Tervitame kassapidajaid!

Hissand! Kui ma yldse elus olen kunagi arvanud, et nàgin paks vàlja, siis..khm... nyyd ma tean pàriselt, mis tàhendab paks olla. Body image mòttes ypris apokalyptiline seisund, sest kuni septembri lòpuni làhen ma iga pàevaga veel suuremaks. Kui ma olen tàna suur nagu lennukikandja, siis suureks on yldse vòimalik paisuda? Varsti, kui kàed enam toidulauani ei ylatu, peab vist taldrikud-tassid kòhu peale ritta panema.

Heade uudiste vallast annan teada, et sipelgatest sain lahti. Roku Kunstnikust Ema mainis, et tema paneb kòògikappidesse soola, mis pidavat sipelgate vastu aitama. No ma puistasin kòikvòimalikud kohad soola tàis ning sòitsin Dublinisse. Toimis suurepàraselt. Ei yhtki sipelgat enam! Kui lennureisist tingitud òkoloogiline jalajàlg vàlja arvata, vòib ònnestunud putukatòrje ysna loodussòbralikuks lugeda.

Sel nàdalavahetusel saime hakkama veinimaja ametliku avamispeoga ja Cantine Aperte yritusega. Cantine Aperte tasub veinihuvilistel kalendrisse panna. Nimelt igal maikuu viimasel nàdalavahetusel teevad yle kogu Itaalia veinimajad uksed publikule lahti ja pakuvad veine maitsta. Siit saab yrituse kohta rohkem teavet ja osalevate veinimajade aadressid kah.

Ettevalmistused on juba kuid kestnud. Roku Tòòkas Isa on rassinud hommikust òhtuni. Lòhkunud kive, ladunud myyri ja meisterdanud suure puust laua. Uskumatu, kuidas mònel inimesel on energiat!
Roku Tòòtu òde tegeles menyyga ning esitas kogu maailmale kysimusi stiilis:"Mis sa keedukreemist arvad?" Yhtlasi sebis ta kohale oliiviòli-Valerio ja veel mingid vahvad hàrrad, kes juustu ja salaamisid teevad.
Roku Kunstnikust Ema andis oma panuse, tassides veinimajja Dekoratiivseid Elemente nagu nàiteks maaelu kujutavaid naivistlikke maale, vaase, tolmunud kunstlilli ja korvmòòblit, mida tal kodus kuhugi panna pole. Roku tòstis Dekoratiivseid Elemendid yhte ruumi, kus me tràni ja koristustarbeid hoiame ning tòreles emaga. Kunstnikust Ema solvus ning mòne pàeva pàrast taris uusi Elemente veinimajja, et tyhjad kohad àra kaunistada. Tal on kombeks òelda, et diplomeeritud kunstiajaloolasena peaks esteetilistes kysimustes kuulama eeskàtt teda, mitte mingeid òkonomiste.

Anyhow, laupàevast ja pyhapàevast puuduvad mul igasugused konkreetsed màlestused, sest olin kassaaparaadi juures tàiega tankis! Oh postkontor ja pudel rummi, kus oli rahvast! Selliseid masse poleks elus osanud ette ennustada! Nimelt mòtisklesime rolle omavahel àra jagades, et mis muu kui kassapidaja tòò vòis olla yks rahulik, istuva loomuga amet tehnilise taibuga rasedale kanale.
Yhesònaga, minu tòòks jài ekskursioonile minejatele klaasid jagada, soovijatele veini myytada ja yldiselt infopunkti teha. No ausòna! Terve laupàeva ja pyhapàeva seisin pysti, sest istuda polnud yldse aega. Uh... kassapidajad peavad ikke yhed erakordselt heas vormis inimesed olema. Ma olen tàna pàev otsa voodis vedelenud ja jòuvarusid taastanud.

Vahva naine tegutseb jàlle

No ausòna. Postkontor ja pudel rummi! Meil on siin selliseid erutavaid uudiseid Vigneti Radica ja Eesti lainel, et ma lausa nihelen ja kibelen. Kuidagi ei saa oldud. Aga ma kirjutan teile neist varsti.

