martedì, dicembre 25, 2007
Olen ahv!
 | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| You scored as The Librarian You’re the Librarian! Once a wizard, now an Orang-utan (due to an unfortunate magical accident), you refuse to be turned back for a few reasons: In this form, it’s easier to reach the shelves and hold more books; having the strength of five men makes people return their books on time; life’s great philosophical questions boil down to “when do I get my next banana?‿ You say “ook‿ but are usually understood well enough.
|
Tagasi Eestis
Eestisse naasmine kulges tavapäraselt. Lennuk jäi hiljaks nagu alati ja Tallinna lennujaamas oli Andrus Veerpalu kohal.
Praegu ma olen juba kaks päeva kodumaal hänginud ja vöin öelda, et rohkem verivorste ja kartulisalatit vist ei mahu eriti :)
Praegu ma olen juba kaks päeva kodumaal hänginud ja vöin öelda, et rohkem verivorste ja kartulisalatit vist ei mahu eriti :)
giovedì, dicembre 20, 2007
jòulukink
Oh, eile tabas mind email, milles teatati mulle, gentile dottoressale, et mu tellitud fiat grande punto rosso malizioso on tublide Torino seppade poolt valmis meisterdatud ning ma vòin mingist garaazhist selle kàtte saada, helistades signore Danielele.
Nyyd pole muud, kui vaja ainult uuele autole nimi vàlja mòelda. Mis kyll talle nimeks panna?
Siinkohal lisan ka yhe reklaami, mis mulle isiklikult vàga meeldib
Ma ei tea, kas seda Eestis ka levitatakse, aga Itaalias nàeb seda alati kinos enne igat filmi.
Oh, kusjuures ma polegi teile kirjutanud, et Itaalias kino juurde kuulub selline huvitav nàhtus nagu intervallo ehk sòògi- ja reklaamipausid! Kusjuures nii ongi, et poole filmi pealt pannakse tuled pòlema ning keegi tyyp kàib ringi ja myytab snàkke. Vahel kasutataks seda pausi ka reklaamipausina, mis on pàris nòme tegelikult. Ma yldist keskmist ei tea, aga yldiselt olen ise kinos kàies tàhele pannud, et enne filmi on reklaame umbes 25 minutit ja sòògipausi ajal ka umbes 5 minutit. Hea vàhemalt, et need reklaamid on kenad vaadata.
Nyyd pole muud, kui vaja ainult uuele autole nimi vàlja mòelda. Mis kyll talle nimeks panna?
Siinkohal lisan ka yhe reklaami, mis mulle isiklikult vàga meeldib
Ma ei tea, kas seda Eestis ka levitatakse, aga Itaalias nàeb seda alati kinos enne igat filmi.
Oh, kusjuures ma polegi teile kirjutanud, et Itaalias kino juurde kuulub selline huvitav nàhtus nagu intervallo ehk sòògi- ja reklaamipausid! Kusjuures nii ongi, et poole filmi pealt pannakse tuled pòlema ning keegi tyyp kàib ringi ja myytab snàkke. Vahel kasutataks seda pausi ka reklaamipausina, mis on pàris nòme tegelikult. Ma yldist keskmist ei tea, aga yldiselt olen ise kinos kàies tàhele pannud, et enne filmi on reklaame umbes 25 minutit ja sòògipausi ajal ka umbes 5 minutit. Hea vàhemalt, et need reklaamid on kenad vaadata.
mercoledì, dicembre 19, 2007
Lotta continua*
Tàna hommikul jagasid sympaatsed noormehed telekomifirma sissepààsu ees taaskord ajalehte ‘Lotta Communista’.
Eelmine kord vòtsin pakutud ajalehe vastu. Selgus, et tasuta see ikka polnud, vaid tuli yks euro anda. No andsin.
Nojah, kommunistliku rezhiimi lapsena oleks ikka pidanud màletama, et kuigi ka kuulsusrikkal nòukogude ajal elekter ja vesi ei maksnud midagi, tuli ajalehtede eest ikkagi raha maksta. ‘Rahva Hààl’ maksis vist mingi kolm kopikat nàiteks.
‚Lotta Communista’ vàljaandega oli kaasas kutse Oktoobrirevolutsiooni pidustustele, kuhu ma ei saanud kahjuks minna, kuna ei leidnud saatjat. Ààremàrkusena tahaks siiski mainida, et nagu alati, toimuvad Itaalias asjad teatava hilinemisega. Nàiteks oktoobrirevolutsiooni pidu oli korraldatud 18.novembril.
Yldiselt làks veel hàsti, et ma oma ‘Lotta Comunista’-ga sekeldustesse ei sattunud.
Nimelt mòned pàevad hiljem hàngisime Rokuga restoranis. Korraga tuli meelde, et oh ma polnudki ju oma sydame printsile uut ajakirjanduslikku leidu demonstreerinud ning vòiduka ‘ta-daa!’ saatel tòmbasin kotist ‚Lotta Communista’ vàlja. Oi kus nyyd Roku tòmbus nàost kaameks ja lykkas kàrmelt vàljaande kotti tagasi! Vaatas veel ringi, et ega keegi pahandust pealt ei nàinud.
Nii saingi teada (kusjuures Roku pidas vajalikuks sosistada), et ‘Lotta Communista’ on vàga ekstreemne hààlekandja ja tervislikum olla sellega mitte liigselt lehvitada. Muidu sisu poolest oli suhteliselt huvitav. Vàhe artikleid, aga selle eest pòhjalikud. Nàiteks Birmast ja Itaalia pàevapoliitikast.
*tòlk. vòitlus jàtkub
Eelmine kord vòtsin pakutud ajalehe vastu. Selgus, et tasuta see ikka polnud, vaid tuli yks euro anda. No andsin.
Nojah, kommunistliku rezhiimi lapsena oleks ikka pidanud màletama, et kuigi ka kuulsusrikkal nòukogude ajal elekter ja vesi ei maksnud midagi, tuli ajalehtede eest ikkagi raha maksta. ‘Rahva Hààl’ maksis vist mingi kolm kopikat nàiteks.
‚Lotta Communista’ vàljaandega oli kaasas kutse Oktoobrirevolutsiooni pidustustele, kuhu ma ei saanud kahjuks minna, kuna ei leidnud saatjat. Ààremàrkusena tahaks siiski mainida, et nagu alati, toimuvad Itaalias asjad teatava hilinemisega. Nàiteks oktoobrirevolutsiooni pidu oli korraldatud 18.novembril.
Yldiselt làks veel hàsti, et ma oma ‘Lotta Comunista’-ga sekeldustesse ei sattunud.
Nimelt mòned pàevad hiljem hàngisime Rokuga restoranis. Korraga tuli meelde, et oh ma polnudki ju oma sydame printsile uut ajakirjanduslikku leidu demonstreerinud ning vòiduka ‘ta-daa!’ saatel tòmbasin kotist ‚Lotta Communista’ vàlja. Oi kus nyyd Roku tòmbus nàost kaameks ja lykkas kàrmelt vàljaande kotti tagasi! Vaatas veel ringi, et ega keegi pahandust pealt ei nàinud.
Nii saingi teada (kusjuures Roku pidas vajalikuks sosistada), et ‘Lotta Communista’ on vàga ekstreemne hààlekandja ja tervislikum olla sellega mitte liigselt lehvitada. Muidu sisu poolest oli suhteliselt huvitav. Vàhe artikleid, aga selle eest pòhjalikud. Nàiteks Birmast ja Itaalia pàevapoliitikast.
*tòlk. vòitlus jàtkub
giovedì, dicembre 13, 2007
Tagasisidest ja streikidest
Tàna ma tahaksin kahest fenomenist kirjutada, mis alguses mulle siin Itaalias palju hingevalu ja mòtteainet pòhjustasid, aga mida pikapeale olen òppinud enam-vàhem mòistma ning isegi teatud mààral aktsepteerima.
Esiteks tahaksin vàljendada oma hàmmastust itaallaste tagasiside andmise stiili yle.
No algusest peale olen ma siin Itaalias tòòtades ennast pehmelt vàljendades luuserina tundnud. Peamiselt sellepàrast, et ma kohalikku keelt ei oska, pole pooltki nii kaval kui itaallased ja pealegi pole mu kàitumine nii hillitsetud ning naeratuste-kummarduste-komplimentide-jutuvada-kàeviibete suhkruvòòbaga kaetud, nagu siin yldiselt hea tava ette nàeb.
Tòò juures pole ma aasta jooksul kordagi kiita saanud, mis eelnevat arvesse vòttes on ilmselt ootuspàrane.
Noh, endalegi ootamatult mind edutati.
Olin segaduses, kahtlustasin konspiratsiooni. Mòtlesin elu yle pikalt jàrele ja yhe ylemuse kàest isegi kysisin arenguvestluse kàigus, et paluks selgitust, mis kriteeriumite pòhjal mind yldsegi siin edutati. Enda meelest polnud ma millegi erilisega nagu hakkama saanud. Vastuseks tuli mingi hàmar management talk. Tegin intelligentse jàrelduse – Itaalias tagasisidet ei anta.
Aga mis tàna juhtus?
Yhesònaga tegin mingi jàrjekordse presentatsiooni valmis. Tavapàrased rombid, noolekesed, logod ja tihedalt teksti tàis topitud.
No mulle isiklikult ei ei meeldi tihedalt nodi tàis slaidid, aga itaallastele meeldivad ja kuna Itaalias ainuke tòò, mille eest mulle makstakse, on see, et ma teeksin slaide, mis itaallastele meeldivad, siis ma topin nyyd kòik slaidid tihedalt nodi tàis. Minu parimate slaidide peal on teksti ja pilte sama tihedalt nagu ràimi konservis.
Yhessònaga saadan oma “ràimed-tomatis” vòtmes presentatsiooni àra ja teate, mis vastuseks tuli?
“OTTIMO” (tòlk. “SUUREPàRANE”)
Tàhendab,et... uau.
Teiseks tahaks ma kajastada vàga pònevat streiki, mis on kogu Itaalia ennenàgematusse kaosesse paisanud, aga millest Eesti ajakirjandus yldse ei kirjuta. Kuigi see on palju huvitavam streik, kui makaronihindade tòusu vastane streik, mille yle Eestis kòik ilkusid.
Nimelt esmaspàeval hakkasid transporditòòtajad streikima. Seekord tàpsemalt veoautojuhid.
Muidu nagu eriti ei màrganudki midagi, aga kolmapàevaks oli kogu maal bensiinijaamades bensiin otsa saanud. See oli pàris karm. Mul oli ka eile bensiin otsakorral. Tegin lòuna paiku kiire ringi, tòdemaks, et ongi kòik bensiinijaamad kinni. Pàris imelik tunne oli.
Òhtuks tabas Bella Italiat tavapàrane streigihysteeria.
Uudistes rààgiti juba sellest, et poodidest on otsa saamas toiduained ja apteekidest ravimid. Rààkimata muidugi bensiinipuudusest.
Kuulajad helistasid raadiosse, kurtsid, et kòik on pekkis. Yks àrev kuulaja helistas, et Milaanos olla bensiinijaam, kus saab paagi tàis vòtta. Imestasin, et kesse loll itaallane raadiosse helistab. Ma isiklikult oleks eelistanud vaid làhimate sòpradega seda infot jagada.
Kostus signaale, et yhistransport hakkab seiskuma. Poliitikud vòtsid sòna. Otsiti syydlast, nagu alati. Noored protestisid. Ma tàpselt pole jòudnud veebist pilte vaadata, aga nàib, et tavapàraselt pandi jàlle midagi pòlema. Olen tàhele pannud, et tihti, kui Itaalias midagi lahti on, leidub hakkajaid noori, kes midagi pòlema panevad.
Hàmmastaval kombel nàib, et valdav osa elanikkonnast ei teagi tàpselt, miks rekkajuhid streigivad. Seda arvan ma sellepàrast, et need inimesed, kelle kàest ma olen kysinud, ei tea ja ka raadios tehti kysitlus, mille tulemusena selgus, et keegi ei tea.
Yhesònaga, eile òhtuks jòudis hysteeria haripunkti ja tàpselt siis kui pinge oli haripunkti jòudnud ja riik yhe jalaga eriolukorra ààrel, saabus lahendus - rekkajuhid nàitasid yles mòistvat suhtumist ning andsid teada, et streik lòpetatakse.
Tàna hommikul olid bensiinijaamad yldiselt veel kinni, aga yhte tsisterniga autot juba nàgin liikvel. Lubatakse, et reede hommikuks peaks bensiinijòed jàlle tavapàrases rytmis voolama.
Mul on 50 kilomeetri jagu jàrel, nii et tàna òhtul loodan ehk Pyha Gennaro abiga mingi lahke bensiinijaama leida.
Itaalias elatud aasta jooksul olen tàhele pannud, et steikidega on nagu aastaaegadega selles mòttes, et neil on oma kindel rytm ja seaduspàrasused.
1) Tavaliselt on nii, et streik kuulutatakse vàlja umbes paaripàevase etteteatamisega.
2) Keegi ei tea òieti, mis on streigi pòhjus. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ykskòik millise streigi pòhjusi tuleb otsida Itaaliat aastasadu vaevanud klassivòitluse tumedatest allhoovustest. Pealegi sotsiaalteadlased, poliitikud ja veel mòned itaallased neid pòhjusi niikuinii juba teavad, mistòttu ykski ajakirjanik ei vaevu neid enam eriti lahti kirjutama.
3) Paar pàeva enne streiki etendub pingeline nàitemàng „tuleb/ei tule/àkki siiski tuleb tuleb/on lootust et ei tule“.
4) Tihti juhtub, et ei tule. (aga et huvitavam oleks, siis see selgub sòna otseses mòttes viimasel minutil)
5) Tavaliselt kui tuleb, siis umbes poole streigi peal selgub, et paras jama on kokku keeratud (vt ylalpool toodud nàide).
5.1) Muide tihti tuleb ette reetureid, kes ei streigi. Tànu neile leiab ikka kuskilt kapi tagant sòbraliku bensiinijaama, bussijuhi vòi meditsiinitòòtaja, kes vajadusel abikàe ulatab. Sellega seoses itaallased eriti streikide pàrast ei muretse, kuna loodavad oma tòhusale suhetevòrgustikule.
6) Streik lòpetatakse ennetàhtaegselt.
7) Tavaliselt streigi tulemusena midagi ei muutu.
Ei saa siiski màrkimata jàtta, et veoautojuhid on seekord kàitunud kui vastutustundetud jobud. Nii kui streik alanud, jàtnud nad mingid veokid vedelema, kus olid sees tapamajja viidavad loomad, kes yldises pohhuismimeeleolus kolm pàeva rekkates kinni olid - kitsastes tingimustes, sòòmata ja joomata. Fakken loomapiinajatest rekkajuhid.
Esiteks tahaksin vàljendada oma hàmmastust itaallaste tagasiside andmise stiili yle.
No algusest peale olen ma siin Itaalias tòòtades ennast pehmelt vàljendades luuserina tundnud. Peamiselt sellepàrast, et ma kohalikku keelt ei oska, pole pooltki nii kaval kui itaallased ja pealegi pole mu kàitumine nii hillitsetud ning naeratuste-kummarduste-komplimentide-jutuvada-kàeviibete suhkruvòòbaga kaetud, nagu siin yldiselt hea tava ette nàeb.
Tòò juures pole ma aasta jooksul kordagi kiita saanud, mis eelnevat arvesse vòttes on ilmselt ootuspàrane.
Noh, endalegi ootamatult mind edutati.
Olin segaduses, kahtlustasin konspiratsiooni. Mòtlesin elu yle pikalt jàrele ja yhe ylemuse kàest isegi kysisin arenguvestluse kàigus, et paluks selgitust, mis kriteeriumite pòhjal mind yldsegi siin edutati. Enda meelest polnud ma millegi erilisega nagu hakkama saanud. Vastuseks tuli mingi hàmar management talk. Tegin intelligentse jàrelduse – Itaalias tagasisidet ei anta.
Aga mis tàna juhtus?
Yhesònaga tegin mingi jàrjekordse presentatsiooni valmis. Tavapàrased rombid, noolekesed, logod ja tihedalt teksti tàis topitud.
No mulle isiklikult ei ei meeldi tihedalt nodi tàis slaidid, aga itaallastele meeldivad ja kuna Itaalias ainuke tòò, mille eest mulle makstakse, on see, et ma teeksin slaide, mis itaallastele meeldivad, siis ma topin nyyd kòik slaidid tihedalt nodi tàis. Minu parimate slaidide peal on teksti ja pilte sama tihedalt nagu ràimi konservis.
Yhessònaga saadan oma “ràimed-tomatis” vòtmes presentatsiooni àra ja teate, mis vastuseks tuli?
“OTTIMO” (tòlk. “SUUREPàRANE”)
Tàhendab,et... uau.
Teiseks tahaks ma kajastada vàga pònevat streiki, mis on kogu Itaalia ennenàgematusse kaosesse paisanud, aga millest Eesti ajakirjandus yldse ei kirjuta. Kuigi see on palju huvitavam streik, kui makaronihindade tòusu vastane streik, mille yle Eestis kòik ilkusid.
Nimelt esmaspàeval hakkasid transporditòòtajad streikima. Seekord tàpsemalt veoautojuhid.
Muidu nagu eriti ei màrganudki midagi, aga kolmapàevaks oli kogu maal bensiinijaamades bensiin otsa saanud. See oli pàris karm. Mul oli ka eile bensiin otsakorral. Tegin lòuna paiku kiire ringi, tòdemaks, et ongi kòik bensiinijaamad kinni. Pàris imelik tunne oli.
Òhtuks tabas Bella Italiat tavapàrane streigihysteeria.
Uudistes rààgiti juba sellest, et poodidest on otsa saamas toiduained ja apteekidest ravimid. Rààkimata muidugi bensiinipuudusest.
Kuulajad helistasid raadiosse, kurtsid, et kòik on pekkis. Yks àrev kuulaja helistas, et Milaanos olla bensiinijaam, kus saab paagi tàis vòtta. Imestasin, et kesse loll itaallane raadiosse helistab. Ma isiklikult oleks eelistanud vaid làhimate sòpradega seda infot jagada.
Kostus signaale, et yhistransport hakkab seiskuma. Poliitikud vòtsid sòna. Otsiti syydlast, nagu alati. Noored protestisid. Ma tàpselt pole jòudnud veebist pilte vaadata, aga nàib, et tavapàraselt pandi jàlle midagi pòlema. Olen tàhele pannud, et tihti, kui Itaalias midagi lahti on, leidub hakkajaid noori, kes midagi pòlema panevad.
Hàmmastaval kombel nàib, et valdav osa elanikkonnast ei teagi tàpselt, miks rekkajuhid streigivad. Seda arvan ma sellepàrast, et need inimesed, kelle kàest ma olen kysinud, ei tea ja ka raadios tehti kysitlus, mille tulemusena selgus, et keegi ei tea.
Yhesònaga, eile òhtuks jòudis hysteeria haripunkti ja tàpselt siis kui pinge oli haripunkti jòudnud ja riik yhe jalaga eriolukorra ààrel, saabus lahendus - rekkajuhid nàitasid yles mòistvat suhtumist ning andsid teada, et streik lòpetatakse.
Tàna hommikul olid bensiinijaamad yldiselt veel kinni, aga yhte tsisterniga autot juba nàgin liikvel. Lubatakse, et reede hommikuks peaks bensiinijòed jàlle tavapàrases rytmis voolama.
Mul on 50 kilomeetri jagu jàrel, nii et tàna òhtul loodan ehk Pyha Gennaro abiga mingi lahke bensiinijaama leida.
Itaalias elatud aasta jooksul olen tàhele pannud, et steikidega on nagu aastaaegadega selles mòttes, et neil on oma kindel rytm ja seaduspàrasused.
1) Tavaliselt on nii, et streik kuulutatakse vàlja umbes paaripàevase etteteatamisega.
2) Keegi ei tea òieti, mis on streigi pòhjus. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ykskòik millise streigi pòhjusi tuleb otsida Itaaliat aastasadu vaevanud klassivòitluse tumedatest allhoovustest. Pealegi sotsiaalteadlased, poliitikud ja veel mòned itaallased neid pòhjusi niikuinii juba teavad, mistòttu ykski ajakirjanik ei vaevu neid enam eriti lahti kirjutama.
3) Paar pàeva enne streiki etendub pingeline nàitemàng „tuleb/ei tule/àkki siiski tuleb tuleb/on lootust et ei tule“.
4) Tihti juhtub, et ei tule. (aga et huvitavam oleks, siis see selgub sòna otseses mòttes viimasel minutil)
5) Tavaliselt kui tuleb, siis umbes poole streigi peal selgub, et paras jama on kokku keeratud (vt ylalpool toodud nàide).
5.1) Muide tihti tuleb ette reetureid, kes ei streigi. Tànu neile leiab ikka kuskilt kapi tagant sòbraliku bensiinijaama, bussijuhi vòi meditsiinitòòtaja, kes vajadusel abikàe ulatab. Sellega seoses itaallased eriti streikide pàrast ei muretse, kuna loodavad oma tòhusale suhetevòrgustikule.
6) Streik lòpetatakse ennetàhtaegselt.
7) Tavaliselt streigi tulemusena midagi ei muutu.
