vastuseks o. kommentaarile: tànavusest saagist

Selle aasta vendemmia kokkv6te tuleb elulyhike, sest ma trykin siin 1 kàega seda. nummik kyll magab, aga ta teeb seda praegu minu syles. kui kòrvale panen, teeb silmad plòks! lahti ja hakkab nii sydantlòhestavalt nutma, et maisaayldse. no kes saaks olla karm, kui nàituseks elunummi kassipoeg yksi ukerdab ja haledalt piiksub? ikka vòtad sylle ja nunnutad nòrkemiseni. noh... ja nummik on nummim kui kòik maailma elunummid kassipojad kokku.

nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.

anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.

ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!

Emalaev Fantozzi

Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)

Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.

PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!

2010 Montepulciano d'Abruzzo

Alustuseks tahaksin tànada Sofiet kiidusònade eest meie punase veini aadressil. No kui ikka inimene ytleb, et parim vein, mis ta saanud on, siis siin ei jàà siin kyll muud yle kui òrnalt punastada ja habemesse muheleda.

Sofie ja paljud teisedki vàljaspool blogi on uurinud, et mis siis sai 2010.aasta punastest viinamarjadest. Tòele au andes, suurt midagi ei saanudki. Alguses korjatud punased tegime roosaks veiniks ja kvaliteet lubas roosat lausa enda nime all pudelisse panna. Hiljem korjatud punastest viinamarjadest sai vein muidugi tehtud kyll, aga no pàris sellist veini ei tulnud, mille peale kultuurne veinijooja hyyataks:"Parim vein, mis ma saanud olen!". Mind isiklikult pani pisut nina kirtsutama, aga mis ma neist sommeljee-peensustest tean.
Kuna hekkilàinud veini maha kallata ei saa (seoses registrite jms-ga), myyme seda tsisternides maha teistele tootjatele. Itaalias on olemas mòned suured firmad, millel on hunnik kavalaid brànde. Tootmist ja viinamarju neil pole, nii et nad ostavad teistelt odavat tsisterniveini kokku, timmivad pisut maitset-vàrvi-lòhna ja myyvad vàlismaal mingi popi itaaliapàrase nime all maha, jaehinnaga umbes 1.50-4 eurot. Ise neid veine eriti juua ei julgeks, sest Roku Moodne Vend rààkis, kuidas neile koolis òpetatakse, mismoodi enoloogid s-st saia teevad ning kòik need mainitud kemikaalid ja vàrvained hirmutasid minu sisemise tervisepede puha àra. Aga ma ei tarbi ka kokakoolat ja keeduvorsti, nii et minu poolest kes tahab, joogu kasvòi syytevedelikku. Keegi peab ju need peedid àra jooma, millest meil oli vaja lahti saada.

Tàna paistab, et enamuse 2010.a. punast oleme juba hàmmastaval kombel maha myynud. 2011. aastakàigu teemal oli meil just eile òhtul Roku Tòòka Isaga juttu. RTI ajas lauba murelikult kipra ja teatas, et valgetega on vàga hàsti, aga punase suhtes on ta pisut kahtlev ja kui jàrgmistel kuudel head ilma ei tule, siis on vàga kahtlane, et siit korralikku veini saab.
Kuna ma olen labiilne emalaev praegu, siis sàttisin end mòistagi Roku Moodsa Venna òla najale nuuksuma, et kuidas me sedasi ilma punaste viinamarjadeta rallit sòidame ja yleyldse. Aga RMV lohutas, et niikaua kui tema màletab, on isa igal aastal kuni viinamarjade koristamise pàevani rààkinud, et siit elulooma ei tule ja pàrast ohanud, et huh seekord làks ònneks. Kyll aga oli RMVl sydamel mure, et meie kultiveerimismeetodid on aegunud ja tuleb moderniseerida ning edasi làks nii tehniliseks, et kukkusin poolel teel kelgult maha ja yldse ei saanud aru, mis meie kultiveerimismeetodiga nyyd lahti on.

Tànane pilt on muide eluvana press, mille soetas Roku Tòòka Isa Vanaisa. Roku Tòòkas Isagi kasutas seda omal ajal koduveini tegemiseks. Viimastel aastatel kopitas pikalt kuuris, aga nyyd puhastasime ta àra ja panime vaadikeldrisse sugestiivset atmosfààri looma.

Tàpsustus

Oh, Kodumaa, ma sain just teada, et Prismas pole meie punast veini. Nimelt kuna veinil puudub ribakood, siis ei yhildu meie kultuurvein nende moodsa kassasysteemiga. Tegelikult Prismadest saab esialgu ainult valgeid veine Pinot Grigiot ja Trebbiano d'Abruzzot.
Punase ja roosa jàrele tuleb minna Veinisòbra jaanilaadale, mis kestab tàna òhtuni ja Bestwine poodi. Bestwine sommeljeed teatavad, et yhtlasi on Pinot Grigio maitsmiseks avatud.

Mina ei tea, kuidas teiste vàiketootjatega on, aga nàiteks meie kyll ribakoodi peale kohe yldse ei mòelnud, kui esimest korda elus etikette kujundasime. Alles eelmise aasta lòpus, kui yks potensiaalne anglosaksi klient ytles, et ta ilma ribakoodita veine sisse vòtta ei saa, hakkasime nende koodide peale mòtlema. Jàrgmise partii etikette tegime ribakoodidega, aga nimetatud anglosaksi kliendi tarbeks tegime spetsiaalsed ribakoodidega kleepsud ja arvake àra, kelle vàikesed kàed taaskord mònisada pudelit kastist vàlja vòtsid, igale pudelile kleepsu peale panid, pudeli kasti tagasi tòstsid ja kastid kinni kleepisid! (òige vastus: Katu). Spetsiaalne kleepsude trykkimise printer sai muretsetud ja ribakoodide genereerimise tarkvara ja miskòikveel. Ei, elu veinifarmis on puhas poeesia teinekord.

