venerdì, settembre 25, 2020

In another news

Lapsed läksid uude kooli. Kool on väiksem, õpetajad on armsamad ja lahkemad. Õpitempo on rahulikum.

Mul väga suuri ootusi kooli suhtes ei olnud, aga asi, mille suhtes mul üldse ootusi polnud, on siinsed emad. Kodumaa, kindlasti oled vaadanud sarja "Orange Is The New Black". Ja seal esimeses osas peategelane läheb vanglasse, eks? Ja seinte ääres ja igal pool on naiste grupid. Sellised räsitud ja ülemeigitud ja juuksed valet värvi värvitud ja etnilised grupid kõik eraldi, eks? Kes laseb hantlid korraks allapoole langeda, kes jätab sõbranna juuste värvimise hetkeks ja kõik põrnitsevad uut tulijat.

Jummel, eile esimesel koolipäeval ei pannud eriti nagu tähele, aga täna läksin lastele järele ja oli täpselt nagu seal sarjas. Võrreldes Roomaga on siinsed emad kõvasti nooremad. Noh, üks koomik ütles ka, et kui lastesõimes oled 39-aastane lapsevanem, siis teised ütlevad sulle "poisike". See oli ilmselt mingi suurlinnade teema, sest siin on emad nooremad, tunduvad pigem hilised kahekümnendad või varased kolmekümnendad. Selle eest on nad kõvasti ülekaalulisemad. No ikka korralik ülekaal - seda juba mingi kiirdieediga ei lahenda. Juuksed on kõigil kas mustaks või punaseks värvitud. Tohutu meik ja tätoveeritud kulmud. Räägivad hirmus kõva häälega ja puudu pole ka etnilised grupid. Eriti silmatorkav on hispaania emad. Kus nad muidu on, ma ei tea. Ausalt ma ei teadnud, et siin väikelinnas hispanic community on. On ka mingi Ida-Euroopa grupp. Vist rumeenlased, aga kindel ei ole. 

Igatahes täna lähen siis lastele kooli järele ja kõik need grupid vakatasid ja mõõtsid mind pilguga. Mõnesid oma laste klasside emasid ma natuke juba olen näinud. Tervitasin, aga vastu ei teretatud. Põrnitseti. Peale mõningast viivitust üks Alicia Keys'i teisik ütles "Tere". Hispanic community ajas enda kuidagi eriti puhevile, mõned toetasid seal jalaga vastu seina ja puhusid suitsu millegipärast nii väljakutsuva näoga, et ma kohe imestasin, et mis väljakutseid nad siin näevad. Nad olid kuidagi nii naljakad, et hea, et mul mask ees oli. Muidu oleks vist tuldud tiibadega mulle lõua alla vehkima ja nõudma, et: "Bitch mis siin naerda on ah tahad kakleme ah!". 

27, 28 Ritorna, Ortona

"Neutral buoyancy is a state of equilibrium. It occurs when an object in a liquid is weighted so precisely that it neither sinks downwards nor floats upwards. A neutrally buoyant object hangs suspended in the liquid like a bubble frozen in a block of ice. This balance between floating and sinking is what scuba divers seek to achieve, which brings them as near to a sensation of weightlessness as can be experienced without going into space. This liberation from gravity's tiresome pull frees not just the body, but also the mind." 

Tim Ecott "Neutral Buoyancy" 

Eelmisel reedel sain sõnumi, et pühapäeval lähme kaldalt sukelduma. Suurepärane võimalus ujuvusega tegelemiseks!  

Mulle meeldib hommikul vara tõusta ja välja minna. Inimesi on vähe, tõusev päike kuldab nii armsasti loodust, õhk on hommikuvärske, seekord langesid õrnas meretuules esimesed kollased lehed plaatanitelt.
Niisiis, kotid autosse ja seekord Ortona sadamasse. Sadama juures on üks väike armas majakas ja majaka taga Ortona linna parim salakoht - rand! See on üks väike lahesopp, mis kivirüngastega suurest sadamast eraldatud. Lahesoppi ja avamerd eraldab üks rida suuremat sorti kive, mistõttu seal on alati mõnus vaikne vesi. Kivine põhi, enam-vähem nähtavus ja palju mere-elukaid. Lisaks elukatele on seal alati mõni allveekalamees.
Selles rannas käivad Ortona linna vanemad elanikud. End nahkjaks päevitanud valgete habemetega vanamehed ja sellised stiilsed vanad prouad, kes kannavad kahemeetrise raadiusega kübaraid, ümmargusi suuri päikeseprille ja trikood ning nõjatuvad kivirüngastele nagu Sofia Lorenid. Vanamehed tegelevad ujumisega, allveekalapüügiga ja hiljuti nägin üht, kes tegi vist vees hõljudes mediteerimist. Õieti alguses arvasin, et kuseb, aga ta hõljus seal joogiasendis vähemalt pool tundi, silmad kinni. Prouad kõik see aeg nõjatuvad kivirüngasetele ja töötavad oma päevituse kallal. Noori inimesi pole ma seal rannas eriti märganud. Vahest neil eakatel babyboomeritel ongi plaanis selle ranna saladus endaga koos hauda viia?