Ei saa siiski màrkimata jàtta, et veoautojuhid on seekord kàitunud kui vastutustundetud jobud. Nii kui streik alanud, jàtnud nad mingid veokid vedelema, kus olid sees tapamajja viidavad loomad, kes yldises pohhuismimeeleolus kolm pàeva rekkates kinni olid - kitsastes tingimustes, sòòmata ja joomata. Fakken loomapiinajatest rekkajuhid.
giovedì, dicembre 06, 2007
ilusaid pyhi
seekord tuleb pàris asjalik sissekanne tegelikult
22.detsembrist kuni 6.jaanuarini olen kodumaal
telefoninumber on sel ajal seesama eesti number, mis mul on kogu aeg olnud
muidugi itaalia numbrile vòite ka helistada
tugevat tervist ja sàra silmadesse :)
K
22.detsembrist kuni 6.jaanuarini olen kodumaal
telefoninumber on sel ajal seesama eesti number, mis mul on kogu aeg olnud
muidugi itaalia numbrile vòite ka helistada
tugevat tervist ja sàra silmadesse :)
K
mercoledì, dicembre 05, 2007
Tòò
Dilbert on tegelikult itaallane!
Ma vaatasin tàna òhtul làbi viimase kuu aja koomiksid ja iga koomiksi kohta vòin ma siin reaalsest elust nàite tuua.
Eriti see nàiteks.
Ma leiutasin uue mooduse kuidas tòò tegemist teeselda. Vòtsin tòò juurde raamatu ja kàin seda 15 minuti kaupa peldikus lugemas. Lugedes meenus yks dilberti koomiks, kus wally loeb peldikus lehte ja mòtleb 'It pays to read'
Ma vaatasin tàna òhtul làbi viimase kuu aja koomiksid ja iga koomiksi kohta vòin ma siin reaalsest elust nàite tuua.
Eriti see nàiteks.
Ma leiutasin uue mooduse kuidas tòò tegemist teeselda. Vòtsin tòò juurde raamatu ja kàin seda 15 minuti kaupa peldikus lugemas. Lugedes meenus yks dilberti koomiks, kus wally loeb peldikus lehte ja mòtleb 'It pays to read'
martedì, dicembre 04, 2007
Excelist
Tahtsin veel teile kirjutada, et ma pole enam mingi lihtlabane PowerPointi kunn, vaid nyyd ka Exceli graafikute kunn. Ma olen siin teinud ikka sellised vingeid graafikuid, et isegi Bill Gates ei tea, et Excelis taolised vòimalused yldse on.
Kuidas 'buffet' eesti keeles òigesti kirjutada? Bufee? Buffee?
Teisest kyljest, kui 'coffee' ja 'kohv' loogikast làhtuda, peaks olema 'buffet' ja 'puhvt'. Salatipuhvt nàiteks.
Tervitades,
Macello Aavik.
Kuidas 'buffet' eesti keeles òigesti kirjutada? Bufee? Buffee?
Teisest kyljest, kui 'coffee' ja 'kohv' loogikast làhtuda, peaks olema 'buffet' ja 'puhvt'. Salatipuhvt nàiteks.
Tervitades,
Macello Aavik.
Reisimise kasulikkusest
Hàmmastav.
Alati, kui ma mingi suurejoonelise projektiga alustan, on algus nagu pàris kerge tulema, aga kohe peale algust làheb asi justkui pydelaks kàtte àra.
Illustreeriva nàitena tooksin siinkohal Roomaga tutvumise projekti, mis peale Trasteveres kàiku ysnagi liiva on jooksnud.
Aga muidu mul on head pòhjused ka.
Yle-eelmisel nàdalavahetusel sadas vihma ja kàisin tòòintervjuul.
Eelmisel nàdalavahetusel kàisin aga Berliinis ja ei saanud jàrelikult Roomas kàia. Berliin oli huvitavam kui tòòintervjuu ja vihm.
Berliiniskàigu kòrghetk oli see, et ma avastasin lennujaama raamatupoest Pratchetti raamatu ’Wintersmith’. Seejàrel taandusin saagiga Mòvenpick restorani, kus veetsin hubase pyhapàeva pealelòuna raamatu ja salatibufee seltsis. Raamat on vàga huvitav, nòidade teemal. Seal on yks vàike nòid Tiffany ja Wintersmith, kes on Eesti kontekstis umbes nagu Kylmataat vòi midagi taolist. Yhesònaga W armub T-sse (kusjuures T on tàiesti alaealine) ja mòistagi on see yks suur kasiino.
Mulle meeldib sòna ’kasiino’. See tàhendab itaalia keeles segadust. Muidu vana-itaallased teavad kasiinona sellist asutust, kus kliendid on mehed ja klienditeenindajad on naised.
Macello on teine armas sòna, millega on sobilik mingit segadust kirjeldada. Tegelikult macello tàhendab tapamaja, aga itaalia keeles kòlab tapamaja minu meelest pàris elegantselt.
Kui ma oleks mees, siis ma vòib-olla vòtaks enda nimeks Marcello Macello. Kuna ma pole mees, siis ma panen selle nime oma jàrgmisele autole, mis tuleb peale Julietta-Ansipit ja mida ma juba kaks kuud ootan ja mis saab olema Fiat Grande Punto. Vàrvitooniks valisin ’rosso malizioso’. Ma arvan, et rosso malizioso vòiks tòlkida umbes nagu ’bitchy red’. Valida oli veel selliste vàrvide vahel nagu ’blu aviatore felice’ (ònneliku aviaatori sinine), ’grigio argento vivo’ (no see kòlab nagu mingi nòme marketingitrikk), ’grigio impeccabile’ (tàiuslik hall? No siit edasi saab tulla ainult midagi sellist nagu ’seksikas pruun’ nàiteks), ’nero provocatore’ (provokaator-must, mis oli mu teine valik peale bitchy punast). Yhesònaga, nagu eelnevast nàha, polnud nagu eriti vàrve, mille vahel valida. Aga ma arvan, et vàikestele autodele sobib punane vàrv. Mul on mitu paari punaseid kingi ka, mis punase autoga hàsti sobivad. Kui auto kàtte saan, ostan punase koti ja peapaela.
Huvitaval kombel panin tàhele, et tahtsin kirjutada Berliinist, aga kirjutasin autodest jàlle.
Yhesònaga Berliin oli tore koht. Aeg-ajalt mulle meeldib Itaaliast àra kàia mingis normaalses maailmas. Itaalias tuleb mul tihti tunne, et... khm... is it just me or is this country going mad.
Vot sellistel hetkedel on hea Itaaliast àra minna, sest siis ma tagasi tulles tean, milles asi.
It’s not me, it’s Italy.
Hmm.. tegelikult autole vist ei sobi 'tapamaja' nimeks panna. Kòlab justkui halvaendeliselt.
Alati, kui ma mingi suurejoonelise projektiga alustan, on algus nagu pàris kerge tulema, aga kohe peale algust làheb asi justkui pydelaks kàtte àra.
Illustreeriva nàitena tooksin siinkohal Roomaga tutvumise projekti, mis peale Trasteveres kàiku ysnagi liiva on jooksnud.
Aga muidu mul on head pòhjused ka.
Yle-eelmisel nàdalavahetusel sadas vihma ja kàisin tòòintervjuul.
Eelmisel nàdalavahetusel kàisin aga Berliinis ja ei saanud jàrelikult Roomas kàia. Berliin oli huvitavam kui tòòintervjuu ja vihm.
Berliiniskàigu kòrghetk oli see, et ma avastasin lennujaama raamatupoest Pratchetti raamatu ’Wintersmith’. Seejàrel taandusin saagiga Mòvenpick restorani, kus veetsin hubase pyhapàeva pealelòuna raamatu ja salatibufee seltsis. Raamat on vàga huvitav, nòidade teemal. Seal on yks vàike nòid Tiffany ja Wintersmith, kes on Eesti kontekstis umbes nagu Kylmataat vòi midagi taolist. Yhesònaga W armub T-sse (kusjuures T on tàiesti alaealine) ja mòistagi on see yks suur kasiino.
Mulle meeldib sòna ’kasiino’. See tàhendab itaalia keeles segadust. Muidu vana-itaallased teavad kasiinona sellist asutust, kus kliendid on mehed ja klienditeenindajad on naised.
Macello on teine armas sòna, millega on sobilik mingit segadust kirjeldada. Tegelikult macello tàhendab tapamaja, aga itaalia keeles kòlab tapamaja minu meelest pàris elegantselt.
Kui ma oleks mees, siis ma vòib-olla vòtaks enda nimeks Marcello Macello. Kuna ma pole mees, siis ma panen selle nime oma jàrgmisele autole, mis tuleb peale Julietta-Ansipit ja mida ma juba kaks kuud ootan ja mis saab olema Fiat Grande Punto. Vàrvitooniks valisin ’rosso malizioso’. Ma arvan, et rosso malizioso vòiks tòlkida umbes nagu ’bitchy red’. Valida oli veel selliste vàrvide vahel nagu ’blu aviatore felice’ (ònneliku aviaatori sinine), ’grigio argento vivo’ (no see kòlab nagu mingi nòme marketingitrikk), ’grigio impeccabile’ (tàiuslik hall? No siit edasi saab tulla ainult midagi sellist nagu ’seksikas pruun’ nàiteks), ’nero provocatore’ (provokaator-must, mis oli mu teine valik peale bitchy punast). Yhesònaga, nagu eelnevast nàha, polnud nagu eriti vàrve, mille vahel valida. Aga ma arvan, et vàikestele autodele sobib punane vàrv. Mul on mitu paari punaseid kingi ka, mis punase autoga hàsti sobivad. Kui auto kàtte saan, ostan punase koti ja peapaela.
Huvitaval kombel panin tàhele, et tahtsin kirjutada Berliinist, aga kirjutasin autodest jàlle.
Yhesònaga Berliin oli tore koht. Aeg-ajalt mulle meeldib Itaaliast àra kàia mingis normaalses maailmas. Itaalias tuleb mul tihti tunne, et... khm... is it just me or is this country going mad.
Vot sellistel hetkedel on hea Itaaliast àra minna, sest siis ma tagasi tulles tean, milles asi.
It’s not me, it’s Italy.
Hmm.. tegelikult autole vist ei sobi 'tapamaja' nimeks panna. Kòlab justkui halvaendeliselt.
mercoledì, novembre 21, 2007
Lugu Trasteverest
Ma alustasin siinkohal uue projektiga.
Nimelt tajusin ykspàev, et elades sellises turismimekas nagu Rooma, ei kòlba eriti laupàevi ja pyhapàevi banaalselt kuskil ujulas vòi supermarketis vòi tube koristades mòòda saata, vaid tasuks ikkagi uue kodulinnaga làhemalt tuttavaks saada.
Rooma on suur ja lai. Kust alustada?
Pyhapàeval vòtsin Rooma reisijuhi ette ja torkasin kaardil nàpuga suvalise koha peale. Nàpp jài tàpselt Trastevere ja Gianicolo vahele.
Kuna nàpp jài ikkagi mòlema linnaosa peale, siis òigluse huvides vòtsin kavva, et kòigepealt Trastevere ja pàrast Gianicolo ja et alustan Trasteverest, kuna see on mulle làhemal.
See juhtus kòik hommikul.
Mul oli veel plaan, et enne turistiks hakkamist kàin ikkagi ujumisakadeemias àra. Ootasin truult kella 11:30ni, kuni ujumisakadeemia lahti tehti, reipal sammul tatsasin kohale ja avastasin oma ebameeldivaks yllatuseks, et kogu akadeemia oli kàratsevaid lapsjumalaid ja nende vanemaid pilgeni tàis. Toimusid mingid laste ujumisvòistlused. Pisut vàhem reipal sammul tatsasin koju tagasi. Selleks ajaks oli juba lòunaaeg kàtte jòudnud ja tundsin vajadust midagi pòske pista. Keerasin kiire pasta kokku ja peale lòunat olin seikluseks valmis.
Noh, juba metroo oli paras seiklus. Kui tykk aega metrooga ei sòida, siis muutub ta pàris eemaletòukavaks – hais, pesemata inimesed, taskuvargad, turistid. Metroopeatusest Republica (tòlk. Vabariik) tuleb buss vòtta, et Trasteveresse jòuda. No ekslesin siis ymber selle Vabariigi peatuse, sest ega seiklusteks valmisolek pole kuidagi parandanud mu kaardilugemise oskusi. Lòpuks komistasin kuidagimoodi Termini raudteejaamas bussipeatusele ning asusin tàhelepanelikult bussi ootama. Teised ootajad olid peamiselt Aasiapoolsetest turbulentse poliitilise kliimaga riikidest pàrit inimesed ja kòik minust lyhemad. Kujutlesin, et olen mobiilimast ja nemad on puud. Kòikusin tuule kàes òrnalt ja nàgin vaimusilmas end vààrikalt plinkimas. Tegelikult tuli hoolega jàlgida, et mòni taskuvaras kàtt kotti ei ajaks. Muide jube kylm pàev oli. Jalgadel oli nagu soojem, eeldatavasti mind ymbritseva tiheda rahvamassi tòttu, aga pea ikka kylmetas.
Bussi muudkui viibis, nii otsustasin lugeda Trastevere kohta igasuguseid detaile.
Eesti keeles oleks Trastevere nimi ‘Jòetagune’, viidates asjaolule, et tegemist on teiselpool jòge asuva kohaga. Need roomlased, kes praegu selles linnaosas elavad, peavad end tòelisteks roomlasteks. Kuigi ajaloost teame, et Rooma linna algusaastatel oli Trastevere yldsegi mitte Rooma osa, vaid oli rohkem selline limboland-eeslinn, kus elasid kalurid ja immigrandid. Làks mònisada aastat enne, kui glamuursed inimesed sinna oma maju ehitama hakkaid.
Tànapàeval on Trastevere tuntud boheemlaste ja kunstnike linnaosana, olles asjakohaselt maaliline, samas pisut korratu ja lagunenud. Pean vajalikuks ikkagi lisada, et see on ka selline linnaosa, kus restoranid on pòhiliselt turistilòksud ja tànavad on tyytuid kaubitsejaid tàis. Aga yldiselt on ta vaatamiseks ja jalutamiseks sympaatne koht.
Trastevere on ka selle poolest kuulus, et seal asub yks Rooma vanimaid kirikuid - Santa Maria della Trastevere. Vàidetavalt olla see Rooma esimene kirik, kus kristlaseid said karistamatult avalikke missasid pidada. Kiriku mosaiigid, mida tànapàevalgi nàha vòib, on meisterdatud umbes siis, kui Eestis maakonnapealikud ristisòdijate sissetungi peale imestusest habemeid raputasid ega suutnud kuidagi kaitsestrateegias omavahel kokkuleppele jòuda.
Yhesònaga lòpuks ikkagi buss tuli. Olin kòige esimene, kes bussi tulemas nàgi ja sellega seoses ka kòige esimene bussi peal.
Mu kòrval oli yks teadlaseilmega tytarlaps, kellel oli tàpselt sama Mondatori kirjastuse poolt vàlja antud Rooma reisijuht kàes. Ta tuli ka Trastevere peatuses maha. Hiljem ma paar korda màrkasin teda kitsukestel tànavatel kruiisimas.
Piazza Bellinilt hakkasin aga manuali jàrgi minema ja jòudsingi Santa Maria della Trastevere juurde vàlja. Kirikuesine plats on muide selline koht, kus igal aastal juulis toimub Trastevere elanike traditsiooniline pidu koos asjakohaste vabaòhukontserditega. Muul ajal on seal tavaliselt palju turiste, ràndnàitlejaid ja kerjuseid. Seekord ràndnàitlejaid ei olnud, aga kiriku sammaste juurde oli kogunenud grupp punk bestia esindajaid.
Punk bestiad on sellised tegelased, kes on otsustanud, et pòhimòtteliselt on inimene sama, mis loom. Sellega seoses nad elavad tànavatel koos koertega, samamoodi nagu koerad - magavad maas ja neil on kirbud ja vàidetavalt sòòvad nad koertega sama toitu ning tavaliselt elatuvad kerjamisest. Pòhimòtteliselt nàevad nad vàlja nagu tavalised kodutud, ainult et neil on reeglina suured koerad oheliku otsas. Kolleeg E aga teadis rààkida, et yks ta sòbranna, kes tòòtab koerte varjupaigas, olla rààkinud, et kuigi koerte vajupaigal on raske koertele omanikku leida, siis punk bestia tyypidele nad koera ei anna, kuna nad pidavat tegelikult koeri halvasti kohtlema. Samuti ei ravi nad koeri kunagi terveks, kui koer haigeks jààb, ega toida neid korralikult. Omast kogemusest vòin òelda, et nad jagavad koertele jalahoope, juhtudes ise parajasti purjus olema ja ka olen neil nàinud mitmeidki koeri kohutavate ekseemidega. Nad on yks vàheseid inimgruppe Itaalias, keda ma olen purjus olekus nàinud. Bolognas pidavat kòige rohkem punk bestiaid olema.
Yhesònaga need punk bestia tyypid kàratsesid seal sammaste ymber ja kolistasid òllepudelitega. Yks ràndomilt kaltsudesse màssitud vòdisev tegelane, kelle sugu ei olnud vòimalik kindlaks mààrata, oli pandud ykse juurde kerjama. Yldiselt inimesed vàltisid kerjusega silmside loomist, rààkimata raha andmisest. Kerjus aga viibutas vàljasirutatud kàtt ja pobises mòòduvatele turistidele solvanguid, ilmselt arvates, et keegi temast aru ei saa.
Ylalmanitud olukorraga seoses polnud eriti mugav kiriku fassaadil olevat 12-ndast sajandist pàrinevat mosaiiki nautida, aga fikseerisin ikkagi kàrmelt kujutise kymnest naisest, kes kòik tulnud Maariale feimi ja respekti vàljendama ning lipsasin kerjusest mòòda. Vàga huvitavad olid kiriku vàlisseina sisse myyritud vàikesed kivitykid, kus esimeste kristlaste symbolid, nagu nàiteks kala ja tuvid ja muud asjakohast, sisse uuristatud.
Kirik oli seestpoolt nagu kirik ikka. Neitsi Maarja mosaiigid olid ka umbes sellised nagu igal pool mujal. Mulle isiklikult meeldisid pigem lambamosaiigid, mis olid vàga tòetruud ja detailitàpsed. Ma kahjuks ei oska kirikuid vàga hinnata, seoses sellega, et ma arhitektuurist ja kunstist liiga palju ei tea. Olen enda vastu aus ja tunnistan, et oskan kingadest palju pòhjalikumalt rààkida kui sammastest. Pealegi on enamus kirikuid liiga hàmarad selleks, et nende sees leiduvatest vaatamisvààrsustest tàpset ylevaadet saada.
Trastevere peamine vaatamisvààrsus làbitud, leidsin edasi jalutades hulgaliselt armsaid tànavaid ja restorane, mida ma olen turistina kylastanud, aga mille suhtes ma ei màletanud enam, kus nad asusid. Nyyd siis tean.
Ootamatult leidsin end Via della Scalalt, kus tegutseb mu suur lemmik – Jààtisekunstnik. Astusin gelateriasse sisse, tervitasime sydamlikult ja lasin endale konfigureerida portsu uutest maitsetest, mis ta viimasel ajal leiutanud on. Seekord siis shokolaad kaneeliga, valge shokolaad ja kaki. Kaki on yks puuvili, mille nimi on inglise keeles persimmon, aga mille eestikeelset nime ma ei tea. Praegu on Itaalias kakide hooaeg, mis tàhendab, et endast lugupidavad gelateriad pakuvad vastava maitsega jààtist. Jààtisemeistriga pàevauudised vahetatud, jalutasin jààtisega edasi jàrgmise koha suunas, mis oli minus mòningase uudishimu àratanud – Fornarina kodu.
Fornarina oli kunstnik Rafaello armuke, kui lyhidalt òelda. Noortel oli kaunis armastus ja puha, neiu oli kunstnikule muusaks ja yldse vàga pyhendunud nende suhtele. Aga kui Rafaello suremas oli, ytles ta alatult Fornarinast lahti, et hingeònnistust saada. Tal oli mingi teine naine ka. Yldsegi Rafaello oli yks jòle liiderlik naistemees ja alatu tegelane. Peale Rafaello surma làks Fornarina kloostrisse nunnaks, kus viibis oma elupàevade lòpuni. Kahju kohe tytarlapsest.
Fornarina kodu on Jààtisekunstniku làhedal, Via della Scala lòpus. Tagasihoidlik majake tànavanurgal, esimesel korrusel restoran, nagu ikka Roomas kombeks. Midagi silmatorkavat maja puhul ei tàhendanud, nii hàngisin natuke aega làhedalasuval piazza Trilussal, mis on yks sympaatne vàljak, kus tavaliselt inimesed kokku saavad. Vàljak on nime saanud kuulsa Rooma poeedi jàrgi, kes valas oma satiirilised vàrsid Rooma dialekti ja oli yldiselt rahva lemmik.
