Kodusadam

Täna oli tore päev - jõudsin kodumaale.

Lennujaamas tegid inimesed Veerpaluga pilti. Mina isiklikult ei tahaks suusakuulsus olla. Kujutage ette - oled 5 tundi Praha lennujaamas kygelenud, silmaalused kottis ja pyksid kortsus jöuad vastu ööd Tallinnasse, ootad oma mõttetut kohvrit, tahaks ilgelt koju saada ja siis tulevad mingid võõrad, soovivad sinuga end pildistada ja kysida, et kuidas ikkagi see medal tuli.

Muidugi suusakuulsuse elu plusspool on see, et kohvrit oodates on eelkirjeldatud fotoseanss ilmselt etem tegevus kui telekomi- ja audiitorfirmade reklaamide silmitsemine või pystijalu raamatulugemine.

Yleyldsegi, mis puutub kohvrite ootamist, siis ootasin kaua-kaua enda kohvrit, Veerpalugi oli ammu koos fännidega lahkunud... mina ikka ootasin. Kohver ei tulnud.

Kaks kuud Itaalia kaoses on mõjunud karastavalt. Oli veel reisijaid, kelle kohver kaduma oli läinud. Nad trampisid jalgu ja õiendasid, et mille eest siin krdi lennujaamas inimestele palka makstakse ja miks yldse asjad ei toimi rsk. Üks naine nuttis.
Yllatuslikult tabasin ma end mõttelt, et kui ei tule kohver täna, siis tuleb ehk kunagi teine kord - mis seal siis ikka... kohvrid tulevad ja lähevad... hängisin rahulikult, ytlesin kuhu aadressile kohver saata kui see juhuslikult leitama peaks ning jalutasin kindlameelselt öhe (ilma jõulukingituste, fööni ja läätsevedelikuta).

Oleks näiteks kolme kuu eest kohver kaduma läinud, oleks olnud kriis - ilmselt oleksin abitu klienditeenindaja peale häält tõstnud ja pisarsilmi õiendanud, et miks asjad ei toimi normaalselt ja yleyldsegi andke mu kohver tagasi!!!

Nädala yllataja on K.
Nihelen mina parjasti Praha lennujaamas teraspingil ja mida ma näen - K ja tema pere täies koosseisus! K elab kauges ja eksootilises idaeuroopariigis. Ylikooli ajal me elasime yhes toas, tegime suuri tegusid ja kirjutasime koos kurikuulsa referaadi pensonisysteemidest. Viimasel ajal kohtume harva, sest tema on kaugel ja kui ta on Eestis, siis olen mina kuskil kaugel. Noh et oli tore yllatus yhesõnaga teda näha.

K ja tema mees tulevad veebruaris Rooma. On tunda, et K on punkriteemalisi sõnavõtte lugenud - nimelt ta pidas vajalikuks täpsustada, et nad võtavad hotellis toa :)

Hàid jòule!

Olete nàinud filmi “Office Space”? Seal on yks uduste prillidega paksuke, kes tegelikult oli vallandatud, aga talle oli unustatud seda òelda ja ylemus ahistas teda ja vòttis ta klammerdaja àra.

Vot minust kolme meetri kaugusel istub siin yks kutt, kes rààgib telefoniga tàpselt samasuguse hààlega nagu see uduste prillidega mees “Office Space” filmist. Ta ta teeb kogu aeg telefonikònesid mingi mystilise eraelulise probleemi teemal.

Tegelikult tahtsin òelda, et homme tulen Eestisse ja olen kodumaal kuni 29.detsembrini!

PS! Lisatud foto on tàidab jòulukaardi ylesannet. Jòulukaardil on kujutatud Mòttetus Màgilinnas asuva tehase hoovis olev jòulukuusk, punane krepp-paber elegantse lohakusega ymber tòmmatud, justkui siidine hommikumantel elunautlejast daami òlgadel.

Jòulupidu

Eile oli jòulupidu meie meeskonnale, kes me siin Mòttetus Màgilinnas tòòtame. Yldiselt olen ma aru saanud, et Itaalia jòulupidu tàhendab seda, et minnakse restorani sòòma. Ja polegi valesti aru saanud – me làksime niisiis restorani sòòma.

Siinkohal teeksin yldistuse selle kohta, kuidas erinevates kultuurides tòòkaaslastega vaba aja veedetakse.

Eestis on ollakse loomingulised – variandid on òhtusòòk restoranis, òhtusòòk kellegi kodus, lihtsalt korteripidu rohke alkoholiga, òòklubi, matk loodusesse, ekstreemsportlik yritus, saun, reis làhivàlismaale, kohvikus tsillimine jne. Kòiki neid asju saab omavahel kusjuures kombineerida.
Tavaliselt jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, mida korraldajad valesti tegid.

Inglismaal minnakse peale tòòd pubisse. Mehed joovad òlut ja naised veini, kuni kòik on mòòdukalt purjus. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes kellega magas.

Itaalias minnakse peale tòòd restorani. Kòik joovad veini, aga keegi purju ei jàà. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes mida sòi.

P nagu pistik

Itaalia ei vàsi yllatamast selles mòttes, et kui minu teada kòigis Euroopa riikides on normaalsed kahe auguga pistikupesad, siis siin valitseb uskumatu liikide mitmekesisus. Nàiteks kui esimest korda Itaaliasse puhkama tulin, olin kaasa vòtnud oma asendamatu industriaalsetes mòòtmetes fòòni. Sellest hoolimata elasin kaks nàdalat nagu mingi karvik, tàiesti fòònitamata juustega. Sest pistikupesad on siin kolme auguga, ja pole yldse compliant minu fòòni kahesarvse pistikuga.

Et siis turistidele teadmiseks, et Itaalias on pistikupesad kolme auguga. Laadige telefon kodus àra! Muidu moodsamate hotellide vannitubades on bi–pistikupesad. Nendega màtsivad nii kolme kui kahe sarvega pistikuid.

