giovedì, marzo 19, 2020

14 päeva

Seda juba ennustati, et karantiin võib inimestevahelistele suhetele drastiliselt mõjuda, aga seda ei osanud oodata.

Emade Whatsappi grupis lahvatab üks tüli teise järel. Kaks ema on juba grupist solvunult lahkunud. Aga ma ei viitsi neist tülidest siin pikalt pajatada. Haiged teemad. Nummikul on nii idiootsed õpetajad ja ma ei tea, kuhu kooli ta panna nii, et ei peaks siit ära kolima.  Ainult ühte asja tahan universumilt küsida:"Kas nende õpetajate enda isikliku inimväärikuse pihta ei käi see pohhuism, millega nad oma töö tegemata jätavad? Kas neil piinlik pole?"

Meil kodus on olukord laias laastus rahulik. Roku on elutoast teinud kodukontori. Muidu teda eriti näha pole, õhtul umbes üheksa paiku väljub sealt, tervitab reipalt perekonda ning jalutab rahulolevalt koju st kööki. Lapsed on erakordselt armsad ja tublid tegelikult kõige selle kodusistumise ja kodusõppimise juures. Muidugi vahel nägelevad ja jauravad, aga enamuse ajast saavad hästi läbi, aitavad majapidamistöödes ja aitavad isegi üksteist teinekord. Mitu korda päevas on videokõned sõpradega, mis tekitavad siin tohutut elevust.

Kõige raskem on õppimine, sest kuna kooliga puudub lastel igasugune kontakt juba kaks nädalat, pole neil mingit huvi ja ma ei tea ka kaua minagi suudan siin üksipäini esimese ja kolmanda klassi õpetajaks olla. Õpetajad panevad endiselt kolme eri kanalisse õppimisi üles. Sealt ma siis nokin nagu kana teri. Iga koduülesanne eeldab mingit väljaprintimist (milleks neil õpikud on?). Osad õpetajad on arvanud, et selle asemel, et ise lastele uusi teemasid seletada (kasvõi Whatsappi video kaudu) piisab mingist suvalisest youtube videost. Kui ma siin juba kaeblema hakkasin - Nummik, tuleb välja, peaks nüüd hakkama fotosünteesi omandama. Vähemalt ekoolis oli üleval ilma igasuguse seletuse või kommentaarita link sellele videole. Maitea, internet on täis asjalikku materjali, kasvõi see või see. Mis jaoks see tobeda teadlase video vajalik oli? Kelleks see õpetaja meid peab?

Anyhow, eestikeelse koolihariduse vallas on ainult häid uudiseid. Hakkasime Üleilmakoolis pihta. Nummikule meeldib. Hurmurile meeldib aga lausa niiväga, et ta hakkab kohe hommikul uurima, et millal eesti kooli teha saaks.

Oh, unustasin mainida. Täna õhtul sain teada, et Roku huvitub vanade püstolite ja hobuseraudade restaureerimisest. Näed, Kodumaa, 14 päeva oleme siin koos kinni istunud ja tuleb välja, et omapäraste huvidega inimesega elan koos. Google analüütikud on Roku huvidega juba ammu kursis. Küsisin, et kuidas Roku selle temaatika peale sattus ja ta ütles, et korra vaatas midagi ja nüüd igast aknast tuleb sellel teemal midagi. Viisaka inimesena ta tänab, võtab vastu ja tutvub materjaliga.

Ta tuli siit korraks läbi ja arutasime neid asju. Tuleb välja, et ka laamade pügamise teemal on ta päris mitu videot juba ära vaadanud. Hissand, milline erudeeritud abikaasa mul on! Milline silmaring!


domenica, marzo 15, 2020

Üheteistkümnes päev: ooper ja koerad







Koerte turuväärtus tõuseb!


Mainisin siin paar päeva tagasi Nummiku muusikatunde, mida me eraviisiliselt maksame. Ma isiklikult ei oodanud sellest midagi erilist, mõtlesin, et ilmselt kannavad raha tagasi või midagi taolist. Aga ei! Need muusikatunnid on illustreeriv näide sellest, et kui itaallased on motiveeritud ja raha leidub, siis tehakse imelisi asju. Hing täitub rõõmu ja imetlusega! Isegi Nummikut hakkas täna ooper huvitama.

Tasutainfo, Kodumaa, kui sind ooperiklassika huvitab. Neid ooperitunde korraldab Europa InCanto. Facebookis on leht Europa InCanto lehele ja telefoni saab installida Europa InCanto äppi. (Kuidas on "äpp" eesti keeles?). Ning tänavuse õppeaasta ooper on "Elisir d'amore".

Niisiis, Europa InCanto on korralikult organiserunud. Nad hakkasid iga päev kl 11 Facebooki virtuaalseid õppetunde üles panema. Kohe korralikult tehtud tunnid on.

Eilses tunnis loeti raamatust ooperi sisu ja näidati pilte. Näiteks eelmisel aastal oli "Turandot'iga" kaasas üks korralik trükis. Ilmselt tänavu oli ka trükis ette nähtud, aga nad ei jõudnud neid välja jagada või jäid kooli või midagi. Anyhow, eile loeti jutte ja näidati pilte.

Aga tänane tund oli puhas kuld igale ooperihuvilisele! Võeti esimene lugu "Bel conforto al mietitore" ja analüüsiti seda, kuidas Donizetti selle loo üles ehitas, mis efekti erinevad pillid annavad, millised pillid moodustavad rütmibaasi, millised annavad loole karakteri. Lõpus muidugi häälega ka. Vaata, äkki siit saad vaadata, kui huvitab. Ja nüüd näiteks, Kodumaa, otsi Youtubest mõne kuulsa ooperiteatri esituses "Bel conforto al mietitore" ja hoopis teine asi seda kuulata! Mina kuulasin seda näiteks.

Ja lõpetuseks on mul hirmus hea meel, et Europa InCanto midagigi Itaalia rikkalikust kultuuripärandist lastele edasi annab ja veel nii, et huvi tekitab ja külge jääb.


sabato, marzo 14, 2020

Kümnes päev: muusika ja koerad

Tere, Kodumaa. Kuidas karantiin läheb? Jõudsid kuivaineid ja vetsupaberit varuda? Meil siin vetsupaberi puudust eriti ei ole. Küll aga oli poodidest kadunud nõudepesumasina sool. Niisiis, tuli see Amazonist tellida ja et trendikas olla, panin korvi ka 84 rulli vetsupaberit. Väiksemat pakki ei olnud. Ja et kuller ainult soola ja kempsupaberi pärast kodust välja ei peaks tulema, lisasin ka 24 pakki Kleenexi taskurätikuid ja 3 pudelit nõudepesuvahendit.