Kylmal pàeval jààtise sòòmisest hakkas pàris jahe, nii olin sunnitud Jààtisekunstniku juurde tagasi pòòrduma ning hammaste lògisedes kuuma shokolaadi vòtma. Kuum shokolaad, nagu selgus, oli peaaegu pooleliitrine topsik, servani maitsvat nodi tàis. Kuni seda menetlesin, oli meil Jààtisekunstnikuga vàga huvitav vestlus lagede restaureerimisest. Kokkuvòtlikult òeldes jòudsime jàreldusele, et lae restaureerimine on tegelikult nagu salati maitsestamine, sest mòlema jaoks on vaja òli ja ààdikat. Vahetasime ka remondialaseid teadmisi ja arvamusi.
Jààtisekunstniku tòòkojast yle tànava asub 16ndal sajandil valminud Santa Maria della Scala kirik. See on kirik, mis on kuulus oma imettegeva Neitsi Maarja ikooni poolest. Kunagi olla yks laps ikooni nàgemisest terveks saanud.
Kiriku làhedal on ka mungaklooster, mille kohta Jààtisekunstnik teadis rààkida, et varem, kui neil oli yks vàga tubli munk seal meeskonnas, olla kirik olnud eeskujulikus korras ja avatud tàpselt òigetel kellaaegadel. Nyyd aga olla see eeskujulik munk oma kodumaale Kolumbiasse tagasi làinud, kirik olla puha pilla-palla ja koristamata ning avatud nagu jumal juhatab. Aga yldiselt olla mungad sympaatsed inimesed ning nad pidavat sageli kàima Jààtisekunstniku juures vòileiba ja jààtist sòòmas.
Vaatasin kiriku yle. Vàljast vàga armas. Selline vòrdlemisi pisike, aga detailirohke ja esteetilises plaanis meeldiv. (mida àsja lugesite, oli maksimum, mida ma arhitektuurikysimustes òelda oskan).
Kirikus sees àratasid kòigepealt mu tàhelepanu lyhtrid. Iga kabeli ees oli rida peaaegu mustaks tolmunud lyhtreid vòlvkaares rippumas ja altari ees samamoodi. Lyhtrid ei pòlenud. Igas kabelis oli maal, aga paraku neid maale polnud poolpimedas eriti nàha. Ònneks oli keegi heasoovija (vahest ehk see korraarmastajast munk?) kabelitesse selgitavad sildikesed riputanud, kust vòis lugeda kòigepealt seda, et kuivòrd vààrtuslikku marmorit vòi puitu kasutatud on ja siis, et mida on maalil kujutatud. Nendest kasutajajuhenditest oli abi ymbritseva tòlgendamisel ja mòistmisel. Ilmselt olid mungad hàmaruse probleemi teemal mingit klienditagasisidet saanud, kuna iga kabeli ees oli piirde peale poetatud hulk fotosid, kus sama kabel kenasti mustvalgel nàha. Ma polnud pàris kindel, kas nende fotode eest peab kuskil raha maksma, aga kedagi nagu nàha polnud ja igaks juhuks libistasin yhe foto kotti kiirelt.
Kui kirikust vàljusin, oli juba pimedaks làinud ega viitsinud rohkem Trasteveres jalutada. Selle asemel otsustasin Kolosseumi juurde kruiisida, et siis metrooga koju sòita.
Ekslesin kaarti lugedes sinna-tànna, yhe nurga peal leidis aset tavapàrane korduma kippuv situatsioon - keerasin kaarti yht- ja teistpidi, pingsalt juureldes, miks ei nàe ma kaardil seda tànavat, mille nimi ripub mu pea kohal.
„Are you lost?“
„No I’m not!“ kòmistasin instinktiivselt.
Seejàrel fikseerisin kysija - Jòuluvana!
Punast kostyymi tal ei olnud loomulikult ja see oleks ka banaalne tòtt-òelda. Aga tal olid tàpselt jòuluvana silmad (tarkust ja headust tàis, aga pisut kelmikad), valge habe ning sobivas toonis juuksepuhmas.
Jòuluvana nàhes leebusin. Ta kàis kohe òige kaardi ka vàlja - meelitas, et ta vòib mulle nàidata kohta, kus Julius Caesar hukati.
Nòustusin temaga kaasa jalutama. Nyyd tagantjàrele tark olles vòin òelda, et viibisin vàljakul, mille nimi on Largo di Torre Argentina.
Vàljaku keskel asuvad iidse templi varemed. Jalutasime Jòuluvanaga varemeid piirava aiakese juurde ja varemetes lebavale valgele ruudukujulisele kivile osutades teavitaski Jòuluvana, et see kivi tàhistab tegelikult kohta, kus Julius tapeti. Vàidetavalt olla selles piirkonnas mitmeid restorane, mille pidaja vàidab, et tegelikult tapeti Julius nende restorani ukse ees, aga see olevat puha vale ja òige koht on see kivi.
Jòuluvana teadis veel rààkida, et kònealune tempel on ametlikult Rooma hulkuvate kasside kodu, kus kassid vòivad segamatult elada ja keegi ei tohi neid seal kimbutada.
Jòuluvana oli yldiselt huvitav ja erudeeritud isik. Tema cover up oli see, et ta on Kanadast pàrit jurist Peter, kes tulnud pensionipòlveks Itaaliasse elama.
Me vestlesime seal Julius Caesari hukkamise koha kòrval umbes tund aega igasugustel akadeemilistel teemadel. Hiljem Jòuluvana oli veel nii lahke, et nàitas mulle òige teeotsa kàtte. Lahkusime teineteisest sòbralikult, ilma mingeid edaspidiseid kohustusi vòtmata. Sellised kohtumised mulle meeldivadki.
Nimelt tajusin ykspàev, et elades sellises turismimekas nagu Rooma, ei kòlba eriti laupàevi ja pyhapàevi banaalselt kuskil ujulas vòi supermarketis vòi tube koristades mòòda saata, vaid tasuks ikkagi uue kodulinnaga làhemalt tuttavaks saada.
Rooma on suur ja lai. Kust alustada?
Pyhapàeval vòtsin Rooma reisijuhi ette ja torkasin kaardil nàpuga suvalise koha peale. Nàpp jài tàpselt Trastevere ja Gianicolo vahele.
Kuna nàpp jài ikkagi mòlema linnaosa peale, siis òigluse huvides vòtsin kavva, et kòigepealt Trastevere ja pàrast Gianicolo ja et alustan Trasteverest, kuna see on mulle làhemal.
See juhtus kòik hommikul.
Mul oli veel plaan, et enne turistiks hakkamist kàin ikkagi ujumisakadeemias àra. Ootasin truult kella 11:30ni, kuni ujumisakadeemia lahti tehti, reipal sammul tatsasin kohale ja avastasin oma ebameeldivaks yllatuseks, et kogu akadeemia oli kàratsevaid lapsjumalaid ja nende vanemaid pilgeni tàis. Toimusid mingid laste ujumisvòistlused. Pisut vàhem reipal sammul tatsasin koju tagasi. Selleks ajaks oli juba lòunaaeg kàtte jòudnud ja tundsin vajadust midagi pòske pista. Keerasin kiire pasta kokku ja peale lòunat olin seikluseks valmis.
Noh, juba metroo oli paras seiklus. Kui tykk aega metrooga ei sòida, siis muutub ta pàris eemaletòukavaks – hais, pesemata inimesed, taskuvargad, turistid. Metroopeatusest Republica (tòlk. Vabariik) tuleb buss vòtta, et Trasteveresse jòuda. No ekslesin siis ymber selle Vabariigi peatuse, sest ega seiklusteks valmisolek pole kuidagi parandanud mu kaardilugemise oskusi. Lòpuks komistasin kuidagimoodi Termini raudteejaamas bussipeatusele ning asusin tàhelepanelikult bussi ootama. Teised ootajad olid peamiselt Aasiapoolsetest turbulentse poliitilise kliimaga riikidest pàrit inimesed ja kòik minust lyhemad. Kujutlesin, et olen mobiilimast ja nemad on puud. Kòikusin tuule kàes òrnalt ja nàgin vaimusilmas end vààrikalt plinkimas. Tegelikult tuli hoolega jàlgida, et mòni taskuvaras kàtt kotti ei ajaks. Muide jube kylm pàev oli. Jalgadel oli nagu soojem, eeldatavasti mind ymbritseva tiheda rahvamassi tòttu, aga pea ikka kylmetas.
Bussi muudkui viibis, nii otsustasin lugeda Trastevere kohta igasuguseid detaile.
Eesti keeles oleks Trastevere nimi ‘Jòetagune’, viidates asjaolule, et tegemist on teiselpool jòge asuva kohaga. Need roomlased, kes praegu selles linnaosas elavad, peavad end tòelisteks roomlasteks. Kuigi ajaloost teame, et Rooma linna algusaastatel oli Trastevere yldsegi mitte Rooma osa, vaid oli rohkem selline limboland-eeslinn, kus elasid kalurid ja immigrandid. Làks mònisada aastat enne, kui glamuursed inimesed sinna oma maju ehitama hakkaid.
Tànapàeval on Trastevere tuntud boheemlaste ja kunstnike linnaosana, olles asjakohaselt maaliline, samas pisut korratu ja lagunenud. Pean vajalikuks ikkagi lisada, et see on ka selline linnaosa, kus restoranid on pòhiliselt turistilòksud ja tànavad on tyytuid kaubitsejaid tàis. Aga yldiselt on ta vaatamiseks ja jalutamiseks sympaatne koht.
Trastevere on ka selle poolest kuulus, et seal asub yks Rooma vanimaid kirikuid - Santa Maria della Trastevere. Vàidetavalt olla see Rooma esimene kirik, kus kristlaseid said karistamatult avalikke missasid pidada. Kiriku mosaiigid, mida tànapàevalgi nàha vòib, on meisterdatud umbes siis, kui Eestis maakonnapealikud ristisòdijate sissetungi peale imestusest habemeid raputasid ega suutnud kuidagi kaitsestrateegias omavahel kokkuleppele jòuda.
Yhesònaga lòpuks ikkagi buss tuli. Olin kòige esimene, kes bussi tulemas nàgi ja sellega seoses ka kòige esimene bussi peal.
Mu kòrval oli yks teadlaseilmega tytarlaps, kellel oli tàpselt sama Mondatori kirjastuse poolt vàlja antud Rooma reisijuht kàes. Ta tuli ka Trastevere peatuses maha. Hiljem ma paar korda màrkasin teda kitsukestel tànavatel kruiisimas.
Piazza Bellinilt hakkasin aga manuali jàrgi minema ja jòudsingi Santa Maria della Trastevere juurde vàlja. Kirikuesine plats on muide selline koht, kus igal aastal juulis toimub Trastevere elanike traditsiooniline pidu koos asjakohaste vabaòhukontserditega. Muul ajal on seal tavaliselt palju turiste, ràndnàitlejaid ja kerjuseid. Seekord ràndnàitlejaid ei olnud, aga kiriku sammaste juurde oli kogunenud grupp punk bestia esindajaid.
Punk bestiad on sellised tegelased, kes on otsustanud, et pòhimòtteliselt on inimene sama, mis loom. Sellega seoses nad elavad tànavatel koos koertega, samamoodi nagu koerad - magavad maas ja neil on kirbud ja vàidetavalt sòòvad nad koertega sama toitu ning tavaliselt elatuvad kerjamisest. Pòhimòtteliselt nàevad nad vàlja nagu tavalised kodutud, ainult et neil on reeglina suured koerad oheliku otsas. Kolleeg E aga teadis rààkida, et yks ta sòbranna, kes tòòtab koerte varjupaigas, olla rààkinud, et kuigi koerte vajupaigal on raske koertele omanikku leida, siis punk bestia tyypidele nad koera ei anna, kuna nad pidavat tegelikult koeri halvasti kohtlema. Samuti ei ravi nad koeri kunagi terveks, kui koer haigeks jààb, ega toida neid korralikult. Omast kogemusest vòin òelda, et nad jagavad koertele jalahoope, juhtudes ise parajasti purjus olema ja ka olen neil nàinud mitmeidki koeri kohutavate ekseemidega. Nad on yks vàheseid inimgruppe Itaalias, keda ma olen purjus olekus nàinud. Bolognas pidavat kòige rohkem punk bestiaid olema.
Yhesònaga need punk bestia tyypid kàratsesid seal sammaste ymber ja kolistasid òllepudelitega. Yks ràndomilt kaltsudesse màssitud vòdisev tegelane, kelle sugu ei olnud vòimalik kindlaks mààrata, oli pandud ykse juurde kerjama. Yldiselt inimesed vàltisid kerjusega silmside loomist, rààkimata raha andmisest. Kerjus aga viibutas vàljasirutatud kàtt ja pobises mòòduvatele turistidele solvanguid, ilmselt arvates, et keegi temast aru ei saa.
Ylalmanitud olukorraga seoses polnud eriti mugav kiriku fassaadil olevat 12-ndast sajandist pàrinevat mosaiiki nautida, aga fikseerisin ikkagi kàrmelt kujutise kymnest naisest, kes kòik tulnud Maariale feimi ja respekti vàljendama ning lipsasin kerjusest mòòda. Vàga huvitavad olid kiriku vàlisseina sisse myyritud vàikesed kivitykid, kus esimeste kristlaste symbolid, nagu nàiteks kala ja tuvid ja muud asjakohast, sisse uuristatud.
Kirik oli seestpoolt nagu kirik ikka. Neitsi Maarja mosaiigid olid ka umbes sellised nagu igal pool mujal. Mulle isiklikult meeldisid pigem lambamosaiigid, mis olid vàga tòetruud ja detailitàpsed. Ma kahjuks ei oska kirikuid vàga hinnata, seoses sellega, et ma arhitektuurist ja kunstist liiga palju ei tea. Olen enda vastu aus ja tunnistan, et oskan kingadest palju pòhjalikumalt rààkida kui sammastest. Pealegi on enamus kirikuid liiga hàmarad selleks, et nende sees leiduvatest vaatamisvààrsustest tàpset ylevaadet saada.
Trastevere peamine vaatamisvààrsus làbitud, leidsin edasi jalutades hulgaliselt armsaid tànavaid ja restorane, mida ma olen turistina kylastanud, aga mille suhtes ma ei màletanud enam, kus nad asusid. Nyyd siis tean.
Ootamatult leidsin end Via della Scalalt, kus tegutseb mu suur lemmik – Jààtisekunstnik. Astusin gelateriasse sisse, tervitasime sydamlikult ja lasin endale konfigureerida portsu uutest maitsetest, mis ta viimasel ajal leiutanud on. Seekord siis shokolaad kaneeliga, valge shokolaad ja kaki. Kaki on yks puuvili, mille nimi on inglise keeles persimmon, aga mille eestikeelset nime ma ei tea. Praegu on Itaalias kakide hooaeg, mis tàhendab, et endast lugupidavad gelateriad pakuvad vastava maitsega jààtist. Jààtisemeistriga pàevauudised vahetatud, jalutasin jààtisega edasi jàrgmise koha suunas, mis oli minus mòningase uudishimu àratanud – Fornarina kodu.
Fornarina oli kunstnik Rafaello armuke, kui lyhidalt òelda. Noortel oli kaunis armastus ja puha, neiu oli kunstnikule muusaks ja yldse vàga pyhendunud nende suhtele. Aga kui Rafaello suremas oli, ytles ta alatult Fornarinast lahti, et hingeònnistust saada. Tal oli mingi teine naine ka. Yldsegi Rafaello oli yks jòle liiderlik naistemees ja alatu tegelane. Peale Rafaello surma làks Fornarina kloostrisse nunnaks, kus viibis oma elupàevade lòpuni. Kahju kohe tytarlapsest.
Fornarina kodu on Jààtisekunstniku làhedal, Via della Scala lòpus. Tagasihoidlik majake tànavanurgal, esimesel korrusel restoran, nagu ikka Roomas kombeks. Midagi silmatorkavat maja puhul ei tàhendanud, nii hàngisin natuke aega làhedalasuval piazza Trilussal, mis on yks sympaatne vàljak, kus tavaliselt inimesed kokku saavad. Vàljak on nime saanud kuulsa Rooma poeedi jàrgi, kes valas oma satiirilised vàrsid Rooma dialekti ja oli yldiselt rahva lemmik.
Kylmal pàeval jààtise sòòmisest hakkas pàris jahe, nii olin sunnitud Jààtisekunstniku juurde tagasi pòòrduma ning hammaste lògisedes kuuma shokolaadi vòtma. Kuum shokolaad, nagu selgus, oli peaaegu pooleliitrine topsik, servani maitsvat nodi tàis. Kuni seda menetlesin, oli meil Jààtisekunstnikuga vàga huvitav vestlus lagede restaureerimisest. Kokkuvòtlikult òeldes jòudsime jàreldusele, et lae restaureerimine on tegelikult nagu salati maitsestamine, sest mòlema jaoks on vaja òli ja ààdikat. Vahetasime ka remondialaseid teadmisi ja arvamusi.
Jààtisekunstniku tòòkojast yle tànava asub 16ndal sajandil valminud Santa Maria della Scala kirik. See on kirik, mis on kuulus oma imettegeva Neitsi Maarja ikooni poolest. Kunagi olla yks laps ikooni nàgemisest terveks saanud.
Kiriku làhedal on ka mungaklooster, mille kohta Jààtisekunstnik teadis rààkida, et varem, kui neil oli yks vàga tubli munk seal meeskonnas, olla kirik olnud eeskujulikus korras ja avatud tàpselt òigetel kellaaegadel. Nyyd aga olla see eeskujulik munk oma kodumaale Kolumbiasse tagasi làinud, kirik olla puha pilla-palla ja koristamata ning avatud nagu jumal juhatab. Aga yldiselt olla mungad sympaatsed inimesed ning nad pidavat sageli kàima Jààtisekunstniku juures vòileiba ja jààtist sòòmas.
Vaatasin kiriku yle. Vàljast vàga armas. Selline vòrdlemisi pisike, aga detailirohke ja esteetilises plaanis meeldiv. (mida àsja lugesite, oli maksimum, mida ma arhitektuurikysimustes òelda oskan).
Kirikus sees àratasid kòigepealt mu tàhelepanu lyhtrid. Iga kabeli ees oli rida peaaegu mustaks tolmunud lyhtreid vòlvkaares rippumas ja altari ees samamoodi. Lyhtrid ei pòlenud. Igas kabelis oli maal, aga paraku neid maale polnud poolpimedas eriti nàha. Ònneks oli keegi heasoovija (vahest ehk see korraarmastajast munk?) kabelitesse selgitavad sildikesed riputanud, kust vòis lugeda kòigepealt seda, et kuivòrd vààrtuslikku marmorit vòi puitu kasutatud on ja siis, et mida on maalil kujutatud. Nendest kasutajajuhenditest oli abi ymbritseva tòlgendamisel ja mòistmisel. Ilmselt olid mungad hàmaruse probleemi teemal mingit klienditagasisidet saanud, kuna iga kabeli ees oli piirde peale poetatud hulk fotosid, kus sama kabel kenasti mustvalgel nàha. Ma polnud pàris kindel, kas nende fotode eest peab kuskil raha maksma, aga kedagi nagu nàha polnud ja igaks juhuks libistasin yhe foto kotti kiirelt.
Kui kirikust vàljusin, oli juba pimedaks làinud ega viitsinud rohkem Trasteveres jalutada. Selle asemel otsustasin Kolosseumi juurde kruiisida, et siis metrooga koju sòita.
Ekslesin kaarti lugedes sinna-tànna, yhe nurga peal leidis aset tavapàrane korduma kippuv situatsioon - keerasin kaarti yht- ja teistpidi, pingsalt juureldes, miks ei nàe ma kaardil seda tànavat, mille nimi ripub mu pea kohal.
„Are you lost?“
„No I’m not!“ kòmistasin instinktiivselt.
Seejàrel fikseerisin kysija - Jòuluvana!
Punast kostyymi tal ei olnud loomulikult ja see oleks ka banaalne tòtt-òelda. Aga tal olid tàpselt jòuluvana silmad (tarkust ja headust tàis, aga pisut kelmikad), valge habe ning sobivas toonis juuksepuhmas.
Jòuluvana nàhes leebusin. Ta kàis kohe òige kaardi ka vàlja - meelitas, et ta vòib mulle nàidata kohta, kus Julius Caesar hukati.
Nòustusin temaga kaasa jalutama. Nyyd tagantjàrele tark olles vòin òelda, et viibisin vàljakul, mille nimi on Largo di Torre Argentina.
Vàljaku keskel asuvad iidse templi varemed. Jalutasime Jòuluvanaga varemeid piirava aiakese juurde ja varemetes lebavale valgele ruudukujulisele kivile osutades teavitaski Jòuluvana, et see kivi tàhistab tegelikult kohta, kus Julius tapeti. Vàidetavalt olla selles piirkonnas mitmeid restorane, mille pidaja vàidab, et tegelikult tapeti Julius nende restorani ukse ees, aga see olevat puha vale ja òige koht on see kivi.
Jòuluvana teadis veel rààkida, et kònealune tempel on ametlikult Rooma hulkuvate kasside kodu, kus kassid vòivad segamatult elada ja keegi ei tohi neid seal kimbutada.
Jòuluvana oli yldiselt huvitav ja erudeeritud isik. Tema cover up oli see, et ta on Kanadast pàrit jurist Peter, kes tulnud pensionipòlveks Itaaliasse elama.