Selle pògusa informatiivse kòrvalpòikega tahaksiningi teile tutvustada yleval pool nàhaolevat fotonàitust pistikupesadest meie koduses Punkris, pealkirjastatud „Pistikupesad làbi ajaloo ehk Itaalia elektriku màrg unenàgu”. Muide pildil, kus on sòbralikult kòrvuti kaks kolme auguga pistikupesa, on oluline tàhele panna, et yhe pistikupesa augud on tihedalt koos ja teise omad rohkem laiali. Et siis tàitsa erinevad pistikupesad eksole.

Liblik-inimesed

Keskmine itaallane on sydamlik, hàstikasvatatud ja taibukas olend. Enne kui ise otsima hakkab, kysib alati ema kàest, et kus on ta sokid vòi tòòleping vòi toit. Ta kardab sushit, sest seal sees on toores kala. Tal on suured telefoniarved ja ròdu lillepotte tàis. Keskmine itaallane on yle keskmise sotsiaalne olend, aga vaba aega veedab ainult koos perega ja sòpru tal eriti pole. Kui keskmine itaallane ytleb, et òhtul làheb vàlja, siis see tàhendab, et ta làheb restorani sòòma ja on magamaminekuajaks kodus tagasi. Ta raamatuid ei viitsi lugeda, aga hindab kòrgelt osavaid kònemehi ja on veendunud, et itaalia kirjanike tasemele ei kyyndi yhegi teise maa sulesepad. Keskmine itaallane on alati ilus ning lòhnastatud. Ta on eranditult kòigi inimeste suhtes viisakas ja tàhelepanelik - vahet pole kas suhtleb kodutu mehe vòi kliendi vòi sòbraga.

Kuigi mulle on pigem loomupàrane lolle nalju teha ja ironiseerida, pean siinkohal tunnistama, et itaallased on yle keskmise sympaatsed tegelikult. Neil on mòned naljakad kiiksud, aga tegelikult on nad toredad.

Aga keskmine itaalia laps on inglinàoga psyhho-monster.
Nad kiljuvad ja kriiskavad kòrvulukustavalt, kui neile midagi ei meeldi. Nad ei kuula mitte kunagi vanemate sòna. Nad loobivad restoranis toitu inimeste pihta ja tòmbavad poes riiulitelt asju maha. Autos ei istu nad normaalselt turvatoolis, vaid ronivad ringi ja yritavad uksi avada. Kui keelatakse, siis tòmbavad end pulksirgeks ja karjuvad nagu siga tapamajas. Nende meelistegevus on telekapultide ja mobiilide lòhkumine. Òòsiti nad virisevad ja jààvad magavad ainult ema rinna otsas rippudes. See viimane tàhelepanek kehtib ka kolmeaastaste kohta, kusjuures.

Olen empiiriliste vaatluste tulemusena jòudnud jàreldusele, et itaallaste tàiskasvanuks saamisel on sama loogika, mis liblikatel. Alguses on karvaste jalgadega kole ròòvik, siis on ròòvik kapis peidus ning korraga yhel pàikeselisel suvehommikul nàeme kaunist tiivulist olendit òielt-òiele lendlemas ja imestame, et ei tea kustkohast kyll nii ilusad liblikad tulevad...

Tànased uudised

Mòttetus Màgilinnas asuva kliendi vòrgus on keelatud MSN kasutamine. Sellega seoses ei saa ma kasutada oma uut MSN aadressi ega yleyldsegi kodumaaga suhelda.
Kyll aga on lubatud skype kasutamine, nii et sònumeid saab saata skype kaudu. Sòbrad, minu ees- ja perenime jàrgi leiate mind yles.

Toimub yhistransporditòòtajate ja lennukipilootide 24h streik. Muidu mul oli plaanis sòita tàna òhtul elukohajàrgsesse maakonnakeskusesse, endise tòòandja korraldatud òhtusòògile. Kuna tàna yhistransporti pole ja sòltun Rooma suunduva kolleegi heatahtlikkusest ning yhistranspordist, konutan glamuurse òhtusòògi asemel punkris, sòòn mingeid spagette ja òpin itaalia keele grammatikat.

Tàna jagati jòulupakke, M.M. kliendi tòòtajatele ja kòigile konsultantidele, kes siin tehases tòòtavad. Hea, et ma ei ela Milaanos ega pea lennukiga koju sòitma, nagu mòned teised konsultandid. Esiteks ei saa nad tàna koju sòita ja teiseks on see jòulupakk umbes 10-kilone kompositsioon vedelikest ja toiduainetest.

Selgituseks niipalju, et ka Itaalias on hakanud kehtima reegel, et vedelikke tohib lennukisse vòtta ainult 1l, kusjuures vedelikuanum, kui tohib nii vàljendada, ei vòi olla ntx 1l, vaid iga vedelik tohib olla max 100 ml. Kuhu panna need veinipudelid? Kas juua lennujaamas àra? Visata minema? Kinkida kodututele? Panna check-in-pagasisse ja riskida, et ràtsepaylikonnad saavad rikutud?

Nàdala pàrast tulen Tallinnasse!!!

Punker

Vot selline oligi meie Rooma punker enne remonti. Voodi on kilega kaetud, sest kui pilte tegin, olime juba magamistuba vàrvima hakanud.

Pruun kandiline kapp kl 12 suunal on pàris omapàrane ese. Nimelt làhivaatlustel selgus, et see nàeb vàlja nagu kapp, a tegelt - syrpriis! syrpriis! - on vàlivoodi. Paraku on vàlivoodi nii paksult tolmu tàis, et me viskasime selle kapp-vàlivoodi ròdu peale tuulduma. Me viskasime tegelt igasugust imelikku punkris leiduvat kràppi ròdu peale (nàiteks pruunid kardinapuud ja nahksete katetega toolid ja kristuse kuju). Roku ytles, et òumaigaad, meie ròdu on vàga napoletano*.

Pruunist vannitoast pole praegu pilti, aga niipalju vòin òelda, et peale selle, et vannituba on pruun, on seal aken, mis avaneb sisehoovi. Sisehoovi pindala on umbes 8 m2 ja see meenutab liftishahti. Suht hea koht enesetapu sooritamiseks, sest punker asub 7ndal korrusel.

