Itaaliat laastab gripiviirus ja loen ka eestlaste blogidest, kuidas gripp murrab kodumaa parimaid poegi ja tytreid.
Mistòttu ongi paras hetk demonstreerida Katu Imetabast Gripi Vàltimise Meetodit – gripihooajal tuleb eestlased ajada Itaaliasse ja itaallased Eestisse. Nimelt minule ei hakanud ykski gripp kylge, samal ajal kui ylejàànud Itaalia pere piinles 40-kraadises palavikus ja oksendas. Kohalikud spekuleerivad, et kuna ma olen teisest rassist (justnii ytlevadki – teisest rassist!), siis mu immuunsysteem on teistugune kui itaallastel ja itaalia gripp kylge ei hakka. Kipun nòustuma selle teooriaga, vàlja arvatud see kysimus, mis puudutab rassierinevusi.
Yldises plaanis pole mul òrna aimugi kuidas funktsioneerib Itaalia tervishoiusysteem. Tean vaid seda, et on mingid sinised ja valged lehed ja et haiglasse ei soovita itaallased sattuda ja arst tuleb rangelt valida ainult selline, keda isiklikult tunned. Teoreetiliselt mul vist mingi tervisekindlustus on ka, aga reaalselt on mu perearst vist kuskil Chieti kandis, kuna sinnakanti on mu elukoht registreeritud. Tegelikult ma elan 5 pàeva nàdalas Roomas, nii et kui pàriselt haigeks jààn, oleks Roomas mingi perearst abiks.
Ykskord ma kàisin Ortona haiglas, kui Roku vend autoònnetuse làbi elas. Selliseid maju ja interjòòre nàeb reeglina painajalikes unenàgudes vòi Venemaal. Siinkohal soojad tervitused Eesti moekatele haiglatele, mis selle Ortona haiglaga vòrreldes on justkui prillikivid! Peale selle, et Itaalia riiklike meditsiiniteenuste tarbimine pole yldse glamuurne ega midagi, nàib see ka pàris kallis lòbu olevat. Nàiteks Roku Tòòtu Òde kàis last vaktsineerimas ja pidi iga korra eest 100 eurot maksma.
Ma ei viitsi itaaliakeelseid tervishoiusysteemiteemalisi veebsaite làbi kammida, nii et olen otsustanud preventiivse meditsiini kasuks. See tàhendab, et vòtan vitamiine, magan ja sòòn korralikult, teen trenni ning Roomas autot ei juhi*.
*Elamusterohked hetked Rooma yhistranspordis lòppevad kardetavasti òige pea. Ma olen nyyd uues projektis ja klient asub Rooma ààrelinnas. Autoga saab sinna punkrist 15 minutiga, aga yhistranspordiga vòtab ligi kaks tundi, sest tuleb Ostia vòi Tiburtina rongijaama minna ja sealt rong vòtta. Nii et tuleb reaalsusega leppida ning autojuhiks hakata.
Kunagi oli yks reality sari, kus tegelasi igati proovile pandi – visati àmblikke ja rotte neile peale ja muud sellist. Ma vòiks àmblike ja rottidega vabalt hakkama saada ja vee all end raudketist lahti harutada, aga Roomas tipptunnil autot juhtida ma kardan ilgelt.
mercoledì, febbraio 28, 2007
konn ei ole kààrid
Miks mòned inimesed konna ujudes liigutavad jalgu justkui kààre?
Kààriterad ja konnajalad liiguvad absoluutselt erinevalt ju.
Noeisaaaru.
Kààriterad ja konnajalad liiguvad absoluutselt erinevalt ju.
Noeisaaaru.
lunedì, febbraio 26, 2007
kilu-kilu
Kas Eestis viibijatele nàib samuti, et Evelin Ilves on alla vòtnud?
Serveerisin vabariigi aastapàeva puhul Roku perele Mulgi kapsaid* ja vyrtsikilusid, mis KKP saatnud olid. Mulgi kapsaste purk tekitas Rokus paanikahoo (olla jube kole) ja ylejàànutes viisaka reserveerituse. Ma arvan, et tootja vòiks pakendiga kyll tòòd teha pisut. Vòtku nàiteks eeskuju, kuidas Vana Tallinn on ilusti nahksesse kotti pakitud (nii pudel kui ka selle sisu said ohtralt feimi ja respekti siin Itaalias) .
Kui kapsad valmis said, selgus, et Itaalias on ka yks sarnane toit tàiesti olemas. Kodanikud said àratundmisròòmust julgust juurde ja sòid kòik kapsad àra. Kapsaste kòrvale vòtsime keedukartulit ja onu Pepino saadetud sealiha. Roku ema teatas selle peale, et uskumatu, aga talle meeldib Eesti toit (ta on nimelt ka munapudru ja porgandipiruka austaja).
Vyrtsikilud ei olnud nii popid. Neil olid pead otsas ja nad haisesid- jàllegi pakendamise probleem. Kòik kogunesid ymber konservi seda ilmaimet vaatama. Kysiti, et mis kala see on. Ma selgitasin, et see on yks Eesti kala - 'kilu'. No ma ei teadnud, kuidas on 'kilu' itaalia keeles. 'Kilu'-sòna tekitas palju nalja, Roku Moodne Vend muigas ja korrutas 'kilu-kilu'. Puhastasin kilud àra, aga nad eriti tàhelepanu ei saanud. Lebasid segamatult taldrikul, pàrast langesid - sahh! - prygikasti.
Laupàeval sain teada, et Itaalias syyakse hobuseid! Ma isiklikult olen siiani olnud seisukohal, et hobuseid sobib syya vaid Leningradi blokaadi ajal, kui kassid on otsa saanud.
* Kas vastab tòele, et nyyd vòib Mulgi kapsad suure algustàhega kirjutada ja et yldsegi kòik pàritolu kirjeldavad kohanimed vòivad suure algustàhega olla?
Serveerisin vabariigi aastapàeva puhul Roku perele Mulgi kapsaid* ja vyrtsikilusid, mis KKP saatnud olid. Mulgi kapsaste purk tekitas Rokus paanikahoo (olla jube kole) ja ylejàànutes viisaka reserveerituse. Ma arvan, et tootja vòiks pakendiga kyll tòòd teha pisut. Vòtku nàiteks eeskuju, kuidas Vana Tallinn on ilusti nahksesse kotti pakitud (nii pudel kui ka selle sisu said ohtralt feimi ja respekti siin Itaalias) .
Kui kapsad valmis said, selgus, et Itaalias on ka yks sarnane toit tàiesti olemas. Kodanikud said àratundmisròòmust julgust juurde ja sòid kòik kapsad àra. Kapsaste kòrvale vòtsime keedukartulit ja onu Pepino saadetud sealiha. Roku ema teatas selle peale, et uskumatu, aga talle meeldib Eesti toit (ta on nimelt ka munapudru ja porgandipiruka austaja).
Vyrtsikilud ei olnud nii popid. Neil olid pead otsas ja nad haisesid- jàllegi pakendamise probleem. Kòik kogunesid ymber konservi seda ilmaimet vaatama. Kysiti, et mis kala see on. Ma selgitasin, et see on yks Eesti kala - 'kilu'. No ma ei teadnud, kuidas on 'kilu' itaalia keeles. 'Kilu'-sòna tekitas palju nalja, Roku Moodne Vend muigas ja korrutas 'kilu-kilu'. Puhastasin kilud àra, aga nad eriti tàhelepanu ei saanud. Lebasid segamatult taldrikul, pàrast langesid - sahh! - prygikasti.
Laupàeval sain teada, et Itaalias syyakse hobuseid! Ma isiklikult olen siiani olnud seisukohal, et hobuseid sobib syya vaid Leningradi blokaadi ajal, kui kassid on otsa saanud.
* Kas vastab tòele, et nyyd vòib Mulgi kapsad suure algustàhega kirjutada ja et yldsegi kòik pàritolu kirjeldavad kohanimed vòivad suure algustàhega olla?
venerdì, febbraio 23, 2007
Roomas tee nii nagu roomlased
Siinkohal mòned tàhelepanekud iidse Rooma linna imepàrasest busside maailmast.
Ma olen nimelt tàhelepanelikult jàlginud, kuidas kohalikud teevad (sest Roomas tuleb kàituda nii nagu roomlased, eksole) ja ma arvan, et nad teevad òigesti ja ma teen nyyd ka nii nagu nemad ja sellest on kasu olnud.
Alustuseks on abiks teada, et bussipeatus on Roomas illustratiivse iseloomuga tànavakujunduselement (kollane) ja tihti prygikonteinerite vòi pargitud autode taga peidus.
Seepàrast tuleb teha nii nagu kohalikud – seisa sòiduteel ja kiika aktiivselt, kas buss tuleb. Tihti tunnebki bussipeatuse selle jàrgi àra, et tropp inimesi seisab sòidutee esimeses reas ja vaatleb tàhelepanelikult ymbrust. Ymbrust tuleb tàhelepanelikult jàlgida ka sellepàrast, et mòni auto vòi mootorratas otsa ei kihutaks ja et koerasita sisse ei astuks. Kui bussi nàed, siruta kàsi vàlja ja viipa hoogsalt, katsudes samal ajal saavutada silmsidet bussijuhiga. Kui ei viipa, vòib juhtuda, et buss kihutab hàirimatult peatusest mòòda. Nii et paraku ei ole Roomas vòimalik yheaegselt bussi oodata ja raamatut lugeda.
Olles bussi oled sisenenud, tuleb kasutada vòimalust ning uurida, et kuidas bussijuhtide streigiplaanid on ja mis ametiyhingud tàpsemalt streigivad. Nimelt bussijuhtidel on mitu ametiyhingut ja tegelikult on nii, et harva streigivad kòik ametiyhingud korraga ja alati on òrn vòimalus, et streigipàeval buss sòidab. Seda trikki pole muidugi mòtet sooritada, kui itaalia keelt ei oska.
Palju olulisem on bussi sisenemise momendil hetkegi kaotamata haarata esimesest ettejuhtuvast pidemest enne kui reibas sòiduk kohalt vòtab. Pidemest àra enam lahti lase!
Nàiteks ykskord ma nàgin, et eakas proua, kes seisis umbes bussi keskel, lasi pidemest lahti ja tàpselt samal hetkel buss pidurdas ning proua sooritas òhulennu, millesarnaseid olen seni nàinud vaid ‘Tom&Jerry’ multikates ning viimase meetri libises ta nagu bobisòitja, jòudes vàlja bussijuhi kabiinini. See oli absoluutselt kòige uskumatum ning imelisem vaatepilt, mida ma ei unusta iial! Hiljem seisis buss tykk aega liikluskeerises kuni prouale kiirabi tuli ja òues oli pime ja ma ei teadnud kus pagana kohas me oleme ja seetòttu ei julenud alternatiivset bussi otsima minna ja olin sunnitud kiirabi ootama seal bussis, mis ei olnud enam nii imeline tegevus, aga selle eest oli huvitav jàlgida, kuidas kòik bussis viibijad (vàlja arvatud mina ja kaks jaapanlast) kannatanu ymber kogunesid, teda toetasid igatepidi. (Selles lauses oli 67 sòna!)
Mis aga minus erilise kognitiivse dissonantsi tekitas, oli asjaolu, et me seisime tàpselt haigla ees aga sellest hoolimata kutsuti kiirabi, mida me tund aega ootasime! Miks ei saanud haiglasse 40 meetrit jalgsi jalutada ja miks tuli kiirabi 40 meetri kaugusest haiglast, mille ees me seisime, peaaegu tund aega, on jàànud mòistatuseks. Kusjuures proual polnud vigastusi ega midagi, ta sai kòndida kyll. No ma mòtlen, et oleks ikka tòsiselt hàda olnud, kyll ta oleks haiglani kòndinud.
Muide, kui on plaanis kohvri vòi muu taolise asjaga bussis reisida, siis pideme kyljes rippudes tuleb teise kàe ja jalgadega oma maisest varast kòvasti kinni hoida. Nimelt kui buss pidurdab (see on vàga àkiline tegevus), siis vabalt juhtub, et kohver lendab samal moel nagu see vanamutt, kellest eelpool kirjutasin. Mina nàgin alguses tihti oma kohvrit ja arvutikotti làbi bussi lendamas, sest tàpselt valel hetkel hakkas telefon helisema nàiteks ja oli vaja yhe kàega pideme kyljes rippuda ja teise kàega telefoni otsida ja ma ei hoidnud kinni oma asjadest. Tàna hommikulgi ajasin bussis oma kohvrit taga ning siiani spekuleerin, kas kallihinnaline Mulgi kapsaste purk on terve vòi mitte.
Mingil hetkel eeldatavasti plaanite bussist vàljuda. Vot nyyd tuleb olla ekstra valvas!