Nagu ma aru saan, siis kogu maailm imetleb täna itaallaste oskust karantiini tingimustes tuju üleval hoida. Muusikud mängivad rõdudel pilli, inimesed laulavad ja plaksutavad, vikerkaartega plagud lehvivad kevapäikeses. 


Aga mitte kõik pole nii solidaarsed. Meil siin Whatsappi gruppides liigub ka sedasorti huumor:

Kokkuvõttes:
.. Reedel kl 18 pean minema rõdule, laulma Itaalia hümni ja mängima vabalt valitud pilli.
.. Laupäeval kl 12 pean minema rõdule ja plaksutama.
.. Laupäeval kl 19 pean minema rõdule, laulma "Azzurro" ja hõikama "mortacci tua".
.. Pühapäeval kl 18 tuleb jälle rõdule minna ja laulda "Il cielo è sempre più blu".
Vahepealsetel vabadel hetkedel pean joonistama lina peale vikerkaart. Pagan võtaks, ma lootsin sellest karantiinist midagi rahulikumat!


Liikumispiirangud on endised. Pescaras pidada lausa trahve tegema ning mõned linnad on kinni pannud pargid ja mererannad, kuhu liiga tihedalt koerajalutajaid ja tervisesportlasi kogunes. Rooma kohta ei oska ma midagi öelda, sest täna väljas ei käinud. Kell 12 unustasin rõdule mina. Õhtupoole siin oli mingi sagin ja laulmine, aga polnud aega. Mina olen üks neist inimestest, kellel on kodus tohutult tegemist.

Koerte turuväärtus on tohutult tõusnud, sest niisama ringi jalutada ei tohi, aga koeri võib õue viia. Kellel koera pole, see peab mängukoera peale lootma, nagu pildilt näha.  Aga kõrval pildi peal on see kuulus tõend, mida teoreetiliselt iga kodanik peaks taskus hoidma, kui välja läheb. Minul ei ole tõendit, sest seoses laste õppematerjalide väljatrükkimisega sai printeris tint otsa. Uus tint ja 5 pakki A4 paberit tuleb kunagi järgmisel nädalal ja nii ütlengi politseile, kui kinni peetakse. Seni mõtlesin, et laenan garaazist koera. Nimelt selles garaazis, kus autot hoiame, elab üks armas valge koer Tommy. Me oleme Tommyga lausa nii suured sõbrad, et mul on pakiruumis pakk koerte küpsiseid. Alati, kui lastega garaazi jõuan, läheb uskumatuks sagimisekes - Tommy hüppab ja jookseb nagu arust ära. Lapsed ajavad Tommyt taga ja panevad ta igasugu vigureid tegema, et ta oma küpsised ausalt välja teeniks. Ükskord garaazi omanik ütles, et ta võiks filmi teha iga kord, kui me autot parkima tuleme. Vahel oleme Tommyt ka jalutama viinud, nii et mul on kõrged lootused selles suhtes, kui peaks vaja olema koera laenata.





venerdì, marzo 13, 2020

20 päeva veel

Tere, Kodumaa.

Näen, et sinagi oled asunud koroonaviiruse vastu võitlema. Mis tähendab, et minu kirjadel ei ole selles mõttes enam erilist uudisväärtust, et sa teed samu asju, mis meie siin. Aga vähemalt saame võrrelda.

Meil on kakskümmend päeva jäänud.

Liikumispiirangud on muutunud karmimaks. Eilsest võib kodust väljas käia ainult mõjuva põhjusega. Mõjuv põhjus on tööle või arsti juurde minek. Toidupoodi ja apteeki on ka lubatud minna. Samuti koera jalutama. On lubatud tervisespordi harrastamine vabas õhus, hoides 1,5m distantsi. Kui niisama mittesportlikus riietuses ringi jalutad või ilma koerata oled, peab olema kaasas endal kodus välja trükitud tõend, kuhu sa oled kirja pannud, mis asjaoludel oled kodust välja tulnud ja kus on su registreeritud elukoht.

Eile hommikul viisin Hurmuri parki (mõjuv põhjus: laps vajab värsket õhku). Kindluse mõttes riietusime lycrasse, et tervisesportlaste moodi välja näeks. Veetsime pargis kahekesi imeilusa kevadise hommiku. Jalutasime, korjasime lilli, ehitasime elevatside lõksu. Täielik ema-poja kvaliteetaeg ühesõnaga. Et mitte väga suurte gruppidega väljas liikuda leppisime Rokuga kokku, et viin lapsi ühekaupa parki ja pigem hommikupoole, kui on vähem inimesi väljas.

Ülejäänud osa eilsest üritasin lapsi juhatada vaimse valgustatuse teele läbi jagamistehete ja kümnendike (vt ka: partide ski chalet). Üht-teist sai tehtud, aga palju on veel teha. Lubasin endale nukra mõtiskluse sellest, et mis pahandus see on, mida kool küll lastega teeb. Enne kooliminekut olid mul rõõmsad, uudishimulikud lapsed. Ammutasid teadmisi nagu käsnad. Lugesime raamatuid, käisime näitustel ja klassikalise muusika kontserditel. Nüüd aga nad ainult lesiks aluspükste väel diivanil ja popsutaks piipu, kui vähegi võimalus antaks.

Ent naaskem päevasündmuste juurde. Lillepoed on kinni. Pildil on viimane vaasitäis värskeid lilli, mis mul hankida õnnestus. Meenub, et vene ajal me kõik kuivatasime roose ja saialilli. Tol ajal ma väga ei küsinud endalt, et miks lilli kuivatati. Kuivatasin minagi. Aga ma arvan, et tuleks nüüd vist lillede kuivatamise traditsioon taas au sisse tõsta, sest mine tea, millal jälle lillepoed lahti tehakse. Kodumaa, te pole vist nii kaugele veel jõudnud kauplemispiirangutega, aga kui sulle ka meeldivad lilli täis vaasid, siis soovitan kempsupaberi ja tatra kõrvale ka lilli varuda. Eriti roose ja saialilli, mida on hea lihtne kuivatada.