Tàna on pisut kiire, aga kui rohkem aega saan, kirjutan veel yhest imelikust nàhtusest selles punkris.

*napoletano = omadussòna, tàhistab asju, mis on Naapoli stiilis vòi Naapolist pàrit. See on koht, kuhu kòik mu tuttavad itaallased arvavad, et vòiks pommi visata. Naapoli on kòigi hàdade ja kurjuse allikas, kus elavad harimatud inimesed ja maffia.

Skuuzi!

Esmaspàeval sattusin tsivilisatsiooni oaasi ehk Hotell Sheraton. Yle pika aja nàgin ingliskeelset ajalehte, hotelli personal rààkis inglise keelt ja kui teed kysisin, siis yllatuslikult tàpsustati, et kas piimaga teed soovin. Ma tavaliselt ei ole eriline The Herald Tribune austaja, aga seekord lugesin kòik uudised mònuga làbi. Uskumatu nauding on lugeda uudiseid mingis normaalses arusaadavas keeles!

Ma polegi òieti kirjutanud, kuidas lihtsate ja kàepàraste meetoditega teha Itaalias ekstreemsporti ehk siis elamisluba taodelda. Nimelt nii kui Itaaliasse saabusin, laekusin òigel ajal kòigi dokumentidega kohalikku politseijaoskonda.

Taustaks niipalju, et Itaalias tehakse tòòpakkumisi kirjalikult ja kui sellele vastad positiivselt, siis see kehtib umbes nagu tòòleping selle hetkeni, kui pàristòòleping sòlmitakse. Et tòòlepingut sòlmida, peab olema elamisluba. Eks sellepàrast mul oligi motivatsioon elamisloa kysimusega tegeleda.

Anyway, laekun mina kòigi dokumentidega politseijaoskonda. Pisut murelikult, mòeldes, et pean jàrjekorras tòuklema aafrika pògenike ja poola torumeestega nii et hing paelaga kaelas, aga yllatuseks oli ainult umbes 15 inimest. Olin pisut aeglane jàrjekorranumbri saamisel, nii et 9ndana sain jutule. Ei skoorinud, sest tuli vàlja, et tòòpakkumine ei ole ikkagi sama, mis tòòleping ja et elamisluba saan teha siis, kui mul on tòòleping. Aga selleks, et teha tòòleping, on vaja elamisluba ja pangakontot Itaalias. Et aga teha pangakonto Itaalias, peab olema elamisluba ja tòòleping. Catch 22 yhesònaga!

Siinkohal on oluline tàpsustada, et Itaalias valitseb yleyldine kaos ja tohuvabohu, kus kehtib ainult kaks reeglit. Reegel 1: igast reeglist annab mòòda minna, kui oled kaval vòi omad tutvusi. Nàiteks pangakonto avamisel olid minul nàiteks abiks tutvused ja tòòlepingu sòlmimisel kavalus, nii et ònnestus lòksust vàlja rabeleda.
Noh ja siis reegel 2 on see, et kui on lòunaaeg, siis kòik elu seiskub ja muru ka ei kasva.

Teisipàeval vòtsin tòòlt vaba pàeva ning reisisin Mòttetust Màgilinnast elukohajàrgsesse politseijaoskonda (300 km, kui teada tahate). Seekord sattusin raskustesse, peamiselt kavaluse ja tutvuste puudumise tòttu ning sellepàrast, et ma ei saa itaaliakeelsetest uudistest aru. Juba algus oli pahaendeline – ukse taga tòuklesid tursked ehitusmehed Poolast, Aafrika pògenikud ja kodanikud Jaapanist. Muide viimaste suhtes olen tàhele pannud, et nad liiguvad ààrmiselt vaikselt, ainult jope kahiseb kui kònnivad. Jàrjekorra kysimuses rakendasin kavalust - saabusin kòige viimasena ning libisesin vaskussi kombel piki seinaààri kiirelt ettepoole, et konkurentsipositsiooni parandada. Sain suht hea numbri – 50st konkurendist olin 15nes, olgugi, et olin viimasena saabunud. Tòe huvides tahaksin lisada, et vaskussi-meetod pole kòige riskivabam. Sain 35 uut vaenlast.

Jàrjekorranumber ja 35 uut vaenlast olid selle pàeva pòhiline progress. Selgus, et esmaspàevast kehtivad elamisloa taotlemiseks tàiesti uued reeglid, keegi ei tea, mis reeglid need on ja yleyldsegi kòik on koolitusel ja tulge neljapàeval tagasi. Kysisin, et ehk on mingi number, kuhu vòiksin info saamiseks helistada, selle asemel, et 300 km sòita. Abivalmis daam teatas, et ta vòib mulle infotelefoni numbri anda, kui ma soovin, aga yldiselt keegi sellele ei vasta. Pohhuistlikus meeleolus pòòrdusin tagasi Mòttetusse Màgilinna.

Peale jòule proovin uuesti migratsiooniametnike jutule minna. Vòib juhtuda, et saan elamisloa, aga vòib ka juhtuda, et mòne aja pàrast olen illegaalne tòòjòud Ida-Euroopast. Elame-nàeme :P

Peatage jòuluvanad!

Tapjajòuluvanad on tagasi!
Eile veel ei olnud. Tàna hommikul kui òue làksin, tolknes yks meie akna taga!!!
Naabritele on ka yleòò jòuluvanad ròdude kylge ilmunud. Kuidas nendega vòidelda?

Muide, mu MSN aadressi esimene pool tàhendab itaalia keeles "mehe reproduktiivne organ". Sòbrad, varsti saadan teile uue MSN aadressi :)

Esimene tòònàdal làbi!

Ma olen nyyd nàdal aega tòòl olnud. Tàna sain isikliku arvuti. Ilus hiir on, saab hoida sametkotikeses ja puha. Meile tehti koolitus selle kohta, kuidas arvuti taga istuda ja et uksed peavad avanema sissepoole, mitte vàljapoole.

