Yks mu ylemustest, H, on soomlane eksole. Mina ytlen talle 'moi' ja tema ytleb mulle 'hei'.
Vot sel nàdalal kàis ta Soomes ja tòi meile kòigile tòò juurde Karlfazeri shokolaadi ja Geisha komme. Sòime ja kiitsime ja siis arutasime ikka pikalt lòunalauas, kuidas soomes on ikka niiiiiii pikad shokolaadiriiulid poodides. H kysis, et kas Eestis ka on. Teatasin vààrikalt, et on kyll ja et pòhiliselt on Soome shokolaadid muidugi.
Siis E teatas, et ta olla lugenud ajalehest, et Soome koolides peab saapad jalast àra vòtma ja et ajakirjaniku arvates olla see vàga arusaamatu. Ajakirjanik olla pakkunud, et ilmselt selleks, et rohkem zen oleks.
H nòjatus enesekindlalt sòòklatooli seljatoele ja teatas, et oh ta pole kyll midagi sellist kuulnud. Pigem vòetakse saapad ikka sellepàrast àra, et lumi ja pori tuppa ei tuleks. Noogutasin targalt kaasa ja itaallased kuulasid suud ammuli.
Kui kohviautomaadi juures hàngisime, siis H rààkis, et ta avastas, et Soomes on nyyd autobussides saadaval tasuta WiFi. Jagasin H-le heldelt feimi ja respekti Soome eesrindlikkuse puhul.
Korraga tundsin vajadust teatada, et meil Eestis on bensiinijaamades tasuta internet ja et Eestis oli mul kodu làhedal bensiinijaam, nii et ma ei pidanud yldse interneti eest maksma. Kòik, mitte ainult H, ahhetasid vòlutult.
Tegelikult ma valetasin, aga see avaldas kòigile ilgelt muljet, nii et saime internetiga 1:1 seisu. Ma vàga palju ei valetanud, sest mul on Eesti kodu làhedal bensiinijaam ja kui ma arvutiga paar sammu kodust vàlja astusin, siis, noh, praktiliselt kodu territooriumil olles sai kyll internetti kasutada.
Tàna ònnestus mul shokolaadirindel ka pisut toimetada. A tòi mulle eile vàga huvitava Kalevi shokolaadi pàhklitega. No tàna hommikul sibasin shokolaadiga vilkalt tòò juurde ja pakkusin kòigile ja teatasin tàhtsalt, et Eesti shokolaad ja ilma sàilitusaineteta.
Mu alluvad on vàga tublid. Nad ytlesid, et Eesti shokolaad on vàga maitsev. Teised ei òelnud midagi eriti. Mul on plaanis shokolaadinòòbikestega uuesti proovida, kui peale jòule Eestist naasen.
giovedì, ottobre 30, 2008
no ei saa magada lihtsalt
Tànavu aastal olen ma enamus òid Milaano hotellides maganud ja juba mitu kuud vaevab mind yks kysimus.
Et kysimusele vastuse saada, oleks ma ààrepealt yhe alluva-kandidaadi intervjuule kutsunud, sest ta CVs oli kirjas, et ta on erinevates hotellides tòòtanud.
Kujutate ette, oled selline, noh, itaaljamees. Milaanos. Juuksed vàrskelt geelitatud, lips triigitud ja pea unistusi tàis. Tuled Gigantsesse Korporatsiooni intervjuule. Su vastas istuvad kaks blondi tsikki - yks Soomest ja teine Eestist. Sa muidugi ei tea seda, aga ilmselgelt on nàha, et itaaljanaised nad ei ole. Noh ja siis korraga see pikem kysib inglise keeles:"Kas te oleksite nii kena ja seletaksite palun mida tehakse hotellides kasutatud seepide ja dushigeelidega?" Ma tegelikult ei kutsunud seda tyypi intervjuule.
Yhesònaga, ma juba pikemat aega vaatan, et kui ma hommikul tòòle làhen ja minust jààvad vannituppa kasutatud miniseep vòi poolik dushigeelipudelike, siis òhtul on alati uus seep ja tàidetud pudelike ootamas.
Mida nad nende kasutatud seepidega teevad? Kas viskavad àra? Vòi kasutavad nad neid, noh, nàiteks linade pesemiseks?
