martedì, settembre 23, 2008

tàhed ja tallid ehk kuidas ma londonis kàisin

Londoniskàigu vòib kokku vòtta itaalia mòtteteraga 'dalle stelle alle stalle'. See on Itaalia modo di dire, mis tàhendab kòrgelt kukkumist ehk otsetòlkes langemist tàhtede juurest tallidesse.

Aga alustagem algusest.
Lennukis oli pòhjust nurru lyya. Nàiteks mu lemmiksopaleht 'The Daily Mail' oli tasuta saadaval. Uued kasutud teadmised - Keira Knightley on kaotanud kaalust pàris mitu kilo ja yhtlasi ka rinnad (hm.... ilmselt kujukas nàide sellest, kuidas pesuveega laps vàlja visatakse) ning et briti kindlustusfirmad on vàlja arvutanud, et majapidamise jaoks kòige destruktiivsem koeratòug on dogi, aga et chihuahua on destruktiivuse poolest dogiga peaaegu vòrdne.
Yhesònaga, lennureis oli puhas bliss - imesin kasutuid fakte justkui kàsn ning nàgin vaimusilmas Starbucksi White Chocolate Mocha ja Lovejuice'i smuutide hòrke figuure, millest olen Itaalias tòtt-òelda puudust tundnud.

Hotell oli normaalne - Regency Kensingtonis. Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata, nii et ma ei pettunud, kui neljatàrnihotelli sisekujundus pisut ràsitud oli ja hommikusòòk suurem asi polnud. Teenindus oli nàiteks vàga sòbralik (tundus, et venelased vist) ja pealegi oli vannitoas yhe keskmise Londoni hotelli kohta ebatavaliselt palju ruumi. Ma olen tagasihoidlike nòudmistega inimene ega ootagi, et kòik maailma hotellid oleksid nummid nagu NHow Milaanos.

Neljapàeva òhtupoolik mòòdus eksklusiivses asutuses nimega Kensington Roof Gardens. Tegemist on Richard Bransoni jàrjekordse àriprojektiga - katusele rajatud aedadega nagu nimigi peenetundeliselt mòista annab. Katuseaiad olid vàga professionaalselt kujundatud, taimestiku aksessuaaridena oli kasutatud nàiteks Rooma varemeid meenutavaid kive ja elusaid parte. Iga aed oli umbes elutoa suurune ja nad olid paigutatud ringikujuliselt vàga huvitaval moel - iga jàrgmine aed oli eelmisest ilusam. Vàhemalt kellaosuti suunas jalutades jài tàpselt selline mulje. Huvitav, kui oleks vastupidises suunas aiad làbi jalutanud ja alustanud kòige ilusamast, mis tundega oleks neist aedadest kirjutanud?

Aedade keskel asub glamuurne restoran Babylon, kus toimus mòistagi projektimeeskonna òhtusòòk. Yks briti kolleeg sosistas mulle kòrva, et ta on juba kolm aastat yritanud sinna restorani lauda saada, aga pole ònnestunud veel end nimekirja sàttida.

òhtusòògile jàrgnes glamuurne tsillimine òòklubis Amika (voted the best club of 2008). Nagu nàha, olid korraldajad glamuurile ja snooblusele ròhku pannud, mis mulle isiklikult vàga meeltmòòda oli.
òòklubis Amika jàid minust maha murtud sydamega joodik-kolleeg N (meil olid kardinaalselt erinevad vààrtushinnangud abielueelse seksi kysimustes), purjus briti kolleege ja lugematu hulk tyhje viinaklaase.
Nimelt otsustasime Martaga Poolast pisut Ida-Euroopa atmosfààri luua ning asusime pakutava veini asemel viina jooma. Mòistagi ei saanud kolleegid rongist maha jààda. Yks asi viis teiseni ja no tàpselt ei teagi, kuidas see juhtus, aga kokkuvòttes olime meie Martaga vààrikad daamid, istusime pòlved koos ja viinapits òigetpidi kàes, aga briti kolleegid (nii mehed kui naised) olid nàoli diivanis. Yks neist kaotas telefoni àra ja keegi ei tulnud jàrgmisel pàeval tòòle ja yldse oli palju segadust sellest viinast.

