Lugu Trasteverest

Ma alustasin siinkohal uue projektiga.

Nimelt tajusin ykspàev, et elades sellises turismimekas nagu Rooma, ei kòlba eriti laupàevi ja pyhapàevi banaalselt kuskil ujulas vòi supermarketis vòi tube koristades mòòda saata, vaid tasuks ikkagi uue kodulinnaga làhemalt tuttavaks saada.

Rooma on suur ja lai. Kust alustada?
Pyhapàeval vòtsin Rooma reisijuhi ette ja torkasin kaardil nàpuga suvalise koha peale. Nàpp jài tàpselt Trastevere ja Gianicolo vahele.
Kuna nàpp jài ikkagi mòlema linnaosa peale, siis òigluse huvides vòtsin kavva, et kòigepealt Trastevere ja pàrast Gianicolo ja et alustan Trasteverest, kuna see on mulle làhemal.
See juhtus kòik hommikul.

Mul oli veel plaan, et enne turistiks hakkamist kàin ikkagi ujumisakadeemias àra. Ootasin truult kella 11:30ni, kuni ujumisakadeemia lahti tehti, reipal sammul tatsasin kohale ja avastasin oma ebameeldivaks yllatuseks, et kogu akadeemia oli kàratsevaid lapsjumalaid ja nende vanemaid pilgeni tàis. Toimusid mingid laste ujumisvòistlused. Pisut vàhem reipal sammul tatsasin koju tagasi. Selleks ajaks oli juba lòunaaeg kàtte jòudnud ja tundsin vajadust midagi pòske pista. Keerasin kiire pasta kokku ja peale lòunat olin seikluseks valmis.

Noh, juba metroo oli paras seiklus. Kui tykk aega metrooga ei sòida, siis muutub ta pàris eemaletòukavaks – hais, pesemata inimesed, taskuvargad, turistid. Metroopeatusest Republica (tòlk. Vabariik) tuleb buss vòtta, et Trasteveresse jòuda. No ekslesin siis ymber selle Vabariigi peatuse, sest ega seiklusteks valmisolek pole kuidagi parandanud mu kaardilugemise oskusi. Lòpuks komistasin kuidagimoodi Termini raudteejaamas bussipeatusele ning asusin tàhelepanelikult bussi ootama. Teised ootajad olid peamiselt Aasiapoolsetest turbulentse poliitilise kliimaga riikidest pàrit inimesed ja kòik minust lyhemad. Kujutlesin, et olen mobiilimast ja nemad on puud. Kòikusin tuule kàes òrnalt ja nàgin vaimusilmas end vààrikalt plinkimas. Tegelikult tuli hoolega jàlgida, et mòni taskuvaras kàtt kotti ei ajaks. Muide jube kylm pàev oli. Jalgadel oli nagu soojem, eeldatavasti mind ymbritseva tiheda rahvamassi tòttu, aga pea ikka kylmetas.

Bussi muudkui viibis, nii otsustasin lugeda Trastevere kohta igasuguseid detaile.
Eesti keeles oleks Trastevere nimi ‘Jòetagune’, viidates asjaolule, et tegemist on teiselpool jòge asuva kohaga. Need roomlased, kes praegu selles linnaosas elavad, peavad end tòelisteks roomlasteks. Kuigi ajaloost teame, et Rooma linna algusaastatel oli Trastevere yldsegi mitte Rooma osa, vaid oli rohkem selline limboland-eeslinn, kus elasid kalurid ja immigrandid. Làks mònisada aastat enne, kui glamuursed inimesed sinna oma maju ehitama hakkaid.
Tànapàeval on Trastevere tuntud boheemlaste ja kunstnike linnaosana, olles asjakohaselt maaliline, samas pisut korratu ja lagunenud. Pean vajalikuks ikkagi lisada, et see on ka selline linnaosa, kus restoranid on pòhiliselt turistilòksud ja tànavad on tyytuid kaubitsejaid tàis. Aga yldiselt on ta vaatamiseks ja jalutamiseks sympaatne koht.

Trastevere on ka selle poolest kuulus, et seal asub yks Rooma vanimaid kirikuid - Santa Maria della Trastevere. Vàidetavalt olla see Rooma esimene kirik, kus kristlaseid said karistamatult avalikke missasid pidada. Kiriku mosaiigid, mida tànapàevalgi nàha vòib, on meisterdatud umbes siis, kui Eestis maakonnapealikud ristisòdijate sissetungi peale imestusest habemeid raputasid ega suutnud kuidagi kaitsestrateegias omavahel kokkuleppele jòuda.

