giovedì, luglio 22, 2010

Nàdala reisikolumn

Eilne lennureis mòòdus vàga meeleolukalt.
Pescara-Rooma bussis ja hiljem Vilniuse lennukil nàgin anorektikut. Ta oli end lahkelt vàga nappide riietega katnud, mistòttu oli pònev tema kàeluudega tutvuda. Uskumatult pikad varbad olid tal ka - justkui sòrmed.
Rooma lennujaamas maandus check-in jàrjekorra ette Zeligi-Vanessa, kaasas kaks majasuurust kohvrit ja liibuvas triiksàrgis Aupaklik Mees. Neile kes ei tea, Zeligi-Vanessa on yks Itaalia telenàgu, kes presenteerib iganàdalases komòòdiasaates "Zelig". Ma ise nàen teda sagedamini lennujaamades kui telekas ja vòin teile òelda, et reisides kannab ta alati halle dresse ja valgeid Converse ketse.
Vanessa tekitas pàris huvipakkuva sotsiaalse eksperimendi. Lennujaama inimesed olid sekundipealt aupaklikkuse kehastused. Vanessa ise tegeles oma mobiiltelefoniga ja kòndis kaugemale ning Hàrra Triiksàrk jàeti formaalsustega tegelema. òige ka, kesse ikka kuulsalt inimeselt passi kysib, kui vòib lehestki lugeda, mis ta nimi on ja kellega ta òhtust sòi vòi mis ta poest ostis. Mina ka Anne Veski kàest passi ei kysiks! Ignorantsed Leedu turistid aga vàljendasid hààlekalt oma pahameelt ja porisesid mis kole, aga ilmselgelt polnud Hàrra Triiksàrk mingi vastutav tegelane, mistòttu nad tema turja ei hakanud.
Vanessal polnud karmavòla tagasimaksmist vaja pikalt oodata. Peale seda, kui reisijad said lennukisse laaditud, seisis lennuk umbes kaks ja pool tundi lennujaamas. Vanessa oli vàga àrritatud taolisest korralagedusest, muudkui seisis pysti ja tegi telefonikònesid ning saatis Hàrra Triiksàrki korduvalt pilootide jutule.
Yldiselt lennukis oli pàris palav ja ebamugav ja infot ka yldse ei antud, sest ega lihtsurelikud siis piloodikabiinis kiibitseda ei saa, aga seda peab kyll tòdema, et nagu aprillisyndmuste ajalgi, paistis Air Baltic seegi kord silma osava kriisijuhtimisega.
Seoses viivitusega oli kindel, et kui Vilniusse jòuamegi, siis Tallinna lennuki peale enam kyll ei saa. Itaalia kogemuste najal kangastusid mulle graafilised nàgemused sellest, kuidas saabun Vilniuse lennujaama, kòik infopunktid on suletud, keegi midagi ei tea, otsin ise mingi hotelli ja yritan tulutult Air Balticu infoliini ja lennujaama helistada. Kui veab, on ehk teisigi Tallinnasse reisijaid, kes mingite oma tutvuste kaudu teada saavad, et jàrgmine lend vàljub hommikul kell neli. Tànast pàeva plaanisin veeta hibernatsiooni ja kooma vahepealses olekus. Vahest ehk kuue kuu pàrast kompenseeritakse ka kulud, aga kindlasti peab enne mòned korrad helistama ja dokumente ja pardakaarte ja muudtaolist erinevatele faksinumbritele saatma.
Aga oh imet! Vilniuse lennujaamas seisis kòige nàhtavamal kohal vibalik korvpallimàngija ja hoidis kàes silti "Tallinn transfer". Oh, mul tulid kohe heldimuspisarad silma! Kòik kuus Tallinnasse lendajat talutati kàekòrval check-in leti juurde ja siis ilusti lennukile, mis lahkelt hilinejaid ootas. Tallinna kohal premeeriti meid imekauni suveòhtuse panoraamiga ja isegi - ausòna seda poleks kyll oodanud - pagas jòudis kohale!

