Vigneti misasja?

Neljapàeval panime Abruzzo veinikaardile oma pisikese (aga nummi) lipukese.

Taustaks niipalju, et Itaalias on igas regioonis Enoteca Regionale ehk regiooni vinoteek - asutus, mis koordineerib kohalike veinitootjate tegemisi, seisab nende huvide eest ja aeg-ajalt sebib igasugu rahastamisprogramme.
Niisiis, neljapàeval oli Enoteca Regionale's koosolek, kus loositi vàlja Nummide, Aga Vaeste Veinikodade boksid Vinitaly'l. Nimelt Vinitaly'l kàivad asjad sedasi, et Suured Veinikojad ostavad endale viissada ruutmeetrit ja ehitavad sinna peened paviljonid. Pisikesed Veinikojad, kellel sellisteks ekstravagantsusteks raha pole, saavad osta kymneruutmeetrised kuubikud regiooni paviljonis. Mòistagi on mòned kuubikud soodsamates kohtades ja mòned jàllegi pisut kapi taga. Selleks, et paremate ja halvemate kohtade jagamisel tylisid ei tekiks, pannakse veinikodade nimedega paberilipikud suurde kasti ja sealt siis tòmmatakse loosi.
Loosi tòmbamine kàis nii, et Tòsine Mees ytles boksi numbri, tòmbas kastist lipiku ja luges veinikoja nime ette. Jàrjega jòuti numbrini 45 ja kui Tòsine Mees luges:"Vigneti Radica, Azienda Agricola Giacomo Radica," kostis saalist "Eh?" "Misasja?". "VINJEETI RAADIKA," aitas keegi teadjam teisi jàrele. "Vinjeeeti radica..." korrati hàmmeldunult ja kirjutati hoolega uustulnuka nime kaustikutesse. "Nelikymmend kuus," jàtkas Tòsine Mees asjalikul ilmel ning tòmbas kastist jàrgmise lipiku.

Sain taaskord yhe brutta figura kirja. Nimelt mu kòrvale istus keegi vàga tuttava nàoga mees, aga mul ei tulnud kuidagi meelde, kust ma teda tunnen. No vòtsin siis hàbenemata kàtte ja teatasin, et me vist tunneme teineteist. Mees vastu, et tunneme jah, sommeljee kursuselt ja et ta màletab mind hàsti, sest mul jài esimeses tunnis osalemata. Mina mòistagi (mul kohe kukub vahel lollisti vàlja) tàpsustasin, et tegemist on kaasòpilasega eksole. Mees vastu, et tegelikult.. khm.. on ta Abruzzo sommeljeede assotsiatsiooni president. Puh..puhh...

Kevad!

Meil siin òitsevad lilled, nàeb esimesi lepatriinusid ja alanud on herne-hooaeg. Head lumerookimist, kodumaa! :)

Tegelikult on pàris pahasti ikkagi

Meil on veinikoja katusega tàitsa pekkis lood viimasel ajal. Ehitajad kàivad ainult kord nàdalas kohal ning katus, mis pidi valmis saama eelmise aasta augustis, on ikka veel pisut poolik.

Tàna oli mul huvitav vòimalus nàha, kuidas Roku Tòòkas Isa katusetegijate pealikuga suhtleb. Ma pole tema nii kuumaverelist palet veel nàinudki!
Nimelt saime siin veinikojas hommikul kokku ja arutasime, et vòiks minna baari kohvi vòtma ja mainisin ettevaatamatult, et kes teab, kuhu katusetegijad jàlle jààvad. Selle peale RTI syttis pòlema, helistas Katuse-Francescole ja kàrkis, et mis fakken sòber sa selline oled, et meid sedasi ummikuse ajad! Meil on siin vaja myygisaal avada ja Cantine Aperte ajaks peab kòik valmis olema, aga katus on ikka tegemata ja aknaid-uksi ei saa ka teha ja yldsegi mis vàrk on, et su mehed kàivad ainult yks pàev nàdalas siin tòòl, kui projekt on isegi juba peaaegu pool aastat tàhtajast yle!
Katuse-Francesco vist vabandas midagi vastu ja selle peale RTI viskas telefoni hargile. KF paistab, et yritas kolm korda tagasi helistada, aga RTI puhises ja pòrnitses telefoni, kàed rinnal risti. Vààga huvitav moodus asjade kokkuleppimiseks. Arvasin, et olen vahel pisut keevaline, aga... I haven't seen nothing yet...