Meenus, et Londonis tòòtades, olin pidevalt kas kergelt vintis vòi taastumas eelmise òhtu purjutamisest ning paistis, et ajalugu kordub. Jàrgmisel hommikul valutasid mul pea ja silmad ning yldiselt oli vàga dehydreerunud tunne. Pàeva alustasime nii, et jàime E-ga koosolekule 40 minutit hiljaks. Pàrast vabandati, et noh... nad on ju Itaaliast. Vòtsin Itaalia identideedi pikemalt kobisemata omaks. Jòle piinlik.

Peale koosolekut vaatasin emaile - Marta oli saatnud kirja, mis algas sònadega 'hello my eastern european soul'. Heldimapanev nàide rahvastevahelisest sòprusest. Ajal, mil ma end keskendumist nòudvatest ylesannetest ja antioksydante sisaldavatest smuutidest aegamòòda làbi vedasin, saabus ootamatult kutse kabalakeskuse koosviibimisele. Erutatult jagasin uudist kolleegidega, kes teadsid kohe rààkida, et Madonna kàib seal. Kysisid aadressi ja kinnitasid, et jah-jah, Madonna kàib seal.

Kabalakeskuse asemel rappisin aga riidepoode ja kàisin mingi finantsasutuse palees D-ga dringil. D rààkis oma toimekast armu- ja pereelust ja sellest, et viimastel aastatel olla Londonisse palju venelasi tulnud. Loobivad raha paremale-vasakule ja arendavad viinajoomise kultuuri. Màrkisin asjatundlikult, et òòklubis Amika hoiti tòepoolest viina kylmkapis. Nàiteks kolm aastat tagasi, kui Londonis viina tellisin, kiputi ikka pakkuma sooja viina jààkuubikutega. Uudised vahetatud, suundus D pere ryppe ja mina òhtusòògile R-ga.

R oli kabalaelamustest pàris vàsinud. Ta teadis rààkida, et hàmmastaval kombel olla kòik kabalagurud just reedeks Rooma sòitnud.
Hiljem panin puzzle kokku. Oli Madonna ju tàpselt sel nàdalavahetusel Roomas kontserti andmas! Ma arvan, et peale seda, kui Madonna on kabala leidnud, vòtab ta kontserttuurile peale isikliku juuksuri, turvameeste ja muude professionaalide ka kabalamehed, kes siis pakuvad talle tàhelepanu ja spirituaalset tuge.
R tahtis mulle kabalaraamatu kinkida, mis tal autos oli. Huvitaval kombel oli auto kadunud! Trampisime tykk aega tulutult ringi. Lòpuks, kui auto leitud, selgus, et raamatut polnudki - kahtlustan hààli kosmosest, kes andsid màrku, et kabala pole minu jaoks.
Hotelli jòudes langesin talveunne.

See oli nyyd see 'stelle' osa Londoni reisist.
No laupàeva hommik oli ka veel pigem nagu 'stelle' kategoorias. Kensingtonis paistis pàike. Tòdesin rahulolevalt, et pàikeseline hommik sobib Kensingtoni atmosfààriga ja et yldsegi mu elu on pàris glamuurne aeg-ajalt.
Pakkisin asjad ja otsustasin, et jalutan High Street Kensingtoni suunas, sooritamaks mòned kiired kingaostud. Seejàrel oli mul plaanis oma white chocolate mocha ja uute kingadega koju sòita.
Starbucksi leidmine pole isegi minusugusele kroonilisele eksijale mingi probleem. White chocolate mocha olid nad mingiks white chocolate cappucinoks nimetanud, aga maitseelamus oli endiselt tore.
Vahepeal kaldusin kursilt kòrvale ning jòudsin High Street Kensingtoni asemel Hyde Parki, aga tyyrisin kiirelt òigele trajektoorile tagasi. Hobbsist leidsin imelise kleidi ja hingematvalt elegantsed ballerinad ning tippisin ònnest òhetades metroosse. Kell oli pisut palju, aga noh, ongi vàhem oodata seal igavas lennujaamas.

Asugem 'stalle' teema juurde.

