Kultuuri- ja stiilikolumn

Nàdalavahetusel toimus mu elukvaliteedis tòsine hype.
Làksin fotoaparaadi filtrit ostma. Filtrit ei leidnud, aga leidsin Malika Ayane mòlemad plaadid! Ma olen ta esimest plaati mòòduka innukusega ikka otsinud, kui plaadipoodidesse asja on olnud ja pole mitte kunagi leidnud. Vahepeal tuli juba teine plaat vàlja ja nyyd mul ongi neid kaks tykki! Palju ònne mulle kòigi poolt!
Malika on mu kòige lemmikum itaalialaulja. Mis sellest, et ta tegelikult pàris itaallane ei ole ja alguses laulis inglise keeles, sest tal ei tulnud itaalia keeles vàga hàsti vàlja. Panin teile vaatamiseks ingliskeelse ja itaaliakeelse variandi tema loomingust. Siis igayks saab vaadata, kumb rohkem meeldib. Mulle meeldivad mòlemad igatahes.
Itaalias on teine vàga sympaatne laulja ka. Tema nimi on Noemi ja lisaks tema imetabasele hààlele vòime me Noemi nàitel olla tunnistajaks sellele, mis juhtub, kui keldi kaunitari tyypi òrn tytarlaps itaalia meigikunstnike halastamatute kàte vahele satub. Ei. Ma kohe ei saa sellest yle, mida nad Noemile tegid.
Praegu siin kirjutades tuli kolmas sympaatne Itaalia laulja ka meelde -Nina Zilli. Temagi pole kergelt pààsenud. Silmad nàevad tànu mustale lainerile vàlja elutud ja tuhmid justkui rosinad toores pàrmitaignas. Ja sellest maksipunasest huulepulgast ma ei rààgigi, aga vahemere kaunitarile ja mustvalges videos ajab asja àra kyll.
See oli siis tànane kultuuri- ja stiilikolumn. Tànan tàhelepanu eest.

Dialoogid isaga

Kes on nàinud Enrico Brignano sketsi dialoogist isaga?
Roku tòòkas isa on tàpselt samasugune.
Roku vòib ykskòik mida òelda, nàiteks pakub idee vàlja mingi probleemi lahendamiseks vòi kysib, et kuidas selle vòi teise asjaga on.
Roku Tòòkas Isa: "Mitte selles ei ole probleem. Probleem on hoopis mujal!"
Roku: "Aga milles siis probleem on?"
"Mah," rehmab Roku Tòòkas Isa kàega.

Niisiis, ma juba kujutan ette vestlusi òise korje teemal.

Roku:"Isa, kuule, me siin mòtlesime, et korjaks Tollos Pecorino viinamarjad òòsel àra ja kastidesse. Noh, et kui òòsel korjata, siis viinamarjad ei hakka pàikese kàes fermenteeruma ja kui kastidesse korjata, siis ylemised viinamarjad ei suru alumisi katki ja jàllegi saame fermenteerumist paremini kontrollida. Mis arvad, teeme àra?"
Roku Tòòkas Isa."Nojaa, aga mitte selles ei ole probleem. Probleem on hoopis mujal!"
Roku:"Aga milles siis probleem on?"
Roku Tòòkas Isa:"Mah!"

Hissand nyyd ma olen kyll erutatud!

Tàna kuidagi yks asi viis teiseni ja ma ei teagi, kuidas see idee tàpselt syndis, aga igatahes meil on plaanis Tollo viinamàe Montepulciano d'Abruzzo ja Pecorino viinamarjad korjata òòsel ja kastidesse. Lisaks sellele, et taolised korjemeetodid veini kvaliteedile hàsti mòjuvad, oleksime me Abruzzos esimesed, kes sedasi teevad.
Nyyd on vaja Roku Tòòkas Isa kuidagimoodi àra rààkida. Ta on meil auvààrses eas vanakoolimees, kes arvab, et tema isa ja vanaisa on viinamarju teatud viisil korjanud, siis miks ei peaks jàrgmised 50 aastat samamoodi jàtkama. Ma olen uurinud, et mis ta neist asjadest arvab ja tean, et ta peab kastidesse korjamist snoobitsemiseks, òist korjet naljategemiseks ning arvab, et veini kvaliteet sellest jantimisest kyll paremaks ei làhe.
Ma olen kogu aeg arvanud, et siin peab ju mingi pòhjus olema, miks veinitegijad kastide ja òise korjega jandivad ning tàna leidsin veinitehnik N-s hingesugulase. Jeerum kui erutav! Noh, see korje ja kòik ja mis imetabaseid fotosid siit saaks ja yleyldsegi kui vahva see kòik oleks!

