Oudekkile mòeldes

"Kuulsid, et Berlusconi astub tagasi?" kysis Roku Kunstnikust Ema. Muidugi kuulsin ja arvasin, et sellega teema piirdubki. "Kyll on kahju," tundis RKE vajadust oma sydamevalu jagada. "Nii vòimekas poliitik ja ainuke neist kòigist, kes lihtsa inimese peale mòtleb." Kuskilt meenus loetu, et tyypiline PDL valija on Lòuna-Itaaliast, maapiirkonnast, naissoost ja yle 50. Madal haridus oli ka, aga tehniliselt RKE sellele viimasele kriteeriumile ei vasta.

vastuseks o. kommentaarile: tànavusest saagist

Selle aasta vendemmia kokkv6te tuleb elulyhike, sest ma trykin siin 1 kàega seda. nummik kyll magab, aga ta teeb seda praegu minu syles. kui kòrvale panen, teeb silmad plòks! lahti ja hakkab nii sydantlòhestavalt nutma, et maisaayldse. no kes saaks olla karm, kui nàituseks elunummi kassipoeg yksi ukerdab ja haledalt piiksub? ikka vòtad sylle ja nunnutad nòrkemiseni. noh... ja nummik on nummim kui kòik maailma elunummid kassipojad kokku.

nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.

anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.

ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!

Hapukoor

Kysimus kòigile vàliseestlastele. Kui te Eesti retseptide jàrgi kòògis eksperimenteerite ja hapukoort kaubandusvòrgust ei leia, siis millega te seda asendate?
Nàiteks kookides olen hapukoore asemel tunde jàrgi kas kreeka jogurtit vòi piima kasutanud. Aga mis teised teevad?

Mòistlikud inimesed. Naapolist.

Eile òòsel saabusid meie Naapoli-naabrid. Ohjummelkyll ja pàriselt mul on hea meel, et nad siin ainult puhkamas kàivad.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.

Hissand!

Eile kàisime Rokuga Lou Reed'i kontserdil.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.

Tyypiline...

Tyypiline Itaalia korralagedus, ohkan ma siin kibestunud korraarmastajana.
Ostsin UK-st interneti kaudu yhe Kanade Vidina. Eile kàisin DHL kodulehel olukorraga tutvumas ning minu meeldivaks yllatuseks on nàha, et postikanad on iga paari tunni tagant pakiga usinalt tegelenud. Lausa kl 02:14 òòsel. Vàga hooliv neist.
Nyyd aga on pakk Itaalias ja eile 16.45st alates ei kippu ega kòppu. Krdi korralagedus!

Tàiendus: pakk tuli keskpàevaks kohale ja mòni minut peale seda, kui olin kullerile allkirja andnud, ilmus DHL veebi teade "delivered". Imeline! Enam ei trambi jalgu ega jonni!

Vananevad superstaarid ja lòpetuseks head muusikat

Sel nàdalavahetusel kàisime igal òhtul kontserdil. Minul oli pàris tore, aga Mr Bean vist mòtles kyll, kulm kipras, et midapaganat siin kàratsetakse kòik òòd làbi. Nimelt meil siin kontserdid enne kella kymmet òhtul ei alga, sest kòik teavad, et kella 8 paiku syyakse òhtust ning kodanikud kultuurihuvilised peavad saama kòhu korralikult tàis syya. Minu meelest vàga kena komme. Lihtsalt viimastel kuudel olen ma enam-vàhem kella kymnest juba teki all olnud.

Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").

Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.

Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!

Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))

Jei!

Vaadake, mis mina leidsin! Nii lihtsalt ongi saadaval Oasi supermarketis, hinnaga 1.45.
Tegelikult on see vist juba umbes viies pudel. Nimelt iga kord poes kàies olen pudelikese ostnud, et seda pildistada ning seejàrel kylmkappi panna, et oleks mònus kodune vaatepilt, kui piima vòi muid vidinaid haaran. Tòe huvides olgu òeldud, et Eestis pole ma kunagi Viru òlut vòi yldse mingit òlut kylmkapis hoidnud.
Aga mis tegelikult juhtus? Nii kui kallihinnaline pudel kylmikus maandub ja mònusalt jahedaks tòmbub, tuleb Roku ja tòmbab òlle rindu. Eile oli Roku kauem tòòl ja ma pildistasin pudeli enne kylmikusse panemist àra. Hàsti tegin, sest praeguseks on tyhi taara juba kraanikausi alla maandunud.

Italy and its discontents 1980-2001

"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)

Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.

M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/

M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.

Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!

Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/

M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."

Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.

Kuidas vòtta?

See vòib kòigile karmi talve yle elanud Kodumaalastele kohatu virisemisena tunduda, aga praegu siin Itaalijamaal, kuumalaine pàevil julgeks ma peaaegu kobiseda, et vàike kylmalaine ei teeks yldse halba. Mitte mingi miinusnelikymmend (hoidku jumal selle eest!), aga kui saaks temperatuuri pluss 25 pealegi, siis rohkem ei tylitakski.

Esmapilgul on kuumalaine pàris vahva. Nàiteks merevesi on meeldivalt soe. Eile kàisin sel aastal esimest korda ujumas ja enda vastu aus olles peab tunnistama, et nahavàrvi ja kehakuju poolest tunnen hetkel suurimat hingesugulust beluugaga. Katsusin eeskàtt sygavasse vette hoiduda ja mitte liiga palju ringi patseerida, sest yhest kyljest on mul beluuga-kompleks ja veenilaiendid ning teisest kyljest pole hoogne pàevitamine mul tànavu plaanis.

Kuumalaine sees pisut pikemalt viibides liigub mòte aga ysna rahutule lainepikkusele. Nimelt Kodus Olev Kana ei jaksa end soojas kliimas eriti liigutada. Vereròhk on madalam kui muru. Yldse energiat pole. Kòik pàeva kohustused vòi vàljas kàimised tuleb varahommiku vòi hilisòhtu peale planeerida. Teoreetiliselt peaks kolm korda pàevas korralikult sòòma, aga mul pole yldse viitsimist ega jaksu kokata, toitu suhu toppida ja pàrast kòòki koristada. "Hoiame kodu puhtana - sòòme vàljas!" liikumise eestvedajana veensin Roccot, et laupàeva ja pyhapàeva òhtul tuleb vàljas sòòmas kàia.

Laupàeval toimus Tollos veinipidu. Piazzal pakuti veini ja friteeritud pizzat. Ei olnud suurem asi. Kodus grillisime veiseliha, sest oleme vastutustundlikud lapsevanemad ja Lapsjumal peab korralikke toitaineid saama. Yhesònaga, kòògi koristamisest seekord ei pààsenud.

Pyhapàeval aga toimus Bucchianico nimelises vàikelinnas aperitivo cenato. See on meil siin, Lòuna-Itaalias, uus trend. Milaanos - nagu kòik maailma moodsad inimesed teavad - on hallidest aegadest kombeks baarides aperitiivi pakkuda. Maksad yhe joogi eest ca 10 eurot ja saad kandikute pealt toitu vòtta nii palju kui kodune kasvatus ja sydametunnistus lubavad.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.

Bucchianico on muide pàris huvitav linnake. Pealtnàha tavaline, maaliline, màekynka otsas, kirik keset piazzat. Bucchianico teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on pyhak San Camillo kodulinnaga, yleyldse vàga tugevate religioossete traditsioonidega paigaga ja mòistagi Democratici Cristiani ajaloolise kantsiga. Praegu toimub seal San Camillo festival, mis tàhendab, et kuni augusti lòpuni on igal nàdalavahetusel kòik pàevad San Camillole pyhendet yritustega sisustatud. Ainukeseks erandiks I'm-a-lady-easy-easy-lady-Ivana-Spagna kontsert jàrgmisel laupàeval ning khm... viigimarja ja pernili festival augusti esimesel nàdalavahetusel.

Oh, eile aperitiivile sòites mòòdus meist protsessioon, kus kanti Pyha Camillo pilti ja mingit reliikviat ning inimesed pomisesid palveid. Kohe pàris kultuse vòi sekti mulje jàttis. Vanad, noored, sylelapsed. Tòsinenud ilmed ja silmavaated andsid mòista, et mingit modernset individualismi ja sektist kòrvalekaldumist ette pole nàhtud.