Miks?

Miks ei ole Itaalia postkontorites mitte kunagi postmarke ja ymbrikuid?

Miks vòtab Telecom Italia Mobile'ga lepingu lòpetamine aega pool aastat?

Miks on nii, et kui peale lòunat olen joonud tassi kohvi, siis poole tunni pàrast tahan veel yhte?

Spetsiaalselt Puhvis Kukele..

.. riputasin siia yles mòned lemmikumad pildid, mida nàdalavahetusel hiiglaslikust fotoalbumist oma seebikarbiga pildistasin. Nàiteks selle teise pildi kompositsioon meeldib mulle vàga.

On a completely unrelated topic, meie vàikese-aga-nummi veinikoja koduleht on valmis saanud (http://www.vignetiradica.it/).
Kes viitsib, on lahkesti palutud tagasisidet ja lahmivat kriitikat vàljendama, mille ma siis alandlikult tublidele veebimeistritele R-le & Y-le edastan. Muide, tagasiside teemal tahtsin veel òelda, et kes juba vòtab nòuks meie kodulehe kohta kriitikat edastada, siis paluks tagasihoidlikult veebilehitseja parameetrid ka esitada, sest veebilehitseja parameetreid teadmata ei tea R & Y, kustotsast kòpitsema hakata.

Nàdalavahetusel tabasid mind lausa kaks yllatust seoses sellega, et Roku Tòòkas Isa andis teada, et meie veinikoda on Google Streetview's nàhtaval.
Esiteks ma tahaks teada, millal ta arvutit kasutama òppis? Minu arust hàngib ta koidust ehani viinamàgedes vòi veinikoja ehitamise juures. Mina pole teda kunagi arvuti taga nàinud. Ja kust ta teab, et Google Streetview olemas on? Ja kes oleks Google'st oodanud, et nad Itaalia provintsikylasid pildistada vòtavad? Miks ei ole Tallinnat ja Dublinit Streetview's, aga Tollo on tàies ulatuses yles pildistatud?
Muide veinikoja pildid on tehtud umbes juulis-augustis, kui meil kàisid hoogsad ehitustòòd.

Tàna olen pisut kuri

Hissand milline sovinistlik postitus - keegi eesti spordipede arutleb eesti ja làti naiste jalgevahe yle! Ma olen hàmmeldusest sònatu siin praegu. Kusjuures keegi teine sovinistlik siga on seal kommenteerinud, et annab 10 punkti artikli eest. Kas eesti mehed ongi tànapàeval sellised?

Tàna on mu sovinismiradar eriti tundlik. Lòuna kòrvale Telegiornale't kuulates raevusin mòòdukalt, kui kolmanda uudisena presenteeriti asjaolu, et keegi Maroko immigrant olla Naapolis mingit tòòtuks jàànud Itaalia vanameest aidanud. Itaalias rahvuslikul tasemel àramàrkimist vààriv uudis! Kes oleks kyll oodanud, et Maroko immigrant on vòimeline itaallast aitama! Fakken sovinistid. Uhh...

Eile sommeljee kursusel ujus mulle kylje alla mingi ilase suuga vanamees ja asus mu mobiilinumbrit vàlja pinnima. Mòistagi kysis, et kust ma pàrit olen ja kui ytlesin, et Eestist siis teatas, et "jaaah.... bella gente.. minu restoranis on ka mitmeid inimesi Rumeeniast ja Poolast tòòl ja vàga toredad inimesed, tòesti toredad" WTF, mis kuradi pàrast on alati nii, et kui ma ytlen, et olen Eestist, siis siin òeldakse, et "jaah.. ma tunnen mitmeid toredaid Rumeeniast/Poolast/Albaaniast pàrit kòògitòòlisi/kodude koristajaid/vanainimeste hooldajaid". Andke andeks, aga minge pòrgu kòik!
Vanamehele vastasin leebelt naeratades, et tòòtan turunduskonsultandina. Telefoninumbrit ei andnud. Ja kui ta degusteerimise ajal mingeid oma kommentaare paiskas ja kiitust otsivalt minu poole vaatas, siis vahtisin syvenenult òpetajat ning tegin oma màrkmeid.

