venerdì, novembre 04, 2016

10 aastat



Kodumaa, täna saab täis 10 aastat tollest päevast, kui ma oma asjad punasesse kohvrisse pakkisin ja su maha jätsin. Erilisi tulevikuplaane ei olnud, kirg kihutas tagant. Ja vat mis juhtus. Täna istun siin ja mõtlen, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen 10 aastat oma elust Itaalias elanud ja siin vastu pidanud.

Kui ma ei teaks, et homme hommikul tuleb kohe neljanda käiguga ajama panna, formuleeriks diibimat sorti öösel-kella-kahese mõtiskelu, mis sisaldab märksõnu "identiteet (mis see on?), "juured" (kui neid üldse on), "immigrandi elu", "eesti keele unustamine", "sõbrad ja sugulased".

Ma mõtlen neil teemadel juba paar kuud, kui ehmatusega avastasin, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen Itaalias 10 aastat elanud ja ühest küljest oleks elu justkui minust mööda läinud ja teisest küljest olen elanud eriti emotsionaalset üles-alla elu. Ära nüüd, Kodumaa, solvu, aga leian, et Itaalia kogemus on olnud vajalik, et kasvada ja paremaks inimeseks saada. Ma arvan, et Kodumaa turvalises rüpes elades oleks ma täna hoopis teistsugune inimene. Kindlasti ignorantsem, vähem tolerantsem, võib-olla ka emotsionaalselt vähem tasakaalus, sest poleks olnud neid kogemusi, mis sunnivad kasvama, endasse vaatama ja väärtuste üle mõtisklema.

Anyhow, diibi mõtiskelu jaoks pole hetkel aega, sest ilu-uni kutsub. Hommikul otsustan, kas on kohane pokaale kõlistada või mitte, aga kindel on see, et sina, Kodumaa, oled mul endiselt südames.

Tarvitseb mul vaid korraks...

Ühel pühapäevasel pealelõunal juhtus selline ennekuulmatu lugu, et jäin hetkeks diivanile tukkuma ja Roku lastega tegelema. Kui ärkasin, avastasin, et sodisid KÕIK KOLMEKESI seina :)

Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.






martedì, ottobre 25, 2016

Minu kompromiteerivad tutvused

Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!

Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas

Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.

Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rusdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.

Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.

Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati

Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.

Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk  ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.

Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it.  Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.

Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)









sabato, ottobre 22, 2016

Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?

Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel.  Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?

Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.

Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?

Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.

Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.

Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.

Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.

Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!

PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!






lunedì, ottobre 22, 2012

Halloo

Tere, Kodumaa. Sulle oli tore kirjutada, aga nyyd on mul uus blogi - Teine Itaalia. Nàeme seal.

lunedì, marzo 26, 2012

Soola haavale

Depressiivsetel esmaspàevadel, peale seda kui pyhapàevane "Report" ilusti vaadatud ja jàrjekordne saast armsasti hingesoppidesse settinud, on sobilik kuulata Fabri Fibra ja Gianna Nannini esituses laulu "In Italia".

Ci sono cose che nessuno ti dirà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei ytle

Ci sono cose che nessuno ti darà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei anna

Sei nato e morto qua
Oled syndinud ja surnud siin

Nato e morto qua
Syndinud ja surnud siin

Nato nel paese delle mezza verità
Syndinud pooltòdede maal

Dove fuggi?
Kuhu pògened?

In Italia pistole in macchine
Itaalias. Relvad autodes.

In Italia Machiavelli e Foscolo
Itaalias. Machiavelli ja Foscolo.

In Italia i campioni del mondo
Itaalias. Maailmameistrid.

Sono in Italia
On Itaalias.

Benvenuto.
Teretulemast.

In Italia fatti una vacanza al mare
Itaalias. Puhka mere ààres.

In Italia meglio non farsi operare
Itaalias. Parem mitte lasta end opereerida.

In Italia non andare all’ospedale
Itaalias. Mitte haiglasse minna.

In Italia la bella vita
Itaalias. Ilus elu.

In Italia le grandi serate e i gala
Itaalias. Glamuursed peod ja galaòhtud.

In Italia fai affari con la mala
Itaalias. Teed àri allmaailmaga.

In Italia il vicino che ti spara
Itaalias. Naaber, kes sind tulistab.

In Italia…
Itaalias...


Ci sono cose che nessuno ti dirà…
ci sono cose che nessuno ti darà…
sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?