Loodame parimat ja valmistume halvimaks

Veinimeistrite komisjon kàis tàna viinamarju inspekteerimas. Jàreldus on, et senimaani pidavat kòik tingimused tòotama vàga head aastat.
Nàiteks eelmine aasta olla olnud suhteliselt keskpàrane ja kohati isegi alla keskmise. Haigused ja rahe ja vihmasajud ja kindlasti veel midagi, millest ma ei teagi.
Igatahes praegu on taimed hea tervise juures. Loodame, et ilmataat on jàtkuvalt heatahtlik ning soovime viinamarjadele sitkust ja tugevat tervist!

pàrishiltonid ja head haldjad

Kas olete nàinud seda reality sarja, kus Paris Hilton endale uut sòbrannat otsib? Ma ykskord nàgin. Muidugi sel teemal ma ei hakka kommenteerimagi, et mis inimene see on, kes endale normaalsel teel sòpru ei leia ja peab reality sarjas pahaaimamatuid pubekaid kiusama. Need pliksid olid ju Parise pimestunud austajad ja nii hirmsasti tahtsid teda endale sòbrannaks. Ja nyyd puha manipulatsioon ja peened solvangud ja màngust vàljaviskamine!Kellelegi ei antud jalaga nàkku ja otseselt halvasti ka ei òeldud, aga kyynilised sònad leebe naeratuse juurde vòi siis pisikesed ninakirtsutused teevad ka pàris korralikult haiget, eriti kui tegemist on innuka, aga elukogenematu plikaga, kelle enesehinnang sòbrannadest sòltub.

Yhesònaga, mòned kuud tagasi sai minu, Roku ja Roku Tòòtu òe austavaks ylesandeks veinide tutvustamine ja myyk. Vuhh mis reality! Teate, mulle pàriselt ka tundus, et pàrishiltoni ja tema pubekate yle oli tore irvitada kyll, aga kuidas see nyyd korraga juhtus, et mina olen innukas (aga ebakindel) pubekas ja need, kellest vòiks meie veinikoja parimad koostòòpartnerid saada, kàituvad justkui pàrishiltonid? Hissand!
Erinevalt pàrishiltonist on mul pàris sòpru, kes raskel hetkel tuge pakkusid. Eriti nàiteks P meisterdatud motivatsioonikiri, mida oli lohutav lugeda, kui pàrishiltonid yle pea kasvasid. Ja nàiteks veinimyygihunt E oli alati saadaval ja kuulas mu nuttu ja hala ja andis nòu, et kui telefonimyyki teen, siis vaadaku ma peeglisse ja naeratagu. Ta ise teeb ka nii.
Ufff.... yhesònaga naeratasin peeglisse ja rassisin ja helistasin ja saatsin emaile. Ego oli enamasti kildudeks pòrandal.
Lootus pàris àra ei kadunud, sest alati leidus pàrishiltonite plejaadis mòni tàitsa sympaatne inimene, aga siiski vòin òelda, et oli pàevi, mil Orjapidajalik Konsultatsioonfirma juba tàitsa vààrika tòòkohana paistis.
Ja tasapisi on selgunud, et TEGELKULT maailmas ikkagi on inimesi, keda huvitab ràndom veinikoda kuskil Itaalia pàrapòrgus, kuhu isegi kiirrongid ei kài ja kunagi ei tule.
Hàmmastaval kombel on mòningaid inimesi, kes pàriselt ka arvavad, et meie veinil vòiks olla kaubanduslikku potensiaali. Ja on neid, kes arvavad, et Abruzzo regioonis on elegantsemat pudeli kujundust raske leida. Oh ja kodulehe teemal oleme tàiega kiita saanud! Veingi olla yle keskmise kvaliteetne, eriti esimese aasta veiniteo kohta. Siinkohal kindlasti Roku Tòòtu òde òpetaks kòrval, et jàrgmisel aastal on veelgi parem, sest vaadake ikke, mis tingimustes me veini tegime.
Kahemeetripikkustele làtlastele nàiteks meeldis hirmsasti, et nad saavad itaalias kahemeetripikkuse eestlasega suhelda. Ja kui Roku neile uhkelt seletas, et meil on selline systeem, mis saadab SMSi kohe, kui tsisternis temperatuuriga pahasti hakkab olema, muhelesid làti onud, et vàga eestlaslik veinikoda ja tegid kohe tellimuse àra. Kusjuures selle systeemi ostis hoopiski Roku Moodne Vend.