Nyyd hakkas parem kohe. Tànan tàhelepanu eest :)

Saame tuttavaks - Helmut Rebane!

Mul on taaskord uus auto - VW Fox.
Uue neljarattalise sòbra perekonnanimi on mòistagi Rebane ning eesnime jaoks sain inspiratsiooni NY taksojuht Helmutilt filmist "Night on Earth".
Tànaseks oleme Helmutiga juba kolm pàeva tuttavad olnud ja pean ytlema, et ta on ikka tàitsa vanakooli idasakslane. Esiteks autoraadio on selline ulmeline instrument, et kui paneeli eest àra ei vòta, siis raadio ennast vàlja ei lylita. Naljakas. Ma arvasin, et selliseid raadiod enam ei toodetagi. Ning on ilmnenud, et tànapàeval veel tehakse selliseid autosid, mis ei nàita òhutemperatuuri. Teisest kyljest jàllegi ei saa jààda tàhelepanuta, et Helmutil on kokku kuus joogitopsikute hoidjat ning teoreetiliselt peaks selle kokku-lahti kàiva raadio saama iPod-ga yhendada. Sòiduomaduste poolest oskan vaid niipalju kommneteerida, et Erlend Isopistega vòrreldes on Helmut pisut puisem - eriti just pidurdussysteem, tànu millele olen viimased kolm pàeva vàga ettevaatlikult pikivahet hoidnud.

Rome wasn't built in a day...

"Rome wasn't built in a day," oleks mu resigneerunud lyhikommentaar meie pulmafotode teemal. Ma siin blogis ei olegi seda infot jaganud, aga kes pulmas kàis, on juba kursis meie legendaarsete pulmafotode saagaga.
Nimelt meil Rokuga polnud eriti aega fotograafi otsida ja niisiis mòtlesime, et ostame lihtsalt mingid ràndom aparaadid, laseme kylalistel pildistada ja pàrast paneme tulemuse internetti yles. Pàris muhe idee, kas pole. Kui aga Roku Tòòtu òde meie plaanist haisu ninna sai, vòttis ta kiirelt juhtimise yle ja "kinkis" meile Pàris Pulmafotograafi, kellega ma siis enne pulmi kohtusin arutamaks, mis stiilis fotod meile meeldida vòiks ja muidki praktilisi kysimusi.

Mina: Et siis millal pildid internetti saavad?
Fotograaf Sandro (hàmmeldunult): Mis internetti?
M (hàmmeldunult): Noh.. eks ikka selleks, et kylalised ja meie ka saaksime pilte vaadata peale pulmi. Ma ise mòtlesin, et kui pulmad on esmaspàeval ja kolmapàevaks saaks pildid yles, oleks pàris hea tegelikult.
FS: Aaaa.. internetti! Ei-ei... mina ei tee internetti. Vaadake, mina pildistan ainult filmi peale.

Ahmin yllatusest òhku.

Mina: Ooot-oot. Et kas ma sain òigesti aru, et pildid ei tulegi internetti? Aga mis kujul ma siis saan need pildid?
FS: No ma teen siin sellise albumi (tòstab letile erinevaid nahkehistòòde suurvorme, mille suurus lubaks hobuse oimetuks lyya, kui tarvis)

Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata (vabandage siinkohal mu korduvad viited hobustele), mòtlesin, et ei hakka albumi pàrast pipardama ning uurisin edasi.


M: Ja misajaks selle imelise albumi valmis saaks?
FS (leebelt): Umbes viie kuu pàrast.
M: VIIE KUU PàRAST!?!?!?!? (lisades mòttes: Pòrguvàlk ja surnukirst! Mis kuradi practical joke see nyyd oli?) Seda et... khm.... viie kuu pàrast jah?
FS: Noo... jaa... vaadake.... mul on siin ikka palju tòòd ja hunnik pulmi vaja pildistada ja ma olen ikkagi tàpne ja hoolikas ja tahan siin ju kvaliteetset tòòd teha ja see kòik vòtab aega. Jaaniiedasijaniiedasi....
M (kui mulle umbes igaviku pàrast sòna antakse): Noo.... viis kuud tundub pisut palju ikkagi. Kas tòesti kuidagi kiiremini ei saa? (mòttes porisedes: Mismòttes viis kuud?! Kes yldse ytleb, et me viie kuu pàrast abieluski oleme? Ja kui olemegi abielus, siis mina kyll ei viitsi viis kuud peale pulmi mingeid igivanu fotosid vahtida! )
FS: Kui ma vàga-vàga pingutan, siis ehk kolme kuu pàrast, aga midagi lubada ei julge.