Teisipàevast kuni tànaseni kylastasin klienti. Klient asub metsa ja màgede keskel, Mòttetus Màgilinnas. Selles linnas on neli tehast ja kòik inimesed tòòtavad nendes neljas tehases vòi siis hotellides, kus elavad nende tehaste vàliskylalised ja konsultandid. Elame hotellis "Roos". Hotell "Roos" on abiks, sest on ilusam kui Rooma punker. Me nimelt vàrvisime punkris kòik seinad valgeks, aga kuna me eriti hàsti vàrvida ei oska, sai tulemus tiba ebayhtlane. A muidu on parem kui pruun.

Minu ylemus Michelangelo on sònakehv mees. Selline tàpne ja tàhelepanelik. Teised rààkisid, et kui teised projektijuhid kihutavad òhtul kliendi juurest minema, siis tema on selline, et vaatab enne lahkumist jàrele, ega mòni analyytik pole maha jàànud, keda oleks vaja àra transportida. Ta òpetab mulle itaalia keelt ja parandab mu vigaseid emaile kannatlikult. Eile kui hotelli poole sòitsime, kysisin, mis ta Berlusconist arvab. Selle peale ta plahvatas, hakkas roppe sònu kasutama ja ma kartsin, et teeb avarii! Edaspidi rààgime eelkòige tòòasjadest ja toiduretseptidest :) Muide itaalia mehed kòik rààgivad ràigelt pàdevalt toiduretseptidest!

Kui kysite, et miks esimene tòònàdal juba neljapàeval làbi sai, siis nii vastangi - homme on Itaalias vaba pàev seoses sellega, et neitsi Maaria niiòelda skooris.

Kòik on uus detsembrikuus!

Mul on nyyd uus soeng. Selline sakris. Kui hommikuti vannituppa làhen, paistab peeglist tuttavliku Katu asemel hoopis uduse silmavaatega nukitsamees, juuksed reipalt iga ilmakaare poole osutamas. Ainult riided on tuttavlikud.

Kolisime uude kodusse. Roomas.
Seda kodu me rendime ja erinevatel kaalutlustel sai valitud selline, mis on kontorile làhedal ja maksab vàhe. On vaid yks pisike puudus – nimelt see on maailma kòige koledam korter. Eriti kole on see siis, kui pàike loojub, sest siis tuleb kasutada valgusteid, mis on silmipimestavalt koledad ja mingite sààstupirnidega ja tolmu tàis. Seinad kòik pruunid, mòòbel tumepruun ja kogu seda koledust ilmestab ràme meresinine mistra pòrandal. Esimesel pàeval, kui saabusime, oli kòik ilgelt tolmune ja ràpane. Roku kiirustas koosolekule ja mina hakkasin koristama. Koristustòòde kàigus selgus, et vannitoa kraani tihend on làbi, pesumasin ei tòòta, mòòbel laguneb kàte vahel ja tolmu on rohkem kui minu taluvuspiir ette nàeb.
Ohtul oli kriis! Mina lahistasin nutta ja Roku uuris tòsinenult, et ega ma kavatse Eestisse tagasi sòita.

Tàna on kolmas òhtu uues kodus ja vòiks oelda, et on lootust paranemisele. Saime omanikuga kokkuleppele, et vòime seined valgeks vàrvida, tihend ja pesumasin parandatakse àra ning me vòime koleda moobli àra visata. Praeguseks hetkeks oleme kòik tolmu eemaldanud, koledad esemed àra visanud ja yhe seina suurte pingutustega valgeks vòlunud. Seinte vàrvimine on sigaraske too kusjuures! Ma arvan, et tulevikus hakkame Rokuga tàhistama seda pàeva, kui oleme kòik seinad valgeks saanud. Umbes nagu tutvumise aastapàeva vòi synnipàevi.

Reedel oli minu esimene tòòpàev uues tòòkohas. Pàev algas pahaendeliselt, sest bussijuhid, metroojuhid ja taksojuhid streikisid. Imeliste seikluste làbi jòudsin kontorisse 8:15 (pidin jòudma 9ks) ja tànasin jumalat, et elan kontorile làhedal. Muidu esimene toopàev oli banaalne - toimus koolitus. Pòhiliselt òppisin selle koolituse kàigus uusi itaaliakeelseid sònu, sest slaidid olid inglise keeles ja esinejad rààksid itaalia keeles. Kohvipauside ajal òpetas Mauro mulle Rooma slàngi ja Sara, kes on juba 6 nàdalat ametis olnud, nàitas, kust saab kohvi ja kus asub sookla. Ohtul metroo funktsioneeris ning otsustasin eksperimendi korras làheneda kodule metroojaamast. See oli pinev retk làbi pimeneva linna, sest mis kaardi pealt paistab nagu normaalne tànav on tegelikult kiirtee ja see mis nàib olevat park, on tegelt hoopis koerasitta tàis mets.

Ja siis mul on nyyd uus harjumus. Magan pidzhaamaga, kylmematel oodel olen maganud ka pidzhaama, sokkide ja salliga.

"Tantsud tàhtedega" Itaalia moodi

Olen olnud algusest peale "Tantsud tàhtedega" saate suur austaja. Nii et kui saabusid luureandmed, et Itaaliaski sama saade leidub, otsustasin mòistetavatel pòhjustel seda eile òhtul vaadata. Lyhidalt òeldes ei osanud ma nii radikaalseid kultuurierinevusi oodata ka kòige metsikumates unistustes mitte.

Muidu seleebritite valikul on vist igal maal mingid samad standardid. Vòistlesid 5 paari, kus seleebritid olid mingi verinoor tytarlaps (keegi R pereliikmetest ei teadnud, mille poolest ta kuulus on), vananev glamuuritar (Itaalia versioon Reet Linnast), ujumistshempion (Itaalia versioon Erki Noolest), naissoost Erki Nool ja Itaalia versioon Mart Juurest.

