus.

Raamatus saavad kokku kolme inimese elud - muusik Tucker Crowe, kes nooruses yllitas muusikakriitikute arvates yhe kòigi aegade parima lahkuminekuplaadi „Juliet“ ja on viimased kakskymmend aastat kulgenud yhe abikaasa juurest teise juurde, libistanud òltsi, vahtinud telekat ja saanud lapsi, kelle nimesid ta tàpselt ei màleta. Tucker Crowe’i loominguline vaikelu on inspireerinud keskealisi nohikuid, kes analyysivad internetifoorumites tema noorusaja intervjuusid ja rockmuusikule omaseid vallatusi, kuulavad ta vanu plaate ja vahetavad vandenòuteooriaid sellest, miks T.C. enam muusikat ei tee ja mis juhtus tollel kontserdil tolles peldikus, kust vàljudes T.C. enam nootigi kirja ei pannud.
Yks neist yber-fànnidest on raamatu teine peategelane Duncan, kes elab koos kolmanda peategelase Annie’ga. Anniel on nii mòttetu elu ja ta ise on ka nii rammetu kuidagi, et raamatut lugedes tekkis mul tahtmine teda pisut raputada ja òelda:“Aitab! Kaua vòib siin kòògilaua taga sammalduda ja viriseda, et elu su jalge ette seiklusi ei heida!"
Yhesònaga, Annie elab koos Duncaniga Mòttetus Briti Vàikelinnas, tòòtab Mòttetu Briti Vàikelinna Muuseumis ja on jòudnud àratundmisele, et oma elu 15 kòige fertiilsemat aastat on ta vegeteerinud Mòttetus Kooselus mehega, kes tòenàoliselt hoolib rohkem T.C.-st kui temast.
Rohkem ma siin syndmustele valgust ei heidaks, aga lugu on huvitav ja ootamatusi tàis.

Do you come here often?

Mir yhes kommentaaris kysis, et kas ma oskan selgitada, miks 'Ajarànduri naine' on minu arvates banaalne. Oskan selgitada ja òigupoolest on selgitus juba pikka aega mu sees pakitsenud.

On kahte tyypi raamatuid, mille lugemiseks mul lihtsalt kàsi ei tòuse. Ma ei tea kuidas teistel on, sest ma pole kellegagi sellest rààknud, aga minul on mòningate raamatute suhtes mingi seletamatu sisemine vastumeelsus.

Esimene tyyp on need, mille kaane peal on nàitlejate pildid. Nàiteks Nick Hornby on yks mu lemmikkirjanikke, aga niikaua kui 'About The Boy' kaanel kissitab silmi Hugh Grant, ei suuda ma seda raamatut lugeda. Mulle ei meeldi, kui raamat on filmi kòrvalprodukt.
Hei raamatuhuviline, nàgid filmi 'About The Boy'? Meeldis? Hàsti! Vot siin on nyyd raamat ka, mille pòhjal film tehti. Film oli hea, jàrelikult raamat on samuti hea. Loogiline, eks? Hugh Granti pilt peal ilusti, et sa ikka kindlasti aru saaksid, et see on Selle Filmi inspiratsioon. Noh, juhul kui sul filmi nimi meelest on làinud. Sulle meeldib Hugh Grant? Eksole. Mis sa siin enam mòtled? Kui film meeldib ja Hugh Grant meeldib, siis kindlasti meeldib raamat ka! Ja kui sa siin juba oled, rahakott òieli, osta ka meie nokamyts ja t-sàrk, siis saad kaasa tasuta moodsa matkakoti. Ja nyyd vutt-vutt kassase!

Ma jàlestan tarbimismànge, kliendikaarte ja punktide kogumisi ja seda, kui yhe tootega surutakse teist kaasa. Ma ei saa lugeda Hollywoodi nàitlejate piltidega raamatuid.

