sabato, gennaio 14, 2017

Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.


Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.
Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 


Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!

Kolmapäevase föönisoenguga naised

Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).

Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.

See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!

“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.

Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.

Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?

Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.

Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?

(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)

Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.

Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan? 

Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.

Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.


Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.
Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.

Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.



Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.
JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.  



Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.

venerdì, novembre 04, 2016

10 aastat



Kodumaa, täna saab täis 10 aastat tollest päevast, kui ma oma asjad punasesse kohvrisse pakkisin ja su maha jätsin. Erilisi tulevikuplaane ei olnud, kirg kihutas tagant. Ja vat mis juhtus. Täna istun siin ja mõtlen, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen 10 aastat oma elust Itaalias elanud ja siin vastu pidanud.

Kui ma ei teaks, et homme hommikul tuleb kohe neljanda käiguga ajama panna, formuleeriks diibimat sorti öösel-kella-kahese mõtiskelu, mis sisaldab märksõnu "identiteet (mis see on?), "juured" (kui neid üldse on), "immigrandi elu", "eesti keele unustamine", "sõbrad ja sugulased".

Ma mõtlen neil teemadel juba paar kuud, kui ehmatusega avastasin, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen Itaalias 10 aastat elanud ja ühest küljest oleks elu justkui minust mööda läinud ja teisest küljest olen elanud eriti emotsionaalset üles-alla elu. Ära nüüd, Kodumaa, solvu, aga leian, et Itaalia kogemus on olnud vajalik, et kasvada ja paremaks inimeseks saada. Ma arvan, et Kodumaa turvalises rüpes elades oleks ma täna hoopis teistsugune inimene. Kindlasti ignorantsem, vähem tolerantsem, võib-olla ka emotsionaalselt vähem tasakaalus, sest poleks olnud neid kogemusi, mis sunnivad kasvama, endasse vaatama ja väärtuste üle mõtisklema.

Anyhow, diibi mõtiskelu jaoks pole hetkel aega, sest ilu-uni kutsub. Hommikul otsustan, kas on kohane pokaale kõlistada või mitte, aga kindel on see, et sina, Kodumaa, oled mul endiselt südames.

Tarvitseb mul vaid korraks...

Ühel pühapäevasel pealelõunal juhtus selline ennekuulmatu lugu, et jäin hetkeks diivanile tukkuma ja Roku lastega tegelema. Kui ärkasin, avastasin, et sodisid KÕIK KOLMEKESI seina :)

Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.






martedì, ottobre 25, 2016

Minu kompromiteerivad tutvused

Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!

Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas

Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.

Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rusdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.

Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.

Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati

Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.

Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk  ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.

Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it.  Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.

Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)









sabato, ottobre 22, 2016

Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?

Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel.  Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?

Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.

Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?

Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.

Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.

Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.

Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.

Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!

PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!






lunedì, ottobre 22, 2012

Halloo

Tere, Kodumaa. Sulle oli tore kirjutada, aga nyyd on mul uus blogi - Teine Itaalia. Nàeme seal.

lunedì, marzo 26, 2012

Soola haavale

Depressiivsetel esmaspàevadel, peale seda kui pyhapàevane "Report" ilusti vaadatud ja jàrjekordne saast armsasti hingesoppidesse settinud, on sobilik kuulata Fabri Fibra ja Gianna Nannini esituses laulu "In Italia".

Ci sono cose che nessuno ti dirà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei ytle

Ci sono cose che nessuno ti darà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei anna

Sei nato e morto qua
Oled syndinud ja surnud siin

Nato e morto qua
Syndinud ja surnud siin

Nato nel paese delle mezza verità
Syndinud pooltòdede maal

Dove fuggi?
Kuhu pògened?

In Italia pistole in macchine
Itaalias. Relvad autodes.

In Italia Machiavelli e Foscolo
Itaalias. Machiavelli ja Foscolo.

In Italia i campioni del mondo
Itaalias. Maailmameistrid.

Sono in Italia
On Itaalias.

Benvenuto.
Teretulemast.

In Italia fatti una vacanza al mare
Itaalias. Puhka mere ààres.

In Italia meglio non farsi operare
Itaalias. Parem mitte lasta end opereerida.

In Italia non andare all’ospedale
Itaalias. Mitte haiglasse minna.