PS! Praegu kàisin traktori eest sellise summa vàlja, et ise ka ei usu. Kuidas saab olla, et yks asi maksab samapalju kui luksusauto, aga nàeb vàlja nagu harilik traktor?

Jaanipàev!

Kodumaa pojad ja tytred, tàna, enne kui alljàrgneva jutu juurde tulen, tahaksin teile kòigile sydamele panna, et àrge end Jaanipàeval purju jooge. Natukene svipsis vòib olla ja imelikke anekdoote tohib ka rààkida, aga yldiselt proovigem ikka kultuurseks jààda :)

Anyhow, kui te tunnete, et eelseisvad vabad pàevad on just see aeg, mil toidu kòrvale kultuurselt veini tarbida, siis - oh, ma olen nii erutatud! - meie kultuurveinid on saadaval Prisma Peremarketites. Rààgitakse, et lausa yle Eesti. Kòik Anonyymsed Kommenteerijad ja Lugejad (eriti vàljaspoolt Tallinna) on oodatud proovima ja kommenteerima nii sisu kui vormi. Pàriselt ka, ma tahaks hirmsasti teada, mida te arvate. Kui kommenteerida ei taha, siis info àtt vignetiradica punkt it vòib ka kirjutada.

Kellel valimisel nòu tarvis, siis kiirelt mainin àra, et tugevamate saslòkkide ja grillide (nt sea-, veise-, lambaliha) kòrvale soovitan igal juhul punast Montepulciano d'Abruzzot. Kellel plaanis grillida kana, vòiks proovida Pinot Grigiot, aga miks mitte ka roosat Cerasuolot. Cerasuolo làheb minu meelest taimetoitude juurde ka pàris hàsti. Lòhe juurde vòtaks ma Trebbiano d'Abruzzo, aga valge kala juurde pigem Pinot Grigio vòi Pecorino. Vàrskete roheliste salatite juurde on kòige mònusamad minu meelest Trebbiano ja Cerasuolo.
Lòpetuseks, mina olen siin lihtne maanaine ja neist sommeljee-asjadest palju ei tea, nii et kòik eelòeldu on isiklike kulinaarsete kogemuste pòhjal kujunenud arvamus. Tàna rohkem kirjutada ei saa, sest tegelikult pidin juba ammu minema panka traktori eest maksma. Meil on uus noobel traktor!

Reklaamipaus!

Tàna, nagu juba mainitud, viibime alates kella kolmest Bestwine poes, kus kòiki meie veine degusteerida saab. Neile julgetele, kes mòne pudeli koju kaasa ostavad, kehtib 25% soodustus.

PS! Bestwine pood asub Harju tn 1.

Juhhei, kodumaa!

Ahh... imeline on naasta Eestisse sirelite ja kastanite òitsemise ajal! Praegu nuusutan siin sirelioksakest ja sòòn musta leiba maitsevòiga. Nurr.... nurr....

Eks maainimesed on hallidest aegadest peale kàinud aeg-ajalt linnas end tuulutamas ja vàrskete moodidega kurssi viimas. Nii meiegi. Nàiteks tàna òhtul làheme Rokuga uude nooblisse restorani Leib, Resto ja Aed. Olen vàga àrevil, sest yber-sommeljee K on meie veinid kokku sobitanud eesti toitudega. Mis sellest kòigest vàlja tuleb? Kas kaerahelbeputru pakutakse? Millise veiniga sobib must leib ja kilu? Aga astelpaju? Kas astelpaju on ikka menyys? Ei, kysimusi on rohkem kui vastuseid. Yhtlasi peame kriitiliste eestlaste ees yles astuma ja oma nummist veinimajast rààkima. Mis kysimused sealt tulla vòivad? Vòi mis veel hullem - ei kysi yhtki kysimust, vaatavad vaikides ja viskavad kiluleivaga?

Uh uh... (Tormlevate mòtete rahustuseks nuusutan sirelioksa, mis higises peos juba esialgse vàrskuse kaotanud)

Yhtlasi on meil Eestis uus maaletooja - ààrmiselt noobel firma nimega Bestwine. Homme pealelòunal toimub nende Harju tn 1 kaupluses degustatsioon. Kui asju perspektiivi panna, siis homme saab kindlasti olema hullem kui tàna. Tàna òhtul vàhemalt antakse syya ja vòib-olla mònda inimest tunnen ka, aga homme tulevad puha vòòrad nàod. Sòbrad, tulge teie ka homme Bestwine poodi, siis on hubasem. Muide, esimest korda presenteerime Eesti publikule oma uusi veine - 12 kuud tammevaadis kypsenud punast veini (mille pyhendasime Roku kadunud vanaisale) ning akaatsiavaadis kypsenud Pecorinot. Mòlemad on Itaalias vàga sooja vastuvòtu osaliseks saanud. Punane vein Paparocco sai Vinitalyl kohe preemia, kuigi me saatsime nàidise eeskàtt selleks, et lihtsalt nàha, palju punkte antakse. Tegelikult peaks see alles aasta-kahe pàrast tippvormis olema. Meie Pecorino Tullum aga valiti Vinitaly messil esindama Pecorino viinamarja. Nimelt regioon korraldas seal ajakirjanikele Abruzzo viinamarjade presentatsiooni ja degusteerimise, kus rààgiti igast meie regiooni viinamarjasordist ja pakuti yhte veini maitsta.

Uh uh, Kodumaa, loodame, et Eesti veinihuvilised on leebe rahvas. Me nyyd làheme ja ostame Rokule uued pyksid.

