Üheteistkümnes päev: ooper ja koerad

Koerte turuväärtus tõuseb!

Mainisin siin paar päeva tagasi Nummiku muusikatunde, mida me eraviisiliselt maksame. Ma isiklikult ei oodanud sellest midagi erilist, mõtlesin, et ilmselt kannavad raha tagasi või midagi taolist. Aga ei! Need muusikatunnid on illustreeriv näide sellest, et kui itaallased on motiveeritud ja raha leidub, siis tehakse imelisi asju. Hing täitub rõõmu ja imetlusega! Isegi Nummikut hakkas täna ooper huvitama.

Tasutainfo, Kodumaa, kui sind ooperiklassika huvitab. Neid ooperitunde korraldab Europa InCanto. Facebookis on leht Europa InCanto lehele ja telefoni saab installida Europa InCanto äppi. (Kuidas on "äpp" eesti keeles?). Ning tänavuse õppeaasta ooper on "Elisir d'amore".

Niisiis, Europa InCanto on korralikult organiserunud. Nad hakkasid iga päev kl 11 Facebooki virtuaalseid õppetunde üles panema. Kohe korralikult tehtud tunnid on.

Eilses tunnis loeti raamatust ooperi sisu ja näidati pilte. Näiteks eelmisel aastal oli "Turandot'iga" kaasas üks korralik trükis. Ilmselt tänavu oli ka trükis ette nähtud, aga nad ei jõudnud neid välja jagada või jäid kooli või midagi. Anyhow, eile loeti jutte ja näidati pilte.

Aga tänane tund oli puhas kuld igale ooperihuvilisele! Võeti esimene lugu "Bel conforto al mietitore" ja analüüsiti seda, kuidas Donizetti selle loo üles ehitas, mis efekti erinevad pillid annavad, millised pillid moodustavad rütmibaasi, millised annavad loole karakteri. Lõpus muidugi häälega ka. Vaata, äkki siit saad vaadata, kui huvitab. Ja nüüd näiteks, Kodumaa, otsi Youtubest mõne kuulsa ooperiteatri esituses "Bel conforto al mietitore" ja hoopis teine asi seda kuulata! Mina kuulasin seda näiteks.

Ja lõpetuseks on mul hirmus hea meel, et Europa InCanto midagigi Itaalia rikkalikust kultuuripärandist lastele edasi annab ja veel nii, et huvi tekitab ja külge jääb.

You're so vain you probably think this song is about you

"Sinjoora! Sinjoora! Uus Foriin affaaars!" Võeh! Kes? Mina? Seisatasin hämmeldunult ning väljendasin ajalehekioski härrale spontaanselt oma positiivset üllatust selle puhul, et tal meeles oli, et mind ajakiri Foreign Affairs huvitab ja kui kena see temast on. Viimati soetasin selle temalt juunikuus ja kuna see ilmub iga kahe kuu tagant, siis väga tihti ei satugi sina kioski. "Ah, mis te nüüd sinjoora! Ega keegi teine seda ju ei osta peale teie!".

Näedsiis.

Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?

Hissand!

Eile kàisime Rokuga Lou Reed'i kontserdil.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.

Vananevad superstaarid ja lòpetuseks head muusikat

Sel nàdalavahetusel kàisime igal òhtul kontserdil. Minul oli pàris tore, aga Mr Bean vist mòtles kyll, kulm kipras, et midapaganat siin kàratsetakse kòik òòd làbi. Nimelt meil siin kontserdid enne kella kymmet òhtul ei alga, sest kòik teavad, et kella 8 paiku syyakse òhtust ning kodanikud kultuurihuvilised peavad saama kòhu korralikult tàis syya. Minu meelest vàga kena komme. Lihtsalt viimastel kuudel olen ma enam-vàhem kella kymnest juba teki all olnud.

Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").

Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.

Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!

Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))