Ritorna nimeline rand on L-i põhiline sukeldumiskoht, kuhu viiakse kõik need, kes esimest korda meres sukelduvad ja muidu harjutusi teevad. Seekord oli peale minu üks armas noor paar, tulid esimest korda elus sukeldumisega tutvuma ning üks mees R, kes oli äsja kursuse teinud ja esimest korda meres. 

Tingimused olid ideaalsed ujuvusega tegelemiseks. L tegeles noorpaariga ja jättis mu omaette toimetama. Noored olid nii armad, lesisid veepinnal, käest kinni ja kogesid uuel moel hingamist. Tegin Rga väsinud sukelduja triivimist ja krambiharjutust. Sain oma üllatuseks teada, et varustusega ujuda ja teist sukeldujat sikutada on mugavam selili ujudes. Niisiis, lestadega kõnnid selg ees ja varustusega ujud selili. Kodumaa, võid märkmeid teha! 

L kui sukeldumisinstruktor hakkab mulle selles mõttes järjest rohkem meeldima, et ta valmistab oma õpilased tohutult hästi ette ja manitseb neid hoolega kõiki turvalisusega seotud harjutusi tegema. Enne vetteminekut küsitles L R-i justkui range koolmeister. "Kuidas näitad, palju õhku on? Buddy check kuidas käib? Viis asja, mida teed enne vee alla minekut?" R vastas eeskujuliku õpilasena kõik õigesti. Hea, et ta minu käest seda viit asja ei küsinud. See oli muidugi lihtne, umbes et snorkel suust ära, rego veest puhtaks, rego suhu, pöidlaga allapoole või midagi muud sellist. Ma polnud kunagi sellest mõelnud, et jagan need tegevused viieks etapiks. See oleks umbes nagu "jaga voodist tõusmine" või "lille kastmine" viieks etapiks.

Kui harjutuste vahel vaba aega oli, laskusin pisut allapoole, eksperimenteerisin kilodega. Tahtsin seda harjutust teha, et lased vesti tühjaks ja siis vaatad mitme kiloga vesi täpselt silmade kõrgusele jääb, aga kuidagi nagu ei jõudnudki. 10 kiloga sain ujuvuse paika! 

Siinkohal ma ei tea, kas vanus on selline, et ei mäleta kõike elus juhtunut, aga need kaks korda, mil ma peale mõningast pusimist ujuvuse paika sain on mu elu säravaimad hetked! Tühja neist diplomitest ja edutamistest ja sünnitustest ja maiteamillestveel, mis mulle hetkel meelde ei tule! Parim asi maailmas ja kõige tähtsam saavutus on täiuslik ujuvus!
Kui ujuvust pole, siis puudub igasugune kontroll asjade üle. Kord vajud alla, tonksad vastu meretaimi ja koralle, ajad lestadega liiva üles ja koperdad nagu pimesikk. Ma kujutan ette, kuidas mereelanikud negatiivse ujuvusega sukeldujat vaatavad - umbes nagu täistuubitud bussis, kui purjus kodanik peale tuleb! Kui ujuvus on positiivne, siis lendad ülespoole nagu õhupall, üritad millestki kinni haarata ja vesti tühjaks lasta, aga ikka lendad ainult ülespoole. Tüütu! Neutraalne ujuvus - see on täiuslik lendamise kogemus. Kui ujuvus on paigas, siis alles võib asjadest rõõmu tunda! Hakkad aru saama, kus oled, kes siin veel on ja kulged selles rahulikus võluriigis teadlikuma külalisena.
Vee all toimub ujuvuse kopsudega reguleerimine aeglaselt. Kui palju sisse hingad, peaks teoreetiliselt üles tõusma, aga kuna enne oled välja hinganud, siis tegelikult vajud sissehingamise ajal alla. Välja hingates tõused üles, sest enne oled ju sisse hinganud. L õpetas, et ma peaks kopsud korralikult tühjaks hingama ja siis vähem sisse hingama. Toimis tõesti hästi. Instintiivselt tekib vee all tahtmine suured sõõmud hingata, samas ujuvuse seisukohast on parem lasta kopsud tühjaks ja vähehaaval sisse-välja hingata, et ujuvust hoida. Boonusena säästab see ka õhku, kui väiksemate sõõmudega hingata ja vestiga mitte mängida. 