Yhesònaga lòpuks ikkagi buss tuli. Olin kòige esimene, kes bussi tulemas nàgi ja sellega seoses ka kòige esimene bussi peal.
Mu kòrval oli yks teadlaseilmega tytarlaps, kellel oli tàpselt sama Mondatori kirjastuse poolt vàlja antud Rooma reisijuht kàes. Ta tuli ka Trastevere peatuses maha. Hiljem ma paar korda màrkasin teda kitsukestel tànavatel kruiisimas.

Piazza Bellinilt hakkasin aga manuali jàrgi minema ja jòudsingi Santa Maria della Trastevere juurde vàlja. Kirikuesine plats on muide selline koht, kus igal aastal juulis toimub Trastevere elanike traditsiooniline pidu koos asjakohaste vabaòhukontserditega. Muul ajal on seal tavaliselt palju turiste, ràndnàitlejaid ja kerjuseid. Seekord ràndnàitlejaid ei olnud, aga kiriku sammaste juurde oli kogunenud grupp punk bestia esindajaid.

Punk bestiad on sellised tegelased, kes on otsustanud, et pòhimòtteliselt on inimene sama, mis loom. Sellega seoses nad elavad tànavatel koos koertega, samamoodi nagu koerad - magavad maas ja neil on kirbud ja vàidetavalt sòòvad nad koertega sama toitu ning tavaliselt elatuvad kerjamisest. Pòhimòtteliselt nàevad nad vàlja nagu tavalised kodutud, ainult et neil on reeglina suured koerad oheliku otsas. Kolleeg E aga teadis rààkida, et yks ta sòbranna, kes tòòtab koerte varjupaigas, olla rààkinud, et kuigi koerte vajupaigal on raske koertele omanikku leida, siis punk bestia tyypidele nad koera ei anna, kuna nad pidavat tegelikult koeri halvasti kohtlema. Samuti ei ravi nad koeri kunagi terveks, kui koer haigeks jààb, ega toida neid korralikult. Omast kogemusest vòin òelda, et nad jagavad koertele jalahoope, juhtudes ise parajasti purjus olema ja ka olen neil nàinud mitmeidki koeri kohutavate ekseemidega. Nad on yks vàheseid inimgruppe Itaalias, keda ma olen purjus olekus nàinud. Bolognas pidavat kòige rohkem punk bestiaid olema.

Yhesònaga need punk bestia tyypid kàratsesid seal sammaste ymber ja kolistasid òllepudelitega. Yks ràndomilt kaltsudesse màssitud vòdisev tegelane, kelle sugu ei olnud vòimalik kindlaks mààrata, oli pandud ykse juurde kerjama. Yldiselt inimesed vàltisid kerjusega silmside loomist, rààkimata raha andmisest. Kerjus aga viibutas vàljasirutatud kàtt ja pobises mòòduvatele turistidele solvanguid, ilmselt arvates, et keegi temast aru ei saa.

Ylalmanitud olukorraga seoses polnud eriti mugav kiriku fassaadil olevat 12-ndast sajandist pàrinevat mosaiiki nautida, aga fikseerisin ikkagi kàrmelt kujutise kymnest naisest, kes kòik tulnud Maariale feimi ja respekti vàljendama ning lipsasin kerjusest mòòda. Vàga huvitavad olid kiriku vàlisseina sisse myyritud vàikesed kivitykid, kus esimeste kristlaste symbolid, nagu nàiteks kala ja tuvid ja muud asjakohast, sisse uuristatud.

Kirik oli seestpoolt nagu kirik ikka. Neitsi Maarja mosaiigid olid ka umbes sellised nagu igal pool mujal. Mulle isiklikult meeldisid pigem lambamosaiigid, mis olid vàga tòetruud ja detailitàpsed. Ma kahjuks ei oska kirikuid vàga hinnata, seoses sellega, et ma arhitektuurist ja kunstist liiga palju ei tea. Olen enda vastu aus ja tunnistan, et oskan kingadest palju pòhjalikumalt rààkida kui sammastest. Pealegi on enamus kirikuid liiga hàmarad selleks, et nende sees leiduvatest vaatamisvààrsustest tàpset ylevaadet saada.

