Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.

Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.

Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 

Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!

Kolmapäevase föönisoenguga naised

Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).

Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.

See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!

“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.

Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.

Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?

Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.

Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?

(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)

Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.

Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan? 

Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.

Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.

Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.

Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.

Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.

Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.

JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.  

Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.