Tàiesti kòrvalisel teemal - PK, kui sa seda loed, siis Katusekino oleks ka vahva koht, kuhu abikaasa viia. Ma pole seal veel kàinud, aga vist enda abikaasa vòtan kyll sinna kaasa. Mònel sellisel òhtul kui prantsuse porri vòi vihmasadu vòi jaapani òudukaid ei tule, sest muidu ta hakkab jàlle arvama, et eestlastel on meelelahutusest kuidagi kreenis arusaam.
Tànane pilt on mòòdundnàdalane ylesvòte imekaunist kohast Lago di Scanno, mis asub Abruzzos màgede vahel. Tànavu kàisin seal teist korda, aga làbipaistev màgijàrv ja muinasjutuliselt metsikud màed ja armas keskaegne Scanno vòtavad samamoodi hingetuks nagu esimesel korralgi.

venerdì, luglio 16, 2010

Kuumalaine

Seoses sellega, et Facebook on tàis eestimaalaste kaeblikke hyyatusi kuumalaine teemal, tahaks ma siin omalt poolt targutada, et enne kui hakkate òhkama, et kindlasti on sul, Katu, Itaalias nii vahva ja tore sedasi soojal maal olla, siis peetagu meeles, et itaallased peavad neli kuud aastas taoliste temperatuuridega leppima. Ma ei saa siin suvekuudel òlipudelit pooleks tunnikski autosse jàtta. Plahvatab, kurivaim.
Hetkel tuleb tòdeda, et siin Itaalijamaal on soojaga pisut liiale mindud. Kàisin ennist vàljas asju ajamas. Higistasin riided màrjaks, tulin lòòtsutades koju tagasi ning seadistasin konditsioneeri 23 kraadi peale.
Kevadel installeerisin kòògiròdule maitseka sòòmisnurgakese, aga viimasel nàdalal selle kasutamisest kyll enam midagi vàlja ei tule. Pòrand on nii tuline, et ròdu peale minemiseks peab kingad jalga panema. No kui peab kingi jalga panema, siis ma juba làhen baari hommikukohvi jooma! Laud on ka juba hommikul kella seitsmeks tàiega yles soojenenud. Nii kui mingi salati vòi Nutella lauale asetan, vajub yks lonti ja teine muutub vedelaks. Akent ei saa ka lahti hoida. Nii kui luuki praotan, on tunne, justkui hoiaks kydeva praeahju ust avali.
Nutu ja hala juurest pisut positiivsemale lainepikkusele yle minnes vòib teatada, et head viinamarja-ilmad jàtkuvad ning endiselt vòib loota, et tuleb soodne aasta. Eelmisel aastal pàris kindel ei olnud, et viinamarjad lausa enda veinikojas veiniks teeme, mistòttu Roku Tòòkas Isa haris viinamàgesid nii nagu ta seda ikka teinud on. Tànavu aga sahistab ta erilise hoolega puukeste vahel ja teeb igasugu protseduure, mida ta varem teha ei viitsinud. Loodetavasti teeme ikka selle òise korje ka àra.
Montepulciano d'Abruzzo marjad on juba pàris kogukad:

Ning siin làhivaade esimesest punasest marjast:

domenica, luglio 04, 2010

Supelsaksad

Teadupàrast yks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna. Tàna leidis see igihaljas tarkusetera taaskord kinnitust, kui tòdesin, et Pàrnu kohvikust "Supelsaksad" saab rààkida vaid piltide keeles:


Milline hurmav serviis:
Kui olin verandal ònnelikult òhates pilte ja diivanit ja lampi ja potisiniseid toole imetlenud, langes pilk helesinisele pòrandale. Joovastav! Daamid olid ka mòistagi vàga kaunid:

Vàga nutikas vàrvilahendus:


Tegelikult oli seal mitu vàikest tuba ja igayks neist vàike fotogeeniline maailm. Ainult, et nendes tubades sòid inimesed, kes muutusid fotoaparaati nàhes nii pahuraks, et tundsin vajadust pelglikult keskpòrandale tagasi tòmbuda. No tegin siis paar klòpsu, et mitte pàris tyhjade kàtega tagasi minna:


Nurr, kui nummi:

Hanepeaga nagid! Nurr-nurr:


Lòòn jàtkuvalt nurru:

Minu arvates vòiks nad lasta oma kohviku mingil hakkajal kunstfotode meistril yles pildistada ja interjòòri piltidega postkaarte seal myya. Soovitavalt koos markidega:


Lòpetuseks tahtsin tànada hakkajat toidublogijat, kes mind "Supelsaksteni" juhatas. Yhes teises blogis olid hirmus ilusad pildid ka yleval. Ohjummel kyll! Kelle blogi see oli? Tòesti ei màleta. Ilmselt vanus annab juba tunda.