Lennujaama jòudsin viimasel hetkel. Tormasin check in laua suunas nagu gepard (kui te suudate kujutleda gepardit, kelle kyljes tilbendavad ostukotid, kohver ja arvutikott).
Pidurdasin leti ees! Kuratjapòrgu! Pescara check in kinni pandud! No see pidi kyll àsja juhtunud olema! Kui lennujaama sisenesin, nàgin ju tabloolt, et oli 'open'.
Asusin innukalt klienditeenindajaid veenma, et kas ikka saaks kuidagi. Fakken jààmàed! Prouad ei huvitunud yldse mu probleemidest ja keeldusid erandit tegemast. Olin sokeeritud! Itaalias ei juhtuks iialgi, et hilinenud reisijal check in tegemata jààks, aga nende Ryanairi sinikollastes vormides prouadega polnud kyll suurt midagi peale hakata. Ei kybetki kaastunnet!
Oli vaja plaan B vàlja mòelda.
Otsustasin, et helistan Rokule. Telefoni aku sai tyhjaks! Oi ma olin kuri Malpensa lennujaama putka peale, kust ma pistikupesade konverteri ostsin. Otse loomulikult on mul telefon tyhi, kui fakken konverter ei funktsioneeri. àrge ostke kunagi Malpensa lennujaamast konvertereid! Vòikuidasiganes neid asju nimetatakse.
Puhusin telefonile pisut eluvaimu sisse, helistasin Rokule ja teatasin, et jàin lennukist maha. Oodatud kaastunde asemel Roku vihastas hoopis ja hakkas òiendama, et miks ma varem rongi peale ei làinud. Pidasin vajalikuks vastu òiendada, aga telefon suri vàlja.
No làksin Ryanairi piletikassasse. Ilmnes, et kassast ostes maksab pilet 160 naela pluss maksud, aga internetist oleks umbes 130 naela pluss maksud. Jalutasin internetikioski: 10 minutit ja 1 nael. Vòehh! Hambaid kiristades pistsin yhenaelase myndi pilust sisse ja broneerisin oma 130 naelase pileti jàrgmiseks pàevaks Pescarasse.
Saatsin Rokule meili, et tulen homme ja asusin otsima poodi, kust saaks telefonilaadija osta. Leidsin aga konverteri. Toetusin làhimas kohvikus vastu seina ja varastasin elektrit. Sularaha polnud, et smuutit osta.
Oli vaja òòmaja. Saatsin P&C-le sònumi, et kas nad kutsuksid mind endale kylla. P&C vastasid, et sorry sorry neil on juba saksa perekond kylas. Olin suures meelehàrmis selle 130-naelase pileti pàrast, nii et lohutuseks soetasin Monsooni kauplusest mòned Briti kliimasse sobimatud suveriided. Meelehàrmi suurendas ka asjaolu, et Roku ei nàidanud mitte mingisugust empaatiat yles, vaid muudkui òiendas minuga hilinemise pàrast. See oli pàris ebakonstruktiivne temast ja vastasin samasuguste ebakonstruktiivsete fraasidega. Pàris mahlane itaalia tyli oli.
Kuna P&C-ga ei skoorinud, hakkasin hotelli broneerimise peale mòtlema. Sularaha olin mòistagi kòik àra kulutanud. Raskel sammul làhenesin valuutavahetuspunktile. Vahetuskurssi ma teada ei tahtnudki, nii et vahetasin kiirelt 50 eurot naelteks. Mingi 29 naela sain. Vereimejad! No maksin jàlle 10-minutilise interneti eest yhe naela ja asusin venere.com-is hotelli broneerima. Eelseisva krediitkaardiarve peale mòeldes valisin hinnaklassiks 0-50 naela ning seejàrel parima reitinguga hotelli. Parim reiting oli 10 punkti skaalal 7.9. Hotelliks osutus Cardiff. Kas ma juba ytlesin, et Londoni hotellidest pole mòtet eriti palju oodata? Etterutates ytlen, et Cardiff oli mu madalaimatest ootustest palju-palju-palju madalamal.