Oh, peaaegu unustasin. Nàdalavahetuse pidustustuste ja meie sugestiivse vaadikeldri pildid on siin.

Tervitame kassapidajaid!

Hissand! Kui ma yldse elus olen kunagi arvanud, et nàgin paks vàlja, siis..khm... nyyd ma tean pàriselt, mis tàhendab paks olla. Body image mòttes ypris apokalyptiline seisund, sest kuni septembri lòpuni làhen ma iga pàevaga veel suuremaks. Kui ma olen tàna suur nagu lennukikandja, siis suureks on yldse vòimalik paisuda? Varsti, kui kàed enam toidulauani ei ylatu, peab vist taldrikud-tassid kòhu peale ritta panema.

Heade uudiste vallast annan teada, et sipelgatest sain lahti. Roku Kunstnikust Ema mainis, et tema paneb kòògikappidesse soola, mis pidavat sipelgate vastu aitama. No ma puistasin kòikvòimalikud kohad soola tàis ning sòitsin Dublinisse. Toimis suurepàraselt. Ei yhtki sipelgat enam! Kui lennureisist tingitud òkoloogiline jalajàlg vàlja arvata, vòib ònnestunud putukatòrje ysna loodussòbralikuks lugeda.

Sel nàdalavahetusel saime hakkama veinimaja ametliku avamispeoga ja Cantine Aperte yritusega. Cantine Aperte tasub veinihuvilistel kalendrisse panna. Nimelt igal maikuu viimasel nàdalavahetusel teevad yle kogu Itaalia veinimajad uksed publikule lahti ja pakuvad veine maitsta. Siit saab yrituse kohta rohkem teavet ja osalevate veinimajade aadressid kah.

Ettevalmistused on juba kuid kestnud. Roku Tòòkas Isa on rassinud hommikust òhtuni. Lòhkunud kive, ladunud myyri ja meisterdanud suure puust laua. Uskumatu, kuidas mònel inimesel on energiat!
Roku Tòòtu òde tegeles menyyga ning esitas kogu maailmale kysimusi stiilis:"Mis sa keedukreemist arvad?" Yhtlasi sebis ta kohale oliiviòli-Valerio ja veel mingid vahvad hàrrad, kes juustu ja salaamisid teevad.
Roku Kunstnikust Ema andis oma panuse, tassides veinimajja Dekoratiivseid Elemente nagu nàiteks maaelu kujutavaid naivistlikke maale, vaase, tolmunud kunstlilli ja korvmòòblit, mida tal kodus kuhugi panna pole. Roku tòstis Dekoratiivseid Elemendid yhte ruumi, kus me tràni ja koristustarbeid hoiame ning tòreles emaga. Kunstnikust Ema solvus ning mòne pàeva pàrast taris uusi Elemente veinimajja, et tyhjad kohad àra kaunistada. Tal on kombeks òelda, et diplomeeritud kunstiajaloolasena peaks esteetilistes kysimustes kuulama eeskàtt teda, mitte mingeid òkonomiste.

Anyhow, laupàevast ja pyhapàevast puuduvad mul igasugused konkreetsed màlestused, sest olin kassaaparaadi juures tàiega tankis! Oh postkontor ja pudel rummi, kus oli rahvast! Selliseid masse poleks elus osanud ette ennustada! Nimelt mòtisklesime rolle omavahel àra jagades, et mis muu kui kassapidaja tòò vòis olla yks rahulik, istuva loomuga amet tehnilise taibuga rasedale kanale.
Yhesònaga, minu tòòks jài ekskursioonile minejatele klaasid jagada, soovijatele veini myytada ja yldiselt infopunkti teha. No ausòna! Terve laupàeva ja pyhapàeva seisin pysti, sest istuda polnud yldse aega. Uh... kassapidajad peavad ikke yhed erakordselt heas vormis inimesed olema. Ma olen tàna pàev otsa voodis vedelenud ja jòuvarusid taastanud.

Vahva naine tegutseb jàlle

No ausòna. Postkontor ja pudel rummi! Meil on siin selliseid erutavaid uudiseid Vigneti Radica ja Eesti lainel, et ma lausa nihelen ja kibelen. Kuidagi ei saa oldud. Aga ma kirjutan teile neist varsti.

Kòigepealt tahtsin òelda, et aitàh, kommenteerijad, kòigi kiidusònade eest. Vàga armas teist. Seda, kuidas teised perefirmad byrokraatiat teevad, ma ei tea. Aga vahel, kui meil siin hirmus segadus on olnud ja ma meeleheites peast kinni haaran, siis Tehnik N ja Enoloog V lohutavad, et teistel on samamoodi ja hullemgi veel. SYnkroonseid ekselitabeleid ma muide proovisin, aga kuna meil oli siin vahepeal seis, kus laosysteem, paberil olevad registrid ja Exceli tabelid erinesid kòik reaalsest elust, siis ma loobusin. Polnud kerge. Olen Excelisse vàga kiindunud. Eee.. ja need ametnikele làinud veinikastid.. et nendega on nii, et nendega tuleb vist pisike autofatturazione operatsioon teha. Ehk et teeme iseendale arve. Alternatiiv on, et laen need degusteerimiseks làinud veinide sisse, sest 28ndal tuleb niikuinii suurem pidu meil. Peabki tegelikult pisut commercialistaga nòu pidama. Nende Cantine Aperte ja veinimaja avamispeo veinide pealt kyll kàibemaksu ei tahaks maksta. Vahest on mingi variant, et teen nullsummaga arve. Kes oleks arvanud, et raamatupidamine nii erutav on! Kirjutan selle siin veelkord koos palavate tervitustega endistele kolleegidele - RAAMATUPIDAMINE ON ERUTAV! :)))

