Nyyd tahaksin oma ehitusblogis teile kirjutada hoopiski sellest, kuidas on edenenud Itaalias auto ostmine. Seegi seiklus pole mòòdunud nii, et poleks kogunenud ohtralt materjali blogi jaoks.
Aga alustame algusest, ehk jaanuari esimestest pàevadest.
Alustuseks kysisin Rokult, et kust ma leiaks sellise veebsaidi, kus saaks nagu auto vàlja valida ja siis pàrast vaatama minna. Roku kuulas mind leebe huviga (umbes nagu siis kui ma e-valimistest ja mobiilsest parkimisest rààgin). Ytles, et sellist asja pole olemas. Kòige rohkem haitek variant oleks ajakiri osta, kus on pakkumised sees, aga itaallased yldiselt eelistavad autopoode IRL kylastada, òpetas ta. Muide hiljem tòò juures Simona juhatas mind yhele auto24 tyypi saidile. Seal myyakse ainult Rooma piirkonnas saadaolevaid autosid, peamiselt fiatte ja veebileht nàeb vàlja nagu ajalehe ‚Soov’ trykiversioon.
Me Rokuga ajakirja ei viitsinud osta, niisiis sòitsime kohe Lancianosse autopoodidesse. Sellega pidime kella neljani ootama, sest kl 13 – 16 on kòik poed kinni.
Làhteylesanne oli selline, et otsime kasutatud autot, mis oleks automaatkàigukastiga (sest ma ei oska hàsti tòusude peal manuaalkastiga kohalt vòtta), vàikest (et Roomas parkima mahuks), diiselmootoriga (Itaalias on bensiin kallis) ja eelarve oleks max 10KEUR. Kes te juba pikemat aega Itaalias elate, juba irvitate. Ma tean kyll.
Esimene katse - Lancia esindus (Lancia on ainult Itaalias eksisteeriv autobrànd, kes teada tahab).
Meid vòtab vastu Vàga Vana Mees, roosas kashmiirsviitris. “Ei, automaatkastiga autot ei ole. Meil on siin yks uus Lancia Ypsilon, automaatkastiga.” Auto on aus – metallikvàrv ja mp3 màngija, tòepoolest automaatkastiga, 1.4l bensiinimootor ja yllatavalt ruumikas seest.
Pidulikult vòtame VVM laua ymber istet, arutleme maast ja ilmast, samal ajal koostatakse kollasele paberile hinnakalkulatsioon. Tulemus – 15 KEUR. Vana Mees muide vestles ainult Rokuga, kuigi kogu aeg oli juttu, et mulle on autot vaja. Pàrast panin tàhele, et ka teistes kohtades oli nii – automyyjad naistega ei rààgi. Mingi erialane trikk vist.
Teine katse - kasutatud autode pood. Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega meesiludus: „Ei meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud.”
Kolmas katse - kasutatud autode pood. Oranzhi velvetpintsakuga kiilakas keskealine:”Ei, kullakesed, meil pole automaatkastiga autot. Pole kunagi olnud ka.”
Teen tàhelepaneku, et autopoodides on temperatuud on kylmem kui òues. Umbes kaks kraadi.
Milles probleem, hakkasin ma pàrast kolmandat poodi pisut àrrituma. Siis ma ei teadnud olulist asja, mida ma nyyd tean.
Vàidetavalt myyakse kogu maailmas 80% uutest autodest automaatkastiga. Ainult Itaalia olla erand selles mòttes, et siin myyakse 80% uutest autodest manuaalkastiga.
Nimelt Itaallased on selles mòttes vastuolulised, et kàrutavad ringi oma 1.2l mootoriga igivanade Fiattidega, aga hinges on F1 piloodid!
Itaallase jaoks olla kàikude vahetamine justkui nauding – see andvat tunde, et auto on kontrolli all ja pealegi kàikudega pidurdamine olevat kirjeldamatu ròòm (Sic!). Mitmed itaallased on mulle vàitnud, et manuaalkastiga auto olla ka palju erksam, nàiteks kui on vaja kiiresti kohalt vòtta. Kusjuures enamik neist vàitjatest pole kunagi elus isegi mitte proovinud automaatkastiga autot. Ma isiklikult pole veel vàlja mòelnud, mis puhul oleks vaja ekstra kiiresti kohalt vòtta, vàlja arvatud siis, kui pangaròòvi kàigus kompanjon saagiga pangast vàljub ning on tarvis pògeneda.
Neljas katse - Fiat esindus (kuhu sisenen mòningase vòòristusega - mind on ikka kasvatatud, et Fiat pole auto). Kivikòvaks geelitatud mustade lokkidega sòstrasilm silmitseb meid uudishimulikult. ‚Mis automaatkastiga? Eeeeiiiii ole!’
Viies katse - kasutatud autod, sekka uued VWd, ja Seatid. Màekòrguse leti tagas istub ronkmustade kiharatega solaariumipruun tytarlaps, minu arvates on ta MSN-s. Trykib kàrmelt ja naeratab mahedalt. Ei usu, et sellise ilmega keegi kuu myykide raportit teeb.
Seisame.
Ootame.
Ootame ikka veel.
Tytarlaps tòstab kulmud: „Ja teie soovite...”
Roku: „Kas teil leidub automaatkastiga autot, vàiksemat, soovitavalt kasutatud?”
Tytarlaps trykib kàrmelt midagi. Klaviatuurilt silmi tòstmata teatab: „ Ei vist ei ole. Yldsegi mina pole myyja ja ei tea asjadest eriti. „
Roku segab tytarlast jàrjekindlalt, uurib et kust myyja vòiks leida.
Tytarlaps (samal ajal trykkides ja arvutile mahedalt naeratades):” Ta on siin kuskil. Vahest ootate.”
Teeme ettepaneku, et tuleme hiljem tagasi, kui myya peaks vàhem hòivatud olema. Tytarlaps noogutab arvutile. Mul tekib kiusatus piiluda tema ekraani, paraku on lett minugi jaoks pisut kòrge.
Kuues katse - Hyndai esindus ja kasutatud autod. Kaks meest vestlevad ròòmsalt, polegi òieti aru saada, kumb neist myyb ja kumb ostab. Kiikavad autode kapoti alla, vahetavad mòtteid. Hàngime ja igavleme, vaatame Hyndai Getz ja Accent infomaterjale. Tundub, et oleme nàhtamatud. Mul katkeb kannatus ja lohistan RQ poest minema.
Seitsmes katse – Citroen esindus ja kasutatud autod. Muhe vanaisa velvetpintsakus:”Ee... mm.... kasutatud autot automaatkastiga ei ole. Aga kas vòin teile ehk soovitada midagi uute autode seast?” Yllatusest rabatuna nòustume.
Vestleme maast ja ilmast ja sellest, kust Roku pàrit on ja nii edasi, vahepeal selgub, et saada oleks automaatkastiga C1, mootor 1.0. Loomulikult seda kohapeal ei ole, aga kui tellida, siis umbes kuu aja pàrast saaks. Istun sisse, ruumi on. Tòmban jalad ka sisse. Ikka on ruumi. Panen ukse kinni, vahi yllatust – jàtkuvalt mahuvad jalad àra. Olen positiivselt yllatunud ja unustan suures ròòmutuhinas sellegi, et kogu suguvòsa soovitab rangelt mitte osta autot vàiksema mootoriga kui 1.4.
Kysime hinnapakkuminst – 10KEUR. Vahepeal selgub muu jutu hulgas, et C1 on tegelikult ainult linnas sòitmiseks ja kiirtee, kus tuleb 130ga sòita, vòib C1-le vàljakutseks osutuda. Kuna ma pean tihti ka kiirteed kasutama, hakkame C3 poole kiikama. C3 on kahte varianti – 5 uksega tavaline ja 3 uksega glamuurne. Kuna kolme uksega variandi sisse on meisterdatud kompostsioon, mille kandvad elemendid on jòuluvana topis ja kingipakid, siis proovin 5ukselisse mahtuda. Mahun hàsti, aga imelikul kombel on ruumi pisut vàhem, kui C1s. Selle hind ca 13K. Vòtame broshyyrid ja lahkume. Oleks nagu midagi leidnud, aga mitte seda mida otsisime.