Mis mind aga surmani ehmatas, oli see et kerge, sàrava ning glamuurse meelelahutuse asemel kiusati tantsijaid ja arutati tyytuseni, kas quickstepis olid ikka kòik kolm kohustuslikku elementi korralikult tehtud. Kui kohtunike meelest midagi eriti ràmedalt kritiseerida oli vaja, vaadati kordusi ja làks alles kohtumòistmiseks! Eriti kiita ei saanud keegi, aga pàrast pandi ikka mòned kymned ka hindeks.

Stuudio oli lihtsalt kole - mingid hallid sambad ja rohe-beezh marmorpòrand! Valgustus nagu supermarketi lihaletis ja saatejuhiks vananev vesinikblondiin, kollageenhuulte ja mòòdukalt nàrtsinud dekolteega. Mòtlesin juba, et enam halvemaks ja ebaglamuursemaks minna ei saa, aga siiski - publiku hulgast tiriti vàlja paks vanamees, selgus, et immigrant Rumeeniast. Tormiliste ovatsioonide saatel vòitis ta loosiga 10 000 eurot. Pàrast teda vòitis hallis dressis kutt Palermost ka 10 000 eurot. Rumeenia immigrandid ja probleemse nàonahaga noorukid Palermost ei tohi olla glamuursetes teleprogrammides! Ma protesteerin!!!

Kui Itaalia Reet Linna sai vàlja hààletatud ja mina olin otsustanud, et jàrgmisel laupàeval kyll selle jama pàrast kodus ei viitsi istuda, làks imelikul kombel huvitavaks. Selgus, et veel yks paar tuleb vàlja hààletada ning seekord mitte telefonihààletuse kaudu, vaid toimuvad paaride vahelised duellid ning kohtunike hinnete pòhjal kòige nòrgem langeb vàlja. Valgustus muutus selliseks nagu glamuursetes teleprogrammides olema peab, hakati nàitama intervjuusid tantsijatega, kes avaldasid pàris vihaselt ja vaimukalt arvamust konkurentide kohta ja yldse oli lahe.

Kogu programm kestis kolm ja pool tundi (sic!). Sellepàrast ei saa ma tàie kindlusega vàita, et sel ajal, kui ma magasin, ainult duellid olid. Arkasin kl 1 oosel selle peale, et R àratas mu yles ja teatas, et Itaalia Mart Juur langes saatest vàlja ja koliks nyyd òige diivani pealt voodisse magama.

Domenica italiana

Selle nàdala pòhiline meediasyndmus on TomKat pulmad, mis toimuvad Rooma làhedal yhes pisikeses màgilinnas. Selliseid màgilinnakesi on siin Itaalias sadu, mina oleks TomKat asemel pigem kuskil Itaalia lòunaosas, làànerannikul, mòne glamuurse mereààrse lossi valinud. Eks ise teavad muidugi! Igatahes on siin reede òhtuni kajastatud iga kahe tunni jàrel kòigis telekanalites ylima hoolikusega seda, millised seleebritid Rooma lennujaama parajasti maanduvad, kuidas màgilinnas liiklust korraldatakse, palju maksab òò hotellis ja millal saabub perekond Armani pruudi kleiti sàttima ja peokohale viimaseid dekoratsioone paigaldama. Tàna nàidati uudistes, kuidas kòik àrevil màgilinna elanikud vanuses 10-75 redelite, binoklite ja fotoaparaatidega varustatult ymber lossi trygivad ja myyridel turnivad. Mamma mia!

Kuna mul pole seoses eluasemete remondi venimisega veel midagi teha ja internetti ka ei saa eriti, siis tshillin hetkel niisama ning lòimun Itaalia yhiskonnaga. Nàiteks ostsin Beppe Severgnini raamatu "La Bella Figura: A Field Guide to Italian Mind". Kahjuks, nagu ma juba varem olen kirjutanud, ei ole Itaalias vòimalik normaalselt raamatut lugeda. Kahe nàdala jooksul olen umbes 5 peatykikest jòudnud làbi tootada, mistòttu olen sunnitud napi teoreetilise pagasiga làbi ajama. Muidu see fiild gaid on mul pidevalt kotis, ykskòik kuhu làhen :)

Eluesemetest niipalju, et meil on kaks kodu - yks Roomas ja teine Francavillas. Seoses vajadusega kaks kodu sisustada/remontida, olen kylastanud rohkem erinevaid sisustuspoode kui kogu senise elu jooksul kokku. Sisustuspoodide kylastamine on esteetiline ja hariv tegevus, aitab mòista itaallaste mòttelaadi ning arendada keeleoskust. Ma oskan itaalia keeles nyyd selliseid sònu nagu nàiteks "riiul", "pòrandakyte", "parkett" ja olen imevàel òppinud selgeks puude nimed ja teada saanud, et pòrandakytte spetsialiste Itaalias ei ole fkrsk ja leidnud palju sòpru, sest poodide omanikud nàevad minus vòimalust kiirelt selle kvartali myygieelarve tàita.
Nad veel halba ei aima, sest hinnalàbirààkimised pole alanud ja vaesekesed ei tea seda, mida teavad mu exkolleegid ja erinevate teenusepakkujate kliendihaldurid - làbirààkimistel olen karm kui tshetsheeni terrorist.

Aeg-ajalt kàin sinjoora Antonetta juures itaalia keele tundides. Sinjoora on emakeele ja kirjanduse òpetaja ning itaalia keele grammatika on tema jaoks samasugune kireobjekt nagu Rita Ilisoni jaoks raamatupidamine. Ma arvan, et sinjoora helistab telekanalite direktoritele ja kàrgib nendega, kui saatejuhid passato prossimot vòi konjuktiivi valesti kasutavad. Sinjooral on kukepildiga seinataldrikute kollektsioon ja kui keegi kylla tuleb, siis ta rààgib: "See taldrik on Sardiiniast (kas pole uhke kukk!) ja selle pisikese kirjude sulgedega kinkis mulle poja pruut (milline armas tytarlaps!) ja see on Roomast, tehtud yhe jaapani artisti poolt (vaadake, milline tàpsus ja filigraansus!) ja selle taldriku tegi yks Puglia kunstnik, kes suri 3 pàeva pàrast taldriku valmimist (ma ei kujuta ette ka, palju selline taldrik nyyd maksta vòiks! Mu abikaasa arvab, et peaksin seda seifis hoidma!)."