Ja kas nad dushigeelipudelid lihtsalt viskavad àra ja panevad uue asemele vòi kallavad suurest pudelist peale, kui nàevad, et pisike pudel on pooltyhi? àkki nad ikkagi taaskasutavad kuidagi neid poolikuid dushigeelipudeleid? Annetavad lastekodudele vòi midagi taolist? Samas see pole vist eriti hygieeniline?
No mul ei ole vastuseid. Kas keegi teab?
Muide eile panin oma kasutatud seebi spetsiaalselt dushinurka àra, et koristaja seda àra ei viiks. Sest mulle ei meeldi, kui asju poolikult kasutatakse. Kui ikka seebiga otsast pesema hakkad, tuleb see ju korralikult àra kasutada. Jòuan òhtul hotelli - ikka on nad vana seebi àra viinud ja vàrske seebi, kòik korralikult paberisse pakendatud ja puha, kandiku peale pannud.
Et kysimusele vastuse saada, oleks ma ààrepealt yhe alluva-kandidaadi intervjuule kutsunud, sest ta CVs oli kirjas, et ta on erinevates hotellides tòòtanud.
Kujutate ette, oled selline, noh, itaaljamees. Milaanos. Juuksed vàrskelt geelitatud, lips triigitud ja pea unistusi tàis. Tuled Gigantsesse Korporatsiooni intervjuule. Su vastas istuvad kaks blondi tsikki - yks Soomest ja teine Eestist. Sa muidugi ei tea seda, aga ilmselgelt on nàha, et itaaljanaised nad ei ole. Noh ja siis korraga see pikem kysib inglise keeles:"Kas te oleksite nii kena ja seletaksite palun mida tehakse hotellides kasutatud seepide ja dushigeelidega?" Ma tegelikult ei kutsunud seda tyypi intervjuule.
Yhesònaga, ma juba pikemat aega vaatan, et kui ma hommikul tòòle làhen ja minust jààvad vannituppa kasutatud miniseep vòi poolik dushigeelipudelike, siis òhtul on alati uus seep ja tàidetud pudelike ootamas.
Mida nad nende kasutatud seepidega teevad? Kas viskavad àra? Vòi kasutavad nad neid, noh, nàiteks linade pesemiseks?
Ja kas nad dushigeelipudelid lihtsalt viskavad àra ja panevad uue asemele vòi kallavad suurest pudelist peale, kui nàevad, et pisike pudel on pooltyhi? àkki nad ikkagi taaskasutavad kuidagi neid poolikuid dushigeelipudeleid? Annetavad lastekodudele vòi midagi taolist? Samas see pole vist eriti hygieeniline?
No mul ei ole vastuseid. Kas keegi teab?
Muide eile panin oma kasutatud seebi spetsiaalselt dushinurka àra, et koristaja seda àra ei viiks. Sest mulle ei meeldi, kui asju poolikult kasutatakse. Kui ikka seebiga otsast pesema hakkad, tuleb see ju korralikult àra kasutada. Jòuan òhtul hotelli - ikka on nad vana seebi àra viinud ja vàrske seebi, kòik korralikult paberisse pakendatud ja puha, kandiku peale pannud.
lunedì, ottobre 27, 2008
Ja siis tahtsin veel lisada..
.. sellise naljaka detaili, et Roks on praegu Saudi Araabias, kus ta hotellitoa number on 1001. Nagu tuhat ja yks òòd.
mina, supernaine
See vòib teile yllatusena tulla, aga tegelikult olen ma supernaine!
Alles see oli, kui paiskasin blogisse nuttu ja hala manuaalkàigukasti teemal ja mòtisklesin, et nii nagu mònel inimesel pole keeleannet, pole minul manuaalkàigukastiannet. Aga. Eile nàiteks kruiisisin juba Erlend Isopistega ringi nagu vana mees. Korraga tajusin - tohoh! - ma ei mòtlegi enam kàiguvahetamise peale. Imeline!
Muidugi ega see tutvus Erlend Isopistega niisama tyhjast ei tekkinud - Roku Moodne Vend sòitis ta Audi katki, mistòttu mul tuli enda isiklik Fiat garaazist vàlja sikutada. Alguses vaatasin ikka ettevaatlikult jalgratta poole ka, aga kokkuvòttes polegi Fiat nii jube, kui arvasin.
Mul on muid uudiseid ka, aga praegu ei jòua yldse kirjutada. Olen ootamatult saanud kaks itaalija-alluvat ja nende kantseldamine vòtab kòvasti aega. Hetkel otsin veel kahte alluvat juurde, et saaks kokku neli itaalija-alluvat. Kui alluvad koos, delegeerin neile blogipidamise.