*Nii hyyatas onu Pepino, kui ma rààkisin, et otsin automaatkastiga autot.
venerdì, marzo 23, 2007
Kultuurierinevused ehitusmaailmas
Kàisime Rokuga vannitubasid vaatamas.
Poodides hàngisid ostjad kuueliikmeliste gruppidena – noorpaar ja finantseerijad ehk mòlema asjaosalise vanemad. Noorpaar tavaliselt oli vaikne ja vanemad kàratsesid ning seletasid myyjale, mida tarvis on ja mis vàrvi ja palju maksma peab. Tihti vòis màrgata, et kòik asjaosalised rààkisid korraga valjuhààlselt – neli vanurit ja myya - see oli lòbus vaatepilt.
Kui Itaalias poliitikute teledebatte vaadata, siis on samamoodi, et teatud hetkedel rààgivad kòik korraga, kaasaarvatud saatejuht. Ma ootan alati huviga neid kohti ja sellepàrast on poliitikute teledebatid on mu lemmik-meelelahutusprogrammid siinsel telemaastikul.
Vannitoapoodides leidus ka neljaliikmelisi gruppe – noorpaar ja emad. Emad olid uskumatult puhevil – see on Itaalias suur asi, kui vòsuke abiellub. Nende kolmekymnendates aastates vòsukesed kòmpisid kàsikàes emade jàrel. Itaalias on selline ajalooliselt vàljakujunenud traditsioon, et noorpaar enne abiellumist koos ei ela, kyll aga hakatakse juba enne pulmi yhist kodu ehitama, et oleks kuhu elama minna nii kui sòrmused sòrmes. Kusjuures pulmi ja noorte koduehitust finantseerivad tavaliselt vanemad, missiis, et lapsed on tavaliselt abiellumise hetkeks juba nii vanad, et Eestis sama vanad inimesed juba hakkavad oma vanemaid toetama.
Yldsegi kui vannitoa teemalt taaskord hetkeks kòrvale kalduda, siis minu arvates on Itaalias ebaproportsionaalselt palju tòòtuid ja vallalisi kolmekymnendates aastates inimesi, kellele madre hommikuti sòògilaua katab ja telekapuldi kàtte toob. Sellest ma pole veel aru saanud, kas need laiskloomad on pigem depressioonis vòi hoopiski ònnelikud selle yle, et neil on lapsepòlv forever.
Vannitubade valimine oli vàsitav. Selgus, et Itaalias tuleb dushi alla paigaldada spetsiaalne plastmassist dushialus, mis kannab kaunist nime piatta doccia ja on vajalik selleks, et vesi àra juhtida. Minu arvates on see kole. Vihase vaidluse kàigus (mina vs teised) selgus, et Itaalias ei saa teha nii nagu Eestis tihti kohtab, et pòrand on ilusti plaatidega kaetud ka dushi piirkonnas. Mulle ei meeldinud see dushialuse mòte, sest palju ilusam ja minimalistlikum on, kui on ainult pòrandaplaadid. Vaidlesime dushialuse yle pikalt – kuni selgus, et Eestis laialt kasutatav tehnoloogia on Itaalias tàiesti pretsedenditu ja et idee poolest vòiks konstrueerida piatta doccia pòrandaplaatide alla, aga see olla hirmus kallis lòbu. Rokul hakkas pea valutama ja mul tuli janu. Piatta doccia debati vòitis Roku ja tòttasime baari apelsinimahla jooma.
Sauna mòttest yldse loobusin, sest saun maksab 4000 eurot + tòòraha ja ma pole yldse kindel, et itaallased oskavad sauna ehitada sama hàsti kui sauna eest kolossaalseid rahasummasid kysida.
Vannitoaga kultuurierinevused ei piirdu.
Nàiteks kui keegi kuuleb, et meil on plaanis parkett installeerida, siis tavaline reaktsioon on kiljatus, et hissand parkett on ju ilgelt pesante ja kuidas te yldse kavatsete puhastada seda parketti ja see làheb ju kohe koledaks teil. Nimelt Itaalias on levinud meetod katta pòrandad keraamiliste plaatidega, mis on vastupidavad ja lihtsad puhastada. Mulle isiklikult keraamilised plaadid ei meeldi, sest on kylmad ja mul on kogu aeg tunne, et viibin vannitoas isegi siis kui ma tegelikult ei viibi vannitoas.
Vahel olen tulnud kapist vàlja ja teatanud, et kuna meil tuleb avatud kòòk, siis ka sinna tuleb parkett. Vot nyyd ei jòua hala àra kuulata! Et hissand, aga kui vett maha làheb vòi toiduaineid, siis kòik parkett làheb ju koledaks! No mina isiklikult ei kokka nii, et pidevalt toitu ja vedelikke pòrandale pudeneb, on mu tavaline vastus.
Vannitoa pòrandakyte on ka uskumatult innovatiivne nàhtus. Kòik rààgivad, et pòrandakyte jah, aga pange ikka vannituppa radiaatorid ka. Pòrandakytte tegemine on ka ilgelt kallis, rààgitakse.
Muidugi alati ei ole ainult minu ideed need, mis kriitikatule alla jààvad. Nàiteks kòik castingul kàinud tòòmehed, ehitusspetsialistid ja Roku suguvòsa kàivad mulle peale, et on vaja ehitada eraldi tuba, kus on pesumasin ja kraanikauss riiete kàsitsi pesemiseks ja et kòòki tuleb teha sahver. Seni olen vankumatult vastu seisnud taoliste minu jaoks mittevajalike ruumide ehitamisele. Pesumasin vòib vabalt elada kòòki vòi vannituppa paigaldatud spetsiaalses kapis. Pealegi on tànapàeva pesumasinatel teadupàrast ka kàsitsipesu programm ja yldsegi toit pannakse tànapàeval kylmkappi, mitte sahvrisse. Ka ei kavatse ma pidada korteris sadat kilo oliive ja kahtkymmet seakintsu, millest yle talve elada. Milleks sahver? Vot nende loogiliste mòtteavalduste peale ei oska keegi enam midagi òelda, kuigi on nàha, et vestluskaaslase arvamus ei muutu karvavòrdki. Pean hoolega silma peal hoidma, et ehitusmees salaja sahvrit ei meisterda.
Poodides hàngisid ostjad kuueliikmeliste gruppidena – noorpaar ja finantseerijad ehk mòlema asjaosalise vanemad. Noorpaar tavaliselt oli vaikne ja vanemad kàratsesid ning seletasid myyjale, mida tarvis on ja mis vàrvi ja palju maksma peab. Tihti vòis màrgata, et kòik asjaosalised rààkisid korraga valjuhààlselt – neli vanurit ja myya - see oli lòbus vaatepilt.
Kui Itaalias poliitikute teledebatte vaadata, siis on samamoodi, et teatud hetkedel rààgivad kòik korraga, kaasaarvatud saatejuht. Ma ootan alati huviga neid kohti ja sellepàrast on poliitikute teledebatid on mu lemmik-meelelahutusprogrammid siinsel telemaastikul.
Vannitoapoodides leidus ka neljaliikmelisi gruppe – noorpaar ja emad. Emad olid uskumatult puhevil – see on Itaalias suur asi, kui vòsuke abiellub. Nende kolmekymnendates aastates vòsukesed kòmpisid kàsikàes emade jàrel. Itaalias on selline ajalooliselt vàljakujunenud traditsioon, et noorpaar enne abiellumist koos ei ela, kyll aga hakatakse juba enne pulmi yhist kodu ehitama, et oleks kuhu elama minna nii kui sòrmused sòrmes. Kusjuures pulmi ja noorte koduehitust finantseerivad tavaliselt vanemad, missiis, et lapsed on tavaliselt abiellumise hetkeks juba nii vanad, et Eestis sama vanad inimesed juba hakkavad oma vanemaid toetama.