Rocco, nagu korralikule katoliiklasele kombeks, peatas auto ja lòi risti ette, kui pilt ja reliikvia meist mòòdusid. Ma ei lòònud risti ette. Palvete pomisejad vaatasid mind oma làbitungivate katoliiklasesilmadega. Arvan, et nad mòtlesid:"Kurivaimu ateistlikud vàlismaalased ja kommunistid, miski pole neil pyha. Isegi San Camillo hòlsti rebendi ees ei lòò nad risti ette!". Mina mòtlesin:"Uh.. uh... mis pidi seda risti ette lòòmist katoliiklastel nyyd tehtigi, vasakult paremale vòi paremalt vasakule? No ma parem ei tee, sest kui valesti làheb on hekkis. Ohjummel, mis nàgudega nad mind vahivad... ei, oleks ikka pidanud risti kuidagimoodi ette lòòma... juba liiga hilja... note to self: jàrgmine kord tuleb kindlasti risti ette lyya." Kysisin Rokult kohe yle, et mispidi risti ette lòòmine kàib, aga kui aus olla, siis tànaseks olen jàlle àra unustanud. Muide Bucchianico linnapea olla ametilt gynekoloog.

Kanasoov

Hirmsasti tahaks istuda kòògitoolil, jalad t-sàrgi sees ja pòlved lòua all. Millal ma seda viimati teha sain? Kes seda enam teab...

Tehniline kysimus

Bandaazide ja rinnahoidmete teemaliste kommentaaride jàtkuks tekkis mul jàrgmine teoreetiline kysimus. Kas sellest, et rasedusarmid tulevad vòi ei tule, saab kuidagi jooksvalt aru vòi alles tagantjàrele (kui on mòistagi liiga hilja ja yleyldse maailmalòpp)?

Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!

Kebab ja itaalia televisioon

Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.

Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)

Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.

Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.

Never say never

Raamatupidamine ja kanadus on minu jaoks eluaeg mingid vàga kauged ja mystilised universumid olnud. Kes oleks arvanud, et tuleb pàev, mil Katu mòlemast teemast eriliselt huvitatud hakkab olema? Mina kyll poleks arvanud.
Tàna leidis aset teine raamatupidamiskirgi tàis pàev - commercialista andis tagasisidet mu Telecom Italia teemalistele kirjetele. Esimene oli tavaline arve ja teine oli kreeditarve ja mòlemad olin valesti teinud. Oh, milline ròòm, kui tàna Dare ja Avere taaskord tasakaalu said ning kòik vidinad òigetele kontodele làksid! Nimelt Telecom Italia arvetega on nii, et kàibemaksuga maksustatav pekk tuleb kolmeks osaks jagada (selleks on spetsiaalsed valemid). Kahele osale kehtivad erinevad kàibemaksumààrad ja kolmandale ei kohaldu halligi. Kulude poole pealt tuleb telefonikulud ka mitte lihtsalt arve pealt vòtta vaid kahest komponendist kokku panna (jàllegi spetsiaalsed valemid), sest yks komponent maksutatakse kàibemaksuga ja teine mitte. Yhtlasi lisandub kolmas huvitav rida "costi non deducibili" (kolmandad spetsiaalsed valemid), mida ma ei oska eriti Eesti konteksti vòi sònavarasse pannagi. Mingid "mitte mahakantavad kulud" vist?
Taaskord tuleb ainult imestust vàljendada. Maitea, mis tasemele ma tòusnud vòi langenud olen, aga elus poleks arvanud, et Dare ja Avere sellist lapselikku ròòmu vòiks valmistada.
Muide, lapsed, kas teate, et tànapàevase raamatupidamise aluspòhimòtted said vàlja mòeldud itaallaste poolt 15.sajandil? Tòepoolest, kus mujal raamatupidamise vibratsioone endasse sisse hingata kui mitte siin, kahekordse kirjendamise synnihàllis!

Sellega kehavàlised kogemused ei lòppe. Eile sattusin sellisele eksklusiivsele yritusele nagu kolme kooliòpetaja pensionilemineku pidu. Aga sellest pikemalt teinekord, kui kirjed valmis meisterdatud.

Kanapesu

Hehee, Kodumaa, ettehoiatavalt teatan, et siin blogis làheb juba ysna kanalaks kàtte àra. Nyyd on kindel, et raseduskanadusega on nagu autoònnetustega. Ikka elad teadmisega, et endal nii hullusti ei juhtu ja kui juhtubki, siis pààsed kergemalt ja terve mòistusega. Aga. Kui ennast sama saatus tabab, mis eelkàijaid, siis alles paned tàhele, kuida su Sisemine Kana vòimsalt tiibu sirutama hakkab. Teed vàikestele vàljakannatamatutele lapsjumalatele "pluti-pluti oi kui nummi" ja loed kirglikult kanafoorumeid (kui Itaalia kàibemaksuseadustik parajasti fookuses ei ole).

Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?

Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?

Emalaev Fantozzi

Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)

Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.

PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!

Konspiratsioon?

Mina kyll ei tea, mismoodi siin saapamaal lapsi ylal peetakse. Eile nàituseks kàisin tòòòiguse konsultandi jutul, et igast dekreedipaberid korda saada. Yhtlasi uurisin, et millised on siis minu kui tulevase ema òigused tòòvòtjana ja yleyldse maksumaksjana. Nimelt reeglina, kui Itaalias mingi seaduseheki kohta kysimuse esitad, siis alustuseks hoiatatakse, et see kòik on vàga keeruline, aga noh... yldjoontes antani-antani-antani ja et loe veel siit ja sealt ja katsu seda meeles pidada ja kindlasti kài advokaadi juures ja lisaks on ymbes nelikymmend erandit, millega tuleb arvestada janiiedasihurraa.
Seekord oli vastus lyhike:"Kaks kuud enne ja kolm kuud pàrast synnitust maksab riik 80% palgast. Kui kolm kuud làbi saab, siis vòib veel kuus kuud kodus olla ja saada 30% palgast. Peale seda tuleb tòòle minna." No uurisin, et kaua yldse saab kodus olla teades, et tòòandja peab mulle kohta sàilitama. "Ikka needsamad 3+6 kuud. Aga ega tòòandja siin niisama kah lahti lasta ei saa, peab ikka pòhjus olema" (Ajee, justkui me ei teaks, kuidas Itaalia eesrindlikes ettevòtetes lastega naistest lahti saadakse!). Uurisin siis edasi, et kui ma tahaks kauem kui 9 kuud kodus olla, siis millised vòimalused on. Ilmnes, et - oh yllatust! - kui laps haigeks jààb, siis arstitòendi alusel vòib haiguse ajal kodus olla. Imetamise ajal on òigus kaks tundi lyhemale tòòpàevale. Nomaitea. Kujutage ette imetavat ema Roomas. Hommikul tund aega sòidad tòòle. Kuus tundi kontoris. Tund aega koju tagasi. Kokku 8 tundi. Ega mina neid asju ei tea, aga interneti avarustes rààgitakse, et tavaliselt sòòvad lapsjumalad mingi 3-4 tunni tagant. Ei klapi eriti. (òigupoolest ei saa minagi 8 tundi jàrjest ilma sòòmata oldud :))
"Ahah. Aga mingid muud soodustused ja asjad? Kuidas nendega on?" Konsultant vaatas pisut mòistmatult otsa:"Mis toetused?" "Noh... siin teistes Euroopa riikides nàiteks makstakse emadele toetusi ja on nàiteks maksusoodustused lastega peredele," andsin pisut suunavaid viiteid.
Konsultant puuris mind oma vesihallide silmadega, mille vòrkkestadel veresooned pisut punnitasid, justkui pyydes pingsalt aru saada, kuhu ma tegelikult tyyrin:"Kui sissetulek on alla miiniumpalga, siis tuleb linnavalitsusele avaldus teha ja saab toetust. Aga see teie puhul ei kehti". "Kohe mitte midagi siis ei ole?" Hàrra F pidas aru, nòjatus seljatoele ja muheles, et mingist toetusest siin hiljuti rààgiti, aga tegelikult tuli vàlja, et on soodsatel tingimustel perelaen hoopis.
Nomaitea. Tegelikult ma kysisin personalioskonnast umbes samu asju ja vastused klapivad ka. Ainult, et ma olin kindlal veendumusel, et personaliosakond pòhimòtteliselt ei pea vajalikuks mind mu òigustest informeerida. Vahest siin on mingi trikk peidus, aga ma ei oska lihtsalt kysida? Kes teaks? Vbl konsultant pidas mind ebasympaatseks ja kiusu pàrast ei viitsinud vastata? Kas pàriselt on ka vòimalik, et ei yhtki soodustust, toetust, kohemittemidagi pole Itaalias ette nàhtud?