Teine tyyp raamatuid on need, mida kogu maailm on lugenud ja millest kòikide nàdalalòpulehtede raamatuarvustused kirjutavad. Need raamatud on kòigis maailma lennujaamades-supermarketites-raamatupoodides hunnikus, punane kleeps peal, mis teatab ostad-kaks-saad-kolm. Hàsti. Aga miks see punase kleepsuga raamat on parem Oscar Wilde'i 'Vestetest', millel pole kleepsu peal? Kui raamat on hea, siis miks peab seda nii intensiivselt promoma? Hea kaup tavaliselt ei vedele sooduspakkumiste hunnikus.
Restoranis soovitab kelner reeglina veini, mida tuleb kòige rohkem myya, mitte seda, mis talle meeldib. Kui raamatumyyja kogu saadaolevast valikust esimesena just Seda Raamatut soovitab, siis miks? Kas sellepàrast, et talle pàriselt meeldib vòi sellepàrast, et on vaja laoseisu optimeerida?
Jah, ma olen selline... kahtlustav. Kahtlustan, et 'Ajarànduri naise' taolised haip-raamatud saavad rohkem eetriaega mitte sellepàrast, et on erakordsed sàravad loomingulised tàhed, vaid sellepàrast, et turundaja arvas, et see vòiks hàsti massidele myya, raamatut trykiti liiga palju ja nyyd pingutatakse, et myygiprognoose tàita. Mis ei vàlista, et tegemist on hea raamatuga. Aga ma ju jàlestan tarbimismànge.

Sellepàrast ma ytlesingi, et tollest jòuluturu raamatumyyjast 'Ajarànduri naist' ja 'The Thousand Splendid Suns' pakkuda oli banaalne. Minu isiklikul banaalsuse-skaalal kysimusega "Do you come here often?" samal tasemel.

mòrvamysteerium jòululaadalt

Pyhapàeval sattusime pisikese (aga nummi) Malahide linnakese kirikutagusele jòululaadale. Kytmata ruumis tunglesid pruunides mantlites inimesed ning punetavate sòrmedega prouad myytasid mingeid kasutuid vidinaid, mis ilmselt pòòningu koristamise kàigus vàlja tulnud.
Kiikasin hetkeks raamatunurka, kus papist lasteraamatud konkureerisid tikkimisòpikutega ning olingi juba selga pòòramas, kui kuivetunud vanahàrra mind kònetas:"Kas otsite mingit konkreetset raamatut?" "Noo... ma siin pigem otsisin midagi huvitavat, mida enne lugenud ei ole." Hàrra Iirlane osutas paarile banaalsusele nagu nàiteks "The Time Traveller's Wife" ja "The Thousand Splendid Suns", mille peale pidasin vajalikuks lisada, et vaataks ehk midagi sellist, mis Iirimaad esindab. Tàpsustasime ka, et ma olen ysnagi kyyniline inimene ning Jane Austeni stiilis sentimentaalsusi vàga ei ihalda.
"Iiri kirjanikke, jah...", mòmises Hàrra Iirlane, vaatas pisut ringi ja naases vilkalt Edna O'Brieni raamatuga "In The Forest". Tagakaanelt vòis lugeda, et "In the Forest" rààkivat tòestisyndinud loo sellest, kuidas hullunud stalker tapab jòhkralt yhe naise, ta vàikese lapse ja kellegi preestri. Mòistagi on tegevuspaigaks yksik majake mingis paksus Iiri metsas.
"Vahest jòululugemiseks pisut syngevòitu," kommenteerisin Hàrra Iirlasele, kes vastas taibukalt:"Aga te olete ju kyyniline inimene!"
Edna raamatut siiski ei vòtnud, kartuses, et hiljem vòib mul vàlja areneda Yksikute Metsamajakeste foobia ning hankisin teise soovitatu - Ameerika-Iiri kirjaniku Frank McCourt'i raamatu "'Tis: a memoir", mis rààgib iirlaste Ameerikasse emigreerumisest. Esimene peatykk algas paljutòotavalt. Paistis, et tegelased teadsid, et laev peaks jòudma nàdalaga Ameerikasse, aga poole reisi peal informeeriti, et tegelikult me siiski làheme Kanadasse ja vist enne kahte nàdalat kohale ei jòua. Pàris paljutòotav jòululugemine. Kui "Juliet, Naked" làbi saan, siis vaataks kohe huviga, kuhu laev vàlja jòuab ja mis neist edasi saab.

Sellega seoses tuli mul meelde, et pàriselt lòpuni lugemata on ka James Joyce "Dubliners" ja Robert Hughes'i "Fatal Shore", mis rààgib briti vangide deporteerimisest Austraaliasse. Panen need ka oma raamatulugemise plaani.