Yldsegi kui vannitoa teemalt taaskord hetkeks kòrvale kalduda, siis minu arvates on Itaalias ebaproportsionaalselt palju tòòtuid ja vallalisi kolmekymnendates aastates inimesi, kellele madre hommikuti sòògilaua katab ja telekapuldi kàtte toob. Sellest ma pole veel aru saanud, kas need laiskloomad on pigem depressioonis vòi hoopiski ònnelikud selle yle, et neil on lapsepòlv forever.
Vannitubade valimine oli vàsitav. Selgus, et Itaalias tuleb dushi alla paigaldada spetsiaalne plastmassist dushialus, mis kannab kaunist nime piatta doccia ja on vajalik selleks, et vesi àra juhtida. Minu arvates on see kole. Vihase vaidluse kàigus (mina vs teised) selgus, et Itaalias ei saa teha nii nagu Eestis tihti kohtab, et pòrand on ilusti plaatidega kaetud ka dushi piirkonnas. Mulle ei meeldinud see dushialuse mòte, sest palju ilusam ja minimalistlikum on, kui on ainult pòrandaplaadid. Vaidlesime dushialuse yle pikalt – kuni selgus, et Eestis laialt kasutatav tehnoloogia on Itaalias tàiesti pretsedenditu ja et idee poolest vòiks konstrueerida piatta doccia pòrandaplaatide alla, aga see olla hirmus kallis lòbu. Rokul hakkas pea valutama ja mul tuli janu. Piatta doccia debati vòitis Roku ja tòttasime baari apelsinimahla jooma.
Sauna mòttest yldse loobusin, sest saun maksab 4000 eurot + tòòraha ja ma pole yldse kindel, et itaallased oskavad sauna ehitada sama hàsti kui sauna eest kolossaalseid rahasummasid kysida.
Vannitoaga kultuurierinevused ei piirdu.
Nàiteks kui keegi kuuleb, et meil on plaanis parkett installeerida, siis tavaline reaktsioon on kiljatus, et hissand parkett on ju ilgelt pesante ja kuidas te yldse kavatsete puhastada seda parketti ja see làheb ju kohe koledaks teil. Nimelt Itaalias on levinud meetod katta pòrandad keraamiliste plaatidega, mis on vastupidavad ja lihtsad puhastada. Mulle isiklikult keraamilised plaadid ei meeldi, sest on kylmad ja mul on kogu aeg tunne, et viibin vannitoas isegi siis kui ma tegelikult ei viibi vannitoas.
Vahel olen tulnud kapist vàlja ja teatanud, et kuna meil tuleb avatud kòòk, siis ka sinna tuleb parkett. Vot nyyd ei jòua hala àra kuulata! Et hissand, aga kui vett maha làheb vòi toiduaineid, siis kòik parkett làheb ju koledaks! No mina isiklikult ei kokka nii, et pidevalt toitu ja vedelikke pòrandale pudeneb, on mu tavaline vastus.
Vannitoa pòrandakyte on ka uskumatult innovatiivne nàhtus. Kòik rààgivad, et pòrandakyte jah, aga pange ikka vannituppa radiaatorid ka. Pòrandakytte tegemine on ka ilgelt kallis, rààgitakse.
Muidugi alati ei ole ainult minu ideed need, mis kriitikatule alla jààvad. Nàiteks kòik castingul kàinud tòòmehed, ehitusspetsialistid ja Roku suguvòsa kàivad mulle peale, et on vaja ehitada eraldi tuba, kus on pesumasin ja kraanikauss riiete kàsitsi pesemiseks ja et kòòki tuleb teha sahver. Seni olen vankumatult vastu seisnud taoliste minu jaoks mittevajalike ruumide ehitamisele. Pesumasin vòib vabalt elada kòòki vòi vannituppa paigaldatud spetsiaalses kapis. Pealegi on tànapàeva pesumasinatel teadupàrast ka kàsitsipesu programm ja yldsegi toit pannakse tànapàeval kylmkappi, mitte sahvrisse. Ka ei kavatse ma pidada korteris sadat kilo oliive ja kahtkymmet seakintsu, millest yle talve elada. Milleks sahver? Vot nende loogiliste mòtteavalduste peale ei oska keegi enam midagi òelda, kuigi on nàha, et vestluskaaslase arvamus ei muutu karvavòrdki. Pean hoolega silma peal hoidma, et ehitusmees salaja sahvrit ei meisterda.
Kaks tykki on veel puudu
Mul on siin yks uuring hetkel kàsil.
Kòik itaallased, keda ma tunnen, pritsivad tuld, tòrva ja rahvakeelseid variatsioone mehe reproduktiivse organi nimetusest, kui Silvio Berlusconit mainida.
Ma erilise diplomaatilisusega ei hiilga, niisiis kysin tihti vestluskaaslaste kàest, et nòme mees kyll, aga muidu kelle poolt sina valisid 2001.aastal. Kusjuures nàib justkui mitte keegi poleks Silvio poolt hààletanud!
Teisest kyljest jàllegi, vahepeal nuhkisin vàlja, et 2001 aasta valimistel hààletas Silvio (tàpsemalt vist siiski paremtsentristlike parteide liidu) poolt 14.409.683 inimest. Niisiis mul on tekkinud kognitiivne dissonants, et miks ma yhtegi veel nàinud ei ole neist 14,4 miljonist inimesest, sestap - sportliku hasardi ja dipolomaatiliste oskuste puudumise tòttu - kysingi sobival hetkel kòigi tuttavate itaallaste kàest, et kuule ega sina juhuslikult 2001.aastal Berlusconi poolt ei hààletanud.
Eesmàrk on leida vàhemalt 3 inimest, aga seni polnud yhtki leidnud.
Ykspàev seisime jàlle Roomas keset ummikut (òigemini auto seisis ja meie istusime). Mul tuli korraga uuring meelde ning kysisin Roku kàest, et kuule ega sina juhuslikult pole Berlusconi poolt hààletanud. ”Hààletasin jah, mis siis!” tuli kiire vastus. Oo... olin yllatusest tumm. Sihtmàrk otse mu silme all olnud olnud kogu aeg! ‘Ja ma ei taha poliitikast rààkida yldse mitte!’ teatas Roku kategooriliselt, kui asusin tòde vàlja kaevama, et mis motiiv ajendas teda Berlusconit valima ja nii edasi.
Hiljem Roku avanes. Rààkis, kuidas poliitililine kapist vàljumine ykskord tema armuelule hàvitavalt mòjus.
Nimelt olla tal olnud làhedane suhe yhe neiuga. Korraga olid valimised jutuks tulnud ja et kes keda valis ja nii edasi. Roku olla halba aimamata neiut teavitanud, et hààletas Berlusconi poolt. Neiu (kes juhtumisi olla olnud veendunud vasakpoolne) oli hakanud selle peale Rokut kàte ja jalgadega peksma ja karjunud, et Roku on vastustundetu pàtt, kodumaale hàbiks ja muud sellist. Roku, olles taiplik ja endise jalgpallurina yhtlasi ka kiirete jalgadega mees, jàttis poliitikahuvilise neiu kàbedalt maha.
Kòik itaallased, keda ma tunnen, pritsivad tuld, tòrva ja rahvakeelseid variatsioone mehe reproduktiivse organi nimetusest, kui Silvio Berlusconit mainida.
Ma erilise diplomaatilisusega ei hiilga, niisiis kysin tihti vestluskaaslaste kàest, et nòme mees kyll, aga muidu kelle poolt sina valisid 2001.aastal. Kusjuures nàib justkui mitte keegi poleks Silvio poolt hààletanud!
Teisest kyljest jàllegi, vahepeal nuhkisin vàlja, et 2001 aasta valimistel hààletas Silvio (tàpsemalt vist siiski paremtsentristlike parteide liidu) poolt 14.409.683 inimest. Niisiis mul on tekkinud kognitiivne dissonants, et miks ma yhtegi veel nàinud ei ole neist 14,4 miljonist inimesest, sestap - sportliku hasardi ja dipolomaatiliste oskuste puudumise tòttu - kysingi sobival hetkel kòigi tuttavate itaallaste kàest, et kuule ega sina juhuslikult 2001.aastal Berlusconi poolt ei hààletanud.
