Peaaegu 3km

Kui ma enne kella kaheksat ujulasse jòuan, siis saab tàna 3 km tàis.

Veinikoja katus on ametlikult valmis saanud ning see toob meile kòigile siin ohtralt ròòmu ja hingerahu. Kuni ma oma kauaoodatud Canon 500D-d ootan, tegin Nikoni seebikarbikesega mòned ylesvòtted.

1 km

Ma olen siin pikalt yritanud nii- ja naapidi korralikult trennis kàia, aga peale seda, kui jòulukilod àra kadusid, pole motivatsiooni ka enam nàha olnud.

Kuna ma ei tunne siin kedagi, kes viitsiks minuga koos trennis kàia, siis ainuke jòud, mis mind ujulasse viib, on mu enda (nòrk) tahe. Tegelikult S tahtis tulla, aga ta ei saa enne ujulasse ilmuda, kui ta on jala- ja bikiinipiirkonna karvad laseriga eemaldanud. Hetkel ta kogub mòòduka intensiivsusega 3000 eurot, mis selle protseduuri jaoks vaja minevat. Jah, itaalia naised vòtavad iluteenuseid pàris tòsiselt.

Yks tark mees on òelnud, et endale antud lubadusi on kòige raskem pidada ning vòin enda kogemusest lisada, et eriti raske on pidada neid endale antud lubadusi, mis eeldavad kl 6.30 tòusmist. Nutt ja hala yhesònaga.

Aga. Hommikul, enne Helmuti kykloobiks muundamist, tuli mul ujulas hea idee! Vòtan eesmàrgiks ujuda tànavu aastal 300 kilomeetrit ja kilomeetrite edenemisest annan sulle, kodumaa, teada. Mòistagi te ei pea seda kilomeetrite-heietust lugema, aga sellestki on abi, kui tean, et vàhemalt 1 kriitiline kodanik (ja ma tean, kes) vaatab ja tunneb huvi, kui mòni pàev uusi kilomeetreid peale pole tulnud.

Praegu on mul 300st kilomeetrist ujutud tàpselt 1 km.

Robledo AKA Rahupreemia Kandidaat

Tulles vastu Anonyymse Kommenteerija palvele, kirjutan siin paar sòna Rio-Robledost.

Esiteks on Robledo parajalt paks mees parimates aastates. Ma arvan, et selline vàlimus aitab teda kòvasti. Ta pole liiga ilus ega liiga kole, ei liiga paks ega liiga kòhn, ei liiga pikk ega lyhike. Selline harju keskmine. Vahest ytleks, et pigem ylekaalus kui alakaalus ja pigem 50-aastane kui 20-ne ymber. Olete kohanud kodanikke, kes isegi siis, kui tòòtajaid enne katseaja lòppu lahti lasevad, kiirgavad enesekindlust ja konstruktiivset heasoovlikkust? Vot Robledo on selline.

Robledo rààgib ainult òigete inimestega vòi siis ainult nendega, kellel tal on vaja rààkida. Robledo suhtleb tegelikult kòigiga, aga ta oskab vàltida mòttetuid jutuajamisi inimestega, kellega tal parajasti pole vaja rààkida. Kui Robledo mòne alluvaga vestleb, siis too on tykk aega rahulolust ja tàhtsusest puhvis.

Robledo rààgib vàhe, aga ytleb alati òigeid asju. Kuigi ta rààgib pigem portugali kui inglise keeles, ytleb ta isegi puu-inglise keeles tàpselt òigeid sònu, mis mòjuvad tàpselt nii nagu Robledo tahab, et nad mòjuks.

Kui tyliks làheb (millest meie yletòòtanud ja ylevàsinud itaalia-brasiilia meeskonnas puudust ei olnud), siis Robledo kogub kòik laua ymber ja tsillib niikaua kui kòik on oma kopsud tyhjaks karjunud. Lòpetuseks tòusis Robledo pysti ja ytles tàpselt òigeid sònu, nii et kòik rahunesid maha ja hakkasid konstruktiivseks.

Mul Robledoga erilisi privaatseid vestlusi aset ei leidnud, sest ma olin selles projektis koolitusjuht ja tavaliselt Tàhtsad Inimesed vòtavad harva vaevaks koolitusjuhte màrgata. Nii et paraku mul ei ònnestunud Robledo imelist suhtlemisoskust mikroskoobiga uurida, aga et Anonyymsel Kommenteerial tàpsem ettekujutus tekiks, siis pakun, et vòiks yritada ette kujutada segu "Invictuse" Morgan Freemanist ja "Up In The Air" George Clooney'st.
Idealistlik Katu arvaks, et ykspàev saab Robledost Brasiilia president, aga Realistlik Katu teab, et Robledo on liiga elukogenud ja intelligentne selleks, et poliitikasse minna.