Ja meil on nyyd esimene Itaalia edasimyyja. Juhhei!
Perefirma tàpselt nagu meiegi. Erinevus on selles, et meid on natuke, aga neid on lugematu arv musta peaga ja erinevas vanuses perepoegi. Nad tegutsevad juba aastast 1926. Kas pole imeline, et samal ajal, kui mu vanaema lusikaga sòòma òppis, asutasid kaks hakkajat venda Apenniinide rypes vàikese hulgimyygifirma, kus tema lapselaps 84 aastat hiljem veinide degusteerimist korraldab. Tegin degusteerimisest pilte ka. Ise olen rahul :)

Ega pàrishiltonid kuhugi kadunud pole. Nàiteks alles yleeile yks restoranipidaja karjus Roku Tòòtu òe peale, et kes RTò yldse selline on, et lubab endale yle maksetàhtaja làinud arve kohta kysimist. Arve makstakse siis, kui vòimalus tekib ja yldsegi kài nyyd minema ja àra raiska mu aega. Kusjuures tyyp ostis kolm kasti veini ja tal oli 60 pàeva aega arvet maksta ja ma ei saa mainimata jàtta, et tal maksab yks secondo samapalju kui vòlguolev summa. Aga. ònneks on ka viisakaid ja hàstikasvatatud inimesi, kes meisse usuvad ja oma tòòd professionaalselt teevad ja kellele ma usalduse eest vàga tànulik olen.

PS! Tyytute telefonimyyjatega ja klienditeenindajatega katsun ma ka nyyd sòbralikum olla. Ikkagi inimesed ju. Ja pealegi on neil nii kohutavalt raske tòò. Mòelda vaid, kui just minu ylbitsemine kellelegi karikas viimaseks tilgaks saab ja noor inimene sillalt alla hyppab nàiteks.

Kunstimaailma mysteeriumid

Meil siin làhedal asub yks Kyla, kus korraldatakse kirsihooajal kirsiteemaliste maalide vòistlus. Kòik maailma inimesed vòivad osaleda, peapreemia on mingi 700 eurot ja pisut vàiksemaid rahalisi preemiaid antakse ka. Eelmisel aastal Roku Kunstnikust Ema osales, aga ei saanud preemiat. Preemia anti kellelegi kòhnale vanamehele, kes RKE sònul sai preemia sellepàrast, et kòik teavad, et tal on raha vaja ning oleks ebaeetiline anda preemia inimesele, kellel on tòòkoht ja pysiv sissetulek.
Tàna leidis Roku Kunstnikust Ema ja Roku Tòòtu òde vahel aset jàrgmine vestlus.
RKE: "Ah, mis ma ikka seal osalen. Seal on ju Chieti kunstnikele preemiad ammu àra broneeritud!"
RTò: "Osale ikka. Korraldaja B. on ju A. (Rtò Noobli Abikaasa) sugulane! Veresugulane, mòistad! Pole vòimalik, et sugulasele preemia andmata jàetakse!"
RJE: "Vòib-olla tòesti, aga mul pole kyll aega terve pàev selle vòistlusega jànnata..." (vahemàrkusena, et hommikul kl 8 tuleb Kylla kohale minna, vòtta lòuendile vòistluse tempel ja siis òhtuks valmis pilt tagasi viia)
RTò: "Mah... vii see kirssidega pilt, mis sa eelmisel aastal tegid. Tead, kui paljud viivad oma vanu pilte!"

Jàrgnes pòhjalik tehniline selgitus sellest, kuidas valmis pilt mingi ainega kaetakse, vòetakse lòuendile vòistluse tempel ja pàrast kooritakse see misiganes aine maha ja viiakse teos òhtul tagasi. See jài mulle pisut segaseks, kuidas korraldajad nii silmakààbikud olla saavad, et isegi puhtal ja tàismaalitud lòuendil vahet ei tee, aga eks kunstimaailm ongi selline mystiline...

Nad on pàriselt olemas!

Uhh uhh! Lapsik ròòm! Sain tàna teada, et tunnen inimest, kelle perekonnanimi on Fantozzi! Juba mitu pàeva helistab ja palub end ainult eesnime pidi kònetada. Aga. Tàna yks ta kolleeg vahvast transpordifirmast saatis mulle e-maili, kus fraulen Fantozzi oli CCs.

Praegu on pisut kiire, aga neile, kes ei tea, kes on Fantozzi, kirjutan sellest varsti pikemalt. Kas on kedagi, kes ei tea, kes on Fantozzi?

Kui siin juba Itaalia moodsast kultuurist juttu tuli, siis tahtsin veel teada anda, et esimest korda elus ònnestub Pescara Jazzi kylastada. Diana Kralli piletid on juba olemas! Ma kuulan tema plaate peamiselt pyhapàeva hommikuti. Siis, kui on palju aega ja saab rahulikult putru keeta ja musta pesu màed* pesema panna ja kui meelde tuleb, siis kàia vaatamas, millised ròdulilled tòònàdala jooksul janusse surnud on. Jap, Diana Krall neljapàeva òhtul ja vabas òhus saab pàris enneolematu kogemus olema.

*Kes Itaalias mònda aega elanud, teab, et màgede kysimuses tuleb tàpne olla. Mistòttu ma pean vajalikuks tàpsustada ,et mustast pesust rààkides pidasin silmas pigem colline kui montagne. Colline ja montagne vahe on umbes selles, et montagna on pàris màgi, kus kàivad suusatajad, aga collina on umbes sama suur kui Munamàgi ja seal kàivad viinamarjad.