Tegime kaks pooletunnist sukeldumist kivirüngaste ümber. Esimese sukeldumise lõpu poole leidsime kaheksajala. Jällegi minu sügav imetlus L suhtes. Ta suudab lainete ja maiteamille järgi vee peal olles aru saada, kus kohas vee all kaheksajala koobas on, et sinna tagasi minna. Kahjuks teise sukeldumise ajaks oli kaheksajalg vist sõpradele külla või jahile läinud. Kivirüngaste avamerepoolses küljes olid lained nii palju liiva üles ajanud, et nähtavust polnud ollagi. Mitu korda kaotasin teised ära ja tuli üles tulla, et nad täispuhutava poi järgi üles leida. Üldiselt tegelesin enamuse aega oma ujuvusega ja pidasin pingsalt silmas L-i lestade neoonkollaseid krõpse. Musti lesti ei näinud, aga krõpsude järgi midagi nagu nägi (kuniks ta meetri kaudusel oli). 

Teine, liivases vees, sukeldumine meenutas mulle elu esimest meres sukeldumist Hiiumaal. Eelmisel päeval oli torm olnud ja põhjast muda üles ajanud. Nähtavust polnud ollagi, mingi valge supp. Enam-vähem kohe peale vee alla minekut kaotasin kaaslase ära. Vist olin ca 4 meetri sügavusel ja ühel hetkel arvasin, et nüüd vist suren siia. Minu ees, taga, üleval ja all oli ainult valge supp. Mitte midagi muud, ainult valge supp. Enda jalgugi ka ei näinud. Ma ei saanud enam aru, mispidi ma olen ja kas mu pea on üleval või all. Nüüd tagantjärele arvan, et ilmselt oleks võinud vesti õhku täis lasta ja küll oleks rahulikult üles kerkinud. Aga ikkagi esimene sukeldumine ja suures paanikas tegin kõige suurema vea - hakkasin hinge kinni hoidma. Kes seda enam mäletab, kui kaua too paanika kestis. Ilmselt mitte väga kaua, sest ilma hingamata pikalt olla ei saa. Korraga ilmus kaaslane ka udust välja ja kobisime kiirelt kaldale tagasi.    

Tim Ecott kirjutab veel:

"Scuba diving is not, as Jacques Cousteau famously put it, 'an entry into the Silent World'. The sound of one's own breathing is amplified and compounded by the demand valve from the scuba tank. Air bubbles escaping from the regulator mouthpiece make a constant burbling nose. Coral reefs crackle, like ageing bones. Many fish and crustaceans make pops and grunts, slight sounds, muffled to the human ear, but they add to the noise none the less. The silence that divers seek is more internal. Diving makes you think and allows you to think alone.
Underwater, there is freedom from everything terrestrial. For me, inner space more accurately describes the place my minds goes when underwater. The mental release that neutral buoyancy brings is even more valuable than the interaction with creatures of the deep."

Tim pani juba kõik kirja. Kui peaks mõnipäev Tim'iga peale sukeldumist paadis istuma, siis piisab pilguvahetusest ja me mõlemad teaksime täpselt, mida teine tunneb. Istuksime vaikides, käed reelingule toetatud ja vaataksime horisonti kuni paat sadama poole popsutab. See on alati nii. Kui minekul käib vestlus maast ja ilmast, võrreldakse sukeldumiskogemusi ja varustuse eripärasid, siis tagasi tulles ollakse veel oma sisemaailmas, täiusliku hingelise tasakaalu seisundis, mida sukeldumine annab. 

Tremiti jääb seekord ära, sest meri on tormine. Loodan hirmsasti, et tänavusel hooajal veel kasvõi kaldaltki korraks minna saaks. Ma võiks kasvõi mingeid basseine puhastada, kui saaks ainult vee alla minna. 

 


  




domenica, settembre 13, 2020

In another news

Kodumaa, tavaliselt ma teen suve lõpus sulle väikese kokkuvõtliku kirjakese, et sind tänada sooja vastuvõtu eest ja meenutada, et mõtlen su peale ka pikkadel talvekuudel. Sellest on hirmus kahju, et nüüd see Covid meie vahele kiilu lõi ja ei saanudki sind tänavu külastada. 