Tehnikakolumn jàtkub

Teate seda ytlust, et kui ei meeldi, siis pole tarvis?
Tàna hommikul, olles peale eilset blogipostitust Helmut Rebase kyljepeegli sodiks sòitnud, nàen seda mòttetera tàiesti uues valguses.

Nàdala tehnikakolumn

Esiteks tahaks ma teada, mis inimestele on disainitud Volkswagen Fox. Kellel làheb vaja kahe uksega autot, millel on kuus topshoidjat, aga kyljepeegleid ei saa kokku tòmmata?

Peegelkaamerate osas tànan kòiki valgustuslike nòuannete eest. Valisin vàlja Canon EOS 500D, 18-55mm objektiiviga. Sobib hàsti mu snoobliku loomusega ja lihavòttepyhadeks peaks kàtte saama. Peale seda paar kuud Ferragamo poodi asja ei ole. Mitte et viinamarjad hapud oleks, aga vaatasingi reedel Roomas, et Ferragamo vaateakendel lebasid mingid lilletikandiga mustast tekstiilist esemed. IMHO Eesti kàsitòò on palju ilusam.

Hissand!

Jap. Hissand sòna otseses mòttes.
Tàna kàisin korra veinikojast àra ja kui tagasi tulin, leidsin kontorist sellise pildikese. Ilusti Chardonnay pudeli ette pandud. Pildil on Jeesus, kelle yks kulm on kitkutud ja teine on metsa kasvanud. Hàrra Jeesuse òlgadel lebab elus lammas justkui slaavi naise rebasekrae, lamba jalgadest on piik làbi pistetud ning pildiallkiri òpetab:"Juhata, Jumal, meie samme tòe ja lootuse teel".
Roku Moodne Vend aitas mul kiirelt tòe teele saada ja selgitas, et vahepeal olla katoliku kiriku pyhamehed làbi astunud ja mòòduka annetuse eest meie vàikese (aga nummi) veinikoja igatepidi sisse ònnistanud. Jah... raskel ajal abiks seegi.

Et Tòe Ja Lootuse Teega ikka hàsti làheks, peaks vist mingi hea peegelkaamera hankima. Saaks ilusamaid pilte teha. Mis peegelkaameraid teie kasutate? Ma olen vaadanud Nikon 5000D ja Pentax k-x. Mida rohkem ma foorumeid loen, seda rohkem paistab, et peegelkaameratega on umbes nagu religiooni vòi maffiaga - kui korra oled valiku teinud, siis enam naljalt teistega semmida ja meelt muuta ei saa. Ma nii kardan selliste lòplike otsuste tegemist. Hissand, kas saaks kuidagi head nòu ja valgustust?

Eriline pàev

Tahtsin siin veel teada anda, et tàna avanes meil veinikoja kontori aknast pàris vòluv vaade lumisele Maiella màele. Tavaliselt, kui màe peal on lumi, on taevas hall vòi siis màgi pilvede taga ja teinekord jàllegi, kui màgi ilusti kàtte paistab, on lumi juba àra sulanud. Nii et mòistate, milline eriline vaade. A àrge neid esiplaanil olevaid juhtmeid vaadake.
Yhtlasi on meil eriline pàev selle poolest, et lykkasin kauavalminud ja lòputuid metamorfoose làbi teinud brosyyri trykki. Tehtud!

Hissand! Ja siis kutsuti meid reedeks Rooma mingit poliitikute òhtusòòki joogipoolisega sponsoreerima. Alguses òeldi, et peame lihtsalt ilusad olema, oma veinid laua peale ritta panema ja soovijatele valama. Eile aga tuli vàlja, et tegelikult neil pole klaase ja et oleks kena kui me enda degusteerimisklaasid kaasa vòtaks. Ja siis kelnereid neil ka pole, nii et kas me saaks ehk sommeljee-pòlled ette panna ja ise kelnerit teha. 80-le inimesele. Vòehh! Mina? Ma ei saa kohvitassigi pliidi juurest lauani viidud ilma et yle serva ei loksuks! Ja mitte keegi meist pole ju sommeljee! Jeerum! Roku nyyd yritab siin kuidagi asja korda ajada ja yldsegi, me vist ikkagi ei làhe seekord poliitikute òhtusòòki sponsoreerima. Aga vbl làheme. Senist asjade kulgu teades arvan, et reede hommikul otsustame.