Olete kindlasti màrganud ka Tallinnas pisikesi punaseid nuppe, mille abil bussijuhile màrku anda, et soovite peatust. Kui Tallinnas on need nupud pigem sisekujunduselemendid, siis Roomas saavad nad kòvasti vatti. Nimelt soovitavalt juba yks peatus enne òiget peatust hakka nuppu pressima. Siis bussijuht teab, et tuleb peatuda. Kui nuppu ei vajuta ja peatuses kedagi ei hààleta, siis buss ei peatu. Nàiteks alguses ma arvasin, et roomlased on mòttetult innukad ja niisama nàpivad kòike mis ette jààb, aga tookord kui see vanamuti-intsident oli, siis ma vajutasin enne oma peatust nuppu (mitte kaks peatust varem), aga buss ei peatunud.
Muide bussipiletit ei saa osta bussist, vaid spetsiaalsest kohast - tabaccheria.
Tabaccheriad on abiks asutused, kui viitsin, kirjutan neist pikemalt.
Ma olen nimelt tàhelepanelikult jàlginud, kuidas kohalikud teevad (sest Roomas tuleb kàituda nii nagu roomlased, eksole) ja ma arvan, et nad teevad òigesti ja ma teen nyyd ka nii nagu nemad ja sellest on kasu olnud.
Alustuseks on abiks teada, et bussipeatus on Roomas illustratiivse iseloomuga tànavakujunduselement (kollane) ja tihti prygikonteinerite vòi pargitud autode taga peidus.
Seepàrast tuleb teha nii nagu kohalikud – seisa sòiduteel ja kiika aktiivselt, kas buss tuleb. Tihti tunnebki bussipeatuse selle jàrgi àra, et tropp inimesi seisab sòidutee esimeses reas ja vaatleb tàhelepanelikult ymbrust. Ymbrust tuleb tàhelepanelikult jàlgida ka sellepàrast, et mòni auto vòi mootorratas otsa ei kihutaks ja et koerasita sisse ei astuks. Kui bussi nàed, siruta kàsi vàlja ja viipa hoogsalt, katsudes samal ajal saavutada silmsidet bussijuhiga. Kui ei viipa, vòib juhtuda, et buss kihutab hàirimatult peatusest mòòda. Nii et paraku ei ole Roomas vòimalik yheaegselt bussi oodata ja raamatut lugeda.
Olles bussi oled sisenenud, tuleb kasutada vòimalust ning uurida, et kuidas bussijuhtide streigiplaanid on ja mis ametiyhingud tàpsemalt streigivad. Nimelt bussijuhtidel on mitu ametiyhingut ja tegelikult on nii, et harva streigivad kòik ametiyhingud korraga ja alati on òrn vòimalus, et streigipàeval buss sòidab. Seda trikki pole muidugi mòtet sooritada, kui itaalia keelt ei oska.
Palju olulisem on bussi sisenemise momendil hetkegi kaotamata haarata esimesest ettejuhtuvast pidemest enne kui reibas sòiduk kohalt vòtab. Pidemest àra enam lahti lase!
Nàiteks ykskord ma nàgin, et eakas proua, kes seisis umbes bussi keskel, lasi pidemest lahti ja tàpselt samal hetkel buss pidurdas ning proua sooritas òhulennu, millesarnaseid olen seni nàinud vaid ‘Tom&Jerry’ multikates ning viimase meetri libises ta nagu bobisòitja, jòudes vàlja bussijuhi kabiinini. See oli absoluutselt kòige uskumatum ning imelisem vaatepilt, mida ma ei unusta iial! Hiljem seisis buss tykk aega liikluskeerises kuni prouale kiirabi tuli ja òues oli pime ja ma ei teadnud kus pagana kohas me oleme ja seetòttu ei julenud alternatiivset bussi otsima minna ja olin sunnitud kiirabi ootama seal bussis, mis ei olnud enam nii imeline tegevus, aga selle eest oli huvitav jàlgida, kuidas kòik bussis viibijad (vàlja arvatud mina ja kaks jaapanlast) kannatanu ymber kogunesid, teda toetasid igatepidi. (Selles lauses oli 67 sòna!)
Mis aga minus erilise kognitiivse dissonantsi tekitas, oli asjaolu, et me seisime tàpselt haigla ees aga sellest hoolimata kutsuti kiirabi, mida me tund aega ootasime! Miks ei saanud haiglasse 40 meetrit jalgsi jalutada ja miks tuli kiirabi 40 meetri kaugusest haiglast, mille ees me seisime, peaaegu tund aega, on jàànud mòistatuseks. Kusjuures proual polnud vigastusi ega midagi, ta sai kòndida kyll. No ma mòtlen, et oleks ikka tòsiselt hàda olnud, kyll ta oleks haiglani kòndinud.
Muide, kui on plaanis kohvri vòi muu taolise asjaga bussis reisida, siis pideme kyljes rippudes tuleb teise kàe ja jalgadega oma maisest varast kòvasti kinni hoida. Nimelt kui buss pidurdab (see on vàga àkiline tegevus), siis vabalt juhtub, et kohver lendab samal moel nagu see vanamutt, kellest eelpool kirjutasin. Mina nàgin alguses tihti oma kohvrit ja arvutikotti làbi bussi lendamas, sest tàpselt valel hetkel hakkas telefon helisema nàiteks ja oli vaja yhe kàega pideme kyljes rippuda ja teise kàega telefoni otsida ja ma ei hoidnud kinni oma asjadest. Tàna hommikulgi ajasin bussis oma kohvrit taga ning siiani spekuleerin, kas kallihinnaline Mulgi kapsaste purk on terve vòi mitte.
Mingil hetkel eeldatavasti plaanite bussist vàljuda. Vot nyyd tuleb olla ekstra valvas!
Olete kindlasti màrganud ka Tallinnas pisikesi punaseid nuppe, mille abil bussijuhile màrku anda, et soovite peatust. Kui Tallinnas on need nupud pigem sisekujunduselemendid, siis Roomas saavad nad kòvasti vatti. Nimelt soovitavalt juba yks peatus enne òiget peatust hakka nuppu pressima. Siis bussijuht teab, et tuleb peatuda. Kui nuppu ei vajuta ja peatuses kedagi ei hààleta, siis buss ei peatu. Nàiteks alguses ma arvasin, et roomlased on mòttetult innukad ja niisama nàpivad kòike mis ette jààb, aga tookord kui see vanamuti-intsident oli, siis ma vajutasin enne oma peatust nuppu (mitte kaks peatust varem), aga buss ei peatunud.
Muide bussipiletit ei saa osta bussist, vaid spetsiaalsest kohast - tabaccheria.
Tabaccheriad on abiks asutused, kui viitsin, kirjutan neist pikemalt.
mercoledì, febbraio 21, 2007
Kommunikatsioonitreening Itaalia moodi
Kysitakse, et kuidas oli reedene kommunikatsioonitreening Itaalia moodi. Vastan siinkohal jàllegi korraga kòigile, kes kysisid (ja neile ka, kes ei kysinud).
Eelmise nàdala jooksul potsatas mu postkasti kolm e-maili koolitusosakonna Francescalt. Francesca tuletas meelde, et reedel on kommunikatsioonitreening, palus kindlasti kohale ilmuda ning toonitas tungivalt, et seoses sellega, et tegemist on kylaliskoolitajaga, oleksime kòik maksimaalset punktuaalsed ja tuleksime kohale koolituse alguseks, et 'saaksime koolitusest maksimaalselt kasu'.
Endjuuserina vòtsin asja tòsiselt – reedel hommikul kiirustasin hingeldades kontorisse, jòudsin minut enne yheksat kohale. Esiti arvasin, et olen valesse ruumi sattunud. Mitte kedagi polnud. Hetke pàrast saabus veel paar inimest. Kui kell oli viis minutit yheksa làbi, olid kohal kuus inimest ja koolitajat polnud. Tutvusime, vestlesime. Selgus, et oleme kòik kommunikatsioonitreeningule tulnud. 9:20ks oli veel natuke osalejaid saabunud ning jòudis ka koolitaja, kes vàljendas oma siirast yllatust selle yle, et meil on kòige punktuaalsem grupp, mida ta yldse nàinud on. Umbes 9:45ks jòudsid yhekaupa kohale ka paar-kolm hilinejat.
Koolitus oli yldjoontes tavaline. Midagi uut ma ei kuulnud kommunikatsiooni teemal, aga selle-eest oli vahva kultuurierinevusi jàlgida.
Olen màrganud, et kui itaallased mingil diibil teemal sòna vòtavad, siis neile meeldib alustada ajaloo algusest ja rààkida ààrmiselt detailirohkelt kuidas kòik alguse sai ning pòhjalikult definitsioonid lahti mòtestada. Kui ykskord teemani jòutakse, on kòik vaimsest pingutusest vàsinud ja làhevad kohvi jooma.
Mistòttu ei tulnud yllatusena, et kàsitlesime ebaterve pòhjalikkusega kommunikatsiooni definitsiooni. Tegime grupitòò, mille kàigus grupid pidid defineerima kommunikatsiooni mòiste. Meie grupis tekkis kummaline arutelu. Pool grupist arvas, et kommunikatsiooni jaoks on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Teine pool oli seisukohal, et inimene saab kommunikeeruda ka iseendaga, nàiteks esitades endale kysimusi ja neile vastates. Mina tàpsustasin, et ega pole tegemist isiksuse lòhestumisega, mille peale ka ylejàànud kahe-osapoole-koolkonna esindajad haarasid sònasabast ja arutelu muutus lòbusaks naljaheitmiseks nende yle, kes hààli kuulevad. Tehti ka ettepanek, et hààlte kuuljad vòiks telefoninumbreid vahetada ja lennutati muid teravmeelsusi.
Kokkuvòttes oli meie definitsioon nagu Itaalia seadus – tehnilselt vòttes olime mòtte kirja pannud, aga see sisaldas niipalju erandeid ja variatsioone, et kandev idee sai kòvasti kannatada, kui mitte òelda, et kadus tàitsa àra. Nimelt me ei saanud kokkuleppele, kas kommunikeeruda saab iseendaga vòi on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Panime siis mòlemad variandid kirja. Vaidlus oli ka selle yle, kas kommunikatsioon vòib olla yhepoolne (kas hyyatus kòrbes on kommunikatsioon?) vòi on see kahesuunaline protsess. Panime jàllegi mòlemad variandid kirja, et kòik arvamused oleks arvesse vòetud.
Kui definitsioonid valmis, pidime oma mòtted ette kandma. Kommunikatsiooni definitsiooni ettekandmiste ja arutelude peale kulus tund ja 50 minutit. Vòtsin spetsiaalselt aega. Tòe huvides tuleb màrkida, et arutelu oli filosoofiline ja vàga huumorikyllane, mis sellest, et sisulise vààrtuseta.
Tegime veel grupitòò presentatsiooni teemal. Ylesanne oli meeldivalt ebamààrane (no tehke kokkuvòte, et mis soovitusi te jagaks inimesele, kes esimest korda presentatsiooni teeb), mistòttu meil oli vòimalus igasugu mòtteid ette kanda. Meie grupis jagasin ma teistega oma tòhusat meetodit, mida kasutan presentatsiooni planeerimisel ja ajahaldamisel. Teiste meelest vààris see ettekandmist. No kandsin siis oma mòtte ette. Tekkis energiline arutelu seoses sellega, et Itaalias pole ajakava yldse selline asi, mille peale esineja peaks mòtlema ja minu metoodika tekitas elava yllatus-sumina. Osalejatest kaks kutti olid Saksamaal tòòtanud ja yks Ameerikas. Nemad teadsid teistele rààkida, et minge vaid Itaaliast vàljaspoole ja kohe nàete, kuidas presentatsioonid lòppevad kellapealt. See tekitas ylejàànud kuulajates imestust ja elavaid arutelusid. Esitati ka kysimus, et kui presentatsiooniga on plaanitud alustada nàiteks kl 9 ja kui minu metoodika kohaselt peaks kl 9:10 yks teema lòppema ja teine algama, mis siis saab, kui kl 9:10 mitte kedagi kohal pole. No ma siis pakkusin vàlja, et vist tuleb oodata natuke ja ymber planeerida oma ajakava. Yks huviline kysis, et aga kuidas saab presentatsiooni nii teha, et rààgid ja samal ajal vaatad kella kogu aeg. Enne kui ma jòudsin vastata omapoolse kysimusega stiilis ‘vai nott’, teatas Ameerikas kàinu, et vot Chicagos olla tòesti nii, et suur kell on seina peal ja kòik jàlgivad tàpselt, et nad etteantud aja raamidesse mahuks.