2010 Montepulciano d'Abruzzo

Alustuseks tahaksin tànada Sofiet kiidusònade eest meie punase veini aadressil. No kui ikka inimene ytleb, et parim vein, mis ta saanud on, siis siin ei jàà siin kyll muud yle kui òrnalt punastada ja habemesse muheleda.

Sofie ja paljud teisedki vàljaspool blogi on uurinud, et mis siis sai 2010.aasta punastest viinamarjadest. Tòele au andes, suurt midagi ei saanudki. Alguses korjatud punased tegime roosaks veiniks ja kvaliteet lubas roosat lausa enda nime all pudelisse panna. Hiljem korjatud punastest viinamarjadest sai vein muidugi tehtud kyll, aga no pàris sellist veini ei tulnud, mille peale kultuurne veinijooja hyyataks:"Parim vein, mis ma saanud olen!". Mind isiklikult pani pisut nina kirtsutama, aga mis ma neist sommeljee-peensustest tean.
Kuna hekkilàinud veini maha kallata ei saa (seoses registrite jms-ga), myyme seda tsisternides maha teistele tootjatele. Itaalias on olemas mòned suured firmad, millel on hunnik kavalaid brànde. Tootmist ja viinamarju neil pole, nii et nad ostavad teistelt odavat tsisterniveini kokku, timmivad pisut maitset-vàrvi-lòhna ja myyvad vàlismaal mingi popi itaaliapàrase nime all maha, jaehinnaga umbes 1.50-4 eurot. Ise neid veine eriti juua ei julgeks, sest Roku Moodne Vend rààkis, kuidas neile koolis òpetatakse, mismoodi enoloogid s-st saia teevad ning kòik need mainitud kemikaalid ja vàrvained hirmutasid minu sisemise tervisepede puha àra. Aga ma ei tarbi ka kokakoolat ja keeduvorsti, nii et minu poolest kes tahab, joogu kasvòi syytevedelikku. Keegi peab ju need peedid àra jooma, millest meil oli vaja lahti saada.

Tàna paistab, et enamuse 2010.a. punast oleme juba hàmmastaval kombel maha myynud. 2011. aastakàigu teemal oli meil just eile òhtul Roku Tòòka Isaga juttu. RTI ajas lauba murelikult kipra ja teatas, et valgetega on vàga hàsti, aga punase suhtes on ta pisut kahtlev ja kui jàrgmistel kuudel head ilma ei tule, siis on vàga kahtlane, et siit korralikku veini saab.
Kuna ma olen labiilne emalaev praegu, siis sàttisin end mòistagi Roku Moodsa Venna òla najale nuuksuma, et kuidas me sedasi ilma punaste viinamarjadeta rallit sòidame ja yleyldse. Aga RMV lohutas, et niikaua kui tema màletab, on isa igal aastal kuni viinamarjade koristamise pàevani rààkinud, et siit elulooma ei tule ja pàrast ohanud, et huh seekord làks ònneks. Kyll aga oli RMVl sydamel mure, et meie kultiveerimismeetodid on aegunud ja tuleb moderniseerida ning edasi làks nii tehniliseks, et kukkusin poolel teel kelgult maha ja yldse ei saanud aru, mis meie kultiveerimismeetodiga nyyd lahti on.

Tànane pilt on muide eluvana press, mille soetas Roku Tòòka Isa Vanaisa. Roku Tòòkas Isagi kasutas seda omal ajal koduveini tegemiseks. Viimastel aastatel kopitas pikalt kuuris, aga nyyd puhastasime ta àra ja panime vaadikeldrisse sugestiivset atmosfààri looma.

Tàpsustus

Oh, Kodumaa, ma sain just teada, et Prismas pole meie punast veini. Nimelt kuna veinil puudub ribakood, siis ei yhildu meie kultuurvein nende moodsa kassasysteemiga. Tegelikult Prismadest saab esialgu ainult valgeid veine Pinot Grigiot ja Trebbiano d'Abruzzot.
Punase ja roosa jàrele tuleb minna Veinisòbra jaanilaadale, mis kestab tàna òhtuni ja Bestwine poodi. Bestwine sommeljeed teatavad, et yhtlasi on Pinot Grigio maitsmiseks avatud.

Mina ei tea, kuidas teiste vàiketootjatega on, aga nàiteks meie kyll ribakoodi peale kohe yldse ei mòelnud, kui esimest korda elus etikette kujundasime. Alles eelmise aasta lòpus, kui yks potensiaalne anglosaksi klient ytles, et ta ilma ribakoodita veine sisse vòtta ei saa, hakkasime nende koodide peale mòtlema. Jàrgmise partii etikette tegime ribakoodidega, aga nimetatud anglosaksi kliendi tarbeks tegime spetsiaalsed ribakoodidega kleepsud ja arvake àra, kelle vàikesed kàed taaskord mònisada pudelit kastist vàlja vòtsid, igale pudelile kleepsu peale panid, pudeli kasti tagasi tòstsid ja kastid kinni kleepisid! (òige vastus: Katu). Spetsiaalne kleepsude trykkimise printer sai muretsetud ja ribakoodide genereerimise tarkvara ja miskòikveel. Ei, elu veinifarmis on puhas poeesia teinekord.

PS! Praegu kàisin traktori eest sellise summa vàlja, et ise ka ei usu. Kuidas saab olla, et yks asi maksab samapalju kui luksusauto, aga nàeb vàlja nagu harilik traktor?

Jaanipàev!

Kodumaa pojad ja tytred, tàna, enne kui alljàrgneva jutu juurde tulen, tahaksin teile kòigile sydamele panna, et àrge end Jaanipàeval purju jooge. Natukene svipsis vòib olla ja imelikke anekdoote tohib ka rààkida, aga yldiselt proovigem ikka kultuurseks jààda :)

Anyhow, kui te tunnete, et eelseisvad vabad pàevad on just see aeg, mil toidu kòrvale kultuurselt veini tarbida, siis - oh, ma olen nii erutatud! - meie kultuurveinid on saadaval Prisma Peremarketites. Rààgitakse, et lausa yle Eesti. Kòik Anonyymsed Kommenteerijad ja Lugejad (eriti vàljaspoolt Tallinna) on oodatud proovima ja kommenteerima nii sisu kui vormi. Pàriselt ka, ma tahaks hirmsasti teada, mida te arvate. Kui kommenteerida ei taha, siis info àtt vignetiradica punkt it vòib ka kirjutada.

Kellel valimisel nòu tarvis, siis kiirelt mainin àra, et tugevamate saslòkkide ja grillide (nt sea-, veise-, lambaliha) kòrvale soovitan igal juhul punast Montepulciano d'Abruzzot. Kellel plaanis grillida kana, vòiks proovida Pinot Grigiot, aga miks mitte ka roosat Cerasuolot. Cerasuolo làheb minu meelest taimetoitude juurde ka pàris hàsti. Lòhe juurde vòtaks ma Trebbiano d'Abruzzo, aga valge kala juurde pigem Pinot Grigio vòi Pecorino. Vàrskete roheliste salatite juurde on kòige mònusamad minu meelest Trebbiano ja Cerasuolo.
Lòpetuseks, mina olen siin lihtne maanaine ja neist sommeljee-asjadest palju ei tea, nii et kòik eelòeldu on isiklike kulinaarsete kogemuste pòhjal kujunenud arvamus. Tàna rohkem kirjutada ei saa, sest tegelikult pidin juba ammu minema panka traktori eest maksma. Meil on uus noobel traktor!

Ilu teemadel jàtkame

Meil siin Itaalias kàib viimastel nàdalatel diskussioon selle yle, kas ministeeriumid peaks Roomast Milaanosse kolima. No selline tavaline populistlik kàra.
Anyhow, teema juurde tulles, hiljuti oli siin intervjuu sinjoor Saviniga Lega Nordist*. Intervjueerija kysis, et kas ministeeriumide Milaanosse yleviimise teema vòiks olla casus belli**, mille peale Savini vastas:"Mind ei huvita yldse, kui ilusad on Rooma ministeeriumid!"
Ei, mòistlik mees :)))

* Lega Nord on parempoolne partei, kes on tuntust kogunud peamiselt selle ideega, et edukas ning makse maksev Pòhja-Itaalia peaks luuserlikust Lòuna-Itaaliast eralduma.
** casus belli (lad.k.) - ettekààne sòja alustamiseks, reeglina mitte tegelik majanduslik/sotsiaalne pòhjus. Itaalia keeles tàhendab belli "ilusad".