Stalini lehmad

"Stalini lehmad" on minu pika puhkuse esimene loetud raamat ja teine Sofi Oksaneni teos, mis mu vàikeste ahnete kàte vahele sattus.
Esiteks peab ytlema, et Sofi kirjutab vàga paeluvalt. Kui korra raamatu kàtte vòtsin, siis otsisin kogu aeg vaba hetke, et saaks edasi lugeda ja olin yldse kuidagi liimist lahti, sest tegelaste elud on nii keerulised ja depressiivsed. Nàiteks peategelase buliimia oli nii realistlik, et neil pàevil, mil raamatut lugesin, vaatasin isegi toitu teistmoodi.
"Stalini lehmades" rullub meie ees lahti kolm paralleelset lugu kolmest naisest - Eestis elav vanaema, keda jàlitavad màlestused sòjaajal juhtunust; Soome mehele làinud ema, kes varjab oma Eesti identiteeti, kardab KGBd ja kannatab vaikides vàlja oma joodik-mehe armuseiklusi ning lòpetuseks peategelane Anna, buliimia ja identiteedikriisi kyysis visklev tytar.
Enam-vàhem sama atmosfààr, mis "Puhastuses". Elud on masendavad ja probleemid lahendamatud. Osalt sellepàrast, et tegelased on need endale ise vàlja mòelnud ja osalt sellepàrast, et peategelasi ymbritsevad jòud on neist nii palju tugevamad. Isegi ilm on peamiselt porine ja jàrjepidevalt on neil daamidel kas millegi pàrast hàbi vòi nad valetavad vòi vaikivad.
Lugedes tajusin, et vaikimisega suhestusin ise kuidagi vàga tàpselt. Vòòras kultuuriruumis tuleb tihti ette olukordi, kus oleks midagi òelda kyll, aga kohe leian, et see ei sobi kohalikku konteksti vòi et minu arvamust ei mòisteta vòi et mind mòistetaks kuidagi vààriti. Nii olengi vaikima harjunud. Tihtipeale seltskondlikel koosviibimistel kysitakse, et miks ma nii vaikne olen. No mida ma ytlen, kui prouad ymberringi oma abikaasasid bitchivad vòi halavad et lapsed ei kuula sòna? Ytlen, et mina olen oma kalli kaasaga yber-ònnelik ja et selleks, et lapsed sòna kuulaks, ei tohi nende jonnile jàrele anda kohe, kui ròòkima hakkavad?
Jah, kodumaa, sa ei kujuta seda endale vist ettegi, sest Eestis oli mul alati iga asja kohta midagi kommenteerida vòi targutada, isegi kui hiljem kahetsesin.

Kokkuvòttes on "Stalini lehmad" ja "Puhastus" justkui liiklusònnetus - peategelaste inimvààrikust mitte sààstev ja masendav vàrk, aga kohe kuidagi ei saa vaatamata jàtta. Soovitan lugeda, kes pole veel proovinud.
Kui esimene vàga ei meeldi, siis teisega pole mòtet proovida, sest skeemid on enam-vàhem samad. Jah, vòib juhtuda, et ei meeldi. Nàiteks mu vanaemale tuli kunagi mingi raamatuklubi kaudu "Stalini lehmad" ja ta saatis selle tagasi ja vist ka helistas neile ja kàrkis, et mis jòleda raamatu nad talle saatnud on. "Puhastust" ta igatahes ei tellinud :)))

Viva la libertà!

Aastane puhkus on alanud (juhhei ja ròòmus auring ymbes kòògilaua!)

Mul on siin nii palju plaane eelseisvaks 12ks kuuks, et pidin lausa Exceli appi vòtma. Sommelier kursused, cantina kàivitamine, sagedane Eestis kàimine, ujumine, maitsetaimede kasvatamine, uute retseptide proovimine, rannas hullamine, kodu sisustamine ja muidu hàngimine (mis, kui seda korralikult teha, vòtab pàris palju aega ja energiat tegelikult).
Yhesònaga ma tahan teha kòiki neid vahvaid ja hedonistlikke asju, mida Itaaliasse kolinud vàlismaa naised raamatutes ja filmides teevad, aga mille jaoks mul pole iial aega olnud seoses sellega, et karm saatus ja rahapuudus paiskasid mind orjapidajaliku tòòandja haarmetesse. Loodan, et nad mind tòòle tagasi ei kutsu. Lepingus on punkt, et nad vòivad seda teha kuuajase etteteatamisega.