Nagu nàete, olen saanud Itaalias ylemuseks ja òppinud Fiatiga sòitma. Kui samas tempos edasi làheb, siis aasta pàrast hakkan Berlusconiks vòi, noh, maailma kunniks nàiteks.
Jàrgmisel teisipàeval tàhistan kahe aasta tàitumist Itaaliasse kolimisest. Peaks mingi korraliku peo tegema siin Milaanos.
Alles see oli, kui paiskasin blogisse nuttu ja hala manuaalkàigukasti teemal ja mòtisklesin, et nii nagu mònel inimesel pole keeleannet, pole minul manuaalkàigukastiannet. Aga. Eile nàiteks kruiisisin juba Erlend Isopistega ringi nagu vana mees. Korraga tajusin - tohoh! - ma ei mòtlegi enam kàiguvahetamise peale. Imeline!
Muidugi ega see tutvus Erlend Isopistega niisama tyhjast ei tekkinud - Roku Moodne Vend sòitis ta Audi katki, mistòttu mul tuli enda isiklik Fiat garaazist vàlja sikutada. Alguses vaatasin ikka ettevaatlikult jalgratta poole ka, aga kokkuvòttes polegi Fiat nii jube, kui arvasin.
Mul on muid uudiseid ka, aga praegu ei jòua yldse kirjutada. Olen ootamatult saanud kaks itaalija-alluvat ja nende kantseldamine vòtab kòvasti aega. Hetkel otsin veel kahte alluvat juurde, et saaks kokku neli itaalija-alluvat. Kui alluvad koos, delegeerin neile blogipidamise.
Nagu nàete, olen saanud Itaalias ylemuseks ja òppinud Fiatiga sòitma. Kui samas tempos edasi làheb, siis aasta pàrast hakkan Berlusconiks vòi, noh, maailma kunniks nàiteks.
Jàrgmisel teisipàeval tàhistan kahe aasta tàitumist Itaaliasse kolimisest. Peaks mingi korraliku peo tegema siin Milaanos.
mercoledì, ottobre 08, 2008
tàhendab et.. suvepàevad..
Mina olen selline lihtne inimene, kes sòidab rongiga ja ostab Zarast riideid, nii et Roku Glamuurse Tòòandja suvepàevad vòtavad mind siiani pàris tummaks ikka.
No ma lihtsalt pean selle siin yles tàhendama, et syveneva majanduskriisi tingimustes (nàiteks ykspàev, kui enam tòòd ja pappi pole) lugeda, kuidas ma vene oligarhide mòòtu yritusel kàisin.
Pòhimòtteliselt on Roku Glamuurne Tòòandja suhteliselt orjapidaja tyypi. Umbes nagu Teine Maailmasòda, mis vòtab naistelt halastamatult àra nende pojad ja abikaasad. Ma olen pàris sapine aeg-ajalt sellise tòòandja suhtes.
Pòhiliselt tòòtavad seal firmas mehed, aga nii nagu armees, on ka Roku Glamuurse Tòòandja juures mòned naised siiski olemas ja etteruttavalt ytlen kohe àra, et need, keda ma suvepàevadel nàgin, olid rohkem nagu naispolitseiniku typpi. Paraku mitte sellised glamuursed nagu CSI sarjas kohata vòime, vaid pigem ikka sellised, keda nàeme Eesti tànavatel patrullimas.
Juba lennujaamas, kus ootasime spetsiaalselt meile tellitud lennukit Egiptusesse, vaatlesin huviga karjààrialtarile ohvriks tòòdud kodanikke ja nende naisi. Esiteks oli ààrmiselt yllatav, et neil olid naised! See hàmmastas mind vàga, sest kodanike tòòstiili teades olin kogu aeg arvamusel, et neil pole aega naisi vahtida.
Oli ka selliseid intrigeerivaid Nohik & Kaunitar paare, kus naine nàitas yles ilmselget huvipuudust oma kaaslase vastu, aga selle eest tsekkis hoogsalt noori punapòskseid analyytikuid. Mingi kiiruga kokkuklopsitud lahendus ilmselt.
Aga enamasti olid kohal tàitsa normaalsed naised ja mehed. Etteruttavalt ytlen siinkohal ka àra, et kòik, kellega tutvusin, olid vàga sympaatsed ja eluterved inimesed. Poleks oodanudki ausalt òeldes.