Tegelikult mind oodatakse hetkel mere äärde, aga tahtsin sulle jooksu pealt teada, anda, et oled ikka mu südames ja kohe kui pisut õgveneb, tulen sulle külla. 

Muidu vahepeal kolisime siia Abruzzosse. Et kui peaks uus lockdown tulema, siis on vähemalt puhtam õhk hingata ja saame mere ääres olla. Lapsed on ka uues koolis. Kool peaks 24ndal septembril avatama. Eks vaatame, mis saab. Mul väga kõrged ootused ei ole. Paralleelselt teeme Üleilmakooli, et eesti keele oskusest midagigi alles jääks.

Rohkem polegi eriti uudiseid. Maikuust saati oleme siin vaikselt elanud. Mere ääres käinud, koolitükke teinud, ainult sugulaste ja väga väheste sõpradega suhelnud. Mulle isiklikult tundub, et olen peamiselt koristanud, pesu kuivama riputanud ja süüa teinud kõik need kuud.

Soovin sulle vihmastesse sügisõhtudesse hubaseid hetki armsate inimeste keskel, kaminatuld, sooje tekke, teed ja õunakooki ning astreid vaasi. Ja et vahel ka mõni päikeseline päev tuleks, kui saab ette võtta virgutavaid jalutuskäike erksinise taeva all ja kolletunud lehtedes rabistada. Hoia ikka jalad soojas ja kanna mütsi! 

25, 26 Eremo d'Annunziano

Kas mu elus tuleb päev, mil kirjutan "oli tavaline sukeldumine"? Kuni see päev tuleb, kavatsen kõigist neist erakordsetest sukeldumisest sulle, Kodumaa, kirjutada, sest logi leheküljed jäävad kitsaks. "Kavatsen" on mõeldud umbes nii, et "Kavatsus on, vahendid on. Kui aega leiab, siis kirjutan".

Kaldalt on juba mitu korda käidud. Seekord sain üle 15 aasta esimest korda paadist sukelduma. Aadria mere rannik, sügavus keskmiselt ca 5m, max 6m. 5 mm wetsuit, 10 kg, steel tank. Ujuvusega oli raskusi veel, aga ma töötan selle kallal. Lainetus oli päris korralik ja segas pisut. Tegime kaks pooletunnist sukeldumist, vahepeal pinnal puhkasime. Paati ei hakanud minema, sest lainetusega oleks see üks tobe rassimine olnud.

Minnes nägime delfiine. Olid päris kaugel, kui lähemale jõudsime, ei näinud enam. M ütles, et nägi kilpkonna. Keegi teine ei näinud, aga tundus usutav jutt.

Esimest korda elus nägin freediverit. Olen kuulnud, et nad mediteerivad hoolega ning see mees tundus tõesti palju mediteerinud olevat. Samas, itaallastele omaselt, kuigi oli näha, et ta eelistaks mediteerida, vestles paadis viisakalt. Oli tohutult heas füüsilises vormis. L tõdes kah kõrvalt, et kui balloonidega sukeldumisel on vajalik tehniline ettevalmistus, siis freediveril pigem füüsiline. Freediver jättis mulle tegelikult väga sügava mulje. Ta oli hoopis teistsugune inimene, kuidagi mungalik. Ja hiljem, kui sukeldusime, siis teda kohates oli natuke tunne nagu oleks mõnda mereolendit silmanud. Liugles sinna-tänna samal ajal kui meie oma balloonidega põhja lähedal kulgesime. Erinevus balloonidega sukelduja ja freediveri vahel oli nagu meduus vs lest.

Vee all tuttav Aadria mere põhi - kivid, korallid, anemoonide maailm. Kuna lainetas, siis anemoonid ja vetikad hõljusid nagu tontide juuksed. Peamiselt tegelesin ujuvuse probleemidega. Alguses ei saanud alla mindud, siis pani M paar kilo juurde, aga selle järel olin liiga raske ja muudkui vajusin vastu vaeseid kive. Siis lasin vesti pisut õhku ja kerkisin viuh! üles jälle. Et selle kõige juures teistest mitte maha jääda, ujusin ja rapsisin nii, et endal oli ka piinlik. Note to self: järgmisel korral proovin Lga kokku leppida, et kui alla jõuame, saan kõigepealt ujuvuse paika ja siis hakkame edasi liikuma. Aga üht-teist jõudsin märgata ka. 