Aga. Ebaònn polnud mulle veel selga pòòranud.
Hotell broneeritud, oli mul konstruktiivne plaan rongiga Londonise naasta. Mòistagi ei saa rongis ilma lugemata sòita, niisiis otsustasin raamatu soetada. Raamatupood oli tàis mingeid mòttetute sopahoolikute haledaid pihtimusi, krimkasid ja reisijuhte. Ikaldus! Kullapesija kannatlikkusega tuhnisin poes vàsimatult ringi.
Lòpuks leidsin yhest nurgatagusest Salman Rushdie.. oh ma ei tea, kas ma saangi selle raamatu pealkirja siin avalikult mainida. No selle raamatu, mille eest Iraani ajatolla Salmani surma mòistis. Pealkiri koosneb nii eesti kui inglise keeles kahest sònast ja mòlemas keeles algab esimene sòna S-tàhega ja teine V-tàhega. Vot siis.
'Mauri viimne ohe' oli meisterlik teos, nii et 'SV' leidmine erutas mind vàga. Haarasin 'SV' ja kepslesin kassasse. Hmm... makstes meenusid miljonid Londonis elutsevad muhameedlased. Pole vist kòige sobilikum raamat rongis lugemiseks. Sobilikumat rongiraamatut sealt poest aga vòtta polnud, mistòttu uurisin roosapòskselt kassapoisilt, et ega neil juhuslikult paberit pole (noh et saaks 'SV' paberisse màhkida). Roosapòsk vahtis mind mòistmatul pilgul. No ausòna! Kop-kop àrgake! Kordasin kysimust ja mòistagi ei olnud neil paberit. Nojah, ebastandardne pàring, jàrelikult tyyp jooksis errorisse! Mis inimlikke emotsioone siin nendelt jààtunud hingega brittidelt oodata saakski, kui nad inimesi nii julmalt lennukist maha jàtavad!

Tore siis, hakkasin perrooni poole jalutama. Ilm oli kylmenenud. Vihma tibutas. Tuul puhus riietest làbi. Tàiuslikult depressiivne ilm, sobimaks mu luuserliku pàrastlòunaga.
Jòudnud rongijaama, asusin rongipiletit ostma, aga automaat teatas viisakalt, et mu krediitkaart ei sobi neile ning soovitas klienditeenindajate poole pòòrduda. Loll masin! Kui ma oleks sel hetkel tahtnud inimestega kontakti otsida, ma oleks seda juba ilma soovitamatagi teinud.
No jalutasin kylma tuult trotsides tagasi lennujaama. Ootasin ma jàrjekorda rongipiletite kassas ja màrkasin teadannet, mis informeeris reisijaid, et pyhapàeval Stansted ekspress ei kài. Kompensatsiooniks pakuti bussi, nii et otsustasin siis juba kohe bussipileti osta. Rongipiletite myyja solvus mu peale, sest vòtsin otsuse vastu tàpselt sel hetkel, kui jàrjekord minuni jòudis.

Selgus, et bussipeatus on puha lageda taeva all. Oh pekkis elu. Lòdisesin bussipeatuses. Neegrilapsed viskasid kommipabereid maha. Avasin juba suu, et kodanikualgatuse korras lastele tarka nòu anda. Kas teha seda nii nagu Vana Toomas ("Vabandage, proua, te kaotasite midagi!")? Panin suu kinni. Mis mul nende kommipaberitest. Saagu trahvi, siis òpivad kuidas kommipabereid maha visata! Mul on siin niigi juba kannatusi yle pea!

Buss làbis moslemite linnajao. Hetkeks kòrgus minust vasakul Londoni moslemikeskus. Peaaegu tundus, et moslemikeskus viibutas mulle àhvardavalt sòrmega. Alateadlikult panin kàte koti peale, kust kumasid làbi SV reetlikud kontuurid.

Vihm. Kylm tuul. Debor. Sularaha on 10 naela ja krediitkaart ei tòòta. Fakken stalle. Vahepeal oli Roku leebunud ja asus mulle paaniliselt helistama, saamaks teada, kus ma olen ja mis ma teen ja kas kòik on ikka hàsti. No isegi depressioonis ei lasta enam rahulikult olla! Otsisin hotelli. Vihm tihenes. Kingad olid màrjad. Teksade sààred tilkusid. Astusin ràndom pubisse sisse ja kysisin, et kus Norflok square vòiks olla. Selgus, et yle tànava enam-vàhem. Hea seegi.

Hotelli kohta on mul ainult laitvaid sònu òelda. Kui aega saan, siis kirjutan sinna venere.com-i yhe pikselise kommentaari.

Tòe huvides olgu òeldud, et vastuvòtulauas oli vàga viisakas tytarlaps, kes teatas vabandavalt, et neil on ainult yks vaba tuba, mistòttu 'you don't have any choice unfortunately' (vene aktsendiga). No hàsti siis.

Esiteks asus mu tuba kolmandal korrusel (mis oleks Eestis neljas korrus). Lifti polnud. Trepp oli kitsas ja kàànuline ning trepiastmed eluohtlikult kitsad. Justkui paksu vaibaga kaetud redelist oleks yritanud yles ronida.

Tuba oli OMG mis vagunelamu! Esiteks oli see nii vàike, et kui ma sisse astusin ja kohvri maha panin, jài mu ymber umbes 5 cm vaba ruumi. Kòik. Kohvri avanud, pidin yle selle kalpsama, et voodist vannituppa saada.