Trastevere peamine vaatamisvààrsus làbitud, leidsin edasi jalutades hulgaliselt armsaid tànavaid ja restorane, mida ma olen turistina kylastanud, aga mille suhtes ma ei màletanud enam, kus nad asusid. Nyyd siis tean.

Ootamatult leidsin end Via della Scalalt, kus tegutseb mu suur lemmik – Jààtisekunstnik. Astusin gelateriasse sisse, tervitasime sydamlikult ja lasin endale konfigureerida portsu uutest maitsetest, mis ta viimasel ajal leiutanud on. Seekord siis shokolaad kaneeliga, valge shokolaad ja kaki. Kaki on yks puuvili, mille nimi on inglise keeles persimmon, aga mille eestikeelset nime ma ei tea. Praegu on Itaalias kakide hooaeg, mis tàhendab, et endast lugupidavad gelateriad pakuvad vastava maitsega jààtist. Jààtisemeistriga pàevauudised vahetatud, jalutasin jààtisega edasi jàrgmise koha suunas, mis oli minus mòningase uudishimu àratanud – Fornarina kodu.

Fornarina oli kunstnik Rafaello armuke, kui lyhidalt òelda. Noortel oli kaunis armastus ja puha, neiu oli kunstnikule muusaks ja yldse vàga pyhendunud nende suhtele. Aga kui Rafaello suremas oli, ytles ta alatult Fornarinast lahti, et hingeònnistust saada. Tal oli mingi teine naine ka. Yldsegi Rafaello oli yks jòle liiderlik naistemees ja alatu tegelane. Peale Rafaello surma làks Fornarina kloostrisse nunnaks, kus viibis oma elupàevade lòpuni. Kahju kohe tytarlapsest.

Fornarina kodu on Jààtisekunstniku làhedal, Via della Scala lòpus. Tagasihoidlik majake tànavanurgal, esimesel korrusel restoran, nagu ikka Roomas kombeks. Midagi silmatorkavat maja puhul ei tàhendanud, nii hàngisin natuke aega làhedalasuval piazza Trilussal, mis on yks sympaatne vàljak, kus tavaliselt inimesed kokku saavad. Vàljak on nime saanud kuulsa Rooma poeedi jàrgi, kes valas oma satiirilised vàrsid Rooma dialekti ja oli yldiselt rahva lemmik.

Kylmal pàeval jààtise sòòmisest hakkas pàris jahe, nii olin sunnitud Jààtisekunstniku juurde tagasi pòòrduma ning hammaste lògisedes kuuma shokolaadi vòtma. Kuum shokolaad, nagu selgus, oli peaaegu pooleliitrine topsik, servani maitsvat nodi tàis. Kuni seda menetlesin, oli meil Jààtisekunstnikuga vàga huvitav vestlus lagede restaureerimisest. Kokkuvòtlikult òeldes jòudsime jàreldusele, et lae restaureerimine on tegelikult nagu salati maitsestamine, sest mòlema jaoks on vaja òli ja ààdikat. Vahetasime ka remondialaseid teadmisi ja arvamusi.

Jààtisekunstniku tòòkojast yle tànava asub 16ndal sajandil valminud Santa Maria della Scala kirik. See on kirik, mis on kuulus oma imettegeva Neitsi Maarja ikooni poolest. Kunagi olla yks laps ikooni nàgemisest terveks saanud.
Kiriku làhedal on ka mungaklooster, mille kohta Jààtisekunstnik teadis rààkida, et varem, kui neil oli yks vàga tubli munk seal meeskonnas, olla kirik olnud eeskujulikus korras ja avatud tàpselt òigetel kellaaegadel. Nyyd aga olla see eeskujulik munk oma kodumaale Kolumbiasse tagasi làinud, kirik olla puha pilla-palla ja koristamata ning avatud nagu jumal juhatab. Aga yldiselt olla mungad sympaatsed inimesed ning nad pidavat sageli kàima Jààtisekunstniku juures vòileiba ja jààtist sòòmas.

Vaatasin kiriku yle. Vàljast vàga armas. Selline vòrdlemisi pisike, aga detailirohke ja esteetilises plaanis meeldiv. (mida àsja lugesite, oli maksimum, mida ma arhitektuurikysimustes òelda oskan).

