"Neutral buoyancy is a state of equilibrium. It occurs when an object in a liquid is weighted so precisely that it neither sinks downwards nor floats upwards. A neutrally buoyant object hangs suspended in the liquid like a bubble frozen in a block of ice. This balance between floating and sinking is what scuba divers seek to achieve, which brings them as near to a sensation of weightlessness as can be experienced without going into space. This liberation from gravity's tiresome pull frees not just the body, but also the mind."
Tim Ecott "Neutral Buoyancy"
Eelmisel reedel sain sõnumi, et pühapäeval lähme kaldalt sukelduma. Suurepärane võimalus ujuvusega tegelemiseks!
Mulle meeldib hommikul vara tõusta ja välja minna. Inimesi on vähe, tõusev päike kuldab nii armsasti loodust, õhk on hommikuvärske, seekord langesid õrnas meretuules esimesed kollased lehed plaatanitelt.
Niisiis, kotid autosse ja seekord Ortona sadamasse. Sadama juures on üks väike armas majakas ja majaka taga Ortona linna parim salakoht - rand! See on üks väike lahesopp, mis kivirüngastega suurest sadamast eraldatud. Lahesoppi ja avamerd eraldab üks rida suuremat sorti kive, mistõttu seal on alati mõnus vaikne vesi. Kivine põhi, enam-vähem nähtavus ja palju mere-elukaid. Lisaks elukatele on seal alati mõni allveekalamees.
Selles rannas käivad Ortona linna vanemad elanikud. End nahkjaks päevitanud valgete habemetega vanamehed ja sellised stiilsed vanad prouad, kes kannavad kahemeetrise raadiusega kübaraid, ümmargusi suuri päikeseprille ja trikood ning nõjatuvad kivirüngastele nagu Sofia Lorenid. Vanamehed tegelevad ujumisega, allveekalapüügiga ja hiljuti nägin üht, kes tegi vist vees hõljudes mediteerimist. Õieti alguses arvasin, et kuseb, aga ta hõljus seal joogiasendis vähemalt pool tundi, silmad kinni. Prouad kõik see aeg nõjatuvad kivirüngasetele ja töötavad oma päevituse kallal. Noori inimesi pole ma seal rannas eriti märganud. Vahest neil eakatel babyboomeritel ongi plaanis selle ranna saladus endaga koos hauda viia?
Ritorna nimeline rand on L-i põhiline sukeldumiskoht, kuhu viiakse kõik need, kes esimest korda meres sukelduvad ja muidu harjutusi teevad. Seekord oli peale minu üks armas noor paar, tulid esimest korda elus sukeldumisega tutvuma ning üks mees R, kes oli äsja kursuse teinud ja esimest korda meres.
Tingimused olid ideaalsed ujuvusega tegelemiseks. L tegeles noorpaariga ja jättis mu omaette toimetama. Noored olid nii armad, lesisid veepinnal, käest kinni ja kogesid uuel moel hingamist. Tegin Rga väsinud sukelduja triivimist ja krambiharjutust. Sain oma üllatuseks teada, et varustusega ujuda ja teist sukeldujat sikutada on mugavam selili ujudes. Niisiis, lestadega kõnnid selg ees ja varustusega ujud selili. Kodumaa, võid märkmeid teha!
L kui sukeldumisinstruktor hakkab mulle selles mõttes järjest rohkem meeldima, et ta valmistab oma õpilased tohutult hästi ette ja manitseb neid hoolega kõiki turvalisusega seotud harjutusi tegema. Enne vetteminekut küsitles L R-i justkui range koolmeister. "Kuidas näitad, palju õhku on? Buddy check kuidas käib? Viis asja, mida teed enne vee alla minekut?" R vastas eeskujuliku õpilasena kõik õigesti. Hea, et ta minu käest seda viit asja ei küsinud. See oli muidugi lihtne, umbes et snorkel suust ära, rego veest puhtaks, rego suhu, pöidlaga allapoole või midagi muud sellist. Ma polnud kunagi sellest mõelnud, et jagan need tegevused viieks etapiks. See oleks umbes nagu "jaga voodist tõusmine" või "lille kastmine" viieks etapiks.
Kui harjutuste vahel vaba aega oli, laskusin pisut allapoole, eksperimenteerisin kilodega. Tahtsin seda harjutust teha, et lased vesti tühjaks ja siis vaatad mitme kiloga vesi täpselt silmade kõrgusele jääb, aga kuidagi nagu ei jõudnudki. 10 kiloga sain ujuvuse paika!
Siinkohal ma ei tea, kas vanus on selline, et ei mäleta kõike elus juhtunut, aga need kaks korda, mil ma peale mõningast pusimist ujuvuse paika sain on mu elu säravaimad hetked! Tühja neist diplomitest ja edutamistest ja sünnitustest ja maiteamillestveel, mis mulle hetkel meelde ei tule! Parim asi maailmas ja kõige tähtsam saavutus on täiuslik ujuvus!