Maailma kòne nòmedam lennukompanii peale Alitaliat

Siin esitati ennist kysimus, et kas Ryanair ka vàravas kontrollib, et inimestel ainult yks kàsipagas on.
Eile Stanstedi lennujaamas sain kysimusele vastuse. Mul oli kyll yks kott kàsipagasit, aga eksperimendi huvides soetasin peale turvakontrollide làbimist Ted Bakeri poest ostukoti juurde.
Ja mòistagi enne pardaleminekut teatas Ryanairi troll, et ainult yhe kotiga vòib lennukisse minna. No ma siis selgitasin, et see teine kott on ostukott ja siitsamast lennujaamast ostetud. Proua arvas selle peale, et kui tahan kahe kotiga lennukisse minna, siis kassa on seal ja maksa aga juurde. Mida teha? Kàsipagasisse ei mahtunud enam nòòpnòelagi. Kallist kraamist ilma ka ei saa jààda ju! Mingi lisatasu maksmine ei tulnud kòne allagi. Hoplaa! Panin kohvri ostukoti sisse ja rohkem ei òiendatud. Uskumatult tobe! Justkui see stseen filmist 'Non ci resta che piangere".

Hissand. Ja lennukis tiriti inimeste mantlid ja jakid kàsipagasi kapikestest vàlja ning kàsti kòik panna istme alla pòrandale. No vabandage vàga! Pàrast trambime otsas ka vòi??

Milleks meile loomaaiad?

Tòepoolest, milleks meile loomaaiad, kui saab viisaka inimese kombel jalutada Kensington Gardensisse hommikukohvi jooma (kohv tuleb kyll ise kaasa vòtta) ning sòbralikke oravaid peo pealt kypsikutega sòòta?
Kusjuures see orav oli nii ablas ja yldse sedavòrd Looduse Kroon, et ta oleks vabalt mu topsist kohvi kah peale ryybanud ja siis lisanud:"Brrr! Teinekord kui tuled, ole hea inimene ja vòta mulle pigem caramel macchiato! Ja seemnetega jogurtit oleks ka palunud, thanks!"

London pàev 1

Kui eelmine Londoniskàik oli nii stelle kui stalle, siis hetkel vòib esimese Londonipàeva lòpetuseks òelda, et pàris hàsti on veel. Olen endiselt vàga ettevaatlik ja igasugu ootamatusteks valmistunud.

Ja siis tahtsin veel òelda, et Londonis tàhendab neljatàrnihotelli Single Deluxe Room tillukest laste nukumaja suurust kambrit pàkapikuvoodikesega akna all (mis pagana pàrast nad alati voodi akna alla panevad?!). Mul vedas tàiega! Single Delux toas toas vedelesid Pàkapiku riided ja muud isiklikud esemed ning lohutuseks anti mulle Double Deluxe Room - nukumaja suurune kambrikene normaalse inimese voodiga akna all.

Londoni veinimess algas ka pàris huvitavalt. Nàgin oma silmaga àra kuulsa veinikirjaniku Jancis Robinsoni, kes pidi konverentsil rààkima sotsiaalsest turundusest, aga teatas kohe alguses, et ta ei tea neist internetiasjadest halligi ning ylejàànud aja promos osalejatele oma kodulehekylge. Eks see oli ilmselt sotsiaalne turundus konkreetse kaasuse pòhjal.
Kokkuvòtlikud jàreldused esimesest pàevast: veinitòòstus on tàiega strukturaalses kriisis, professionaalsed veinikriitikud on ajast ja arust (veinikriitikud ise ytlesid seda kusjuures) ja ainult Twitter vòib meid kòiki pààsta.

Minimalism

Kodumaa, annan teada, et olen asunud viljelema minimalismi ekstreemseimaid vorme. Olen astumas avastamata territooriumitele, mille olemasolust isegi kogenud lennureisijad veel teadlikud pole.
Ilmselt siit tuleb rekord ka, sest vàiksema kohvriga enam kyll neljaks pàevaks Londonisse minna ei saa.
Jàtkuvalt tàidab mind imetlus, kui meenutan M-i, kes sòitis nàdalaks ajaks Berliini teatrifestivalile pagasiga, mis koosnes pehmete kaantega raamatust pluusi rinnataskus. Tal polnud isegi sokke vòi salli ega hambaharja kaasas! òigupoolest polnud tal sokke jalaski! Milline ylev kergus see kyll olla vòib - reisida, kaks kàtt taskus, vabana asjade taagast.