Olen alati imetlenud itaallaste oskust rasketel aegadel erakordset inimlikkust ja kokkuhoidvust üles näidata. Seegi kord polnud solidaarsuse demonstratsioone vaja kaua oodata. Minu lifeline ehk Whatsappi gruppide kaudu saabub pidevalt solidaarsusele, kaaskodanikest hoolimisele üles kutsuvaid sõnumeid. Mõni päev tagasi hakkas levima initsiatiiv, et laskem lastel joonistada suurele paberile või voodilinale (Voodilinale joonistada?! Gasp!) vikerkaare, kirjutame sinna peale "andrà tutto bene" ehk "kõik läheb hästi" ja riputame selle rõdule või aknale. Alguses suhtusin sellesse teatava sarkasmiga, sest mulle ei meeldi, kui täiskasvanud panevad lapsi mingeid oma sõnumeid esitama. Aga Hurmuri klassis päris mitmed tegid ja saatsid kõigile pilte oma kunstiteostest. Mõni oli asjast kuidagi teistmoodi aru saanud ja kleepinud pildi akna peale küll, aga nii, et pilt on seestpoolt näha, mitte väljast. Täna hommikul ilmus esimene vikerkaar ka meie vaatevälja. Nüüd ma enam ei ole nii sarkastiline - ikkagi karantiini üheksas päev ja midagi peab ju tegema, et päevad õhtusse saata. Kunst leevendab kannatusi ja rõõmustab hinge!

Whatsappi gruppides levib üleskutse korraldada laupäeval kl 12 flashmob - kõik lähevad rõdudele ja teevad ühe korraliku aplausi, tunnustuseks meile kõigile pingutuste eest, mida me kaaskodanike heaks teeme. Jällegi, minu sisemine Sarkastiline Katu ütleks, et vanasti sooritati kodumaa heaks Suuri Kangelastegusid, mitte ei külitatud diivanil, filme vaadates ja koduseid toite mugides. Samas jällegi, Sentimentaalne Katu arvab, et päris armas initsiatiiv ja kindlasti laupäeval kell kaksteist läheb ta rõdu peale seisma. Kui teisi ka paistab, siis plaksutab, aga üksinda ja päris esimesena ei julge.  Kui eriti kedagi ei ole, siis Katu teeb näo, et tal oli vaja lillede küljest kuivanud lehed ära korjata laupäeval täpselt kell 12.

Rõdudest rääkides. Imetlen jäägitult inimesi, kes on ostnud endale aiaga maja ja viitsinud kõik need aastad nendes aedades umbrohu, öökülmade ja kahjuritega võidelda selle asemel, et vabal ajal näiteks kvaliteetkirjandust nautida või kohvikus jalga kõlgutada. Täna saavad kõik aiaomanikud oma ausalt väljateenitud vabaduse iga kell värsket õhku nautida. Korteris elavad inimesed on sunnitud rõduga leppima. Õnneks on meil kaks rõdu. Nummik võttis eile köögipoolse rõdu kasutusele ja leiutas armsa mängu: spray pudeliga tuvide pihta vett pritsida. Mingi hetk olid kõigi naabrite rõdudelt tuvid ära peletatud ja kuivavad pesud pisut vähem kuivad. Nummik ei lasknud end tuvide puudumisest heidutada. Pani pesupulgad jalgade peal püsti ritta ja lasi veejoaga nende pihta märki. Päris kenasti kukkusid pikali nagu väikesed tinasõdurid.


Lisaks itaallastes avalduvale inimlikkusele ja solidaarsusele, olen alati imetlenud nende leidlikkust. Lisatud pildil on härrasmees Tollo külast, kes koduste vahenditega endale maski meisterdas. Just sedasordi leidlikkust ma imetlengi. Näiteks Roku Töökas Isa, kes tegi vanast pesumasinast kapi. Või Roku, kes paneb mööblit loodi laste puzzle tükkidega. Ühesõnaga see on üks sedasorti leidlikkus, et vaatad mingit asja ja näed selles mingit peidetud potentsiaali. Kodumaa, nägid, ma võtan tagasisidet kuulda ja kirjutasin "potentsiaal" seekord õigesti?

Tervise teemal on hetkel seis selline, et Rokul on endiselt köha. Täna öösel oli tal raske hingata ja süda puperdas. Lõpuks kella viie paiku hommikul, peale magamata ööd, helistasime kiirabisse ja lõppes see umbes nii:
"Kas tahate haiglasse minna või meedikut koju?"
"Eee... ma ei tea. Tahaks, et keegi mind üle vaataks ja aitaks otsustada."
"Võin saata kiirabi teile järele, aga arvestage, et haiglas on praegu kõik kohad täis."
"Sellisel juhul ma ilmselt sooviks meedikut koju. Päriselt.. ma tahaks lihtsalt, et keegi mind üle vaataks. Mul on halb olla."
"Kiirabiautol ei ole meedikut. Kui soovite meedikut koju, siis helistage oma perearstile."
"Ahah, hästi. Aitäh teile. Headaega."
"Headaega!"

Lõpetuseks tahaksin väljendada oma tänulikkust Amazoni ja Zalando suhtes, kust neil päevil saab osta kõike sellist, mida toidupoest ei leia ja palju muudki. Olen tänulik kõigile kulleritele, kes oma tervisega riskides meile kõik tellitu koju toovad. Olen tänulik kõigile toidupoodide töötajatele ja armsatele põllumeestele, kes meid toidu ja värske kraamiga varustavad. Tänu neile on meie kodus viibimine päris mugav äraolemine.

Ja üldiselt, universumit tänan selle eest, et saame olla kodus, mitte haiglas või Türgi-Kreeka piiril.

giovedì, marzo 12, 2020

Kiri eesriide tagant

Kallis Kodumaa,  kirjutan sulle sellepärast, et sõpradelt tuleb murelikke küsimusi. Vähe sellest, on hakanud kirjutama inimesed, kellest ma aastaid kuulnud pole. Ja kui juba Rahvusringhääling ka kirjutas ning intervjuud palus, siis mõtlesin, et vast peaks kirjutama - for once and for all - mis olukord siin Itaalias hetkel valitseb.
Intervjuu osas ma mõtlen veel, kas julgen televisoonis esineda. Nimelt alustuseks - juuksurid on kuni 3.aprillini suletud ja nagu me kõik teame, enesest lugupidav daam ei jookse kunagi trammi peale ning käib alati juuksurist läbi enne kui televisioonis üles satub. Väärikus tuleb säilitada igas olukorras, ka kriisisituatsioonis!