Seda kòike kirjutan sellepàrast, et neli ja pool kuud peale pulmi (kus kylalised tegid oma ràndom aparaatidega pilte, mille me internetti yles panime) jòudis meile valentinipàevaks neitsilikult valge, keskmise kohvikulaua mòòdus nahkehistòò, mille kaal viib mòtted jumalavallatule jàreldusele, et Itaalia pulmafotograafidele maksakse vist kilo pealt.
Muide selles lauses oli kokku 47 sòna.
Ah et kuidas pildid on? Neli pilti on silmapaistvalt ilusad ja huvitavad. Ylejàànud on tàpselt samasugused, nagu need, mida Itaalias pulmafotograafid oma poekeste akendele vàlja panevad. Noored inimesed, ilusti riides ja kuulekalt poseerimas - mis siin ikka valesti saab minna.

Ega huumor pole mingi naljategemine!

Tegime siin hiljuti meie veinikojale blogi ja hààletamisnuppude testimiseks panin yles jàrgmise kysitluse "Chi è il più figo?" (tòlk "Kes on kòige àgedam?"). Vastusevariantideks said Roku Tòòkas Isa, Roku Moodne Vend, Roku ning Padre Pio. Kes ei tea, siis Padre Pio on itaallaste armastatud pyhamees.

Eile helistas mulle àrevil Roku ja ytles, et Padre Pio tuleks KOHE àra vòtta, sest see on jòle bestemmia (jumalateotus) ja et kui ma tahan, siis ma vòin Padre Pio asemel Berlusconi panna. Mulle jàllegi tundus, et Berlusconi vòrdlemine Roku vòi Tòòka Isa vòi Moodsa Vennaga on tàielik Roku perekonna solvamine ning eetiliste vààrtuste jalge alla trampimine. Kindlasti veel jumalateotus ka.

No vòtsin siis Padre Pio àra ja ei pannud Berlusconit sinna asemele.
Karm vàrk see kultuuridevaheline huumor. Huvitav, milline vòiks olla mu jàrgmine prohmakas? Vahel on mul tunne, et olen justkui Ally McBeal, kes ytles:"Just give me enough time and resources and I'll screw up anything"

Brosyyr ei ole ikka veel valmis. Oh fakken piin ja peavalu...

Oh ma olen nii ylivàga piinatud hing

Tegelen siin ilgelt tyytu asjaga - veinikoda tutvustava brosyyri koostamisega. Mina, kellele pole kunagi meeldinud tootetutvustusi ja muid taolisi tyytusi teha. Pealegi ma ei salli brosyyre. Ma ise ei vòta kunagi brosyyre ega flaiereid vastu, kui neid pakutakse. Kui keelduda ei saa, siis viskan need esimesse prygikasti. No kurat, milleks on maailmas internet? Ja kas kellelgi fakken puudest yldsegi kahju pole?

Aga nyyd ma teen seda brosyyri. Juba mitu pàeva punnitan, aga ei tule seda tunnet, et nyyd on hea asi valmis saanud. Kusjuures suurest deborist olen asunud sokolaadi sòòma ja taaskord yle pika aja meeletutes kogustes kohvi jooma. Ilge piin.

Mida kirjutada veinide kohta? Kas keegi yldse viitsib veinide kohta mingit pikemat juttu lugeda vòi piisab pudelite piltidest ja veinide nimedest sinna kòrvale? See viimane variant sobiks mulle hàsti - saab piinast lahti :-) Kas alkoholi protsent on oluline? Kas panna paar sòna viinamàgedest, nàiteks kuskohas kasvavad meie Montepulciano d'Abruzzo viinamarjad ja kust suunast pàike neile peale paistab? Kas kirjutada Pecorino kohta, et selle viinamarja nimi on Pecorino (tòlkes "lambake") sellepàrast, et lammastele meeldib selle taime lehti syya? Aga soovitused sobivate toitude ja serveerimistemperatuuri kohta? Vist vòiks? Kas keegi pàriselt loeb ka neid serveerimistemperatuuri vàrke?