Eesmàrk on leida vàhemalt 3 inimest, aga seni polnud yhtki leidnud.
Ykspàev seisime jàlle Roomas keset ummikut (òigemini auto seisis ja meie istusime). Mul tuli korraga uuring meelde ning kysisin Roku kàest, et kuule ega sina juhuslikult pole Berlusconi poolt hààletanud. ”Hààletasin jah, mis siis!” tuli kiire vastus. Oo... olin yllatusest tumm. Sihtmàrk otse mu silme all olnud olnud kogu aeg! ‘Ja ma ei taha poliitikast rààkida yldse mitte!’ teatas Roku kategooriliselt, kui asusin tòde vàlja kaevama, et mis motiiv ajendas teda Berlusconit valima ja nii edasi.
Hiljem Roku avanes. Rààkis, kuidas poliitililine kapist vàljumine ykskord tema armuelule hàvitavalt mòjus.
Nimelt olla tal olnud làhedane suhe yhe neiuga. Korraga olid valimised jutuks tulnud ja et kes keda valis ja nii edasi. Roku olla halba aimamata neiut teavitanud, et hààletas Berlusconi poolt. Neiu (kes juhtumisi olla olnud veendunud vasakpoolne) oli hakanud selle peale Rokut kàte ja jalgadega peksma ja karjunud, et Roku on vastustundetu pàtt, kodumaale hàbiks ja muud sellist. Roku, olles taiplik ja endise jalgpallurina yhtlasi ka kiirete jalgadega mees, jàttis poliitikahuvilise neiu kàbedalt maha.
Naistepàev
Yks hommik, nagu tavaliselt, sòidame Rokuga koos tòòle.
Gigantne Telekomifirma ja Roku Tòòandja asuvad làhestikku, mistòttu Roku toob mind nyyd ilusti tòòle hommikuti. Òhtuti tuleb mulle jàrele ja siis làheme koju vòi restorani. Vot selline nummi autojuht on.
Yhesònaga, sòidame tòòle ja mis ma nàen – kòik autoaknapesijad on àrimudelit muutnud. Harjad-lapid kadunud ja mehed myyvad hoopiski mimoose. Nonoh, akende pesemine ei tasunud àra, targutasin mina. Oi-oi, haaras Roku korraga peast kinni - Tàna on ju naistepàev! – ja kinkis mulle ilusa kosmiliselt làkiv-hòbedasse plastikusse pakitud mimoosi, mille ta sealsamas aknapesijalt ostis.
Aga kuidas Itaalias naistepàeva tàhistatakse?
Kui naistepàeval hommikukohvi jooma làksime, kysisin kòigi kàest, et kuidas on òige Itaalias naistepàeva tàhistada. Simona ja Silvia rààkisid, et Itaalias kingitakse naistepàeva puhul naistele mimoose ja òhtul làhevad naised isekeskis restorani. Kuna mehed kòik teavad, et naised làhevad restorani, siis mehed làhevad ka ja seetòttu on naistepàeval restoranides meeste ja naiste laudkonnad, teadis rààkida Luca. Stella ytles, et àrksamad naised làhevad naistepàeval mees-strippareid vaatama. Luca tàpsustas, et need on need naised, kellel midagi muud teha pole (tòlk. ei ole abielus).
Òhtul làksime restorani Stella, Silvia ja Elisaga. Restoranis olid ainult naiste laudkonnad ning 1M+1N laudkonnad. Meeste laudkondi polnud seekord. Stella sòi esimest korda elus toorest kala.
Gigantne Telekomifirma ja Roku Tòòandja asuvad làhestikku, mistòttu Roku toob mind nyyd ilusti tòòle hommikuti. Òhtuti tuleb mulle jàrele ja siis làheme koju vòi restorani. Vot selline nummi autojuht on.
Yhesònaga, sòidame tòòle ja mis ma nàen – kòik autoaknapesijad on àrimudelit muutnud. Harjad-lapid kadunud ja mehed myyvad hoopiski mimoose. Nonoh, akende pesemine ei tasunud àra, targutasin mina. Oi-oi, haaras Roku korraga peast kinni - Tàna on ju naistepàev! – ja kinkis mulle ilusa kosmiliselt làkiv-hòbedasse plastikusse pakitud mimoosi, mille ta sealsamas aknapesijalt ostis.
Aga kuidas Itaalias naistepàeva tàhistatakse?
Kui naistepàeval hommikukohvi jooma làksime, kysisin kòigi kàest, et kuidas on òige Itaalias naistepàeva tàhistada. Simona ja Silvia rààkisid, et Itaalias kingitakse naistepàeva puhul naistele mimoose ja òhtul làhevad naised isekeskis restorani. Kuna mehed kòik teavad, et naised làhevad restorani, siis mehed làhevad ka ja seetòttu on naistepàeval restoranides meeste ja naiste laudkonnad, teadis rààkida Luca. Stella ytles, et àrksamad naised làhevad naistepàeval mees-strippareid vaatama. Luca tàpsustas, et need on need naised, kellel midagi muud teha pole (tòlk. ei ole abielus).
Òhtul làksime restorani Stella, Silvia ja Elisaga. Restoranis olid ainult naiste laudkonnad ning 1M+1N laudkonnad. Meeste laudkondi polnud seekord. Stella sòi esimest korda elus toorest kala.
lunedì, marzo 19, 2007
Kaua kestab kultuurisokk keskmiselt?
Esiteks mu suhtumine kommunistidesse on sama, mis vampiiril kyyslauku.Teiseks hirmul on suured silmad eksole.
Kolmandaks olen seni ainult Eesti telekomifirmasid kylastanud ning selle pòhjal kujundanud vahest globaalses plaanis pisut naiivse seisukoha, et telekomifirmad, need on òiged innovatsiooni ja tehnoloogilise progressi lipulaevad, mis nooblitesse hoonetesse ryytatult kòrguvad vààrikalt ja kindlustunnet tekitavalt meie majandusruumi kohal.
Igatahes pakub Gigantne Telekomifirma, kus me, konsultandid, nyyd igaveseks ajaks oleme mààratud tarkvara juurutama, mulle selliseid yllatusmomente, et olen tihti kònevòime kaotanud ning mitmeks pàevaks mòttesse vajunud.
Gigantse Telekomifirma sissekàigu juures on yleval ametiyhingute plakatid, mis kutsuvad yles liituma ja yhiselt ròhujate kapitalistide vastu vàlja astuma. Kòige suurem plakat teatab ‘LAVORO, la vera RICCHEZZA del PAESE!’ (tòlk: TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS!). Niisiis, igal hommikul, kui tòòle tulen ja oma kaardi làbi masina libistan, tuletatakse mulle meelde, et TÒÒ on MAA tòeline RIKKUS. No ma olen taolisi loosungeid lapsepòlves pàris tihti nàinud, nii et mind sellised teated ei motiveeri. Hea vàhemalt, et nad pole kirjutanud 'TÒÒ teeb vabaks', tuli mul ykshommik vallatu mòte, kui sellest plakatist mòòdusin.
Sissepààs, valvuriputka ja kaardilugejad nàevad vàlja nagu Londoni metroo. Nagu Londoni metroo sissekàigus, on siingi pisut prygi pòrandal. Vahest selleks, et atmosfààri tuunida rohkem ‘1984’-hònguliseks?
Gigantse Telekomifirma Hoone on hiigelsuur ruut. Keskel on vàiksem ruut, mis on haljastatud minimalistlik-tehnokraatlikus vòtmes. Kui puud ei segaks, vòiks selle vàiksema ruudu peal vabalt rokk-kontserte vòi massimiitinguid korraldada umbes 50 000-le inimesele.