Seal koolitusel oli Alex Lepajòe teisik. Alexi Lepajòe Teisik on nyyd mu sòber. Tal olla olnud Slovakkia kaunitarist pruut (kellega suhe katkes, sest ta pettis Slovakkia kaunitari yhe teise naisega ja pahandus tuli ilmsiks) ning ta tunneb nyyd igikestvat sympaatiat idaeurooplaste vastu (eriti kui nad on naissoost ja blondid). Seda kòike teatas ta mulle kui olime kaks minutit tuttavad olnud. Kolmandal minutil tuli ilmsiks, et nyyd on tal Itaalia pruut, kes keelab Ida-Euroopasse sòita.
Eelmise nàdala jooksul potsatas mu postkasti kolm e-maili koolitusosakonna Francescalt. Francesca tuletas meelde, et reedel on kommunikatsioonitreening, palus kindlasti kohale ilmuda ning toonitas tungivalt, et seoses sellega, et tegemist on kylaliskoolitajaga, oleksime kòik maksimaalset punktuaalsed ja tuleksime kohale koolituse alguseks, et 'saaksime koolitusest maksimaalselt kasu'.
Endjuuserina vòtsin asja tòsiselt – reedel hommikul kiirustasin hingeldades kontorisse, jòudsin minut enne yheksat kohale. Esiti arvasin, et olen valesse ruumi sattunud. Mitte kedagi polnud. Hetke pàrast saabus veel paar inimest. Kui kell oli viis minutit yheksa làbi, olid kohal kuus inimest ja koolitajat polnud. Tutvusime, vestlesime. Selgus, et oleme kòik kommunikatsioonitreeningule tulnud. 9:20ks oli veel natuke osalejaid saabunud ning jòudis ka koolitaja, kes vàljendas oma siirast yllatust selle yle, et meil on kòige punktuaalsem grupp, mida ta yldse nàinud on. Umbes 9:45ks jòudsid yhekaupa kohale ka paar-kolm hilinejat.
Koolitus oli yldjoontes tavaline. Midagi uut ma ei kuulnud kommunikatsiooni teemal, aga selle-eest oli vahva kultuurierinevusi jàlgida.
Olen màrganud, et kui itaallased mingil diibil teemal sòna vòtavad, siis neile meeldib alustada ajaloo algusest ja rààkida ààrmiselt detailirohkelt kuidas kòik alguse sai ning pòhjalikult definitsioonid lahti mòtestada. Kui ykskord teemani jòutakse, on kòik vaimsest pingutusest vàsinud ja làhevad kohvi jooma.
Mistòttu ei tulnud yllatusena, et kàsitlesime ebaterve pòhjalikkusega kommunikatsiooni definitsiooni. Tegime grupitòò, mille kàigus grupid pidid defineerima kommunikatsiooni mòiste. Meie grupis tekkis kummaline arutelu. Pool grupist arvas, et kommunikatsiooni jaoks on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Teine pool oli seisukohal, et inimene saab kommunikeeruda ka iseendaga, nàiteks esitades endale kysimusi ja neile vastates. Mina tàpsustasin, et ega pole tegemist isiksuse lòhestumisega, mille peale ka ylejàànud kahe-osapoole-koolkonna esindajad haarasid sònasabast ja arutelu muutus lòbusaks naljaheitmiseks nende yle, kes hààli kuulevad. Tehti ka ettepanek, et hààlte kuuljad vòiks telefoninumbreid vahetada ja lennutati muid teravmeelsusi.
Kokkuvòttes oli meie definitsioon nagu Itaalia seadus – tehnilselt vòttes olime mòtte kirja pannud, aga see sisaldas niipalju erandeid ja variatsioone, et kandev idee sai kòvasti kannatada, kui mitte òelda, et kadus tàitsa àra. Nimelt me ei saanud kokkuleppele, kas kommunikeeruda saab iseendaga vòi on vaja vàhemalt kahte osapoolt. Panime siis mòlemad variandid kirja. Vaidlus oli ka selle yle, kas kommunikatsioon vòib olla yhepoolne (kas hyyatus kòrbes on kommunikatsioon?) vòi on see kahesuunaline protsess. Panime jàllegi mòlemad variandid kirja, et kòik arvamused oleks arvesse vòetud.
Kui definitsioonid valmis, pidime oma mòtted ette kandma. Kommunikatsiooni definitsiooni ettekandmiste ja arutelude peale kulus tund ja 50 minutit. Vòtsin spetsiaalselt aega. Tòe huvides tuleb màrkida, et arutelu oli filosoofiline ja vàga huumorikyllane, mis sellest, et sisulise vààrtuseta.
Tegime veel grupitòò presentatsiooni teemal. Ylesanne oli meeldivalt ebamààrane (no tehke kokkuvòte, et mis soovitusi te jagaks inimesele, kes esimest korda presentatsiooni teeb), mistòttu meil oli vòimalus igasugu mòtteid ette kanda. Meie grupis jagasin ma teistega oma tòhusat meetodit, mida kasutan presentatsiooni planeerimisel ja ajahaldamisel. Teiste meelest vààris see ettekandmist. No kandsin siis oma mòtte ette. Tekkis energiline arutelu seoses sellega, et Itaalias pole ajakava yldse selline asi, mille peale esineja peaks mòtlema ja minu metoodika tekitas elava yllatus-sumina. Osalejatest kaks kutti olid Saksamaal tòòtanud ja yks Ameerikas. Nemad teadsid teistele rààkida, et minge vaid Itaaliast vàljaspoole ja kohe nàete, kuidas presentatsioonid lòppevad kellapealt. See tekitas ylejàànud kuulajates imestust ja elavaid arutelusid. Esitati ka kysimus, et kui presentatsiooniga on plaanitud alustada nàiteks kl 9 ja kui minu metoodika kohaselt peaks kl 9:10 yks teema lòppema ja teine algama, mis siis saab, kui kl 9:10 mitte kedagi kohal pole. No ma siis pakkusin vàlja, et vist tuleb oodata natuke ja ymber planeerida oma ajakava. Yks huviline kysis, et aga kuidas saab presentatsiooni nii teha, et rààgid ja samal ajal vaatad kella kogu aeg. Enne kui ma jòudsin vastata omapoolse kysimusega stiilis ‘vai nott’, teatas Ameerikas kàinu, et vot Chicagos olla tòesti nii, et suur kell on seina peal ja kòik jàlgivad tàpselt, et nad etteantud aja raamidesse mahuks.
Seal koolitusel oli Alex Lepajòe teisik. Alexi Lepajòe Teisik on nyyd mu sòber. Tal olla olnud Slovakkia kaunitarist pruut (kellega suhe katkes, sest ta pettis Slovakkia kaunitari yhe teise naisega ja pahandus tuli ilmsiks) ning ta tunneb nyyd igikestvat sympaatiat idaeurooplaste vastu (eriti kui nad on naissoost ja blondid). Seda kòike teatas ta mulle kui olime kaks minutit tuttavad olnud. Kolmandal minutil tuli ilmsiks, et nyyd on tal Itaalia pruut, kes keelab Ida-Euroopasse sòita.
martedì, febbraio 20, 2007
Vaatamisvààrsused 2
Kàesolev foto on kompositsioon 'kolm Rooma tànavatele iseloomulikku elementi'.Rooma on kurikuulus linn selle poolest, et parkimiskoha leidmine on imetegu, ummikud on legendaarsed ja liiklus on justkui loomade olympia.
Mistòttu puhtalt praktilistel kaalutlustel on skuuter leidliku roomlase pòhiline sòiduvahend, kuna seda saab igasse suvalisse prakku parkida, see on kiire ja vòtab vàhe kytust ja ei maksa eriti palju. Mis muu sobiks paremini roomlaste lemmik-sòiduvahendit esindama kui yks reibas punane Vespa, Itaalia kultus-skuuter!
Fotot làhemalt vaadates màrkate Smarti. Vot Smart on roomlase teine lemmik-sòiduvahend. Ma arvan, et statistiliselt on Fiatte rohkem, aga minu arvates pole Fiat auto, nii et see ei làhe arvesse. Smart on Roomas abiks, sest yhe auto parkimiseks vajaminevale maalapile saab kaks Smarti parkida. Smart on skuutrist parem selle poolest, et seda saab kasutada ka siis, kui vihma sajab ja sellega saab rohkem asju transportida.
Nyyd laskem pilgul libiseda piki kònnitee ààrt. Siit leiamegi kolmanda Roomale iseloomuliku elemendi – sigaretiotsad. Kòik tànavad on siin sigaretiotsi tàis. Muide ’Lonely Planet Italy’ hoiatab turisti Rooma tànavatel lebava koerasita eest. Koerasitta pole siin kyll nii palju kui sigaretiotsi, aga yldiselt minagi soovitan hoolikalt jalge ette vaadata, kui pole just tahtmist kakase tennisega ringi jalutada.
Muide, Rooma mootorratturid on àra teeninud minu igikestva respekti ja imetluse oma hulljulgete manòòvrite ja kiirendustega.
Nàiteks on neil kombeks – viuh! – pòòret sooritava auto eest làbi kihutada vòi murdsekundi vàltel ridu vahetada ning sedasi kaasliiklejaid ehmatada.
Me ei rààgi siinkohal mingitest mòllavate hormoonidega noorukitest, tàpselt samu trikke teevad itaallannad! Oma unistustes tahaks minagi selline vapper roomlanna olla – kihutada mustade lokkide lehvides ning liikluseeskirju eirates Rooma tànavatel ringi, foori taga oodates konts graatsiliselt asfaldile toetada, paksult vàrvitud ripsmete alt kotkapilgul liiklusmòllu silmitseda ja kui tuli roheliseks làheb, siis nii kiiresti kohalt vòtta, et vaid parfyymipilvekene hòljub òhus sel momendil, kui ylejàànud loomade olympia foori tagant liikvele pààseb.
Seiklus jàtkub (elamisluba)
Eile oli mul vaba pàev vòetud ja làksin Chietisse questuurasse, elamisloaga tegelema.
Olin hoolikalt valmistunud - Roku oli kaasas ja kotis oli raamat ‘Getting to Yes’ ja hunnik dokumente ja nende koopiaid. Piduliku pàeva puhul kammisin tuka sirgu ja panin viigipyksid jalga. Itaalias peab naisterahvas ilus olema!
Hommikul kl 8.15 olime questuuras kohal.
Questuura maja on suur, sammaste ja mosaiikidega. Eestis polegi nii àgedat maja. Vahest Tartu Ylikool oleks sama àge, kui sambad ja seinad ja pòrand kòik marmorist oleks.
½ jalgpallivàljaku suuruses saalis kylmetas marmortrepi alla paigutatud putkas yks kohmetu olemisega tytarlaps. Ta oli peitunud XXXL mòòdus politseinikujope sisse.
Roku haaras hàrjal sarvist – avas luba kysimata putka ukse, pistis ylakeha sisse ja kysis, et kus elamisluba teha saab. Nimelt vahepeal olid Roku isale imbunud kuulujutud, et questuura kavatseb asukohta vahetada ja oli tekkinud kuri kahtlus, et peame questuura uut asukohta otsima hakkama. Pakun, et ‘geopeitus’ on selle màngu nimi.
Valvetytarlapse questuura-alased teadmised olid mònevòrra limiteeritud, aga me ei andnud alla ja pinnisime teda pikalt.
Esiti proovis ta banaalset trikki – ytles, et questuura on tàna suletud. Teatasime, et ei ole suletud. Siis soovitas yhele teisele aadressile minna. Me ei làinud. Selle peale leidis ta laua alt kortsus telefoniraamatu ja helistas kellelegi. Roku muudkui segas vahele - ròhutas, et vaja on leida koht kus EL kodanikud peavad minema ja mitte see koht, kuhu mitte-EL kodanikud peavad minema ja et kòik dokumendid on olemas ja tòòkoht ka ja yldsegi me oleme ausad inimesed.
Tytarlaps sai telefonitorust teada, et peame minema maja nurga taha ja et me polnud sattunud mitte questuurasse vaid prefektuurasse. Muide veel detsembris oli elamisloa jàrjekord sellesama suure marmortrepi peal. Jàrelikult prefektuura oli maja vallutanud ja ajanud questuura nurga taha. Meenus laul ’Màgra maja’. Enne lahkumist panin tàhele, et valveputkas màngis pisike raadioantenniga telekas. Mul siiani kripeldab, et kas valvepolitseinikud maksavad telekamaksu oma valvuriputka teleka eest vòi ei maksa.
Nagu juhatatud, kiirustasime nurga taha. Questuura maja on selles mòttes tàhelepanuvààrne, et eest vaadates on vàga vòimas, aga tagant vaadates vàga kole. No seal koleda kylje peal, nurga taga polnud vaja kaua òiget ust otsida. Tropp inimesi, mapid kàes, oli juba yhe koleda ukse ymber kogunenud. Inimesedki polnud teab mis ilusad.