Alustuseks vastus põhiküsimusele "Kuidas teil on?"
Meil siin on kõik üldiselt hästi, optimistlikult arvan, et võiks halveminigi olla. Minul ja Rokul on köha. Mina tean täpselt, et sain oma köha eelmisel laupäeval staadionil, kus oli särav kevadpäike ja külm kevadtuul.
Roku oli ka enne suuremat ärevust ja koolide sulgemist arvamusel, et ta sai oma köha ja kurguvalu eelmisel pühapäeval, kui Nummiku skautide koosolek pool tundi kauem kestis ja ta õues tuule käes ootas. Käis rahulikult kolm päeva tööl, aga kui kolmapäeval Whatsappi gruppides igasugu infolekkeid levitama hakati ning neljapäeval koolid kinni pandi ja Põhja-Itaalias esimesed suuremad liikumispiirangud kehtestati, kasvas temas tohutu ärevus.
Neljapäeva õhtul oli karm. "Katu, mul on palavik!" "Jaa, kallis, palju on?" "KOLMKÜMMEND SEITSE MIINUS KAKS!" "Võeh," olin ma üllatusest keeletu. Aga kogusin end kiiresti ja katsusin pisut lõbustatult talle meenutada, et tavaliselt palavik algab 37st ja üldiselt kui veel 39 pole, siis rohtu ei võeta ja ollakse operatiivsed. Roku ei lasknud end kõrvale kallutada:"Meil, meestel, on need asjad teistmoodi!". Lesis voodis, köhis ja ammutas sotsiaalvõrgustikest uudiseid, arvamusi, libauudiseid ja muud pahna koroonaviiruse kohta.
Reedeks oli ta juba nii ärev, et helistas spetsiaalsele telefoninumbrile ja palus viirusetesti teha. Sealt saadeti ta perearsti jutule. Muide, arstid ei võta juba 1.märtsist vastu patsiente, kellel on hingamisteedega seotud sümptomid. Nõustavad ainult telefoni teel. Arst  kirjutas köhasiirupi välja. Roku on hoolikalt siirupit võtnud ja kodust töötanud. On näha, et Roku Tööka Isa geenid löövad välja. Roku on kõik haigusepäevad istunud arvutis ja tööd teinud, umbes nagu rikaste roomlaste kodudes elavad koduabilised - rügavad varavalgest hilisõhtuni, ainult pühapäeva pealelõunal saavad puhata.
Vahepeal jõudis Roku teist korda viiruse abiliinile helistada, kust ta taaskord viisakalt pikalt saadeti. Eilsest tunneb ta, et tal on hingamishäired ja "viirus ronib kopsudesse". Katsun teda rahustada, et need on ärevushäired, mitte hingamishäired. Ta on ise ka nõus, et vast need hingamisraskused on sellest, et ta on pinges tööl toimuva pärast ja muidu ka. Vahepeal on ta taas oma perearstile helistanud, kes kirjutas välja antibiootikumi. Tänu sellele sain teada, et Itaalias on täiesti olemas mingi e-retsepti keskkond. Arst paneb sinna retsepti üles, patsient logib sisse, prindib retsepti välja ja läheb sellega apteeki. Tiigrihüpe! Anyhow, täna on Rokul teine antibiootikumi päev. Köha nagu eriti vähemaks pole läinud. Vaatame, kuidas läheb.
Närvide rahustamiseks vaatame siin industriaalsetes kogustes komöödiaid ja naljatleme niisama. Vahel ka tülitseme, sest need koduse isolatsiooni päevad mööduvad meil umbes nii, et Roku istub arvutis või lesib diivanil ja vaatab filme. Lapsukesed elavad kinnisideega "kuidas saada kätte Roku telefon ja seal peituvad mängud". Vahel saavad telefoni enda kätte ja siis tulevad Rokule töökõned, lapsed ei anna telefoni tagasi, tülitsetakse, ähvardatakse, karjutakse, nutetakse. Kui Roku on telefoni tagasi võtnud tunnevad Nummik ja Hurmur üldiselt rõõmu sellest, et kool on kinni; mängivad, kaklevad, loobivad asju, kukuvad kõrgetelt kohtadelt, kiusavad üksteist, vaatavad filme. Üldjoontes keelduvad nad pesemisest, oma toa korda tegemisest, õppimisest ja õues käimisest. Mina jällegi tõusen varavalges, valmistan maitsvaid koduseid toite ja küpsetisi, teen pingutusi majapidamise korras hoidmiseks, tegelen pidevalt tsükliga pesumasin-pesurest-triikraud, käin poes-apteegis (mis pole tänapäeval üldse lihtne enam), üritan hoida järje peal lastele saadetud õppimisi, kantseldan poisse, loen Hurmurile sajandaid kordi ette raamatut "Mumin al mare" ning proovin oma võsukesi väsimatult juhatada õpingute, isikliku hügieeni, korra ja värskes õhus liikumise vooruslikule teele. See kõik ei ole kerge, aga hoolimata lapsukeste vastupanust ja kalli kaasa passiivsusest rassin siin varavalgest kuni hiliste õhtutundideni. Köha peale pole ausalt öeldes aega mõeldagi. Vahel Roku üritab kiita:"Oh sa oled nii tugev!" või "Oh kus sul on energiat!" ja mina tõmban selle peale tüli üles, et MIDA TE PIKUTATE SIIN, ENDAL KÕIGIL JUUKSED PESEMATA. MARRS SOKKE MAAST ÜLES KORJAMA JA ÜLEÜLDSE, KES JÄTTIS JÄLLE MUSTAD TASKURÄTIKUD DIIVANI PEALE. HURMUR, NÄPP NINAST VÄLJA JA HAKAKE MIND AITAMA! Nii elame. Aga ma teen tohutuid pingutusi, et end valitseda ning säilitada positiivne ellusuhtumine ja mingigi kultuursus. Tuleb ju 3.aprillini vastu pidada.

