mercoledì, settembre 06, 2017

Oo ilus aeg pole varjusid

Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.



Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik. 

Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata. 

Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).

Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning  keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist. 



Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).
Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud. 
Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai). 
Õhtune piparmünditee jääkuubikuga. 
Värske tilli iga toidu peal. 
Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.
See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes. 
Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema. 
Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk). 
Kastemärg rohi hommikuti. 
Lõuna-Eesti metsikud metsad.
Kured. 
Voogavad kollased põllud. 
Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.
Õitsvad pärnad.
See tunne, et horisont on sirge. Nii äge! 
Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.  
Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini. 
Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.
Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde. 
Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda. 

Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada. 


venerdì, marzo 10, 2017

Kes teeb, sel juhtub

Alljärgnev on õpetlik lugu sellest, miks telefoniga rääkides tuleb alati kontrollida, ega vestluspartner sind valjuhääldi peale pole pannud. Tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised. Paremal juhul sellised, et terve nädala jooksul juhtub asju, mida sa ette ei näinud.

Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.

Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.

Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.

Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.

Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.

Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.

Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.

Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.

Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.

Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"

Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".

Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).

Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.

Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!




giovedì, febbraio 23, 2017

Head karnevali!


Tere, kodumaa! Sina muidugi valmistud homseks päevaks, aga tahtsin sulle siit Alpide tagant soovida toredat karnevali. Sina muidugi pikas seelikus ja jänesekõrvadega ringi ei jookse ja coriandole'id ei heida vasakule-paremale, aga giovedì grasso puhul soovin sulle palju õnne ikkagi ja pane kasvõi värvilised labakud karnevali-neljapäeva puhul. Coriandole eestikeelset sõna ma ei tea. Kui sa tead, üte mullegi. Igatahes on karnevali ajal kõigi laste taskud, kapuutsid ja muidugi ka tänavad seda värvilist pudi täis. Näiteks selle pildi tegemiseks piisas mul kodu-uksest välja astuda. Vot sellised tänavad meil siin Roomas.

Muuhulgas tahtsin jagada sinuga, Kodumaa, vahvat lookest. Nimelt laste karnevalipeol jagas härra S oma lapsepõlvemälestust. Minu meelest nii armas Itaalia lapsepõlve lugu. Nimelt ta rääkis, et lapsena olid ta mantlite taskud alati täis coriandole'id ja naftaliini. Coriandole'd said taskutesse karnevali ajal. Naftaliinipallid pani taskutesse tema ema, kui mantli-hooaeg läbi sai ning tuli talveriided kappi jätta. Need pallid aga kuivasid ära ja pudenesid naftaliinipuruks. Nii juhtuski, et iga kord, kui väike S käe taskusse pani, jäi sõrmede vahele paberipudi ja naftaliinipuru kütkestav kombinatsioon.

sabato, gennaio 14, 2017

Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.


Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.
Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 


Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!

Kolmapäevase föönisoenguga naised

Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).

Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.

See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!

“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.

Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.

Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?

Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.

Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?

(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)

Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.

Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan? 

Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.

Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.


Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.
Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.

Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.



Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.
JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.  



Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.

venerdì, novembre 04, 2016

10 aastat



Kodumaa, täna saab täis 10 aastat tollest päevast, kui ma oma asjad punasesse kohvrisse pakkisin ja su maha jätsin. Erilisi tulevikuplaane ei olnud, kirg kihutas tagant. Ja vat mis juhtus. Täna istun siin ja mõtlen, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen 10 aastat oma elust Itaalias elanud ja siin vastu pidanud.

Kui ma ei teaks, et homme hommikul tuleb kohe neljanda käiguga ajama panna, formuleeriks diibimat sorti öösel-kella-kahese mõtiskelu, mis sisaldab märksõnu "identiteet (mis see on?), "juured" (kui neid üldse on), "immigrandi elu", "eesti keele unustamine", "sõbrad ja sugulased".

Ma mõtlen neil teemadel juba paar kuud, kui ehmatusega avastasin, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen Itaalias 10 aastat elanud ja ühest küljest oleks elu justkui minust mööda läinud ja teisest küljest olen elanud eriti emotsionaalset üles-alla elu. Ära nüüd, Kodumaa, solvu, aga leian, et Itaalia kogemus on olnud vajalik, et kasvada ja paremaks inimeseks saada. Ma arvan, et Kodumaa turvalises rüpes elades oleks ma täna hoopis teistsugune inimene. Kindlasti ignorantsem, vähem tolerantsem, võib-olla ka emotsionaalselt vähem tasakaalus, sest poleks olnud neid kogemusi, mis sunnivad kasvama, endasse vaatama ja väärtuste üle mõtisklema.

Anyhow, diibi mõtiskelu jaoks pole hetkel aega, sest ilu-uni kutsub. Hommikul otsustan, kas on kohane pokaale kõlistada või mitte, aga kindel on see, et sina, Kodumaa, oled mul endiselt südames.

Tarvitseb mul vaid korraks...

Ühel pühapäevasel pealelõunal juhtus selline ennekuulmatu lugu, et jäin hetkeks diivanile tukkuma ja Roku lastega tegelema. Kui ärkasin, avastasin, et sodisid KÕIK KOLMEKESI seina :)

Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.






martedì, ottobre 25, 2016

Minu kompromiteerivad tutvused

Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!

Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas

Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.

Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rushdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.

Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.

Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati

Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.

Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk  ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.

Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it.  Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.

Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)









sabato, ottobre 22, 2016

Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?

Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel.  Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?

Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.

Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?

Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.

Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.

Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.

Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.

Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!

PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!