Minu kunstiline tase nii kòrgele ei kyyni, aga tànase kohvri yle olen ettevaatlikult uhke kyll. Kaalub 8 kg ja mòòdud on 38x28x16 cm.
Kysimusi ennetades loetlen ka sisu yles:
.. arvuti (kòige raskem asi) koos toitekaabli ja kòrvaklappidega
.. konverter Inglismaa pistikute jaoks
.. telefon ja telefonilaadija
.. kolm toppi jaki all kandmiseks
.. must seelik
.. yks t-sàrk magamiseks
.. 2 paari aluspykse, 2 paari sukkpykse ja 1 paar sokke
.. kalendermàrkmik
.. visiitkaardid (ca 25 tk)
.. Vigneti Radica brosyyrid (15 tk)
.. 10 vedelikku 10-50 ml konteinerites
.. hambahari

.. Londoni kaart
.. Pisike Fotoaparaat
.. rahakott

Panete tàhele, isegi raamatut pole kaasas. Londoni kaart vòttis raamatu koha àra! Kòige raskem saabki olema enda tagasi hoidmine, et kuskilt poest mingi ylemeelik raamat kotti ei vupsaks.
Mòtlesin ka, kuidas kohvri sisu vàhemaks saaks ja ideed on jàrgmised:

.. tuleb soetada vàiksem arvuti ja vàiksemad kòrvaklapid
.. kalendriga tuleb Outlooki tagasi kolida
.. kui viitsiks hotellile pesumajateenuse eest maksta, piisab yhest topist

.. teoreetiliselt saaks ilma parfyymita ja kehaòlita ka hakkama. Aga miks peaks?

16,1 km

Eile oli erakordselt pònev pàev - kàisin kodulehe tarbeks meie viinamarjataimi pildistamas. Olen viinamarjade lehteminekut juba kaua oodanud. Mul tuli taimede pildistamise idee siis, kui viinamarjad olid àra korjatud ja ning korjejàrgses konditsioonis viinamàgi on... Vahemàrkusena lisan, et alates sònast "eile" kuni sònani "on" tòmbasin rindu pool kilo vàrskeid Puglia kirsse. Ei oska muudmoodi seda kommenteerida, kui et ilmselt olen tolmuimeja tàhtkujus syndinud.
Teema juurde tagasi tulles, eile yhesònaga pildistasin viinamarjataimi. Kodulehele sobis yles panna peamiselt maastikupilte, mistòttu jagan teiega Muid Huvipakkuvaid Ylesvòtteid.
Esiteks olgu òeldud, et kuigi see kaugelt vàlja ei paista, kàib viinamarjade kallal juba kòva tòò. Rumeenlane G ja tema Vaikiv Naine lòikavad viinamarjataimede kyljest liigseid oksakesi àra. Nimelt viinapuu on justkui kausitàiss kirsse. Ja otse loomulikult, mida vàhem sòòjaid, seda rohkem kirsse igayhele jagub. Kui see nàide nyyd viinamarjadele yle kanda, siis mida vàhem marju puu peal, seda intensiivsema vàrvi ja maitsega nad on, mis omakorda on vajalik selleks, et neist viinamarjadest paremat veini saaks.
Peale eelmainitud operatsiooni sòidab Roku Tòòkas Isa traktoriga ridade vahelt làbi ja pritsib mingit ainet taimede peale. Pakun, et juuretài vastast myrki, aga vòib ka midagi muud olla. Kui ikka ise ei kysi, siis ega sealt mingit jutuvada ei tule ka :)
Neile, kes tahavad teada, milline on oliivipuu òis, tegin spetsiaalne botaanilise ylesvòtte. Ma ise ei teadnud, millised on oliivipuu òied, nii et taaskord pòhjamaisele prouale vàga hariv kogemus.


Siinkohal yks suures plaanis vaade eelmainitud oliivipuudest. Kas pole maaliline? Ykspàev làhen sinna piknikule. Kes tuleb?

Kui olin terve viinamàe làbi kòmpinud, otsaesise hommikupàikese kàes punaseks pòletanud, yhe màekallaku peal isegi kylje maha pannud ja objektiivi puhastamise lapi àra kaotanud, avanes mulle imeline vaatepilt, mida teiegagi jagan - kirsipuu! Nàete neid isuàratavaid punaseid mammusid? Enam neid seal ei ole! Redelit ma igaks juhuks ei kasutanud, sest Kylas on veel kòigil meeles lugu sinjoorist, kes eelmise aasta kirsihooajal kirsse noppides redeli otsast alla kukkus ning hiljem haiglas suri.
Vahemàrkusena tahtsingi lisada, et Tollos saavad inimesed ikka imelikult surma. Nàiteks eelmisel nàdalal hukkus yks òitsvates viiekymnendates aastates sinjoor selle làbi, et kukkus jalgratta otsast, lòi pea àra ja nyyd on kogu Kyla leinas jàlle. Lapsed, kandke ikka ilusti kiivrit, kui jalgrattaga sòitma làhete!
Yks keskeale làhenev Tollo lapsmees jàllegi suri nàlga. Sulges end oma majja ja ei sòònud enam. Enne seda oli ta umbes aasta jooksul kaotanud ema - kes jài otse kodu vàravas auto alla mingil sellisel viisil, et on peaaegu Darwini auhinna kandidaat - ja isa, kes kukkus traktori otsast kuidagi ònnetult. Lapsed, òppige ikka ise syya tegema! Kunagi ei vòi teada, millal see oskus teile kasuks tuleb.


