Tàna tahtsin kirjutada sellest, et inimesed ikka yllatavad abivalmiduse ja sydameheadusega.
Sellest ei hakka rààkimagi, et Tallinnas ja Roomas on lausa kaks korda yhistranspordis istet pakutud. Tallinnas olin Reibas Emalaev ja keeldusin, aga Roomas oli istekoht pàris abiks. Aitàh, kohmetu aasia mees mustas triiksàrgis!
Viimastel kuude olen tàheldanud, et maailma kòige abivalmimad inimesed ongi keskealised mehed. Nàiteks Dublinis sòitsin taksoga lennujaama. Considering my luck, parajasti oli Pardakk Obama oma iiri juuri avastamas. Kòik tànavad kinni pandud. Hea, et yldse teisele poole linna lennujaama sai ja taksosòit vòttis ilgelt aega ja raha. No lennujaama jòudes oli arve 50 eurot. Teatasin siis reipalt taksojuhile, et nyyd làks kyll hàsti, sest mul ongi tàpselt 50 eurot rahakotis. Taksojuht heitus sellest hirmasti ja pakkus, et vòta 10 eurot kohvi ja muffini jaoks. Keeldusin mòistagi, aga vàga nummi temast.
Pardakk Obamat tahaks ka siinkohal tervitada, sest vàhemalt Ryanair esitas teda ettekààndena, miks Londoni lend kaks tundi hiljem vàljus. Tulemus oli see, et jàin jàlle kuratfakkmiksseealatiminugapeabjuhtuma Londonis Itaalia poole suunduvast Ryanairi lennust maha. Egas midagi. Pisarad valatud, broneerisin jàrgmiseks pàevaks uue lennu. Spetsiaalselt Alitalia ning Heathrow lennujaamast, et ei peaks Ryanairiga lendama. Muide, Ryanairi pilet maksis samapalju kui Alitalia, ainult et Alitaliaga polnud seda probleemi, et tuleks kuskilt paganama Londoni kapitagusest online check-in protseduuri tarbeks printerit otsida.
Paari aasta tagune hotellifopaa kangastus silme ees, mistòttu panin seekord silmad kinni ja broneerisin Heathrow Radissoni. Vàhemalt ma tean tàpselt, millised tekid-padjad ja munapuder mind ootavad.
Heathrow lennujaama jòudnud, selgus, et bussipilet hotelli maksab 8 naela. Mòistagi kaardiga maksta ei saanud ja naelu mul ka polnud. Kell làhenes keskòòle ja bussipeatusest tagasi terminali kòndida, et pangaautomaati vòi valuutavahetust otsida, ei tulnud eriti kòne alla, sest bussid lòpetasid umbes mingi 23:45 liikumise.
No kysisin siis yhe làhedalseisva vanaisaliku olemisega hàrra kàest, et kas ta saaks eurosid naelteks vahetada. Hàrra arvas, et saab kyll, aga kui ma tema 10-naelase peale oma eurodega làhenesin, teatas, et tegelikult ta ei tahagi eurosid vastu. Kàisin talle peale nagu uni, aga Hàrra Vanaisalik hyppas kergejalgselt esimesse saabunud bussi (mis ei olnud aga minu buss) ja jàingi oma eurodega nòutult jàrele vaatama. Nomaitea. Kas ma nàen nii abitu ja/vòi vaene vàlja?
Loodus, mòistagi, tyhja kohta ei salli. Justkui vihm selgest taevast maandus mu kòrvale keegi Polish Plumber, kes arvas, et ta vòiks kyll mu eurod vastu vòtta. ònneks oli bussipeatus rahvast tàis, nii et rahast ja vààrtasjadest pàris ilma ikka ei jàànud.
Fast forward hotelli. Oli juba umbes keskòò UK aja jàrgi. Vastuvòtus jàrjekord pikk kui boamadu. Itaalias lastakse mind jàrjekorras alati ette, aga Inglismaal on ilmselt teised kombed. Kedagi ei kottinud. No jàtsin kohvri jàrjekorda, lòòtsutasin diivanite peal, haletsesin ennast ja mòtlesin kui fakken pekkis kòik on ja kui saamatu ma olen ja mis mul kòik selle hotelliarve pàrast ostmata jààb.
Hakkas selguma, et hotell on ylebroneeritud. Kuna olen Emotsionaalselt Ebastabiilne Emalaev, siis valasin etteruttavalt mòne pisara kuni minu kord kàtte jòudis. Vastuvòtu Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisigaes oli kehastunud aupaklikkus, mis peale Stanstedi koonduslaagrit oli kui balsam mu hingehaavadele. Uuris, kas ootan last ja oli yldse pisut murelik. Ei leidnud mu broneeringut yles ja teatas, et tegelikult on neil hotell ylebroneeritud. Ohpekki! Yldse ei viitsinud keset òòd mingisse alternatiivsesse hotelli minna. Broneering ikka leiti ning Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisiganes sebis mulle toa. Vàga kena temast. Ausòna, kui lòpuks uue pàeva esimese tunni lòpuks tsiviliseeritud inimese kombel kodusesse Radissioni voodisse maandusin, valasin taaskord mòne hàrduspisara ja uinusin kui puunott. Tegelikult, sòbrad, on globaliseerumine ja standardiseerimine ikka abiks kyll, sest Labiilsetele Ràndavatele Emalaevadele ei mòju miski paremini kui tuttavlik, kodune atmosfààr.
Jàrgmise hommiku saatsin mòòda valge inimesena. Sòin kodust munaputru ja tsillisin valgete inimeste lennujaamas Heathrows, kus vedelike jaoks ette nàhtud kilekotikesi jagavad sòbralikud indialased, kes erinevalt Ryanairi trollidest oskavad kasutada sònu "madam" ja "please". Noh, viies terminal ka, aga ikkagi kòik vàga puhas ja kena ning hingehaavade ravitsemiseks ostsin viis paari kingi. Hiljem lennukis tòstis stjuuardess (taaskord keskealine meesterahvas, abielusòrmusega) vàga proaktiivselt kòik mu kingad ja kohvrid yles ja hiljem alla nii et minu hooleks jài vaid teda tànada ja mòelda, et vahel on inimesed ikka uskumatult ilusad ja head.
Kui siin juba tànamiseks làks, siis yhtlasi tahtsin meeles pidada sòpru D'd ja K'd, kes mu eile Ràndom Briti Kylast taaskord Heahtrow'sse viisid. Eks hea tahtmise ja ònne korral oleks muidugi rongide ja taksodega ka kohale jòudnud, aga igatahes vàga armas neist. Roku arvas, et miks peaks sòbral tunnist ajast autosòidust kahju olema, aga ta ei tea veel eestlastest kòike :)
PS! Arvutasime eile Rokuga, et Lapsjumal on minuga koos juba 28.000 km làbi reisinud. Kiusatus oleks syndimise ajaks maakera ymbermòòduni (vist mingi 40.000) vàlja jòuda, aga terve mòistus ja laiskus hoiavad tagasi.
