Hurmur küsis täna, et mis me oleks sel suvel teinud, kui paati poleks olnud. Mis me oleks teinud? Ma ei teagi... oleks kuidagi niisama päevi õhtusse veetnud ilmselt.
Itaalia osa tänavusest suvepuhkusest on möödunud nagu "Pärlipüüdja" laulus:"Kuuma päikese eest merre sukeldun ma. Liuglen lainete sees, puhkan soolases vees!"
Sellega võikski lõpetada, aga ma jätkan ja sina, Kodumaa, võid mind rahulikult vihata ja ma annan sulle täielikult andeks.
Meil on nüüd paat! See on selline väike 7-meetrine mootoriga paat, nimeks sai tal Astrid. Mida me küll ilma temata teeks!
Elame siin kõik päevad mere nimel ja muu on unarusse jäetud. Kodu on sassis, musta ja puhta pesu hunnikutel ei tee enam ammu vahet, rõdul lilled kuivavad. Ise näeme välja nagu metsjeesused, sest kui paat tuleb küll puhas hoida, siis enda pesemiseks on aega niipalju, et sadamas korraks käid dusi all. Kui parajasti seepi kaasas pole, siis järgmisel korral võtame kaasa, kui meeles on.
Põhiliselt jälgime Rokuga ilmaennustusi. Kui tingimused on head, ärkame vara, aga sadamasse ei jõua kunagi enne kümmet. Maitea, mis maagia see on! Roku teab rääkida, et sadamas pidada teadjad muhelema, et väikelaevajuhid saabuvad alati kella kümneks. Sellest on tohutult kahju, sest päike tõuseb seitsmest ja hommikutundidel on meri kõige ilusam.
Ainult üks kord olime kella kaheksast valmis sadamast välja sõitma ja see oli üks võluvamaid hommikuid mu elus. Juba paar päeva varem panin peale plaadi "milleks paat, kui me seal ei maga". All on meil kahekohaline voodi, peal on lai madrats, ilm on soe - täiuslikud tingimused. Roku jälle, et no kuidas me paadis magame, seal pole ju ruumi. Lapsed toetasid ideed sellise innuga, et tol õhtul me veel ei maganud paadis, aga järgmisel päeval võtsime kaasa voodilinad, hambaharjad ja peale merel veedetud päeva tegime pesad valmis.
Sadamas valitses tüüne rahu, paadisilla lambid peegeldusid tumedal veel, purjekate mastid kõlksusid meloodiliselt, laine kiigutas hellalt paati, kalad hüppasid veest välja. Enne magamajäämist lesisime neljakesi tekil, vaatasime tähti ja vestlesime. Öösel tõusis veest niiskus ja väljas olevad madratsid muutusid õige kiiresti läbimärjaks. Magamine oli nagu malemäng, liikusime sinna-tänna. Nummik läks kohe alla kajutisse, vahepeal, kui tekil märjaks läks, siis mina ja Hurmur ka; Roku ehitas endale tekile linadest telgi, et niiskus teda märjaks ei teeks. Hurmuril hakkas kajutis kitsas ja ta läks Roku telki. Rokul hakkas kitsas ja ta ei saanud enam telgis magada ja kolis madratsi peale, mis oli märg, aga ruumikas. Vahepeal korraks oli väga külm, siis hakkas palav ja kolisin kajutist tekile, aga päike hakkas tõusma ja läks liiga valgeks. Hommikul kuldasid tõusva päikese kiired üle peegelsileda, läbipaistva vee ja vaguralt puhkavad paadid, peale üksikute kajakate ei paistnud sadamas hingelistki. Valitses üleüldine rahu ja helge tuleviku meeleolu. Sõime pardal kiire hommikusöögi ja märkasime, kuidas ümberringi purjekatest pensionäre välja ronima hakkas. Kõigepealt uskumatu, kui palju inimesi sadamas tegelikult magab! Ja teiseks on imetabane, et mida suurem ja uhkem purjekas, seda vanemad pensionärid sellega ringi purjetavad. Imetlusväärsed inimesed ikkagi! Ja ega purjetamine eeldab ikkagi päris head füüsilist vormi ja erksat mõistust. Kui nad veel vanuigi nii teravad pliiatsid on, siis mõelda vaid, millised nad näiteks neljakümnestena olid!
Niisiis, tol hommikul olime varakult sadamas kohal, aga muidu Roku ütleb alati, et me peame varem sadamasse jõudma ja mina vastu, et selleks tuleb paadis magada.
Viimased nädalad on olnud nagu üks pikk üksteisesse sulandunud päevade rida, mis algab hommikul toidu, käterätikute ja muu pakkimise, veeautomaatist pudelite täitmise ja paadi ettevalmistamisega.
Tahtsime pikemaid matku teha, võõrastes sadamates peatuda ja Horvaatiassegi sõita. Aga Roku puhkuse ajal on olnud vähe leebeid päevi. Ikka paar-kolm päeva tormist merd või sellist, et ainult hommikul on vaikne ja siis mõni päev leebed tingimused, aga kohe jälle lainetus otsa. Niisiis, tavaliselt suundume avamerele, peatume kuskil eiteakus, ankrusse ei panegi ja supleme.