Eile tegin òhtusoogilauas vihjeid, et tahan juuksurisse minna. R ema teatas kiirelt, et tema nòbu on juuksur ja kolmapàeval saaks juba minna. R vend (igal nàdalal uue moodsa soenguga 18-aastane, kes rinna- ja jalakarvu raseerib) informeeris, et tema selle nòo juures ei kài ja tal on yks teine palju parem juuksur. Ja yldsegi, et kui tahan perekonda toetada, siis vòin selle nòo juurde minna, aga kui tahan ilusaid juukseid, siis valigu tema juuksur. Siis saabus pingeline moment - nad hypnotiseerisid mind nagu kaks boamadu ning kysisid, et noh kumma juuksuri siis valid. Rakendasin kiirelt Inglismaal omandatud kavalust ja teatasin, et let mi get bàkk tu ju leiter. Pàrast hiilisin R-ga yhe teise sugulase juurde (kes on kohalik moe- ja suhteeksper) ning kysisime soovitusi. Hilisemal andmete vòrdlemisel ilmnes, et moe- ja suhteekspert soovitas sedasama juuksurit, kus R vend kàib. Nii et seekord ma perekonda ei toeta 20 euroga.

Milaanos kàisin ka vahepeal 3 pàeva, a sellest pole midagi kirjutada eriti. Aega oli palju, hàngisin yksinda kaubanduskeskustes ja muuseumides nagu teismeline, kellel pole peale kooli mitte kuskile minna. Kuna oli ikka tòesti palju aega, siis lugesin kòigis muuseumides kòik sildid làbi ja kuulasin audiogiidid algusest lòpuni àra ja vaatasin poodides kòikide asjade hinda. Milaano kylastajatele soovitaks Poldi Pezzoli muuseumi relvakollektsiooni vaatama minna, pàris hariv ja vàga ilusti kujundatud vàljapanek. Kòik muud asjad on Milaanos tàpselt samasugused nagu igal pool mujal minu arust.

2 nàdalat

Tàna hommikul àrkasin ja esimese hooga ei saanud aru, kus olen. Vòòras lagi, vòòrad linad, voodi hoopis teistmoodi. Meenutasin kiirelt kohti, kus ma tòenàoliselt vòiks oobida ja ykski ei klappinud. Paanika! Noh eks lòpuks ikka àrkasin yles ja tuli meelde, et olen Itaalias :)

Tàna sai tàis kaks nàdalat.

Koduigatsus on nagu paadiga merele minek. Mòni hetk pàrast sadamast lahkumist vaatad maa suunas, sadam ja tornid veel paistavad ning systeem on paigas. Tead, et kui peaks tekkima tahtmine tagasi minna voi kui paat ymber làheb, vòid ka kiirete ujumisliigutuste abil naha pààsta. Aga tunni pàrast oled keset merd, ykskòik kuhu vaatad ainult lained ja taevas ja vot alles siis hakkad motlema, et mis kòik maha jài ja kui kaugel see on.

Selle sygavmòttelise monoloogiga tahtsin oelda, et kaks nàdalat vàlismaal elada on kukesupp. Oodake paar kuud ja siis alles algab òige nutt ja hala!

Liiklusest

Nagu staar-dirigent seisab ta keset Piazza Veneziat, elegantselt luues korda autode, busside, narviliste hobuste, kiirabiautode ja surmapolguritest mootorrataste kaoses. Graatsiline viibe tema valgesse kindasse kàtketud kàega paneb liikvele loomade olympiat meenutava liiklusvahendite massi; kui vaja, noogutab ta julgustavalt kòhklevale autojuhile, juhatab teed eksinud mootorratturile voi kortsutab kulmu neile, kel mingi omavoli plaanis. Seda kòike teeb ta sàrava naeratuse, eeskujuliku ryhi ja uskumatult elegantsete kàeviibetega.

Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.

See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.

See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!

Kuidas mu byrokraatia-foobia realiseerus

Selline vestlus oli mul hiljuti yhe ametiisikuga.

Ametiisik: Kus teie juhiload on valja antud?
Mina: Eestis
A: Ah et Rumeenias?
M: Load on Eestis valja antud.
A: Ja kust te ise parit olete?
M: Eestist
A (voidukalt): Rumeeniast, jah.
M: EESTIST!
A: Noh, igatahes te peate need Rumeenia load vahetama EL lubade vastu
M (kannatlikult, nagu vaikese lapsega): Need load on valja antud EESTIS. Eesti on Euroopa Liidu liige. Need on sellised spetsiaalsed juhiload, mis kehtivad koigis Euroopa Liidu maades.
A: Noh, igal juhul peate valja vahetama EL lubade vastu.

Bah!

Muidu tana on olen Roomas, temperatuur oli paeval 23 kraadi, paike paistis ja pohjamaised turistid lendlesid lilleliste kleitidega ringi. Pohjamaised turistid tunneb selle jargi ara, et nad on blondid ja suveriietes. Kohalikel on joped seljas ja nad on brunetid.

Pean lopetama. Siin lendab ringi mingi suur putukas. Poriseb nagu helikopter. appi! kas ta on ohutu?! Miks ta mu ymber lendab?!

Torts ilmajuttu

Olen alati ylbe muigega kuulanud, kui itaallased raagivad, et oues on ilgelt kylm, ainult 10 kraadi sooja. Nyyd olen oppetunni saanud ega muiga ylbelt. Kuna itaalias puuduvad majades igasugused kytteseadmed, siis see kylmaprobleem ei seisne mitte selles, et oues on 10 kraadi, vaid selles, et toas on samapalju kraade kui oues. Ja kui oues on ainult 10 kraadi, siis on toas ka 10 kraadi ja koik hangub. Eile oosel magasin esimest korda elus pidzhaamaga. Toas oli 16 kraadi sooja.

