Kodumaa, täna saab täis 10 aastat tollest päevast, kui ma oma asjad punasesse kohvrisse pakkisin ja su maha jätsin. Erilisi tulevikuplaane ei olnud, kirg kihutas tagant. Ja vat mis juhtus. Täna istun siin ja mõtlen, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen 10 aastat oma elust Itaalias elanud ja siin vastu pidanud.
Kui ma ei teaks, et homme hommikul tuleb kohe neljanda käiguga ajama panna, formuleeriks diibimat sorti öösel-kella-kahese mõtiskelu, mis sisaldab märksõnu "identiteet (mis see on?), "juured" (kui neid üldse on), "immigrandi elu", "eesti keele unustamine", "sõbrad ja sugulased".
Ma mõtlen neil teemadel juba paar kuud, kui ehmatusega avastasin, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen Itaalias 10 aastat elanud ja ühest küljest oleks elu justkui minust mööda läinud ja teisest küljest olen elanud eriti emotsionaalset üles-alla elu. Ära nüüd, Kodumaa, solvu, aga leian, et Itaalia kogemus on olnud vajalik, et kasvada ja paremaks inimeseks saada. Ma arvan, et Kodumaa turvalises rüpes elades oleks ma täna hoopis teistsugune inimene. Kindlasti ignorantsem, vähem tolerantsem, võib-olla ka emotsionaalselt vähem tasakaalus, sest poleks olnud neid kogemusi, mis sunnivad kasvama, endasse vaatama ja väärtuste üle mõtisklema.
Anyhow, diibi mõtiskelu jaoks pole hetkel aega, sest ilu-uni kutsub. Hommikul otsustan, kas on kohane pokaale kõlistada või mitte, aga kindel on see, et sina, Kodumaa, oled mul endiselt südames.