Muide esmaspàevasel sommeljee-kursusel avanes mul harukordne vòimalus 60 inimese ees esimest korda elus veini dekanteerida nii nagu sommeljeed seda teevad. Kyynlaga ja puha. Kyynal, nagu selgus, on vajalik selleks, et valamise ajal pudeli kaela kyynla kohal hoides nàeb, kas on sadet veini sees. Vàga praktiline. Ja siis ma pidin pudelit spetsiaalses viltuses seadeldises avama, mille tulemusena pisut veini laudlinale loksus ja esisommeljee teatas, et àrge siin naerge midagi, meil on kolmanda taseme eksamil kàinud inimesi, kellel palju halvemini vàlja tuleb. See sisendas minus mòistagi ohtralt lootust ja optimismi mu sommeljee-tuleviku suhtes.
Mu lootust ja optimismi kàrbib vaid òige pisut asjaolu, et esmaspàeval on meil esimese taseme eksam ning mul on ainult Lombardia, Alto Adige ja Abruzzo denominatsioonid pàhe òpitud. Nàdalavahetusel làheb ilmselt pòhjalikuks rassimiseks ja siis esmaspàeval vòite kysida mu kàest ykskòik mida ykskòik milliste Itaalia DOC ja DOCG veinide kohta. Degusteerimistehnikate ja muude asjade kohta vòite muidugi ka kysida :)

Messikuulutajad

VINTIALY làhenedes saabub meile iga pàev kirju tytarlastelt, kes pakuvad end messile hostessiks/modelliks/presenteerijaks. Neil on kòigil erinevad nimed, aga kirjade sisu on sòna-sònalt sama ning kòik kirjutavad, et rààgivad inglise ja hispaania keelt. Pakun, et nad on Verona ylikooli lingvistikatudengid, kes on omavahel sòbrannad ja koos teinud oma kirjakesed. Aga vbl nad teevad mingit turunduseksperimenti?
Ja siis tuli veel e-kiri spetsiaalselt kompaniilt, kes pakub silver, gold ja top level hostesse. Uau...

Tegelikult ypriski leidlik mòte noorel inimesel kiire lisaraha teenimiseks. Oleks vòinud ise kooliealisena selle peale tulla.

Hildur Sokk tembutab jàlle

Ja just siis, kui arvasin, et olen jòudnud oma eluga leppimise ja andestamise faasi, mil rooma dialekti kuuldes suudan juba leebelt naeratada (selle asemel, et pikkadeks pàevadeks depressiooni ja punkrisse sulguda), oli eilne Praha-Rooma lennuk pilgeni tàis rooma teismelisi.
Oh seda lòppematut kisa, edasi-tagasi sebimist ja eelmàngu. Lisaks kòik need pilla-palla joped ja ylevoolav kàsipagas ning ekstra mahlakas rooma dialekt, mis a) mulle ei meeldi ja b) hetkekski ei vaikinud. Hissand, kust perifeeriast sellised kyll pàevavalgele on roninud?
Aeglaselt, aga jàrjekindlalt ryhkisin làbi kaose oma kohani, avastamaks et selle on hòivanud kasvatamatute jònglaste reisisaatja - kuldsetes viiekymnendates Sòjaprintsess Xena. Rooma naised on kòik kuidagi nii valjuhààlsed ja agressiivsed ja brynetid ja alati nii paksu meigiga kaetud, et ma kohe kuidagi ei oska nendega kàituda. Nàiteks nyyd teatas Sòjaprintsess Xena varandusekirstul resideeruva boamao leebusega, et ta on sunnitud mu kohal istuma, sest "the guys changed the posts".
Oh òudust! Tavaliselt ma olen ju nii zen inimene, aga alati kui Itaalias mingi reeglite vòi minu òiguste rikkumine aset leiab, tòuseb mul vereròhk -viuhhh! - lakke, kàed hakkavad vàrisema ja hààl muutub karedaks kui liivapaber.
Nàiteks kujutate ette, kuidas ma end tundsin sellel Rooma-Milaano lennul, kui lennuk oli ylebroneeritud ja teatati (rooma aktsendiga), et istekohtade numeratsioon enam ei kehti ja kòik peavad ise vaatama, kuhu istuda saavad? Ma sain mingi ime làbi istuma kyll, aga kuni Milaanoni mul kàed vàrisesid kòigest sellest kosmiliste mòòtmetega korralagedusest ja stressist ning kui stjuuardess kysis (rooma aktsendiga) tavapàrase "Biscotti o salati?" haugatasin karedalt (anglosaksi aktsendiga):"Niente, grazie!", nii et proua kiirelt pògenes. Peaks vist teraapiasse vòi meditatsioonilaagrisse minema...