Olete nàinud vesternides seda stseeni, kui nahkvestides isased istuvad baaris ja siis peategelane avab ukse, kòik jààvad vakka ja vaatavad vaikides uustulnukat? Vot samamoodi juhtus, kui me jàrjekorraga liitusime. Vahetasin konkurentidega pilke, mòistsin, et siin trygimist ei ole – jàrjekorrapositsiooni kaitstakse siin elu hinnaga.
Hiilisime làhemale, ukse peal olid inglise, itaalia ja hispaania keeles instruktsioonid, kuidas elamisluba taotlema peab. Mina hakkasin ingliskeelset lugema ja Roku itaaliakeelset. Versioonid klappisid – oli selgelt kirjas, et EL kodanikud peavad kòigepealt postkontorisse minema, dokumendid esitama ja kui elamisluba valmis, peab questuurasse tulema oma elamisloale jàrele. Mòtisklesime pisut ja kaalusime, kas seista jàrjekorras vò minna postkontorisse. Nimelt ma olen juba kaks korda tulutult proovinud postkontori kaudu skoorida – Mòttetus Màgilinnas ja Roomas. Mul tekkis kognitiivne dissonants, ei teadnud mis edasi teha. Oli kaks vòimalikku stsenaariumi.
Stsenaarium 1: làheme postkontorisse. Kui oleme edukad, saame dokumendid sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse meid questuurasse ja selleks ajaks on jàrjekord paisunud nii suureks, et enne vastuvòtuaja lòppu jutule ei pààse ja pean uuesti vaba pàeva vòtma ning tulema ca hommikul kl 7 jàrjekorda seisma.
Stsenaarium 2: oodata jàrjekorras. Kui oleme edukad, saame dokumendid questuuras sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse postkontorisse (viidates ukse peal olevatele juhistele). Kuna jàrjekord nàis pikk olevat, oli olemas vòimalus, et selleks ajaks on postkontor kinni, kui me questuurast juhised saame (Itaalias suletakse enamus postkontoreid kl 12 vòi kl 1).
Valisime stsenaarium 1 ja tòttasime ummisjalu postkontorisse.
Jòuame kohale. Pole jàrjekorda ega midagi. Astume leti ààrde. Yleni samblarohelisse riietunud proua juba ootab. Proua vaatab dokumendid yle, kiidab kòik heaks, maksan ettenàhtud 30 eurot ja vastu saan kviitungi. Kolme minutiga kòik korras! Ma ikka veel ei usu oma ònne!
Mis nyyd edasi saab?
Elamisluba peab ootama vàhemalt 3 kuud, aga vàidetakse, et reaalselt làheb umbes pool aastat. Elame-nàeme. Muide see kviitung, mis ma postkontorist sain, on nii àge, et kui sisestan kviitungil toodud paroolid, saan teoreetiliselt immigratsiooniportaalis vaadata, kui kaugel mu elamisloaga asjad on. Hetkel see kasutajakonto veel ei tòòta. Liiga vara proovisin ilmselt.
Olin hoolikalt valmistunud - Roku oli kaasas ja kotis oli raamat ‘Getting to Yes’ ja hunnik dokumente ja nende koopiaid. Piduliku pàeva puhul kammisin tuka sirgu ja panin viigipyksid jalga. Itaalias peab naisterahvas ilus olema!
Hommikul kl 8.15 olime questuuras kohal.
Questuura maja on suur, sammaste ja mosaiikidega. Eestis polegi nii àgedat maja. Vahest Tartu Ylikool oleks sama àge, kui sambad ja seinad ja pòrand kòik marmorist oleks.
½ jalgpallivàljaku suuruses saalis kylmetas marmortrepi alla paigutatud putkas yks kohmetu olemisega tytarlaps. Ta oli peitunud XXXL mòòdus politseinikujope sisse.
Roku haaras hàrjal sarvist – avas luba kysimata putka ukse, pistis ylakeha sisse ja kysis, et kus elamisluba teha saab. Nimelt vahepeal olid Roku isale imbunud kuulujutud, et questuura kavatseb asukohta vahetada ja oli tekkinud kuri kahtlus, et peame questuura uut asukohta otsima hakkama. Pakun, et ‘geopeitus’ on selle màngu nimi.
Valvetytarlapse questuura-alased teadmised olid mònevòrra limiteeritud, aga me ei andnud alla ja pinnisime teda pikalt.
Esiti proovis ta banaalset trikki – ytles, et questuura on tàna suletud. Teatasime, et ei ole suletud. Siis soovitas yhele teisele aadressile minna. Me ei làinud. Selle peale leidis ta laua alt kortsus telefoniraamatu ja helistas kellelegi. Roku muudkui segas vahele - ròhutas, et vaja on leida koht kus EL kodanikud peavad minema ja mitte see koht, kuhu mitte-EL kodanikud peavad minema ja et kòik dokumendid on olemas ja tòòkoht ka ja yldsegi me oleme ausad inimesed.
Tytarlaps sai telefonitorust teada, et peame minema maja nurga taha ja et me polnud sattunud mitte questuurasse vaid prefektuurasse. Muide veel detsembris oli elamisloa jàrjekord sellesama suure marmortrepi peal. Jàrelikult prefektuura oli maja vallutanud ja ajanud questuura nurga taha. Meenus laul ’Màgra maja’. Enne lahkumist panin tàhele, et valveputkas màngis pisike raadioantenniga telekas. Mul siiani kripeldab, et kas valvepolitseinikud maksavad telekamaksu oma valvuriputka teleka eest vòi ei maksa.
Nagu juhatatud, kiirustasime nurga taha. Questuura maja on selles mòttes tàhelepanuvààrne, et eest vaadates on vàga vòimas, aga tagant vaadates vàga kole. No seal koleda kylje peal, nurga taga polnud vaja kaua òiget ust otsida. Tropp inimesi, mapid kàes, oli juba yhe koleda ukse ymber kogunenud. Inimesedki polnud teab mis ilusad.
Olete nàinud vesternides seda stseeni, kui nahkvestides isased istuvad baaris ja siis peategelane avab ukse, kòik jààvad vakka ja vaatavad vaikides uustulnukat? Vot samamoodi juhtus, kui me jàrjekorraga liitusime. Vahetasin konkurentidega pilke, mòistsin, et siin trygimist ei ole – jàrjekorrapositsiooni kaitstakse siin elu hinnaga.
Hiilisime làhemale, ukse peal olid inglise, itaalia ja hispaania keeles instruktsioonid, kuidas elamisluba taotlema peab. Mina hakkasin ingliskeelset lugema ja Roku itaaliakeelset. Versioonid klappisid – oli selgelt kirjas, et EL kodanikud peavad kòigepealt postkontorisse minema, dokumendid esitama ja kui elamisluba valmis, peab questuurasse tulema oma elamisloale jàrele. Mòtisklesime pisut ja kaalusime, kas seista jàrjekorras vò minna postkontorisse. Nimelt ma olen juba kaks korda tulutult proovinud postkontori kaudu skoorida – Mòttetus Màgilinnas ja Roomas. Mul tekkis kognitiivne dissonants, ei teadnud mis edasi teha. Oli kaks vòimalikku stsenaariumi.
Stsenaarium 1: làheme postkontorisse. Kui oleme edukad, saame dokumendid sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse meid questuurasse ja selleks ajaks on jàrjekord paisunud nii suureks, et enne vastuvòtuaja lòppu jutule ei pààse ja pean uuesti vaba pàeva vòtma ning tulema ca hommikul kl 7 jàrjekorda seisma.
Stsenaarium 2: oodata jàrjekorras. Kui oleme edukad, saame dokumendid questuuras sisse anda. Kui ei ole edukad, saadetakse postkontorisse (viidates ukse peal olevatele juhistele). Kuna jàrjekord nàis pikk olevat, oli olemas vòimalus, et selleks ajaks on postkontor kinni, kui me questuurast juhised saame (Itaalias suletakse enamus postkontoreid kl 12 vòi kl 1).
Valisime stsenaarium 1 ja tòttasime ummisjalu postkontorisse.
Jòuame kohale. Pole jàrjekorda ega midagi. Astume leti ààrde. Yleni samblarohelisse riietunud proua juba ootab. Proua vaatab dokumendid yle, kiidab kòik heaks, maksan ettenàhtud 30 eurot ja vastu saan kviitungi. Kolme minutiga kòik korras! Ma ikka veel ei usu oma ònne!
Mis nyyd edasi saab?
Elamisluba peab ootama vàhemalt 3 kuud, aga vàidetakse, et reaalselt làheb umbes pool aastat. Elame-nàeme. Muide see kviitung, mis ma postkontorist sain, on nii àge, et kui sisestan kviitungil toodud paroolid, saan teoreetiliselt immigratsiooniportaalis vaadata, kui kaugel mu elamisloaga asjad on. Hetkel see kasutajakonto veel ei tòòta. Liiga vara proovisin ilmselt.
mercoledì, febbraio 14, 2007
Valentinipàeva-eri
Mulle saabub Eestist robinal kysimusi, et kuidas Itaalias sòbrapàeva tàhistatakse.
Vastan siinkohal kòigile kysijatele korraga.
Ma Itaalia kohta yldiselt ei tea (pakun, et valentinipàeval minnakse restorani sòòma nagu kòigi muude pyhade puhul). Nii et siinkohal pògus kirjeldus, kuidas mul valentinipàev mòòdunud on.
Umbes pool tundi pàrast seda kui olin tòòle jòudnud, helistas àhmi tàis Roku ja teatas, et oi tàna on ju valentinipàev ja palju ònne! Me ei jàtnud ootamatult syllelangenud juhust kasutamata - leidsime, et valentinipàeva peab tàhistama! Selle peale Roku delegeeris mulle nii osavalt restoranis laua broneerimise ylesande, et ma siiani ei suuda tuvastada kuidas see juhtus. Helistasin oma lemmikrestorani, aga seal polnud vaba lauda saadaval. Broneerisin yhes teises restoranis laua.
Rohkem pole midagi juhtunud.
Itaalias eksklusiivset meelelahutust otsivatele romantiliselt meelestatud Valentinidele ja Valentiinadele vòin aga soovitada seda kohta www.soloperdue.com.
Nimelt tàna kohviautomaadi juures kolleeg A rààkis mulle, et ta tegi seal oma naisele abieluettepaneku. Kusjuures kogu yritus oli lavastatud nii kavalalt (vàidetavalt A ylemus sai tasuta kutse, aga ei saa ise minna) et naisukesel polnud aimugi A plaanidest seni kuni kohvi serveeriti ning suhkrutoosis sòrmus ootas. Sòrmuse suhkrutoosi saamine oli vàga kaval James B tasemel skeem, aga ma ei viitsi sellest kirjutada praegu.
Mehed, vòtke eeskuju romantikute kòrgliiga esindajalt!
Vastan siinkohal kòigile kysijatele korraga.
Ma Itaalia kohta yldiselt ei tea (pakun, et valentinipàeval minnakse restorani sòòma nagu kòigi muude pyhade puhul). Nii et siinkohal pògus kirjeldus, kuidas mul valentinipàev mòòdunud on.
Umbes pool tundi pàrast seda kui olin tòòle jòudnud, helistas àhmi tàis Roku ja teatas, et oi tàna on ju valentinipàev ja palju ònne! Me ei jàtnud ootamatult syllelangenud juhust kasutamata - leidsime, et valentinipàeva peab tàhistama! Selle peale Roku delegeeris mulle nii osavalt restoranis laua broneerimise ylesande, et ma siiani ei suuda tuvastada kuidas see juhtus. Helistasin oma lemmikrestorani, aga seal polnud vaba lauda saadaval. Broneerisin yhes teises restoranis laua.
Rohkem pole midagi juhtunud.
Itaalias eksklusiivset meelelahutust otsivatele romantiliselt meelestatud Valentinidele ja Valentiinadele vòin aga soovitada seda kohta www.soloperdue.com.
Nimelt tàna kohviautomaadi juures kolleeg A rààkis mulle, et ta tegi seal oma naisele abieluettepaneku. Kusjuures kogu yritus oli lavastatud nii kavalalt (vàidetavalt A ylemus sai tasuta kutse, aga ei saa ise minna) et naisukesel polnud aimugi A plaanidest seni kuni kohvi serveeriti ning suhkrutoosis sòrmus ootas. Sòrmuse suhkrutoosi saamine oli vàga kaval James B tasemel skeem, aga ma ei viitsi sellest kirjutada praegu.
Mehed, vòtke eeskuju romantikute kòrgliiga esindajalt!
Kodune toit ja pàriskodu
Eile saabus Eestist humanitaarabi!