Ytle mulle, kes on su sòbrad..

1 itaaljasòber pani endast sellise pildi Facebooki yles. Minu meelest vàga kena eeskuju ning yldse vòiksid mehed end rohkem eksponeerida ja maailmale silmailu pakkuda.
Nàiteks seesama sòber sòòbis igaveseks mu - tol ajal veel meeste body image teemal eelarvamustest nihestatud - màllu sellega, et kohvipausi ajal rààkis huvitatud naistele, kus Milaanos deplieerimisteenust soetada ning nàitas lahkelt oma eeskujulikult depileeritud rinda, et me teenuse kvaliteedist òige pildi saaks. Pildil osutatud piirkonda ta tookord ei demonstreerinud ja kindlasti oleks see tòises òhkkonnas pisut imelik ka olnud, mistòttu on pàris armas temast end yles pildistada lasta. Enne kui Kaded Kodumaa Mehed siin ilkuma hakkavad, ytlen kohe àra, et tegemist on heteroseksuaaliga ja erialaselt tunnustatud professionaaliga :)

Inimesed on ilusad ja head

Heihopsti, Kodumaa!
Tàna tahtsin kirjutada sellest, et inimesed ikka yllatavad abivalmiduse ja sydameheadusega.

Sellest ei hakka rààkimagi, et Tallinnas ja Roomas on lausa kaks korda yhistranspordis istet pakutud. Tallinnas olin Reibas Emalaev ja keeldusin, aga Roomas oli istekoht pàris abiks. Aitàh, kohmetu aasia mees mustas triiksàrgis!
Viimastel kuude olen tàheldanud, et maailma kòige abivalmimad inimesed ongi keskealised mehed. Nàiteks Dublinis sòitsin taksoga lennujaama. Considering my luck, parajasti oli Pardakk Obama oma iiri juuri avastamas. Kòik tànavad kinni pandud. Hea, et yldse teisele poole linna lennujaama sai ja taksosòit vòttis ilgelt aega ja raha. No lennujaama jòudes oli arve 50 eurot. Teatasin siis reipalt taksojuhile, et nyyd làks kyll hàsti, sest mul ongi tàpselt 50 eurot rahakotis. Taksojuht heitus sellest hirmasti ja pakkus, et vòta 10 eurot kohvi ja muffini jaoks. Keeldusin mòistagi, aga vàga nummi temast.

Pardakk Obamat tahaks ka siinkohal tervitada, sest vàhemalt Ryanair esitas teda ettekààndena, miks Londoni lend kaks tundi hiljem vàljus. Tulemus oli see, et jàin jàlle kuratfakkmiksseealatiminugapeabjuhtuma Londonis Itaalia poole suunduvast Ryanairi lennust maha. Egas midagi. Pisarad valatud, broneerisin jàrgmiseks pàevaks uue lennu. Spetsiaalselt Alitalia ning Heathrow lennujaamast, et ei peaks Ryanairiga lendama. Muide, Ryanairi pilet maksis samapalju kui Alitalia, ainult et Alitaliaga polnud seda probleemi, et tuleks kuskilt paganama Londoni kapitagusest online check-in protseduuri tarbeks printerit otsida.
Paari aasta tagune hotellifopaa kangastus silme ees, mistòttu panin seekord silmad kinni ja broneerisin Heathrow Radissoni. Vàhemalt ma tean tàpselt, millised tekid-padjad ja munapuder mind ootavad.
Heathrow lennujaama jòudnud, selgus, et bussipilet hotelli maksab 8 naela. Mòistagi kaardiga maksta ei saanud ja naelu mul ka polnud. Kell làhenes keskòòle ja bussipeatusest tagasi terminali kòndida, et pangaautomaati vòi valuutavahetust otsida, ei tulnud eriti kòne alla, sest bussid lòpetasid umbes mingi 23:45 liikumise.
No kysisin siis yhe làhedalseisva vanaisaliku olemisega hàrra kàest, et kas ta saaks eurosid naelteks vahetada. Hàrra arvas, et saab kyll, aga kui ma tema 10-naelase peale oma eurodega làhenesin, teatas, et tegelikult ta ei tahagi eurosid vastu. Kàisin talle peale nagu uni, aga Hàrra Vanaisalik hyppas kergejalgselt esimesse saabunud bussi (mis ei olnud aga minu buss) ja jàingi oma eurodega nòutult jàrele vaatama. Nomaitea. Kas ma nàen nii abitu ja/vòi vaene vàlja?

Loodus, mòistagi, tyhja kohta ei salli. Justkui vihm selgest taevast maandus mu kòrvale keegi Polish Plumber, kes arvas, et ta vòiks kyll mu eurod vastu vòtta. ònneks oli bussipeatus rahvast tàis, nii et rahast ja vààrtasjadest pàris ilma ikka ei jàànud.

Fast forward hotelli. Oli juba umbes keskòò UK aja jàrgi. Vastuvòtus jàrjekord pikk kui boamadu. Itaalias lastakse mind jàrjekorras alati ette, aga Inglismaal on ilmselt teised kombed. Kedagi ei kottinud. No jàtsin kohvri jàrjekorda, lòòtsutasin diivanite peal, haletsesin ennast ja mòtlesin kui fakken pekkis kòik on ja kui saamatu ma olen ja mis mul kòik selle hotelliarve pàrast ostmata jààb.
Hakkas selguma, et hotell on ylebroneeritud. Kuna olen Emotsionaalselt Ebastabiilne Emalaev, siis valasin etteruttavalt mòne pisara kuni minu kord kàtte jòudis. Vastuvòtu Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisigaes oli kehastunud aupaklikkus, mis peale Stanstedi koonduslaagrit oli kui balsam mu hingehaavadele. Uuris, kas ootan last ja oli yldse pisut murelik. Ei leidnud mu broneeringut yles ja teatas, et tegelikult on neil hotell ylebroneeritud. Ohpekki! Yldse ei viitsinud keset òòd mingisse alternatiivsesse hotelli minna. Broneering ikka leiti ning Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisiganes sebis mulle toa. Vàga kena temast. Ausòna, kui lòpuks uue pàeva esimese tunni lòpuks tsiviliseeritud inimese kombel kodusesse Radissioni voodisse maandusin, valasin taaskord mòne hàrduspisara ja uinusin kui puunott. Tegelikult, sòbrad, on globaliseerumine ja standardiseerimine ikka abiks kyll, sest Labiilsetele Ràndavatele Emalaevadele ei mòju miski paremini kui tuttavlik, kodune atmosfààr.

Jàrgmise hommiku saatsin mòòda valge inimesena. Sòin kodust munaputru ja tsillisin valgete inimeste lennujaamas Heathrows, kus vedelike jaoks ette nàhtud kilekotikesi jagavad sòbralikud indialased, kes erinevalt Ryanairi trollidest oskavad kasutada sònu "madam" ja "please". Noh, viies terminal ka, aga ikkagi kòik vàga puhas ja kena ning hingehaavade ravitsemiseks ostsin viis paari kingi. Hiljem lennukis tòstis stjuuardess (taaskord keskealine meesterahvas, abielusòrmusega) vàga proaktiivselt kòik mu kingad ja kohvrid yles ja hiljem alla nii et minu hooleks jài vaid teda tànada ja mòelda, et vahel on inimesed ikka uskumatult ilusad ja head.

Kui siin juba tànamiseks làks, siis yhtlasi tahtsin meeles pidada sòpru D'd ja K'd, kes mu eile Ràndom Briti Kylast taaskord Heahtrow'sse viisid. Eks hea tahtmise ja ònne korral oleks muidugi rongide ja taksodega ka kohale jòudnud, aga igatahes vàga armas neist. Roku arvas, et miks peaks sòbral tunnist ajast autosòidust kahju olema, aga ta ei tea veel eestlastest kòike :)

PS! Arvutasime eile Rokuga, et Lapsjumal on minuga koos juba 28.000 km làbi reisinud. Kiusatus oleks syndimise ajaks maakera ymbermòòduni (vist mingi 40.000) vàlja jòuda, aga terve mòistus ja laiskus hoiavad tagasi.