Pàeva kysimus: kui te leiaksite nàiteks messilt vòi restoranist ràndom veinikoja brosyyri ja eeldusel, et te yleyldsegi viitsite brosyyre lugeda, siis millist infot teie seal nàha tahaksite?

Hetkel nàeb broshyyr vàlja selline:
.. alustuseks panin paar sòna sellest, et oleme vàike, aga vahva veinikoda Itaalias ja selgitasin paari sònaga, miks on meie logo peal hàrg
.. paar sòna sellest, mis tyypi veine teeme ja et kòik tuleb meie enda isiklikest viinamarjadest
.. siis mòtlesin teha pool lehekylge iga veini kohta, aga ma veel ei tea, mida tàpselt kirjutada
.. seejàrel tuleb lyhike kirjeldus meie viinamàgedest (kus nad asuvad ja pisut sellest, miks nad àgedad on)
.. mòni sòna sellest, kui imetabaselt moodne ja òkoloogiline on meie veinikoda
.. lòpetuseks kaks lehekylge degusteerimismàrkmetega. Ma ise olen vàga uhke selle leidliku idee yle. Nàiteks Vinitaly'l on kindlasti vàga abiks.
.. kòige lòpuls kontaktandmed mòistagi

Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?

Sommeljee-naljad (laiemale yldsusele mòistetamatud)

Parajasti kàib veini degusteerimine
òpetaja keerutab klaasi kàes:"Tunnetame nyyd aroomi..." Tòstab nina klaasi sisse ja kergitab puhvis kulme. "Niii.... mida teie tunnete?"
òpilane1:"Metsamarjad"
òpilane2:"Ee.... puit..."
òpilane3:"Oleks nagu... ploom..."
òpilane4:"Puuviljamoos...."
òpilane5:"Kala."
òpetaja:"KALA?!?!?"
Klassi làbib elev kahin ja muhelemine.

Tegemist oli 2006.aasta Lagrein'iga Val d'Aosta regioonist juhul, kui kedagi huvitama peaks.

Olen ikka pisut mures selle pàrast, et pean esimese taseme eksamiks kòik umbes 300 Itaalias leiduvat DOC'i ja DOCG'd pàhe òppima. Tegin juba plaani ka. Exceliga. Itaalias on 20 regiooni, nii et iga nàdal tuleb 3 regiooni pàhe òppida. Sellest nàdalast on kolm pàeva jàànud, aga ma vòtsin esimesteks Abruzzo, Lombardia ja Piemonte. Esimest tean niikuinii, teine ja kolmas ei tohiks vàga denominatsiooniderohked olla, nii et vast saab hakkama...

Mis on yhist ujumisel ja liinitòòl?

Kes basseinis ujumas kàib teab, et mida jahedam vesi, seda parem. Esiteks peab siis rohkem ujuma, et mitte àra kylmuda ja pealegi hoiab jahedamat sorti vesi meeled kenasti àrksad.
Vot selliseid diipe mòtteid mòtlesin eile, kui liinitòòd tegin. Itaalia mòistes oli meil ikka vàga-vàga-vàga kylm eile. Pàeval umbes 9 kraadi, aga hommikul ja òhtul 2-3 kraadi ymber. Kuna ma olen Kylmakartlik Pòhjamaine Naine, siis sebisin ilgelt ja trampisin ringi, et soe oleks. Kòik kiitsid, et kyll Katu on tòòkas. Ma ei hakanud neile basseinivee temperatuurist rààkima kartuses, et mind oleks valesti mòistetud. Las arvavad, et olen tòòkas :)

Villimismasinad on kallid ja reeglina vàikesed veinikojad neid endale lubada ei saa. Aga kus hàda kòige suurem, seal teenusepakkuja kòige làhem. Nàiteks meile pakub teenust yks tegija, kellel on spetsiaalne rekka. Vàljastpoolt nàeb vàlja nagu tavaline rekka, aga kui kyljed eest àra tòsta, tuleb pudelite villimise liin vàlja. Yhest otsast paned tyhja pudeli sisse, masin peseb-kuivatab pudeli àra, paneb veini sisse ja korgid-kapslid-etiketid peale ning teisest otsast vòtad valmis pudeli vàlja.