Pakk sisaldas Eesti lippu, Mulgi kapsaid ja tapetud kaladest tehtud konserve ja Kitty komme ja minu kòige ever-lemmikumat asja – kondenspiima suhkruga. Kondenspiima on kaks purki. Konservatiivselt hinnates peaks kondenspiima jàtkuma selle nàdala lòpuni.
Aitàh aitàh aitàh KKP-le! Kusjuures poleks elus arvanud, et mul ‘ràim tomatis’ nàgemisest liigutuspisarad silma tulevad :) Ja siis ma tahtsin veel òelda, et kes iganes teist kolmest tuli sellele mòttele, et valida pakiks see punaste roosidega àge karp - no tòesti vàga nummi karp!
Rokule tegi humanitaarabi-saadetis palju nalja. Temas tekitasid konservid ja Mulgi kapsad kahtlust, kui mitte òelda, et lausa vastikustunnet. ‘Kitty’ kooorekompvekke keeldus ta kategooriliselt proovimast - oli veendunud, et see on kassitoit. No ta igatahes naeris sydamest ja kysis, et kas nyyd hakkabki nii olema, et mulle saadetakse Eestist seda imelikku toitu - Itaaliasse, kulinaarsete naudingute mekasse.
Ma polnud kade - teavitasin, et kui tahab minuga abielluda, siis arvestagu, et Eesti konservidest ei pààse. Tàna hommikul ta igatahes veel kinnitas, et tahab kyll minuga abielluda. No me kindluse mòttes kysime teineteiselt iga pàev yle seda asja, sellepàrast ma tean.
Mu vanaemal on kombeks igasugu tàhtpàevadeks postkaarte saata. Ta oli nii armas, et saatis meile Itaaliasse valentinipàevakaardi. See jòudis ka tàpselt eile kohale.
Nyyd on punkris Eesti lipp, yks Tallinna vaatega ja yks Eesti òuntega postkaart sektsioonikapi peal. Pika Hermanni makett on veel puudu, et òige vàliseestlase kodu atmosfààr tekiks.
Eile, pàrast kuudepikkust sekeldamist ja vassimist mida ma ei viitsi siinkohal kirjeldada (òelgem vaid niipalju, et eelleping allkirjastati oktoobri alguses), vormistas Roku tehingu, mille tulemusena meil on nyyd pàriskodu. Pàriskodu asub Francavillas, mere ààres ja puha. Nyyd algab hoogne pòrandakytte ja sauna installeerimine! Pàriskodu on praegu pisut nàrtsinud seisundis ja remontivajav korter, aga me oleme romantikud. Plaanime minna esimesel vabal nàdalavahetusel sinna magama. No umbes nii nagu telkima minnakse metsa, et vòtame òhtul magamiskotid ja vòileivad ja termosega teed kaasa.
Pakk sisaldas Eesti lippu, Mulgi kapsaid ja tapetud kaladest tehtud konserve ja Kitty komme ja minu kòige ever-lemmikumat asja – kondenspiima suhkruga. Kondenspiima on kaks purki. Konservatiivselt hinnates peaks kondenspiima jàtkuma selle nàdala lòpuni.
Aitàh aitàh aitàh KKP-le! Kusjuures poleks elus arvanud, et mul ‘ràim tomatis’ nàgemisest liigutuspisarad silma tulevad :) Ja siis ma tahtsin veel òelda, et kes iganes teist kolmest tuli sellele mòttele, et valida pakiks see punaste roosidega àge karp - no tòesti vàga nummi karp!
Rokule tegi humanitaarabi-saadetis palju nalja. Temas tekitasid konservid ja Mulgi kapsad kahtlust, kui mitte òelda, et lausa vastikustunnet. ‘Kitty’ kooorekompvekke keeldus ta kategooriliselt proovimast - oli veendunud, et see on kassitoit. No ta igatahes naeris sydamest ja kysis, et kas nyyd hakkabki nii olema, et mulle saadetakse Eestist seda imelikku toitu - Itaaliasse, kulinaarsete naudingute mekasse.
Ma polnud kade - teavitasin, et kui tahab minuga abielluda, siis arvestagu, et Eesti konservidest ei pààse. Tàna hommikul ta igatahes veel kinnitas, et tahab kyll minuga abielluda. No me kindluse mòttes kysime teineteiselt iga pàev yle seda asja, sellepàrast ma tean.
Mu vanaemal on kombeks igasugu tàhtpàevadeks postkaarte saata. Ta oli nii armas, et saatis meile Itaaliasse valentinipàevakaardi. See jòudis ka tàpselt eile kohale.
Nyyd on punkris Eesti lipp, yks Tallinna vaatega ja yks Eesti òuntega postkaart sektsioonikapi peal. Pika Hermanni makett on veel puudu, et òige vàliseestlase kodu atmosfààr tekiks.
Eile, pàrast kuudepikkust sekeldamist ja vassimist mida ma ei viitsi siinkohal kirjeldada (òelgem vaid niipalju, et eelleping allkirjastati oktoobri alguses), vormistas Roku tehingu, mille tulemusena meil on nyyd pàriskodu. Pàriskodu asub Francavillas, mere ààres ja puha. Nyyd algab hoogne pòrandakytte ja sauna installeerimine! Pàriskodu on praegu pisut nàrtsinud seisundis ja remontivajav korter, aga me oleme romantikud. Plaanime minna esimesel vabal nàdalavahetusel sinna magama. No umbes nii nagu telkima minnakse metsa, et vòtame òhtul magamiskotid ja vòileivad ja termosega teed kaasa.
martedì, febbraio 13, 2007
Elamisloa teema ei lòppe
Kavatsen hakata siinkohal EppPetroneliku pòhjalikkusega kirjeldama osaluseksperimenti teemal ‘Elamisloa taotlemine Itaalias’. Kes ei viitsi, ei pea lugema :)
Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.
Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.
Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.
Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.
Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.
Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.
Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!
Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.
Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.
Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.
Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.
No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.
Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.
Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.
Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...
Olen ise praegusel eluperioodil vàga emotsionaalselt laetud elamisloa kysimuse suhtes ning kardan, et ei hinda eriti adekvaatselt olukorda. Aga ehk aitab syndmuste tàpne taasesitus neutraalsel lugejal hinnangut anda ja kommenteerida, kas on ehk midagi, mida ma valesti teen.
Niisiis, tàna tegin viimase meeleheitliku katse anda oma dokumendid sisse ilma et peaksin taaskord kallihinnalise puhkusepàeva vàlja vòtma ning Chietisse sòitma. Ma ykskord juba vòtsin vaba pàeva, aga kahjuks sattus see vaba pàev olema tàpselt 12.detsember – esimene pàev pàrast seda, kui Itaalias hakkasid uued immigratsioonireeglid kehtima ja Chietis olid kòik immigratsiooniametnikud koolitusel ning need, kes koolitusel polnud, olid vàga kaastundlikud, aga ei teadnud mitte halligi asjadest. Soovitasid ylehomme tagasi tulla, aga ylehomme pidin ma juba viibima Mòttetus Màgilinnas ning itaaliakeelsest koosolekust massiivsete grammatikavigadega itaaliakeelset protokolli tekitama. Nii et ma ei tulnudki ylehomme tagasi.
Nagu nuttu ja hala veel vàhe oleks - logistiliselt on vàga keeruline yhistranspordi abil Mòttetu Màgilinna ja Chieti vahel liikuda. Tallinnasse saaks umbes sama kiiresti Mòttetust Màgilinnast kui Chietisse, niipalju vòin ma vòrdluseks òelda.
Ega ka sòit Roomast Chietisse mingi naljaasi pole. Bussiyhendust tòòvàlistel tundidel eriti palju pole Chieti ja Rooma vahel, bussisòit vòtab 3 tundi (vòib vòtta ka rohkem kui buss jààb hiljaks vòi on ummikud vòi ilus ilm vòi halb ilm vòi misiganes). Rongiga Roku keelab sòita Chietisse. Olla ohtlik - kriminaalne element ja kerjused ja puha. Et Chietist vòi Pescarast (see on teine alternatiivsihtpunkt Roomast tulema hakates) koju saada, on veel pooletunnine autosòit vaja sooritada, et jòuda sellesse vàikesesse kylla viinamarjapòldude vahel, kus on Roku ja minu kodu niikaua kuni meie pàriskodu valmis saab.
Nagu juba varem òeldud, on mul kòik vormid eeskujulikult tàidetud, igast dokumendist ja vormist neli koopiatki tehtud. Ma olen juba novembrikuust saati mitu korda igasugu questurades ja postkontorites kàinud, et enam pole vòimalik, et midagi kahe silma vahele on jàànud. Loomulikult ei saa vàlistada olukorda, et tàpselt viimaselt hetkel lappab ametnik mu pabereid, siis tòstab silmad ning vaatab imestunult yle prilliklaaside:”Kulla tydruk, aga kus on teie viimase viie aasta pangatehingute vàljavòte, notari allkirjaga ja itaalia keelde tòlgitud?! Oi-oi, nii elementaarne asi tegemata jàànud.” Itaalias on nii absurdne kòik, et tòesti ma ei imestaks, kui nii làheb.
Itaalia valitsus algatas eelmisel aastal uue programmi, mille eesmàrk on koostòòs Itaalia Postiga lihtsustada elamisloa taotlemist. Varem tuli elamisloa taotlemiseks minna questurasse (see on umbes nagu politseijaoskond). Questuras oli siis nàiteks kolmapàeva ja neljapàeva hommikul kl 10-11 vastuvòtt ja sada inimest jàrjekorras tunglemas ja yldse toimus ilge inimvààrikuse jalge alla tallamine. Nyyd saab teoreetiliselt ka postkontoris dokumente sisse anda. Niisiis, lugesin tàna hommikulgi veel kòik asjassepuutuvad itaaliakeelsed kodulehekyljed làbi ja jalutasin enesekindlalt postkontorisse, olles eelnevalt veendunud, et see ikka on kònealuses programmis osalev postkontor ja puha. Ma isegi helistasin sinna postkontorisse, veendumaks, et see on avatud. Nimelt Poste Italiane kodulehel oli kirjas et on avatud, aga Itaalias ei ole reeglina kombeks kodulehti kaasajastada.
Niisiis jalutasin postkontorisse. Tànavaààrses pargis òitsesid moonid ja Tundmatud Kollased Lilled, pàike paistis, mànnid lòhnasid. Kyll on ilus talveilm Itaalias!
Jòuan kohale, jàrjekord nagu boamadu. Ma olen juba paar korda kàinud postkontorites hàngimas, nii sebin end oskuslikult òigesse sappa. Ootan ilusti kannatlikult pool tundi. Jòuan leti ààrde, kannan oma jutu soravas itaalia keeles ette. Heatujuline noormees, suur feik-teemant kòrvaròngaks, kuulab mu viisakalt àra ja teatab, et kui ma esimest korda elamisluba taotlen, pean ikka questurasse minema. Selgitan, et questuras òeldi mulle selge sònaga, et saab postkontoris elamisloa dokumendid sisse anda. Noormees teatab selle peale, et questurad on tropid ja nad ei viitsi osaleda selles Poste Italiane programmis ja saadavad kòik immigrandid postkontorisse ja et tegelikult ma pean ikka questurasse minema. Tàpsustan, et kuidas ta kommenteerib olukorda, et igal pool asjakohastes veebsaitides on kirjutatud ja ka lausa kahes erinevas questuras on mulle vàidetud, et nii esmakordse kui ka korduva elamisloa taotlemise korral vòib dokumendid postkontorisse sisse anda ning tema nyyd ei vòta mu dokumente vastu. Kòrvarònga-mees jààb enda versiooni juurde, keeldub dokumente vastu vòtmast ja teatab et mingu ma ikka questurasse.
Ta oli lausa nii lahke, et kirjutas mulle questura nime ja telefoninumbri paberilehe peale. Questura aadressi ta ei teadnud, soovitas helistada. Kysisin irooniliselt, et kas sellel numbril muidu keegi telefonile vastab. Noormees muigas vaid. No ma ei hakanud brutta figurat tegema. Teadsin isegi, et keegi ei vasta sellel numbril.
Kòmpisin mòtlikult kontorisse tagasi. Pàike paistis, mòòduvad autod kiiskasid silmipimestavalt, moonid tuikusid tuule kàes ja mànnid sahisesid rahustavalt. Jah, Itaalia talv sobib mulle vàga hàsti.
Helistasin Kòrvarònga-mehe antud numbril, selgitamaks vàlja, millal lugupeetud questura mind vastu vòiks vòtta.
Valin numbri. Kutsub. Korraga – viuhh! – virutatakse toru hargile. No ma pole kade, helistan uuesti. Selle peale kòlab itaaliakeelne automaatvastaja teade, et kòik operaatorid on hetkel hòivatud ja helistage uuesti. Side lòppeb. Mòtlen positiivselt, et làks isegi hàsti, et inimese hààlt kuulsin. Tavaliselt, kui Itaalias kuskile ametiasutusse helistada, ei kuule sellist fànsit automaatvastaja teadetki.