Hoonet esimest korda seestpoolt silmitsedes teatasin eksimatult, et see on ehitatud kaheksakymnendatel aastatel. Hilisemal kontrollimisel selgus, et mul oli òigus. Maja vanust pole raske mààrata, sest interjòòr on àravahetamiseni sarnane nòukogude aja ministeeriumitega. Mòòbelgi on hoonega samast ajastust. Kogenumad konsultandid teavad rààkida, et maja selles osas, kuhu prolesid ei lasta ja elutseb direktsioon, olla moodne interjòòr. Meil pole veel kliendi esindajatega kohtumised alanud, nii et ei oska seda kuuldust kinnitada ega ymber lykata.
Ykspàev jalutasime piki koridori sòòkla poole. Siin on pikad ja tàpselt yhesugused koridorid, kus tubade tumepruunid plastmasskàepidemetega yksed on reeglina suletud. Sellepàrast me làheme alati kòik koos sòòma vòi kohvi jooma, sest kui yksi minna ja àra kogemata àra eksida, kulub tunde, et ilma GPS-seadmeta òiget teed leida.
Niisiis, jalutame sòòkla poole. Korraga nàeme – yks uks on avatud. See, mis toast paistis, oli kòige ootamatum asi, mida kontoris vòi - vàhe sellest – telekomifirmas vòib kohata.
Tihedalt tàissuitsetatud ruumis (Itaalias on suitsetamine siseruumides keelatud, muide!) hàngisid umbes 10 sinistes tunkedes meest. Màngisid kaarte ja naersid myrinal. Seinal oli juba tuttav plakat (TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS). Mòtlen siiani, et kas see oligi kurikuulus ametiyhingujuhtide koosolek vòi mis.
Tihti mòtlen Itaalias, et mina, Ida-Euroopa odav tòòjòud, olen oma b-kategooria banaanivabariigist tryginud siia tsivilisatsiooni hàlli. Tulnud rikka ja igakylgselt arenenud Euroopa Liidu riigi marjamaale vanade olijate tòòkohti àra vòtma ning òppima, kuidas kahvliga syya*.
Ma tean kyll, et riigi arengutaset ei saa hinnata paljalt selle pòhjal, kui liberaalne on maksusysteem vòi kui palju on moodsaid maju vòi kui suur hulk populatsioonist arvutit kasutab, vòòrkeeli rààgib ja e-hààletab. Aga Itaalia igapàevast elukeskkonda kogedes ja Eesti elu meenutades on mul liigagi tihti tunne, et olen sattunud arenenud riigist mingisse kummalisse latiinobanaanivabariiki, kus pangakonto avamise kàigus kirjutatakse mu nimi ruudulisse kaustikusse, inimesed loobivad prahti kuhu juhtub ning valida on selliste poliitikute vahel nagu Prodi ja Berlusconi. Jumal tànatud, et siin vàhemalt pàike paistab ja osatakse hàsti syya teha ja edevaid riideid valmistada.
*Huvitaval kombel itaallased eelistavad ainult kahvliga syya, samal ajal kui mina noa ja kahvliga makarone ja kòògivilju nysin.
martedì, marzo 06, 2007
Pòhi ja lòuna
Mòttetus Màgilinnas tòòtasin ma koos lòuna-itaallastega ega jòudnud àra imestada, kuidas me iga tund kohvipausi pidasime ning kuidas meil lòunad peaaegu kahetunniseks venisid, sest oli vaja òues jalutada ja suitsetada vòi suitsetajatele seltskonda pakkuda.
Kòige imevààrsem oli minu arvates aga see, et tòòpàeval polnud kunagi òiget lòppu. Harva sai enne yheksat òhtul tehasest lahkuda. Tihti oli vaja oodata mingit meili, ilma milleta ei saanud mingit raportit kokku panna. Tavaliselt raportit oli vaja jàrgmise pàeva hommikuks ja vajaliku meili tàhtaeg oli pàeval kl 2, aga see ei saabunud iialgi enne poolt kaheksat òhtul.
Kui ei tulnud meili oodata, pidime ootama ylemus Fabiot. Ylemus Fabio oli ààrmiselt sympaatne ja intelligentne mees. Noh aga olla inimene tàhendab olla ebatàiuslik olend. Nàiteks ylemus Fabio eripàra oli see, et tal oli kombeks projektimeeskonnaga leppida òhtul umbes kella viieks-kuueks koosolekuid kokku ja siis paar tundi hiljaks jààda. Tavaliselt siis kodanikud ootasid kannatlikult kuni ylemus tuli. Keegi ei teadnud kas ja millal ylemus tuleb. Aga mitte keegi ei làinud òhtul tòòlt àra enne, kui ylemus Fabio saabus. Vahel juhtus, et ylemus saabus kell 9 paiku ja ytles, et ah mis siin ikka, tànaseks lòpetame ja kyll me homme rààgime neist asjadest.
Seepàrast juhtus tihti, et nàiteks M ei saanud trenni minna vòi S-l jài àra deit màgilinna-poisiga, sest tuli ylemust oodata. Minu meelest oli see òhtune ylemuse ootamine kummaline ja àrevusttekitav traditsioon, aga ootasin tàpselt samamoodi nagu teisedki, sest ma austan kohalikku kultuuri ja tahan karjààri teha.
Tàna olen tilluke mutrike hiigelprojektis, mis leiab aset hoomamatu suurusega telekomifirmas. Projektimeeskond koosneb peamiselt pòhja-itaallastest ja vòin kinnitada, et kòik, mida itaallased rààgivad Lòuna-Itaalia ja Pòhja-Itaalia hiiglaslikest kultuurierinevustest on osutunud tòeks! Erinevus on tuntav. Meil on pàevas vaid kaks kohvipausi, mis toimuvad nii kiiresti, et kui viimane inimene masinast kohvi vòtab, on esimesed juba valmis àra minema. Lòunat sòòme sipsti! ja tòòlt lahkume vara – juba umbes poole kaheksa paiku òhtul. Keegi ei suitseta, nii et suitsupause polegi. Mis mind eriti yllatas oli see, et projektijuht andis juba esimesel kohtumisel ootamatult loogilisi selgitusi projekti eesmàrkidest, ajakavast ja vòtmeisikutest. Yhesònaga, tagasi Euroopas!
Telekomifirmas on blogger.com ja skype àra keelatud. Kannatan vòòrutusnàhtude all.
Kas suudate yldse mòista, milliseid kannatusi peab làbi elama inimene, kes on kaotanud kodumaa ning vòimaluse blogida ja skaipida?!
/allakirjutanu lahkub nuuksudes/
Kòige imevààrsem oli minu arvates aga see, et tòòpàeval polnud kunagi òiget lòppu. Harva sai enne yheksat òhtul tehasest lahkuda. Tihti oli vaja oodata mingit meili, ilma milleta ei saanud mingit raportit kokku panna. Tavaliselt raportit oli vaja jàrgmise pàeva hommikuks ja vajaliku meili tàhtaeg oli pàeval kl 2, aga see ei saabunud iialgi enne poolt kaheksat òhtul.
Kui ei tulnud meili oodata, pidime ootama ylemus Fabiot. Ylemus Fabio oli ààrmiselt sympaatne ja intelligentne mees. Noh aga olla inimene tàhendab olla ebatàiuslik olend. Nàiteks ylemus Fabio eripàra oli see, et tal oli kombeks projektimeeskonnaga leppida òhtul umbes kella viieks-kuueks koosolekuid kokku ja siis paar tundi hiljaks jààda. Tavaliselt siis kodanikud ootasid kannatlikult kuni ylemus tuli. Keegi ei teadnud kas ja millal ylemus tuleb. Aga mitte keegi ei làinud òhtul tòòlt àra enne, kui ylemus Fabio saabus. Vahel juhtus, et ylemus saabus kell 9 paiku ja ytles, et ah mis siin ikka, tànaseks lòpetame ja kyll me homme rààgime neist asjadest.
Seepàrast juhtus tihti, et nàiteks M ei saanud trenni minna vòi S-l jài àra deit màgilinna-poisiga, sest tuli ylemust oodata. Minu meelest oli see òhtune ylemuse ootamine kummaline ja àrevusttekitav traditsioon, aga ootasin tàpselt samamoodi nagu teisedki, sest ma austan kohalikku kultuuri ja tahan karjààri teha.