Kirikus sees àratasid kòigepealt mu tàhelepanu lyhtrid. Iga kabeli ees oli rida peaaegu mustaks tolmunud lyhtreid vòlvkaares rippumas ja altari ees samamoodi. Lyhtrid ei pòlenud. Igas kabelis oli maal, aga paraku neid maale polnud poolpimedas eriti nàha. Ònneks oli keegi heasoovija (vahest ehk see korraarmastajast munk?) kabelitesse selgitavad sildikesed riputanud, kust vòis lugeda kòigepealt seda, et kuivòrd vààrtuslikku marmorit vòi puitu kasutatud on ja siis, et mida on maalil kujutatud. Nendest kasutajajuhenditest oli abi ymbritseva tòlgendamisel ja mòistmisel. Ilmselt olid mungad hàmaruse probleemi teemal mingit klienditagasisidet saanud, kuna iga kabeli ees oli piirde peale poetatud hulk fotosid, kus sama kabel kenasti mustvalgel nàha. Ma polnud pàris kindel, kas nende fotode eest peab kuskil raha maksma, aga kedagi nagu nàha polnud ja igaks juhuks libistasin yhe foto kotti kiirelt.

Kui kirikust vàljusin, oli juba pimedaks làinud ega viitsinud rohkem Trasteveres jalutada. Selle asemel otsustasin Kolosseumi juurde kruiisida, et siis metrooga koju sòita.

Ekslesin kaarti lugedes sinna-tànna, yhe nurga peal leidis aset tavapàrane korduma kippuv situatsioon - keerasin kaarti yht- ja teistpidi, pingsalt juureldes, miks ei nàe ma kaardil seda tànavat, mille nimi ripub mu pea kohal.
„Are you lost?“
„No I’m not!“ kòmistasin instinktiivselt.
Seejàrel fikseerisin kysija - Jòuluvana!
Punast kostyymi tal ei olnud loomulikult ja see oleks ka banaalne tòtt-òelda. Aga tal olid tàpselt jòuluvana silmad (tarkust ja headust tàis, aga pisut kelmikad), valge habe ning sobivas toonis juuksepuhmas.
Jòuluvana nàhes leebusin. Ta kàis kohe òige kaardi ka vàlja - meelitas, et ta vòib mulle nàidata kohta, kus Julius Caesar hukati.

Nòustusin temaga kaasa jalutama. Nyyd tagantjàrele tark olles vòin òelda, et viibisin vàljakul, mille nimi on Largo di Torre Argentina.
Vàljaku keskel asuvad iidse templi varemed. Jalutasime Jòuluvanaga varemeid piirava aiakese juurde ja varemetes lebavale valgele ruudukujulisele kivile osutades teavitaski Jòuluvana, et see kivi tàhistab tegelikult kohta, kus Julius tapeti. Vàidetavalt olla selles piirkonnas mitmeid restorane, mille pidaja vàidab, et tegelikult tapeti Julius nende restorani ukse ees, aga see olevat puha vale ja òige koht on see kivi.
Jòuluvana teadis veel rààkida, et kònealune tempel on ametlikult Rooma hulkuvate kasside kodu, kus kassid vòivad segamatult elada ja keegi ei tohi neid seal kimbutada.

Jòuluvana oli yldiselt huvitav ja erudeeritud isik. Tema cover up oli see, et ta on Kanadast pàrit jurist Peter, kes tulnud pensionipòlveks Itaaliasse elama.
Me vestlesime seal Julius Caesari hukkamise koha kòrval umbes tund aega igasugustel akadeemilistel teemadel. Hiljem Jòuluvana oli veel nii lahke, et nàitas mulle òige teeotsa kàtte. Lahkusime teineteisest sòbralikult, ilma mingeid edaspidiseid kohustusi vòtmata. Sellised kohtumised mulle meeldivadki.

lugu sellest, kuidas mehed on meie elu òied

Eile saabus Mu Sydame Prints Saudi Araabiast ja oli vàga heldinud Itaaliasse naasmisest. Lennukis olla ta meeleliigutusega kuulanud Itaalia kanzoone ja nii kui maandus, otsis pizza. Tàna hommikul aga kibeles kangesti baari cappuccino/cornetto jàrele. Mis siin imestada, hommikusòòk baaris on Itaalia elustiili kauneim vàljendusvorm.

Nàiteks hiljuti rààkis yks hollandlane, keda mul oli juhus kohata, et tal on seal Hollandis yks Itaalia immigrandist kolleeg. Vot ja siis kui see hollandlane oli Itaalias, siis ta helistas kohvibaarist sellele mainitud itaallasele ning lasi tal làbi telefoni kuulata kohvibaari melu. Itaallane olevat vàga heldinud selle peale.