Reklaamipaus!

Tàna, nagu juba mainitud, viibime alates kella kolmest Bestwine poes, kus kòiki meie veine degusteerida saab. Neile julgetele, kes mòne pudeli koju kaasa ostavad, kehtib 25% soodustus.

PS! Bestwine pood asub Harju tn 1.

Masinate jumalad

Tàna yletasime Rokuga Laste Maailma poe juures Pàrnu maanteed ja kolmes sòidureas peatusid kòik autod. KòIK autod. "Me oleme masinate jumalad," deklareerisin tavapàrase tagasihoidlikkusega. "Ooo.... nagu meri avaneks me ees," tàheldas Roku.

Oh... eile òhtul làks pàris toredasti. Toidud olid jumalikud ning sobisid imeliselt meie veinidega. Kiluvòileivaga kah ei visatud. Lausa kiidusònu tuli. Viisakad inimesed, jumal tànatud.

Juhhei, kodumaa!

Ahh... imeline on naasta Eestisse sirelite ja kastanite òitsemise ajal! Praegu nuusutan siin sirelioksakest ja sòòn musta leiba maitsevòiga. Nurr.... nurr....

Eks maainimesed on hallidest aegadest peale kàinud aeg-ajalt linnas end tuulutamas ja vàrskete moodidega kurssi viimas. Nii meiegi. Nàiteks tàna òhtul làheme Rokuga uude nooblisse restorani Leib, Resto ja Aed. Olen vàga àrevil, sest yber-sommeljee K on meie veinid kokku sobitanud eesti toitudega. Mis sellest kòigest vàlja tuleb? Kas kaerahelbeputru pakutakse? Millise veiniga sobib must leib ja kilu? Aga astelpaju? Kas astelpaju on ikka menyys? Ei, kysimusi on rohkem kui vastuseid. Yhtlasi peame kriitiliste eestlaste ees yles astuma ja oma nummist veinimajast rààkima. Mis kysimused sealt tulla vòivad? Vòi mis veel hullem - ei kysi yhtki kysimust, vaatavad vaikides ja viskavad kiluleivaga?

Uh uh... (Tormlevate mòtete rahustuseks nuusutan sirelioksa, mis higises peos juba esialgse vàrskuse kaotanud)

Yhtlasi on meil Eestis uus maaletooja - ààrmiselt noobel firma nimega Bestwine. Homme pealelòunal toimub nende Harju tn 1 kaupluses degustatsioon. Kui asju perspektiivi panna, siis homme saab kindlasti olema hullem kui tàna. Tàna òhtul vàhemalt antakse syya ja vòib-olla mònda inimest tunnen ka, aga homme tulevad puha vòòrad nàod. Sòbrad, tulge teie ka homme Bestwine poodi, siis on hubasem. Muide, esimest korda presenteerime Eesti publikule oma uusi veine - 12 kuud tammevaadis kypsenud punast veini (mille pyhendasime Roku kadunud vanaisale) ning akaatsiavaadis kypsenud Pecorinot. Mòlemad on Itaalias vàga sooja vastuvòtu osaliseks saanud. Punane vein Paparocco sai Vinitalyl kohe preemia, kuigi me saatsime nàidise eeskàtt selleks, et lihtsalt nàha, palju punkte antakse. Tegelikult peaks see alles aasta-kahe pàrast tippvormis olema. Meie Pecorino Tullum aga valiti Vinitaly messil esindama Pecorino viinamarja. Nimelt regioon korraldas seal ajakirjanikele Abruzzo viinamarjade presentatsiooni ja degusteerimise, kus rààgiti igast meie regiooni viinamarjasordist ja pakuti yhte veini maitsta.

Uh uh, Kodumaa, loodame, et Eesti veinihuvilised on leebe rahvas. Me nyyd làheme ja ostame Rokule uued pyksid.

Oh, peaaegu unustasin. Nàdalavahetuse pidustustuste ja meie sugestiivse vaadikeldri pildid on siin.

Tervitame kassapidajaid!

Hissand! Kui ma yldse elus olen kunagi arvanud, et nàgin paks vàlja, siis..khm... nyyd ma tean pàriselt, mis tàhendab paks olla. Body image mòttes ypris apokalyptiline seisund, sest kuni septembri lòpuni làhen ma iga pàevaga veel suuremaks. Kui ma olen tàna suur nagu lennukikandja, siis suureks on yldse vòimalik paisuda? Varsti, kui kàed enam toidulauani ei ylatu, peab vist taldrikud-tassid kòhu peale ritta panema.

Heade uudiste vallast annan teada, et sipelgatest sain lahti. Roku Kunstnikust Ema mainis, et tema paneb kòògikappidesse soola, mis pidavat sipelgate vastu aitama. No ma puistasin kòikvòimalikud kohad soola tàis ning sòitsin Dublinisse. Toimis suurepàraselt. Ei yhtki sipelgat enam! Kui lennureisist tingitud òkoloogiline jalajàlg vàlja arvata, vòib ònnestunud putukatòrje ysna loodussòbralikuks lugeda.

Sel nàdalavahetusel saime hakkama veinimaja ametliku avamispeoga ja Cantine Aperte yritusega. Cantine Aperte tasub veinihuvilistel kalendrisse panna. Nimelt igal maikuu viimasel nàdalavahetusel teevad yle kogu Itaalia veinimajad uksed publikule lahti ja pakuvad veine maitsta. Siit saab yrituse kohta rohkem teavet ja osalevate veinimajade aadressid kah.

Ettevalmistused on juba kuid kestnud. Roku Tòòkas Isa on rassinud hommikust òhtuni. Lòhkunud kive, ladunud myyri ja meisterdanud suure puust laua. Uskumatu, kuidas mònel inimesel on energiat!
Roku Tòòtu òde tegeles menyyga ning esitas kogu maailmale kysimusi stiilis:"Mis sa keedukreemist arvad?" Yhtlasi sebis ta kohale oliiviòli-Valerio ja veel mingid vahvad hàrrad, kes juustu ja salaamisid teevad.
Roku Kunstnikust Ema andis oma panuse, tassides veinimajja Dekoratiivseid Elemente nagu nàiteks maaelu kujutavaid naivistlikke maale, vaase, tolmunud kunstlilli ja korvmòòblit, mida tal kodus kuhugi panna pole. Roku tòstis Dekoratiivseid Elemendid yhte ruumi, kus me tràni ja koristustarbeid hoiame ning tòreles emaga. Kunstnikust Ema solvus ning mòne pàeva pàrast taris uusi Elemente veinimajja, et tyhjad kohad àra kaunistada. Tal on kombeks òelda, et diplomeeritud kunstiajaloolasena peaks esteetilistes kysimustes kuulama eeskàtt teda, mitte mingeid òkonomiste.

Anyhow, laupàevast ja pyhapàevast puuduvad mul igasugused konkreetsed màlestused, sest olin kassaaparaadi juures tàiega tankis! Oh postkontor ja pudel rummi, kus oli rahvast! Selliseid masse poleks elus osanud ette ennustada! Nimelt mòtisklesime rolle omavahel àra jagades, et mis muu kui kassapidaja tòò vòis olla yks rahulik, istuva loomuga amet tehnilise taibuga rasedale kanale.
Yhesònaga, minu tòòks jài ekskursioonile minejatele klaasid jagada, soovijatele veini myytada ja yldiselt infopunkti teha. No ausòna! Terve laupàeva ja pyhapàeva seisin pysti, sest istuda polnud yldse aega. Uh... kassapidajad peavad ikke yhed erakordselt heas vormis inimesed olema. Ma olen tàna pàev otsa voodis vedelenud ja jòuvarusid taastanud.

Vahva naine tegutseb jàlle

No ausòna. Postkontor ja pudel rummi! Meil on siin selliseid erutavaid uudiseid Vigneti Radica ja Eesti lainel, et ma lausa nihelen ja kibelen. Kuidagi ei saa oldud. Aga ma kirjutan teile neist varsti.