Eraldi peatükk oleks "virtuaalne kool". Sina, Kodumaa, oma e-viguritega kindlasti nüüd muheled habemesse. Itaalia kool aga on üks ajale jalgu jäänud ja alarahastatud koloss, kus õpilase saatus igas üksikus aines sõltub konkreetse õpetaja pädevusest ja motivatsioonist. Kui lapsel veab, satub motiveeritud ja kompetentse õpetaja peale. Kui ei vea, siis vaevleb kuidagi oma aastad ära.
See indiviidist sõltumine on ka neil päevil näha. Koolil puudub igasugune koordineeritus või strateegia või üldse mingi idee. Kaugõppe organiseerimine on täielikult õpetajate isiklikel õlgadel.
Näiteks Hurmuril on selline itaalia keele õpetaja, keda ma juba esimesest minutist imetlen. Imeline inimene, Õpetaja Suure Algustähega. Kohe esimesel kodusolemise päeval saatis ta Whatsappi kaudu hästi ilusaid, rahulikke ja julgustavaid sõnumeid ning lubas, et varsti tuleb ka õppimist. Valmistas professionaalsed videod, kus seletab nii kenasti materjali, et silmad-kõrvad rõõmustavad. Laeb e-kooli üles materjalid, mida vanemad peavad lastele välja printma. Töö käib ja täiuslik kommunikatsioon!
Hurmuri matemaatikaõpetaja on varsti pensionile minemas, aga muidu selline armas proua. Alguses temast väga kuulda ei olnud, aga kolmandaks päevaks oli ta end kogunud. Saatis meile armsa video, kus lähivaates nägime ta ninasõõrmeid altpoolt ja selgitas, mida lapsukesed lähipäevil tegema peaks. Materjali ta e-kooli ei laadinud, aga Whatsappi kaudu saime fotod lehtedest, mis asusid ta kirjutuslaual. Et neid välja printida, pidi natuke fototöötlust tegema, aga ma annan talle kõik andeks, sest lisaks valmistas ta 50 MB video. Videos räägib ta muinasjuttu sellest, kuidas pardikesed ehitasid endale järjest mägedesse majakesed ja kui kümme maja kokku tuli, lammutati individuaalelamud ning ehitati korralik ski chalet kümne toaga. Muinasjutu moraal on see, et kui kümme ühendikku on koos, siis tekib vältimatult kümendik. Hästi armas video ja hääl sihuke nummi vanaema stiil. Visuaalse poole pealt kasutas ta selle videos pilte ja joonistusi ning ninasõõrmed peale ei jäänud.
Õpetajate Anna ja Carla videod ummistasid mu telefoni nii ära, et täna olin sunnitud kaks tundi veetma telefonist failide arvutisse tõstmise ja kustutamisega. Kodumaa, sa ei taha teada, mida kõike lapsukesed sel ajal kokku keerasid. Mingeid haigeid eksperimente etüülalkoholi ja potililledega. Roku samal ajal valmistas lõunaks maitsva pasta ning ma säästan sind, Kodumaa, sellest, kuidas köök pärast välja nägi ja mida mu vaesed närvid selle kõige peale ütlesid.
Üldiselt Hurmuril on ka teisi õpetajaid ja aineid, aga neist pole veel kuulda olnud. Kool on kinni 3.aprillini, nii et minul tekivad siin juba omad ärevushäired, et kuidas nii saab, et lapsed ei käi kuu aega koolis ja midagi ei õpi. Täna asusin igatahes neid juba Üleilmakooli kirja panema, et õpivad vähemalt Eesti kooliski midagigi. Nummik ja Hurmur ise ei viitsi, aga ma kavatsen seda Eesti kooli vagu künda kõigi nende koduste einete, Roku ärevushäirete ja triikimata pesu kuhjate vahel.
Anyhow, tulgem Nummiku juurde. Temal ei ole õpetajatega eriti vedanud ja seda on ka neil päevil tunda.
Kõige aktiivsem on matemaatikaõpetaja, kes kohe esimesel koolivabal päeval saatis kirja,  kus jutustas lastele, kuidas ta tegi küpsiseid, käis jooksmas ja toimetas kodus ja soovis teada, kuidas lapsed selle vaba päeva on veetnud. Ai kuidas mul käsi tahtis tõusta, et talle kirjutada, et selle asemel, et tegeleda spordi ja küpsistega võiks lastele midagi õppida anda! Edaspidi on ta end aga tõestanud kui üpris armas ja aktiivne virtuaalõpetaja. Tehniliste teadmiste puudmist kompenseerib ta innukusega. Saadab natukesehaaval õppimisi, on paar amatöörlikku videot teinud, kus õpetab jagamistehteid ning andis oma meiliaadressi, et lapsed saaksid temaga otse ühenduses olla. Ta tundub olevat selline, kellel on entusiasmi erinevatel päevadel kuidagi eri tasemel, aga õige kuuseisuga on ta üpris kena inimene.
Teistest õpetajatest oleme kuulnud niipalju, et e-koolis on üleval itaalia keeles neli harjutust ning ajaloos ja geograafias anti umbes kolm lehekülge õppida. Muusikas peab Nummik ooperit kuulama. See on üks päris kena projekt, mida me eraviisiliselt maksame. Igal kooliaastal võetakse muusikatunnis üks ooper ette, kuulatakse see läbi, õpitakse laulud selgeks, tehakse kostüümid ja kevadel minnakse teatrisse esinema. Eelmisel aastal oli "Turandot" ja tänavu on "Elisir d'amor".  Nummikul on "Elisir d'amor" suhtes väga tugevad seisukohad along the lines of "täielik kräpp" ja "absoluutselt kuuldamatu materjal".  Mida muusikatundides riiklik programm ette näeb, seda ma ei tea, sest meie kooli muusikatunnid on see vanemate poolt kinnimakstud projekt, mis peaks olema justkui lisaks põhiprogrammile, aga siin Itaalias on palju sellist, mille kohta ei maksa küsimusi esitada. Ühesõnaga katsume kuidagi seda va ooperit kuulata. Eelmisest aastast on mul "Turandot" sõna-sõnalt peas. Vähemalt augustis oli veel.

