Kodumaa, kuidas sul läheb? Mina siin elan võrdlemisi rahulikku elu ja seda võib märgata ka sellest, et Nummiku klassi WhatsAppi grupis toimuv ajab lausa muhelema ja tekitab kiheluse teha midagi, mida teha ei tohiks.
Eile saabus gruppi kooli direktorilt A edastatud sõnum, mis kokkuvõtlikult oli selline, et kas me senise korra asemel, et kolmapäeviti pakime lastele lõunad kaasa, oleksime huvitatud lõunast kooli sööklas.
Algus oli hillitsetud.
C ja O vastasid, et neid huvitaks. Mina samuti, et oleks mõistagi mugav. C2 kommenteeris, et põhimõtteliselt pole antud juhul tegemist kellegi individuaalse mugavusega vaid kauaoodatud ühiskondliku abikäe ulatamisega kõigile lapsevanematele. Ma arvan, et enne perenaiseks hakkamist õppis ta Naapolis õigusteadust. Need Naapoli advokaadid paistavad sellega silma, et lihtsalt “jah” asemel panevad sihukese lause kokku, et sealt mõtet kinni püüda on nagu paljaste kätega angerjat jahtida.
Aga nüüd hakkas vaikselt immitsema.
F kirjutab:”Aitäh toreda ettepaneku eest, aga enne kui pole selge, mismoodi see lõppeb, et koolilõuna maksumus nelja euro peale tuuakse, ei ole mina kindel koolitoidu kvaliteedis. Rooma ümbrus on täis abusiivseid prügimägesid, tulekoldeid ja mina isiklikult lasen oma toiduained Trentinost saata.Vähemalt kolmapäeviti saan ma rahulik olla, sest teen oma lapsele ise lõuna. Vabandage mu isepäisust, aga tundsin vajadust oma eitavat vastust motiveerida.”
F sõbranna A lisab:”Mina ei ole sööklast huvitatud. Küll aga tahaksin kooli direktsiooni tähelepanu juhtida asjaolule, et kolmapäeviti lapsed söövad oma kodust kaasapandud lõunat klassiruumis, mis ei ole absoluutselt hügieeniline.”
G teatab:”Jah, söökla oleks mugav, aga olen F-ga nõus”
A vastab:”F ja G, kas teie pojad ei ole kõik päevad peale lõunat koolis? Kui kolmapäev välja arvata, siis nad ju käivad sööklas? Minu lapsele söökla ei meeldi, aga isiklikult hääletan söökla poolt.”
M kommenteerib:”Olen F-ga nõus. Lõuna maksumuse vähendamine on murettekitav, sest kindlasti mõjutab see toidu kvaliteeti. Pealegi ei meeldi mulle, et soe toit seisab pikka aega plastmassist taldrikute peal.”
F peab vajalikuks täpsustada:”Jah, minu poeg veedab kolm pealelõunat koolis ja on sunnitud sööklas sööma. Sellepärast, kui kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval on tal võimalus süüa kodutoitu, olen valmis selle lisakohustuse võtma ja talle süüa tegema. Kolmapäeviti toitu termosega kaasa panna ei ole minu jaoks raske, sest see on mu lapse tervise huvides. Tahaksin aga väga teada, kus tuleb toit, mida sööklas lastele serveeritakse. Hetkel, täieliku infopuuduse ja linnavalitsuse hoolimatuse olukorras eelistan ise oma lapsele süüa teha. Küsimus on ainult ühes lõunasöögis, aga aasta kokkuvõttes on see päris mitu päeva.”
A mobiliseerus!
Saatis gruppi söökla järelevalvekomisjoni raporti, mis tõele au andes andis teada, et kontrolli teostamise päeval sõid lapsed: pastat võiga, singiviile ja keedetud porgandit. Ei täheldatud säilivusaja ületanud toiduained ning söökla oli puhas.
Lisandus pikem sõnum (kuidas ta seda telefonis trükkida viitsis?) toidu säilitamise teemal. Umbes, et termoses toit ei säili ja et orgaanilised toiduained riknevad kiiremini kui mitteorgaanilised. Lisatud viited erialasele kirjandusele ja puha.
A sõbranna O pidas vajalikuks toetust avaldada:”Palun räägime asjadest koos konkreetsete faktidega ja ärge tekitage valehäiret. Kui teil on infot, et sööklas on probleeme, siis kontrollige enne oma fakte.”