Tàna sorteerisin raamaturiiulit ja tòstsin kòrvale kòik raamatud, mis ma olen viimase kolme aasta jooksul ostnud, aga pole jòudnud làbi lugeda. Uskumatult erutav!
Muide kiire vahemàrkusena tahaksin raamatute teemal lisada, et kui Roomas korterikaaslastele Puhhiraamatu jàrje lugemisega vahele jàin, siis lugupeetud SAPi konsultat teatas:"Booh! Vabatahtlikult loed raamatut và?! Ma pole pòhikoolist saati yhtki raamatut lugenud!" Tòmbusin pòglikult oma tuppa ja ei hakanud ytlema, et inimestega, kes regulaarselt Itaalia televisiooni vaatavad, pole minu arvates yldse mòtet kultuursetel teemal rààkidagi. Jah, viimasel ajal olen ma selline... patsifistlik snoob.

Siin minu lugemist ootavate raamatute nimekiri ràndom jàrjekorras:

1 Kenneth Davis "Don't Know Much About History. Everything You Need To Know About American History But Never Learned"
Ostsin selle yhelt Ameerika reisilt ja enne teist Ameerika-reisi sirvisin seda hommikukohvi kòrvale. Selle vàhese najal, mis ma sirvides lugesin, suutsin kohalike tarkpeadega vòrdlemisi pàdevalt Ameerika ajaloo vàhemtuntud allhoovuste teemal vestelda. Hmm... kui terve raamatu làbi loen, kas siis lykkan kòik ameerikamaa tarkpead pikali?

2 Peter Mansfield "A History of The Middle East"
Jàrjekordne raamat, mida olen lugenud òhtuti unise peaga ja halligi ei màleta peale ebamààrase tundmuse, et see, mis ma lugesin, oli huvitav ja paeluv. Pikka aega arvasin, et olin raamatu àra kaotanud ja sellepàrast ta jàigi poolikuks.

3 Alain de Botton "The Consolations of Philosophy" Ostetud kunagi "Armunu esseede" lugemisest tekkinud kòrgete ootuste najal, aga làhemal sirvimises osutus liiga sygavmòtteliseks, et lennukis lugeda.

4 Taaskord yks Alaini teos "Status Anxiety". Sama lugu, mis eelmisega.

5 Paul Gingsborg "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Selle raamatuga pole ma 60ndatest aastatest eriti kaugemale saanud seoses korduva takerdumisega kirjeldustesse ametiyhingute keerukatest mahhinatsioonidest ja poliitilistest malemàngudest, kus igas lauses on umbes 15 uut nime ja tàhelyhendit vaja meelde jàtta, et jàrgmisest aru saaks.

6 Paul Gingsborg "Italy and Its Discontents 1980-2001" Ja seda ma ei hakanud lugemagi, mòeldes, et enne oleks viisakas nr 5ga yhele poole saada. Kardan alateadlikult, et kui olen need kaks raamatut làbi lugenud, kaotan igasuguse usu sellesse, et Itaalias yldse elu kunagi paremaks vòiks minna ning pògenen, òò varjus ja pulmadeks kingitud lauahòbe pàevinàinud kohvris, Rootsi vòi Sveitsi vòi kuhuiganes tànapàeval oleks paslik pògeneda. Beata ignoranza...

7 Khaled Hosseini "A Thousand Splendid Suns" Jah, ma olen selles mòttes tàitsa neitsi veel, et pole ei filmi nàinud ega midagi.

8 Mark Twain "Letters From The Earth. Uncencored Writings" Kunagi arvasin, et oleks huvitav ja humoorikas lugeda Saatana kirju maa pealt, aga kui olin raamatu Amazonist kàtte saanud, osutus kuidagi maitsetuks. Aga nagu me kòik teame - et raamatuid tàiel mààral nautida ja mòista, tuleb neid lugeda òigel ajal, òiges kohas ja òigel eluperioodil. Olen valmis uuesti proovima.

9 Nick Hornby "Juliet, Naked" Viimane Nicki raamat, mille soetasin Chicagost. Arvan, et vòtan selle esimesena ette, sest tema raamatud ei peta kunagi mu kòrgeid ootusi.