No ma sain Kòrvarònga-mehe kàest ka comune di roma numbri. Helistasin comune di roma numbril, et ehk nemad oskavad òelda, kus see mainitud questura asub ja millal vastuvòtuajad on ja puha. Energiline naishààl selgitab sòbralikult, et comune di romal pole questuradega mitte midagi pistmist ja annab mulle teise numbri, mis olla vàidetavalt kònealuse questura telefoninumber. Kurdan, et questura on pisut antisotsiaalne, aga proua soovitab kindlameelselt enda pakutud numbril helistada. Haaran òlekòrrest, kysides, et ega juhuslikult mingit veebsaiti pole, kus questura aadress kirjas. Ei, meie siin comune di romas ei tea ju questuradest ja veebsaitidest midagi, helistage antud numbril ja kysige. No tànasin teda tema lòputu lahkuse eest. Helistasin antud numbril. Seekord polnud isegi mitte automaatvastaja teadet.
Sportlikust huvist helistasin veel paar korda sellel numbril, mis ma comune di roma proualt sain. Neljandal korral –pidin yllatusest telefoni kàest pillama! – vastab telefonile kàhe naishààl.
Meil oli pikk ja sòbralik chit-chat, mille tulemusena koorus vàlja info, et kui mu elukoht on registreeritud Chieti piirkonda, siis ma pean kindlasti Chietisse minema questurasse. Kysisin ka postkontorite kohta ja talle tuli suure yllatusena, et Kòrvarònga-mees mu dokumente vastu ei vòtnud. Kardan, et kokkuvòttes ta kuumenes yle vist. Nimelt esitasin sellise loogelise kysimuse, et kui talle teadaolevalt saab ka postkontoris dokumendid sisse anda ja seda ka esmakordsel elamisloa taotlemisel, siis miks ta ytleb, et ma pean Chietisse questurasse minema dokumentidega sahistama. Selle nipiga kysimuse peale hakkas ta kordama - justkui plaadimàngija- et ma pean Chietisse minema. Eeldan, et siin on mingi trikk peidus.
Nii et ma pean vaba pàeva vòtma ja Chietisse sòitma, lootuses, et seekord on ka mòni immigratsiooniametnik tòòle tulnud. Kahju, et sinna helistada ei saa. Muidu ma helistaks ja kysiks jàrele, enne kui hakkan vaba pàeva vòtma. Siin ylemused suhtuvad ypris jàiselt vaba pàeva vòtmisesse vòi enne kella yheksat òhtul kontorist lahkumisesse. Nii et mul on valida - kas olen illegaalne tòòtaja vòi tòòl halvas kirjas.
Ega ma interneti pakutavaid vòimalusi pàris maha kandnud ei ole. Leidsin, et www.romeguide.it on kirjas mingid immigratsiooniasutuste aadressid, kuhu vòiks Roomas minna teoreetiliselt. Ma ei julge nendesse kohtadesse yksi minna. Nàen vaimusilmas, et hàngin kolm pàeva jàrjekordades koos pesemata puhvaikades inimestega ja varastatakse veel rahakott ka àra. Pole kedagi kaasa ka vòtta, sest Roku on tòòl kogu aeg ja sòpru mul pole Roomas. Pealegi pole ykski sellel veebsaidil olevatest aadressidest tàpselt elamisloa vàljaandmisega tegelev asutus, vaid mingid laste registreerimise asutused ja mitte-EL kodanikele mòeldud asutused jamaiteamisveel. Jah, ma tean – excuses, excuses...
lunedì, febbraio 12, 2007
Tàna vedas
Projekt Mòttetus Màgilinnas sai otsa. Sellega seoses veedan ma nàdala Roomas. Bussijuhid tàna ei streikinud, mistòttu oli erakordselt muretu tòòle tulla.
Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.
Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.
Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.
Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.
Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.
Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.
Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.
Tàna hommikul olen yldse ònnesàrgi selga pannud. Nimelt mul vedas! Kui tòòle jòudsin, siis sain terve maja sadadest tòòlaudadest kòige viimase vaba lauakese endale broneerida. Siin on isegi vòrgukaabel olemas imekombel. Tihti ei ole vòrgukaablit. Siis peab selle kuskilt tyhja laua pealt varastama.
Meil on siin selline systeem, et kontoris pole kellelgi tòòlauda ette nàhtud, kuna idee poolest peaksid kòik kodanikud kliendi juures tòòtama. Kes on luuser ega kliendi juurde minna ei saa, peab kontoris tòòtamiseks eelnevalt intranetis tòòlaua broneerima.
Kui intranetis ei jòua/ei viitsi broneerida (mina!), siis plaan B on spetsiaalne kiosk kontori retseptsioonis. Kioski screensaver on suur logo 'rome events'. Esimesel pàeval, kui kontoris koolitus oli, mòtlesin ròòmsa yllatusega, et vahi kus kultuurne firma - reipa turistina eeldasin, et 'rome events' tàhendab kontserte, nàitusi ja teatrietendusi. Ega ma siis kàed rypes ei istunud - otsustasin Rooma syndmustega end proaktiivselt kurssi viia. Katsusin ekraani. Screensaver lahustus ning ekraanile ilmusid sellised valikud, et 'broneeri tòòkoht' ja 'broneeri koosolekuruum'. Pettusin pisut.
Siin on tore asi veel see, et helpdesk rààgib ainult inglise keeles.
Koolituse ajal òpetati, et kui helpdeski helistate ja inglise keeles (minu tàpsustus: hindu aktsendiga inglise keeles) vastatakse, siis àrge visake toru hargile. Itaallased teadupàrast ei ole teab mis pàdevad inglise keele rààkijad ja seda ka siis kui tòòtavad rahvusvahelises firmas. Klassikaline juhtum olla, et itaallane helistab helpdeski, kuuleb oodatud itaalia keele asemel inglise keelt ja viskab ehmatusega toru hargile.
Vot selline haitek firma on meil. Mulle meeldib.
Kàesolev nàdal tòotab tulla huvitav.
Vòtan vaba pàeva, et reisida Chietisse (see on umbes 200 km Roomast) elamisluba tegema. Mul on kòik dokumendid juba valmis ja igast asjast neli koopiat tehtud. Olen kàinud palju ujumas, mistòttu on arenenud ka kiirus ja vastupidavusvòime. Loodan skoorida.
Ja siis reedeks on planeeritud kommunikatsioonikoolitus itaalia keeles. Tòotab tulla ainulaadme meelelahutus - ma ei tea kuidas teistel, aga mina isiklikult pole kunagi kàinud itaaliakeelsel kommunikatsioonikoolitusel. Olen elevil.
venerdì, febbraio 09, 2007
Il mio bloghetto
Mulle meeldib itaalia keel. Mida rohkem seda oskan, seda rohkem meeldima hakkab.
Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.
Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.
Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.
Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.
Esiteks on itaalia keel vàga meloodiline ja kòrvale hea kuulata.
Teiseks pakub itaalia keel ohtralt vòimalusi sònamàngudeks, grammatiliste reeglitega manipuleerimiseks ning zhestidega kombineeritult on vòimalik luua pidevalt uusi ja yllatavaid kombinatsioone. Nàiteks mina olen eriti kòva kàpp uute kombinatsioonide loomisel, seoses sellega, et kobamisi arenevat keeleoskust kompenseerib edukalt leidlik fantaasialend.
Huvitaval kombel saab itaalia keeles enamuse olukordi lahendada sònaga ‘bella’ (ilus). Teen banaalse jàrelduse, et see tuleneb itaallaste hàstiarenenud ilumeelest. Vàhemalt majade loomisel (tàpsustus: enne eelmise sajandi kuuekymnendaid aastaid).
Nàiteks kui keegi kysib keerulise kysimuse ja kohe vastata ei oska, ytleb itaallane ‘bella domanda’. Sotsiaalselt pàdev inimene on ‘bella figura’. Kui itaallane midagi huvitavat vòi toredat tegi, oli see ‘bella esperienza’. Hea film on 'bel film'. Tore pàev on 'bel giorno'. Mul hetkel ei tule rohkem nàiteid, aga ega te niikuinii neid rohkem lugeda viitsiks.
Yldiselt on nii, et kui itaallane mingile nàhtusele reageerib, siis 80% juhtudest on esimene keelele tulev sòna ‘bella’. Kui miski ei ole ‘bella’, siis on see tavaliselt ‘brutta’ (inetu). Nàiteks ‘brutta figura’ on yldlevinud termin inimese kohta, kes ebaviisakalt kàitub vòi lollist olukorrast vààrikalt vàljuda ei oska.
Peale ‘bella’-fenomeni on veel yks asi, mis mulle itaalia keeles meeldib. Grammatiliselt nimetatakse seda diminutiiviks, màletan ma uduselt itaalia keele tunnis rààgitut (oli suvi ja ilus ilm ja tunnid algasid hommikul vara ja ma olin magamata alati ja polnud kohvi joonud ja sellega seoses ma ei màleta kòiki asju, mis tunnis rààgiti). Pòhimòtteliselt tàhendab see seda, et iga nimisòna tàhendust on vòimalik muuta, kui sòna lòpuga pisut màngida.
Uurigem seda nàhtust bloginduse nàitel.
Blogi on itaalia keeles ‘il blog’. Seda, kes inglise keelest tuletatud sònade suhtes otsustab, kas nad on isased vòi emased, ma pole veel vàlja selgitanud, aga ma jàtkuvalt tylitan erinevaid inimesi selle bella domandaga.
Niisiis, Suur Isane Blog, ei ole see mitte lihtsalt mingisugune ‘il blog’, vaid hoopiski ‚blogone’.
Teisest kyljest jàllegi –suur, isane ja kole blog on ‘bloggaccio’.
Pisike isane blog on ‘bloghino’. Nàiteks ma pakun, et kui blogi eksistents on veel algusjàrgus, siis ta on ‘bloghino’.
Pisike armas isane blog on ‘bloghetto’. Nàiteks roosa blog vòib vabalt olla ‘bloghetto’, sòltuvalt muidugi sellest, kuidas vaataja roosasse vàrvi suhtub. Itaalias ei ole isastel roosa vàrviga probleeme.
Vòib òelda ka ‘bloghettino’ – nii saab blogi mòòtmeid veelgi vàhendada, aga vàidetavalt pole see versioon grammatiliselt kòige korrektsem. Ma arvan, et bloghettino on selline beebi-tasemel blog. Nàiteks, et on tehtud esimene‘tere-maailm’ stiilis sissekanne.
Ekstra armas pisikeste mòòtmetega isane blog on ‘bloguccio’.
Samas kui on tegemist pisikese, aga ilusa isase blogiga (juhin tàhelepanu - ilus, aga mitte armas!), on parem kasutada sòna ‘blogherello’. àgedamad fotoblogid on 'blogherellod' minu arvates.
Vabandan kòigi itaallaste nimel naisòiguslaste ees seoses sellega, et emase blogi kysimus siinkohal kàsitlemist ei leidnud, kuna blog on meessoost sòna.
giovedì, febbraio 08, 2007
Vaatamisvààrsused
Tàna algab fotosari 'Itaalia huvitavamaid vaatamisvààrsusi, pildistatud Nokia telefoniga'.
Sarja esimene pilt on Kolosseumi interjòòr.
Miks Kolosseum? Miks interjòòr? Sellepàrast, et selle kuulsa vareme vàlisvaadet olete kindlasti kòik nàinud, aga seestpoolt tehtud pilte nàidatakse harva. Siin on oma loogika tegelikult. Kui selle vareme interjòòri kòik pildi pealt tasuta nàha saaksid, siis ei maksaks nad Rooma saabudes Kolosseumi pààsemise eest 10 eurot, veendumaks oma silmaga, et Kolosseum nàeb seest vàlja pòhimòtteliselt samasugune nagu vàljast. Lisan vàikese infokillu, mida ehk ilma Kolosseumi kylastamata ei ole vòimalik vàlja selgitada - seal elavad metsikud tuvid ja kassid. Nyyd jagasin ka selle teadmise teile tasuta vàlja :)
Kolosseumis on on vòimalik ka 3,5 euro eest osta giidi teenuseid, aga vòin kinnitada, et 'Lonely Planet Italy' raamatus on tàpselt sama jutt Kolosseumi kohta kirjas, mida see giid rààkis. Ei rohkem ega vàhem. Vàidaks isegi, et rohkem, sest raamatus on vareme pilt, aga giid ei andnud vareme pilti kaasa meile.
mercoledì, febbraio 07, 2007
Ellujààmistaktika - kas opportunism vòi optimism?