Pildistamissessiooni lòpetuseks oli Helmut Rebasel pònev yllatus varuks. Armatuuril vilkusid kangekaelselt kòikvòimalikud indikaatorid. Ainult vilkuvad suunatuled olid veel puudu. Kes teab, mida need kòik tàhendavad? Ma ise tundsin kàsipiduri ja ABSi àra. Kusjuures kindlalt ei olnud kàsipidur peal! Hiljem nende vilkuvate indikaatoritega kodu poole liikudes tàheldasin, et spidomeeter oli kangekaelselt nullis. Tore kyll, aga katsu liikluspolitseile seletada, miks kiirust yletasid!
Pisut ehmununa pidasin auto kinni ja helistasin Rokule, kes arvas, et kui Helmut pidurdab, siis vòib sòita kyll. Positiivne asi selle hàdapeatuse juures oli imekaunis moone tàis vàli, mida ma ilmselt niisama polekski màrganud. Lapsed, peatuge teiegi teinekord looduse ilu ees! Kokkuvòttes lòpp hea, kòik hea, sest mida làhemale kodule jòudsin, seda vàhemaks neid vilkuvaid indikaatoreid jài ning isegi spidomeeter tòusis uuele elule.

Juba kolmandat pàeva pole ujuma jòudnud. Kuhu me sedasi jòuame?

Viimasel ajal on tulnud uutele tuttavatele selgitada, miks ma Itaalias elan ja yleyldsegi kuidas ma Rokuga tuttavaks sain. Roku kàest kysitakse seda ka ysna tihti. Ilmselt me oleme vàga ebatòenàoline kooslus. Kuna kogu aeg ei viitsi sama juttu yle rààkida, esitas Roku yhel sòprade òhtusòògil meie tutvumisest uue versiooni.

Kindlustusagent P:”Roku ja Katu, kuidas te ikkagi tutvusite?”
Roku:”Hotelli liftis.”
Kindlustusagent P:”Ahsoo. Aga kuidas see tàpsemalt juhtus? Nàiteks mida sa Katule ytlesid?”
Siin Roku version meie dialoogist.
Roku (sisneb lifti, suled kòik puhvis):”Preili, te olete vàga huvitav!”
Katu:“Ooo, kuum itaalia mees, tule minuga voodisse!”
Roku:”Kahjuks praegu ei saa. Vaadake, preili, ma olen vàga katoliiklik inimene.”
Kas pole romantiline?

Sappi ja sarkasmi

Ma veel ei tea, kuidas Eestis veiniajakirjanikud tegutsevad ning ma endiselt arvan, et eestlased on kindlasti kòige ausamad ja eetilisemad inimesed maailmas, aga seda peab kyll ytlema, et peale esimesi ettevaatlikke kokkupuuteid Itaalia ja Inglismaa veiniajakirjanike, veinikonkursside, gambero rossode ja lucamaronidega tuleb alljàrgnev paroodia tootja pilgu làbi vaadatuna kuidagi nagu tuttav ette kyll.
Millegipàrast jookseb see postitus Bloglines's sisse, aga HoseMasteri blogist otse otsides linki ei leidnud. Sellepàrast kopeerisin teile. Pàris vàrskendav vaheldus enesekriitikavabale snoobitsemisele, mida tavaliselt veiniblogidest kapaga kallatakse.