Kòigepealt tahtsin òelda, et aitàh, kommenteerijad, kòigi kiidusònade eest. Vàga armas teist. Seda, kuidas teised perefirmad byrokraatiat teevad, ma ei tea. Aga vahel, kui meil siin hirmus segadus on olnud ja ma meeleheites peast kinni haaran, siis Tehnik N ja Enoloog V lohutavad, et teistel on samamoodi ja hullemgi veel. SYnkroonseid ekselitabeleid ma muide proovisin, aga kuna meil oli siin vahepeal seis, kus laosysteem, paberil olevad registrid ja Exceli tabelid erinesid kòik reaalsest elust, siis ma loobusin. Polnud kerge. Olen Excelisse vàga kiindunud. Eee.. ja need ametnikele làinud veinikastid.. et nendega on nii, et nendega tuleb vist pisike autofatturazione operatsioon teha. Ehk et teeme iseendale arve. Alternatiiv on, et laen need degusteerimiseks làinud veinide sisse, sest 28ndal tuleb niikuinii suurem pidu meil. Peabki tegelikult pisut commercialistaga nòu pidama. Nende Cantine Aperte ja veinimaja avamispeo veinide pealt kyll kàibemaksu ei tahaks maksta. Vahest on mingi variant, et teen nullsummaga arve. Kes oleks arvanud, et raamatupidamine nii erutav on! Kirjutan selle siin veelkord koos palavate tervitustega endistele kolleegidele - RAAMATUPIDAMINE ON ERUTAV! :)))

Itaalia teemadel peatudes, tàna seisin isiklikult 0-kilomeetri liikumise eest. Tollo kyla puu- ja juurviljapoodi olid saabunud vàrsked kirsid. Meie kyla on màe otsas ja kirsid tulid kòrvalasuva màekese pealt. Kuni ma kirssidega tegelesin, tatsas poodi maamees Rocco oma hernekastidega. Tollos kasvanud. Tàna hommikul korjatud. Vòtsin kilo herneid ka. Ja nagu me teame, hea perenaine ei lase kunagi toidul rikneda. Mistòttu sòin kohe àra kilo kirsse. Praegu sòòn herneid, sest kui herneid poleks, siis ma sòòks selle teise kirsikilo àra, mida aga teha ei saa, sest ma lubasin Rokule tàna òhtul pidulikult kirsse serveerida. Ei, tuleb ikke lubadustega ettevaatlik olla.
Miks pidulik kirsside serveerimine? Eks ikka sellepàrast, et tàna on meil pidulik pàev. Roku saab tagasi Itaaljamaale tòòle (juhhei!). Juunist alates.

Yhtlasi, jàtkates Toimeka Eesti Naise lainepikkusel tahtsin veel lisada, et muuhulgas (kui kòik hàsti làheb ja kylm àra ei vòta) saame septembris endale pàris oma vàikese lapsjumala. Lapsjumal kasvab kenasti tànan kysimast ja kuna internetis kirjutatakse, et ta juba kuuleb, siis Roku aegajalt koputab kòhule ja manitseb:"Poiss, kàitu korralikult!" Selline isalik yhesònaga. Informeeritud isikud on juba teada andnud, et Tollo kyla naised valmistavad ette "yllatuskinki" - traditsioonilist tikitud voodilina. Lapsjumalale, mitte mulle. Kohalike tavade teemal informeeritumad sòbrannad hoiatavad aga Graveeritud Hòbesydamete eest. Siin olla kombeks kinkida noortele emadele Graveeritud Hòbesydameid, mis tuleb siis lapsevankri kylge kòik riputada. Ma ei kannata eriti taolist nodi, mistòttu sòbrannad soovitasid kòigil avalikel ja suguvòsayritustel sòna vòtta:"Kallid kòikkestesiinolete! Kui on yldse midagi, mida ma silmaotsastki ei kannata, siis need on graveeritud hòbesydamed. Tànan tàhelepanu eest!" Tehniliselt muidugi ma tahaks teada, et kui kingitakse mitu sydant, siis kas need kòik tuleb vankri kylge riputada justkui jòulupuu otsa? Vòi on kombeks, et ainult kokkuvòttes kingitakse ainult yks syda? Kuidas nad teavad, et yks syda on juba kingitud ja rohkem ei ole tarvis? Vòi on nii, et sydameid kingivad ainult konkreetsed inimesed? Nàiteks àmm? Neile kysimustele pole ma vastuseid leidnud. Samamoodi, nagu on ikka veel selguseta, kuidas nende sisseònnistamata traktoritega nyyd jààb. No justkui seksi teemal esitaks kysimusi. Kòigil suud vett tàis!

Varsti ehitan oma kàtega maja, teen doktorikraadi, kandideerin rannapiigaks ja eesti presidendiks. Seda kòike peale seda, kui veinimaja avamise flaieri ykskord kujundatud saame. Graafik M pani flaierile mingi imetabase punase volangi, mis nàeb vàlja nagu verelible. Me juba mitmeid pàevi diskuteerime, et see volang àra saaks vòetud. Eile kurtsin Rokule:"See verelible on nii... kuidagi... provintsiaalne..". "Aga me elamegi provintsis,"tàhendas Roku tàhelepaneliku inimesena ja lisas:"Las see punane volang siis jààda. M on nii kangekaelne, et mul kyll pole aega mingi flaieri teemal nii pikalt vaielda" Tàna rààkisin M.-i pehmeks, et verelibled ei sobi yldse meie yldise imago ja stiiliga, aga ta nòudis, et vàhemalt punane lehvgi oleks. Umbes selline, mida laste syndimise puhul meie kandis vàravatele kinnitatakse. Vaatame, mis sealt siis tuleb. Ise olen ka yllatunud, et M leebus. Vbl sellepàrast, et rasedaid ei tohi nàrvi ajada? Meil siin rààgivad kòik, et raseda naise tahtmine on pyha ning peab tunnistama, et siiamaani olen imestusega tàheldanud, et vastabki tòele.

Oh ja ma vòitlen tuhandete sipelgatega. Piisas, et paariks nàdalaks Eestisse minna. Tulin tagasi ja leidsin hulgaliselt inspireerivat materjali lemmiktoidublogi tarbeks (varsti saadan kaastòò àra) ning SIPELGAD. Fakken sipelgad on sisse kolinud. Ja àra ei làhe! Pole aega myrki ka ostma minna, sest ma olen nii toimekas. Mul pole kunagi sipelgad kòògis elanud. Mis neid seekord ahvatles? Kas tòesti see pann pòhjakòrbenud kartulitega, mille peale mina valasin vett ja Emake Loodus meisterdas kauni hallituse? Vòi oli see hoopis sygisvàrvides petersellikimp? Rohkem kandidaate pole. Anyhow, kas keegi teab, kuidas pisikestest mustadest sipelgatest lahti saada nii et ei peaks syndimata lapsjumalatele kahjulikke myrke kasutama? Olen proovinud neid systemaatiliselt tualettpaberi tykikestega lòmastada, aga korraliku genotsiidini siin veel ei kyyni. Rokuga oleme hetkel valinud restoranis vòi Roku vanemate juures sòòmise taktika. Vahel pole kumbagi varianti vòtta olnud, siis olime nàiteks yksòhtu sòòmata. Puhas elukeskkond ennekòige!

Vahva naine

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Tàna villime veini!

Nagu juuresolevalt pildilt nàha, siis yhes korralikus veinimajas tòòajal kurk kuivaks kyll ei saa jààda. Tàna on meil seoses villimisega pàris mitu ajutist tòòlist ja iga nurga taga mòni poolik pudel, peenematel klaas kah kòrval :)

Nomaitea

Tàna, mil Francavilla kontoritarvete poes markereid valisin, lendles kaupluse uksest sisse òhetava nàoga ja mònevòrra sassis juustega proua (no pàris tuuline ilm oli ka):"Palun mulle kuus blokki kviitugeid, juuksuri jaoks!"
Myyjaproua otsis kviitungeid ja samal ajal leidis aset jàrgmine dialoog:
Prouajuuksur: Te olete vist alles hiljuti siia kolinud. Ma olen tavaliselt ikka Pescara Buffettis kàinud, aga kui oleks teadnud, siis oleks teie juurde siia palju làhemale tulnud.
Prouamyyja: Noo... me oleme siin ikka pàris mitu aastat olnud.
PJ (end pisut puffi ajades): Jah, eks ma tegutsen juba 30 aastat juuksurina.
PM: Jajah, eks meie pood on siin ainult 25 aastat olnud.

Viivi Luik ja "Varjuteater"

Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.

Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.

Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.

Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.

Minu uus lemmikmànguasi

Mul on nyyd Kindlega pàris kvartali jagu kogemusi ja peab ytlema jàrgmist.