Vannituba oli pisut suurem kui lennuki peldik, aga mitte nii suur, et kuuluda mingisse muuse suuruskategooriasse kui lennuki peldik.
Dushi nàhes tòdesin, et ALATI ALATI ALATI tuleb reisile kaasa vòtta kummiplàtud ja desinfitseerimisvedelik. Kàteràtikuteks olid kaks kitsast vanunud ilmega froteeriba, mis lòhnasid huvitaval kombel ààdika jàrele. Voodipesu oli auklik ja samuti mitte-enam-valge.
Ja kas mainisin, et tuba haises vàrvi jàrele? Kellegi hoolitsevad kàed olid akna juba lahti teinud. Jàtsin ta siis lahti. Aken asus tàpselt voodi kohal, mistòttu etteruttavalt olgu òeldud, et hommikul àrgates tàheldasin stoiliselt, et tekile langevad vihmapiisad. Vàga dickenslik hotellielamus!

Jàtsin 4 naela jàrgmiseks pàevaks metroopileti tarbeks ja 6 naela eest soetasin làhedalasuvast india poest jààtise, vòileiva ja pudeli vett. Olin veendunud, et vàhemalt SV pakub pisut lohutust sel luuserlikul laupàevaòhtul. Pugesin aukliku teki alla, sàttisin òhtusòògi kàeulatusse ning asusin keelatud raamatuga tutvuma. Ei teagi, kas pòhjuseks vàsimus vòi kylm vòi silmi hàiriv halogeenlamp (jah, seal toas oli selline sinine halogeenlamp, mis pòriseb, kui ta sisse lylitada). Millegipàrast ei tundunud raamat nii paeluv, kui ootasin. Tàheldasin vaid, et Salman on vàga keeruka sònakasutusega mees.
Helistasin Rokule ja rààksin oma kurvast elust. Ka Roku elu oli kurb ja yksildane. Ta lahkus varakult òhtusòògilt, kuhu olime plaaninud koos minna, sest tal oli vàga kurb vaadata tyhja tooli enda kòrval.

Pyhapàev tòotas lahenduse saabumist.
àrkasin ebamaiselt vara, et òigel ajal lennujaamas olla. Kes kord lennukist maha jàànud, see teab, et pole hea asju viimasele minutile jàtta, eksole.
Mòistagi vihma sadas. Kui kòik on nii pekkis, siis kuidas saakski teistmoodi olla? Panin eelmise pàeva màrjad kingad jalga. Alternatiiv oleks olnud uued ballerinad, aga seda ei saanud ma endalegi ometigi lubada.

Hàmmastaval kombel jòudsin àpardusteta bussijaama, kus ebaònn mulle veel selga ei keeranud. Bussijaamas oli selline peen kord, et bussid seisavad kòik yhes pikas reas ja inimesed peavad ootama spetsiaalsetes nishides, mis nàevad vàlja umbes nagu lennujaama vàrav (gate). Ootan seal siis teiste kodanikega, eeldades, et nii nagu lennujaamaski, tuleb buss korralikult vàravasse ja vòtab inimesed peale. Minu eeldust toestas asjaolu, et bussijuht saatis tema jutule làinud kodanikud kiirelt ootepaviljoni. Korraga, mida ma nàen!!! Buss hakkab liikuma! Vàledalt lippan bussi juurde. Bussijuht ei tee mind nàgemagi. Hòikan ekskjuus mii! ekskjuus mii! Ja mida bussijuht selle peale teeb? Teatab kylmavereliselt, et ta ei vòta enam inimesi peale ja oleks pidanud varem bussi juurde tulema. Kusjuures buss polnud veel òieti liikuma hakanudki ja ootas oma jàrge yhe teisi bussi taga. Oo fakken ebainimlikkus! Itaalias ei juhtuks iial, mitte iial, midagi taolist!
Olin kuri nagu herilane. Roku oli juba àrganud ja asunud umbes 5-minutiliste intervallidega helistama, et mu saatusest informeeritud olla. Kàrkisin pisut Rokuga ja ta tòdes, et hàmmastav, aga nàib, nagu ma oleks esimest korda vàlismaal ega rààgiks inglise keeltki. Olin sunnitud selle tòdemusega nòustuma, aga kuna ma olen ikka pàris palju vàlismaal kàinud ja rààgin enda arvates hàsti inglise keelt, ajasin kòik negatiivse karma syyks. Mingi kabalapekk vist.