In Italia la bella vita
Itaalias. Ilus elu.

In Italia le grandi serate e i gala
Itaalias. Glamuursed peod ja galaòhtud.

In Italia fai affari con la mala
Itaalias. Teed àri allmaailmaga.

In Italia il vicino che ti spara
Itaalias. Naaber, kes sind tulistab.

In Italia…
Itaalias...


Ci sono cose che nessuno ti dirà…
ci sono cose che nessuno ti darà…
sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?



In Italia i veri mafiosi sono
Itaalias. On tòelised mafioosod.

In Italia i più pericolosi sono
Itaalias. On kòige ohtlikumad.

In Italia le ragazze nella strada
Itaalias. Tydrukud tànaval.

In Italia mangi pasta fatta in casa
Itaalias. Sòòd kodus tehtud pastat.

In Italia poi ti entrano i ladri in casa
Itaalias. Ja pàrast tulevad pàtid sulle koju.

In Italia non trovi un lavoro fisso
Itaalias. Sa ei leia pysivat tòòkohta.

In Italia ma baci il crocifisso
Itaalias. Aga suudled krutsifiksi.

In Italia i monumenti
Itaalias. Monumendid.

In Italia le chiese con i dipinti
Itaalias. Kirikud maalidega.

In Italia gente con dei sentimenti
Itaalias. Tunnetega inimesed.

In Italia la campagna e i rapimenti
Itaalias. La campagna ja ròòvimised. (La Campagna vòib olla nii regioon, kus asub Naapoli, aga ka lihtsalt maa, selles mòttes, et maa versus linn. Kumba siin mòeldakse, pole kindel, aga minu meelest on just lahe see, et vòib mòlemat tàhendada).

In Italia...

Ci sono cose che nessuno ti dirà…
Ci sono cose che nessuno ti darà…
Sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?

In Italia le ragazze corteggiate
Itaalias. Tydrukud, kellega flirditakse.

In Italia le donne fotografate
Itaalias. Naised, keda pildistatakse.

In Italia le modelle ricattate
Itaalias. Modellid, keda santazeeritakse.

In Italia impara l’arte
Itaalias. òpi kunsti.

In Italia gente che legge le carte
Itaalias. Inimesed, kes kaarte panevad.

In Italia assassini mai scoperti
Itaalias. Mòrvarid, keda kunagi ei leita.

In Italia volti persi e voti certi
Itaalias. /See lause on bellissima, aga ma ei oska seda arusaadavalt tòlkida. Kes oskaks?/

In Italia...


Lapsed, kes te laulu àra kuulasite ja sònad hoolega làbi tòòtasite, tulge nyyd kòik siia helgele pàikesemaale mulle kylla! :)

Meie iganàdalane àng

Meil siin Itaalijamaal oli kunagi vahva telesaade "Report". Jeebus, ma ei jòudnud àra imestada! Iga kord oli minu meelest mingi selline teema, mis Eestis maailmasuuruse skandaali pòhjustaks. No ikka korraliku skandaali, stiilis Siim Kallas ja kadunud miljonid. Aga teate, mis àngi tekitab? Neil on igal pyhapàeval mingi ròlge moraalne màdapaise teemaks. Uskumatut korruptsiooni ja muidu paska paljastada. Aga keegi ei rààgi sellest! Miks ei loe me ajalehest, et "Report" paljastas jàrjekordse korruptandi, maffiaga koostòòd tegeva poliitiku jms? Analyyse? Kommentaare? Arvamusi? Midagigi? Ei halligi. Nada. Nil. No ilmselt need "Reporti" teemad on nii tavaline asi siin Itaalias, et uudisvààrtust ei ole eriti. Vot see tekitabki àngi.

Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!

Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.

Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.

Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.

Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!

venerdì, febbraio 03, 2012

Mah..

Itaalias on viimase kahe nàdala jooksul kaks populaarse meediakultuuri potensiaalset kuldvara syndinud. Kòigepealt "Vada a bordo, c...o!" ja nyyd siis "Posto fisso, che monotonia!" Lapsed, kes te itaalia keelt òpite, neid lauseid làheb teil Itaalias tarvis, et naljadest aru saada.

Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.

Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?

Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.

Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.

Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.

Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)