Esiteks on Kindlel rida positiivseid omadusi:

Mòòtmed. Esiteks on Kindle meeldivalt vàike. Teiseks vòib nyyd kòik kàekotid Kindle mòòtmete jàrgi osta, muretsemata, kas mòni raamat (ntx "Midnight's Childern" vòi "At home") àra mahub. Tegelikult, mu esimene kindle raamat oligi "At home", mille ostu olin pikalt edasi lykanud, sest paberkujul kaalub see ilgelt palju. Ja kàsipagasiga reisivad inimesed teavad, et less is more.

Klaviatuur alumises servas. Klaviatuur on voodis lugemiseks hea. No mulle meeldib niimoodi lugeda, et laman ja siis raamat toetub jalgade peale. Aga paberraamatu lehti on taolises asendis tylikas keerata, kui tekivoldid ees ja taga lainetavad. Pealegi jààvad viimased read tihtipeale tekiserva taha, mistòttu tuleb iga kord lehekylje lòppu jòudes tekki soputada. Kindlel seda probleemi pole, kuna tekivoldid jààvad kenasti klaviatuuri ette, aga ekraanini ei jòua. Imeline!

Lehekylje keeramise nupud. Jàllegi voodis vòi siis kylmas-toas-ja-voodis lugemiseks vàga abiks. Paberraamatuga peab ikka kàelaba vàljas olema ja tavaliselt kylmub mul lehekyljekeeramise kàsi alati àra. On see normaalne? Pàriselt ka mul làheb kàsi kylmaks :)) Anyhow, Kindlega saab asju nii sàttida, et ainult nupuvajutamise sòrm on teki alt vàljas ning mu elukvaliteet on oluliselt tòusnud tànu sellele.

Oh, ja màrkmete tegemise vòimalus. Imeline! Nyyd vòib kòik Salman Rushdie raamatud uuesti julgelt ette vòtta, sest "Satanic verses" ja "Midnight's Children" ehmatasid kyll àra, kui esimese peatyki poole peal tòdesin, et ilma tegelaste nimesid kaustikusse kirjapanemata (Rushdie raamatute tegelaste trackimiseks mingist paberilehekesest ei piisa) ei saa ma enam halligi aru, kes neist kurivaimudest nyyd oligi see vanaema isa vend, onu ema armukese vanavanaisa, tàditytre vanaema vòi selle isapoolse onu vanaisa sohilaps vòimisiganes.

.. Saab mitut raamatut korraga lugeda. Varem juhtus ikka, et yks lugemisel olev raamat oli magamistoas, teine kòògis, kolmas kàekotis ja pàeva lòpuks mòni jài ikka vaeslapse ossa, sest lihtsalt kadus silme alt àra vòi sai vahepeal uusi raamatuid ostetud, mis lugemisel oleva otsa kuhjusid. Nyyd on kòik raamatud kenasti nàppude vahel ning vastavalt tujule vòtad ja loed.

Yks negatiivne omadus on Kindlel ka. Nimelt, kuna ma olen juba kord selline buliimiline lugeja, kes ahnelt raamatuid haarab ja neid poolenisti màlumata kujul alla neelab, et samal ajal juba jàrgmise jàrele kyynitada, siis Kindle on seda halba omadust ainult syvenanud. Mitu vàga huvitavat raamatut on vahepeal làbi loetud, aga mis neist ikka kirjutada, kui uued virvatulukesed juba silme ees terendavad?

Miks ma seda kòike praegu kirjutan? Kindle patarei sai tyhjaks ning pidin arvuti pooleks tunniks sisse lylitama, et raamatukogule eluvaimu sisse puhuda.

Ahjaa, pilt on pàrit kevadkuues viinamàelt. Esiplaanil kirsid, mille valmimisprotsessi ma hoolsa vaatluse alla hoian. Tagaplaanil viinapuud. Kaks nàdalat tagasi olid veel puha paljad, aga nyyd juba kasvatavad pisikesi kàharaid lehekesi.

Ujumise teemal

Alustuseks peab ytlema, et see tuli mulle tàieliku yllatusena, et paiskan mingi spontaanse nutu ja hala basseinide teemal blogisse, aga kommentaariumis teatab Anonyymne Austaja (kui nummi, mul on austaja!), et ma meeldin talle ja rida inimesi tànab òpetliku video eest ning elab mu maailmavalule kaasa. Aitàh teile, et tuletasite meelde, et ma pole oma mures yksi.
Karmen esitles elutargalt kolme soovitust - muuta suhtumist, muuta olukorda vòi yldse alla anda. Vot mina siinkohal teatan, et suhtumist ma tàiega muuta ei kavatse! Ujumisest, tànan kysimast, loobuda ei kavatse! Kui juba elutargad idanaabrid teadsid, et looduski peab inimese tahtele alluma ja panid jògesid vastuvoolu ujuma, siis mina olen veendunud, et annab olukorda muuta kyll! Kui viitsin, siis tòlgin oma traktaadi itaalia keelde ja hakkan ujula riietusruumi anonyymseid lendlehti jàtma. Kallid ujujad ja mòttekaaslased, vòite seda kindlasti ka Viimsi basseinis teha! Ainult àrge unustage soome- ja venekeelset tòlget lisamast.

Katsu neile selgitada

Viimati, kui Roku Dublinist naases, oli tal ylesanne mu punased kontsakingad kaasa vòtta. Pariisi lennujaamas paluti tal kott avada. Turvatòòtaja tiris kotist vàlja kahtlust àratanud esemed, milleks osutusid - voila! - minu punased kingad. "Need ei ole minu kingad," teatas Roku kàrmelt. "Ei ole teie kingad?" keerutas turvatòòtaja kingi kàes ja vaatas Rokut pika pilguga:"Sellisel juhul, monsieur, peab teie daamil pàris suur jalanumber olema..."

Ugh

Inimesed! Kui te ujute konna, siis PALUN liigutage oma jalgu nii nagu konnad teevad. Vahest on teile pàhe turgatanud, miks on selle stiili nimi "konn", mitte "kààrid"? Kui te, kurat, uimerdate ja hargitate oma jalgu justkui kààre ja hòljute veel raja keskele kah, siis kuidas, kurat, peavad kiiremad ujujad teist mòòda saama? Isegi kui te olete fakken meeterviiekymene, siis paraku on rada nii kitsas kyll, et teie kààrjalad on tàiega tyliks eest. Jàrgmisel kààritajal vòtan kyll jalgadest kinni ja tòmban vee alla. Olge te hoiatatud!

Nii. Mis ma veel tahtsin òelda? Jah. Kui teil peaks tarvis olema raja alguses seista ja jalga puhata, siis tehke seda raja ààres, mitte keskel. Raja keskel keeravad ujujad ringi. Viisakas inimene ei seisa raja keskel. Eriti, kui nàeb ujujat tulemas. Ma ei saa aru, kuidas selline elementaarne tarkus kinderstubega kaasa ei tule.

Ja lòpetuseks. Kui te nàete, et rajal on kiiremaid inimesi kui teie, siis EI OLE VIISAKAS STARTIDA TàPSELT ENNE SEDA, KUI KIIREM UJUJA RAJA OTSA JòUAB JA YMBER KEERAMA HAKKAB. Aeglasem stardib peale kiiremat. See on elu fakken loodusseadus. Lugupeetud uimerdajad - kas te olete kunagi mòelnud, kui tylikas on raja otsas seisatuda ja hinnata, kas vasakult startides tòukad end vastasssuunast tulijale nàkku vòi ootad, kuni uimerdaja raja otsast mingi vàhemalt 3-4 meetrit kaugemale jòuaks, et saaks normaalse hooga startida. Oh ja siis tuleb uimerdajast mòòda ujuda. Kui aga vastassuunast teised ujujad vastu tulevad, siis passi uimerdaja jàrel nagu fakken... uimerdaja. Hissand kui nàrvi see mind ajab!

Oh ja konna teema menetleks korralikult lòpuni.
Konna ujumise pòhimòte on tòuge-liug-tòuge-liug. Ei ole ajan-jalad-aeglaselt-harki-tòmban-aeglaselt-kokku-mediteerin-universumi-olemuse-yle. Siin nàiteks yks pàris hea òppevideo.

Yhesònaga, nagu eeltoodust nàha, olen taasavastanud basseini ja yhtlasi kòik maailma inimesed, kes mulle nàrvidele kàivad :)

Kuidas on òige?