Egiptuse reisi kòrghetk oli Minu Unistuste Bassein! Bassein asus vabas òhus, òhutemperatuur oli ca 30 kraadi, veetemperatuur aga 28 ja kogu aeg paistis pàike. Pikkus 25 meetrit (oleks 50 olnud, siis ma poleks sealt Soma Bayst vist tagasi tulnudki). Ja mitte kedagi polnud basseinis!
No kui tavaliselt Eesti firmade suvepàevadel korraldatakse parimal juhul sportlikke mànge instruktori juhtimisel ja saab ka sauna minna, siis Roku Glamuursel Tòòandjal olid vàlja pakkuda: surfikoolitus, sukeldumine, snorgeldamine, jalgpall, tennisevàljak ja spa. Rand oli ka broneeritud, rannatoolidega ja tasuta jookidega baarist. Ainult spa-protseduuride eest tuli maksta.
Nojah, sellise vòimaluste plejaadi tingimustes tsilliks ainult poolearuline hotelli basseinis.
Milline ebamaine nauding on tyhi bassein! Hyppad sisse, teed mònuga paar pikka tòmmet. No ikka korralikud sirutused! Ja siis siuh!-sauh! edasi-tagasi ilma et peaks kogu aeg ringi vahtima, et vàltida kokkupòrkeid laste ja endjuuserite kohmakate jalakestega. Niikaua kihutad, kuni àra vàsid. Siis tsillid pisut lamamistoolil ja lased proaktiivsetel Egiptuse sinjooridel puuviljakokteile kohale toimetada.
Mina nende eest ei maksnud ja toa numbrit ka ei kysitud. Kysiti ainult, et kas olen 'Roku Glamuurse Tòòandja' grupis. Vastasin, et olen ja tòmbasin kokteile rindu. Siis jàlle sups! basseini ja nii need pàevad mòòdusid.
Ahjaa, basseini veerel tutvusin ka Diego De Silva teosega 'Non Avevo Capito Niente' (tòlk. "Ma ei saanud halligi aru"). Raamat rààgib yhest Naapoli luuser-advokaadist, kellel eriti kliente pole ja naine on ta maha jàtnud ja lapsed ka ei respekteeri eriti. Vàga huvitav raamat. Ma arvan, et see saab olema esimene itaaliakeelne raamat, mille ma pàriselt ka làbi loen. Kui ta làbi saan, siis kirjutan retsentsiooni.
Korra kàisin snorgeldamas, aga bassein oli àgedam, nii et las need kalad ja korallid jààda teiseks korraks.
Hotellil oli mòistagi 5 tàrni ja òhtusòòkide jaoks oli kòrbesse ja rannaliivale ehitatud Roku Glamuurse Tòòandja jaoks spetsiaalselt installeeritud glamuurseid telke hòbenòude ja Milaano diskoritega. Noh, ma olen Roku Glamuurse Tòòandja pidudel ennegi kàinud, nii et see oli suhteliselt harjumuspàrane juba.
Mis mind aga hingepòhjani vapustas, oli kòrbe-òhtusòòk.
No meid oli mingi 550 inimest. Ja meie kòrbesse transportimiseks renditi maastikuautod. Igas autos 7 inimest. Seega, mitu maastikuautot Roku Glamuurne Tòòandja rentis? 79. Ma ei tea, kui palju Soma Bays tavaliselt maastikuautosid saadaval on, aga seda vòin òelda, et need kòrbe-maanteed olid tavaliselt tàiesti tyhjad, aga kui me oma òhtusòògile sòitsime, siis nàis nagu viibiks tipptunni parimatel hetkedel kesk Tallinn-Tartu maanteed. Meie auto oli vàga nummi - peatugede asemel olid màngutiigrite pead ja kogu tee kòlas Egiptuse popphitte, millest inspireerituna ma hiljem lennujaamas Elissa ja Amr Mostafa laulude kogumikud soetasin.
Yritasin arvutatada, palju 79 maastikuauto rentimine kell 19:00-01:00 vòiks maksma minna. Aga ma pole tulemustes vàga kindel.
Kòrbesse jòudnud, tervitas meid màgede vahele ehitatud vabaòhurestoran.
Kaugelt vaadates paistis see selline tavapàrane Egiptuse turistilòks. Noh, màed sedasi ringis ja lauad keskel ja sini-punane valgus ka mòistagi. Kes Egiptuses kàinud, see kindlasti teab, mida ma silmas pean.