Tàna olen tilluke mutrike hiigelprojektis, mis leiab aset hoomamatu suurusega telekomifirmas. Projektimeeskond koosneb peamiselt pòhja-itaallastest ja vòin kinnitada, et kòik, mida itaallased rààgivad Lòuna-Itaalia ja Pòhja-Itaalia hiiglaslikest kultuurierinevustest on osutunud tòeks! Erinevus on tuntav. Meil on pàevas vaid kaks kohvipausi, mis toimuvad nii kiiresti, et kui viimane inimene masinast kohvi vòtab, on esimesed juba valmis àra minema. Lòunat sòòme sipsti! ja tòòlt lahkume vara – juba umbes poole kaheksa paiku òhtul. Keegi ei suitseta, nii et suitsupause polegi. Mis mind eriti yllatas oli see, et projektijuht andis juba esimesel kohtumisel ootamatult loogilisi selgitusi projekti eesmàrkidest, ajakavast ja vòtmeisikutest. Yhesònaga, tagasi Euroopas!
Telekomifirmas on blogger.com ja skype àra keelatud. Kannatan vòòrutusnàhtude all.
Kas suudate yldse mòista, milliseid kannatusi peab làbi elama inimene, kes on kaotanud kodumaa ning vòimaluse blogida ja skaipida?!
/allakirjutanu lahkub nuuksudes/
Borat
Viimasel òhtul enne Eestist àrakolimist kàisin Borati filmi vaatamas. Kinos inimesed naersid valju hààlega. Kui lòpus nàidati pingviinijààtist limpsivat Ingrid Tònistet, làbis saali ròòmus àratundmiskahin ja naerukihin.
Peale filmi kogunesime sòpradega làhedalasuvas pubis ja vahetasime muljeid, et oli pisut tobe film, aga yldiselt vòttes naljakas ja idaeurooplasele àratundmisròòmu pakkuv.
Eile kàisime Rokuga Borati filmi vaatamas. Minu huvi oli nàha, mis ime làbi on vòimalik dubleerida itaalia keelde idaeuroopa aktsendiga inglise keelt ja Ameerika kultuurikonteksti. Roku huvi oli nàha, mis imefilm see on, mille reklaame on tàis 80% Roomas asuvatest vàlireklaampindadest, kus on kujutatud vuntsidega mees neoonrohelise pàevitustrikooga ja kirjutatud et film on vòitnud GuldKloobuse ja on Oscari kandidaat.
Vàljume kinost. Roku on vait nagu muumia. Kysin, et no kuidas film meeldis. Roku on ikka vait nagu muumia. Autos Roku avanes. Teatas, et see film oli brutissima (tòlge: kòige inetum asi ever) ja et tal on vastik olla ja et me kunagi enam ei làheks selliseid filme vaatama ja yldsegi, mis on selle lolli filmi point ja et Itaalias ei tehta juutide yle nalja. Poleks ma Borati-filmi originaalkeeles nàinud, arvaksin samamoodi nagu Roku.
Oleks ma poliitik, siis mu valimisprogrammi kandev punkt oleks, et filmide originaalkeele dubleerimine tuleb àra keelata.
Esiteks on hààlekasutus nàitlemise oluline element.
Kui nàitleja hààl maha keerata ning selle asemel keegi teine tema rààgitud teksti peale loeb, on see nàitleja professionaalsuse yle irvitamine ja tema tòò viljade peale kusemine.
Teiseks kaob dubleeritud filmi vaataval inimesel vòimalus mòista filmi kultuurikonteksti.
Vòtame lihtsa nàite.
Borati-filmi itaaliakeelses versioonis oli kyll tàpselt tòlgitud see jutt, mida neegrid rààkisid (‘brother’ oli tòlgitud ‘fratello’ jne), aga see tòlge oli sisutu, sest neegri jaoks tàhendab ‘brother’ midagi muud kui itaallase jaoks ‘fratello’. Pealegi rààkisid kòik neegrid enam-vàhem samamoodi nagu Borat, samas kui filmi originaalversioonis rààkisid neegrid ikkagi korraliku afro-inglise keelt ja Borat idaeuroopa-inglise keelt ja valged ameeriklased ameerika-inglise keelt.
Vòtame teise lihtsa nàite - ‘the pursuit of happyness’.
Filmi làbiv liin on see, et peategelane tuletab lasteaiakasvatajale meelde, et ‘happiness’ kirjutatakse i-ga, mitte y-ga ja palub lasteaia nimes kirjaviga àra parandada. Peategelase sellekohased mòttearendused annavad vaatajale màrku tema pyydlemisest parema poole; soovist vòidelda vaimse ignorantsusega ja seda ka piiratud vòimaluste tingimuses; nàitavad, et inimene vòib olla vaene, aga ei pea olema harimatu. Pealegi on ‘happyness’-liin vajalik filmi pealkirja mòistmiseks. Mis aga juhtus dubleeritud versioonis? Filmi nimi on ‘ricerca di felicità’ (ònne otsingud) ja itaalia keeles nààgutamine selle yle, et inglise keeles ‘happiness’ kirjutatakse i-ga oli tàiesti mòttetu ja ebavajalik.
Kolmandaks kaob teravmeelsete mòttevahetuste ja sònamàngude tegelik sisu vaataja jaoks tàiesti àra, sest sònamànge ei ole vòimalik tòlkida teise keelde nii, et nalja mòte sàiliks.
Neljandaks ei yhildu nàitlejate suuliigutused ja see tekst, mida peale loetakse.
Viiendaks kaob vaatajal vòimalus harjutada vòòrkeele kuulamist.
Kuuendaks rààgivad Itaalias kòikide dubleeritud filmide nàitlejad enam-vàhem sama hààlega. Pakun, et yldse kokku on nàiteks umbes 10 inimest, kes Itaalias kòikidele dubleeritavatele filmidele hààlt teevad.
Yhesònaga – nii nagu Itaalias ‘Intimissimi’ pesupoodide ketis on rinnahoidjate suurused vaid 1 ja 2 ja 3 ja 4, pakutakse filmides kuulata pòhiliselt vaid lapse hààlt, naise hààlt ja mehe hààlt. Loomulikult on ka mòningad variatsioonid – nàiteks vana naise hààl ja noore naise hààl. Aga point jààb samaks - itaalia keelde dubleeritud filmides rààgivad kòik vanad naised tàpselt yhesuguse hààlega.
Seitsmendaks on tobe, kui pingviin rààgib itaalia keeles, aga korraga hakkab laulma – hoopis teistsuguse hààlega ja inglise keeles (‘happy feet’).
Nàdala lubadus - edaspidi vaatan itaalia keeles ainult Itaalia filme.
Peale filmi kogunesime sòpradega làhedalasuvas pubis ja vahetasime muljeid, et oli pisut tobe film, aga yldiselt vòttes naljakas ja idaeurooplasele àratundmisròòmu pakkuv.
Eile kàisime Rokuga Borati filmi vaatamas. Minu huvi oli nàha, mis ime làbi on vòimalik dubleerida itaalia keelde idaeuroopa aktsendiga inglise keelt ja Ameerika kultuurikonteksti. Roku huvi oli nàha, mis imefilm see on, mille reklaame on tàis 80% Roomas asuvatest vàlireklaampindadest, kus on kujutatud vuntsidega mees neoonrohelise pàevitustrikooga ja kirjutatud et film on vòitnud GuldKloobuse ja on Oscari kandidaat.
Vàljume kinost. Roku on vait nagu muumia. Kysin, et no kuidas film meeldis. Roku on ikka vait nagu muumia. Autos Roku avanes. Teatas, et see film oli brutissima (tòlge: kòige inetum asi ever) ja et tal on vastik olla ja et me kunagi enam ei làheks selliseid filme vaatama ja yldsegi, mis on selle lolli filmi point ja et Itaalias ei tehta juutide yle nalja. Poleks ma Borati-filmi originaalkeeles nàinud, arvaksin samamoodi nagu Roku.
Oleks ma poliitik, siis mu valimisprogrammi kandev punkt oleks, et filmide originaalkeele dubleerimine tuleb àra keelata.