Eestlaste toidublogisid lugedes tekkis mul kaks kysimust. Kas "tainas" vòi "taigen"? Ja siis tahtsin veel kysida, et kas "taina" vòi "taigna"?

Pudelite pildistamine ja meie uus nektar

Veinipudelite pildistamise teema lòpetuseks tahaksin sinuga, Kodumaa, jagada pilti viimasest sessioonist. Selline tulemu siis. Modelliks on Pecorino Tullum DOC. Nagu juuresolevalt pildilt nàha, on erinevalt eelmisest aastast meil plaanis kòik Tullum DOC veinid pisut glamuursemas kuues vàlja anda. Pòhjuseid on mitu. Esiteks me teeme seda veini vàga vàikestes kogustes. Teiseks valged veinid kypsevad akaatsiavaadis ja punane tammevaadis. Vaadihuvilistele teadmiseks, et meie vaadid tulevad Boutes'ist. See on umbes vaadinduse Ferrari vòi midagi sinnakanti. Yhesònaga, meie meelest tàitsa vààrib glamuursemat vàljanàgemist.

Bolognast ja traktoritest

Kokkuvòtlik jàreldus mòòdunud nàdalavahetusest kòlab, et Korrespondent O.ga Bologna tànavatel jalutamine on hoopis teine asi, kui turistina ise sihitult ringi triivida. Esiteks saime raudteejaamas kokku kella all, mis nàitab 10:25. 2.augustil 1980. aastal toimus tàpselt sel kellaajal Bologna raudteejaamas pommiplahvatus, mida itaallased tunnevad kui strage di Bologna. Mòistagi pildistasime meeleavaldust. Kylastasime òkokohvikut ja taimetoidusòòklat. Meenutasime Teise Maailmasòja syndmusi làbi Bologna pommivarjendite prisma. Kylastasime seda tànavanurka, kus nàeb Bologna kaaristute evolutsiooni. Kàisime Roxy baaris, et sealne WC yle vaadata. Kui keegi veel kahtleb, kas SEE Roxy baar on pàriselt ka Vasco Rossiga seotud, siis WC peaks kindlasti aitama selgust luua. Aga rohkem ei ytle, sest tasub ise yle vaadata. Leidsime yles piazza Nettuno purskkaevu pòhifrivoolsuse, mida kòik itaalia koolilapsed teavad, aga millest reisijuhid konspiratiivselt vaikivad. Lòpetuseks peatusime mòtlikult Bologna raudteejaamas pommiplahvatuse toimumiskohas. Pòrand on seal restaureerimata jàetud ning seinal on hukkunute nimed ja vanus. Mind isiklikult hàiris, et hukkunuid nimetati "fasistliku terrorismi ohvriteks", sest ega keegi ei tea, mis strage di Bologna taga TEGELIKULT oli. Meil olid endal hoopis teistsugused ideed syndmuse tagamaade kohta. Teinekord on pàris tore, kui vòid oma marginaalses haldjakeeles lahtise suuga menetleda kohalike jaoks pàris tundlikku teemat. Seekord ostsin Bolognast suveniiriks kaasa paki Vaba Maa ehk Libera Terra makarone. Libera Terra on organisatsioon, mis kasvatab toidusaadusi maffialt àravòetud maa peal. Kusjuures maa vòtavad nad justkui ise maffia kàest àra. Kòlab vàga kòrgelennuliselt ning kindlasti sisendab lootust ja optimismi Itaalia tuleviku suhtes. Kui nàiteks O. ja M. ainult Libera Terra pastat ostavadki, siis Abruzzos pole keegi asjast kuulnud. Nimelt nii kui O. ja M. Libera Terra teema kommentaarides yles vòtsid, asusin kohalike perenaiste kàest uurima, et mis see Libera Terra on. Vastuseks vaid hàmmeldunud pearaputused ja òlakehitused. Makaronid kàes, tundsin mòistagi vajadust Rokuga seda erutavat informatsiooni jagada. Tema reaktsioon oli umbes selline:"Ahah, et kui maffialt maa àra konfiskeeritakse, siis kohalikud ja maffia lepivad omavahel kokku, et kohalikud maksavad maffiale renti ja vòivad seda maad harida?" "Ei-ei," òpetasin mina ja jagasin àsjakuuldud infot:"Kohalikud ise vòtavad maffia kàest maa àra, kaitsevad seda relvadega ja harivad." "Mah... yks n'drangheta kòik!" Jah, ega kòik ei pakata lootusest ja optimismist Itaalia tuleviku suhtes. Muidu yldises plaanis on meil juba umbes neljandat pàeva kevad. Pàike paistab, puud ja lilled òitsevad. Tànavune kylm ja pilvine talv venis hirmus pikaks, aga loodetavasti on nyyd seljataga. Veel paar nàdalat tagasi oli nii, et ykskòik kellega Tollos kokku sain, vaadati kipras kulmul halli taevasse ja kurdeti, et kyll see talv on tànavu pikk, aga et "kui kevad tuleb, siis hakkab kòik di colpo òitsema, sest kyll on kòvasti vihma tulnud". Kevade saabumisest annavad màrku reipad traktorid, mida Tollo vahel sebimas nàeb. Eelmisel laupàeval oli San Giuseppe pàev ja kuna San Giuseppe on traktorite kaitsepyhak, siis pyhapàeval pidi toimuma Kyla traktorite protsessioon ning peale hommikust missat traktorite sisseònnistamine eelseisvaks pòllutòòde hooajaks. Ma olin taolisest antropoloogilisest maiuspalast hirmus erutatud, laadisin fotoaparaadi aku hoolega tàis ja yldse valmistusin pòhjalikult, aga pyhapàeva hommikul helistas Roku Tòòkas Isa ja teatas, et kuna vihma sajab, jààb traktorite sisseònnistamine àra. Kas pole itaallaslik? Uurisin murelikult, et millal siis traktorid sisse ònnistatakse. Selgus, et vist ei ònnistatagi. Tead, Kodumaa, mòned asjad jààvad mulle siin Itaalias ydini segaseks. Miks traktorite sisseònnistamist nàiteks jàrgmisel pyhapàeval ei saanud teha? Kas nyyd jààvadki traktorid sisse ònnistamata? Mis tundega nad oma sisseònnistamata traktoritega nyyd pòllutòid teevad? Kas nad on nyyd mures ka vòi on tàitsa ykskòik?

Pudelite pildistamine

Veinipudelite pildistamine on minu jaoks ikka suur mysteerium olnud, mistòttu kasutasin seekord vòimalust ja tolgendasin fotograafil jalus kuni ta meie pudeleid tulevastele pòlvedele jààdvustas.

Alustuseks ehitati stuudio ja pandi paika valgus. Siit pole hàsti nàha, aga tegelikult oli selle konstruktsiooni ymber terve rida lampe, mis syttisid tàpselt pildistamise hetkel pòlema. Vàga professionaalne (ja kallihinnaline). Fotograaf C stuudios avaldas valge taust ka muljet. Seni olen nàinud stuudiotes, et valge tausta tegemiseks toetatakse lihtsalt yks suur paber vms materjal vastu seina ja pòrandat. C.-l oli aga stuudiosse sisse ehitatud spetsiaalne valge sein, mis làks sujuvalt yle valgeks pòrandaks.




















Konstruktsiooni sees oli vàike ava objektiivi jaoks. Fotograaf C pildistas ja sòltuvalt etiketi eripàradest, puges graafik M aeg-ajalt linade vahelt sisse ning hoidis kord peeglit, valget paberit vòi kaetud lampi pudeli làhedal, et detailid ikka ilusti vàlja tuleks. Nàiteks meie etikettidel on palju metalseid toone, mida ilma abivahenditeta on vòrdlemisi raske pildistada. Yhtlasi on meil kapsli peal metallik-hàrg. Kui tavalise aparaadiga pildistada, siis jààb hàrg reeglina kas ilma pea vòi tagajalgadeta, nii et abivahendid on... abiks.




















Modellid oma jàrge ootamas:






















Igast pudelist sai tehtud mitu ylesvòtet. Kòigepealt yks uldine plaan. Siis vaatasime tulemuse yle ja kui kuskil oli mingi yle- vòi alavalgustus, puges M taaskord peegli vòi lambiga linade vahele ning C tegi uue pildi. Hiljem M liidab Photoshopis erinevatest piltidest parimad jupid kokku, nii et tervik oleks silmale hea vaadata.