Need on maailma parimad suplused! Avamerel on vesi täiesti läbipaistev ja sinine. Kui paadilt vette hüppad, langed lõputusse sinisesse sügavikku ja siis tõused pinnale. Hetkeks, mis on tegelikult lühike, aga tundub pikk, oled ainult sina ja lõputu sinine kosmos ja kaalutus ja mitte midagi muud. Pinnale jõudnud, teed kukerpalle, ujud, sukeldud allapoole, ükskõik mida. Kui püstiasendis hõljuda ja alla vaadata, näed oma jalgu ja edasi, allpool, lõputut sinist sügavikku. Maitea, kuidas lühematel inimestel, aga pika inimesena olen terve elu pidanud arvestama, et ruumi minu ümber on piiratud, nii kõrval kui üleval. Uksepiidad on madalad, voodid lühikesed ja muu taoline. Avameres ujumine on tohutult vabastav kogemus, et võid end sirutada, liikuda ja viskuda kuhuiganes, kuskilt midagi vastu ei tule. Täielik vabadus!
Niisiis tavaliselt me supleme "sinises vees", nagu lapsed tavatsevad öelda. Muudkui supleme, ronime paati, hüppame vette, supleme, hüppame. Kui "sinises vees" suplemisest isu täis, liigume rannikule lähemale, laseme mõnes tuulevaikses tuttavas lahes ankru sisse. Supleme "rohelises vees", sööme, pikutame. Enamasti pealelõunaks tõuseb lainetus ja siis sõidame niisama ringi või naaseme sadamasse. Oleme avastanud kalakasvandusi, igasuguseid keelatud tsoone, näinud, kuidas tuletõrje lennukid vett võtmas käivad, oleme meduusidega kokku põrganud ja põhiasi - Roku, Nummik ja Hurmur püüavad kala.
Esimesel korral tundus kalapüüdmine mulle nõme. Püüti mingi hunnik väikesi kalakesi, kilgati ohjeldamatult naerda, piinati vaeseid surmahirmus loomi, pandi nad kõik ämbrisse, surnud ja elusad segamini ning pärast visati väikesed vette tagasi. Anusin meesperet, et kui kala püüate, siis vähemalt austage kalu. Püüdke ainult suuri ja visake väikesed kohe vette tagasi. Mis kalade solgutamine see olgu! Minu missiooni toetuseks algas eelmisel nädalal kalapüügikeeld, mis kestab kuu aega. Eraisikud võivad kalastada, aga müügiks ei tohi püüda ja alla 18 cm pikkusi ka mitte. Nüüd esindan ma rahuliku südamega seadust ja jälgin kaugemalt, et liiga väikeseid ei püütaks ning manitsen, et rohkem ei tohi püüda kui ära süüa jaksame. Laias laastus nad õnneks võtavad kõiki mu protseste ja manitsusi kuulda.
Kuigi kalapüüdmine on päris julm ja verine ja määrib kõik paadi ära ja jätab autosse haisu, siis ei saa eitada, et Rokule ja poistele see tohutult meeldib, nad on nii hullupööra õnnelikud selle kõige üle ja värske kala on päris maitsev tegelikult. Oleme jõudnud nagu mingi kompromissini, et kui kalu austatakse ja püütakse nii palju kui ära süüakse ja mitte rohkem, siis ma otseselt vahele ei sega. Õhtuti tavaliselt viime kalad Roku Kunstnikust Emale, kes puhastab nad ära ja teeb salatit või kalakotletti või praeb niisama.
Nii elamegi. Supleme, püüame kala, ootame ilma. Vahel mõtlen tänumeeles sellele, kui armas ja külalislahke on Aadria meri. Tema veed on läbipaistvad, enamasti siledad, aastaringselt supluseks sobivad ja kubisevad kaladest, mida isegi algkoolilaps püüab nii, et lihtsalt heidab õnge vette ja näkkabki.
Kui ma viitsiks välja otsida, siis ma tuletaks siin meelde, kuidas Muumimamma mõtiskles selle üle, milline on ta suhe merega. See suhe oli umbes selline, et meri peab kindlasti olema ja elama peab mere lähedal, aga eelkõige on meri elatav sel moel, et seda vaadataks kindlalt, kahe jalaga kaldal seistes või sooja toa aknast. Tookord see tundus nii täpne ja nii imeline, kuidas üks laialivalguv tunne, mis ei tundunud mulle endalegi üks õige asi tunda, sai sõnadesse pandud.
Peale neid esimesi nädalaid paadiga Aadria merel hakkab kuidagi nagu tunduma, et mälestused koduse Läänemere tinahallidest vaenulikest lainetest, mustjatest sügavikest ja talvisest jääkõrbest kuidagi nagu kahvatuvad siin ja et merega võib arendada hoopis teistmoodi, õnnelikuma suhte. Eks ma vaatan, mis kirjandustegelase siia Muumimamma kõrvale võrdluseks leian.