Aga. Làhemal vaatlusel ilmnes, et tegemist oli ààrmiselt elegantse restoraniga, mis konkureeriks vabalt Milaano nooblite sòògikohtadega. Lauad olid kaunistatud lilleseadetega, mida ilmestasid ehtsad granaatòunad ja vàrsked datlid. Toolid olid dekoreeritud elementidega kòhutantsijate riietusest. Linikud ja salvràtikud maitsekalt litritega kaunistatud, sòògiriistad puha hòbedast ja taldrikud ikka korralik keraamika, mitte mingi papp vòi plastik. Toitlustus oli Four Seasons hotellist. Toit oli nii maitsev, et isegi itaallased kiitsid (mis on ysna harukordne).
òhtusòògi lòpetas kontsert. Mitte mingi ràndom turistidele mòeldud Araabia tinin-pinin, vaid Itaalia straarpianist/helilooja Giovanni Allevi ja La Scala muusikud.
Roku Glamuurse Tòòandja juures on tòòl homoseksuaalne E, kes korraldab firmayritusi ja teeb kommunikatsioonikoolitusi. Roku arvas, et E vòiks mulle meeldida ja nii ma temaga Roku kaudu tutvusingi. Leidsime E-ga kohe yhise keele. Ma olen ka paar yritust korraldanud ja teadsin kohe, kust otsast yhise keele leidmist alustada.
Noh ja siis E poetas mulle igasuguseid huvitavaid nyansse seekordsete suvepàevade teemal. Nàiteks, et La Scala muusikud olla vàga nòudlikud ja tahavad ainult oma pillidega musitseerida. Nii olla klaver ja muud pillid Genovas laevale pandud ja Soma Baysse toimetatud. Arutasime ka, kui pikalt enne yritust tuli hotell broneerida ja kuidas E egiptilastega làbirààkimisi pidas, et yritus tuleks selline nagu tema tahab, mitte nii nagu egiptlased aru said. See oli vàga intrigeeriv.
Mulle meeldiks ka E tòòd teha - igaks peoks on paarimiljonieurone eelarve vòtta ja saab igasuguseid oligarhlikke ekstravagantsusi teostada.
Tulles tagasi kontserdi juurde pean tunnistama, et mina isiklikult Giovanni Allevi talendiga seni eriti kursis polnud, aga publiku hulgas sosistati aupaklikult, et see ongi see mees, kes BMW reklaami muusika tegi.
Teate seda nalja, kus kysitakse, et kes on Mozart ja Beethoven ja vastus on, et nad progevad Nokia helinaid. Nende aupaklike sosinate peale tuli mulle see nali vàltimatult meelde ja oli raske aupakliklikkust sàilitada ning muiet tagasi hoida.
Mulle jàttis Giovanni mulje, kui Itaalia versioon meie Rein Rannapist. Kandis ette viis pala, millest yks oli see BMW reklaami lugu. Publik nòudis lisalugu, selle peale esitas Giovanni BMW reklaami ehk 'Come sei veramente' uuesti. See mees end juba odavalt ei myy ja lugudega ei priiska! Rein on ikka heldem - kui kontserdiks làheb, siis rassib ikka paar tundi ja toob ka Maarja tagatoast vàlja.
Ma olen ka pàris helde tegelikult - siin teile 'Come sei veramente' tàispikk versioon.
No ma lihtsalt pean selle siin yles tàhendama, et syveneva majanduskriisi tingimustes (nàiteks ykspàev, kui enam tòòd ja pappi pole) lugeda, kuidas ma vene oligarhide mòòtu yritusel kàisin.
Pòhimòtteliselt on Roku Glamuurne Tòòandja suhteliselt orjapidaja tyypi. Umbes nagu Teine Maailmasòda, mis vòtab naistelt halastamatult àra nende pojad ja abikaasad. Ma olen pàris sapine aeg-ajalt sellise tòòandja suhtes.
Pòhiliselt tòòtavad seal firmas mehed, aga nii nagu armees, on ka Roku Glamuurse Tòòandja juures mòned naised siiski olemas ja etteruttavalt ytlen kohe àra, et need, keda ma suvepàevadel nàgin, olid rohkem nagu naispolitseiniku typpi. Paraku mitte sellised glamuursed nagu CSI sarjas kohata vòime, vaid pigem ikka sellised, keda nàeme Eesti tànavatel patrullimas.