Me vestlesime seal Julius Caesari hukkamise koha kòrval umbes tund aega igasugustel akadeemilistel teemadel. Hiljem Jòuluvana oli veel nii lahke, et nàitas mulle òige teeotsa kàtte. Lahkusime teineteisest sòbralikult, ilma mingeid edaspidiseid kohustusi vòtmata. Sellised kohtumised mulle meeldivadki.
lugu sellest, kuidas mehed on meie elu òied
Eile saabus Mu Sydame Prints Saudi Araabiast ja oli vàga heldinud Itaaliasse naasmisest. Lennukis olla ta meeleliigutusega kuulanud Itaalia kanzoone ja nii kui maandus, otsis pizza. Tàna hommikul aga kibeles kangesti baari cappuccino/cornetto jàrele. Mis siin imestada, hommikusòòk baaris on Itaalia elustiili kauneim vàljendusvorm.
Nàiteks hiljuti rààkis yks hollandlane, keda mul oli juhus kohata, et tal on seal Hollandis yks Itaalia immigrandist kolleeg. Vot ja siis kui see hollandlane oli Itaalias, siis ta helistas kohvibaarist sellele mainitud itaallasele ning lasi tal làbi telefoni kuulata kohvibaari melu. Itaallane olevat vàga heldinud selle peale.
Siinkohal pean ytlema kyll, et Itaalia kohvibaari hommikune sagin on vàga spetsiifiline helide kooslus. Inimesed tunglemas, vestlemas, hòiklemas, tasside kòlin, piimavahustamise puhin, kohviautomaadi kodune urin, rytmilised koputused, kui kapast vana kohvi vàlja visatakse, myntide kòlksumine. Aeg-ajalt tungib yldisest helide massist esile leti taga askeldavate baristade hyyatusi.
See on midagi sellist, mida saab ainult Itaalias kogeda ja millest ma puudust tunnen, kui Itaaliast àra olen.
Mòistagi tàhistasime eile Roku saabumist kylaskàiguga sardiinlaste kalarestorani. Kelnerid hyplesid jàllenàgemisròòmust, sest alles hiljuti kylastasin seda maaliliste merevaadetega dekoreeritud toitlustusasutust koos kahe graatsilise blondiiniga, mis oli kindlasti sardiinlaste jaoks yks nende restoranikarjààri milestone.
Blondiinidest rààkides, mul on said tàna nende toodud piparkoogid otsa. Pàris karm tegelikult.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rààkida, vaid sellest, et mehed on meie elu òied. Nimelt Julietta-Ansip on viimasel ajal pàris tòrges olnud ja yhesònaga, kurtsin Rokule oma muret, et vòdiseb, kui sòidan, eriti kurvide peal.
Mu Sydame Prints oli nii kena, et nàitas ise initsiatiivi yles ning viis mu neljarattalise sòbranna parandusse. Vot just sellistel hetkedel tunnen, et mehed on ikka àgedad.
Ma olen siin nàdalaid vàrisenud hirmust mehaanikute ees ja isegi yhes asutuses kàinud, mida mulle soovitati, aga see koht on liiga kaugel, et sinna tòòpàeval minna ja yhesònaga on mul olnud auto parandamisega seoses palju suitsu ja ei mingit liha, nagu itaallased ytlevad (viidates liha grillimisele). Eestlased tavaliselt ytlevad samas olukorras palju kàra ja vàhe villa (viidates lamba pygamisele).
Nyyd on Julietta-Ansip jàlle tàie tervise juures ning ainus parandamist, òigemini vàljavahetamist vajav komponent on kogu tagumine ots, kaasarvatud pagasiluuk ja parkimisandurid, mis tamponeerimise tulemusena tòòkòlbmatuks muutunud.
Yks asi mis aga mulle suureks mòistatuseks jàànud, on see et, kui kummid on tàis, siis mingisugne nàitaja peab olema 2,2. Nomaitea kuidas seda nàitajat nimetatakse, aga igatahes peab see olema 2,2. Ròhk vist?
Julietta-Ansipil, nagu tàna selgus, olla olnud 1.4. Kas see on normaalne, et kummid nii tyhjad on? Ja kes vòi mis on 2,2?
Kusjuures tàna ma eputan siin kontoris uue Omanist pàrit tyrkiissinise pashmiinaga. Vàga edev on olla.
Muide Rokut ei saadeta enam Saudi Araabiasse. Ametliku versiooni kohaselt korraldati projekt ymber, aga ma arvan, tegelikult jài ta seal veinijoomise vòi pornoajakirja lehitsemisega vahele ning on saanud eluaegse riiki sisenemise keelu.
Nàiteks hiljuti rààkis yks hollandlane, keda mul oli juhus kohata, et tal on seal Hollandis yks Itaalia immigrandist kolleeg. Vot ja siis kui see hollandlane oli Itaalias, siis ta helistas kohvibaarist sellele mainitud itaallasele ning lasi tal làbi telefoni kuulata kohvibaari melu. Itaallane olevat vàga heldinud selle peale.
Siinkohal pean ytlema kyll, et Itaalia kohvibaari hommikune sagin on vàga spetsiifiline helide kooslus. Inimesed tunglemas, vestlemas, hòiklemas, tasside kòlin, piimavahustamise puhin, kohviautomaadi kodune urin, rytmilised koputused, kui kapast vana kohvi vàlja visatakse, myntide kòlksumine. Aeg-ajalt tungib yldisest helide massist esile leti taga askeldavate baristade hyyatusi.
See on midagi sellist, mida saab ainult Itaalias kogeda ja millest ma puudust tunnen, kui Itaaliast àra olen.
Mòistagi tàhistasime eile Roku saabumist kylaskàiguga sardiinlaste kalarestorani. Kelnerid hyplesid jàllenàgemisròòmust, sest alles hiljuti kylastasin seda maaliliste merevaadetega dekoreeritud toitlustusasutust koos kahe graatsilise blondiiniga, mis oli kindlasti sardiinlaste jaoks yks nende restoranikarjààri milestone.
Blondiinidest rààkides, mul on said tàna nende toodud piparkoogid otsa. Pàris karm tegelikult.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rààkida, vaid sellest, et mehed on meie elu òied. Nimelt Julietta-Ansip on viimasel ajal pàris tòrges olnud ja yhesònaga, kurtsin Rokule oma muret, et vòdiseb, kui sòidan, eriti kurvide peal.
Mu Sydame Prints oli nii kena, et nàitas ise initsiatiivi yles ning viis mu neljarattalise sòbranna parandusse. Vot just sellistel hetkedel tunnen, et mehed on ikka àgedad.
Ma olen siin nàdalaid vàrisenud hirmust mehaanikute ees ja isegi yhes asutuses kàinud, mida mulle soovitati, aga see koht on liiga kaugel, et sinna tòòpàeval minna ja yhesònaga on mul olnud auto parandamisega seoses palju suitsu ja ei mingit liha, nagu itaallased ytlevad (viidates liha grillimisele). Eestlased tavaliselt ytlevad samas olukorras palju kàra ja vàhe villa (viidates lamba pygamisele).
Nyyd on Julietta-Ansip jàlle tàie tervise juures ning ainus parandamist, òigemini vàljavahetamist vajav komponent on kogu tagumine ots, kaasarvatud pagasiluuk ja parkimisandurid, mis tamponeerimise tulemusena tòòkòlbmatuks muutunud.
Yks asi mis aga mulle suureks mòistatuseks jàànud, on see et, kui kummid on tàis, siis mingisugne nàitaja peab olema 2,2. Nomaitea kuidas seda nàitajat nimetatakse, aga igatahes peab see olema 2,2. Ròhk vist?
Julietta-Ansipil, nagu tàna selgus, olla olnud 1.4. Kas see on normaalne, et kummid nii tyhjad on? Ja kes vòi mis on 2,2?
Kusjuures tàna ma eputan siin kontoris uue Omanist pàrit tyrkiissinise pashmiinaga. Vàga edev on olla.
Muide Rokut ei saadeta enam Saudi Araabiasse. Ametliku versiooni kohaselt korraldati projekt ymber, aga ma arvan, tegelikult jài ta seal veinijoomise vòi pornoajakirja lehitsemisega vahele ning on saanud eluaegse riiki sisenemise keelu.
Lugu sellest, kuidas viisakus vòidab, aga aususega ei saavuta midagi
Eile lòunalauas tuli meil taaskord Naapoli elanikest juttu.
Yldiselt, kui kuskil seltskonnas on mòned naapollased, siis arutatakse tihti kultuurierinevusi Naapoli ja ylejàànud Itaalia (tavaliselt Rooma) vahel.
Kui aga seltskonnas on naapollased ja palermolased, siis vòib aga nàha yleyldist vennastumist, sest nad tunnevad, et on sugulashinged vòi sòpruslinnad vòi midagi.
Teadupàrast on Naapolis juba aegade algusest kujunenud vahvaks traditsiooniks mootorrattaga tànaval jalutavast inimesest kiirelt mòòda sòita ja – naksti! – kott àra tòmmata. Sellepàrast nàiteks andis ykskord Naapolist pàrit Veronica mulle tarka nòu, et mòttekam on kotti hoida majade, mitte sòidutee pool ja yldsegi tema nàiteks ei vòta tavaliselt kàekotti endaga kaasa.
Yhesònaga eile lòunalauas teatab Marco Naapolist:”No meie, naapollased, oleme pisut ebaausad kyll, aga vàhemalt mitte jobud”
Vòtame kòik saadud info teatavaks ja jààme teemaarendust ootama, mis ei lase end kaua oodata.
Marco jàtkab:”No nàiteks minu fidanzatal (tòlk kihlatul) tòmmati hiljuti kott àra. Kusjuures varas veel lehvitas talle viisakalt ja mis kòige huvitavam – paari pàeva pàrast sai ta oma koti politseist kàtte. Kòik oli alles, ainult sularaha oli kadunud.”
“Che signore!” (tòlk. Vahi hàrrasmeest!) irvitas Lorenzo Bolognast.
Aga kokkuvòttes nòustusime kòik, et hàstikasvatatud varas, kes ohvrile lahkudes lehvitab ja vòtab kotist ainult vajamineva kraami, tagastades viisakalt ylejàànu, on yks òige sinjoor kyll.
Muide pàrast veel Marco rààkis, et yks ta tuttav politseinik rààkis, et kui kuskilt mobiiltelefoni leiad, siis pole mòtet seda politseisse viia lootuses, et siis kadunud ese òigele omanikule tagastatakse. Nimelt politseinikud pidavat kòik telefonid endale vòtma.
Ykskord Marco olla leidnud telefoni, aga see oli PIN koodiga blokeeritud. Vot ja siis ausa inimesena ja teades politsei tòòvòtteid, hakkas ta mobiilifirmadesse otse helistama, et telefon ikka omanikule tagastada. Mobiilifirmad ei olnud yldse koostòòvalmid ega reageerinud ka siis, kui aus leidja teatas, et vot ta ei saa ju politseisse viia telefoni, sest siis vòtavad politseinikud selle endale. Kokkuvòttes jòudis Marco mitte eriti yllatavale jàreldusele, et Itaalias ei saa ikka ausal teel midagi tehtud ja myys telefoni mustal turul maha vòi midagi taolist.
Yldiselt, kui kuskil seltskonnas on mòned naapollased, siis arutatakse tihti kultuurierinevusi Naapoli ja ylejàànud Itaalia (tavaliselt Rooma) vahel.
Kui aga seltskonnas on naapollased ja palermolased, siis vòib aga nàha yleyldist vennastumist, sest nad tunnevad, et on sugulashinged vòi sòpruslinnad vòi midagi.
Teadupàrast on Naapolis juba aegade algusest kujunenud vahvaks traditsiooniks mootorrattaga tànaval jalutavast inimesest kiirelt mòòda sòita ja – naksti! – kott àra tòmmata. Sellepàrast nàiteks andis ykskord Naapolist pàrit Veronica mulle tarka nòu, et mòttekam on kotti hoida majade, mitte sòidutee pool ja yldsegi tema nàiteks ei vòta tavaliselt kàekotti endaga kaasa.
Yhesònaga eile lòunalauas teatab Marco Naapolist:”No meie, naapollased, oleme pisut ebaausad kyll, aga vàhemalt mitte jobud”
Vòtame kòik saadud info teatavaks ja jààme teemaarendust ootama, mis ei lase end kaua oodata.
Marco jàtkab:”No nàiteks minu fidanzatal (tòlk kihlatul) tòmmati hiljuti kott àra. Kusjuures varas veel lehvitas talle viisakalt ja mis kòige huvitavam – paari pàeva pàrast sai ta oma koti politseist kàtte. Kòik oli alles, ainult sularaha oli kadunud.”
“Che signore!” (tòlk. Vahi hàrrasmeest!) irvitas Lorenzo Bolognast.
Aga kokkuvòttes nòustusime kòik, et hàstikasvatatud varas, kes ohvrile lahkudes lehvitab ja vòtab kotist ainult vajamineva kraami, tagastades viisakalt ylejàànu, on yks òige sinjoor kyll.
Muide pàrast veel Marco rààkis, et yks ta tuttav politseinik rààkis, et kui kuskilt mobiiltelefoni leiad, siis pole mòtet seda politseisse viia lootuses, et siis kadunud ese òigele omanikule tagastatakse. Nimelt politseinikud pidavat kòik telefonid endale vòtma.
Ykskord Marco olla leidnud telefoni, aga see oli PIN koodiga blokeeritud. Vot ja siis ausa inimesena ja teades politsei tòòvòtteid, hakkas ta mobiilifirmadesse otse helistama, et telefon ikka omanikule tagastada. Mobiilifirmad ei olnud yldse koostòòvalmid ega reageerinud ka siis, kui aus leidja teatas, et vot ta ei saa ju politseisse viia telefoni, sest siis vòtavad politseinikud selle endale. Kokkuvòttes jòudis Marco mitte eriti yllatavale jàreldusele, et Itaalias ei saa ikka ausal teel midagi tehtud ja myys telefoni mustal turul maha vòi midagi taolist.
lunedì, novembre 19, 2007
kysimused lugejatele
Siin yhe postituse kommentaare lugedes tekkis mul rida vastamata kysimusi.
Mis on teksaskandaal, millega seoses Ruudi Alessandra Mussolinit hea sònaga meeles peab?
Mis on blob ja kust seda saab?
Ma nimelt vaatasin jàrele, et Porta a Porta tuleb praktiliselt igal òhtul. Kogu lugupidamises juures tegijate pyhendumuse ja yleinimlike pingutuste suhtes ei suuda ma igal òhtul tundide kaupa mingeid eredamaid hetki oodata (eriti kui Alessandral peale Porta a Portas esinemise parajasti muud tegemist on ), nii et mingi ‚best of’ oleks abiks kyll.
Miks Tatsutahime ja Ruudi Vespat vihkavad?
Mis on teksaskandaal, millega seoses Ruudi Alessandra Mussolinit hea sònaga meeles peab?
Mis on blob ja kust seda saab?
Ma nimelt vaatasin jàrele, et Porta a Porta tuleb praktiliselt igal òhtul. Kogu lugupidamises juures tegijate pyhendumuse ja yleinimlike pingutuste suhtes ei suuda ma igal òhtul tundide kaupa mingeid eredamaid hetki oodata (eriti kui Alessandral peale Porta a Portas esinemise parajasti muud tegemist on ), nii et mingi ‚best of’ oleks abiks kyll.
Miks Tatsutahime ja Ruudi Vespat vihkavad?
Itaalia kiirabikombestik
Oh hàmmastav!
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.
Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).
Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.
Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)
Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).
Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.
Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.
Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.
Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.
Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.
Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.
Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.
Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!
Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.
Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.
Ròntgen kàis kiiresti.
Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.
Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.
No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.
Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.
Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.
Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.
Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.
Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.
Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.
Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)
Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.
Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.
Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).
Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.
Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)
Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).
Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.
Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.
Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.
Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.
Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.
Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.
Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.
Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!
Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.
Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.
Ròntgen kàis kiiresti.
Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.
Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.
No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.
Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.
Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.
Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.
Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.
Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.
Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.
Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)
Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.
Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.
giovedì, novembre 15, 2007
teeseldes tòòtegemist tulid mul jàrgmised mòtted
Roomas elamine on meeldiv, sest ei pea mitte kunagi talverevidega sebima, mòtlesin alemana blogi lugedes.
Aga yldiselt talved on siin ikkagi karmid. Mulle meeldis juulikuus rohkem, kui òòsiti oli 30 kraadi sooja. Praegu on umbes 15 kraadi sooja ja majades sees on ka 15 kraadi sooja.
Itaallased kòik imestavad, et miks ma salli ja seest karvaste kinnastega kàin, sest pòlise pòhjamaalasena ei tohiks mul yldse kylm olla.
Ja pean tunnistama hàmminguga, et kontseptsiooni, et toas vòib olla soojem kui òues, ei usuta eriti. Vàlja arvatud need itaallased, kes on kuskil pòhjamaades kàinud. Nemad tavaliselt kiidavad uskmatutele takka, et vot jaa kusjuures tòepoolest nad kàivad seal lyhikeste varrukatega toas ringi!
Need itaallased, kes tubade kytmise vòimalikkusesse usuvad, leiavad fenomenile kohe ka kiire selgituse – mis teil viga seal Eestis kytta, teid on ju ainult poolteist miljonit. No ma ei tea, ise itaallased leiutasid akveduktid ja puha, aga nyyd ei usu, et tube vòiks soojaks kytta.
Ma olen vahel aeglase reaktsiooniga, aga kui nyyd jàrgmine kord keegi jàlle nii ytleb, siis mul on vastus juba valmis.
See oleks jàrgmine:
1) /elegatne kulmukergitus ja teeseldud yllatus/
2) 'Hmm... aga kui lubate, juhiksin alandlikult teie tàhelepanu 143 miljonile venelasele, kes kòik oktoobrist màrtsini tube samamoodi soojaks kytavad'
àge. eks?
Teisest kyljest jàllegi, kui kysitakse, et millega Eestis kòetakse, pean isegi nentima, et ‘no me nàiteks pòletame puitu’ kòlab siinses kontektsis kuidagi absurdselt.
Jàrgneva mòtteavalduse eest vòib juhtuda, et I2 syydistab mind selles, et olen Ingridi kàsilane ja et tegelikult olen mina potsatajanahas marta ja kommunist ja miskòikveel, aga ma ikkagi tahaks avaldada yhe arvamuse siinkohal. Mulle isiklikult nàib, et need ‘toetavad kommentaarid anonyymseks jààda soovivatelt heasoovijatelt’ on I2 ise valmis kirjutatud. Nende kommentaaride stiil on kuidagi kahtlaselt sarnane.
Nagu nàete, on mul tekkinud aega, et blogisid lugeda
Tàna on tàpselt selline tòòpàev, millelaadseid ma siin itaalias vihkan. Nimelt meisterdasin jàrjekordse powepointi suurvormi, valades sinna kogu oma itaalia keele oskuse ja vòime produtseerida erakordselt kaunikujulisi mulle ja noolekesi elegantsetes vàrvikombinatsioonides. Yhesònaga sain selle eile òhtul valmis, kuigi tegelikult peab see valmis saama reede hommikuks.
Tàna aga pole ylemusel aega mu capolavorot enne kella kuute vaadata, mis tàhendab, et heal juhul kella seitsme paiku skoorime. See tàhendab kindlasti, et pean kiirelt reede hommikuks mingeid tàiendavaid andmeid otsima, mille peale varem keegi ei mòelnud ja tegema yletunde peale seda, kui olen siin yheksa tundi mòttetult molutanud ja tòòtegemist teeselnud, kuna mul pole midagi teha. Karta on, et enne kella kahtteist òòsel minema ei pààse.
Kindlasti tekib kaastundlikel lugejatel nyyd kysimus, et miks ja mismòttes ja mingi jobu oled, et enda eest seista ei oska. Vastan kokkuvòtlikult: when in Rome…
Kuna mul on tàna palju vaba aega, tegin kingade inventuuri.
23 paari.
43% on mustad.
26% on ballerinad.
56% on ostetud tànavu aastal.
Mis veel?
Rohkem midagi.
Aga yldiselt talved on siin ikkagi karmid. Mulle meeldis juulikuus rohkem, kui òòsiti oli 30 kraadi sooja. Praegu on umbes 15 kraadi sooja ja majades sees on ka 15 kraadi sooja.
Itaallased kòik imestavad, et miks ma salli ja seest karvaste kinnastega kàin, sest pòlise pòhjamaalasena ei tohiks mul yldse kylm olla.
Ja pean tunnistama hàmminguga, et kontseptsiooni, et toas vòib olla soojem kui òues, ei usuta eriti. Vàlja arvatud need itaallased, kes on kuskil pòhjamaades kàinud. Nemad tavaliselt kiidavad uskmatutele takka, et vot jaa kusjuures tòepoolest nad kàivad seal lyhikeste varrukatega toas ringi!
Need itaallased, kes tubade kytmise vòimalikkusesse usuvad, leiavad fenomenile kohe ka kiire selgituse – mis teil viga seal Eestis kytta, teid on ju ainult poolteist miljonit. No ma ei tea, ise itaallased leiutasid akveduktid ja puha, aga nyyd ei usu, et tube vòiks soojaks kytta.
Ma olen vahel aeglase reaktsiooniga, aga kui nyyd jàrgmine kord keegi jàlle nii ytleb, siis mul on vastus juba valmis.
See oleks jàrgmine:
1) /elegatne kulmukergitus ja teeseldud yllatus/
2) 'Hmm... aga kui lubate, juhiksin alandlikult teie tàhelepanu 143 miljonile venelasele, kes kòik oktoobrist màrtsini tube samamoodi soojaks kytavad'
àge. eks?