Alguses kui ma hakkasin Itaalias Rokul kylas kàima ja itaallastega tutvuma, siis imestasin selle yle, et itaallastel on kahtlaselt vàhe vaja selleks, et ònnelik olla. Ka seiklusi ei kipu nad eriti otsima (kui armuseiklused vàlja arvata muidugi). Olin nimelt arvanud, et lòunamaise temperamendi juurde peaks kàima ka fantaasiarohkelt veedetud vaba aeg ja palju kòrgemad nòudmised meelelahutusele, kui pòhjamaiselt letargilises Eestis.
Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.
Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.
Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.
Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.
Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.
Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)
*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.
Nyyd mòistan, miks itaallased on kogu aeg positiivsed ja miks pidu Itaalia moodi tàhendab alati ja iga kord tàpselt seda, et syyakse òhtust, jalutatakse kesklinnas natuke ja minnakse koju magama.
Esiteks ei ole Itaalias vòimalik elada, kui sa pole loomult optimist. Sest ykski reegel ei kehti ja mitte miski ei funktsioneeri nii nagu peaks. Kòik vòib vabalt pekki minna. Ja làheb ka. Vahel harva ei làhe. Et mitte meeleheitest vannitoa aknast alla viskuda, peab optimistlikult lootma, et seekord ei làhe kòik pekki. Kui ikkagi làheb pekki, tuleb loota, et ehk jàrgmine kord ei làhe ja kui ei làinud pekki, siis ongi pòhjust ròòmus olla. Ja me ei rààgi siinkohal suurtest globaalsetest asjadest nagu àritehing vòi jalgpall vòi ilmastikuolud.
Toon nàite.
Àrkad hommikul, làhed vannituppa. Vaatad – soe vesi. Mòtled, olgu jumal tànatud, saab sooja veega pesta end. Vàljud uksest – lift tòòtab. Imestad sind ootamatult tabanud ònne yle, astud lifti. Vàljud liftist ja ròòmustad – seekord ei jàànudki lifti kinni. Làhed bussipeatusesse, nàed – oi, buss tuleb! Mòtled ròòmsalt, et kyll on mugav tòòle minna, neil pàevadel kui bussijuhid ei streigi. Vàljud òiges peatuses bussist, kobad taskut ja naeratad – nàe, rahakott veel alles ja isegi buss peatus tàna. Vàhe sellest – buss peatus lausa òiges kohas. Jòuad tòòle, nàgu naeru tàis, tervitad kolleege ònnest sàrades - siiamaani on ju kòik hàsti ja midagi pole pekki làinud. Uksekaart tàna toimib – ennàe ròòmu! Eile nàiteks oli error error. Vòrk polegi tàna (veel) maas – teed juba ettevaatlikke jàreldusi, et oled ònnesàrgis syndinud. Làhed koosolekule. Ka teised asjaosalised jòuavad kohale, ainult pooletunnise hilinemisega. Mòtled, kyll on hea, et seekord enamus inimesi kohale tulid. Ega nad ei jàànudki palju hiljaks. Noh ja niimoodi siis pàev kulgeb.
Aga see hiilgav algus ei tàhenda, et sa pàeva jooksul lifti kinni ei jàà, et su telefoni vòi rahakotti kontoris keegi àra ei varasta, et bussijuhid vahepeal streikima ei hakka ja et lòuna ajal Itaaliat troopiline torm ei taba, millega seoses su kodu hàvib ja varakindlustaja on su kodu paberid àra kaotanud ega maksa pappi. Vòib vabalt juhtuda, et ylemus teatab sulle, et tahab sinuga kl 5 òhtul rààkida, mis reaalsuses tàhendab, et kella 5ne koosolek toimub hoopis pool kymme òhtul. Isegi ei vabanda, nòme topis selline! Saabud tòòlt kl 11 òòsel. Nàljane, sest kòik kohad on juba suletud, kust syya saab. Vajud kurnatult voodisse ja mòtled enne uinumist: ‘oli tore pàev… rahakott on alles ja lift tòòtas veel òhtulgi.. kui ykskord varem tòòlt àra saan, jòuan ehk keemilisest puhastusest pyksid àra tuua, mis ma sinna jòulude ajal viisin’.
Vot nyyd ma mòistan, miks itaallased eriti fantaasiarohkelt vaba aega ei veeda ja miks itaallased on kavalad ja kiire reaktsiooniga ja miks itaallased asju eriti pikalt ette ei planeeri.
Igapàevane elu pakub siin ohtralt seiklusi ja ebamààrasust – kui sa pole optmist, vàlkkiire reaktsiooniga ega kaval, jààd elu hammasrataste vahele. Iga pisimagi igapàevase tegevuse puhul (koosoleku kokkuleppimine, elamisloa taotlemine, bussipileti ostmine) on kaks vòimalust – skoorid vòi ei skoori. Kui ei skoori, siis tuleb kiirelt plaan B leiutada ja ega sellegi plaani skoorimise tòenàosuse teab mis kòrge pole. Kunagi pole varianti, et vòid kindel olla millegi suhtes. Elu on siin ònnemàng ja Itaalia on justkui yks suur kasiino*-poolsaar.
Alguses arvasin, et meelelahutus Itaalia moodi on igav. Togisin Rokut, et vaja ikka nàdalavahetusel minna màgedesse matkama vòi hobuseid vaatama vòi sukelduma vòi kasvòi mingi pidu korraldada kodus. Nyyd mòtlen minagi, et vabal ajal on hea lihtsalt kuskil rahulikult olla, pereringi sulguda ja kòht tàis syya. Òige mul tarvis seiklusi ja segadust, seda saab niigi iga pàev. Roku nàib arengutega rahul olevat - saab jàlle itaallase moodi nàdalavahetusi veeta :)
*’Casino’ ei tàhenda itaalia keeles mitte ‘màngupòrgu’, vaid hoopis ‘bordell’ ning populaarses slàngis kasutatakse seda sòna, kirjeldamaks mastaapset segadust vòi arusaamatust.
martedì, febbraio 06, 2007
Veel paar mòtet
Tàna ca kella 7st alates on kòik Itaalia bensiinijaamad 48 tundi suletud. Sitsiilias pisut kauem kui 48 tundi.
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/
Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?
Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.
Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)
Nimelt valitsus tahab kytuseturgu liberaliseerida, mis praktikas tàhendab vàidetavalt seda, et ka supermarketid vòivad hakata kytust myyma. See omakorda tooks kaasa tiheneva konkurentsi ja hindade alanemise, mis pole kytusemyyjate arvates soodne lahendus. Nyyd nad siis streigivad. /see on koht, kuhu tuleb ebaviisakas sòna, aga ma olen hàstikasvatatud (vòi siis silmakirjalik, kuidas soovite) ega kirjuta siia seda ebaviisakat sòna/
Eile avaldati Itaalias uuring, mille kohaselt on siin kòigist Euroopa riikidest kòige kulukam pangakontot omada. Keskmiselt tuleb pangakonto pidamise eest pangale maksta 180 eurot aastas. Hollandis olla kòige odavam - saab ainult 35 euroga hakkama. Eestit ei olnud Euroopa riikide nimekirjas, millega seoses tahaks teada, et kas keegi teab, palju Eestis pangakonto omamine keskmiselt maksab?
Ma nii tahaks tuua sinuni, Kodumaa, positiivsusest ja rahulolust sillerdavaid sissekandeid Itaalia elust, aga no ei leia materjali. Loodus on siin ilus ja toit maitsev ja inimesed sympaatsed, aga ei saa ju kirjutada iga pàev naiivselt toidust ja pàikesepaistest ning ignoreerida yhiskonna màdapaiseid, mis mu silme ees kobrutavad.
Muide, B.Severgnini on oma raamatus “Bella Figura” kirjutanud, et vàlismaalane, kes pole Itaalias viibides tundnud meeleheidet ja frustratsiooni, on suurelt petta saanud. Vàhemalt ma pole petta saanud, see on kindel :)
Jalgpall
Itaalia keeb ja kihiseb. Nagu kòik teavad, sai jalgpallirahutuste kàigus politseinik surma.
Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.
Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.
Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.
‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.
Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.
Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.
Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.
Eile òhtul, kui hotelli ‘Roos’ jòudsin, nàidati juba kòigis telekanalites tundide kaupa politseiniku matuseid. Politseiniku teismeline tytar luristas ninaga ja luges kortsus paberi pealt ette pika kòne. See oli vàga ebaloogiline kòne, aga ma parem ei ironiseeri selle yle, sest tytarlaps oli ikkagi stressis ja ma arvan, et stressis inimeselt ei saa loogilist kònet oodatagi. Esiti arvasin, et ei saa itaalia keelest hàsti aru, aga kuna seda kònet ònnestus ilma erilise pingutuseta vàhemalt 8 korda òhtu jooksul kuulata, siis imestasin siiralt, kuidas ikka mòne inimese aju funktsioneerib. Justkui hukkunud politseiniku perel veel vàhe kannatusi oleks - nyyd nàidati seda piinlikkusttekitavat kònet korduvalt kogu Itaalia rahvale.
Palju parem kòne tuli politseiniku leselt. Lihtne, kuid jòuline sònum, head kujundlikud nàited, veenev esitusviis. Kui ta selle kòne oma peaga vàlja mòtles, siis minu arvates vòiks poliitikuna karjààri teha kyll. Tuhanded tànavale kogunenud inimesed aplodeerisid tormiliselt, kui politseiniku laip neist mòòda kanti.
Siin Itaalias on spordi- ja noorsoominister, kes on nagu Erika Salumàe, aga pisut blondim ja shikim. Oranzhide prilliraamidega. Vot see spordi- ja noorsoominister on yleòò seleebritiks saanud, sest virvendab kaamerate ees ja vangutab murelikult pead. Istus esireas nii politseiniku matustel kui kòikvòimalikes teledebattides ja pressikonverentsidel.
Eile òhtul leidis aset maraton-jutusaade. Kòik olulised jalgpallitegelased ja eelmainitud minister olid kohal, nòjatusid soliidselt pehmetesse tugitoolidesse ning arutasid, mis turvameetmeid nyyd staadionid rakendama peavad ja yleyldsegi kuhu Itaalia sedasi jòuab, kui rahvusliku spordiala liinis valitseb selline korralagedus ja kui piinlik nyyd meil on teistele rahvastele otsa vaadata.
Meil siin Tehases on jalgpalliskandaal puhunud elu sisse Itaalia regioonidevahelisele vaenule. Pòhja-Itaaliast pàrit kodanikud arvavad, et sellised juhtumid on tavapàrane Lòuna-Itaalia elu ja Lòuna-Itaallased (tàpsemalt M ja S) protesteerivad nòrgalt. Et point selge oleks, saatis Pòhja-Itaaliast pàrit G1 kòigile laiali lingi uudisega, et sel nàdalavahetusel toimus M-i kodulinnas sònavahetus kahe autojuhi vahel (mingi peatee andmise probleem tekkis), mille kàigus yks asjaosaline nàrvi làks, teise maha lasi ja veel paari inimest haavas.
‘Mis nyyd edasi saab? Kas tòesti jalgpallikohtumised keelatakse Itaalias àra?’ arutlevad ajakirjanikud murelikult vàljaspool Itaaliat.
Mina pakun oma paarikuise Itaalia-kogemuse najal vàlja jàrgmise stsenaariumi.
Tàna on teisipàev eksole.
Hiljemalt neljapàevaks on poleemika lòppenud.
Umbes nàdal aega on staadionid suletud. Valitsus samal ajal arutleb palavikuliselt uute jalgpalliteemaliste seaduste yle. Kuna probleemi aktuaalsus vàheneb iga pàev, vàheneb ka valitsuse innukus ning kokkuvòttes ei saa ka seadused teab mis karmid olema. Vòi kui tulevad karmid seadused, siis programeeritakse nende sisse tuhat erandit vòi yleminekuperioodi, sest ka valitsuse liikmed on inimesed – nad ju teavad, et niikuinii staadionite omanikud neid seadusi jàrgida ei kavatse eriti.
Umbes paari nàdala pàrast hakkavad hiilimisi toimuma pisemat sorti jalgpallikohtumised, siis suuremad ja umbes paari kuu pàrast on kòik staadionid avatud ja endine olukord taastunud.
Jàrgmisel aastal vòib juhtuda, et saab jàlle keegi jalgpallirahutustes surma, nàiteks politseinik, jalgpallur vòi eelkooliealine laps vòi immigrant Pakistanist. Siis tòstavad kòik itaallased jàlle kàsi taeva poole ja kurjustavad, et kas eelmise aasta nàitest veel vàhe oli ja kuhu me sedasi jòuame ja yldsegi, meil siin Itaalias on ilge korralagedus ja selles kòiges on syydi Naapoli ja millal lòppeb maffia ylemvòim. Paar pàeva toimuvad kòigis telekanalites kònepidamise meistrivòistlused kòikvòimalike asjaosalistega. Vox populi vòtab sòna. Valitsus tòòtab palehigis paar pàeva, istudes hiliste òòtundideni koos ja lihvides teoreetiliselt kehtivaid seadusi staadionite turvanòuete teemal. Mòòdub nàdal ja olukord normaliseerub taas.