The Wine Hypocrite

Here at The Wine Hypocrite we rate wines on the 100 Point Scale. While many publications that use the 100 Point Scale assign arbitrary and unreproducible numbers, our scale is precise and trustworthy.
First, a word about how we choose wines to be reviewed.
Our crack staff actively solicits free samples from wineries, brokers and importers all over the world using several innovative techniques.
First, we ask nicely. If that fails to get a response we remind each winery that if we find it necessary to pay out of our own pockets for a sample it results in an automatic deduction of five points from their score. Naturally, we don't couch it in quite those terms. A sample letter to a winery might read, "Thank you in advance for submitting a sample of your 2005 Harlan Estate to The Wine Hypocrite. For your generosity we are pleased to award you five points, which you can use towards your wine's final score from our esteemed expert on California wines, who may actually taste your wine rather than sell it at auction, or which you can 'bank' for a future submission that you feel needs the extra help.
Up to fifteen points may be drawn from your Score Bank Account to enhance a wine's final rating. We intend to publish a review of your wine in our April 'California' issue and very much appreciate the savings a free sample represents.
Many who have not submitted samples will be listed at the end of the article under the heading, 'Other Wines Tasted,' whether we tasted them or not."
We also may overpraise a hard-to-obtain wine's rivals in an effort to gain access to the wine. We have found over the years that awarding a high score to a relatively stupid and easy-to-find wine can result in an avalanche of samples of finer wines. Thus, a score 0f 93 for a MacMurray Ranch Pinot Noir, for example, which also does wonders for our advertising budget, usually results in a UPS driver getting a hernia hauling boxes of overpriced Sonoma Coast Pinot Noir samples up six flights of stairs to our luxurious headquarters overlooking the Salvation Army tent city. A fabulous Win/Win for The Wine Hypocrite!
Fortunately, in these trying economic times, even the so-called "cult" wines are willing to submit their wines for review to even the seamiest publications. Shockingly, many even submit them to Bloggers! At The Wine Hypocrite we are proud that our staff of professional wine writers has the experience, expertise, knowledge and scruples of even the finest amateur Bloggers. That is to say, None. But we got financial backers and the magic power of print to give our scores legitimacy, so suck that Internet Losers!
Wines are tasted and reviewed by our panel of wine critics, except for the cheap crap which is reviewed by the janitorial staff. Those reviews are posted with the initials "J.S." which we hope you'll assume stands for James Suckling. It does, sort of.
Our critics taste the wines in the traditional Semi-Blind Tasting format which restricts them from knowing what the wine is when the wine is tasted, but awards plenty of time afterward to adjust the score when the wine is revealed to them.
However, to save time and assist the reviewers with their scores, the wines are grouped in Peer Review Flights such as "New Producers We Want to Discover, So Don't Be Too Picky," "Wines From Big-Time Advertisers," and "Wines Parker Gave a High Score."
Scores are then run by the editorial staff and the advertising staff for verification. Dyslexia is unusually common among wine critics, thus a score for a highly regarded Kendall Jackson wine may accidentally read 89 when the critic intended 98.
We do everything to assure accuracy here at The Wine Hypocrite. Wine scores in The Wine Hypocrite are attained using a fixed and objective scale. First, each wine is awarded 50 points. The wine does nothing to earn those 50 points aside from existing. If you think of the 100 Point Scale as it was familiar to you in elementary school, then think of wine and wineries as the "Special Needs" kids who get nice, unearned scores just to encourage them to try harder.
The next 50 points are broken down into five categories that our critics use to reach the final score. Here are those five categories:
Color, Aroma, and Label 0-10 Points
OK, how do you award points for a label you shouldn't be able to see in a Blind Tasting? Wine is a mysterious thing, isn't it? Our critics award 1-3 points for Color (most wines have it so 3 usually wins), 1-3 points for the Aroma (a point if it has one, two points if it smells good, 3 points if the oak was expensive), and 1-4 points for the label (1 if it's torn, two if it has monkeys on it, three if the wine is over $50, and a perfect 4 points for bumpy labels--them are 'spensive!).
Terroir and Varietal Typicity 0-10
PointsCritics at The Wine Hypocrite generally score in the 9 or 10 point range in this category since they don't know what Terroir is, and they assume any wine with Brett is typical. Lack of Brett is also awarded a high score.
Price, Variety and Prestige 0-10 Points
Wines are scored from 1-3 Points for Price (one point for the cheapest wines, 2 points for vastly overpriced crap and 3 points for expensive wines made in fewer than 500-case lots).
1-3 Points are awarded for the grape variety (1 point for Riesling, Gewurztraminer or any other sissy white wine, 2 points for grapes we've heard of that aren't sissy whites, but no points if it's some crappy-ass wannabe grape like Lagrein, and 3 points for bitchin' Cabernet and Pinot Noir). The fame and prestige of the wine is awarded points on a scale of 1-4 points depending upon whether the owner of the vineyard gave us free accommodations and some parting gifts.
Overall Quality and Ageability 0-10 Points
This may sound like a vague category, but experienced critics at The Wine Hypocrite know the difference. It's kind of like judging at a Slam Dunk Contest. Unless you slip and fall on your ass, it's a 9.5 or a 10. Being picky is for the Supreme Court. It's just wine, people.
Profitability 0-10 Points
What's the point of giving a wine made by a large, successful, wealthy conglomerate or individual a high score if they haven't made it worth your while? What's in it for us to help them? When we award 10 points in this category it's because the producer loves to purchase our inside front cover to publish a picture of a hot model to use sex to sell his wine; or the wine isn't available to the every day consumer and a high score helps us establish our credentials and gives us the appearance of importance. This is a no-brainer, dimbulbs, figure it out.
So, you see, The Wine Hypocrite has brought honesty, integrity and accuracy to wine evaluation. You can trust our scores like you trust your banker and your stock broker. Like them, we're not in this for the money.

Welcome to Calabria

Seoses sellega, et plaanime hoogsalt oma veinide online-myyki kàivitada, sain yhe transpordifirma myygimehega kokku. Et siis hinnakiri selline ja selline ning Calabria, Sicilia ja Sardegna hinnad on kòrgemad.
Uurisin ettevaatlikult, et saared kyll, aga miks Calabria kòrgema hinnaga on. Myygimees vastu, et esiteks on seal paljudesse kohtadesse raske ligi pààseda ja pealegi saadab Calabrias nende firma veokeid relvastatud valve. Ohjummelkyll! Mis syndsusetu koht see on, kus veinipudeleid ja kontoritarbeid relvastatud valve saatel transporditakse? Euroopa riik veel ja puha!