Elu paikeselisema poole pealt niipalju, et siin valmivad praegu mandariinid ja kiivid ja tana on oues peaegu 20 kraadi.

Koduehitus on kultuurierinevustega meil siin vyrtsitatud. Arhitekt on vahepeal joonistanud valmis meie kodu plaani. Kuna mina tahtsin sauna (mul on juba kogemusi siinsete kylmade talvede ja yldise saunapuudusega!), siis on sinna saun ka planeeritud. Koik R sugulased, kes plaani on nainud, kiljatavad, et kesse hull korterisse sauna ehitab. Siis me selgitame R-ga konkreetselt, et see on kultuurierinevus ja jutul lopp :)

Samas naiteks vaatasin mina plaani ja tekkis kysimus, et milleks korterisse teha kaks vannituba. Kusjuures need on veel korvuti. R oemees andis padeva selgituse - Itaalias pole olemas yhtki korterit ega maja ilma vahemalt kahe vannitoata ja esimene asi, mida eluaset hankides ostja uurib on see, et mitu vannituba on. Kahte vannituba on siis selleks vaja, et yks on pererahva jaoks ja teine kylaliste jaoks. Kysisin ka vannitoa porandakytte kohta (sest mul on kogemusi siinsete kylmade talvedega ju!). Vannitoa porandakytte teemal kuulatakse mind viisakalt ara ja oeldakse, et see on huvitav mote. Vahel tundub, et ma olen Borati-filmis :)

3 päeva jäänud

M ütles, et minu arvamus “Jade Warriori” kohta näitab selgesti, et ma ei mõista kung fu filmide loogikat ja Jaapani filosoofiat. M'l on on õigus.
Enne ärasõitu lähen vaatama filmi ”Saatan kannab Pradat” – selle filmi filosoofiat mõistan kindlalt paremini kui kung fu asja. Muidugi peab kiirustama, sest kui läheksin seda filmi Itaalias vaatama, siis räägiks Meryl Streep ja kõik teised tegelased Itaalia keeles, sest itaalia kinos on kõik filmid itaalia keelde tõlgitud rsk.

Tänane põhiline tähtsündmus on see, et olen viimast päeva tööl. Kusjuures hetkel olen kontoris kõige viimane inimene - nägin koristajatädi veel viimast korda ära ja puha. Turske proua nõtkus mu prügikasti raskuse all.

Sõbrad tegid laheda kingituse - kollaaž fotodest, mis kajastavad meie seiklusrikka lähimineviku eredamaid hetki ja võtmeisikuid. Ka loomad ja lapsed on ilusti ära toodud. Ma panen selle pildi Itaalias raami sisse ja siis paigutan sektsioonkapis Eesti lipu ja Toompea lossi maketi vahele. Kui kellelgi uusi lapsi ja loomi ja elukaaslasi tekib, siis kleebin nende pildid ka sinna kollaaži sisse.

Kodumaaga seotud aksessuaaridest minu uues kodus veel niipalju, et sinna tuleb saun. See on Itaalia arhitektuuriajaloo esimene korterisaun ma arvan.

12 päeva jäänud

Olen vahepeal teinud kolimiseks ettevalmistusi – ostsin lennukipileti ja mõtlesin välja Asjade Pakkimise Skeemi.

Aga reedel käisin vaatamas Soome-Hiina ühisfilmi ”Jade Warrior”. Tõesõna, see film on nagu ooper selles mõttes, et enne vaatama asumist tuleb 20-kroonine väike kaustik osta ja plot läbi lugeda, sest sisu teadmata ei saa pooltest asjadest aru. Sattusin üpris ootamatult seda filmi vaatama ja 20-krooniseid kaustikuid ka kinos ei pakutud. Sellepärast ma ei saanudki sündmuste käigust eriti täpselt aru ning keskendusin vormistuslike aspektide analüüsimisele.

Esiteks ma tahaks öelda, et tegelased ei olnud eriti veenvad.
Näiteks stepielanikel olid valged, maniküüritud käed ning kulmud peenikeseks kitkutud. Seda ilmaimet vaadates kujutasin ette, kuidas keset lagedat välja kangelased ratsutavad nädalate kaupa, hobused janust nõrkemas ja toit kõik otsas, aga äkki – voila! – seisab keset kõnnumaad kanajalgadel onnikene, ukse kohal silt ”Ilusalong”. Stepielanikud vupsavad rüsinal uksest sisse, heidavad karusnahad ült ja pistavad käpakesed parafiinivanni. Ühe soojaga lasevad ka juukseid sirgendada ja kulmud korrigeerida ning loevad läbi värske Cosmopolitani ja Kroonika enne kui teekonda jätkavad. No ei saa ju nii olla! Riided olid neil ka kuidagi liiga terved ja vähe kantud.

Ja siis oli seal mingi mustas ülikonnas tegelane. Tema ülikond istus halvasti ja lips oli lühike. Kui ta oleks müügimees, ei ostaks ma talt mitte midagi.

Aga eriefektid olid vahvad ja see oli ka armas, et soomlased nii soome kui hiina keelt rääkisid. Kes on pidanud korraga mitut võõrkeelt rääkima, teab, et väsinud peaga on keelte vahel ümberlülitamine keerulisem kui puhanud peaga ning võib vabalt juhtuda, et räägid vales keeles. Näiteks ütled lause eesti keeles, kui peaks üldiselt rääkima hoopis inglise või vene või prantsuse või misiganes keeles. Vot selles filmis peategelane oli pidevalt stressis teda tabanud paranähtuste tõttu, mistõttu ta rääkis ka soomlastega hiina keelt, kui ta mingis diibis hingeseisundis oli ja siis teised soomlased ei saanud üldse aru, mis toimub, sest hetk tagasi oli ta ju soome keeles rääkinud ja kokkuvõttes nad ärritusid tema peale. Halb, kui inimesed sind ei mõista.

17 päeva

Olen sooritamas viimast tööreisi Riiga.

Mõtlesin, et viimane kord peaks kuidagi eriline tunduma, umbes sama eriline nagu esimene kord, aga üldse pole eriline olla. Lihtsalt mõnus on olla siin Riias.