In Italia i veri mafiosi sono
Itaalias. On tòelised mafioosod.

In Italia i più pericolosi sono
Itaalias. On kòige ohtlikumad.

In Italia le ragazze nella strada
Itaalias. Tydrukud tànaval.

In Italia mangi pasta fatta in casa
Itaalias. Sòòd kodus tehtud pastat.

In Italia poi ti entrano i ladri in casa
Itaalias. Ja pàrast tulevad pàtid sulle koju.

In Italia non trovi un lavoro fisso
Itaalias. Sa ei leia pysivat tòòkohta.

In Italia ma baci il crocifisso
Itaalias. Aga suudled krutsifiksi.

In Italia i monumenti
Itaalias. Monumendid.

In Italia le chiese con i dipinti
Itaalias. Kirikud maalidega.

In Italia gente con dei sentimenti
Itaalias. Tunnetega inimesed.

In Italia la campagna e i rapimenti
Itaalias. La campagna ja ròòvimised. (La Campagna vòib olla nii regioon, kus asub Naapoli, aga ka lihtsalt maa, selles mòttes, et maa versus linn. Kumba siin mòeldakse, pole kindel, aga minu meelest on just lahe see, et vòib mòlemat tàhendada).

In Italia...

Ci sono cose che nessuno ti dirà…
Ci sono cose che nessuno ti darà…
Sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?

In Italia le ragazze corteggiate
Itaalias. Tydrukud, kellega flirditakse.

In Italia le donne fotografate
Itaalias. Naised, keda pildistatakse.

In Italia le modelle ricattate
Itaalias. Modellid, keda santazeeritakse.

In Italia impara l’arte
Itaalias. òpi kunsti.

In Italia gente che legge le carte
Itaalias. Inimesed, kes kaarte panevad.

In Italia assassini mai scoperti
Itaalias. Mòrvarid, keda kunagi ei leita.

In Italia volti persi e voti certi
Itaalias. /See lause on bellissima, aga ma ei oska seda arusaadavalt tòlkida. Kes oskaks?/

In Italia...


Lapsed, kes te laulu àra kuulasite ja sònad hoolega làbi tòòtasite, tulge nyyd kòik siia helgele pàikesemaale mulle kylla! :)

Meie iganàdalane àng

Meil siin Itaalijamaal oli kunagi vahva telesaade "Report". Jeebus, ma ei jòudnud àra imestada! Iga kord oli minu meelest mingi selline teema, mis Eestis maailmasuuruse skandaali pòhjustaks. No ikka korraliku skandaali, stiilis Siim Kallas ja kadunud miljonid. Aga teate, mis àngi tekitab? Neil on igal pyhapàeval mingi ròlge moraalne màdapaise teemaks. Uskumatut korruptsiooni ja muidu paska paljastada. Aga keegi ei rààgi sellest! Miks ei loe me ajalehest, et "Report" paljastas jàrjekordse korruptandi, maffiaga koostòòd tegeva poliitiku jms? Analyyse? Kommentaare? Arvamusi? Midagigi? Ei halligi. Nada. Nil. No ilmselt need "Reporti" teemad on nii tavaline asi siin Itaalias, et uudisvààrtust ei ole eriti. Vot see tekitabki àngi.

Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!

Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.

Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.

Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.

Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!

venerdì, febbraio 03, 2012

Mah..

Itaalias on viimase kahe nàdala jooksul kaks populaarse meediakultuuri potensiaalset kuldvara syndinud. Kòigepealt "Vada a bordo, c...o!" ja nyyd siis "Posto fisso, che monotonia!" Lapsed, kes te itaalia keelt òpite, neid lauseid làheb teil Itaalias tarvis, et naljadest aru saada.

Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.

Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?

Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.

Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.

Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.

Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)

martedì, novembre 15, 2011

Oudekkile mòeldes

"Kuulsid, et Berlusconi astub tagasi?" kysis Roku Kunstnikust Ema. Muidugi kuulsin ja arvasin, et sellega teema piirdubki. "Kyll on kahju," tundis RKE vajadust oma sydamevalu jagada. "Nii vòimekas poliitik ja ainuke neist kòigist, kes lihtsa inimese peale mòtleb." Kuskilt meenus loetu, et tyypiline PDL valija on Lòuna-Itaaliast, maapiirkonnast, naissoost ja yle 50. Madal haridus oli ka, aga tehniliselt RKE sellele viimasele kriteeriumile ei vasta.