Itaalia teemadel peatudes, tàna seisin isiklikult 0-kilomeetri liikumise eest. Tollo kyla puu- ja juurviljapoodi olid saabunud vàrsked kirsid. Meie kyla on màe otsas ja kirsid tulid kòrvalasuva màekese pealt. Kuni ma kirssidega tegelesin, tatsas poodi maamees Rocco oma hernekastidega. Tollos kasvanud. Tàna hommikul korjatud. Vòtsin kilo herneid ka. Ja nagu me teame, hea perenaine ei lase kunagi toidul rikneda. Mistòttu sòin kohe àra kilo kirsse. Praegu sòòn herneid, sest kui herneid poleks, siis ma sòòks selle teise kirsikilo àra, mida aga teha ei saa, sest ma lubasin Rokule tàna òhtul pidulikult kirsse serveerida. Ei, tuleb ikke lubadustega ettevaatlik olla.
Miks pidulik kirsside serveerimine? Eks ikka sellepàrast, et tàna on meil pidulik pàev. Roku saab tagasi Itaaljamaale tòòle (juhhei!). Juunist alates.

Yhtlasi, jàtkates Toimeka Eesti Naise lainepikkusel tahtsin veel lisada, et muuhulgas (kui kòik hàsti làheb ja kylm àra ei vòta) saame septembris endale pàris oma vàikese lapsjumala. Lapsjumal kasvab kenasti tànan kysimast ja kuna internetis kirjutatakse, et ta juba kuuleb, siis Roku aegajalt koputab kòhule ja manitseb:"Poiss, kàitu korralikult!" Selline isalik yhesònaga. Informeeritud isikud on juba teada andnud, et Tollo kyla naised valmistavad ette "yllatuskinki" - traditsioonilist tikitud voodilina. Lapsjumalale, mitte mulle. Kohalike tavade teemal informeeritumad sòbrannad hoiatavad aga Graveeritud Hòbesydamete eest. Siin olla kombeks kinkida noortele emadele Graveeritud Hòbesydameid, mis tuleb siis lapsevankri kylge kòik riputada. Ma ei kannata eriti taolist nodi, mistòttu sòbrannad soovitasid kòigil avalikel ja suguvòsayritustel sòna vòtta:"Kallid kòikkestesiinolete! Kui on yldse midagi, mida ma silmaotsastki ei kannata, siis need on graveeritud hòbesydamed. Tànan tàhelepanu eest!" Tehniliselt muidugi ma tahaks teada, et kui kingitakse mitu sydant, siis kas need kòik tuleb vankri kylge riputada justkui jòulupuu otsa? Vòi on kombeks, et ainult kokkuvòttes kingitakse ainult yks syda? Kuidas nad teavad, et yks syda on juba kingitud ja rohkem ei ole tarvis? Vòi on nii, et sydameid kingivad ainult konkreetsed inimesed? Nàiteks àmm? Neile kysimustele pole ma vastuseid leidnud. Samamoodi, nagu on ikka veel selguseta, kuidas nende sisseònnistamata traktoritega nyyd jààb. No justkui seksi teemal esitaks kysimusi. Kòigil suud vett tàis!

Varsti ehitan oma kàtega maja, teen doktorikraadi, kandideerin rannapiigaks ja eesti presidendiks. Seda kòike peale seda, kui veinimaja avamise flaieri ykskord kujundatud saame. Graafik M pani flaierile mingi imetabase punase volangi, mis nàeb vàlja nagu verelible. Me juba mitmeid pàevi diskuteerime, et see volang àra saaks vòetud. Eile kurtsin Rokule:"See verelible on nii... kuidagi... provintsiaalne..". "Aga me elamegi provintsis,"tàhendas Roku tàhelepaneliku inimesena ja lisas:"Las see punane volang siis jààda. M on nii kangekaelne, et mul kyll pole aega mingi flaieri teemal nii pikalt vaielda" Tàna rààkisin M.-i pehmeks, et verelibled ei sobi yldse meie yldise imago ja stiiliga, aga ta nòudis, et vàhemalt punane lehvgi oleks. Umbes selline, mida laste syndimise puhul meie kandis vàravatele kinnitatakse. Vaatame, mis sealt siis tuleb. Ise olen ka yllatunud, et M leebus. Vbl sellepàrast, et rasedaid ei tohi nàrvi ajada? Meil siin rààgivad kòik, et raseda naise tahtmine on pyha ning peab tunnistama, et siiamaani olen imestusega tàheldanud, et vastabki tòele.

Oh ja ma vòitlen tuhandete sipelgatega. Piisas, et paariks nàdalaks Eestisse minna. Tulin tagasi ja leidsin hulgaliselt inspireerivat materjali lemmiktoidublogi tarbeks (varsti saadan kaastòò àra) ning SIPELGAD. Fakken sipelgad on sisse kolinud. Ja àra ei làhe! Pole aega myrki ka ostma minna, sest ma olen nii toimekas. Mul pole kunagi sipelgad kòògis elanud. Mis neid seekord ahvatles? Kas tòesti see pann pòhjakòrbenud kartulitega, mille peale mina valasin vett ja Emake Loodus meisterdas kauni hallituse? Vòi oli see hoopis sygisvàrvides petersellikimp? Rohkem kandidaate pole. Anyhow, kas keegi teab, kuidas pisikestest mustadest sipelgatest lahti saada nii et ei peaks syndimata lapsjumalatele kahjulikke myrke kasutama? Olen proovinud neid systemaatiliselt tualettpaberi tykikestega lòmastada, aga korraliku genotsiidini siin veel ei kyyni. Rokuga oleme hetkel valinud restoranis vòi Roku vanemate juures sòòmise taktika. Vahel pole kumbagi varianti vòtta olnud, siis olime nàiteks yksòhtu sòòmata. Puhas elukeskkond ennekòige!

Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Tàna villime veini!

Nagu juuresolevalt pildilt nàha, siis yhes korralikus veinimajas tòòajal kurk kuivaks kyll ei saa jààda. Tàna on meil seoses villimisega pàris mitu ajutist tòòlist ja iga nurga taga mòni poolik pudel, peenematel klaas kah kòrval :)

Pudelite pildistamine ja meie uus nektar

Veinipudelite pildistamise teema lòpetuseks tahaksin sinuga, Kodumaa, jagada pilti viimasest sessioonist. Selline tulemu siis. Modelliks on Pecorino Tullum DOC. Nagu juuresolevalt pildilt nàha, on erinevalt eelmisest aastast meil plaanis kòik Tullum DOC veinid pisut glamuursemas kuues vàlja anda. Pòhjuseid on mitu. Esiteks me teeme seda veini vàga vàikestes kogustes. Teiseks valged veinid kypsevad akaatsiavaadis ja punane tammevaadis. Vaadihuvilistele teadmiseks, et meie vaadid tulevad Boutes'ist. See on umbes vaadinduse Ferrari vòi midagi sinnakanti. Yhesònaga, meie meelest tàitsa vààrib glamuursemat vàljanàgemist.

Pudelite pildistamine

Veinipudelite pildistamine on minu jaoks ikka suur mysteerium olnud, mistòttu kasutasin seekord vòimalust ja tolgendasin fotograafil jalus kuni ta meie pudeleid tulevastele pòlvedele jààdvustas.

Alustuseks ehitati stuudio ja pandi paika valgus. Siit pole hàsti nàha, aga tegelikult oli selle konstruktsiooni ymber terve rida lampe, mis syttisid tàpselt pildistamise hetkel pòlema. Vàga professionaalne (ja kallihinnaline). Fotograaf C stuudios avaldas valge taust ka muljet. Seni olen nàinud stuudiotes, et valge tausta tegemiseks toetatakse lihtsalt yks suur paber vms materjal vastu seina ja pòrandat. C.-l oli aga stuudiosse sisse ehitatud spetsiaalne valge sein, mis làks sujuvalt yle valgeks pòrandaks.




















Konstruktsiooni sees oli vàike ava objektiivi jaoks. Fotograaf C pildistas ja sòltuvalt etiketi eripàradest, puges graafik M aeg-ajalt linade vahelt sisse ning hoidis kord peeglit, valget paberit vòi kaetud lampi pudeli làhedal, et detailid ikka ilusti vàlja tuleks. Nàiteks meie etikettidel on palju metalseid toone, mida ilma abivahenditeta on vòrdlemisi raske pildistada. Yhtlasi on meil kapsli peal metallik-hàrg. Kui tavalise aparaadiga pildistada, siis jààb hàrg reeglina kas ilma pea vòi tagajalgadeta, nii et abivahendid on... abiks.




















Modellid oma jàrge ootamas:






















Igast pudelist sai tehtud mitu ylesvòtet. Kòigepealt yks uldine plaan. Siis vaatasime tulemuse yle ja kui kuskil oli mingi yle- vòi alavalgustus, puges M taaskord peegli vòi lambiga linade vahele ning C tegi uue pildi. Hiljem M liidab Photoshopis erinevatest piltidest parimad jupid kokku, nii et tervik oleks silmale hea vaadata.

Selgitus

Muide, kui kellelgi jài Facebookist mulje, et me tegime perekondlikus veinimajas grappat, siis see on puha eksitus.
Me tàiega ei teinud grappat! Kòik ju teavad, et grappa tegemiseks peaks meil olema kange alkoholi tootmise ja myymise litsents. Ja òiged seadmed ja labor ja miskòikveel. Luba tervisekaitseametist kah veel. Ja kòigil valged tunked ja kummikindad. Jummel kyll, meil vòidakse veinimaja kinni pitseerida illegaalse grappa tegemise eest.
Yhesònaga, kui keegi kysib, siis meie kyll grappat ei teinud :)

Vahepeal saime pudelisse 2010.aasta Pecorino. Uhh ja palju huvitavam teema on Vinitaly ettevalmistused.
Vinitaly'ga on vàga intrigeeriv seis. Nimelt Vinitaly on ilgelt kallis lòbu ja vàiketootjale kàib see reeglina yle jòu. Sellepàrast kàib asi nii, et ARSSA (mis on teoreetilselt vàiketootjate huve esindav riiklik asutus) maksab poole osalemiskuludest ja veinimajad siis teise poole.
Tànavu aga pole ARSSAl raha. Nimelt seoses korruptsoonisyydistustega on nad parajasti uurimise all ja mingeid veinitootjate toetamise projekte ei tehta kuni uurimine làbi saab. Sellega seoses pakkus ARSSA vàlja, et asutage teie, vàiketootjad, liit ja taotlege Euroopa Liidult abiraha, mis peaks siis selle osa katma, mille tavaliselt ARSSA annab. Nemad omakorda aitavad oma kogemuste ja tutvustega need abirahad kiirelt vàlja vòluda. See kòik on hirmus keemia ja sebimine ja juriidiliselt pisut pilla-palla, aga kui kòik hàsti làheb, siis oled sina, Kodumaa, andnud oma vàikese panuse, et Abruzzo vàiketootjad glamuursele veinimessile ennast esindama saaksid minna.

Lumi!

