Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.
Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.
Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.
See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.
Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"
Õitsvad kibuvitsad.
Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.
Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.
Kargelt tumesinine meri.
Jällenägemisrõõm.
Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga.
Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.
See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.
Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.
See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.
Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.
Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.
Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.
See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.
Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.
Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!