Siinkohal pean ytlema kyll, et Itaalia kohvibaari hommikune sagin on vàga spetsiifiline helide kooslus. Inimesed tunglemas, vestlemas, hòiklemas, tasside kòlin, piimavahustamise puhin, kohviautomaadi kodune urin, rytmilised koputused, kui kapast vana kohvi vàlja visatakse, myntide kòlksumine. Aeg-ajalt tungib yldisest helide massist esile leti taga askeldavate baristade hyyatusi.
See on midagi sellist, mida saab ainult Itaalias kogeda ja millest ma puudust tunnen, kui Itaaliast àra olen.

Mòistagi tàhistasime eile Roku saabumist kylaskàiguga sardiinlaste kalarestorani. Kelnerid hyplesid jàllenàgemisròòmust, sest alles hiljuti kylastasin seda maaliliste merevaadetega dekoreeritud toitlustusasutust koos kahe graatsilise blondiiniga, mis oli kindlasti sardiinlaste jaoks yks nende restoranikarjààri milestone.

Blondiinidest rààkides, mul on said tàna nende toodud piparkoogid otsa. Pàris karm tegelikult.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rààkida, vaid sellest, et mehed on meie elu òied. Nimelt Julietta-Ansip on viimasel ajal pàris tòrges olnud ja yhesònaga, kurtsin Rokule oma muret, et vòdiseb, kui sòidan, eriti kurvide peal.
Mu Sydame Prints oli nii kena, et nàitas ise initsiatiivi yles ning viis mu neljarattalise sòbranna parandusse. Vot just sellistel hetkedel tunnen, et mehed on ikka àgedad.

Ma olen siin nàdalaid vàrisenud hirmust mehaanikute ees ja isegi yhes asutuses kàinud, mida mulle soovitati, aga see koht on liiga kaugel, et sinna tòòpàeval minna ja yhesònaga on mul olnud auto parandamisega seoses palju suitsu ja ei mingit liha, nagu itaallased ytlevad (viidates liha grillimisele). Eestlased tavaliselt ytlevad samas olukorras palju kàra ja vàhe villa (viidates lamba pygamisele).

Nyyd on Julietta-Ansip jàlle tàie tervise juures ning ainus parandamist, òigemini vàljavahetamist vajav komponent on kogu tagumine ots, kaasarvatud pagasiluuk ja parkimisandurid, mis tamponeerimise tulemusena tòòkòlbmatuks muutunud.

Yks asi mis aga mulle suureks mòistatuseks jàànud, on see et, kui kummid on tàis, siis mingisugne nàitaja peab olema 2,2. Nomaitea kuidas seda nàitajat nimetatakse, aga igatahes peab see olema 2,2. Ròhk vist?
Julietta-Ansipil, nagu tàna selgus, olla olnud 1.4. Kas see on normaalne, et kummid nii tyhjad on? Ja kes vòi mis on 2,2?

Kusjuures tàna ma eputan siin kontoris uue Omanist pàrit tyrkiissinise pashmiinaga. Vàga edev on olla.

Muide Rokut ei saadeta enam Saudi Araabiasse. Ametliku versiooni kohaselt korraldati projekt ymber, aga ma arvan, tegelikult jài ta seal veinijoomise vòi pornoajakirja lehitsemisega vahele ning on saanud eluaegse riiki sisenemise keelu.

Lugu sellest, kuidas viisakus vòidab, aga aususega ei saavuta midagi

Eile lòunalauas tuli meil taaskord Naapoli elanikest juttu.
Yldiselt, kui kuskil seltskonnas on mòned naapollased, siis arutatakse tihti kultuurierinevusi Naapoli ja ylejàànud Itaalia (tavaliselt Rooma) vahel.
Kui aga seltskonnas on naapollased ja palermolased, siis vòib aga nàha yleyldist vennastumist, sest nad tunnevad, et on sugulashinged vòi sòpruslinnad vòi midagi.

Teadupàrast on Naapolis juba aegade algusest kujunenud vahvaks traditsiooniks mootorrattaga tànaval jalutavast inimesest kiirelt mòòda sòita ja – naksti! – kott àra tòmmata. Sellepàrast nàiteks andis ykskord Naapolist pàrit Veronica mulle tarka nòu, et mòttekam on kotti hoida majade, mitte sòidutee pool ja yldsegi tema nàiteks ei vòta tavaliselt kàekotti endaga kaasa.