Selle kõige peale tahaks ma kahte asja veel teada anda. Meil on kogu aeg e-kool olnud, aga sinna ei ole mingit infot üles laetud. Seda kasutatakse selleks, et kaks korda aastas saaks tunnistusi vaadata. Tunnistused on alati suur üllatus, sest vahepealsel ajal ei tea me midagi hinnetest ja siiani ei tea ma, kuidas tunnistusele hinne tekib. See on siinkandis Küsimus Mida Ei Küsita.
Aga muidu on e-kool kasulik rakendus, sest eelmisel aastal avastasin tänu e-koolile, et koolis on Nummik vale isikukoodiga registreeritud. Et seda parandada, tuli minna umbes täiskuu ajal kaduneljapäeval kooli sekretariaati ja kirjutada avaldus, et isikukood ära parandataks.
Tänu koroonaviirusele aga on e-kool elule tõusnud! Õpetajad on asunud koduseid töid sinna üles laadima. Kõik seda muidugi ei tee, aga mõned siiski. Kui hoolikalt otsida ja tuhnida, vaadata menüüst  "kodused tööd" ja siis ühest teisest kohast otsida menüüst valiku "teated" alt "koolist saadetud dokumentatsioon" või siis alternatiivina "õpilase isiklik dokumentatsioon", siis sealt leiab ka midagi ning kuidagi paneb puzzle kokku. Ma ei tea siiamaani, mis jumalik valgustus mind sinna "õpilase isikliku dokumentatsiooni" alt koduseid töid otsima juhatas, aga neil päevil tuhnin iga päev mõlema lapse e-kooli kõik menüüvalikud läbi. Mis, muide, ei ole ka mingi niisama naljatlemine, sest tihtipeale jookseb kogu see krempel kinni - ilmselt ülekoormusest - ja tuleb paari tunni pärast uuesti proovida ja meeles pidada, kust juba otsitud ja kust veel otsida tuleb.
Mõned kodused tööd tulevad Whatsappi sõnumitena, mõned jällegi nii, et juhised on Whatsappis ja materjalid e-koolist alla laadimiseks. Nummiku matemaatikaõpetaja kasutab Padleti nimelist keskkonda koduste tööde üles laadimiseks, aga osad saadab ta meiliga lapsevanemate esindajale, kes meile siis meilid edasi saadab ning üht-teist paneb e-kooli. 
Juba selle peale, et aru saada, mida milline laps mul siin õppima peab, kulus mul täna julgelt tunnike. Tulemuseks ilus tabel ja süsteem, et lapsed saavad aru, mis päevaks midagi tehtud peab olema (jällegi, osadel kodutöödel on tähtaeg ja osadel ei ole) ja lapsed saavad ise pallikesed ära värvida, kui midagi õpitud saab. Kui lõpuks tabeli valmis sain vaatasin, et reaalset õppimist väga nagu polegi. Rohkem on häda kogu nende sõnumite ja kanalite vahel kahe lapse kodutööde puzzle kuidagi kokku panna ja teine suur ülesanne on lapsi motiveerida need vähesedki õppimised ära tegema.
Vahepeal muide saabus Hurmuri klassi lapsevanemate esindajalt rida sõnumeid, et tulles vastu lapsevanemate palvetele koduseid töid vähendada, on õpetajad nõus paariks päevaks pausi tegema. No mina muidugi ei saanud vastu panna ja kirjutasin kogu grupile, et minu meelest on koormus niigi väike ja ma arvan, et ei ole õige seda vähendada. Pigem võiks õppimise korraldamist paremini organiseerida. Et mitte niisama lahmida, pakkusin konstruktiivselt välja, et võiks ju teha nädala plaani ja kõik materjalid korraga üles laadida, et vanemad saaksid ühekorraga kõik välja printida, mis tarvis ja igaüks omas tempos siis õpib. Vastu tulid viisakad manitsused, et kõik ei saa endale lubada mitte tööl käimist (smack!) ning paljud lapsed viibivad kodus lapsehoidja või vanavanematega ja seoses sellega pole võimalik vanematel oma laste õppimist korraldada.
Jätsin selle vestluse soiku, aga minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et kui virtuaalne õppetöö oleks normaalselt korraldatud, siis tõesti isegi dresseeritud ahv saaks hakkama sellega, et anda 6-aastasele lapsele üks lehekülg c-tähte kirjutada või kuulata, kuidas ta kuuerealist luuletust loeb. Üks selline järjekordne olukord, kus eestlane Itaalias hüüatab mõistmatult:"Kuidas kuradi päralt nad nii lollid saavad olla?". Seda ta hüüatab enda sees mõistagi ja välja paistab... morn jõllitamine. 

See oli nüüd vastus küsimusele, et kuidas meil on. Vaadakem nüüd, kuidas laiemas plaanis täna Itaalias elatakse ja kuidas see minu mikrotasemel vastu peegeldus.

Üldiselt, Kodumaa, sa vist juba tead, et on liikumispiirangud. Koolid, spordiasutused, meelelahutus, ka vabas õhus kogunemised kuni 3.aprillini kõik kinni ja keelatud. Roku ütles, et teadagi pandid teatrid kinni - kord üle kümne aasta oli meil plaanis 7.märtsil teatrisse minna. Me nii ootasime seda teatrit... Enrico Brignagno "Un'ora sola vi vorrei"...
Toitlustusasutused võivad olla avatud hommikul 6st õhtul 6ni ja tuleb hoida distantsi. Toidupoed pidada olema lahti kauem, aga täna näiteks tabas mind üllatus! Nimelt eile läksin pagari juurde leiba ostma. Just selle mõttega, et see konkreetne leib säilib nädal aega, mitte üks päev nagu tavaliselt siinsed leivad. Umbes, et ostan selle leiva ja siis nädal aega ei pea enam leiva peale mõtlema. No jõudsin õhtul kohale - kõik otsas. Broneerisin siis tänaseks oma leiva ja lubati, et kl 11 tuleb ahjust välja. No jõudsin õhtul kella kuueks (vt ka: laste koduste tööde puzzle, failidest ummistunud telefon, kodused maitsvad eined, õppimised). Pagariäris valitses ärev kliima - just oli politsei käinud ja teatanud, et uue direktiivi kohaselt tuleb poed kl 18 kinni panna. Napilt sain oma leivakese kätte! Aga kohv oli kodus otsa saanud. Jalutasin Carrefouri, mis on tavaliselt 24h lahti. Selgus, et nemad on avatud kl 8-20, ostsin igaks juhuks natuke rohkem kohvi, sest nagu me kõigist sõjamemuaaridest teame, kohv ja tubakas on ebakindlate tarneahelate tingimustes tohutu defitsiit. Kui ma juba Carrefouris olin, varusin mustadeks päevadeks neli purki Häagen Dasz jäätist. Häegen Daszi konjuktuur on Roomas parematelgi päevadel üsna heitlik, vahel ainult ühte sorti saadaval ja puha.
Muide, poodidesse lastakse 6 inimest korraga ja ülejäänud seisavad tänaval, hoiavad järjekorras paarimeetrist vahet ja enamusel on maskid. Mõned käivad ka kummikinnastega. Kust nad neid maske saavad, ma ei tea, sest juba nädalaid pole apteekides maske saada. Olen näinud inimesi kandmas ka ehitusmeeste maske, milletaolisi ostsin kevadel DIY poest, kui rõdupiiretelt roostet maha lihvisin. Kas see on sama, mis meditsiiniline mask? Ma seni arvasin, et ei ole päris sama, aga mina olen vaid üks Väikese Aruga Katu.
Anynow, kui maskide ja desinfitseerivate ainete puudus välja arvata, on poed kaupa täis. Turul käisin ka. Seal oli pisut vähem müüjaid, sest mõned, kes Roomast väljastpool tulevad, ei saa või ei taha liikuda. Lähipäevadel pidada otsustatama, kas turg üldse kinni panna või hoida seda vähem päevi lahti kui tavaliselt. Turu sisepääsud olid teisipäeval veel kõik avatud, aga räägiti, et lähipäevil hakatakse ka seal piirama inimeste arvu. Turg on üks mu lemmikuid kohti ja ma juba aastaid ostan ainult sealt köögivilju ja kala. Ma ei teagi, kuhu peaks üldse minema, et värskeid artisokke või kartuleid või lehtkapsast saada. Kui turuga midagi juhtuma peaks, siis oleks kehvasti - elukvaliteet langeks kõvasti. Hetkel on teada, et laupäeval on turg kinni. Mu põhitarnijad on homme ja reedel kohal ning plaan on homme hommikul varakult turule sibada ning igaks juhuks pisut rohkem kraami varuda.