Esiteks on hààlekasutus nàitlemise oluline element.
Kui nàitleja hààl maha keerata ning selle asemel keegi teine tema rààgitud teksti peale loeb, on see nàitleja professionaalsuse yle irvitamine ja tema tòò viljade peale kusemine.
Teiseks kaob dubleeritud filmi vaataval inimesel vòimalus mòista filmi kultuurikonteksti.
Vòtame lihtsa nàite.
Borati-filmi itaaliakeelses versioonis oli kyll tàpselt tòlgitud see jutt, mida neegrid rààkisid (‘brother’ oli tòlgitud ‘fratello’ jne), aga see tòlge oli sisutu, sest neegri jaoks tàhendab ‘brother’ midagi muud kui itaallase jaoks ‘fratello’. Pealegi rààkisid kòik neegrid enam-vàhem samamoodi nagu Borat, samas kui filmi originaalversioonis rààkisid neegrid ikkagi korraliku afro-inglise keelt ja Borat idaeuroopa-inglise keelt ja valged ameeriklased ameerika-inglise keelt.
Vòtame teise lihtsa nàite - ‘the pursuit of happyness’.
Filmi làbiv liin on see, et peategelane tuletab lasteaiakasvatajale meelde, et ‘happiness’ kirjutatakse i-ga, mitte y-ga ja palub lasteaia nimes kirjaviga àra parandada. Peategelase sellekohased mòttearendused annavad vaatajale màrku tema pyydlemisest parema poole; soovist vòidelda vaimse ignorantsusega ja seda ka piiratud vòimaluste tingimuses; nàitavad, et inimene vòib olla vaene, aga ei pea olema harimatu. Pealegi on ‘happyness’-liin vajalik filmi pealkirja mòistmiseks. Mis aga juhtus dubleeritud versioonis? Filmi nimi on ‘ricerca di felicità’ (ònne otsingud) ja itaalia keeles nààgutamine selle yle, et inglise keeles ‘happiness’ kirjutatakse i-ga oli tàiesti mòttetu ja ebavajalik.
Kolmandaks kaob teravmeelsete mòttevahetuste ja sònamàngude tegelik sisu vaataja jaoks tàiesti àra, sest sònamànge ei ole vòimalik tòlkida teise keelde nii, et nalja mòte sàiliks.
Neljandaks ei yhildu nàitlejate suuliigutused ja see tekst, mida peale loetakse.
Viiendaks kaob vaatajal vòimalus harjutada vòòrkeele kuulamist.
Kuuendaks rààgivad Itaalias kòikide dubleeritud filmide nàitlejad enam-vàhem sama hààlega. Pakun, et yldse kokku on nàiteks umbes 10 inimest, kes Itaalias kòikidele dubleeritavatele filmidele hààlt teevad.
Yhesònaga – nii nagu Itaalias ‘Intimissimi’ pesupoodide ketis on rinnahoidjate suurused vaid 1 ja 2 ja 3 ja 4, pakutakse filmides kuulata pòhiliselt vaid lapse hààlt, naise hààlt ja mehe hààlt. Loomulikult on ka mòningad variatsioonid – nàiteks vana naise hààl ja noore naise hààl. Aga point jààb samaks - itaalia keelde dubleeritud filmides rààgivad kòik vanad naised tàpselt yhesuguse hààlega.
Seitsmendaks on tobe, kui pingviin rààgib itaalia keeles, aga korraga hakkab laulma – hoopis teistsuguse hààlega ja inglise keeles (‘happy feet’).
Nàdala lubadus - edaspidi vaatan itaalia keeles ainult Itaalia filme.
Tòòmeeste casting
Ma pole kunagi elus pidanud tòòmehi otsima. Nii et ma ei tea, kas Itaalias on tòòmehed samasugused nagu Eestis vòi on meil lihtsalt vedanud harukordselt vàrvikate tyypidega.
Esimese tòòmehe-kandidaadi saabumisest andsid màrku Roku isa energilised hòiked, mis laupàeva hommikul kella kaheksa paiku kandusid esimeselt korruselt kolmanda korruseni (kus me Rokuga magame). Mòtlesin, et on maavàrin vòi tulekahju.
Selgus aga, et paanikaks pole pòhjust. Olla saabunud onu Giustino, kes on ametilt seinameister. Nyyd làks kiireks! Enne kui jòudsin pea padjalt tòsta, oli Roku juba riides ja valmis Francavillasse sòitma, et onu Giustinole objekt ette nàidata. Kuni ma kohvi neelasin ja kutid òues hàngisid, selgitas Roku ema, et onu Giustino olla nende majas 25 aastat tagasi sisetòid teinud ja ta on vàga tubli ja tàpne mees ja oleks hea kui me ta valime, sest sugulasi tuleb toetada. Sain ka ylevaate, mispidi onu Giustino sugulane on, aga ei màleta enam tàpselt. Igatahes see on kindel, et 25 aastat tagasi oli onu Giustino juba varases keskeas ning tol laupàevahommikul arvutasin ta vanuse vàlja sellise valemiga
Varane keskiga + 25 aastat = onu Giustino vanus veebruaris 2007
Kui objektile saabusime, vàsis onu Giustino pisut àra kolmandale korrusele ronimisest. Muretsesin, et kuidas ta edaspidi tòòriistakastiga kolmandale korrusele ronib. Meil ju lifti pole. Onu hingeldas pisut, aga siis vaatas ja mòòtis kàrmelt seinad yle ning enne lahkumist esitas sydamest-sydamesse kòne. Nimelt kui onu Giustino Roku vanematele maja ehitas, oli Roku pisike poisiklutt. Nyyd, kui onu Giustino kuulis, et pisike Roku on nyyd suureks meheks kasvanud, naise leidnud ja hakkab kodu ehitama, jàtnud onu Giustino kòik muud tòòd kus see ja teine, et saaks pisikesele Rokule kodu ehitada, kus hakkavad suureks sirguma meie blondid lapsed. Onu Giustino ytles hinna ka – 15 tuhat eurot, lahkusime teineteisest sydamlikult.
Ma Itaalia hinnatasemega kursis ei ole, nii et avaldasin vabalt Rokule arvamust, et 15K on koletislik summa seinatòòde ja parketi installeerimise eest. Rokugi pole ehitustòòde hindadega kursis ja avaldas samuti arvamust, et nii palju meil kyll pole raha, et selle teenuse eest 15K maksta.
Pyhapàeva hommikul kella kaheksa paiku virgusime taas Roku isa ergutavate hyyete peale. Olla saabunud onu Rocco, seinameister. Miks kòik onud nii vara àrkavad Itaalias? Onu Rocco on palju rohkem sugulane, kui onu Giustino ja tal oli enne pensionile minekut Pescara suurim ehitusfirma, sain ma teada Roku emalt nende sekundite jooksul mis kulusid kohvi allaneelamiseks. Onu Rocco oli huvitav mees – hàsti pisike ja yrg-vana, ebaproportsionaalselt pikkade kàtte ja suurte kàmmaldega. Ma arvan, et vajaliku pikkusega kàed on tal arenenud aastatepikkuse seinameistri-karjààri jooksul, sest ta ju lyhike ning ilma pikkade kàteta ylataks ainult poole meetri kòrguseid seinu ehitama. Sòitsime Francavillasse. Onu Rocco vaatas objekti yle ja lahkus. Ma kòike tàpselt ei jàlginud, sest kui tulevase kòògi ròdu inspekteerisin, lehvitas teiselt ròdult ròòmus naabritàdi. Lehvitustseremooniale jàrgnes tutvumine ja mòttevahetus, mille tulemusena jòudsime jàreldusele, et nii sooja talve pole Itaalias tòepoolest tykk aega olnud. Hiljem Roku ytles, et onu Rocco tahab saada 100 eurot pàevas. Otsustasime, et valime onu Rocco.