Juba lennujaamas, kus ootasime spetsiaalselt meile tellitud lennukit Egiptusesse, vaatlesin huviga karjààrialtarile ohvriks tòòdud kodanikke ja nende naisi. Esiteks oli ààrmiselt yllatav, et neil olid naised! See hàmmastas mind vàga, sest kodanike tòòstiili teades olin kogu aeg arvamusel, et neil pole aega naisi vahtida.
Oli ka selliseid intrigeerivaid Nohik & Kaunitar paare, kus naine nàitas yles ilmselget huvipuudust oma kaaslase vastu, aga selle eest tsekkis hoogsalt noori punapòskseid analyytikuid. Mingi kiiruga kokkuklopsitud lahendus ilmselt.
Aga enamasti olid kohal tàitsa normaalsed naised ja mehed. Etteruttavalt ytlen siinkohal ka àra, et kòik, kellega tutvusin, olid vàga sympaatsed ja eluterved inimesed. Poleks oodanudki ausalt òeldes.
Egiptuse reisi kòrghetk oli Minu Unistuste Bassein! Bassein asus vabas òhus, òhutemperatuur oli ca 30 kraadi, veetemperatuur aga 28 ja kogu aeg paistis pàike. Pikkus 25 meetrit (oleks 50 olnud, siis ma poleks sealt Soma Bayst vist tagasi tulnudki). Ja mitte kedagi polnud basseinis!
No kui tavaliselt Eesti firmade suvepàevadel korraldatakse parimal juhul sportlikke mànge instruktori juhtimisel ja saab ka sauna minna, siis Roku Glamuursel Tòòandjal olid vàlja pakkuda: surfikoolitus, sukeldumine, snorgeldamine, jalgpall, tennisevàljak ja spa. Rand oli ka broneeritud, rannatoolidega ja tasuta jookidega baarist. Ainult spa-protseduuride eest tuli maksta.
Nojah, sellise vòimaluste plejaadi tingimustes tsilliks ainult poolearuline hotelli basseinis.
Milline ebamaine nauding on tyhi bassein! Hyppad sisse, teed mònuga paar pikka tòmmet. No ikka korralikud sirutused! Ja siis siuh!-sauh! edasi-tagasi ilma et peaks kogu aeg ringi vahtima, et vàltida kokkupòrkeid laste ja endjuuserite kohmakate jalakestega. Niikaua kihutad, kuni àra vàsid. Siis tsillid pisut lamamistoolil ja lased proaktiivsetel Egiptuse sinjooridel puuviljakokteile kohale toimetada.
Mina nende eest ei maksnud ja toa numbrit ka ei kysitud. Kysiti ainult, et kas olen 'Roku Glamuurse Tòòandja' grupis. Vastasin, et olen ja tòmbasin kokteile rindu. Siis jàlle sups! basseini ja nii need pàevad mòòdusid.
Ahjaa, basseini veerel tutvusin ka Diego De Silva teosega 'Non Avevo Capito Niente' (tòlk. "Ma ei saanud halligi aru"). Raamat rààgib yhest Naapoli luuser-advokaadist, kellel eriti kliente pole ja naine on ta maha jàtnud ja lapsed ka ei respekteeri eriti. Vàga huvitav raamat. Ma arvan, et see saab olema esimene itaaliakeelne raamat, mille ma pàriselt ka làbi loen. Kui ta làbi saan, siis kirjutan retsentsiooni.
Korra kàisin snorgeldamas, aga bassein oli àgedam, nii et las need kalad ja korallid jààda teiseks korraks.
Hotellil oli mòistagi 5 tàrni ja òhtusòòkide jaoks oli kòrbesse ja rannaliivale ehitatud Roku Glamuurse Tòòandja jaoks spetsiaalselt installeeritud glamuurseid telke hòbenòude ja Milaano diskoritega. Noh, ma olen Roku Glamuurse Tòòandja pidudel ennegi kàinud, nii et see oli suhteliselt harjumuspàrane juba.
Mis mind aga hingepòhjani vapustas, oli kòrbe-òhtusòòk.