Vahepeal saabusid emade Whatsappi gruppide kaudu uued juhised. Väljas liikuda võib selleks, et: käia toidupoes või apteegis (soovitavalt üks inimene, mitte kogu pere); lemmikloomade füsioloogiliste vajaduste rahuldamise eesmärgil; sportlikuks tegevuseks vabas õhus hoides 2-meetrist distantsi.  Kõik muu on üldiselt mittesoovitatav.
Ühest linnast teise võib sõita ainult töö pärast, elukohta naasmiseks või mõjuva põhjusega. Kaasas peab olema spetsiaalne tõend, kus sa oled kirja pannud, mis eesmärgil liigud, kus registreeritud elukoht on jne. Ma nüüd ei tea, kas see ongi tõsi, aga perekondlikus Whatsappi grupis levisid uudised, et Pescaras olla sõjavägi tänavatele toodud, et kontrollida tänavatel liikujaid. Muide liikumiskeelu eiramise eest on trahvid ja vanglakaristus ette nähtud.

Siin Roomas on neil päevil väga vaikne. Vähe inimesi liikumas ja vähe autosid. Palju politseinikke on väljas. Näiteks eile, oma tulutu pagariskäigu ajal nägin, kuidas politsei ühte mänguautomaatide urgast kinni pani. Minu poolest võiks see kinni jäädagi. On inimesi, kes juba ahhetavad, et hissand nagu filmis elaksime. No minu meelest on maailmas palju kohti, kus elatakse palju hullemini kui meie neil päevil. See, et me peame kuu aega diivanil pikutama, perega koos viibima ja telekat vaatama pole ikka päris sama, mida Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas inimesed läbi elavad. Või kasvõi Türgi-Kreeka piiril.
Aga on ka positiivseid külgi. Rooma õhk pole ealeski nii puhas olnud! Imeline! Ja teisest küljest meie pere ööune kvaliteet on tohutult paranenud! Meil on pooled toad tänava poole. Tänaval on neli sõidurada ja üle tänava on rida restorane ning mingi muusikute urgas. Tavaliselt õhtul magama minnes kostab restoranide melu, siis mõne tunni pärast tulevad piiksuvad prügiautod ja hommikul juba umbes kuue paiku mühiseb korralik pidev voog autosid neljal sõidurajal. Regulaarsete intervallidega sõidab meie akna alt läbi ka kiirabi.
Nüüd aga selline vaikus, et.. noh... kuuleb, kuidas puud sahisevad! Ja tänavapoolseid aknaid saame tööpäeval iga kell lahti teha! Ei tule heitgaaside haisu tuppa. Tavaliselt me teeme neid aknaid tööpäeviti lahti ainult siis, kui vääääga vara ärkame, sest kell seitse tulevad juba värske õhu asemel heitgaasid. 

Kokkuvõtteks, kummalised päevad ja kuidagi kummalisemaks läheb. Ma arvan, et see on huvitav sotsiaalne eksperiment. Mäletad, Kodumaa, filmi "Open Water"? See, kus sukeldujate paar paadist maha jääb ja film muud polegi poolteist tundi hulpimist ja laineid, aga selle eest pidev, peen psühholoogiline pinge. Üldise meeleolu poolest siin karantiini päevil meenus mulle see film. Meil siin ka midagi väga ei juhtu, hulbime niisma, aga psühholoogiline pinge püsib.
Praegu on meil alles üheksas päev. 24 päeva on jäänud, aga me ei tea, kas see sellega lõppeb. Igaüks elab seda omal moel läbi. On neid, kes on paanikas. On neid, kes teevad nalja. On neid, kes püüavad ignoreerida või endasse tõmbuda. On neid, kes ehitavad vandenõuteooriaid. Näiteks paar tundi tagasi tuli jälle mingi sõnum, et tegelikult on see ettevalmistus selleks, et kohe tuleb sõda. Ameeriklased juba olla saatnud 30000 sõdurit Euroopasse ja keegi ei räägi sellest, aga selle viiruse segadusega valmistatakse meid kõiki ette Suuremateks Muutusteks. Mah... Muutustest rääkides, kindlasti see kuu aega karantiini toob kaasa muutusi meie ellusuhtumises, väga suuri muutusi majanduses ja poliitikas, suuri muutusi tarbimisharjumustes ja kindlasti positiivseid muutusi selles mõttes, et avastatakse, et tänu tehnoloogiale ei peagi ehk iga kord reisima igale poole.   

Iga päev toob uusi uudiseid ja otsest valgust tunneli lõpus veel mitte. Katsume 3.aprillini vastu pidada ja vaatame, mis edasi saab. Muidu Rokuga arutasime, et homme peaks toidupoes ikkagi korra käima ja kuivaineid varuma pikemaks perioodiks. Võib-olla mõni pakk kohvi ka juurde. Õnneks tubakat me ei vaja.

Oh, just tuli uus nali Whatsappi grupist! Kodumaa, kas teil on "Big Brother" sari, kus poolearulised solaariumisõltlased paariks kuuks kokku elama pannakse ja nende tülitsemisi filmitakse? Siin on see ka, Itaalia versioonis "Grande Fratello". Anyhow, nali on järgmine:"Ainukesed, kes viirust ei saa, on Grande Fratello tüübid, kes juba paar kuud seal majas kinni on. Kui me kõik haigestume ja sureme, on nemad ainukesed, kes pääsevad. Inimkonna huvides - pingutame ja püsime kodus, et jumala pärast mitte haigeks jääda!"