Alles yleeile kirjutasin Helsingis elavale E-le sealse lumekaose teemal, et meil siin Itaalias on tegelikult pàris kena ilm. Roku kiitis ka, et kyll on Itaalias hea elada. Osutas viinamàe kòrval kasvavale sidrunipuule ja teatas, et Dublinis ei nàe kunagi midagi nii ilusat nagu vilju tàis sidrunipuu.
Sama pàeva òhtul tuli alustuseks peopesa suuruseid rahetykke, mille peale Roku Tòòkas Isa muheles:"Hea, et jòudsime enamuse viinamarju àra kàrpida." Nimelt viinamarjad kasvatavad endale sygiseks pikad, aga vòrdlemisi haprad oksad. Justkui juuksed. Need tuleb siis talvel àra kàrpida. Kàrpimine on mitmel pòhjusel hea ning yks neid pòhjuseid on see, et kui peaks lund tulema, siis teeb lume raskus kàrpimata taimedele liiga. Tavaliselt alustab RTI kàrpimisega novembris, iga pàev nokitseb niipalju kui valgust on ning jaanuari keskpaigaks (kui meil tavaliselt lund tuleb) on tehtud. Seekord aga, tànu enneaegsele lumele, saimegi viinamarjade kàrpimise praktilise kasu yle ròòmu tunda.

Tegin meie Tollo viinamàgedest pisut lumepilte ja tahaks hirmsasti Fara viinamàgedele pildistama minna, sest need asuvad palju ilusamas kohas ja Apenniinidele làhemal. Ma kohe kujutan ette, kui imeline oleks lumised viinamarjad, taustal lumemytsikesega Gran Sasso* ja see kòik nàiteks tòusva pàikese punakate kiirte valguses. Tegelikult Gran Sasso taha loojuv pàike poleks ka halb.
Ainuke takistus on asjaolu, et Helmut Rebasel pole talvekumme ja pàikest ka eriti ei ole. Aga ma arvan, et leian mingi mooduse. Laupàeva hommikuks lubatakse pàikest ja senikaua jòuan suvekummidega lumes sòitmist harjutada kyll.

*Ei saa kommenteerimata jàtta, et Gran Sasso tàhendaks tòlkes "suur kivi". Kas pole nummilt primitiivne nimi yhele Apenniinide kòrgeimale màele?

6koloogilisest elustiilist

Tegelikult, Kodumaa, peab tòdema, et kuigi orgaaniline eluviis ja taaskasutus on pigem nagu viimaste aastate trend, siis Roku perekond on seda juba mitmeid pòlvkondi harrastanud.
Aeg-ajalt Roku Kunstnikust Ema rààgib mulle oma esimeste abielu-aastate horrorist, kui ta noore linnapreili ja kunstitudengina maale ehk Tollosse vàrske abikaasa ja tema vanemate juurde kolis. Kultuurierinevused linn vs maa, kunstiinimene vs kirjaoskamatud pòlluharijad, liberaalne mòtteviis vs Itaalia kylatraditsioonid 70ndatel aastatel ja muu taoline eksole.
Mis talle hirmsasti nàrvidele kàis oli see, et kunagi ei ostetud poest delikatesse, millega tema linnas harjunud oli, vaid sòòdi ainult seda, mis endal aias vòi pòllul kasvas. Ainult hooaja kòògi- ja puuvilju. Ainult enda kasvatatud sea- vòi kanaliha. Ainult enda munad. Traditsioonilised Abruzzo maatoidud. Yhesònaga, ei mingit eksperimenteerimist.. maitea.. juustusufleede vòi peedi-kookospiima supiga nàiteks.
See kòik kòlas traagiliselt kyll, aga jàrele mòeldes tuleb tunnistada, et Roku Musta Ròivastunud Vanaema on kòige eeskujulikum looduslàhedase eluviisi ja 0-km-liikumise eestvedaja, keda mul on olnud au kohata.

Kui nyyd Roku Tòòka Isa juurde tulla, siis tema on usin taaskasutaja ja muidu nikerdaja. Nàiteks ehitas ta meile veinimajja imekauni riiuli, kus pudeleid eksponeerida. Yhesònaga, kohe kui sisse tulete (seal, kus varem oli tyhi koht) on meil nyyd imekaunis ekspositsioon. Kusjuures see pole mitte niisama riiul, vaid materjalina on kasutatud veinimaja ehituses yle jàànud puitu ja klaasi. Ainult puidulakk ja kruvid on spetsiaalselt riiuli jaoks ostetud. Kas pole nummi?

Veinimaja silt ehk kuidas me anglosaksi kultuuri Itaaliasse tòime

Jei! Sel nàdalavahetusel sirgus meie veinimaja ette imekaunis Vigneti Radica silt. Nyyd peaksid kyll kòik GPSita autojuhid ja kullerid meid yles leidma. Sildi tegemine oli metsik kàsitòò ja ma ytlen teile, et ei vaata kunagi enam silte sama pilguga!
Nii kui olime otsustanud, et teeme sildi àra, helistas Roku talle omasel dynaamilisel moel sepale ja andis posti tellimuse ilma pikemalt seletamata sisse. Posti meisterdamine vòttis aega, mistòttu me uurisime Rokuga Dublinis erinevaid silte ja kogusime materjali (loe: pildistasime telefoniga poste ja silte, mis meile meeldisid). Selle kàigus tekkis vàga konkreetne nàgemus sildist ja postist, millest me postimeistrit ei pidanud vajalikuks informeerida.
Kui esimest postiversiooni nàgime, ajas Roku mòistagi jalad harki ja kàed puusa ning seletas kogutud pildimaterjali abiks vòttes, et siit ikke tuleb lyhemaks vòtta ja sinna peaks sepistatud volangid tekkima. Postimeister ohkas ja jài meist volange sepistama.
Vahepeal tegelesime puusepp F-ga, kellel on spetsiaalne masin, millega saab pilte ja nàiteks logosid puu sisse graveerida. Nàdalaid mòòdus ilma, et F-st kuulnud oleksime. Arvasime, et tal on palju tòòd peale seda, kui ta meie veinikojale puukatuse tegi, mida kogu Abruzzo imetlemas kàib.
Yhesònaga, ykspàev oli mingi mustand valmis valmis saanud. Yritasin puusepa juurde sòita mustandit vaatama, aga eksisin màgede vahel àra. Ootasin nàdala lòpuni, mil Roku koju jòudis ja làksime kahekesi. Eest leidsime mureliku F-i, kes oli yritanud hoolega meie logo joonistada. Sellepàrast vòttiski nii kaua aega! Logo tàhesuurus ja -stiil ning hàrg valmistasid pigem pettumust kui rahulolu. F teatas, et see on parim, mida ta teha saab, sest meie logo on nii keeruline. Ei teagi kuidas, aga hakkasime seda puidugraveerimise programmi vaatama ning tundus, et sinna sai justkui valmis pilte laadida. Proovisime oma logoga, kas nii toimibki nagu meile tundus. Toimis! F teatas leidlikult, et me oleks vòinud kohe òelda, et meil on logo jpg formaadis olemas. Kui ta oleks teadnud, oleks kohe òelnud, et me talle e-mailiga saadaks!
Mòòdusid kaks lyhikest nàdalat ja - voila! - F oligi meie logo puidu sisse graveerinud.