No meid oli mingi 550 inimest. Ja meie kòrbesse transportimiseks renditi maastikuautod. Igas autos 7 inimest. Seega, mitu maastikuautot Roku Glamuurne Tòòandja rentis? 79. Ma ei tea, kui palju Soma Bays tavaliselt maastikuautosid saadaval on, aga seda vòin òelda, et need kòrbe-maanteed olid tavaliselt tàiesti tyhjad, aga kui me oma òhtusòògile sòitsime, siis nàis nagu viibiks tipptunni parimatel hetkedel kesk Tallinn-Tartu maanteed. Meie auto oli vàga nummi - peatugede asemel olid màngutiigrite pead ja kogu tee kòlas Egiptuse popphitte, millest inspireerituna ma hiljem lennujaamas Elissa ja Amr Mostafa laulude kogumikud soetasin.
Yritasin arvutatada, palju 79 maastikuauto rentimine kell 19:00-01:00 vòiks maksma minna. Aga ma pole tulemustes vàga kindel.
Kòrbesse jòudnud, tervitas meid màgede vahele ehitatud vabaòhurestoran.
Kaugelt vaadates paistis see selline tavapàrane Egiptuse turistilòks. Noh, màed sedasi ringis ja lauad keskel ja sini-punane valgus ka mòistagi. Kes Egiptuses kàinud, see kindlasti teab, mida ma silmas pean.
Aga. Làhemal vaatlusel ilmnes, et tegemist oli ààrmiselt elegantse restoraniga, mis konkureeriks vabalt Milaano nooblite sòògikohtadega. Lauad olid kaunistatud lilleseadetega, mida ilmestasid ehtsad granaatòunad ja vàrsked datlid. Toolid olid dekoreeritud elementidega kòhutantsijate riietusest. Linikud ja salvràtikud maitsekalt litritega kaunistatud, sòògiriistad puha hòbedast ja taldrikud ikka korralik keraamika, mitte mingi papp vòi plastik. Toitlustus oli Four Seasons hotellist. Toit oli nii maitsev, et isegi itaallased kiitsid (mis on ysna harukordne).
òhtusòògi lòpetas kontsert. Mitte mingi ràndom turistidele mòeldud Araabia tinin-pinin, vaid Itaalia straarpianist/helilooja Giovanni Allevi ja La Scala muusikud.
Roku Glamuurse Tòòandja juures on tòòl homoseksuaalne E, kes korraldab firmayritusi ja teeb kommunikatsioonikoolitusi. Roku arvas, et E vòiks mulle meeldida ja nii ma temaga Roku kaudu tutvusingi. Leidsime E-ga kohe yhise keele. Ma olen ka paar yritust korraldanud ja teadsin kohe, kust otsast yhise keele leidmist alustada.
Noh ja siis E poetas mulle igasuguseid huvitavaid nyansse seekordsete suvepàevade teemal. Nàiteks, et La Scala muusikud olla vàga nòudlikud ja tahavad ainult oma pillidega musitseerida. Nii olla klaver ja muud pillid Genovas laevale pandud ja Soma Baysse toimetatud. Arutasime ka, kui pikalt enne yritust tuli hotell broneerida ja kuidas E egiptilastega làbirààkimisi pidas, et yritus tuleks selline nagu tema tahab, mitte nii nagu egiptlased aru said. See oli vàga intrigeeriv.
Mulle meeldiks ka E tòòd teha - igaks peoks on paarimiljonieurone eelarve vòtta ja saab igasuguseid oligarhlikke ekstravagantsusi teostada.
Tulles tagasi kontserdi juurde pean tunnistama, et mina isiklikult Giovanni Allevi talendiga seni eriti kursis polnud, aga publiku hulgas sosistati aupaklikult, et see ongi see mees, kes BMW reklaami muusika tegi.
Teate seda nalja, kus kysitakse, et kes on Mozart ja Beethoven ja vastus on, et nad progevad Nokia helinaid. Nende aupaklike sosinate peale tuli mulle see nali vàltimatult meelde ja oli raske aupakliklikkust sàilitada ning muiet tagasi hoida.
Mulle jàttis Giovanni mulje, kui Itaalia versioon meie Rein Rannapist. Kandis ette viis pala, millest yks oli see BMW reklaami lugu. Publik nòudis lisalugu, selle peale esitas Giovanni BMW reklaami ehk 'Come sei veramente' uuesti. See mees end juba odavalt ei myy ja lugudega ei priiska! Rein on ikka heldem - kui kontserdiks làheb, siis rassib ikka paar tundi ja toob ka Maarja tagatoast vàlja.
Ma olen ka pàris helde tegelikult - siin teile 'Come sei veramente' tàispikk versioon.
Iscriviti a:
Post (Atom)