Jàrgmine buss vàljus poole tunni pàrast. No làksin kohe bussi juurde nillima, et seekord mitte bussist maha jààda. Villase mytsiga bussijuht teatas, et oodaku ma ikka seal paviljonis, kus ootama peab. Mina vastu, et ma ootasin, aga vat mis juhtus - buss sòitis minema. Villamyts jàlle kommenteeris, et jah ta nàgi ka seda eelmist bussijuhti ja et tegelikult oleks too tegelane pidanud tulema ja hòikama, et buss hakkab àra sòitma. No see muidugi lohutas mind vàhe. Villamytsi auks tuleb tòdeda, et ta tòepoolest kontrollis hoolikalt, et ootesaalist kòik reisijad màrkaks bussi peale tulla.

Oh ja lennujaamas oleksin taaskord lennukist maha jàànud. Unustasin end raamatupoodi. Korraga tuli mul meelde pardakaardi pealt kontrollida, mis kell pardaleminek lòppeb. Oh, fakk viie minuti pàrast! Heitsin vàljavalitud teosed riiulile ja asusin vàrvava poole tormama. Siltide pealt vòis lugeda, et tuleks planeerida 12 minutit vàravasse jòudmiseks. No mul oli ainult 5 minutit kàepàrast, nii et sprintisin nagu jamaikalane.
Vàravasse jòudnud, sai sai rahulikult pool tundi oodata ja mediteerida, enne kui pardaleminek pàriselt algas. **&è=&*%$£?!*!

Ooo milline ròòm koduse Pescara pinnale naasmisest! Peale neid fakken seiklusi jààkylmas ja vihmases Londonis! Tundsin soovi maapinda suudelda ja emmata kòik selle toreda maa sòbralikke elanikke, kus inimestesse on veel jàànud inimlikkust, kingad ei saa kunagi màrjaks ja bussid-lennukid liiguvad rahulikus tempos.
Las need white chocolate mochad jààda sinna, kus nende koht.

5 commenti:

Sirje ha detto...

ma mõtlesin peale läbi lugemist, et kirjutaks, et mulle väga meeldis see jutt. nii värviline.
pikki postitusi on jama lugeda, aga selle lugesin kenasti algusest lõpuni, sest pinge ei langenud.

noh, kui sa tahtsid keegi kommenteeriks, ma siis panin nüüd kirja :) tegelt ma loen sind kogu aeg läbi riideri ja kiidan teistele, et huvitav.

Anonimo ha detto...

Uskumatud seiklused, sellest saaks kohe väikse filmi :) Ei olnud tõesti raske lõpuni lugeda :) linchik

Katu ha detto...

hei sirje, muide ma nàen google analyticsist, et sinu blogi kaudu tuleb mulle kogu aeg siia lugejaid. vàga huvitav.

liiiinchiiiik! me peaksime helistama, ma arvan.

Reede ha detto...

Ma praegu lükkasin oma hommikusöögi edasi, et su lugu läbi lugeda. Või on see juba lõunasöök, kell saab 12.
No mis ma siis ütlen - suured tänud su emale, et ta sul kõiki raamatuid lugeda lasi (ma olen juba kooliajast saadik veendunud, et inimesed, kes saavad lapsena palju lugeda, kirjutavad alguses häid kirjandeid ja hiljem tulevad neist suurepärased kirjanikud) - tema külvatud seeme pole mitte viljatusse pinda langenud!
Ja tore, et siiski ka Itaaliat suudad heas valguses näha :) Ma nimelt lasen kõigil oma tuttavatel, kes on välismaa elust saanud sügava depressiooni, läbi lugeda sinu selle kirjatüki, kus sa igatsed rootsi kultuuri ja rahulikult järjekorras seisvaid inimesi itaalia elukorralduse asemel. Et nad näeksid, et kõigil on raske.
Minule küll jättis London kunagi päris hea mulje, aga ma polnud seal üksi ja vihma ka ei sadanud. Mehed olid kaabudes ja viskasid stiilselt keppi enda ette ning naistel oli kübarad (sattusime kuninganna aiapeo lähedale hängima).
Igatahes soovin sulle ilusat elu ja teravat sulge :)

karmen ha detto...

katu, sa oled endiselt parim! jätka sama värvikat elu ja ka meie elu on lõbusam!