Lotta continua*

Tàna hommikul jagasid sympaatsed noormehed telekomifirma sissepààsu ees taaskord ajalehte ‘Lotta Communista’.

Eelmine kord vòtsin pakutud ajalehe vastu. Selgus, et tasuta see ikka polnud, vaid tuli yks euro anda. No andsin.
Nojah, kommunistliku rezhiimi lapsena oleks ikka pidanud màletama, et kuigi ka kuulsusrikkal nòukogude ajal elekter ja vesi ei maksnud midagi, tuli ajalehtede eest ikkagi raha maksta. ‘Rahva Hààl’ maksis vist mingi kolm kopikat nàiteks.

‚Lotta Communista’ vàljaandega oli kaasas kutse Oktoobrirevolutsiooni pidustustele, kuhu ma ei saanud kahjuks minna, kuna ei leidnud saatjat. Ààremàrkusena tahaks siiski mainida, et nagu alati, toimuvad Itaalias asjad teatava hilinemisega. Nàiteks oktoobrirevolutsiooni pidu oli korraldatud 18.novembril.

Yldiselt làks veel hàsti, et ma oma ‘Lotta Comunista’-ga sekeldustesse ei sattunud.
Nimelt mòned pàevad hiljem hàngisime Rokuga restoranis. Korraga tuli meelde, et oh ma polnudki ju oma sydame printsile uut ajakirjanduslikku leidu demonstreerinud ning vòiduka ‘ta-daa!’ saatel tòmbasin kotist ‚Lotta Communista’ vàlja. Oi kus nyyd Roku tòmbus nàost kaameks ja lykkas kàrmelt vàljaande kotti tagasi! Vaatas veel ringi, et ega keegi pahandust pealt ei nàinud.

Nii saingi teada (kusjuures Roku pidas vajalikuks sosistada), et ‘Lotta Communista’ on vàga ekstreemne hààlekandja ja tervislikum olla sellega mitte liigselt lehvitada. Muidu sisu poolest oli suhteliselt huvitav. Vàhe artikleid, aga selle eest pòhjalikud. Nàiteks Birmast ja Itaalia pàevapoliitikast.


*tòlk. vòitlus jàtkub