Hotellis elan 23.korrusel ja naudin supervaadet jõele ja sildadele ja ilusatele majadele ja parkidele. Koosolekud lõppesid ka päris tulemuslikult täna. Kusjuures lätlased on kontorisse uue kohviautomaadi soetanud. Peale tööd külastasin kolleegiga Riia Ooperit - nautisime imekaunist balletietendust "Giselle" ning maiustasime ooperimaja kohvikus maailma parimate kookidega.

Hetkel tsillin kahisevate tekkidega voodis ja tore on mõelda, et seekord pole ma ühtki asja pakkida unustanud. Vahel võib väga kena komandeeringu ära rikkuda selline nõme tõsiasi, et hambahari jäi koju. Arvan, et tulen Riiga veel tagasi.

Selgitus

K juhtis mu tähelepanu tänasele PM koomiksile. Kuna olen sotsiaalselt kergesti mõjutatav ja võtan vihjeid väga südamesse, siis tundsin siinkohal vajadust blogida pisut oma blogide teemal.

Kui keegi on kasutanud kunagi Windows 95-t ja nüüd kasutab Windows XP'd siis see ei tähenda, et ta kasutab korraga mitut Windowsi. Selle õpetliku analoogia abil tahtsin lihtsalt öelda, et mul ei ole mitut blogi.

Minu vana blog on nagu Windows 95, mis omal ajal oli päris tore, aga ühel hetkel lihtsalt ammendas ennast ega sobinud enam raamima mu surematuid mõtteid.
See käesolev blog on nagu Windows XP ka selles mõttes, et on saadaval nii eesti kui inglise keeles. Vot.

Ja tatrakaru blogi kohta tahtsin öelda, et see on tatrakaru blog, aga mitte minu oma.

Itaalia kohta pole täna midagi kirjutada peale selle, et enne Itaaliasse minekut lähen Londonisse. P. ja C. kutsusid meid Cracker Night peole. See on päev, kui Inglismaal tähistatakse pidulike ilutulestikega seda, kui kunagi Guy Fawkes nimeline kodanik teostas kuningavõimu vastase aktsiooni, mida tänapäeval kõhklematult terrorismiks nimetatakse. Mis lubatud härra Fawkesile, pole lubadud härra bin Ladenile järelikult.

25 päeva jäänud

Mõõtsin hommikul jalakarvade pikkust. Hetkel on nende mõõtmisel abiks pigem mikroskoop kui joonlaud. Ei tea, kas peaks neid mingi Viviscal šampooniga pesema, et kiiremini kasvaks?

Tegelt hoopis 26 päeva jäänud :)

Seoses sellega, et pühin jalgadelt kodumaa tolmu, otsustasin populaarteadusliku eksperimendi korras pühkida oma jalgadelt ka kodumaised karvad, ehk siis proovida depilatsiooni.

Ma olen aastaid kõhelnud, et kas on ikka mõtet ja et žiletiga saab ju sama tulemuse ja ega valus ei ole, aga vahepeal toimusid mu elus kolm olulist sündmust (depilatsiooni seisukohast olulist).
Esiteks selgus, et nii nagu E ja A kasutavad minu teadmata Skinoreni kreemi, käivad nad salaja jalgade ja bikiinipiirkonna depilatsioonis. Depilatsioonis käivad ka P, E2 ja M. Mõtlesingi siis, et mis on hea mu sõbrannadele, on hea ka mulle.
Teiseks ütles E, et žiletiga raseerimise puhul on sama teema, mis meestel - et ajavad hommikul habeme ära ja pealelõunaks on juba harjas tagasi. Aga depilatsioon känseldab karvad pikaks ajaks ning muudab nad õrnaks ning elujõuetuks. See pani mõtlema.
Kolmandaks on mul siin Eestis vähe aega järele jäänud ning kavatsen selle meeldivalt ning kasulikult sisustada.

Protseduur leiab aset kuu lõpus ja seni pean tubli põllumehe kombel karvu kasvatama. Karvad peavad sentimeetri pikkused olema. See teeb murelikuks, sest sentimeetri pikkused karvad vööst allpool on asjad, mis Viljandi Folgi või Tartu piiridest väljaspool ei tohiks eksisteerida.

16 päeva jäänud

Täna öösel jõudis alateadvuse hämaratest sügavikest jõudis minuni arusaam, et Itaalias on kõik filmid pealeloetud itaaliakeelse tõlkega. On karm ja ebaõiglane vaataja suhtes, kui pole üldse mingit vahet, kas sõna võtab Samuel L Jackson või Hugh Grant. Mingi tõenäosus vist on, et itaalia keelde tõlgitud filmides räägivad peened briti karakterid Rooma dialekti ja neegrid näiteks Napoli dialekti. Hakkan jälgima seda asja.

Korterile leidus juba rentnik. Ma pole veel korteri väljarentimisega tegelema hakanudki, nii et see oli kohe... nagu... noh, kui sulle midagi lihtsalt sülle kukub nii et sa pole veel õieti käsi välja sirutanudki.

Peo küsimus on lahendatud nii, et üks pidu on juba peaaegu plaanis.

Uus algus, uus ploog

Nüüd siis ongi minek jah.

Põhilised küsimused, mis mind hetkel vaevavad:

1. Kuidas korraldada lahkumispidu? Kas teha kihlumispidu ka ja kui teha, kas eraldi või lahkumispeona ja kas kolleegide pidu teha ka ja kas see oleks koos lahkumispeo ja kihlumispeoga või kuidagi eraldi?

2. Kuidas leida Itaalias juuksur ja kosmeetik?

3. Kust Itaalias hapukoort ja leiba saaks?

4. Et kuidas nende pidudega tegelt ikkagi teha?

Aeg-ajalt mõtlen ka sellistele pisiasjadele nagu elamisluba, tulevane töökoht ja korteri leidmise küsimus. Mis puutub korterit, siis seda veel pole, aga juba on palju külalisi Eestist, kes kõik valmis korteris ööbima, kohe kui see leitakse :-)