Yhesònaga, kui mina eile hommikul cornettodega kohale jòudsin, leidsin veinikojast puhiseva ja piiksuva kaadervàrgi, mis oli tàis mystilisi vilkuvaid tulukesi ning suuri punaseid nuppe justkui kosmosejaam seitsmekymnendatel tehtud filmides.
Kuna olin end abiliseks pakkunud, sain kòigepealt pudeleid liinile tòsta koos kellegi mulle seni tundmatu tegelasega, kes kylmale ilmale sobivalt oli riietunud kosmonaudikostyymi ja aksessuaariks valinud peapaela. Kaugelt vaadates paistis, et rumeenlanna, aga làhemal inspekteerimisel reetis habe, et tegemist on noore mehega. Mòttes ristisin ta Rumeenia Pruudiks. Kohe tuli mul rakendada oma kogemusi protsesside optimeerimise vallast. Nimelt alguses tegutsesime nii, et mina vòtsin pudelid aluse pealt ja panin lindile ja Rumeenia Pruut tegi sedasama. Kahjuks ruumi oli vàhe ja kokkuvòttes toimus meil ilge sebimine lindi ààres ja pudelid olid kòik erinevate vahedega ja see ei sobinud yldse mu korraarmastava loomusega. Tegin siis RPle ettepaneku, et mina vòtan pudelid aluse pealt, annan talle ja tema paneb lindile. Tegimegi nii ja kohe hakkas kiiremini minema. Vahepeal kàis Roku nòustamas, et me vòiks mòlemad pudeleid aluselt vòtta ja korraga neid lindile panna, mille peale selgitasin, et juba optimeerisin protsessid àra ja sedasi làheb palju kiiremini.

Pàeva kòige pyhalikum hetk oli esimese Vigneti Radica pudeli liinilt vàljumine, mida nàete ka juuresolevalt pildilt - Pinot Grigio Terre di Chieti IGT. Erilist aplausi ja pidulikkust viljeleda ei saanud, sest esimese pudeli jàrel tuli neid robinal mitusada. Aga lòunapausi ajal imetlesime esmasyndinut nagu tarvis. Roku kirjutas talle peale Nr 1 ja pani ta hellalt kappi, tulevastele pòlvedele nàitamiseks ja muidu eputamiseks.

Kui olin Rumeenia Pruudiga kolm alusetàit, ehk 1800 pudelit liinile tòstnud (mòelda vaid, sama liigutust 1800 korda jàrjest teha!), ylendati mind kastide voltijaks ja pudelite kastidesse pakkijaks. Nimelt yldiselt làksid pudelid suurte kandiliste metallist kàrude sisse, aga kui kàru pàris tàis ei saanud, tuli veinid kohe kastide sisse panna. Kaste ma ei lugenud, aga voltisin ja teipisin ja pakkisin mis kole ning hiljem tòòpòldu yle vaadates tekitasid kòrged kastihunnikud minus mòningast imestust.

Vahepeal, kui polnud vaja pudeleid kasti panna, kàisin rumeenlasel George'l ja onu Peppinol abiks pudeleid liinilt àra vòtmas ja esitasin veinimeister Vittoriole igasugu kysimusi. Veinimeister Vittorio oli Cerasuolo pàrast pisut mòtlik ja kutsus degusteerima. Tegelikult oli see tàiesti mòttetu tegevus, sest veini temperatuur oli umbes 7 kraadi. Selle jàrelduseni jòudnult leidsime, et vein peab ikka òigel temperatuuril olema, muidu on aroomid kinni ja maitsest ka eriti aru ei saa. Kahtlustan, et Vittorio tahtis lihtsalt nalja pàrast nàha, kas ma sommeljee kursuselt juba midagi òppinud olen.

Kokkuvòttes oli kella neljaks kòik tehtud. Rekka pakiti kokku ja sel ajal kui poisid pudeleid lattu lykkasid, hàngisin ma kontoris kuni sòrmed àra kylmusid.

Lòpuks ometi!

Praegu, kallis Kodumaa, istun ma meie veinikoja kontoris.
Nina on kylmast hàrmas, aga sydames on soe tunne, sest - juhhei! juhhei! - esimesed kymme tuhat veinipudelit on valmis!

Hetkel lòpetan, sest kinnastega on ebamugav trykkida. Kui koju saan, riputan yles paar pilti Esimesest Pudelist ja teistestki Meenutamist Vààrivatest Asjadest.