Teisest kyljest jàllegi, kui kysitakse, et millega Eestis kòetakse, pean isegi nentima, et ‘no me nàiteks pòletame puitu’ kòlab siinses kontektsis kuidagi absurdselt.
Jàrgneva mòtteavalduse eest vòib juhtuda, et I2 syydistab mind selles, et olen Ingridi kàsilane ja et tegelikult olen mina potsatajanahas marta ja kommunist ja miskòikveel, aga ma ikkagi tahaks avaldada yhe arvamuse siinkohal. Mulle isiklikult nàib, et need ‘toetavad kommentaarid anonyymseks jààda soovivatelt heasoovijatelt’ on I2 ise valmis kirjutatud. Nende kommentaaride stiil on kuidagi kahtlaselt sarnane.
Nagu nàete, on mul tekkinud aega, et blogisid lugeda
Tàna on tàpselt selline tòòpàev, millelaadseid ma siin itaalias vihkan. Nimelt meisterdasin jàrjekordse powepointi suurvormi, valades sinna kogu oma itaalia keele oskuse ja vòime produtseerida erakordselt kaunikujulisi mulle ja noolekesi elegantsetes vàrvikombinatsioonides. Yhesònaga sain selle eile òhtul valmis, kuigi tegelikult peab see valmis saama reede hommikuks.
Tàna aga pole ylemusel aega mu capolavorot enne kella kuute vaadata, mis tàhendab, et heal juhul kella seitsme paiku skoorime. See tàhendab kindlasti, et pean kiirelt reede hommikuks mingeid tàiendavaid andmeid otsima, mille peale varem keegi ei mòelnud ja tegema yletunde peale seda, kui olen siin yheksa tundi mòttetult molutanud ja tòòtegemist teeselnud, kuna mul pole midagi teha. Karta on, et enne kella kahtteist òòsel minema ei pààse.
Kindlasti tekib kaastundlikel lugejatel nyyd kysimus, et miks ja mismòttes ja mingi jobu oled, et enda eest seista ei oska. Vastan kokkuvòtlikult: when in Rome…
Kuna mul on tàna palju vaba aega, tegin kingade inventuuri.
23 paari.
43% on mustad.
26% on ballerinad.
56% on ostetud tànavu aastal.
Mis veel?
Rohkem midagi.
sabato, novembre 10, 2007
kòrgetasemelist tòsieluhuumorit
Alessandra Mussolini ja Itaalia poliitikute teemal tahaks veel jàtkata.
Merlis saatis eelmise postituse kommentaaris àgeda klipi, mis minu arvates vààrib eraldi àramàrkimist - jàrjekordne Porta a Porta, kus tytarlapsed peaaegu làhivòitlusesse asuvad.
Youtube kullafondist leiab muudki huvitavat, mida teiega jagada tahaks.
Alustuseks fantastiline kaos telestuudios. Keevaline Alessandra rebib kirjanik-poliitik Vittorio Sgarbilt prillid ja sulgeb kàega ta suu. Selle jàrel asuvad noored kàhmlema ning jàrgneb nauditav solvangute vahetamine yleyldise korralageduse vòtmes.
Muide selle klipi lòpus nàeme boonusena ka kòigi noorte itaallannade pòlguse objekti, Eros Ramazotti alatult maha jàtnud Michelle Hunzikeri.
Siin aga legendaarne klipp, kus nàeme ààrmiselt nauditavat teineteisest ylekarjumist Alessandra Mussolini ja transvestiidist poliitiku Vladimir Luxuria vahel. Ning seda, kui Alessandra teatab, et parem olla fashist kui pede.
Merlis saatis eelmise postituse kommentaaris àgeda klipi, mis minu arvates vààrib eraldi àramàrkimist - jàrjekordne Porta a Porta, kus tytarlapsed peaaegu làhivòitlusesse asuvad.
Youtube kullafondist leiab muudki huvitavat, mida teiega jagada tahaks.
Alustuseks fantastiline kaos telestuudios. Keevaline Alessandra rebib kirjanik-poliitik Vittorio Sgarbilt prillid ja sulgeb kàega ta suu. Selle jàrel asuvad noored kàhmlema ning jàrgneb nauditav solvangute vahetamine yleyldise korralageduse vòtmes.
Muide selle klipi lòpus nàeme boonusena ka kòigi noorte itaallannade pòlguse objekti, Eros Ramazotti alatult maha jàtnud Michelle Hunzikeri.
Siin aga legendaarne klipp, kus nàeme ààrmiselt nauditavat teineteisest ylekarjumist Alessandra Mussolini ja transvestiidist poliitiku Vladimir Luxuria vahel. Ning seda, kui Alessandra teatab, et parem olla fashist kui pede.
venerdì, novembre 09, 2007
truth is stranger than fiction
Idee poolest vòiks tànast pealkirja iga Itaalia-teemalise postituse juures kasutada, aga tàna tahaksin kirjutada oma lemmik-huumorisaatest Porta a Porta.
Tavaliselt rààgivad seal Itaalia poliitikud pàevakajalistel teemadel, nàiteks Rumeenia immigrantidest vòi Itaalias valitsevast korruptsioonist (nad ise muidugi ei ole korrumpeerunud, aga konkureeriva partei poliitikud on).
Siinkohal ma vist vàljendasin end selles mòttes pisut ebatàpselt, et pàris rààkimiseks ei saa seda nimetada, millega Porta a Porta saates tegeletakse. Pigem on nii, et kòik kohalviibijad panevad volyymi pòhja ja annavad nagu torust tuleb. Vòidab see, kellel on kòige kòvem hààl ja kes yhe hingetòmbega kòige kauem tulistada suudab.
Eilse Porta a Porta màngu vòitja oli Alessandra Mussolini.
Teemaks oli meditsiinihariduse vallas valitsev onupojapoliitika ja ebaaus konkurents noorte tudengite tòòlemààramisel, vòi midagi taolist. Siiani ei ole ma teemadesse eriti syveneda suutnud, sest vaatan alati vòlutult etendust ja pàrast ei màleta òieti, millest jutt oli.
Yhesònaga, eile oli Alessandra mòòdutundetult hysteeriline.
No et te paremini mòistaks - kujutage ette, et nàiteks palk ei laeku ja ei laeku ja kui nàdal tàis saanud làhete raamatupidaja juurde karjuma, et mis vàrk kurat, ma teen siin yletunde nagu segane, lapsigi nàen vaid nàdalavahetusel, pangalaen muudkui tòuseb, krediitkaardivòlg on kosmoses ja yldsegi ma olen ennast tàiega ohverdanud, et projektid tàhtajaks valmis saada ja nyyd sina, mingi mòttetu kulukeskus, ei saa niipaljugi tehtud, et palk òigeks ajaks makstud saaks. Kus on òiglus siin ilmas???
Mingi taoline hysteerikapuhang yhesònaga.
Eile olid ka mingid vanamehed kohal, aga nad eriti eetriaega ei saanud. Yritasid midagi vahele pomiseda, aga Alessandral oli kòige kòvem hààl, nii et ylejàànud poliitikud on rohkem nagu taustalaulja rollis seekord. Kui keegi sòna vòttis, siis Alessandra lihtsalt keeras volyymi juurde ja ma pean ytlema, et ta tegi seda asjatundlikult.
Muide Alessandra on vòrdlemisi intrigeeriv. Esiteks on tal noobel suguvàsa – tàdiks Sophia Loren ja vanaisaks Benito Mussolini.
Alessandra on selle poolest kuulus, et ta on sellesamas Porta a Porta saates òelnud, et parem olla fashist kui pede.
Selle peale tuli mul meelde kolleeg Pasquale hiljuti òeldud mòttetera: kui peab kahe halva vahel valima, siis tema vòtab alati selle, kes on ilusam ja noorem.
Tavaliselt rààgivad seal Itaalia poliitikud pàevakajalistel teemadel, nàiteks Rumeenia immigrantidest vòi Itaalias valitsevast korruptsioonist (nad ise muidugi ei ole korrumpeerunud, aga konkureeriva partei poliitikud on).
Siinkohal ma vist vàljendasin end selles mòttes pisut ebatàpselt, et pàris rààkimiseks ei saa seda nimetada, millega Porta a Porta saates tegeletakse. Pigem on nii, et kòik kohalviibijad panevad volyymi pòhja ja annavad nagu torust tuleb. Vòidab see, kellel on kòige kòvem hààl ja kes yhe hingetòmbega kòige kauem tulistada suudab.
Eilse Porta a Porta màngu vòitja oli Alessandra Mussolini.
Teemaks oli meditsiinihariduse vallas valitsev onupojapoliitika ja ebaaus konkurents noorte tudengite tòòlemààramisel, vòi midagi taolist. Siiani ei ole ma teemadesse eriti syveneda suutnud, sest vaatan alati vòlutult etendust ja pàrast ei màleta òieti, millest jutt oli.
Yhesònaga, eile oli Alessandra mòòdutundetult hysteeriline.
No et te paremini mòistaks - kujutage ette, et nàiteks palk ei laeku ja ei laeku ja kui nàdal tàis saanud làhete raamatupidaja juurde karjuma, et mis vàrk kurat, ma teen siin yletunde nagu segane, lapsigi nàen vaid nàdalavahetusel, pangalaen muudkui tòuseb, krediitkaardivòlg on kosmoses ja yldsegi ma olen ennast tàiega ohverdanud, et projektid tàhtajaks valmis saada ja nyyd sina, mingi mòttetu kulukeskus, ei saa niipaljugi tehtud, et palk òigeks ajaks makstud saaks. Kus on òiglus siin ilmas???
Mingi taoline hysteerikapuhang yhesònaga.
Eile olid ka mingid vanamehed kohal, aga nad eriti eetriaega ei saanud. Yritasid midagi vahele pomiseda, aga Alessandral oli kòige kòvem hààl, nii et ylejàànud poliitikud on rohkem nagu taustalaulja rollis seekord. Kui keegi sòna vòttis, siis Alessandra lihtsalt keeras volyymi juurde ja ma pean ytlema, et ta tegi seda asjatundlikult.
Muide Alessandra on vòrdlemisi intrigeeriv. Esiteks on tal noobel suguvàsa – tàdiks Sophia Loren ja vanaisaks Benito Mussolini.
Alessandra on selle poolest kuulus, et ta on sellesamas Porta a Porta saates òelnud, et parem olla fashist kui pede.
Selle peale tuli mul meelde kolleeg Pasquale hiljuti òeldud mòttetera: kui peab kahe halva vahel valima, siis tema vòtab alati selle, kes on ilusam ja noorem.
tundmatu mootorratturi màlestuseks
Sòitsin eile tòòlt koju.
G.R.A.-l avanes tavapàrane Rooma vaatepilt – kòigepealt ummik, siis vilkurid ja paar ohutuledega autot ràndomilt.
Seekord oli aga autodest pisut eemal yks hyljatud mootorratas kylili maas.
Meedikud tòstsid plastikusse màhitud kanderaami kiirabiautosse.
Jah, elu on habras.
G.R.A.-l avanes tavapàrane Rooma vaatepilt – kòigepealt ummik, siis vilkurid ja paar ohutuledega autot ràndomilt.
Seekord oli aga autodest pisut eemal yks hyljatud mootorratas kylili maas.
Meedikud tòstsid plastikusse màhitud kanderaami kiirabiautosse.
Jah, elu on habras.
giovedì, novembre 08, 2007
tàna on nii
juba mitmendat pàeva kàivad mulle siin roomas nàrvidele autojuhid, kes sòidavad kahe rea vahel, et peilida, milline rida kiiremini liigub ja siis vastavasse ritta end sàttida.
tànan tàhelepanu eest :)
tànan tàhelepanu eest :)
venerdì, novembre 02, 2007
Miks?
Kui ma nàen Inglismaal elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on trendika restorani ettekandja vòi trendika kingapoe myyja.
Kui ma nàen Itaalias elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on Milaanost.
Miks kàivad Milaano naised AINULT musta vàrvi riietega?
Mul on veel kysimusi.
Miks kòik Itaalia mehed petavad?
Miks Itaalia naistel pole kòhu peal volte, kuigi nad ei ole yldse saledad?
Miks itaallased raamatuid ei loe?
Miks on itaallastel maailma kòige ilusamad juuksed?
Miks on Itaalia 'Tantsud tàhtedega' nii tapvalt pikk ja igav?
Miks on itaallastel masendus, kui vihma sajab?
Kui ma nàen Itaalias elegantset musta ròivastunud naist, siis ta on Milaanost.
Miks kàivad Milaano naised AINULT musta vàrvi riietega?
Mul on veel kysimusi.
Miks kòik Itaalia mehed petavad?
Miks Itaalia naistel pole kòhu peal volte, kuigi nad ei ole yldse saledad?
Miks itaallased raamatuid ei loe?
Miks on itaallastel maailma kòige ilusamad juuksed?
Miks on Itaalia 'Tantsud tàhtedega' nii tapvalt pikk ja igav?
Miks on itaallastel masendus, kui vihma sajab?
mercoledì, ottobre 31, 2007
Kylalised
Hissand, ma olen nii erutatud!
Laupàeval tulevad radiloog, sisehaiguste arst ja hambaarst ja siis ma saan neli pàeva haigustest rààkida. Arstid rààgivad nii huvitavaid asju.
Mul on yks sòbranna, kes on arst ja igal aastal juulis kui on tema synnipàev, olen suure huviga ja varajaste hommikutundideni kuulanud lugusid kòikvòimalikest haigustest ja patsientidest ja sellest, kuidas aru saada, et on infarkt ja muud taolised asjad.
Ma olen alati nautinud neid synnipàevi ja iga kord kui pidu làbi, olen jàrgmist synnipàeva ootama hakanud. Kahju, et tànavu jài mul sinna synnipàevale minemata.
Homme on Itaalias vaba pàev. Nimelt siin on terve aasta jooksul ràndomilt igasugustele pyhakutele pyhendatud pàevi. Homme aga on eriti tàhtis, sest siis on kòikide pyhakute pàev.
Mina kavatsen kòikide pyhakute pàeva puhul jàtkata Paul Ginsborgi raamatut Itaalia ajaloost aastatel 1943-1980. Praeguseks olen jòudnud 50ndate aastate agraarreformini ja ma ytlen teile ainult yht - piisab aastatest 1943 kuni 1953 Itaalias ja eestlaste terrorit tàis minevik 13ndast sajandist alates on lahja leem selle kòrval, mis jama ja nòmedust itaallased kannatama pidid. paljuski on nad ise syydi riigimehelikkuse puudumises, onupojapoliitikas ja pohhuismis, aga ikkagi. Kurb lugeda sellistest asjadest.
'50ndad pole midagi, oota vaid kui 70ndatesse jòuad. Siis oli itaalias òige kodusòda', valgustas mind kolleeg Enrico.
Muide Mussolini-aegse maaharijate soosimise ja 50ndate aastate agraarreformide valguses on mul tekkinud ebaterve huvi roku viinamarjakasvatajatest esivanemate maa-mahhinatsioonide vastu. Esimesel vòimalusel peaks miniatuurse musta ròivastunud vanaemaga pooltunnikese veetma ja uurima, et kuidas nende elu Mussolini ajal oli ja kas pàrast sòda ka neilt maad àra vòeti vòi ònnestus neil samuti mingi labase triki vòi poliitikute àraostmise abil maa ymberjagamise eest pààseda.
àsja sain teada, et homme olla kòik poed kinni. Hea, et taipasin pyhapàeval gelateriast karbi jààtist osta. Homme jagan jààtise kolmeks osaks - hommikusòòk, lòunasòòk ja òhtusòòk. Nimelt ma pole yldse poodi jòudnud, nagu tavaliselt.
Laupàeval tulevad radiloog, sisehaiguste arst ja hambaarst ja siis ma saan neli pàeva haigustest rààkida. Arstid rààgivad nii huvitavaid asju.
Mul on yks sòbranna, kes on arst ja igal aastal juulis kui on tema synnipàev, olen suure huviga ja varajaste hommikutundideni kuulanud lugusid kòikvòimalikest haigustest ja patsientidest ja sellest, kuidas aru saada, et on infarkt ja muud taolised asjad.
Ma olen alati nautinud neid synnipàevi ja iga kord kui pidu làbi, olen jàrgmist synnipàeva ootama hakanud. Kahju, et tànavu jài mul sinna synnipàevale minemata.
Homme on Itaalias vaba pàev. Nimelt siin on terve aasta jooksul ràndomilt igasugustele pyhakutele pyhendatud pàevi. Homme aga on eriti tàhtis, sest siis on kòikide pyhakute pàev.
Mina kavatsen kòikide pyhakute pàeva puhul jàtkata Paul Ginsborgi raamatut Itaalia ajaloost aastatel 1943-1980. Praeguseks olen jòudnud 50ndate aastate agraarreformini ja ma ytlen teile ainult yht - piisab aastatest 1943 kuni 1953 Itaalias ja eestlaste terrorit tàis minevik 13ndast sajandist alates on lahja leem selle kòrval, mis jama ja nòmedust itaallased kannatama pidid. paljuski on nad ise syydi riigimehelikkuse puudumises, onupojapoliitikas ja pohhuismis, aga ikkagi. Kurb lugeda sellistest asjadest.
'50ndad pole midagi, oota vaid kui 70ndatesse jòuad. Siis oli itaalias òige kodusòda', valgustas mind kolleeg Enrico.
Muide Mussolini-aegse maaharijate soosimise ja 50ndate aastate agraarreformide valguses on mul tekkinud ebaterve huvi roku viinamarjakasvatajatest esivanemate maa-mahhinatsioonide vastu. Esimesel vòimalusel peaks miniatuurse musta ròivastunud vanaemaga pooltunnikese veetma ja uurima, et kuidas nende elu Mussolini ajal oli ja kas pàrast sòda ka neilt maad àra vòeti vòi ònnestus neil samuti mingi labase triki vòi poliitikute àraostmise abil maa ymberjagamise eest pààseda.
àsja sain teada, et homme olla kòik poed kinni. Hea, et taipasin pyhapàeval gelateriast karbi jààtist osta. Homme jagan jààtise kolmeks osaks - hommikusòòk, lòunasòòk ja òhtusòòk. Nimelt ma pole yldse poodi jòudnud, nagu tavaliselt.
martedì, ottobre 30, 2007
itaallaste avameelsusest
Ma tahaks veel kirjutada teile sellest, kui avameelsed inimesed on itaallased.
Nimelt eelmises sissekandes unustasin avalikustada itaallaste suguelukombestikku illustreerivat informatsiooni, mida kuulsin itaallanna A kàest, kellega eile Da Felices sòòmas kàisin.
Nimelt pajatas ta pòhjalikult ja konkreetseid nimesid nimetades, milliste meie yhiste meesylemustega ta magada tahaks. Mònede kohta sain ka òpetlikke nàpunàiteid, kuidas vàliste vaatluste pòhjal ja kehakeelt analyysides meeskolleegi vòimaliku seksuaalse soorituse kohta jàreldusi teha.
Ka mòningaid varasemaid jutuajamisi meenutades vòin teile siinkohal òelda, et Itaalias on tàiesti normaalne arutada, et kellega magada tahaks ja kui tihti yldse seksi saab ja kui saab, siis mida tàpselt tehakse. Ykskord nàiteks kàisime Francavilla sòpradega, kelleks on yks abielupaar, aperitiivil ja siis nad rààkisid meile avameelselt, et kuidas nad voodi valisid spetsiaalselt selleks, et saaks koera poosi harrastada nii et mees saab pòrandal seista ja et ka kòògilaud leiab mitmesugust erinevat kasutust nende peres. Kusjuures pealtnàha vaatad, sellised tavalised keskealised inimesed – ortopeediliste kingadega kurvikas proua ja tysedusele kalduv tàiesti ebamààrane mees.
Aga tagasi tulles eilse òhtu juurde, hakkasime ikkagi kuidagi ònnekombel A kihlatust rààkima, mille yle mul oli hea meel, sest vastasel juhul oleks viisakus ja head lauakombed vist ette nàinud, et minagi oma siivutute unistuste lemmik-meeskolleegi nimetaks. Sellega oleks mul kòvasti komplikatsioone tekkinud, kuna emaga koos elavate lyhikest kasvu meeste peale mul ei tòuse. Siinkohal tuleb veel arvesse vòtta, et Itaalias olla suur solvang, kui pooleteistmeetrise inimese kohta òelda et ta on lyhike vòi yldse lyhikesi inimesi kuidagi kommenteerida ja A on silma jàrgi vaadates umbes sama pisike nagu Kylie Minoque. Vòi smurf. Midagi sinnakanti yhesònaga. Mòistate kyll. Yhesònaga, et kui ma oleks konkreetselt vàlja òelnud, et kòik potensiaalsed partnerid on liiga lyhikesed, siis oleks A solvunud, aga midagi muud asjalikku ei tulnud mul pàhe.
Yhesònaga kysisin A kàest, et kaua te juba kihlatuga koos olete.
Vastuseks tuli:”Kolmteist aastat! Kusjuures ma pole teda kordagi petnud.” /asjakohased kàeliigutused/ “MITTE KORDAGI” /veel asjakohaseid kàeliigutusi/
“Uau…” kiitsin heaks A jumalakartliku eluviisi.