Yhesònaga eile lòunalauas teatab Marco Naapolist:”No meie, naapollased, oleme pisut ebaausad kyll, aga vàhemalt mitte jobud”
Vòtame kòik saadud info teatavaks ja jààme teemaarendust ootama, mis ei lase end kaua oodata.
Marco jàtkab:”No nàiteks minu fidanzatal (tòlk kihlatul) tòmmati hiljuti kott àra. Kusjuures varas veel lehvitas talle viisakalt ja mis kòige huvitavam – paari pàeva pàrast sai ta oma koti politseist kàtte. Kòik oli alles, ainult sularaha oli kadunud.”
“Che signore!” (tòlk. Vahi hàrrasmeest!) irvitas Lorenzo Bolognast.

Aga kokkuvòttes nòustusime kòik, et hàstikasvatatud varas, kes ohvrile lahkudes lehvitab ja vòtab kotist ainult vajamineva kraami, tagastades viisakalt ylejàànu, on yks òige sinjoor kyll.

Muide pàrast veel Marco rààkis, et yks ta tuttav politseinik rààkis, et kui kuskilt mobiiltelefoni leiad, siis pole mòtet seda politseisse viia lootuses, et siis kadunud ese òigele omanikule tagastatakse. Nimelt politseinikud pidavat kòik telefonid endale vòtma.

Ykskord Marco olla leidnud telefoni, aga see oli PIN koodiga blokeeritud. Vot ja siis ausa inimesena ja teades politsei tòòvòtteid, hakkas ta mobiilifirmadesse otse helistama, et telefon ikka omanikule tagastada. Mobiilifirmad ei olnud yldse koostòòvalmid ega reageerinud ka siis, kui aus leidja teatas, et vot ta ei saa ju politseisse viia telefoni, sest siis vòtavad politseinikud selle endale. Kokkuvòttes jòudis Marco mitte eriti yllatavale jàreldusele, et Itaalias ei saa ikka ausal teel midagi tehtud ja myys telefoni mustal turul maha vòi midagi taolist.

kysimused lugejatele

Siin yhe postituse kommentaare lugedes tekkis mul rida vastamata kysimusi.

Mis on teksaskandaal, millega seoses Ruudi Alessandra Mussolinit hea sònaga meeles peab?

Mis on blob ja kust seda saab?
Ma nimelt vaatasin jàrele, et Porta a Porta tuleb praktiliselt igal òhtul. Kogu lugupidamises juures tegijate pyhendumuse ja yleinimlike pingutuste suhtes ei suuda ma igal òhtul tundide kaupa mingeid eredamaid hetki oodata (eriti kui Alessandral peale Porta a Portas esinemise parajasti muud tegemist on ), nii et mingi ‚best of’ oleks abiks kyll.


Miks Tatsutahime ja Ruudi Vespat vihkavad?

Itaalia kiirabikombestik

Oh hàmmastav!
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.

Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).

Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.

Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)

Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).

Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.

Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.

Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.

Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.

Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.

Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.

Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.

Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!

Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.

Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.

Ròntgen kàis kiiresti.

Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.

Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.

No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.

Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.

Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.

Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.

Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.

Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.

Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.

Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)

Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.

Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.

teeseldes tòòtegemist tulid mul jàrgmised mòtted

Roomas elamine on meeldiv, sest ei pea mitte kunagi talverevidega sebima, mòtlesin alemana blogi lugedes.

Aga yldiselt talved on siin ikkagi karmid. Mulle meeldis juulikuus rohkem, kui òòsiti oli 30 kraadi sooja. Praegu on umbes 15 kraadi sooja ja majades sees on ka 15 kraadi sooja.

Itaallased kòik imestavad, et miks ma salli ja seest karvaste kinnastega kàin, sest pòlise pòhjamaalasena ei tohiks mul yldse kylm olla.
Ja pean tunnistama hàmminguga, et kontseptsiooni, et toas vòib olla soojem kui òues, ei usuta eriti. Vàlja arvatud need itaallased, kes on kuskil pòhjamaades kàinud. Nemad tavaliselt kiidavad uskmatutele takka, et vot jaa kusjuures tòepoolest nad kàivad seal lyhikeste varrukatega toas ringi!
Need itaallased, kes tubade kytmise vòimalikkusesse usuvad, leiavad fenomenile kohe ka kiire selgituse – mis teil viga seal Eestis kytta, teid on ju ainult poolteist miljonit. No ma ei tea, ise itaallased leiutasid akveduktid ja puha, aga nyyd ei usu, et tube vòiks soojaks kytta.