Nyyd mòòdusid veel mòned nàdalad, mille jooksul arutlesime, kas hàrg vòiks olla must, lilla vòi punane. Roku Kunstnikust Ema otsustas ohjad enda kàtte haarata, ostis bordoopunast vàrvi ja vàrvis logo punaseks ning vàiksemad detailid kuldseks. Nende kuldsete detailidega oli ka hirmus sekeldamine, sest seda tuli teha mingi spetsiaalse markeriga. Esimene marker sai tyhjaks ja Tollo kontoritarvete poest soetati teine, mis oli poe viimane marker. Mòòdus veel yks nàdal, mille kàigus kòigil oli pyha ylesanne kolmas kuldne marker leida, kuna teine marker oli ka tyhjaks saanud. Leidsime!

Vahepeal olin jòudnud Tallinnas ja Dublinis elutseda ning kui Rokuga oma reisidelt tagasi jòudsime ja esimese asjana veinimajja maandusime, leidsime valmis posti òuel lebamas.
Roku Tòòkas Isa ei julenud seda enne meie saabumist pystitada, ilmselt pidades meeles neid kordi, mil mònede tema elluviidud ideedede esteetilise teostuse halastamatult hakklihaks materdasime. No ta tahtis mingit veekyttesysteemi otse peaukse kòrvale installeerida, aga ònneks me saime siis jaole, kui torud ja juhtmed seinast vòrsuma hakkasid.
Hissand milline kobakas! oli meie mòlema esimene reaktsioon metallkonstruktsiooni suhtes, mis tòi pigem meelde atmosfààri filmist "Terminator 2 - Judgment Day" - kaugel idyllilise anglosaksi maaelu ideest, mida mina mòttes kandnud olin peale kòigi nende Dublini postide ja siltide àraseedimist. Post oli uskumatult kandiline ja kole. Mingi volang justkui oli, aga posti paksuse ja pikkusega vòrreldes ebaproportsionaalselt pisike.
Kuna olin hoolega meditatsiooni- ja joogakursustel viibinud, siis làhenesin situatsioonile budistliku tarkuseteraga, mis kòlab umbes nii, et kui meie kyla mehed ikke ei oska posti teha, siis katsume kuidagi sellega siin hakkama saada. Sellest arenes meil Rokuga pikem mòtlik arutelu mida vòib kokku vòtta retoorilise kysimusega:"Mis pagana pàrast on nii, et Iirimaal on kòik majad, aiad, lillepeenrad ja sildid sedasi kenasti tehtud, detailidele tàhelepanu pòòrates, aga meil siin Abruzzos ei saa postigi tehtud?". Pòhiline probleem oli tegelikult selles, et meie olime kysinud ymmargust posti, aga òuel lebas kandiline.

Yhesònaga rahu ja leppimise atmosfààris installeeris Roku Tòòkas Isa posti ja pani tàpselt sellised lambikesed, mida me olime Rokuga Dublinis pildistanud. Nende lambikeste teemal tahaks kyll lisada, et imeline, kuidas asjad sujuma hakkavad, kui budistlike elutarkuste làbi olukordadele vaadata! Kokkuvòttes tuli pàris ilus post tegelikult.

Pàike ja dolce vita mai àss

Tàna, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada vaatepilti, mida tavaline veiniturist ei nàe, sest turistide tulekuks tehakse alati toad korda. Pildil kujutatu on veinikoda veinitegemise ajal. Suusi, see suur kera ongi meie pòòrlev filter.

Viimasel nàdalal on ilm pàris hea olnud ja viinamarjad on hoogsalt kypsenud, aga tàna sajab vihma. Eile tuli ka natuke vihma tegelikult. Tàna oleks vòinud punaseid korjama minna, aga vihma sajab ja pinnas on liiga pehme. Homme lubatakse ka vihma. Mehed, kes muidu viinamarju korjaks, hàngivad Kyla baaris vihmavarjus ja arutavad murelikult, et erinevalt eelnevatest aastatest pole yhelgi tootjal veel tànavuaastasele veinile tellimusi tulnud. Hommikul vedeles tee peal kassi laip. Lòmastatud koljuga. Yhesònaga meil valitseb siin eesti filmidele omane àngi ja lootusetuse atmosfààr. Kirjutage nyyd, lapsed, mis teil kòik halvasti làheb!

Ei pilvedele!