Kodumaa, tunnen sinust hirmsasti puudust. Pea vastu ja soovin väga, et sul möödub kergesti see kõik ja ükspäev me võime neile päevile tagasi vaadata ja üks vahva puhkusereis ette võtta, kallistuste ja kõige muuga. 

venerdì, settembre 27, 2019

Sisemisest ilust ja kasutamata potensiaalist

Kodumaa, sellist komplimenti nagu mul üleeile tuli, ei kuule iga päev. Mõni inimene ilmselt mitte kunagi elus. Või, noh, pool inimkonnast ilmselt kohe kindlasti mitte ja ülejäänud poole ehk naiste käest ma tahaks küll teada, kas teile keegi kunagi on öelnud midagi sellist nagu mulle öeldi.

Üleeile käisin günekoloogi juures. Tavapärased PAP testid ja asjad. Juhuks, kui küsimusi tekib, mainin kohe ära, et me ei oota perele täiendust.

Günekoloog oli sihuke pisike, hiire moodi, hallinevate juustega, natuke nunnalik proua. Ultraheli tehes hüüatas ta siirast heameelest särades:"Proua, teil on eeskujulikud munasarjad!" Võttis juba natuke nihelema ja muigama, aga günekoloog kündis edasi. "Teil on nii ilusad, nii täiuslikud munasarjad! Nende järgi ütleks, et te võiksite kümme aastat noorem olla. Ja hormonaalselt ka ma näen, on teil siin harvaesinevalt kõrge potensiaal."

Mida oleks kohane vastata sellise jutu peale? Eriti veel, kui nii ootamatult tuleb. Tänasin kuidagi kohmamisi komplimendi eest ja pobisesin midagi umbes, et ah see siis olekski mu sisemine ilu.

Günekoloog teatas, et ka välisest ilust pole mul puudu (hakkas juba natuke imelik) ja selgitas:"Meil siin Itaalias on inimestel suuri raskusi laste saamisega. Sellist pilti nagu teil, näeb harva." Tänasin ja täpsustasin, et mul tegelikult juba kaks last on ja rohkem tõesti ei ole võimalik majapidamisse lisada. "Kahju. Proua, te võiksite palju lapsi saada, kui te ainult tahaksite," nentis ta.

Nii ma siis kõndisin koju mööda päikesepaistelisi Rooma tänavaid ning mõtisklesin selle ootamatu komplimendi ning mu tohutu reproduktiivse potensiaali ja sisemise ilu peale, mida ma absoluutselt kasutada ei kavatse. Tundus päris naljakas. Helistasin Rokule, rääkisin loo ära ja saime pisut muheleda.

Õhtul viisime Rokuga Nummiku korvpallitrenni proovima. Nummik on väga pikka kasvu, kodus oleme pisut palli põrgatanud ja üldiselt Roku on veendunud, et Nummikul on tohutu korvpalluri potensiaal.  Varem oli Roku veendunud, et Nummikul on tohutu potensiaal kergejõustiku tegemiseks ja viis ta lausa kaks korda katsetele, kus Nummik keeldus osalemast.
Oleme ka muid spordialasid välja pakkunud, aga üldiselt edutult. Niisiis, on meil Rokuga natuke nagu kinnisidee, et tuleb leida mingi spordiala, mida Nummik harrastada võiks, sest nagu juba raamatus "Mu koer armastab dzässi" pereisa ütles:"Juba palja silmaga on võimalik eristada inimest, kellel on hobi inimesest kellel pole hobi. Mingi hobi peab inimesel ju olema!"

Nummik ei tahtnud ka korvpallitrenni minna ja tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et ta tuleb ainult täna ja ainult selleks, et isale headmeelt teha. Treener oli hiigelpikk ja päris handsome noormees, tätoveeringuid täis joonistatud nagu Kihnu Virve pearätik.  Oli kohe näha, et ta teab, kuidas häbelike või vastupuiklevate lastega käituda. Võttis Nummiku sõbralikult, aga enesekindlalt oma tiiva alla ning samal ajal, kui teised lapsed soojendust tegid, põrgatasid nad kahekesi palli. Nummik viskas nii muuseas paar korvi. Kusjuures tavaliselt tal ei lähe pall nii hästi ja nii kohe korvi, aga just seekord tegi kaks tükki järjest umbes sõrmenipsuga. Meie istusime Rokuga pingil, uhkusest puhevil ja rõõmsad nagu lihavõttemunad ning imetlesime oma tohutu korvpalluri potensiaaliga võsukese tegusid. Oli kaugele näha, et Nummik on samavanadest ja aasta vanematest lastest peajagu pikem ja tohutult tegija. Peale umbes kümmet väljakul veedetud minutit otsustas Nummik, et talle tänaseks aitab. Teatas treenerile, et ta rohkem korvpalli teha ei taha, tuli meie juurde ja arvas, et nüüd võiks siit ära minna.

Roku oli hirmus pettunud. Kõndisime auto poole ja tee peal üritas ta veel kuidagi Nummikut veenda, et kas sa äkki ikka tahaksid ühe korra veel proovida ja mõtle veel natuke, sul tuleb ju nii hästi välja. Kas sa nägid teisi lapsi? Kui lühikesed ja nõrgukesed nad on. Sa pole päevagi korvpallitrennis käinud, aga juba sa oled neist parem!

"Näed, amore," pistsin ma vahele. "Vahel lihtsalt on nii, et inimeses on potensiaal, aga ta ei kavatsegi seda kasutada. Mõnel siin on kõrge potensiaaliga munasarjad, mõni jällegi on kõrge potensiaaliga korvpallur, aga näed - alati ei lähe nii, et inimene teeb seda, milleks tal loomulikud eeldused on."

Pahvatasime naerma ja Nummik küsis, misasjad on munasarjad. Poetasin mokaotsast, et need on ühed sisemised organid, istusime autosse ja sõitsime koju.

sabato, settembre 07, 2019

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad


Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.

Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.

Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.

See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.

Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"

Õitsvad kibuvitsad.

Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.

Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.

Kargelt tumesinine meri.

Jällenägemisrõõm.

Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga. 

Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.

See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.

Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.

See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.

Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.

Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.

Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.

See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.

Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.

Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!







See on romantika, mu unetute ööde laul


Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.
See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.