Yhesònaga oli mul vereròhk jàlle sekundiga stratosfààris ning morbiidselt yle prilliraamide jòllitades haugatasin Sòjaprintsess Xenale:"Seda kyll, aga MINUL on ette nàhtud istuda kohal 25A." Mul oli veel verbaalset laskemoona tagavaraks, aga seda polnud tarvis, sest òpetaja kolis tigedalt puhisedes kohale 25B. Mòned kasvatamatud jònglased olid end ringi keeranud, hàmmeldunud silmades peegeldumas kysimus:"Mamma mia, kust kyll selline germaani buldooser pàevavalgele on roninud?"
Maandusin mòtlikult kohale 25A ja langesin muremòtetesse. Ma ei saa vist kunagi Itaalias hakkama. Alati kàitun ma kòigepealt justkui Hildur Sokk ja pàrast (kui kòik itaallased on heitunud ja jòudnud veendumusele, et ma olen sydametu germaani buldooser, kes hoolib ainult Korrast ja Distsipliinist) tuleb mul mòttesse vàhemalt kaks head ideed, kuidas oleks saanud olukorra sòbralikult lahendada. Jaah... miks mul need head ideed kohe ei tule?

Targutusi Shakespeare teemal

Kui pàris aus olla, siis soetasin selle raamatu kahel pòhjusel. Esiteks sellepàrast, et autor on Bill ja kui tema juba vòtab ette midagi kirjutada, siis on alati huvitav ja vahva. Teiseks sellepàrast, et mind hàiris pisut asjaolu, et ma tean rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st ning kòiki asjaolusid arvesse vòttes on selline asjade seis pisut piinlik kyll.

Olles raamatu làbi lugenud, tuleb tòdeda jàrgmist.
Shakespeare'i kohta on nii imetabaselt vàhe materjali saadaval, et on tàiesti normaalne teada rohkem Lily Allenist kui William Shakespeare'st.
Need vàhesed infokybemed, mis Shakespeare'st meieni jòudnud on, vòib kòik Billi raamatust yles leida, ilma et peaks massiivseid elulooraamatuid làbi nàrima. Lisaks saab pàris huvitava pildi kuninganna Elisabethi ajastu elustiilist, teatriskàimise kommetest ja keelekasutusest.

Kas teil on ette tulnud, et mòni Shakespeare yber-nàidend vòi yber-sonett eriti kohale ei jòua? Lihtsalt ei saa lause mòttest aru nàiteks? Mul kyll on olnud ja nyyd tean pòhjust ka - Shakespeare olla systemaatiliselt uusi sònu ja vàljendeid leiutanud. Umbes, et kui riimi jaoks làks tarvis ja parajasti polnud sobivat sòna vòtta, siis ta lihtsalt - sipsti! - leiutas midagi.
Paljud tema keeleuuendused leidsid ka tee kònekeelde, aga need, mida laiemasse ringlusesse ei vòetud, on endiselt nàidendites ja sonettides sees. Yhesònaga, tàiesti normaalne, et kòigest aru ei saa.

WTF :)))))

Tàna hommikul tòdesin rahulolevalt, et Eesti huumoritaevasse on tekkinud uus ja sàrav tàht, mis sàrab tàie volyymiga -Grete Màrguez!

Ilmneb, et proua on Hispaaniasse elama kolinud ja otsustanud oma ònneliku saatust kòigi eesti naistega jagada, kes siin kylmal ja kivisel maatykikesel oma matslike ja peeretajatest meeste kòrval elupàevi òhtusse saadavad. Uskumatu teos!

Nàiteks Hispaanias valitseva rahvastevahelise sòpruse kohta arvab ònnelik Eesti Naine:"Eemal nägin ühte mustanahalist, vist keenialast või somaallast, ja ühte punapäist meest, vist iirlast, kõrvuti sõbralikult koos kerjamas." ja siis veidi aja pàrast "Ka saavad kerjused siin maal peagi heale järjele, sest neile annetatakse heldelt ja mõne aasta säästudest saab juba väikse korteri osta."