Kòigepealt tahtsin òelda, et aitàh, kommenteerijad, kòigi kiidusònade eest. Vàga armas teist. Seda, kuidas teised perefirmad byrokraatiat teevad, ma ei tea. Aga vahel, kui meil siin hirmus segadus on olnud ja ma meeleheites peast kinni haaran, siis Tehnik N ja Enoloog V lohutavad, et teistel on samamoodi ja hullemgi veel. SYnkroonseid ekselitabeleid ma muide proovisin, aga kuna meil oli siin vahepeal seis, kus laosysteem, paberil olevad registrid ja Exceli tabelid erinesid kòik reaalsest elust, siis ma loobusin. Polnud kerge. Olen Excelisse vàga kiindunud. Eee.. ja need ametnikele làinud veinikastid.. et nendega on nii, et nendega tuleb vist pisike autofatturazione operatsioon teha. Ehk et teeme iseendale arve. Alternatiiv on, et laen need degusteerimiseks làinud veinide sisse, sest 28ndal tuleb niikuinii suurem pidu meil. Peabki tegelikult pisut commercialistaga nòu pidama. Nende Cantine Aperte ja veinimaja avamispeo veinide pealt kyll kàibemaksu ei tahaks maksta. Vahest on mingi variant, et teen nullsummaga arve. Kes oleks arvanud, et raamatupidamine nii erutav on! Kirjutan selle siin veelkord koos palavate tervitustega endistele kolleegidele - RAAMATUPIDAMINE ON ERUTAV! :)))

Itaalia teemadel peatudes, tàna seisin isiklikult 0-kilomeetri liikumise eest. Tollo kyla puu- ja juurviljapoodi olid saabunud vàrsked kirsid. Meie kyla on màe otsas ja kirsid tulid kòrvalasuva màekese pealt. Kuni ma kirssidega tegelesin, tatsas poodi maamees Rocco oma hernekastidega. Tollos kasvanud. Tàna hommikul korjatud. Vòtsin kilo herneid ka. Ja nagu me teame, hea perenaine ei lase kunagi toidul rikneda. Mistòttu sòin kohe àra kilo kirsse. Praegu sòòn herneid, sest kui herneid poleks, siis ma sòòks selle teise kirsikilo àra, mida aga teha ei saa, sest ma lubasin Rokule tàna òhtul pidulikult kirsse serveerida. Ei, tuleb ikke lubadustega ettevaatlik olla.
Miks pidulik kirsside serveerimine? Eks ikka sellepàrast, et tàna on meil pidulik pàev. Roku saab tagasi Itaaljamaale tòòle (juhhei!). Juunist alates.

Yhtlasi, jàtkates Toimeka Eesti Naise lainepikkusel tahtsin veel lisada, et muuhulgas (kui kòik hàsti làheb ja kylm àra ei vòta) saame septembris endale pàris oma vàikese lapsjumala. Lapsjumal kasvab kenasti tànan kysimast ja kuna internetis kirjutatakse, et ta juba kuuleb, siis Roku aegajalt koputab kòhule ja manitseb:"Poiss, kàitu korralikult!" Selline isalik yhesònaga. Informeeritud isikud on juba teada andnud, et Tollo kyla naised valmistavad ette "yllatuskinki" - traditsioonilist tikitud voodilina. Lapsjumalale, mitte mulle. Kohalike tavade teemal informeeritumad sòbrannad hoiatavad aga Graveeritud Hòbesydamete eest. Siin olla kombeks kinkida noortele emadele Graveeritud Hòbesydameid, mis tuleb siis lapsevankri kylge kòik riputada. Ma ei kannata eriti taolist nodi, mistòttu sòbrannad soovitasid kòigil avalikel ja suguvòsayritustel sòna vòtta:"Kallid kòikkestesiinolete! Kui on yldse midagi, mida ma silmaotsastki ei kannata, siis need on graveeritud hòbesydamed. Tànan tàhelepanu eest!" Tehniliselt muidugi ma tahaks teada, et kui kingitakse mitu sydant, siis kas need kòik tuleb vankri kylge riputada justkui jòulupuu otsa? Vòi on kombeks, et ainult kokkuvòttes kingitakse ainult yks syda? Kuidas nad teavad, et yks syda on juba kingitud ja rohkem ei ole tarvis? Vòi on nii, et sydameid kingivad ainult konkreetsed inimesed? Nàiteks àmm? Neile kysimustele pole ma vastuseid leidnud. Samamoodi, nagu on ikka veel selguseta, kuidas nende sisseònnistamata traktoritega nyyd jààb. No justkui seksi teemal esitaks kysimusi. Kòigil suud vett tàis!