Lisandus väike kõrvalepõige teemal koolisööklate riigihange, kas hanke tingimused eeldavad orgaanilist või mitteorgaanilist toitu jne ning miks meie klassist kedagi söökla järelevalvekomisjonis ei ole.
Selle peale teatas F, et tema kandideeris, aga A ei andnud talle infot, mis koormuse see roll täpselt kaasa toob ning asi jäi sinnapaika.
Vahepeal saatsid mõned emad sõnumeid, et loomulikult kodutoit on ikkagi kodutoit ja me kõik teame, et sööklat ei saa koduga võrrelda, aga oma perekondliku logistika huvides hääletavad nad söökla poolt, kuna nad on rongaemad. Selle peale lendasid kappidest välja teisedki rongaemad. Mõni tunnistas, et on kolmapäeval kaks korda kell 11 kooli ukse peale koputama tulnud, sest unustas hommikul lapsele lõuna kaasa panna. Mõni teinegi teatas, et ta on hoolimatu ema ja tihti unustab kolmapäeviti lõuna teha ja peab ostma hommikul enne kooli tulemist esimesest ettejuhtuvast baarist kuivanud pizza. Mõni naljatas sellepeale, et kutsuge neile lastekaitse. Mõni teine jällegi vastas, et tänapäeval ei saa nende asjadega nalja teha. Mille peale üldsus noogutas kaasa, et tõesti-tõesti, tänapäeval ei saa enam üldse nalja teha.
F aga tundis vajadust käärima hakanud tundeid väljendada:”On rõõm näha, et meil on demokraatia ning aktsepteerite entusiastlikult arvamusi, mis on teie omadest erinevad! Kõigest hoolimata tahaksin toonitada, et minu arvamus ei olnud mõeldud kaebusena ja kas me võiks palun lõpetada teiste inimeste arvamuse mitteaktsepteerimise? Oleks palju intelligentsem olla konstruktiivsed, mitte destruktiivsed.”
Teised tundsid end puudutatuna ja ei saanud jätta kerkimata igihaljas teema “Kes on rohkem hõivatud”.
C alustab:”Vabandust, aga miks me sinu meelest demokraatlikud ei ole? Mina aktsepteerin enamuse valikut ja väljendasin oma huvi söökla vastu, sest olen organiseerimatu ema ja sööklalõuna kolmapäeviti PARANDAKS minu lapse elukvaliteeti. Sinu arvamus on püha samamoodi nagu minu oma”.
Ka O ei pidanud vastu:”Austan sinu arvamust ja kutsun sind üles seda motiveerima. Nagu enne öeldud, kui sul on kindlaid andmeid, et söökla ei ole turvaline, olen valmis ühinema võitluses. Aga kui sa kirjutad, et “lapsed söövad plastmassist taldrikutelt”, kuigi tegelikult on taldrikud paberist, levitad sa valeinfot.”
Organiseerimatu Ema C tundis vajadust veel pisut nüpeldada:”Mina ei kandideeri söökla järelevalve komisjoni, sest ma usun et nende pakutavad tingimused on lastele sobivad - inimväärilised, aga mitte suurepärased. Nagu kõik sööklad. Samas, kui ka õpetajad söövad samas sööklas, ei näe ma põhjust kahelda. Mismõttes ma sinu arvamusel jalgadega trambin? Mismõttes ma ei ole demokraatlik?”
F:”Vabandage, aga mul ei ole selle grupi jaoks nii palju aega nagu mõnel teisel. Küsimus saadeti meile otsustamiseks ainult täna hommikul. Vastasin ja motiveerisin oma vastust. Head suve jätku kõigile!”
Vahepeal tulid kapist välja veel mõned emad, kes teatasid, et hääletavad söökla poolt, sest on nende hulgas, kes unustavad kolmapäeviti lapsele lõuna kaasa pakkida. Imestasin siin omaette, et hissand, millised unustajad. Ise kõik hommikul kell 8 nii korralike föönisoengutega ja puha. Olin millegipärast arvamusel, et kõigi nende emade lastel on ranitsas lasagnekarbike valges rätikus.