Hispaanias eesti keele rààkimise kohta arvas proua jàrgmist:"Rääkisime Kirkega eesti keeles, aga ma loodan juba varsti hispaania keelt nii hästi osata, et saan nende mõlemaga nende kodukeeles vestelda. Piinlikki on haritud ja toredate inimeste juuresolekul neile arusaamatut keelt kasutada. Nagu salakeeles räägiks. See on isegi ebaviisakas. Roberto polnud nende paari aastaga, mis ta Kirkega koos elas, vist rohkem eesti keelt selgeks õppinud, kui paar tervitus- ja tänusõna. Ja miks ta peakski? Mis kasu on suure ja väärika rahva liikmel, kelle keelt räägib kolmandik maailma, mingi mõttetu eesti keele oskamisest? "

Hispaania Mehe kiituseks aga kòlab jàrgmine mòte:"Öösel magab ta loomulikult ilma aluspesuta. Ja ta ei käi suvistes lahtistes tänavakingades sokkidega.Vaat see on Mees." Jaah.... see on mees.... (irwwww)

Ja yldsegi, mis seltskonnas see proua Eestis liigub? Paistab, et tema tuttavad eesti mehed on kòik harimatud, ylekaalulised, pàevitamata, peeretajad ja higikollid, kes ainult teleka ees vedelevad ja laua peale oma òlleklaasidega ròngaid teevad.
Ausalt òeldes ma tunnen ikka pàris suurel hulgal eesti mehi ja pean oma eesti soost sòprade kaitseks ytlema, et nad on viisakad, ylikoolis kàinud, intelligentsete hobidega, hoolitsetud vàljanàgemisega (pòhjamaise mehe standardite jàrgi) ja yleyldsegi parimad sòbrad, kellega mul on kohe siiralt vedanud.

Talv

Nàdala eest kilkasin ròòmust ning pildistasin lepatriinusid ja herneid, aga eile aga sadas meil siin lumi maha. Jaah.... tuleb tòdeda, et non esistono più i mezzastagioni, nagu itaallased ytlevad...

Muide tàna kylastasin esimest korda peale maavàrinat L'Aquilat. Kummaline àrev tunne oli hinges. Justkui siis, kui suvel pulmapeo kohta otsides nàgine rannaààrse hotelli parklas AQ numbrimàrgiga autot, mille àratàksitud kere viitas yleelatud kivirahele. Hotelli fujaees olid L'Aquilast tulnutele mitmesugused praktilist laadi teated yles riputatud hommiksòògi, bussiliikluse ja muu kohta. Kuuldavasti elab tànagi, mil maavàrinast peaaegu aasta mòòdas, meil siin Francavilla hotellides kodutuks jàànuid. Kuulujuttude kohaselt ei ole riik enamusele hotellidele veel arvet tasunud ning mitmetel on makseraskusi, sest tulusal suveperioodil olid nende asutused L'Aquila elanikke tàis ja maksvaid turiste polnud vòimalik majutada.

Yhesònaga, L'Aquilas oli tàiesti korralik eesti talv. Lisaks sellele palju katkisi maju ja yllatavalt palju uusi maju. Uutest majadest eriti pònevad oli spetsiaalsed antiseismiliste sammaste peal seisvad eksemplarid - maavàrina ajal sambad peaksid liikuma, aga maja nende peal ei liigu. Ja siis nàgin yhte maja, mille seintest oli jàrele jàànud kivihunnik, aga katus lebas rahulikult kivihunniku otsas. Peale selle oli L'Aquilas hulganisti igasugu vagunelamuid ja vagunelamutesse sisse seatud baare, apteeke ja muud taolist. Ehitusfirmade ja puuseppade reklaame olid teeààred tihedalt tàis ja kesklinna mòistagi sisse ei saanud. Pidime seal L'Aquilas yhe inimesega kokku saama ja mina vana kooli daamina lootsin, et meid kutsutakse tema koju vòi vàhemalt restorani. Eriti arvestades, et kutsujaks oli tema ja meil vòttis poolteist tundi aega, et kodust L'Aquilasse tulla. Minu suureks yllatuseks saime aga kokku mingis lontivajunud baar-jàrelkàrus ja kui kohv joodud, jàtkus vestlus parklas. Uskumatust kylalisvaenulikkusest heitununa tòmbusin Helmut Rebase soojade seinte vahele, syvenemaks Austraaliasse saadetud iiri poliitvangide kannatustesse (nimelt loen hetkel The Fatal Shore raamatut). Oli tore koju tagasi jòuda.