Ma olen vahel aeglase reaktsiooniga, aga kui nyyd jàrgmine kord keegi jàlle nii ytleb, siis mul on vastus juba valmis.

See oleks jàrgmine:
1) /elegatne kulmukergitus ja teeseldud yllatus/
2) 'Hmm... aga kui lubate, juhiksin alandlikult teie tàhelepanu 143 miljonile venelasele, kes kòik oktoobrist màrtsini tube samamoodi soojaks kytavad'

àge. eks?

Teisest kyljest jàllegi, kui kysitakse, et millega Eestis kòetakse, pean isegi nentima, et ‘no me nàiteks pòletame puitu’ kòlab siinses kontektsis kuidagi absurdselt.

Jàrgneva mòtteavalduse eest vòib juhtuda, et I2 syydistab mind selles, et olen Ingridi kàsilane ja et tegelikult olen mina potsatajanahas marta ja kommunist ja miskòikveel, aga ma ikkagi tahaks avaldada yhe arvamuse siinkohal. Mulle isiklikult nàib, et need ‘toetavad kommentaarid anonyymseks jààda soovivatelt heasoovijatelt’ on I2 ise valmis kirjutatud. Nende kommentaaride stiil on kuidagi kahtlaselt sarnane.

Nagu nàete, on mul tekkinud aega, et blogisid lugeda 

Tàna on tàpselt selline tòòpàev, millelaadseid ma siin itaalias vihkan. Nimelt meisterdasin jàrjekordse powepointi suurvormi, valades sinna kogu oma itaalia keele oskuse ja vòime produtseerida erakordselt kaunikujulisi mulle ja noolekesi elegantsetes vàrvikombinatsioonides. Yhesònaga sain selle eile òhtul valmis, kuigi tegelikult peab see valmis saama reede hommikuks.

Tàna aga pole ylemusel aega mu capolavorot enne kella kuute vaadata, mis tàhendab, et heal juhul kella seitsme paiku skoorime. See tàhendab kindlasti, et pean kiirelt reede hommikuks mingeid tàiendavaid andmeid otsima, mille peale varem keegi ei mòelnud ja tegema yletunde peale seda, kui olen siin yheksa tundi mòttetult molutanud ja tòòtegemist teeselnud, kuna mul pole midagi teha. Karta on, et enne kella kahtteist òòsel minema ei pààse.

Kindlasti tekib kaastundlikel lugejatel nyyd kysimus, et miks ja mismòttes ja mingi jobu oled, et enda eest seista ei oska. Vastan kokkuvòtlikult: when in Rome…

Kuna mul on tàna palju vaba aega, tegin kingade inventuuri.
23 paari.
43% on mustad.
26% on ballerinad.
56% on ostetud tànavu aastal.

Mis veel?
Rohkem midagi.

kòrgetasemelist tòsieluhuumorit

Alessandra Mussolini ja Itaalia poliitikute teemal tahaks veel jàtkata.

Merlis saatis eelmise postituse kommentaaris àgeda klipi, mis minu arvates vààrib eraldi àramàrkimist - jàrjekordne Porta a Porta, kus tytarlapsed peaaegu làhivòitlusesse asuvad.

Youtube kullafondist leiab muudki huvitavat, mida teiega jagada tahaks.

Alustuseks fantastiline kaos telestuudios. Keevaline Alessandra rebib kirjanik-poliitik Vittorio Sgarbilt prillid ja sulgeb kàega ta suu. Selle jàrel asuvad noored kàhmlema ning jàrgneb nauditav solvangute vahetamine yleyldise korralageduse vòtmes.
Muide selle klipi lòpus nàeme boonusena ka kòigi noorte itaallannade pòlguse objekti, Eros Ramazotti alatult maha jàtnud Michelle Hunzikeri.

Siin aga legendaarne klipp, kus nàeme ààrmiselt nauditavat teineteisest ylekarjumist Alessandra Mussolini ja transvestiidist poliitiku Vladimir Luxuria vahel. Ning seda, kui Alessandra teatab, et parem olla fashist kui pede.

truth is stranger than fiction

Idee poolest vòiks tànast pealkirja iga Itaalia-teemalise postituse juures kasutada, aga tàna tahaksin kirjutada oma lemmik-huumorisaatest Porta a Porta.