Varsti ehitan oma kàtega maja, teen doktorikraadi, kandideerin rannapiigaks ja eesti presidendiks. Seda kòike peale seda, kui veinimaja avamise flaieri ykskord kujundatud saame. Graafik M pani flaierile mingi imetabase punase volangi, mis nàeb vàlja nagu verelible. Me juba mitmeid pàevi diskuteerime, et see volang àra saaks vòetud. Eile kurtsin Rokule:"See verelible on nii... kuidagi... provintsiaalne..". "Aga me elamegi provintsis,"tàhendas Roku tàhelepaneliku inimesena ja lisas:"Las see punane volang siis jààda. M on nii kangekaelne, et mul kyll pole aega mingi flaieri teemal nii pikalt vaielda" Tàna rààkisin M.-i pehmeks, et verelibled ei sobi yldse meie yldise imago ja stiiliga, aga ta nòudis, et vàhemalt punane lehvgi oleks. Umbes selline, mida laste syndimise puhul meie kandis vàravatele kinnitatakse. Vaatame, mis sealt siis tuleb. Ise olen ka yllatunud, et M leebus. Vbl sellepàrast, et rasedaid ei tohi nàrvi ajada? Meil siin rààgivad kòik, et raseda naise tahtmine on pyha ning peab tunnistama, et siiamaani olen imestusega tàheldanud, et vastabki tòele.

Oh ja ma vòitlen tuhandete sipelgatega. Piisas, et paariks nàdalaks Eestisse minna. Tulin tagasi ja leidsin hulgaliselt inspireerivat materjali lemmiktoidublogi tarbeks (varsti saadan kaastòò àra) ning SIPELGAD. Fakken sipelgad on sisse kolinud. Ja àra ei làhe! Pole aega myrki ka ostma minna, sest ma olen nii toimekas. Mul pole kunagi sipelgad kòògis elanud. Mis neid seekord ahvatles? Kas tòesti see pann pòhjakòrbenud kartulitega, mille peale mina valasin vett ja Emake Loodus meisterdas kauni hallituse? Vòi oli see hoopis sygisvàrvides petersellikimp? Rohkem kandidaate pole. Anyhow, kas keegi teab, kuidas pisikestest mustadest sipelgatest lahti saada nii et ei peaks syndimata lapsjumalatele kahjulikke myrke kasutama? Olen proovinud neid systemaatiliselt tualettpaberi tykikestega lòmastada, aga korraliku genotsiidini siin veel ei kyyni. Rokuga oleme hetkel valinud restoranis vòi Roku vanemate juures sòòmise taktika. Vahel pole kumbagi varianti vòtta olnud, siis olime nàiteks yksòhtu sòòmata. Puhas elukeskkond ennekòige!

Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Tàna villime veini!

Nagu juuresolevalt pildilt nàha, siis yhes korralikus veinimajas tòòajal kurk kuivaks kyll ei saa jààda. Tàna on meil seoses villimisega pàris mitu ajutist tòòlist ja iga nurga taga mòni poolik pudel, peenematel klaas kah kòrval :)

Nomaitea

Tàna, mil Francavilla kontoritarvete poes markereid valisin, lendles kaupluse uksest sisse òhetava nàoga ja mònevòrra sassis juustega proua (no pàris tuuline ilm oli ka):"Palun mulle kuus blokki kviitugeid, juuksuri jaoks!"
Myyjaproua otsis kviitungeid ja samal ajal leidis aset jàrgmine dialoog:
Prouajuuksur: Te olete vist alles hiljuti siia kolinud. Ma olen tavaliselt ikka Pescara Buffettis kàinud, aga kui oleks teadnud, siis oleks teie juurde siia palju làhemale tulnud.
Prouamyyja: Noo... me oleme siin ikka pàris mitu aastat olnud.
PJ (end pisut puffi ajades): Jah, eks ma tegutsen juba 30 aastat juuksurina.
PM: Jajah, eks meie pood on siin ainult 25 aastat olnud.

Viivi Luik ja "Varjuteater"

Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.

Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.

Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.

Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.