Supermario

Kas te teate, kui keeruline on pildistada veinipudeleid? Kui ma oleks fotograaf ja mul oleks valida Heidi Klumi ja veinipudeli vahel, siis otsustaks kòhklematult Heidi kasuks, sest Heidiga on hiljem Photoshopis vàhem rassimist.

Mòistagi osutavad meil siin kòiki teenuseid sugulased, nii et ega mul eriti muud valikut polnud kui Roku sugulase Mi juurest làbi astuda. Muide, kes meie pulmas kàis, pani kindlasti tàhele pikka sinjoori prillide ja telekaameraga. Tema ongi M.
M on yks neist inimestest, kelles ylim detailitàpsus ja pòhjalikkus on kombineeritud tàieliku otsustusvòimetusega. Nàiteks pulmavideo tarbeks saatsin talle mòned oma lemmiklaulud, nagu palutud, aga M ei suutnud ise otsustada, millise lòigu juurde mis laul kàima peab ja kiusas mind tàiega ja helistas iga pàev kolm korda, niikaua kuni ma leebusin ja tulin videot yle vaatma ja otsustama kuhu mis laul kàib. Ja siis me istusime yhel laupàeval terve pàrastlòuna stuudios ja ketrasime seda videot edasi-tagasi. Jeesus, ma olen pulmavideost tàiega tydinenud...


Seekord lootsin, et ehk ònnestub nii teha, et jàtan pudelid M juurde ja kahe tunni pàrast làhen piltidele jàrele.
Jàtsin pudelid Mi juurde ja kahe tunni pàrast naastes olid pudelid segamatult kastis. M oigas ja hoidis kahe kàega pead kinni, et pudelite pildistamiseks on vaja spetsiaalseid lampe ja vàrke ja yldsegi kòik on ilgelt pekkis, aga ta yritab endast parima anda. Ausalt òeldes jài mulle segaseks, millega ta kaks tundi tegelenud oli, aga igaks juhuks kysima ei hakanud.
Minu juuresolek inspireeris Mi paar klòpsu tegema, aga kui ettevaatlikult observeerisin, et pudeli kaelal olevast kuldsest hàrjast jài pildi peale ainult pea ja saba, siis M heitus tàiega ja asus stuudiot ehitama. Stuudio ehitamise tàhe all mòòdusid mu elu kolm piinarikkaimat tundi, mille kàigus M kastidest, valgest paberist, pesupulkadest ja teibist mingeid uskumatuid origamisid valmistas. Tulemus oli erakordselt komplitseeritud konstruktsiooniga tavaline valge kast, mille servi te juuresoleval pildil peegeldusest nàha vòite.


Paar pàeva hiljem, kui olin internetis obsessiivselt erinevate veinikodade kodulehtedel pudeleid vaatamas kàinud ja nukrutsenud meie piltide pàrast, nàgin Trykikoja-Fabrizio juures yht imekaunist promomateriali. Milline vàrvide tasakaal ja elegantsed varjud ja pudelid kòik justkui kalliskivid! Siinkohal tahaks kòigile agentuuridele, disaneritele ja veebimeistritele sydamele panna, et kui olete hea tòò teinud, siis àrge kartke oma nime sinna peale kirjutada. Nàiteks sellest promomaterialist raalisin kiirelt agentuuri nime vàlja ja nii kohtusingi Supermarioga.


Supermario on tàiesti ulmeline tyyp. Meil siin maal selliseid naljalt ei kohta. Supermariol on suurte akendega lumivalge kontor, mis asub lumivalges kuubikukujulises majas lumivalge aia sees. Selles tyhjas valges kontoris on valge kirjutuslaud, kus Supermario oma valge Mac-i taga toimetab ja rààgib maailmaga oma valge iPhone'i kaudu.
Supermario kàib ainult hallide ja mustade riietega - ta ise ytles mulle. Kui ta kontorist vàljas kàib, siis peamiselt selleks, et teha imelisi mustvalgeid fotosid. Vahel vòib teda nàha ka òkopoest sojapiima ostmas.
Me leidsime kiirelt yhise keele, sest ma kannan kotis terasest veepudelit. Vòrdlesime teraspudeleid ja nende korke ja Supermario soovitas mulle Pescara òkopoode ja siis vaatasime glamuurseid kohvilauaraamatuid Supermario tehtud fotodega. Jàtsin pudelid valgesse kuubikukujulisse majja ning kolme pàeva pàrast sain sellised pildid, mida juuresolevalt illustratsioonilt (ja meie kodulehelt) nàete.