sabato, luglio 03, 2010

SATC2

Oh ma kohe pean siin sòna vòtma selle filmi teemal, mille vaatamiseks hardalt Eestisse tulekut ootasin, et ei peaks itaalia keelde dubleeritud Samanthat kuulama.
Uudishimu rahuldamise mòttes tuleb tunnistada, et tegin ikkagi hàsti, et filmi àra vaatasin, sest see ka ei sobiks, kui viiekymne aasta pàrast surivoodil mòtlen, et kyll on kahju, et "Sex & the City" 2. osa vaatamata jàtsin, sest kriitikute arvates on see yks lòpmata ajuvaba film.
Kleidid-kingad-juveelid olid ootuspàraselt kenad vaadata ja film oli hoogne ka, aga paar pretensiooni tahaks siiski kuuldavale lasta.
Esiteks, kui vana on Carry? No ausòna. Selles vanuses naisterahvad peaks ikkagi teadma, et kui abielus sàrtsu pole, siis mehe kallal nààgutamisega seda ei teki ka. Uskumatult naiivne frau! Pealegi julgen arvata, et paljalt sellest ikka ka sàrtsu ei tule, kui paned kodus litritega kleidi selga ja trambid vààrisparketile oma kuldsete stilettodega tàkkeid sisse. Sisu peab ka olema. Ja flirti.
Aga teine pretensioon oleks pisut kurjem, prouade kolonialistliku ylbuse ja mòòdutundetu ignorantsuse aadressil. Minna sedasi vòòrale maale, vaevumatagi kultuurikontekstiga tutvuda ning kohalike inimeste vààrikustundel trampida on ikka uskumatult tobe. Araabia kultuur ei peagi meeldima, aga Ameerika eluviis ei pea ka kogu maailmale sobima. Ja kui sobibki, siis ma ikkagi julgeks arvata, et Abu Dhabi turuplatsil kondoome òhkuviskav hysteeriline proua (lyhikestes pykstes ja maikasàrgis) pole kyll intelligentseim moodus Ameerika demokraatilike ideaalide tutvustamiseks.

Eriti Pidulik Teadaanne

Heihopsti, Kodumaa veinihuvilised! Tàna on mul ààrmiselt pidulik teada anda, et Vigneti Radica nektarid on lòpuks ometi Eestis saadaval. Palju ònne meile kòigile!

"Aga... òelge palun, proua, kust neid kauaoodatud veine otsida?" kostab àrevil hòikeid Soome lahest Làti piirini (vàhemalt mulle meeldib sedasi ette kujutada).

Esialgu tasub sammud seada Rotermanni Veinituppa, mis asub Tallinnas, aadressil Rotermanni 12. Sealt leiate Eesti Sommeljeenduse Isa R-i, kellel on lumivalged juuksed ja màekòrgune elukogemus. Mulle on jàànud mulje, et kui R-le Prantsusmaal suvalise geograafilise punkti koordinaadid ette anda, vòib ta silmapilkselt pajatada olulisematest syndmustest nimetatud koha ajaloos viimase 700 aasta jooksul ning yhtlasi nimetada sealkandis kasvavad viinamarjasordid ja veinimòisad.
Yhesònaga, Rotermanni veinituba on avatud tòòpàeviti kl 11:00-18:00 ja laupàeviti kl 12:00-16:00. Saladuskatte all vòin òelda, et meie veinid on kohe ukse juures paremat kàtt. Kui ise kohale minna ei saa, vòib veini kulleriga koju tellida. Selleks tuleks siis kirjutada rein@manipenny.ee Nad on seal vàga lahked ja vastutulelikud, nii et àrge kartke!

Kui aprillis Eestis kàisin ning igal vòimalusel NOPis vòrsesmuuti ja porgandimuffinitega vòòymbermòòtu toestasin, siis kes oleks vòinud arvata, et just seal meie veinide esmaesitlus aset leiab. Aga leidis! Esmaesitlus oli vàga huvitav ja koht ise on jàtkuvalt nii armas, et kui taolisi nummisid kohti oleks Eestis neli aastat tagasi tehtud, oleks ma tòsiselt mòelnud Itaaliasse kolimist.
Kui ilmad jàlle koledamaks làhevad vòi kui lennujaamas midagi teha pole, siis vist kirjutan sellest esitlusest pikemalt. Esialgu tahtsin lihtsalt teada anda, et ka NOPis on meie veinid saadaval ning juulikuus kehtib eripakkumine, milletaolist peale juuli lòppu teie silmad enam iial ei nàe.