10 Bill Bryson "Shakespeare"
Billi reisikirjad on silmapaistvalt muhedad ja sòbralikud ja ma olen nad kòik làbi lugenud ja mòistagi huvitab mind Shakespeare'i elulugu, kui selle on kirja pannud Bill Bryson.

11 Donald G Krause "The Art Of War For Executives" Lihtsalt, et vaadata, mille poolest see Sun Tzu originaalteosest erineb. Miks ma selle raamatu ostsin? Ei tea, ahnusest vist.

12 Luigi Pirandello "Uno, nessuno e centomila" See on yks mu paljudest pooleliolevatest raamatutest, mille ma laenasin S-i, Pirandello loomingu truu austaja, kàest.
Pisut juba lugesin ja pean ytlema, et kui saan yle ebamugavustundest, mille on tekitanud sitsiillastele omane passato remoto'ga liialdamine ja esimesest kahekymnest lehekyljest, mille vàltel ma kuidagi ei suuda nòustuda, et paremale poole kaldus nina oleks asi, mis òigustaks obsesiiv-kompulsiivset kàitumist, vòib ysna paljutòotavaks minna. Jah, kas Itaalias ei ole siis toimetaid, kes need passato remotod òigeks parandaksid?

13 Garry Kasparov "How Life Imitates Chess" Jàrjekordne pooleldi loetud raamat.

14 Alessandro Manzoni "I promessi sposi". Itaalia kirjandusklassika, umbes nagu Tammsaare eestlastele. Ma arvan, et kes Itaalias elab, peab ikkagi kohaliku kirjandusklassikaga kursis olema ja kuna ma juba kunagi alustasin selle lugemist, siis tean, et "Promessi sposi" saab olema pigem tammsaarelik rassimine kui meelelahutus.

15 Salman Rushdie "The Satanic Verses" Oh.. selle raamatu ostsin ma tol ònnetul pàeval Londonis ja hakkasin seda lugema tol depresiivsel òhtul tolles koledas hotellitoas, kus olid neoonlambid ja vàrvihais ja vihma sadas avatud aknast mulle teki peale.

16 Paul Strathern "The Medici" See raamat on yks intriigide labyrint, kus ekseldes jòudsin sinnamaale, et Medicide perekonda àhvardas oht saada Firenzest vàlja visatud. Aga kindel ei ole, sest ma vist jàin magama vòi lugesin samal ajal mingit teist raamatut. Ma pole kunagi intriigide vallas vàga osav olnud.

17 Thomas L Friedman "The World is Flat" Ehh ei teagi, miks ma selle yleshaibitud raamatu ostsin. Ilmselt sellepàrast, et oli yleshaibitud. Kui esimesed 10 lehekylge on huvitavad, siis loen làbi. Vastasel juhul ei viitsi.

18 Daniel Coleman "Social Intelligence". Selle raamatu lugesin peaaegu lòpuni làbi ja millegipàrast just kòige huvitavamas kohas jài pooleli - seal, kus seletati detailselt, et kuidas konkreetselt imiku suhe emaga mòjutab tema kàitumist tàiskasvanueas ja partneri valikut ja muid taolisi asju. Jah, ma olen alati tahtnud teada saada, miks terapeudid ema kohta kysivad ja pole enne Danieli raamatut veel ammendavat vastust saanud.

19 Terry Pratchett "A Hat Full of Sky" Juhhei! Taaskord yks vahva raamat, mida tuleb lugeda hommikuti diivanile kerra tòmbunult suure kohvitassi ja piparkoogivaagnaga varustatult vòi siis kaunil suvepàeval puu kylge kinnitatud vòrkkiiges lebaskledes. Nii et saaks segamatult muheleda ja teada, et ei pea lugemist mingite tàhtusetute toimetuste pàrast katkestama. Ma olen taolist momenti kaua oodanud ja eelolevate kuude jooksul loodan selle tekitada. Ainult Pratchett, Lindgren, Horbny, Allen ja Gaiman suudavad selliseid raamatuid kirjutada.