See koht on L-i privaatne võlumaailm. Ta teab, kus kasvavad kaks gorgona koralli, mida tavaliselt meie kandis ei leidu. L ise avastas need ja ta on selle üle väga uhke. Ütles, et nad kasvavad paarimeetrise vahega, aga tal võttis kokku 10 sukeldumist, et need üles leida. Lisaks veel corallo cervello ja siis need asjad, mille nime olen unustanud. Nagu ilma tiputa koonused. Miskid mereussikesed ehitavad neid. 

Tegime tiiru ümber kivide. Vahepeal sile liivane põhi. siis jälle kivid. L tundub teadvat kõiki nende kivide õnarusi ja koopaid. Vaatas siia-tänna sisse ja otsis midagi. 

Ühes õnaruses oli kaheksajalg end kokku kerinud. L üritas teda pisut tegevusele ergutada, aga kahekasajalg puges sügavamale peitu.

Teises sügavamas kohas lesis merepõhjas scorfano (misiganes ta nimi eesti keeles oleks). Mossitas ja vaatas meid. Kordamööda lähenesime ja vahtisime talle otsa. Scorfano lesis ja mossitas tuima näoga, ainult silmad liikusid. Tundus natuke eestlaslik. Mis seal ikka, ujusime minema

Palju oli väikesi kalu, aga ma pean otsima koha, kust nende nimed ja näod kokku panna saab. Uus tuttav oli tiigri moodi kala. umbes käe suurune ja täpselt tiigri triipudega. Üldiselt hiljem arutasime, et kuna nüüd on vähem paate merel, siis näeb rohkem kalu. L arvas lausa, et ta pole kunagi selles kohas nii palju kalu näinud. Oli ka üks kala, mida süüakse, aga ma ei tea, mis ta nimi on. Kui kätte oleks saanud, võinuks nelja inimese lõuna teha. 

Hiljem istusime sadamas ja meie laua kõrval tõmbas sigarit üks valgelokiline keskealine mees. Selline tüüp kelletaolisi alati väikelaevade sadamates kohtab - valged lokid, sigar, polosärk, sügav päevitus, õllekõhuke. Istub seal nagu kaheksajalg koopas ja vestab juttu.

Ühesõnaga, arutasime seal, et hommikul nägime delfiine ja merehunt asus jutustama. "Delfiinid on tohutult intelligentsed". Noogutasime kaasa. Sülelapski teab, et delfiinid on intelligentsed. "Nad on nii kuradi intelligentsed, et võtavad võrkudest kalad ära. Aga kaladest, kurat, elab terve perekond! Hiljuti ühtedel siin sai süda täis. Läksid püssiga merele ja lasid kaks delfiini maha. No oleks, et nad püüavad tonnide kaupa kala. aga kui sul on võrgus 15 kilo, mis sa pead maha müüma, et peret toita... Aga nad on kuradi intelligentsed. Nagu kassid! Kui iga päev kell seitse paned süüa, siis kass on kolmveerand seitse juba kohal. Delfiinid - samamoodi! Aga perekonnad elavad sellest kalast! Delfiin on armas küll, aga kui küsimus on ellujäämises...." Merehunt tõmbas pika sõõmu sigarist ja mõõtis meid, tõsinenud sukeldujaid, pilguga mis ütles ainult üht:"Lumehelbekesed olete! Muretsete siin delfiinide pärast, aga PEREKONNAD PEAVAD ELAMA".

Merehunt jätkas:"Hiljuti mehed said korraliku tuunikala õnge otsa. No selline korralik purakas!" Merehunt ajas käed laiali. "Aga siis! Kaks ampsu ja tuunikalast oli ainult pea järel!" Merehunt tõmbas sõõmu sigarist ja mõõtis publikut pilguga. "VALGE HAI!" "Tohoh!" hüüatasid sukeldujad ühest suust. Julgesin küsida, et kas tõesti Aadria meres on valged haid. A teadis, et väikseid haisid ikka leidub, aga et valge.... "Valge hai! Tõsijutt," noogutas merehunt. "Mehed jätsid selle tuunikala pea kus seda ja teist, panid mootorile hääled sisse ja robinal minema sealt!"

Selliste vahvate kalamehejuttudega tulin täna sukeldumast tagasi. 

Põhjast üles tulles vaatasin kaugenevat rohelist merepõhja, kus vetikad ja anemoonid lainetuses lehvisid. "Järgmise korrani, mu armsad anemoonid!" Järgmine peatus: 27.september ja Tremiti.