Kui juba itaalaste avameelsusest juttu tuli, siis teisest kyljest jàllegi ei rààgita Itaalias yldse haigustest (mis minu arvates on ààrmiselt pònev ja kàsitlemist vààriv teema). Nàiteks Kylas on yks poiss, kes on imelik ja ma olen ikka mitu korda kysinud inimestelt, et mis haigus tal on ja kòigil on kohe suud lukkus.
Naised ei kipu ka eriti ka oma iluprotseduuridest rààkima, mis mind alati yllatab, sest jàllegi – minu arust on iluprotseduurid maailma kòige fundamentaalsem naiste jututeema (tugeval teisel kohal world peace jàrel). Siinkohal on mul illustreeriv nàide jàllegi màlestusvààrsest eilsest òhtust. Nimelt korraga pidas A vajalikuks mind informeerida, et ta peab jalgu depileerima.
See kàis jàrgmiselt:
A: ma_pean_vot_ /ebamààrane kàeliigutus/ tegema
Mina: Mida? Mida?
A: /tasasel hààlel/ noh, ma pean /tòuseb kikivarvukile ja sosistab mu kòrva làhedale/ jalgu depileerima /maandub vàlkkiirelt jalgade peale tagasi ja vaatab ringi, et ega keegi ei kuulnud/
Arvake, kas ma oman haiglaselt detailset infot selle kohta, mis poosid ja asjad Rokul eksidega kasutusel ja mis ei olnud ja kui olid, siis mismoodi tàpselt? Jah. Kòike.
Aga kas ma tean, kui vanad nad olid vòi mis haridusega? mm... mitte eriti
Nimelt eelmises sissekandes unustasin avalikustada itaallaste suguelukombestikku illustreerivat informatsiooni, mida kuulsin itaallanna A kàest, kellega eile Da Felices sòòmas kàisin.
Nimelt pajatas ta pòhjalikult ja konkreetseid nimesid nimetades, milliste meie yhiste meesylemustega ta magada tahaks. Mònede kohta sain ka òpetlikke nàpunàiteid, kuidas vàliste vaatluste pòhjal ja kehakeelt analyysides meeskolleegi vòimaliku seksuaalse soorituse kohta jàreldusi teha.
Ka mòningaid varasemaid jutuajamisi meenutades vòin teile siinkohal òelda, et Itaalias on tàiesti normaalne arutada, et kellega magada tahaks ja kui tihti yldse seksi saab ja kui saab, siis mida tàpselt tehakse. Ykskord nàiteks kàisime Francavilla sòpradega, kelleks on yks abielupaar, aperitiivil ja siis nad rààkisid meile avameelselt, et kuidas nad voodi valisid spetsiaalselt selleks, et saaks koera poosi harrastada nii et mees saab pòrandal seista ja et ka kòògilaud leiab mitmesugust erinevat kasutust nende peres. Kusjuures pealtnàha vaatad, sellised tavalised keskealised inimesed – ortopeediliste kingadega kurvikas proua ja tysedusele kalduv tàiesti ebamààrane mees.
Aga tagasi tulles eilse òhtu juurde, hakkasime ikkagi kuidagi ònnekombel A kihlatust rààkima, mille yle mul oli hea meel, sest vastasel juhul oleks viisakus ja head lauakombed vist ette nàinud, et minagi oma siivutute unistuste lemmik-meeskolleegi nimetaks. Sellega oleks mul kòvasti komplikatsioone tekkinud, kuna emaga koos elavate lyhikest kasvu meeste peale mul ei tòuse. Siinkohal tuleb veel arvesse vòtta, et Itaalias olla suur solvang, kui pooleteistmeetrise inimese kohta òelda et ta on lyhike vòi yldse lyhikesi inimesi kuidagi kommenteerida ja A on silma jàrgi vaadates umbes sama pisike nagu Kylie Minoque. Vòi smurf. Midagi sinnakanti yhesònaga. Mòistate kyll. Yhesònaga, et kui ma oleks konkreetselt vàlja òelnud, et kòik potensiaalsed partnerid on liiga lyhikesed, siis oleks A solvunud, aga midagi muud asjalikku ei tulnud mul pàhe.
Yhesònaga kysisin A kàest, et kaua te juba kihlatuga koos olete.
Vastuseks tuli:”Kolmteist aastat! Kusjuures ma pole teda kordagi petnud.” /asjakohased kàeliigutused/ “MITTE KORDAGI” /veel asjakohaseid kàeliigutusi/
“Uau…” kiitsin heaks A jumalakartliku eluviisi.
Kui juba itaalaste avameelsusest juttu tuli, siis teisest kyljest jàllegi ei rààgita Itaalias yldse haigustest (mis minu arvates on ààrmiselt pònev ja kàsitlemist vààriv teema). Nàiteks Kylas on yks poiss, kes on imelik ja ma olen ikka mitu korda kysinud inimestelt, et mis haigus tal on ja kòigil on kohe suud lukkus.
Naised ei kipu ka eriti ka oma iluprotseduuridest rààkima, mis mind alati yllatab, sest jàllegi – minu arust on iluprotseduurid maailma kòige fundamentaalsem naiste jututeema (tugeval teisel kohal world peace jàrel). Siinkohal on mul illustreeriv nàide jàllegi màlestusvààrsest eilsest òhtust. Nimelt korraga pidas A vajalikuks mind informeerida, et ta peab jalgu depileerima.
See kàis jàrgmiselt:
A: ma_pean_vot_ /ebamààrane kàeliigutus/ tegema
Mina: Mida? Mida?
A: /tasasel hààlel/ noh, ma pean /tòuseb kikivarvukile ja sosistab mu kòrva làhedale/ jalgu depileerima /maandub vàlkkiirelt jalgade peale tagasi ja vaatab ringi, et ega keegi ei kuulnud/
Arvake, kas ma oman haiglaselt detailset infot selle kohta, mis poosid ja asjad Rokul eksidega kasutusel ja mis ei olnud ja kui olid, siis mismoodi tàpselt? Jah. Kòike.
Aga kas ma tean, kui vanad nad olid vòi mis haridusega? mm... mitte eriti
talveaeg
mitte et see nyyd mingi eriline yllatus oleks, aga itaalia raadiojaamade hommikuprogrammides ei òelda vist mitte kunagi, palju kell on.
itaalia teleuudistes pole ma ka kunagi màrganud paremas nurgas kellaaega (no ma olen otsinud)
senini olen ma sellesse kultuurierinevusse leebelt suhtunud, aga pyhapàeval, kui mul tekkis kahtlus, et kas kella keerati tund aega edasi vòi tagasi, ei saanud ma muidu tòele jàlile, kui pidin eestisse helistama, kysima palju kell on ja siis selle itaalia ajavòòndisse konverteerima
roku teatab saudi-araabiast, et linn olla vàga moodne ja hotell stupendo (tòlk. imeline) ja et ta vòttis esimese pàevaga pool kilo alla seoses alkoholi ja maiustuste puudumisega.
eile kàisin sòòmas tyypilises rooma restoranis Da Felice. Stiilne koht ja mitte eriti kallis (16 eurot kulus per nase). Kòik kunded olid pysikliendid, toit oli suurepàrane ja homoseksuaalist kelner vàga sympaatne.
ja siis ma tahtsin veel sellist huvitavat kogemust teiega jagada, et pyhapàeval kàisin P (mees) ja A-ga (naine) passegiatal (mòttetu tiirutamine ja inimeste vahtimine Rooma kesklinnas). Mind shokeeris, et A jagas meiega detailselt infot oma parajasti asetleidvast menstruatsioonist ja kòhuvalust sellest, kuidas ta end PMS ajal tunneb ja et ta on nàrviline jamiskòikveel. Hissand, ma ei tea isegi, kuidas mu òdedel PMS kàib ja nyyd selline kapist vàljatulek tàiesti vòhivòòra inimese poolt. Pàrast P rààkis oma sòprade suguelust vàga detailselt.
itaalia teleuudistes pole ma ka kunagi màrganud paremas nurgas kellaaega (no ma olen otsinud)
senini olen ma sellesse kultuurierinevusse leebelt suhtunud, aga pyhapàeval, kui mul tekkis kahtlus, et kas kella keerati tund aega edasi vòi tagasi, ei saanud ma muidu tòele jàlile, kui pidin eestisse helistama, kysima palju kell on ja siis selle itaalia ajavòòndisse konverteerima
roku teatab saudi-araabiast, et linn olla vàga moodne ja hotell stupendo (tòlk. imeline) ja et ta vòttis esimese pàevaga pool kilo alla seoses alkoholi ja maiustuste puudumisega.
eile kàisin sòòmas tyypilises rooma restoranis Da Felice. Stiilne koht ja mitte eriti kallis (16 eurot kulus per nase). Kòik kunded olid pysikliendid, toit oli suurepàrane ja homoseksuaalist kelner vàga sympaatne.
ja siis ma tahtsin veel sellist huvitavat kogemust teiega jagada, et pyhapàeval kàisin P (mees) ja A-ga (naine) passegiatal (mòttetu tiirutamine ja inimeste vahtimine Rooma kesklinnas). Mind shokeeris, et A jagas meiega detailselt infot oma parajasti asetleidvast menstruatsioonist ja kòhuvalust sellest, kuidas ta end PMS ajal tunneb ja et ta on nàrviline jamiskòikveel. Hissand, ma ei tea isegi, kuidas mu òdedel PMS kàib ja nyyd selline kapist vàljatulek tàiesti vòhivòòra inimese poolt. Pàrast P rààkis oma sòprade suguelust vàga detailselt.
lunedì, ottobre 22, 2007
tàhtpàevad ja asjad
Ooo, mul on nyyd uus obsessioon - hakkasin google analyticsi abiga blogi kylastatavust jàlgima.
Nyyd ma olen nagu Karlsson katuselt, kes Vàikevenna kirsikivi regulaarselt potist vàlja kaevas, et vaadata, kuidas kirsikivist puu kasvab.
Siinkohal tervitused ja òhusuudlused kòigile lugejale Eestis, Itaalias, Ameerika Yhendriikides, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Inglismaal, Luxemburgis (tohoh… Luxemburgis?), Rumeenias ja Làtis.
Ja kui juba tervitamiseks làks, tahaksin tànada kòiki, kes mu blogi esimese eluaasta jooksul (otse loomulikult unustasin ma tàiesti kahetsusvààrsel kombel blogi synnipàeva, milleks on 3.oktoober ja mis viitab sellele, et mu blogi on kaalude tàhtkujust) siin toetust ja kiidusònu on jaganud ning muidugi ka neid, kes pole midagi òelnud, aga lihtsalt vaikselt loevad. Nyyd tànu google analyticsile ma nàen teid!
Mis igasuguseid tàhtpàevi puudutab, siis mul saab 4.novembril tàis yks aasta Itaalias elamisest, 4.november mòistagi viitab sellele, et mu elu Itaalias on skorpioni tàhtkujust.
4.novembri puhul tulevad mulle kylla kolm meedikut Soomest. Kahtlane.
venerdì, ottobre 19, 2007
tegelikult..
..need eelmised kaks sissekannet olid puhtakujuline prokrastinatsioon.
Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.
Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.
Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.
Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.
aga tòepoolest, kuidas pealkirjastada see mòte?
Mulle ei meeldi kaua tòòl olla.
Ma tunnen inimesi, kes arvavad, et olen karjààridaam, aga – siiralt – kui kuidagi ilma tòòd tegemata pappi saaks, siis ma ei teeks yldse tòòd.
Kahju, et ma rikas pàrija ei ole. Tòò on nòme, ausalt. Ma teen tòòd ainult raha pàrast. Kui saaks kuidagi nii, et tòòd ei peaks tegema, siis ma ainult òpiks ylikoolides antropoloogiat ja kirjandust ja erinevaid religioone. Ma kirjutaks raamatute retsensioone. Ma vòitleks inimòiguste eest. Ma òpiks igasuguseid eksootilisi keeli, et lugeda raamatuid ja vaadata filme, mida inglise keelde pole tòlgitud ja et rààkida inimestega, kes inglise keelt ei rààgi. Ma kasvataks ròdu peal maitsetaimi ja toas làrmakaid lapsi. Ma oleks keskkonnateadlik ning poliitikast ja klassikalisest muusikast hàstiinformeeritud.
Kòiki neid asju teeks ma, kandes seksikaid kingi. Mitte mingeid banaalselt seksikaid, vaid selliseid iseloomuga kingi. Selliseid kingi, mis on nii silmapaistva karakteriga, et kui need kingad jalga panna, pole enam meiki tarviski ning piisab lihtsast mustast kasmiirdzemprist ja sirgetest mustadest pykstest. Selliseid kingi, et ootad hommikul metroos rongi ja korraga keskealine stiilne daam teeb ootamatult komplimendi. Pyksid peaksid ka kvaliteetkangast olema. Must on tegelikult nòudlik vàrv, mingi suvalise nailoni kujul see hea vàlja ei nàe. Ma vaataks mingit villa, kus on 3% elastaani (S, seda ma kirjutasin sinule mòeldes :P )
Pagan, diip mòte làks tàiesti rappa.
Aga pàriselt ka ma vòitleks inimòiguste eest.
See pole mingi tàna-hommikul-àrkasin-ja-tuli-mòte.
Ma arvan, et kòigil inimestel peab olema òigus vabale enesevàljendusele, valida vabalt religiooni ja saada head haridust.
Nende asjade eest ma seisaks.
Ja ma tòestaks, et inimòiguste eest saab vòidelda, silmapaistva karakteriga kingi kandes.
Lo farò*.
*no ma pole mingi kadaka-itaallane, aga eesti keeles puudub tegusòna tulevikuvorm, mida siinkohal oleks olnud sobilik kasutada
Ma tunnen inimesi, kes arvavad, et olen karjààridaam, aga – siiralt – kui kuidagi ilma tòòd tegemata pappi saaks, siis ma ei teeks yldse tòòd.
Kahju, et ma rikas pàrija ei ole. Tòò on nòme, ausalt. Ma teen tòòd ainult raha pàrast. Kui saaks kuidagi nii, et tòòd ei peaks tegema, siis ma ainult òpiks ylikoolides antropoloogiat ja kirjandust ja erinevaid religioone. Ma kirjutaks raamatute retsensioone. Ma vòitleks inimòiguste eest. Ma òpiks igasuguseid eksootilisi keeli, et lugeda raamatuid ja vaadata filme, mida inglise keelde pole tòlgitud ja et rààkida inimestega, kes inglise keelt ei rààgi. Ma kasvataks ròdu peal maitsetaimi ja toas làrmakaid lapsi. Ma oleks keskkonnateadlik ning poliitikast ja klassikalisest muusikast hàstiinformeeritud.
Kòiki neid asju teeks ma, kandes seksikaid kingi. Mitte mingeid banaalselt seksikaid, vaid selliseid iseloomuga kingi. Selliseid kingi, mis on nii silmapaistva karakteriga, et kui need kingad jalga panna, pole enam meiki tarviski ning piisab lihtsast mustast kasmiirdzemprist ja sirgetest mustadest pykstest. Selliseid kingi, et ootad hommikul metroos rongi ja korraga keskealine stiilne daam teeb ootamatult komplimendi. Pyksid peaksid ka kvaliteetkangast olema. Must on tegelikult nòudlik vàrv, mingi suvalise nailoni kujul see hea vàlja ei nàe. Ma vaataks mingit villa, kus on 3% elastaani (S, seda ma kirjutasin sinule mòeldes :P )
Pagan, diip mòte làks tàiesti rappa.
Aga pàriselt ka ma vòitleks inimòiguste eest.
See pole mingi tàna-hommikul-àrkasin-ja-tuli-mòte.
Ma arvan, et kòigil inimestel peab olema òigus vabale enesevàljendusele, valida vabalt religiooni ja saada head haridust.
Nende asjade eest ma seisaks.
Ja ma tòestaks, et inimòiguste eest saab vòidelda, silmapaistva karakteriga kingi kandes.
Lo farò*.
*no ma pole mingi kadaka-itaallane, aga eesti keeles puudub tegusòna tulevikuvorm, mida siinkohal oleks olnud sobilik kasutada
supporto spirituale primo livello
Tànase pàeva intelligentne observatsioon: Itaalias kàib tòòtegemine samamoodi nagu kylmas vees sukeldumine.
Kes sukeldunud, see teab, et sukelduja pòhiline eesmàrk on vòimalikult kaua vee all olla. Selleks, et saaks kauem vee all olla, tuleb òhku sààstlikult kasutada – rahulikult hingata, kàsi keha làhedal hoida (et soojust mitte kaotada) ja mòòduka aeglusega end liigutada.
Itaalia kontoritòòtaja on selles mòttes nagu sukelduja, et tema pòhiline karjààrieesmàrk on vòimalikult kaua tòòl olla. Vàhemalt kymme tundi. Parem, kui kolmteist. Jah, kolmteist on tegelikult parem, kui jàrele mòelda.
Kes on kaua tòòl, sellel on jàrelikult palju tòòd, ta on yhiskonnale oluline ja ylemus vaatab teda heakskiitvalt.
Samas, kes ikka jaksaks kolmteist tundi jàrjest rassida. Sellepàrast tuleb energiat kokku hoida, mitte liialt rapsida. Tòòd on tegelikult mòtet vàltida vòi vòimalikult aeglaselt teha. Energiat tuleb sààsta.
Heitkem pilk Itaalia kontoritòòtaja tòisesse sisemaailma.
Istud arvuti taga, mingi tòòvàrk ekraanil.
Teed pisut tòòd. Samal ajal kuulad kogu aeg, millest toas rààgitakse ja sobival hetkel lisad omalt poolt ka mingi kommentaari vòi mòtte.
Kutsud kòiki kohvi jooma.
Vòtad kohvi.
Làhed teed suitsu ja rààgid teiste suitsejatatega juttu.
Teed jàlle pisut tòòd.
Kylastad peldikut.
Keskendud kymneks minutiks ja siis lased toas aset leidval vestlusel end huvitavamasse atmosfààri kanda.
Jalutad automaadi juurde ja vòtad vett. Kui kellelgi on automaadist vee ostmiseks mynte puudu, siis reageerid kiirelt ja pakud mynte.
Vahepeal teed natuke tòòd.
Lòunastad.
Naased, loed internetist lehed làbi.
Kui keegi mingi asjaga hàtta jàànud, siis pyhendad pool tundi tema arvutiekraani silmitsemisele ja lahenduste otsimisele, et siis kurblikult teatada, et vot seekord ei oska kyll aidata.
Teed suitsu, rààgid teiste suitsetajatega juttu.
Kylastad peldikut.
Naased, keskendud mòneks minutiks.
Helistad emale.
Helistad kòigile sòpradele. (lauatelefonilt, kui vòimalik)
Teed tòòd hooga. òige tòòtegemise aeg tulebki tegelikult umbes òhtul seitsme paiku.
Kell hakkab yheksa saama.
Nàed, et ylemus làheb àra.
Ootad, kuni kòik hakkavad àra minema.
Pole ju viisakas vara tòòlt àra minna, teisi ootamata.
Lylitad arvuti vàlja, làhed aperitiivile vòi koju, kus ootab rikkalikult kaetud laud ja lahke pererahvas.
Rààgid kòigile, mida huvitavat tòò juures nàgid.
Nagu rahulolev sukelduja, kes, vàsinult paati naasnud, istub, villane myts kòrvade kaitseks pàhe tòmmatud, ja jutustab oma elamustest.
(huvitav, kas ma viimase lause komadega panin tàkkesse?)
Kes sukeldunud, see teab, et sukelduja pòhiline eesmàrk on vòimalikult kaua vee all olla. Selleks, et saaks kauem vee all olla, tuleb òhku sààstlikult kasutada – rahulikult hingata, kàsi keha làhedal hoida (et soojust mitte kaotada) ja mòòduka aeglusega end liigutada.
Itaalia kontoritòòtaja on selles mòttes nagu sukelduja, et tema pòhiline karjààrieesmàrk on vòimalikult kaua tòòl olla. Vàhemalt kymme tundi. Parem, kui kolmteist. Jah, kolmteist on tegelikult parem, kui jàrele mòelda.
Kes on kaua tòòl, sellel on jàrelikult palju tòòd, ta on yhiskonnale oluline ja ylemus vaatab teda heakskiitvalt.
Samas, kes ikka jaksaks kolmteist tundi jàrjest rassida. Sellepàrast tuleb energiat kokku hoida, mitte liialt rapsida. Tòòd on tegelikult mòtet vàltida vòi vòimalikult aeglaselt teha. Energiat tuleb sààsta.
Heitkem pilk Itaalia kontoritòòtaja tòisesse sisemaailma.
Istud arvuti taga, mingi tòòvàrk ekraanil.
Teed pisut tòòd. Samal ajal kuulad kogu aeg, millest toas rààgitakse ja sobival hetkel lisad omalt poolt ka mingi kommentaari vòi mòtte.
Kutsud kòiki kohvi jooma.
Vòtad kohvi.
Làhed teed suitsu ja rààgid teiste suitsejatatega juttu.
Teed jàlle pisut tòòd.
Kylastad peldikut.
Keskendud kymneks minutiks ja siis lased toas aset leidval vestlusel end huvitavamasse atmosfààri kanda.