Tàna, kallis Kodumaa, tahaksin osaleda siinse blogi kommentaariumis alanud diskussioonides. Mòningane aeglus on tingitud sellest, et aeg-ajalt olengi selline... pika toimega. Umbes et augustis alanud teemasid kommenteerin oktoobris :)

Esiteks. Punasesòstra-beseekook. Ytlen kohe Anule vastuseks àra, et peale kahte ebaònnestunud kypsetust ja 20 muna raiskamist (kookide sisse làks 14, aga kolm làksid katki ja kolmel lasin hajameelsusest kollase ja valge kokku minna) olin sirgelt veendunud, et proua, kellele viitad, on valelik inimene. Teame kyll neid modelle nàiteks, kes dieeditavad ja oksendavad nii et higipull otsa ees, aga avalikkuse ees vàidavad, et sòòvad kòike, mis kamalu ette jààb. Novot. Ma mòtlesingi sapiselt, et ilmselt on too proua punasesòstra-beseekooki vàhemalt kaheksa korda kypsetanud ja see oli esimene mis tal normaalselt vàlja tuli ja siis minu kysimuse peale lihtsalt teataski hooletult:"Ahh see on nii lihtne ju!" Lihtne mai àss! Aga vbl on òigus hoopis Kittyl, kes ytleb, et maailmas ongi kahte tyypi inimesi? Yhtedel tulevad beseekoogid vàlja ja teistel mitte. Igatahes tahaksin siinkohal tànada kòiki empaatilisi kommenteerijaid, kes aitasid mul hàid òigustusi leida. Tòstangi siinkohal kàed ja teatan ylbelt, et ma ei olegi teil siin mingi kòrgharidusega kokk ega fyysik ja yleyldsegi aktsepteeritagu mind sellisena nagu ma olen koos kòigi mu puudustega ning ilma punasesòstra-beseekoogita. Kitty ja kòik daamid, kellel punasesòstra-beseekook vàlja tuleb, luban teil armulikult mind enda juurde kooki sòòma kutsuda. Nii tihti kui soovite. Mulle tundub, et làhim sihtpunkt on vist Oudekki :)
Ja kui siin òigustamiseks làks, siis tahtsin veel òiendada, et eile keevitasin kokku suurepàrase pasta seente ning pàikesekuivatatud tomati ainetel. Ise olen rahul.

Septembrikuus kirjutas Siisike sellest, et Saksamaal olla punased viinamarjad puha hallitanud. Mis viibki meid praegu vàga aktuaalse teema juurde, milleks on Montepulciano d'Abruzzo.
Ytlen kohe àra, et Roku Tòòkas Isa neil pàevil àngi ja depressiooni kehastus. Tema aastatepikkune kogemus ytleb, et kui nyyd kohe punaseid àra ei korja, siis hallitavad tàiega làbi. Eriti, kui vihma tuleb. Roku Moodne Vend aga paneb panuseid selle peale, et vihma ei tule. Nimelt suhkrusisalduse poolest on viinamarjad ysna-ysna valmis. Aga vàrvi ja hapete poolest ei ole tàielikult valmis. Lihtsustatult òeldes saab praeguse kypsusastme juures enam-vàhem keskmise lauaveini juba kàtte. Aga kui tahaks intensiivset vàrvi ja pisut huvitavamat karakterit, mis yhtlasi pòhjendaks veini panemise meie yber-nooblitesse prantsuse tammevaatidesse, siis peab ikke ootama.
Eile kàisin vaatamas ja peab tòdema, et pisut hallitust on. Aga kui vahepeal vihma ei tule, siis oleme pààstetud. Kui aga vihma tuleb, vajub Roku Moodsa Venna gambiit sisinal kokku. Pilved ei ole neil pàevil yldse me sòbrad.

Paula kysis, et kuidas lòppes veiniesitlus Vàhetuntud Austria Suusakuurortis. Jah, sellega on nagu punasesòstra-beseekoogiga. Kogu aeg olen tahtnud kommentaarida, aga pole rea peale saanud. Yhesònaga, ajaloolise tòe huvides tuleb òelda, et arve maksti ilusti àra. Aga restoran pandi kaks pàeva peale meie veinide esitlust kinni. Kokk làks àra ja uut ei leitud. Erinevalt Eestist eelistatakse Itaalia kultuurikontekstis yldiselt mitte otseselt vigadele osutada vòi syydistada, mistòttu me polegi siin perekeskis arutanud, et mida sellest kogemusest òpiti. Mina òppisin kogemusest niipalju, et ilmselt on austerlased vàga ausad inimesed. Itaallased poleks kyll arvet àra maksnud.

Tànane pilt on eilsest suursyndmusest. Seoses sellega, et valmistame tànavust Pinot Grigiot ette pudelisse panemiseks, sai teda filtrereeritud. Vaadake, milline erinevus!

Tòemoonutused

Tàna ytles yks Mulle Tundmatu Mees:"Kas saaks nii, et minu pilti ei pane internetti? Tàhendab... khm.... Rumeenias kòik teavad, et pean Itaalias poodi. Kuidas ma vaatan pàrast kyla peal inimestele otsa, kui kui kòik on aru saanud, et tegelikult teen siin pòllutòid?"
Olen heasydamlik inimene ja sellepàrast nàete siin hoopis hàrra P.-d. Hàrra P ongi tegelikult fotogeenilisem.

Hommikul lòpetasimegi Pecorino korjega ning pealelòunal sòidame Farasse, et Trebbiano d'Abruzzoga jàtkata. Viimasel ajal on vàga sajune olnud ja Roku Tòòkas Isa on kehastunud depressioon. Valged sordid, mille korjega làhipàevadel lòpetame, on ysna hea tervise juures, aga Montepulciano d'Abruzzot àhvardab mòningane hallitus.