Tavaliselt rààgivad seal Itaalia poliitikud pàevakajalistel teemadel, nàiteks Rumeenia immigrantidest vòi Itaalias valitsevast korruptsioonist (nad ise muidugi ei ole korrumpeerunud, aga konkureeriva partei poliitikud on).

Siinkohal ma vist vàljendasin end selles mòttes pisut ebatàpselt, et pàris rààkimiseks ei saa seda nimetada, millega Porta a Porta saates tegeletakse. Pigem on nii, et kòik kohalviibijad panevad volyymi pòhja ja annavad nagu torust tuleb. Vòidab see, kellel on kòige kòvem hààl ja kes yhe hingetòmbega kòige kauem tulistada suudab.

Eilse Porta a Porta màngu vòitja oli Alessandra Mussolini.

Teemaks oli meditsiinihariduse vallas valitsev onupojapoliitika ja ebaaus konkurents noorte tudengite tòòlemààramisel, vòi midagi taolist. Siiani ei ole ma teemadesse eriti syveneda suutnud, sest vaatan alati vòlutult etendust ja pàrast ei màleta òieti, millest jutt oli.

Yhesònaga, eile oli Alessandra mòòdutundetult hysteeriline.

No et te paremini mòistaks - kujutage ette, et nàiteks palk ei laeku ja ei laeku ja kui nàdal tàis saanud làhete raamatupidaja juurde karjuma, et mis vàrk kurat, ma teen siin yletunde nagu segane, lapsigi nàen vaid nàdalavahetusel, pangalaen muudkui tòuseb, krediitkaardivòlg on kosmoses ja yldsegi ma olen ennast tàiega ohverdanud, et projektid tàhtajaks valmis saada ja nyyd sina, mingi mòttetu kulukeskus, ei saa niipaljugi tehtud, et palk òigeks ajaks makstud saaks. Kus on òiglus siin ilmas???

Mingi taoline hysteerikapuhang yhesònaga.

Eile olid ka mingid vanamehed kohal, aga nad eriti eetriaega ei saanud. Yritasid midagi vahele pomiseda, aga Alessandral oli kòige kòvem hààl, nii et ylejàànud poliitikud on rohkem nagu taustalaulja rollis seekord. Kui keegi sòna vòttis, siis Alessandra lihtsalt keeras volyymi juurde ja ma pean ytlema, et ta tegi seda asjatundlikult.

Muide Alessandra on vòrdlemisi intrigeeriv. Esiteks on tal noobel suguvàsa – tàdiks Sophia Loren ja vanaisaks Benito Mussolini.

Alessandra on selle poolest kuulus, et ta on sellesamas Porta a Porta saates òelnud, et parem olla fashist kui pede.
Selle peale tuli mul meelde kolleeg Pasquale hiljuti òeldud mòttetera: kui peab kahe halva vahel valima, siis tema vòtab alati selle, kes on ilusam ja noorem.

tundmatu mootorratturi màlestuseks

Sòitsin eile tòòlt koju.

G.R.A.-l avanes tavapàrane Rooma vaatepilt – kòigepealt ummik, siis vilkurid ja paar ohutuledega autot ràndomilt.

Seekord oli aga autodest pisut eemal yks hyljatud mootorratas kylili maas.
Meedikud tòstsid plastikusse màhitud kanderaami kiirabiautosse.

Jah, elu on habras.

tàna on nii

juba mitmendat pàeva kàivad mulle siin roomas nàrvidele autojuhid, kes sòidavad kahe rea vahel, et peilida, milline rida kiiremini liigub ja siis vastavasse ritta end sàttida.

tànan tàhelepanu eest :)

Miks?

Kui ma nàen Inglismaal elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on trendika restorani ettekandja vòi trendika kingapoe myyja.

Kui ma nàen Itaalias elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on Milaanost.

Miks kàivad Milaano naised AINULT musta vàrvi riietega?

Mul on veel kysimusi.

Miks kòik Itaalia mehed petavad?

Miks Itaalia naistel pole kòhu peal volte, kuigi nad ei ole yldse saledad?

Miks itaallased raamatuid ei loe?

Miks on itaallastel maailma kòige ilusamad juuksed?

Miks on Itaalia 'Tantsud tàhtedega' nii tapvalt pikk ja igav?

Miks on itaallastel masendus, kui vihma sajab?