Jalutad automaadi juurde ja vòtad vett. Kui kellelgi on automaadist vee ostmiseks mynte puudu, siis reageerid kiirelt ja pakud mynte.
Vahepeal teed natuke tòòd.
Lòunastad.
Naased, loed internetist lehed làbi.
Kui keegi mingi asjaga hàtta jàànud, siis pyhendad pool tundi tema arvutiekraani silmitsemisele ja lahenduste otsimisele, et siis kurblikult teatada, et vot seekord ei oska kyll aidata.
Teed suitsu, rààgid teiste suitsetajatega juttu.
Kylastad peldikut.
Naased, keskendud mòneks minutiks.
Helistad emale.
Helistad kòigile sòpradele. (lauatelefonilt, kui vòimalik)
Teed tòòd hooga. òige tòòtegemise aeg tulebki tegelikult umbes òhtul seitsme paiku.
Kell hakkab yheksa saama.
Nàed, et ylemus làheb àra.
Ootad, kuni kòik hakkavad àra minema.
Pole ju viisakas vara tòòlt àra minna, teisi ootamata.
Lylitad arvuti vàlja, làhed aperitiivile vòi koju, kus ootab rikkalikult kaetud laud ja lahke pererahvas.
Rààgid kòigile, mida huvitavat tòò juures nàgid.
Nagu rahulolev sukelduja, kes, vàsinult paati naasnud, istub, villane myts kòrvade kaitseks pàhe tòmmatud, ja jutustab oma elamustest.
(huvitav, kas ma viimase lause komadega panin tàkkesse?)
mercoledì, ottobre 17, 2007
Sarkasmi ja sappi
Roku helistas àsja, àhmi tàis. ‘Kuule, ma pean siin yhte ankeeti tàitma Saudi Araabiasse minekuks ja kysitakse, mu religioossete vaadete kohta. Mis arvad, kas panna, et olen kristlane vòi parem oleks kirjutada, et pole mingit religiooni?’
Seedisin pisut infot. ‘Eee… pane igaks juhuks, et pole mingit religooni’.
Roku vastu:’Aga mis siis, kui vaatavad, et olen senza dio (tòlk. ilma jumalata) ja pàrast on mingi jama?’
Hmmm...
Leidsin lahenduse: ‘Kirjuta, et oled agnostik!’
Yldse Rokul praegu kòvasti rassimist erinevate globaalsete probleemidega. Ta tellis ràtsepalt kaks sygis-talvist ylikonda, aga Saudi Araabias on 37 kraadi sooja. Nyyd on jama, sest palju raha kulus ylikondade peale, mida enne 2008 novembrikuud vaja ei làhe.
Ja siis ma tahaks veel kirjutada, millised snoobid on Roku uued kolleegid.
Kes on nàinud filmi ‘American Psycho’, kus investeerimispankurid vòrdlevad, et kellel on nooblim visiitkaart?
Mulle tuli sekundipealt see film meelde, kui Roku rààkis, kuidas ta kàis eile kolleegidega lòunal ja olla rààgitud AINULT sellest, et mis ràtsepa juures ylikonnad tehakse ja mis sorti villasest. Muidugi tòe huvides tuleb òelda, et ainult ylikondadest ei rààgitud. Nimelt kerkis yles ka custom made triiksàrkide kysimus, et kes kuskohast sàrke saab ja millised kangad moes on. Roku vaeseke avastas tàpselt kònealuse vestluse ajal, et tema ylikonna òlapiirkonnas piilub làbi kanga mingi nailonkiud, mis viitab sellele, et tegemist on madalakvaliteedilise villasega. Oh hàbi!
Ma vòin teile òelda ka seda, palju hea vàljanàgemine Itaalia àriatmosfààri kòrgemates sfààrides maksab, sest òige eestlasena olen teiste inimeste asjade hindadega ju kursis. Korralikust villasest kangast ràtsepaylikond maksab 900-1000 eurot, custom made triiksàrk 70-90 eurot ja àrimaailma kòrgemates sfààrides aktsepteeritud lipsu hind algab kuskil 80st eurost.
Roku kolleegid on kòik vallalised mehed. Mòned naised pidavat ka olema, need olla Roku sònul vallalised, keskeale làhenevad ja koledad.
Ykspàev, kui Rokule tehti teavataks, et ta Saudi Araabiasse eksiili saadetakse, làks ta ylemuse juurde nuruma, et kas àkki mingit muud vòimalust ei ole ja vaat tal on siin Itaalias immigrandist kihlatu ja puha ja kuueks kuuks àra minna on pàris palju. Ylemus olla vastanud jàrelemòtlikult, et 'jaah... màletan, et minulgi oli ykskord tydruksòber... aga mis ma oskan òelda... eks meri on kalu tàis'.
Yhesònaga nòme firma - puha ylbed snoobid. Kindlasti seksi saavad ainult raha eest.
Seedisin pisut infot. ‘Eee… pane igaks juhuks, et pole mingit religooni’.
Roku vastu:’Aga mis siis, kui vaatavad, et olen senza dio (tòlk. ilma jumalata) ja pàrast on mingi jama?’
Hmmm...
Leidsin lahenduse: ‘Kirjuta, et oled agnostik!’
Yldse Rokul praegu kòvasti rassimist erinevate globaalsete probleemidega. Ta tellis ràtsepalt kaks sygis-talvist ylikonda, aga Saudi Araabias on 37 kraadi sooja. Nyyd on jama, sest palju raha kulus ylikondade peale, mida enne 2008 novembrikuud vaja ei làhe.
Ja siis ma tahaks veel kirjutada, millised snoobid on Roku uued kolleegid.
Kes on nàinud filmi ‘American Psycho’, kus investeerimispankurid vòrdlevad, et kellel on nooblim visiitkaart?
Mulle tuli sekundipealt see film meelde, kui Roku rààkis, kuidas ta kàis eile kolleegidega lòunal ja olla rààgitud AINULT sellest, et mis ràtsepa juures ylikonnad tehakse ja mis sorti villasest. Muidugi tòe huvides tuleb òelda, et ainult ylikondadest ei rààgitud. Nimelt kerkis yles ka custom made triiksàrkide kysimus, et kes kuskohast sàrke saab ja millised kangad moes on. Roku vaeseke avastas tàpselt kònealuse vestluse ajal, et tema ylikonna òlapiirkonnas piilub làbi kanga mingi nailonkiud, mis viitab sellele, et tegemist on madalakvaliteedilise villasega. Oh hàbi!
Ma vòin teile òelda ka seda, palju hea vàljanàgemine Itaalia àriatmosfààri kòrgemates sfààrides maksab, sest òige eestlasena olen teiste inimeste asjade hindadega ju kursis. Korralikust villasest kangast ràtsepaylikond maksab 900-1000 eurot, custom made triiksàrk 70-90 eurot ja àrimaailma kòrgemates sfààrides aktsepteeritud lipsu hind algab kuskil 80st eurost.
Roku kolleegid on kòik vallalised mehed. Mòned naised pidavat ka olema, need olla Roku sònul vallalised, keskeale làhenevad ja koledad.
Ykspàev, kui Rokule tehti teavataks, et ta Saudi Araabiasse eksiili saadetakse, làks ta ylemuse juurde nuruma, et kas àkki mingit muud vòimalust ei ole ja vaat tal on siin Itaalias immigrandist kihlatu ja puha ja kuueks kuuks àra minna on pàris palju. Ylemus olla vastanud jàrelemòtlikult, et 'jaah... màletan, et minulgi oli ykskord tydruksòber... aga mis ma oskan òelda... eks meri on kalu tàis'.
Yhesònaga nòme firma - puha ylbed snoobid. Kindlasti seksi saavad ainult raha eest.
martedì, ottobre 16, 2007
làks tòlkes kaduma
Tàna mul oli telefonikòne yhe ameeriklasega, mille kàigus ma pidin teda intervjueerima kònekeskuste teemal.
Noh kàime aga teemasid làbi ja korraga ameeriklane kysib:‘Vabandage, aga kas ma tohiks kysida, et kust see info teil kòik pàrit on?’
Mina: Vabandage, aga mida te silmas peate?
Ameeriklane: No te just ytlesite nàiteks, et ‘nagu ma aru saan, on teil seal neli regionaalset kònekeskust’.
Mina: Aaa! Ma lihtsalt teen kokkuvòtte sellest, mida teie ytlete.
Ameeriklane: /imestunult/ Hmmm….. Vòi nii? Ma arvasin, et et olete seal iseseisvalt mingi uuringu teinud.
Noh kàime aga teemasid làbi ja korraga ameeriklane kysib:‘Vabandage, aga kas ma tohiks kysida, et kust see info teil kòik pàrit on?’
Mina: Vabandage, aga mida te silmas peate?
Ameeriklane: No te just ytlesite nàiteks, et ‘nagu ma aru saan, on teil seal neli regionaalset kònekeskust’.
Mina: Aaa! Ma lihtsalt teen kokkuvòtte sellest, mida teie ytlete.
Ameeriklane: /imestunult/ Hmmm….. Vòi nii? Ma arvasin, et et olete seal iseseisvalt mingi uuringu teinud.
juba hommikul nii diibid mòtted
Mulle meeldivad Itaalias kaks asja. Esiteks meeldib mulle see, et keegi ei pahanda, kui tòòle hiljaks jààd ja teiseks, et pole probleemi kui teiste kodanike autod vòi kònniteed kinni pargid.
Mis viimast puudutab, siis minu arvates itaallaste fleksibiilne làhenemine parkimiskysimustele lahendab ypris tòhusalt terve rea liikluskorralduse probleeme, mis ylejàànud tsiviliseeritud maailma elanikke kummitavad.
Siis mulle meeldib veel see, et kui òues on 15 kraadi sooja, vòib Itaalias karistamatult halada, et kylm on. Kòik mòistavad. Pyhapàeva òòsel hakkasin sokkidega magama.
Roku saadetakse pooleks aastaks Saudi Araabiasse tòòle. Mul on juba plaan, kuidas oma edaspidine elu sisustada. Teisipàeval ja laupàeval salsatunnid, laupàeval ja pyhapàeval ujula ning kahel suvalisel varahommikul noobel spordiklubi. Kui Roku 2008 aasta kevadeks naaseb, olen ennenàgematult fit ja graatsiline.
Aga ega siin pole ainult sport ja higi. Vahepeal hakkan ma kàima glamuursetel puhkusereisidel Dubais, Rokuga kohtumas. Nimelt vallalisel naisel on Saudi Araabiasse praktiliselt vòimatu reisida, aga patu-urgas Dubai sobib ideaalselt meie randevuudeks. Olen mòelnud ka Bahraini peale.
Roku ema ei suhtu asjadesse nii hooletult.
Sel nàdalavahetusel avaldas Roku perekonnaringis koletu uudise, ise ebamugavusest niheledes ja silmsidet vàltides.
Isa muutus mòtlikuks. Moodne vend hakkas hysteeriliselt naerma. Vàike mustadesse riietesse màhkunud vanaema kukkus kohe kelgult maha. Ta vist ei saanud arugi, misasi Riyadh on.
Roku ema aga, endast lugupidava itaallana ja de facto perekonnapeana, hakkas nutma ja jumalat appi kutsuma, et miks just tema poeg ‘kolmandasse maailma’ saadetakse ja kas siis Kylas oli halb elada Rokul. Oli ju hea tòòkoht ja sai koduse katuse alla magada ja ega siis raha ja karjààr pole elus peamine mille nimel elada ja et ta teadis algusest peale, et see uus tòòkoht on kurjast ja Katu ytle sina ka midagi ja jumal sa nàed ja ei aita.
Roku ema on nyyd depressiivne ja veekalkvel silmadega, pyhapàeval lòunalauas hakkas rààkima, et oleks vaja Padre Piot kylastama minna.
Mul on mure tema pàrast.
Mis viimast puudutab, siis minu arvates itaallaste fleksibiilne làhenemine parkimiskysimustele lahendab ypris tòhusalt terve rea liikluskorralduse probleeme, mis ylejàànud tsiviliseeritud maailma elanikke kummitavad.
Siis mulle meeldib veel see, et kui òues on 15 kraadi sooja, vòib Itaalias karistamatult halada, et kylm on. Kòik mòistavad. Pyhapàeva òòsel hakkasin sokkidega magama.
Roku saadetakse pooleks aastaks Saudi Araabiasse tòòle. Mul on juba plaan, kuidas oma edaspidine elu sisustada. Teisipàeval ja laupàeval salsatunnid, laupàeval ja pyhapàeval ujula ning kahel suvalisel varahommikul noobel spordiklubi. Kui Roku 2008 aasta kevadeks naaseb, olen ennenàgematult fit ja graatsiline.
Aga ega siin pole ainult sport ja higi. Vahepeal hakkan ma kàima glamuursetel puhkusereisidel Dubais, Rokuga kohtumas. Nimelt vallalisel naisel on Saudi Araabiasse praktiliselt vòimatu reisida, aga patu-urgas Dubai sobib ideaalselt meie randevuudeks. Olen mòelnud ka Bahraini peale.
Roku ema ei suhtu asjadesse nii hooletult.
Sel nàdalavahetusel avaldas Roku perekonnaringis koletu uudise, ise ebamugavusest niheledes ja silmsidet vàltides.
Isa muutus mòtlikuks. Moodne vend hakkas hysteeriliselt naerma. Vàike mustadesse riietesse màhkunud vanaema kukkus kohe kelgult maha. Ta vist ei saanud arugi, misasi Riyadh on.
Roku ema aga, endast lugupidava itaallana ja de facto perekonnapeana, hakkas nutma ja jumalat appi kutsuma, et miks just tema poeg ‘kolmandasse maailma’ saadetakse ja kas siis Kylas oli halb elada Rokul. Oli ju hea tòòkoht ja sai koduse katuse alla magada ja ega siis raha ja karjààr pole elus peamine mille nimel elada ja et ta teadis algusest peale, et see uus tòòkoht on kurjast ja Katu ytle sina ka midagi ja jumal sa nàed ja ei aita.
Roku ema on nyyd depressiivne ja veekalkvel silmadega, pyhapàeval lòunalauas hakkas rààkima, et oleks vaja Padre Piot kylastama minna.
Mul on mure tema pàrast.
martedì, ottobre 09, 2007
Simpsonite
oo.. tàna ma sain teada, et Itaalias dubleerib Barti hààlt naine ja Lisa hààlt mees.
Yldises plaanis on Spider Pork viimaste nàdalate tegija. Kòik noormehed alla 30 eluaasta on endale telefonihelinaks Spider Pork laulu pannud.
Huvitav, kas mujal maailma ka Spider Pork ruulib?
Yldises plaanis on Spider Pork viimaste nàdalate tegija. Kòik noormehed alla 30 eluaasta on endale telefonihelinaks Spider Pork laulu pannud.
Huvitav, kas mujal maailma ka Spider Pork ruulib?
lunedì, ottobre 08, 2007
Minu alter ego on Hellat Rumvolt...
... miks muidu liiklusteemad mulle siin Itaalias nii erutavalt mòjuvad.
Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on
Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.
Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.
Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.
Kus nyyd làks sebimiseks!
Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.
Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.
'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.
Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.
Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.
Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.
Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.
Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.
Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.
Ykshommik, nagu alati, sahistan piki Roma-Fiumicino kiirteed tòòkoha suunas, umbes 40 kilomeetrit tunnis. Pàike paistab silma, ilge uni on
Viimasel ajal ma enam kodus hommikukohvi ei joo, sest tavaliselt me kàime konsultantidega koos hommikust sòòmas. Ootame, kuni kòik on tòòle jòudnud, kusjuures enne, kui ylemus saabub, ei soovita seltskonna- ja kàitumiseksperdid minna kohvi jooma.
Umbes poole kymne paiku maandub meie valdavalt ylikonnastatud ja hàstilònastatud parv telekomifirma baaris ning vòtame igayks eri mòòtmetes kohvi. Mòni vòtab cappuccino, mòni macchiato (mini-cappuccino), mòni jàllegi cafè normale (tegelikult espresso) ja mòni cafè ristretto (eriti kange espresso, mille paljas lòhn vòib karja hobuseid koomast àratada).
Kohvi kòrvale nàkitseme cornettosid ja kes parajasti dieeti peab, vòtab cornetto integrale (tàistera-cornetto). Cornetto integrale on maailma suurim dieedipettus minu arvates, sest see on tàpselt samasugune kaloripomm nagu tavalinegi cornetto, ainult et peale kalorite on seal ka ohtralt mingeid kliisid sees.
Tavaliselt Itaalias hommikusòògiga on nii, et on suur au teistele vàlja teha. Sellega seoses kòige kiirem alati tòttab kassa juurde ja asub organiseerima, et mitu kohvi ja mitu cappuccinot ja palju cornettosid. Samal ajal kui kòige kiirem organiseerib, keksib tema ymber hulk kandidaate, kes kòik otsivad vòimalust hommikusòògi eest maksta. Vahel juhtub, et mitu inimest korraga viskavad eurod letile, kassapidaja loeb sealt vajaliku summa kokku ja seda, mis leti peale vedelema jààb, ei taha keegi enda omaks tunnistada. Samas jàllegi, kui ylemus raha letile viskab, siis teised ei viska nàiteks. Kokkuvòttes vòrdlemisi tòhus antropoloogiline ja kulinaarne meelelahutus, mida ma igal hommikul huviga ootan ja naudin.
Vot umbes taolisi hommikusòògiga seotud mòtteid mòtlesin, venides piki teoreetilist kiirteed gaas-pidur-pidur-gaas sammul ja mingit sàrtsakamat raadiojaama otsides, kui korraga - ilge pauk, hoop kuklasse ja Julietta-Ansip sooritab nòtke kaugushyppe ilma minu kaasabita. Kàekoti sisu pudeneb istmelt pòrandale nagu òunad Kreisiraadio klipis. Peale mòningast mòtete kogumist fikseerin hoobi autori - pàevinàinud valge ford, ohutuled àrevalt vilkumas, kes mòned meetrid tagapool seisab. Fordi tagant tuvastan veel kaks làhikontaktis autot.
Kus nyyd làks sebimiseks!
Viuhh olid noormehed viimastest autodest juba ohukolmnurgad teele paigaldanud ja asusid betoonpiirde najal kindlustuse pabereid tàitma. Vòtan minagi kindalaekast vastava mooduli vàlja – see on mingi A3 formaadis moodustis, mida on kokku 8 lehte ja mida kutsutakse tsiiks ja mille Roku oli mulle igaks juhuks kinkinud umbes paar pàeva varem – ja hakkan vaatama, et keda nyyd kotti ajada. Eks ikka see valge ford, kes mind tabas, teen intelligentse jàrelduse.
Hàrra on vòrdlemisi ausa nàoga, aga igaks juhuks vòtan sellise ryndavama hoiaku, juhul kui tal peaks tulema mingi ylemeelik idee mulle fregatuurat korraldada.
Kòigepeal eksamineerime murelikult sòiduvahendeid. Julietta-Ansip on kergelt pààsenud – vaid pikk pragu oli tekkinud selle tagaosa elemendi sisse, mis kuidagi nagu vàlja ulatub auto kerest ja mille tàpne nimetus on mu teadvusest pògenenud. Sinjoor Giulio – nagu ta end hiljem tutvustas – sòiduk on rohkem kannatada saanud. Esiots mòlkis, nubrilaud kòlgub melanhoolselt yhe kinnituse kyljes ja kuuldavasti auto enam ei kàivitu.
'Egas midagi, hakkame aga tsiid tàitma!' teatan vapralt bluffides (mòistagi polnud mul sel hetkel eriti tàpset ettekujutust, kuidas neid tsiisid tàita ning mida tàhendavad ‘feriti’, ‘conducente’ ja muud taolised sònad)
Giulio vapralt vastu: ‘No hakkame jah!’
Lappan tsii betoonpiirde peale lahti (nyyd oli tsii kahtlaselt laudlina sarnane) ja asun kirjutama. Giulio muutub murelikuks. ‘Noh, ma vaatan, et ega teie autol siin midagi suurt katki pole. Kas me kuidagi ilma selle tsiita ei saaks teha? Vahetame telefoninumbreid ja ma maksan teil remondi kinni’
Hmm… maksab mai àss...
‘Ma ikka tahan seda tsiid tàita’ kòmistan vastu.
‘Ahah,’ seedis Giulio. ‘Aga no kas on tarvis seda kòike asjajamist? No tòesti, siin pole suurt hàda midagi ju!’ Giulio kergitab prille ja koputab sòrmenukiga Julietta-Ansipi ahtrit.
Teatan, et minu maal tehakse kòiki asju legaalselt ega jàeta kunagi kindlustuse dokumente tàitmata ja kui ma tsiid ei tee, siis ma làhen oma isiklike vààrtushinnangutega vastuollu ning seda ma endale lubada ei saa.
Sinjoor Giulio ohkab ja hakkab enda andmeid moodulisse kribama.
Vahepeal olid tagumised kaks autot àra sòitnud ja Roku oli mulle kòik uued itaaliakeelsed sònad àra tòlkinud. Yhtlasi luges ta mulle sònad peale, et kirjutagu ma kindlasti ‘colpo al collo’ (tòlk. lòòk kaelale). Yldiselt ma vòin veel òelda, et Roku toon oli selline, et ilma colpoalcollota ei maksa synduskohalt lahkudagi. Kael hakkaski kuidagi tuimaks tòmbuma ja kuna Roku nii kategoorliselt seda ‘colpo al collot’ ajas ja ma juba kujutasin end ette pooleldi halvatuna vòi midagi taolist, polnud vaja pikalt mòelda.