A oli end kogunud:”Sõnavabadus võidab alati, aga tuleb rääkida konkreetsetest faktidest. Demokraatia peab baseeruma tervel mõistusel. Vastuseks, F, sinu infopäringule, kui sa söökla järelevalvekomisjoni kandideerida tahtsid, edastasin sinu küsimuse, aga mulle ei tulnud vastust. Pealegi, nagu sa mäletad, ei ole sul kõrgharidust biokeemia, meditsiini või veterinaaria vallas, mis tähendab, et sa ei kvalifitseeru. Kõigest hoolimata, kui tunned soovi, võid järgmisel aastal uuesti kandideerida. Sellest hoolimata, et ma olen väga hõivatud inimene, leian ma aega, et meie klassi lapsevanemaid esindada ning räägin ainult siis, kui mul on konkreetseid andmeid. Sinu küsimusele vastamise asemel oleks mul palju parematki teha.”
A2 pidas vajalikuks vahele hüpata:”Usun, et oleks aeg volüümi vähemaks võtta. Hetkel on küsimus kolmapäevases lõunas ja arvan, et mitte kellegil pole õigust kritiseerida teiste inimeste isiklikke arvamusi. Me kõik tahame oma lastele parimat”
M viskas end selili:”Vabandust, ilmselgelt kaheksa-aastane laps ei erista veel plastmassi paberist. Minu info pärineb mu tütrelt. Vabandan veelkord ja karistuseks joon lonksu plastmassist pudelist, mis on olnud mu kotis 43-kraadises kuumuses täna hommikust saati.”
A2 proovis asja naljaks keerata:”Kas siis nii ekstreemelt on tarvis? Piisab, kui Rooma õhku hingata!”
Teisedki proovisid vestlust rahulikumale rajale keerata. Saabus sõnumeid “me kõik soovime oma lastele parimat”, “austame kõigi õigust oma arvamusele” ja päringuid, kuidas M-i tervis nüüd on.
M2 saatis hiigelpika sõnumi, milletaolisi aeg-ajalt grupis ette tuleb, kategooriast “kas kõiki asju on vaja Whatsappi grupis ajada” ning pakkus välja, et taolised asjad võiks meili teel tulla, sest töötaval emal ei ole aega kõiki neid sõnumeid menetleda. Mille peale ei saanud mõistagi puududa sõnum, et ka mittetöötavatel emadel on vähe aega. F lisas, et ta juba ammu teeb A-le ettepanekuid, et olulised infod ja küsimused, millele peaks reageerima, tuleksid meili teel, et tööl olev inimene, kellel pole Whatsappi grupi jaoks aega, saaks neile vastata.
Ja nüüd, Kodumaa, mu dilemma koht.
Peale vilgast mõttevahetust grupi emade vahel tuli täna hommikul sõnum ühelt isalt. Ütlen kohe ära, et ma pole tema suhtes just arvamuseta. Nimelt ühel esimestest klassiüritusest jäi ta mulle kohe silma kui üks pirtsakas pseudointellektuaalist serial father. Anyhow, sõnum on selline:”Demokraatia tähendab teiste ideede austamist ja enda arvamuse kohandamist, kui enamuse arvamus indiviidi arvamusega kokku ei lähe. Kui enamus eelistab sööklat, siis kodutoidu dissidendid peavad seda aktsepteerima. Isiklikus plaanis: olen orb ning kogu elu sööklas söönud. Arvan, et meie lapsed võiksid sellest palju õppida, kui nad näevad, et väljaspool kodu süüakse teistmoodi. Mina jäin ellu ja võitlen edasi!”
Vot ma siin mõtlesin omaette, et nii kui seda orvu-juttu lugesin, tuli Monty Pythoni neli Yorkshire meest meelde. See konkreetne skets näiteks. Mis oleks, kui saadaks selle, itaaliakeelsete subtiitritega mõistagi. Kusjuures ma ei ole üldse ilkuja tüüp. Mul oleks omalt poolt pakkuda lõputuid lugusid sellest, kuidas oli kaheksakümendatel Vene okupatsiooni ikke all koolisööklas süüa, rividrilli, tuumasõja harjutusi teha, Lenini pildi ette sinililli viia ja koolitundide ajal kartuleid korjata. Oh ja talvel läbi lumehangede kooli kõndimised, sukapükste parandamine, välikemps ja muu nõukogude dickens.
Üldsegi, Kodumaa, kuidas teil lasteaia ja kooli gruppidega on? Kas teil üldse on grupid? Kas vahel nalja või meeleheidet ka saab? Näiteks sain hiljuti Ameerikasse kolinud sõpradelt teada, et neil pole üldse mingeid gruppe ega vanemate vahelist suhtlust. Aga sinust, Kodumaa, ei tea ma selles vallas kohe mitte midagi. Kuidas üldse tänapäeval Eestis lapsevanemad suhtlevad? Kas on nii nagu Ameerikas?