Kui ujuvust pole, siis puudub igasugune kontroll asjade üle. Kord vajud alla, tonksad vastu meretaimi ja koralle, ajad lestadega liiva üles ja koperdad nagu pimesikk. Ma kujutan ette, kuidas mereelanikud negatiivse ujuvusega sukeldujat vaatavad - umbes nagu täistuubitud bussis, kui purjus kodanik peale tuleb! Kui ujuvus on positiivne, siis lendad ülespoole nagu õhupall, üritad millestki kinni haarata ja vesti tühjaks lasta, aga ikka lendad ainult ülespoole. Tüütu! Neutraalne ujuvus - see on täiuslik lendamise kogemus. Kui ujuvus on paigas, siis alles võib asjadest rõõmu tunda! Hakkad aru saama, kus oled, kes siin veel on ja kulged selles rahulikus võluriigis teadlikuma külalisena.
Vee all toimub ujuvuse kopsudega reguleerimine aeglaselt. Kui palju sisse hingad, peaks teoreetiliselt üles tõusma, aga kuna enne oled välja hinganud, siis tegelikult vajud sissehingamise ajal alla. Välja hingates tõused üles, sest enne oled ju sisse hinganud. L õpetas, et ma peaks kopsud korralikult tühjaks hingama ja siis vähem sisse hingama. Toimis tõesti hästi. Instintiivselt tekib vee all tahtmine suured sõõmud hingata, samas ujuvuse seisukohast on parem lasta kopsud tühjaks ja vähehaaval sisse-välja hingata, et ujuvust hoida. Boonusena säästab see ka õhku, kui väiksemate sõõmudega hingata ja vestiga mitte mängida.
Tegime kaks pooletunnist sukeldumist kivirüngaste ümber. Esimese sukeldumise lõpu poole leidsime kaheksajala. Jällegi minu sügav imetlus L suhtes. Ta suudab lainete ja maiteamille järgi vee peal olles aru saada, kus kohas vee all kaheksajala koobas on, et sinna tagasi minna. Kahjuks teise sukeldumise ajaks oli kaheksajalg vist sõpradele külla või jahile läinud. Kivirüngaste avamerepoolses küljes olid lained nii palju liiva üles ajanud, et nähtavust polnud ollagi. Mitu korda kaotasin teised ära ja tuli üles tulla, et nad täispuhutava poi järgi üles leida. Üldiselt tegelesin enamuse aega oma ujuvusega ja pidasin pingsalt silmas L-i lestade neoonkollaseid krõpse. Musti lesti ei näinud, aga krõpsude järgi midagi nagu nägi (kuniks ta meetri kaudusel oli).
Teine, liivases vees, sukeldumine meenutas mulle elu esimest meres sukeldumist Hiiumaal. Eelmisel päeval oli torm olnud ja põhjast muda üles ajanud. Nähtavust polnud ollagi, mingi valge supp. Enam-vähem kohe peale vee alla minekut kaotasin kaaslase ära. Vist olin ca 4 meetri sügavusel ja ühel hetkel arvasin, et nüüd vist suren siia. Minu ees, taga, üleval ja all oli ainult valge supp. Mitte midagi muud, ainult valge supp. Enda jalgugi ka ei näinud. Ma ei saanud enam aru, mispidi ma olen ja kas mu pea on üleval või all. Nüüd tagantjärele arvan, et ilmselt oleks võinud vesti õhku täis lasta ja küll oleks rahulikult üles kerkinud. Aga ikkagi esimene sukeldumine ja suures paanikas tegin kõige suurema vea - hakkasin hinge kinni hoidma. Kes seda enam mäletab, kui kaua too paanika kestis. Ilmselt mitte väga kaua, sest ilma hingamata pikalt olla ei saa. Korraga ilmus kaaslane ka udust välja ja kobisime kiirelt kaldale tagasi.
Tim Ecott kirjutab veel:
"Scuba diving is not, as Jacques Cousteau famously put it, 'an entry into the Silent World'. The sound of one's own breathing is amplified and compounded by the demand valve from the scuba tank. Air bubbles escaping from the regulator mouthpiece make a constant burbling nose. Coral reefs crackle, like ageing bones. Many fish and crustaceans make pops and grunts, slight sounds, muffled to the human ear, but they add to the noise none the less. The silence that divers seek is more internal. Diving makes you think and allows you to think alone.
Underwater, there is freedom from everything terrestrial. For me, inner space more accurately describes the place my minds goes when underwater. The mental release that neutral buoyancy brings is even more valuable than the interaction with creatures of the deep."
Tim pani juba kõik kirja. Kui peaks mõnipäev Tim'iga peale sukeldumist paadis istuma, siis piisab pilguvahetusest ja me mõlemad teaksime täpselt, mida teine tunneb. Istuksime vaikides, käed reelingule toetatud ja vaataksime horisonti kuni paat sadama poole popsutab. See on alati nii. Kui minekul käib vestlus maast ja ilmast, võrreldakse sukeldumiskogemusi ja varustuse eripärasid, siis tagasi tulles ollakse veel oma sisemaailmas, täiusliku hingelise tasakaalu seisundis, mida sukeldumine annab.
Tremiti jääb seekord ära, sest meri on tormine. Loodan hirmsasti, et tänavusel hooajal veel kasvõi kaldaltki korraks minna saaks. Ma võiks kasvõi mingeid basseine puhastada, kui saaks ainult vee alla minna.
Nessun commento:
Posta un commento