Leidsin mooduli pealt sellise koha, kus oli kirjutatud ‘feriti, anche se lievi’ (tòlk. vigastused, ka kerged).
Tòmban ruudukese sisse risti ja selle peale Giulio vòpatab. ‘Mis!? Feriti?! Mina pole nòus! Teil pole hàda midagi!’
Teatan, et sain hoobi kuklasse ja minu arust on see vigastus.
Giulio vaidleb vastu,et hoop kuklasse pole vigastus.
Mina jàlle vastu, et vot vigastus on see, kui mul on jalg puudu, aga kergeloomuline vigastus on hoop kuklasse, mistòttu mul on òigus ja kohustus siia rist panna. Tegin risti pisut rasvasemaks pastakaga.
Giulio tòmbab varrukast uue kaardi vàlja:’Olgu, aga siis ma kutsun politsei, et teie vigastus fikseerida’.
Nòustun.
Giulio innukus vàheneb.
Igaks juhuks helistan Rokule, uurimaks, et kuidas kàib Itaalias liiklusònnetuse vigastuse fikseerimine ja kas peaks politsei kutsuma. Selle peale làheb Roku puha nàrvi ja nòuab Giuliot. No annan telefoni yle. Giulio kuulab mòtlikult, ulatab telefoni tagasi ja on silmnàhtavalt loobunud politsei kutsumise plaanist.
Hiljem selgus, et Roku àhvardanud, et kui politsei kutsuda, siis saab hoopis Giulio trahvi selle eest, et pikivahet ei hoidnud.
Lòpuks saime tsii kuidagi tàidetud, Giulio ohkis ja hàdaldas, et kas ikka peab nii range olema ja nyyd tal kindlustusmakse tòuseb mis kole ja yldsegi, kas selles òelas maailmas on enam kybetki sydameheadust jàànud.
Kui syndmuskohalt minema sòitsin, instrueeris mind Roku, et nyyd vaja kindlasti kiirabisse minna. Kael oli ikka mònevòrra tuim ja mulle tundus, et ka pea hakkab valutama. Nii tekkiski mul mure oma tulevase elukvaliteedi pàrast ja leppisime kokku, et làheme Rokuga kàsikàes kiirabisse.
Kiirabisse minekut polnud pòhjust kahetseda.
Aga sellest ma kirjutan jàrgmine kord, kui pisut vaba aega tekib. Viimasel ajal pole mul yldse tòò juures vaba aega. Nomaitea, tòòkeskkond kuidagi nagu jàtab soovida.
mercoledì, settembre 26, 2007
Dubleerimine, mu lemmikteema
Kàisin Simpsonite filmi vaatamas. Asjaolude sunnil mòistagi itaalia keelde dubleerituna.
Sellega seoses ma tahakski ametlikult teada anda, et tegemist oli kòige paremini dubleeritud filmiga, mida ma oma kinematograafilise elu jooksul nàinud olen.
Ma lausa julgeks ilma originaali nàgemata vàita, et Simpsonite filmi dubleerimise kàigus on syndinud hea hulk tòhusat huumorit, seda peamiselt Itaalia erinevate dialektide ja slàngi oskusliku kasutamise tulemusena, mistòttu ma ei vàlistaks, et dubleeritud on vahest isegi originaalist àgedam.
Rispekt!
Kui juba dubleerimisest juttu tuli, siis hetkel kogevad mu kuuldeorganid hoopis pretsedenditut dubleerimist.
Kujutage ette kypses keskeas, kòrgepalgalist Itaalia valgekraed, kes rààgib inglise keelt nii, et itaalia keele grammatilised konstruktsioonid làbi paistavad.
Valmis, jah? Olgem ausad, see ei nòua teab mis vilgast fantaasialendu eksole.
Vot nyyd lisage sellele kujutluspildile selline nyanss, et inglise keelt rààkides imiteeritakse pyydlikult afroameerika aktsenti (vot tàpselt nagu neegerpolitseinik actionfilmis) ning kasutakse asjaomaseid vàljendeid nagu ‘Ya’now man’ vòi siis ‘y’no wha' I mean’.
Telefonikòne on pikk ja aeg-ajalt sinjoor unustab end. Neil saatuslikel hetkedel kaob afroameerika aktsent àra ja murrab itaalia aktsent rysinal kapist vàlja. Muidugi mòne minuti pàrast lykatakse tylikas itaalia aktsent tahaplaanile ja tuleb taasettekandele neegerpolitseiniku imitatsioon.
Uh-uh, tòde on imelikum kui fiktsioon.
Sellega seoses ma tahakski ametlikult teada anda, et tegemist oli kòige paremini dubleeritud filmiga, mida ma oma kinematograafilise elu jooksul nàinud olen.
Ma lausa julgeks ilma originaali nàgemata vàita, et Simpsonite filmi dubleerimise kàigus on syndinud hea hulk tòhusat huumorit, seda peamiselt Itaalia erinevate dialektide ja slàngi oskusliku kasutamise tulemusena, mistòttu ma ei vàlistaks, et dubleeritud on vahest isegi originaalist àgedam.
Rispekt!
Kui juba dubleerimisest juttu tuli, siis hetkel kogevad mu kuuldeorganid hoopis pretsedenditut dubleerimist.
Kujutage ette kypses keskeas, kòrgepalgalist Itaalia valgekraed, kes rààgib inglise keelt nii, et itaalia keele grammatilised konstruktsioonid làbi paistavad.
Valmis, jah? Olgem ausad, see ei nòua teab mis vilgast fantaasialendu eksole.
Vot nyyd lisage sellele kujutluspildile selline nyanss, et inglise keelt rààkides imiteeritakse pyydlikult afroameerika aktsenti (vot tàpselt nagu neegerpolitseinik actionfilmis) ning kasutakse asjaomaseid vàljendeid nagu ‘Ya’now man’ vòi siis ‘y’no wha' I mean’.
Telefonikòne on pikk ja aeg-ajalt sinjoor unustab end. Neil saatuslikel hetkedel kaob afroameerika aktsent àra ja murrab itaalia aktsent rysinal kapist vàlja. Muidugi mòne minuti pàrast lykatakse tylikas itaalia aktsent tahaplaanile ja tuleb taasettekandele neegerpolitseiniku imitatsioon.
Uh-uh, tòde on imelikum kui fiktsioon.
martedì, settembre 25, 2007
Tàhendab, kas Kass vòi Rebane?
Alljàrgnevaga tahaksin ma demonstreerida, et ma pole mingi selgrootu luuser kes alustab raamatu lugemist ja sellega kuidagi lòpule ei jòua.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
Nimelt kokkuvòttes làks ‘Ciao Bella’ raamatu Helenal hàsti ja rohkem ta Itaalias eriti rehade peale ei astunud. Mul on siiralt hea meel tema yle.
Aga Helena Itaalia-tàdi, kellest ta oma raamatus vàga avameelselt kirjutab, pidavat tànase pàevani pikka viha, nagu ma Helena blogist teada olen saanud.
Muide hiljuti sain teadlikuks uue akronyymi kàibeletulekust - NFYB (Not For Your Blog). Seltskonna- ja kàitumiseksperdid soovitavad seda kasutada olukordades, kus on vaja vestluspartnerile teada anda, et saadud infot ei sobi internetti paisata.
Mis rehasid ja fregatuurasid puudutab, siis hiljuti oli mul huvitav vestlus kolleeg A-ga.
Hakkasime hilisel òhtutunnil tòòlt àra minema ja et autoni jòuda, oli vaja pime park làbida. Teadagi, et justnimelt pimedad pargid on need kohad, kus inimesi ròòvitakse, tapetakse ja vàgistatakse ja kust vòib leida laipu, systlaid ja muud sellist eemaletòukavat kraami. Mu kahtlused pole alustetud, nàiteks vòin siinkohal òelda, et hommikul oli pargis tuvi laip (ilma peata).
Aga tulgem tagasi teema juurde.
Yhesònaga A màrkas mu kòhedust ja òpetas ‘àra muretse, Rooma on vàga turvaline linn. Eriti siinkandis pole yldse kuritegevust.’ /Elegantne viibe pimeda pargi suunas/
???
‘Noh, selles mòttes, et siin ei tule keegi sulle noaga kallale, nagu nàiteks New Yorgis vòib vabalt juhtuda’, selgitas A. Kergitasin kulmu ja lasin kuuldavale jàrelemòtliku, mitte eriti artikuleeritud mòmina, meenutades ujulas kohatud prouat.
A tàpsustas:’Muidugi eks elu Itaalias on tegelikult sòda. Selles mòttes, et sa ei saa kedagi usaldada ja pead arvestama, et iga hetk vòib keegi sind petta. Hommikul àrkad, teed sòjamaalingu /asjakohased, maalingu tegemist kujutavad kàeviiped/ ja valmistud lahinguks! Itaalias peab alati tàhelepanelik olema, olukordi jàlgima, kavalust rakendama! Aga kindel on see, et ònneks vàgivalda siin ei ole.’
Imeline tunne, kui ytleb midagi sellist, mida kogu aeg mòtled, aga endal kuidagi nagu imelik on vàlja òelda!
Tihti olen mòelnud, et miks on nii, et mina siin pàikese, puhkuse ja gurmaansete naudingute mekas tunnen iga pàev, et pean lòppematuid pisilahinguid endast kavalamatega. No ausòna, mu viimase aja idenditeet on Lollidemaale sattunud Pinocchio, kes on sunnitud Kasside ja Rebaste populatsiooniga mehkeldama.
Nàiteks kolm pàeva tagasi kàisin kosmeetik Mariangela juures, keda ma pean vàga usaldusvààrseks inimeseks ning kellega me rààgime alati pòhjalikult sellistest intiimsetest asjadest, et mis me vahepeal teinud oleme ja kui àge on Vasco Rossi ja et mis suunas liiguvad aktuaalsemad soengutrendid.
Yhesònaga, kàisin jàlle visiidil ja oli vaja yks ilmselgelt ylehinnatud, aga minu maiseks eksistentsiks hàdavajalik toonik osta. Noh kysisin toonikut ja Mariangela hakkab seletama, et tegelikult ma peaks ostma yhe teise tooniku ja puhastuspiima ka sellega kaasa (sest see teine toonik on mulle vàga vajalik, aga ilma puhastuspiimata asi ei funktsioneeri eksole). Mina vaatasin, et puha vale nahatyyp ja puha ning ikka keerutasin enda plaati vastu, et tahan seda toonikut, mida ma ostma tulin.
Lòpuks muidugi tuli vàlja, et neil oli ainult yks nàidistoonik jàrele jàànud ja polnud tahtmist seda maha myya (vahest selleks, et administraatorineiu selja taga olevat elegantset potsikukompositsiooni mitte rikkuda?).
No ma tean, et minu tooniku kysimus pole mingi globaalne probleem, aga ikkagi – miks ta ei vòinud ausalt òelda, et toonikuvarud on otsas ja miks oli vaja mulle tàiesti vale nahagrupi tooteid myytada? Ah? No ma ei usalda enam Mariangelat yldse. Vot taolisi pisikesi nòmedaid jamasid juhtub siin Itaalias iga pàev eksole.
Muide karistuseks tooniku-fegatura eest maksin krediitkaardiga. Nimelt, kui Itaalias krediitkaardiga maksta, siis myyja peab mingit ròòvellikku protsenti pangale maksma.
See eelnev oli illustreeriv nàide, aga nyyd ma tahaks teiega veel jagada mòningaid aspekte sellest valgustuslikust vestlusest, mis pimedas pargis aset leidis.
Kysisin A kàest, et kuidas itaallastel tavaliselt vàlismaal on olla. Noh, selles mòttes, et kui elu Itaalias on nii kaootiline ja keeruline, siis vàljaspool Itaaliat peaks itaallane end vòrdlemisi rahulikult tundma. A kinnitas mu teooriat. Ytles, et nii kui vàlismaale sòidab, hingab kohe rahunenult sisse-vàlja ja laseb kaitsemyyrid alla, sest vàlismaal on kòik inimesed ausad, ei peta ega varasta ja peavad lubadustest kinni.
Kas pole hàmmastav?
Ma arvasin, et itaallased saavad Itaalias hàsti hakkama, aga tuleb vàlja, et isegi itaallastel on itaallastega raske.
Mm... aga kui MINA suureks saan, siis kas pigem Kass vòi Rebane?
Muidugi vastuseid vòib otsida GoldenCompassi deemonitest. Minu deemoniks osutus mingi nàlginud loom, kelle kohta on kirjutatud, et ta on shaakal, aga pildi peal on rohkem nagu rebase moodi loom.
Ilmselt see viitab mu kuulumisele rebaskonda? Ilmselt olen liiga kaua tòòl viibinud, et sellised kysimused tekivad? Jàrelikult paras aeg minna pimedasse parki Julietta-Ansipit otsima.
venerdì, settembre 21, 2007
nii lòppeski elamisloa saaga
Tàna logisin yle paari nàdala jàlle portaleimmigrazionesse sisse, et vaadata, kus universumis mu elamisluba vòiks ikkagi olla.
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
Ei pidanud pettuma.
See portaal on Itaalia byrokraatiamasinavàrgi tehnoloogiline suursaavutus.
Kui immigrant on oma dokumendid làbi hàda kuidagi Itaalia byrokraatiale esitanud (loe: kòigepealt kaotanud oma inimvààrikuse, seejàrel heitnud hunniku vaevaga tàidetud dokumente musta auku ja maksnud 30 eurot, ilma mingeid lubadusi vastu saamata), vòib ta kuude kaupa kàia seal portaalis kolme rida vaatamas – dettaglio anomalie, dettaglio anomalie documentali ja convocazione.
Mingi suvalise ajayhiku mòòdudes peaks kolmest reast kuus rida tekkima, selles mòttes iga eelmainitud rea alla peaks nagu tekkima mingi sisuline kommentaar.
Nàiteks minu puhul sai talvest pikkamòòda kevad, olin palju uusi itaaliakeelseid sònu òppinud ja hakkasin isegi aru saama, kuidas neid eelmainitud kolme rida eesti keelde tòlkida ja tuligi neljas rida – 'dokumendid valesti tàidetud'.
Siis sai kevadest suvi, tulid arbuusid, rannailm ja puhkus ning syndiski viies rida –dokumentaalseid anomaaliad pole.
Mida ròòmustavamat saaks yks elamisloa puuduses vaevlev immigrant teada saada, kui see, et dokumentaalseid anomaaliaid pole.
Selle aja peale olin lisaks itaalia keelele omandanud mòningase Itaalias elamise oskuse, sestap heitsin kàega ja puhkasin rahulikult edasi.
Kòige olulisem rida nendest esialgsest kolmest on tegelikult konvokatsioon ehk vaibale kutsumine, kus peaks siis teoreetiliselt kirjas olema, et millal vòib elamisloale jàrele tulla.
Vot tàna logisingi portaleimmigrazionesse sisse ja mida ma nàen – NESSUNA CONVOCAZIONE! WTF!!! Mis toimub? Miks mina? Kas magasin òige kuupàeva maha? Mis nyyd saab? Kas algab kòik otsast peale?
Need_ olid_mu_esimesed_mòtted.
Vàrisevate kàtega valisin ‘rohelise numbri’, mis loomulikult teatas, et mobiililt ei saa sellele numbrile helistada.
Mida teha?
Mida teha?
Viimases hàdas tuli meelde igihaljas IT-spetsialistide nòuanne – RTFM (read the fkng manual). Mainitud nòuannet vòiks tegelikult alati soovitada, sest tihtipeale olen màrganud, et see tòòtab pàris hàsti.
Mul on illustreeriv nàide ka - hakkasin portaleimmigrazione kodulehte làbi kammima ja sain teada, et aprillis olla taaskord immigratsiooniseadused muutunud ja et EL kodanikud ei pea enam Itaalias eriti elamisluba taotlema, piisab, kui elukoht àra registreerida.
Tàhendab, ma olen nyyd kunn!
venerdì, settembre 07, 2007
paar nàidet, kuidas itaalias immigrantidesse suhtutakse
Eile làksin Ujumisakadeemiasse oma ‘nuoto libero’ (tòlk. vaba ujumine) eest maksma.
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ukse taga jàrjekord ja korraga vaatan, et jàànud vaid mina ja yks vanem kivilokkidega proua.
Asume pàevateemadel vestlema, sedasi yldiselt ja eriti arvamust avaldamata. Nagu see ikka kàib, kui suvalise vòòraga jàrjekorras juttu rààgid.
Juskui iseenesest kandub jututeema tànavate turvalisuse peale.
Proua rààkis, et ykskord làinud ta sòbranna òhtust sòòma ja korraga olla tànaval kolm vàgivaldset noormeest sòbrannale kallale tunginud. Ainult tànu kiirelt reageerinud mòòdakàijatele olevat sòbranna surmasuust pààsenud. Pàrast olla nàgu rekonstrueerimist vajanud.
Kokkuvòttes pòrutab mu kivilokkidega vestluskaaslane kindlameelselt: ‘Kòiges on syydi need immigrandid, kes siia ronivad! Eriti rumeenlased! Nyyd on piirid lahti ja muudkui tulevad siia inimesi tapma!’
/ee.. huvitav mis proua sellega nyyd silmas pidas? Ei nàe ju minagi just puhastverd itaallanna moodi vàlja../
Tàpsustasin ettevaatlikult, et eeldatavasti tulevad rumeenlased Itaaliasse, sest eeldavad, et siin on mingid tòòkohad saadaval, mitte selleks, et ausaid itaallasi maha nottida. Proua òpetab:’Nad tulevad siia tòòd OTSIMA, aga vot ei leia ja siis hakkavad varastama ja inimesi tapma.’
No mis sa oskad kosta.
Tegin sellise diplomaatilise vangerduse, et uurisin lihtsameelselt, et ei tea, kas Roomas on ka palju rumeenlasi.
’Oooo jaa! Tuhandeid! Mustlased ka! Nende vastu ei saa kuidagi!’
Siis aga viipas Ujumisakadeemia Massimo làbi klaasseina ja proua làks oma vesivòimlemist tasuma.
Hàmmastav…
Teinekord juhtus nii, et kliendi juures yks sinjoor kysis, et kust ma pàrit olen. Vastasin, et Eestist. Selle peale sinjoor teatas informeeritult:’Jaa, mul kàib ka kodu koristamas yks naine Ukrainast’
No tore, et kàib. Aga mis siis?
Ciao bella: è stato un piacere di fregarti
Tàna ma tahaks kirjutada Helena Frith-Powelli raamatust ‘Ciao Bella: In Search of My Italian Father’.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
Raamat on autobiograafiline lugu tytarlapsest, kelle isa on itaallane ja rààgib sellest, kuidas kònealune tytarlaps saabub varases keskeas naisena Itaaliasse, et reisida oma perekonna jàlgedes.
Tegelikult lugu on palju komplitseeritum ja mitmetasandilisem, aga kes loeb, saab ise teada.
Mida ma tegelikult tahtsin òelda, on see, et kuigi olen raamatuga alles kolmandiku peal, on mul juba tytarlapse edasise kàekàigu pàrast tòsine mure.
Ta teeb kòiki neid tyypilisi vigu, mida vàlismaalased Itaalias teevad ja saab absurdsel kombel petta! Autor, mulle nàib, et ei saa aru, et on petta saanud, aga mul tulevad kyll meeleheitepisarad silmi, kui ma neist asjust loen. Tahaks ise sinna raamatusse minna! Tahaks kuidagi takistada pahaaimamatut Helenat, no kuidagimoodi aidata.
Miks, oh miks làheb Helena Naapolis turistilòksu pizzat sòòma?! Mòni ime et pizza on sitt ja teenindus mòòdukalt vaenulik. Kahju on Helenast, vaeseke sòitis ju Naapolisse, et kuulsat Naapoli pizzat maitsta.
Kes kyll on nii loll, et ytleb taksojuhile, et ta tunne hàsti linna? Itaalia taksojuhile?!? Vaeseke kindlasti maksis kolmekordse summa ja taksojuht keris viivitamatult òòtariifi ette, nii kui nàgi, et Helena on mingi naiivitar.
No kesse loll ostab Roomas hindu kàest roosi ja maksab viis eurot selle eest?! Viis eurot?!
Ja see, kuidas proua impulsiivselt suvalisse juuksurisalongi sisse astus! Puha vedamine, et mingit jama ei juhtunud. Muidugi Helena ei kirjuta, palju ta juuksuriteenuste eest maksis, aga kindlasti mingi Itaalia mòistes koletu summa, nàiteks pakun, et 90 eurot. Teisalt ma Firenze elanike levinumate pettuseskeemidega pole nii hàsti kursis, kui Rooma omadega ja vòib-olla on Firenzes ausad juuksurid. Igatahes mind pani imestama, et autoril juuksuriskàik ilma viperusteta mòòdus.
Yldjoontes on see raamat loetav, samas jàllegi huvitav ja mòtlemapanev. Nàiteks mind pani kyll mòtlema, et kuidas kyll reaalsete inimeste elud nii halastamatult avalikkuse ette tiritakse. Nimed ja fotod ja puha. Huvitav.
Iscriviti a:
Post (Atom)