Miks ma nii arvan?
Esiteks on kaos ja korralagedus Itaalia yhiskonna fundamentaalne element.
Teiseks on siin igal aastal mingi sarnane jalgpalliskandaal vòi rahutus aset leidnud, mille laineharjal on juba ammugi vastu vòetud seadused, kus jalgpallistaadionite turvameetmed tàpselt kirjas. Ei saa just òelda, et poliitikute pingutused tàiesti luhta oleksid làinud :) Itaalias on tàpselt kolm staadionit, mis seadusega kehtestatud turvanòuetele vastavad. Staadioneid, kus kindlasti peaksid needsamad seadusega kehtestatud turvanòuded kehtima, on umbes 1000.
venerdì, febbraio 02, 2007
Nàdala sòna - kultuurierinevused
Terve òò ja tànase hommiku olnud Itaalia tuleviku suhtes murelikult meelestatud.
Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)
Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!
Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...
Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?
Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.
Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.
Kàisin Roomas òhtust sòòmas kahe kolleegiga, M-i ja L-ga. (M ei ole seesama M, kes kaustiku kaotas vaid yks teine M, kes on meie firmas selline middle-manager tyypi tegelane)
Yhesònaga M rààkis, et ta tòòtas poolteist aastat Saksamaal. Haistsin intriigi ja kysisin vilkalt, et kuidas oli Saksamaal tòòtada.
M: Tavaline.
Punusin intriigi: Aga mis sind kòige rohkem yllatas sakslaste juures?
M: Sakslased on vàga punktuaalsed.
Mina: Ahah.
M: Tegelikult sakslased on lollid!
Mina: ????
M: Nad lepivad kokku koosoleku lòppemise aja ja siis kui see aeg kàtte jòuab, siis kòik làhevad koosolekult minema. No kuidas nii asju arutada saab yldse?
Mina: Ahah… (Mòeldes samal ajal, et normaalne systeem. Ma olen kogu aeg tugevalt selle poolt olnud, et koosolek peab lòppema ettenàhtud ajal vòi veel kiiremini. Aga ei saa ju host country esindajat solvata, nii otsustasin oma seisukohta mitte vàljendada) Ee… seda et… Itaalias ei ole siis nii vòi?
M: Ei ole! Itaalias ikka kestab koosolek niikaua, kuni asjad arutatud saavad. Kunagi ei lepita kokku, mis kell koosolek lòppema peab!
Mina: Aga mis siis saab, kui koosolek venib ja jàrgmiste koosolekute aeg kàtte jòuab?
M: Siis jàrgmised koosolekud lykatakse edasi!
Vajusin mòttesse... Liigne mòtlemine pole abiks tegevus, sest sain enda teadmata hakkama solvanguga (nimelt hiljem Roku selgitas, et ma olla koledasti solvanud M-i)
Mina: Aga see on ju ebaefektiivne. Nii kulub palju rohkem aega tòò tegemise peale.
M: No mis vahet seal on, tulemus on ju sama!
(nyyd tuleb see solvangu koht)
Mina: No kui pàris aus olla, siis ma olen tàhele pannud, et kuigi meie tiim teeb iga pàev 12 tundi tòòd, saab selle tòò 3 tunniga tehtud, kui aega efektiivsemalt kasutada.
M: No mis siis! Tulemus on ju sama!
Mina : Mhm...
Ei hakanud ytlema, et selle asemel et iga pàev 12 tundi kontoris hàngida, on ju palju meeldivam teha tòò kolme tunniga àra ja nautida pàriselu - viibida sòprade ja pere ringis, kàia trennis, kontserdil ja kinos, lugeda raamatuid, kasvòi pàevitada. Muide, M-l on kolm last, kes nàevad teda viimased kaheksa aastat ainult laupàeviti ja pyhapàeviti, sest issi lahkub kodust ja naaseb siis, kui kòik magavad. Kas poleks temalgi toredam oma tòò kiiremini àra teha ja lastega rohkem tegeleda, selle asemel, et tobedalt pikki ja eesmàrgituid koosolekuid pidada, iga tund viisteist minutit kohvipausi pidada, nokitseda kolm pàeva presentatsiooni kallal, mille saab kahe tunniga tehtud ning mòne aasta pàrast imestada, et miks lapsed narkotsi panevad ja koolis ei kài ning naine on armukese sebinud?
Jah, ma ei hakanud seda kòike ytlema. Need mòtted lihtsalt praegu kobrutavad mu sees praegu. Pole mòtet sellisest asjadest Itaalias rààkida. Keegi ei mòista mind.
Itaalia on ilus maa.
Itaalias paistab iga pàev pàike.
Itaallased on ròòmsad ja muretud inimesed.
Itaalia on Euroopas kòige madalama tòòjòu produktiivsuse kasvuga riik.
Itaalia on Euroopa kòige madalama majanduskasvuga riik.
Itaalia on on globaalses konkurentsis Euroopa suurim kaotaja.
Ma olen nòus umbes aasta tagasi The Economistis avaldatud vàitega, et 25 aasta pàrast on Itaalia konkurentsivòime ja majanduse arengu mòttes sama, mis hetkel Argentiina.
Eestis asuvat kinnisvara ma maha ei myy ja pangakontot ei sulge. Kes teab, millal pean siit pògenema kommunismitondi vòi majanduskriisi eest.
giovedì, febbraio 01, 2007
Veel kultuurierinevusi
Itaalia korporatiivsed kohvijoomise kombed on mu Eesti sòprade seas suurt imestust àratanud, mistòttu jagan neid siinkohal ka laiemas ringis.
Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.
Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.
Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.
Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.
Aga alustagem làhtepunktist, ehk Eestist.
Nagu kòik teavad, kàib Eestis asi nii, et kui tòòl viibides tuleb kohvi vòi muu joogi tarbimise tuju, tòustakse laua tagant pysti. Vòetakse oma isiklik tass. Siirdutakse sellesse kohta, kus kontoris asub kohvimasin ja veekeedukann. Valmistatakse oma vedelik, rààgitakse paar minutit juttu teiste inimestega, kes juhuslikult làheduses viibivad ja minnakse laua juurde tagasi. Vedelikku tarbitakse laua taga, tòòd tehes. Kui on vàga eriline side mòne inimesega, siis kutsutakse teda vahel endaga kaasa kohvi vòtma. Aga suvalisi inimesi ei kutsuta. Yldiselt ei ole kohvinurgas synnis liiga kaua hàngida.
Vahepeal ma tòòtasin Londonis.
London on suur linn ja seal on hoopis teistsugused kombed.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis tòuseb ta laua tagant pysti. Teeb 5 m raadiuses (sest Londonis on enamasti mòòtmatud open-space kontorid) tiiru et korjata kolleegide kàest nende joogitellimused ja raha ning jalutab làhedal asuvasse Starbucksi vòi Costasse ning ostab kòigile teed vòi kohvi. Muide kui keegi tellib ‘normal tea’, siis see tàhendab tee piimaga.
Umbes 15 minuti pàrast saabub janune kolleeg tagasi, kaasas 4-10 erinevat plasttopsikus jooki. Jagab tellimused laiali - Johnile ‘normal tea’, Mahmudile tee piimata, Ericale suur cappuccino suhkruga, Li Mengile moccacino vahukoorega ja Denise’le decaf suhkruasendajaga.
Kui kòik valmis, on aeg maanduda oma tòòkohale ning asuda tarbima mòòdukalt jahenenud piimaga teed.
See eelnev protseduur kàib kòigi selliste vedelike kohta, mis ei ole vesi. Nimelt vett ei pea tòòkatele kolleegidele ette kandma, seda vòib igayks kàia ise automaadist vòtmas.
Nyyd tòòtan ma Itaalias.
Siin toimub kohvijoomine lumepalliefekti pòhimòttel.
Kui kellelgi tuleb vedeliku tarbimise isu, siis ta astub kòige làhemal oleva kolleegi juurde ja hòikab reipalt:’Cafè?!’ Kolleeg tòuseb vilkalt laua tagant pysti ja jalutab kysijaga kaasa. Kahekesi jalutatakse kolmanda juurde ja hòigatakse:’Cafè?!’. Kolmas tòuseb vilkalt laua tagant pysti ning minnakse yheskoos neljanda juurde ja nii edasi. Kui kòik osakonna tòòtajad on koos, jalutatakse naljatledes ja kàrarikkalt vesteldes kohviautomaadi juurde.
Kui meie eelmainitud lòbus seltskond kohale jòuab, on seal tavaliselt juba paar gruppi ees, kes kòik oma anumaid tàidavad ja seltskondlikult vestlevad. Nyyd vòtab yks grupi liige ylesandeks automaadi nuppu vajutada ja ylejàànud grupi liikmetele nende 20 ml surmkanget espressot ulatada. Samal ajal arutatakse viimase poole tunni syndmused làbi – kaasaarvatud need, millest juba skype vòi MSN teel rààgiti. Skype ja MSN on head asjad, aga need ikka ei asenda kehakeelt eksole.
Kohvinurgas hàngitakse niikaua kuni viimane jooja oma kohvi àra joob ja topsiku prygikasti heidab. Seejàrel jalutatakse grupis tagasi ning hargnetakse tòòlaudade juures laiali.
Kohvipausi kutsest keeldumine on pretsedentitu nàhtus. Koosolekutele vòi enda tòòlaua juurde ei vòeta kohvi kaasa.
Ka lòunat ei minda siin yksi sòòma. Kogutakse kontori pealt oma grupi liikmed kokku, oodatakse vajadusel kuni mòni kohmitseja WCs kàib vòi koosoleku lòpetab ja jalutatakse seltskondlikult vesteldes sòòkla suunas.
Pàrast lòunat làhevad suitsetajad òue suitsetama. Mittesuitsetajad jalutavad suitsetajatega kaasa ja tolknevad nurga taga koos suitsejatega kuni nood oma konid elegantselt sillutisele pilluvad. Siis jalutatakse grupiviisiliselt tagasi kontorisse ja hargnetakse laudade juures laiali. Suitsetajatege koos hàngimisest loobumine on pretsedenditu nàhtus. Nàiteks ma ykskord ei làinud òue, sest kylm oli. Pàrast kàisid kòik murelikult kysimas, et kus ma olin ja miks ma òue ei tulnud.
ah et miks ma meeleheitel olen?
1 Yhelgi immigratsiooniametnikul pole infot selle kohta, kuidas kàib elamisloa taotlemine ja mis dokumente esitada. Kindluse mòttes saadavad nad mu jàrgmise ametiisiku juurde, kes saadab mind omakorda jàrgmise juurde, kes saadab mind esimese juurde tagasi ja siis see esimene vaatab mind yllatunult ja saadab neljanda ametiisiku juurde.
2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.
3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.
4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.
5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.
6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.
7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.
NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!
2 Infotelefonile vastab automaatvastaja. Halvimal juhul ei vasta seegi.
3 Asutused on avatud tàpselt siis kui mina pean olema tòòl. Mitte terve tòòpàeva, vaid umbes pool pàeva vòi nii.
4 MITTE KEEGI ei rààgi inglise keelt.
5 Kuna keegi ei tea, mis dokumente on vaja ja mis protseduurid kehtivad parasjagu, siis igaks juhuks dokumente vastu ei vòeta vòi kordub p 1 stsenaarium kuni ametiasutus uksed selleks pàevaks sulgeb.
6 Portaleimmigrazione suunab lahkelt infotelefoni kasutama (see eelmainitud automaatvastaja) vòi kohalikku politseijaoskonda, kus on vastuvòtt nàiteks kolmapàeval kl 10-11 ja neljapàeval kl 11-11.30, kus tòòtavad inimesed, kes saavad palka immigrantidega tegelemise eest ja kes mitte halligi ei tea, sest 'kulla sinjoriina, need reeglid meil siin muutuvad kogu aeg ja me pole veel jòudnud end nende uute reeglitega kurssi viia'.
7 Internetis saadaval olev info on stiilis 'tere tulemast meie kodulehele ja lugupeetud immigrant olge nyyd kena ja minge kohalikku politseijaoskonda vòi postkontorisse nillima'.
NO MIDA KURADIT MA PEAN TEGEMA?!
meeleheide
Nàdala kysimus: kas mònel eestlasel on reaalselt ònnestunud Itaalias elamisluba ehk carta di soggiorno saada?
Iscriviti a:
Post (Atom)