14,1 km

Tegelikult tuleb ikka elevus hinge kyll.
Kui aprilli lòpus Itaaliast lahkusin, olid viinamarjadest peale kàrpimist paljad rootsud jàrele jàànud. Rootsud oli nii ebaglamuursed, et mul polegi kàrbitud taimedest soolopilti, vaid ainult yks ylesvòte koos Roku Tòòka Isaga ja seegi tehtud màrtsis.

Yleeile tulin oma reisidelt tagasi ja mida ma nàen! Taimed kòik lehtedest puhvis ja vàhe sellest - pisikesed viinamarja-alged pistavad pàid ettevaatlikult vàlja. Pigem siiski òied vist. Neid asju peab Roku Tòòka Isa kàest jàrele kysima. Ta on hirmus kidakeelne mees ja kui ma oma maaharimise teemaliste kysimustega tulen, siis vastused tuleb justkui tangiga hammaste vahelt vàlja tirida. Aga tòe huvides tuleb lisada, et ega ta muudest teemadest ka teab mis pikalt ei vestle.


Ykskord urgitsesin, et miks tal osade viinamarjade kohal kasvuhoone vòrestik on (vt pilti). Vot selle peale ta pisut elavnes ja rààkis, et kuni seitsmekymendate-kaheksakymendateni kasvatati osa viinamarju kasvuhoones, et need varem valmis saaks, sest siis sai neid enne pàris-hooaja algust pisut kòrgema hinnaga maha myya. Tàna pole kasvuhoone-tehnikal enam mòtet, sest uue maailma odavad viinamarjad pidavat poelettidele jòudma ammu enne seda, kui itaalia kasvuhooneviinamarjad kypseks saada jòuavadki. Sellepàrast nàebki siin-seal selliseid vòrestikke. Mònes laokile jàànud kohas on kiledki veel alles ja rebenenud tykid lipendavad justkui allakàigutuule purjed. Jap, laokile jàànud viinamàgesid on siinkandis ohtralt, sest tànapàeval ei tasu viinamarjade kasvatamine end enam àra. Umbes sama lugu, mis Eesti piimatootjatega. Sommeljee-kursusel ka tòstsid òpetajad kàsi taeva poole ja kurtsid, et ainult yksikud vanurid askeldavad veel viinamarjataimede vahel ja yldse kuhu Abruzzo veinikultuur sedasi vàlja jòuab. Puha dekadents ja minnalaskmine. Aga see on juba nii lòputu nutt ja hala, et parem peatun enne kui hoo sisse saan :)

12,4 km

Tàna olen Ironwoman. Ujusin 700 m krooli puhkepausideta. Oleks kauemgi kyndnud, aga aeg sai otsa.

10,2 km

Arvutasime eile Rokuga kui palju peaks lahtist veini myyma, et selle tarbeks myygisaali ostetud tsisternid end tasa teeniksid.
Tulemus oli, et kui myyme kuus pàeva nàdalas ja iga pàev 10 liitrit, saab investeering kolme aasta jooksul tasa teenitud. Aga Tollo kylas elab umbes samapalju inimesi kui Paides ja neist pooled kààritavad ise kodus mingeid nektareid. Pealegi resideerub meist 2 km kaugusel tuntud odavveinihiid Cantina Tollo, kes myyb odavat lahtist veini. Lisaks kymned kooperatiivid, kes viinamarjakasvatajatele juba aastaid tooraine eest ei maksa, aga selle eest on nende lahtise veini hinnad murust madalamad.
Nii et 10 liitrit pàevas on ysna ambitsioonikas eesmàrk tegelikult.
Pakkusin enda meelest geniaalse idee:"Aga sinu ema ostab kòik asjad sugulaste kàest ja tihtipeale soetab mingeid vidinaid ainult selleks, et sugulase àri peab toetama. Ja terve kyla on su sugulasi tàis. Miks nad ei vòiks nyyd tulla veini ostma, kui meil ykskord abi vaja on?" "Ehh... nad ei tule kunagi meie kàest veini ostma." Mina:"????" "Nad kohe meelega ei tule. Nad on kadedad, et meil hàsti làheb," ohkas Roku. "Einoh, tàitsa eestlased," vòtsin lahtise veini myytamise teema kokku.

Niipalju siis suurtest ònnelikest itaalia perekondadest, kus veri on alati paksem kui vesi. Puhas jòuluvana-jutt.

8,2 km

Arvake àra kas ma ostsin Tallinnast àrasòidupileti tàpselt selleks ajaks, kui tuhapilv uuesti tembutama hakkab? Palju ònne mulle kòigi poolt!