20 Oriana Fallaci "Un capello pieno di ciliege" Ykskord Roku ema tahtis hirmsasti mulle synnipàevapidu korraldada ja kòik oma sòbrannad kylla kutsuda ning uuris, et mida ma kingituseks tahaksin. Vastasin, et kuna ma tunnen kaasaegse Itaalia kirjanduse vastu huvi, siis las iga kylaline toob yhe Itaalia kirjaniku raamatu, mis neile sydamelàhedane on. See oli ainuke raamat, mis kingiti ja kinkija ytles, et tegelikult ta ise seda lugenud ei ole, aga pidavat hea olema. Raamat kaalub kuskil paar kilo, mille peale mul millegipàrast tuli meelde vanarahva tarkus "pikk jutt, sitt jutt", aga olen siiski nòus proovima, millega Oriana yllatab.

21 Stephen Covey "The 7 Habits of Highly Effective People" Esimene kolmandik oli pàris loetav ja kònetas hàsti mu askeldajalikke hingekeeli. Arvan, et see on vist yks neist yleshaibitud eneseabiraamatutest, mille lugemist vàhesed yles tunnistavad. Aga mina olen kompleksivaba.

22 C.J.J. Berry "First Steps in Winemaking" Teadagi miks.

23 Albert-Laszlo Barabasi "Linked". Mingi jàrjekordne yleshaibitud raamat, mille ma ostsin puhtast ahnusest. For the benefit of the doubt vòin ju vaadata, kas on loetav.

24 Samuel Huntington "Who Are We? America's Great Debate" Juba kolm aastat seisab riiulis. Loodan, et debatt on veel aktuaalne ja et sisu pole aastatega vananenud, nagu valgete veinidega juhtub.

25 Roberto Saviano "Gomorra" Jàrjekordne haip raamat, mida ma kunagi aastal 2007 hakkasin lugema, aga tol ajal ei vòimaldanud mu itaalia keele oskus Roberto kujundirohkest keelekasutusest ja kriminaalsest leksikonist hàsti aru saada. Tàna pisut sirvisin ja esimesel lehekyljel avastasin ainult paar tundmatut sòna, nii et vòib edasi lugeda kyll.

26 Norman Lebrecht "Life and Death of Classical Music" Pealkiri oli intrigeeriv, aga sellest kaugemale pole veel jòudnud.

27 Daniele Cernilli "Memorie di un assaggiatore di vini" Vàga huvipakkuv raamat. Esiteks sellepàrast, et tahan minna sommelier kursustele ja teiseks sellepàrast, et nyyd oskan piisavalt itaalia keelt, et raamatust aru saada.

28 Karen Armstrong "Buddha" Karen olla kirjutanud ysna pàdevaid raamatuid erinevatest religioonidest. Kuna budism huvitab mind enim, siis loodan siit leida huvitavat mòtteainet.

Return to the Hundred Acre Wood

Heihopsti, karupoeg Puhhi sòbrad ja austajad!

Tahtsin siin kiirelt teada anda, et Puhhi-raamatu jàrg “Return to the Hundred Acre Wood” ehk “Tagasitulek Saja Aakri Metsa”, mille kirjutas yldsegi mitte hàrra Milne vaid keegi sinjoor Benedictus, on igati originaali tasemel.
Hàsti kirjutatud ja mònusalt sydamlik nii sisu kui ka illustratsioonide poolest. Peent briti huumorit on ka puistatud sinna-tànna, mis teeb raamatu nauditavaks mitte ainult lastele, vaid ka Tàiskasvanud Briti Huumori Austajatele.
Ma ei tahaks siin sisu kohe àra rààkida, aga niipalju ikkagi ytlen, et uus tegelane Saarmas Lottie sulab uskumatult hàsti seltskonda sisse ja saavutab isegi teatud hingesuguluse igavesti morni Iiahiga. Ja siis veel, et Jànese Sòbrad ja Sugulased on aktiivsemad kui kunagi varem. Elevantse, Pusasid ja Susasid selles raamatus ei kohta, aga Thesaurus on kyll ning Notsu on pàris mures, et ega see mingi jòle saurus ei ole ja ei julge òòseks tuld àra kustutada. Jàan huviga ootama, kuidas Thesauruse-teemaline sònamàng eesti keelde tòlgitakse.

Aga yldiselt on see raamat, nagu originaalgi, lugu sòprusest, abivalmidusest ja muudest igihaljastest elu pòhivààrtustest, nagu nàiteks korrapàrane toitumine ja viisakad kombed.