Lòunalauas hakkasid Roku vanemad selgitustòòd tegema, et pole vaja ehitada garderoobituba. Nimelt Rokul on unistus, et peab olema garderoobituba, kus on sàrgid ja ylikonnad reas rippumas ja kingad vaatamiseks vàlja pandud, justkui poes vòi seleebritite kodudes, nagu me kòik MTV vahendusel teame.
Roku vanemad òpetasid, et àrge hakake selle garderoobitoa pàrast seinu lòhkuma ja parem laske onu Robertol teha suur garderoobikapp magamistuppa. Roku vaidles vastu, mina olin kuss. Mul polnud pòhjust garderoobitoa vastu olla, sest meil on Rokuga poliitiline kokkulepe, mille kohaselt mina olen nòus garderoobitoaga ja tema on nòus, et kòòki tuleb parkettpòrand ja vannituppa pòrandakyte.
Muide, saun jààb àra, sest kolme erineva hinnapakkumise kohaselt on sauna maksumus ca 4000 eurot. Mis Eestis tavaline, on Itaalias pretsedentitu ja hirmkallis.
Roku vanemad ei olnud kerged vastased, kutsusid kohale onu Roberto.
Onu Roberto olnud noorena silmipimestavalt kaunis latiino-mees. Ykspàev peale Teist Maailmasòda emigreerus ta Kanadasse paremaid vòimalusi otsima. Naine ei olnud nòus koos kahe lapsega Kanadasse jàrele kolima ja nii saigi onu Robertost Kanadas kuulus kapimeister ja latiinolaver. Kui ta vanaks jài, jàttis oma Kanada pruudid sinnapaika ja naases Itaaliasse. Need infobitid jagas mulle Roku, kuni me onu Roberto 1964. aasta Alfa Romeo jàrel kappe vaatama kihutasime.
Onu Roberto demonstreeris vanainimeseliku pòhjalikkusega garderoobikappe ja verandat, mis ta oli ise ehitanud. Kapid olid yllatavalt nooblid. Kihutasime objektile. Onu Roberto vòttis asjatundlikult mòòdud, joonistas pòrandale punased jooned ja oli muidu muhe. Leppisime kokku, et me garderoobituba ei ehita ja onu Roberto ehitab meile kaks suurt garderoobikappi – yhe magamistuppa ja teise sellesse tuppa, kus hakkavad tulevikus meie blondid lapsed elama. Muuhulgas informeeris onu Roberto meid ààrmise peenetundelisusega, et seinameister Rocco olla.. mitte eriti preciso. Mul tekkis kohe hirmus kahtlus - kui ikka itaallane ytleb, et seinameister pole eriti preciso, siis on eeldatavasti ilge soss-sepp.
Jàrgneval nàdalavahetusel oli Roku jòudnud otsusele, et garderoobikapi asemel tuleb ehitada ikkagi gareroobituba ning kohtasime pisut pretsedentitut tòòmeest.
Eelnevalt Roku selgitas, et Enzo olla tema lapsepòlvesòber, tal on oma firma ja ta on pàdev ehituse kysimustes.
Niisiis, seisame Rokuga tànaval, ootame lapsepòlvesòpra. Korraga vaatan ja ei usu oma silmi. Piki kitsast tànavat làheneb Itaalia kontekstis tàiesti ebatavaline sòiduk – Mitsubishi Pajero! Vàhe sellest – sòiduk peatub meie làhedal ja sealt vàljuvad – krapsti! – jalad. Làikiv-mustades maonahatekstuuriga kauboisaabastes. Saabaste kylge oli installeeritud ellutòusnud Elvis ise!
Selle aja peale oli juba aru saada, et Ellutòusnud Elvis ongi oodatud tòòmees. Tòele au andes tuleb tunnistada, et kitarr oli puudu ja ta ei tòmmelnud yhe jalaga. Aga tal oli soeng tàpselt nagu Elvisel. Kyll pisut hallinev, aga selle-eest puffis ning soenguseadmisvahenditega fikseeritud, nii et ykski karv ei kòikunud tuule kàes. Vaid soengust oleks piisanud, et mu glamuuriradar àrevalt plinkima panna.
Oli nàha, et Elvis-tòòmees polnud mingi lihtne prole! Ta kandis musti sarvraamidega ja ohtrate Gucci logodega kandilisi prille, lillatoonilist kashmiirkampsikut (mille alt paistsid harmoneeruvas hallikas toonis kashmiirkampsun ja tisside kontuurid). Jalas olid tal tàhelepanuvààrsed hòbeneetidega mustad teksad. Selle piirkonna ulatuses, kus pyksid on veel ainsuses, ilutses massiivne valge-kollasekirju lukk. Selle luku kohta pàrast Roku ytles, et ta olla esiti arvanud, et lapsepòlvesòbral on pyksilukk lahti. Tàpselt nii nàgid need teksad vàlja.
No mind vòttis see tòòmees òhku ahmima. Paraku polnud Elvis-tòòmehe ymbruses eriti òhku, mida ahmida. Minu hypoteesi kohaselt oli teda tabanud purunev parfyymipudel. Seoses sellega jài objekti ylevaatus minu jaoks lynklikuks, kuna pidin iga paari minuti tagant kàima ròdul òhku hingamas.
Elvis-tòòmees oli uskumatult ebasympaatne. Ylbitses ja kritiseeris, et oleme tàitsa pekkis korteri ostnud. Kòik tuleb teil siin vàlja vahetada, teatas ta. Roku avaldas kahtlust, et kas tòesti. Selle peale kysis Elvis-tòòmees, et missa lolli màngid – kas teed siin remonti vòi niisama nalja. Eelmistel tòòmeestel olid mòòteriistad kaasa. Elvis-tòòmehel oli samuti kokkupandav joonlaud mapi vahel, aga selle asemel, et mòòteriist haarata, ilmus korraga vàlja digikaamera ning Elvis hakkas pildistama.
Arhitekt oli meile juba Roku juhiste kohaselt uue tubade skeemi joonistanud. Elvis-tòòmees teatas ilma kysimata, et see on loll skeem ja tegelt tehke hoopis nii – ja sodis kòik meie plaani musta pastakaga tàis.
Kui plaan soditud, teatas ta, et parketi installeerimine vòtab teil siin aega kaks kuud, sest vana pòrand on nii pekkis, et tuleb kòik lahti kiskuda ja betoon uuesti valada. Yldsegi, tòid saavat alustada kòige varem aprilli keskel. Kui varem tahame, tuleb topelt maksta. Àrritusin. Minu arust oli Elvis-tòòmees nòme. Antipaatia on eeldatavasti vastastikune, sest hingamispauside vahel kàisin Elvisele sarkastilisi kysimusi esitamas ja jòllitasin vaenulikult, kui Elvis teatas, et kòòki tuleb ehitada sahver (selle koha peale, kuhu ma olin planeerinud sòògilaua, mille ymber hakkavad tulevikus makarone sòòma meie blondid lapsed ja kylalised Eestist).
Selle nàdala jooksul peaks Elvis-tòòmees hinnapakkumise saatma. Kui Roku isa ja ema kuulsid, et me Elvis-tòòmehega kohtusime, vòttis Roku isa endale pyha kohustuse otsida jàrgmiseks laupàevaks vàlja alternatiivseid tòòmehi.
Esimese tòòmehe-kandidaadi saabumisest andsid màrku Roku isa energilised hòiked, mis laupàeva hommikul kella kaheksa paiku kandusid esimeselt korruselt kolmanda korruseni (kus me Rokuga magame). Mòtlesin, et on maavàrin vòi tulekahju.
Selgus aga, et paanikaks pole pòhjust. Olla saabunud onu Giustino, kes on ametilt seinameister. Nyyd làks kiireks! Enne kui jòudsin pea padjalt tòsta, oli Roku juba riides ja valmis Francavillasse sòitma, et onu Giustinole objekt ette nàidata. Kuni ma kohvi neelasin ja kutid òues hàngisid, selgitas Roku ema, et onu Giustino olla nende majas 25 aastat tagasi sisetòid teinud ja ta on vàga tubli ja tàpne mees ja oleks hea kui me ta valime, sest sugulasi tuleb toetada. Sain ka ylevaate, mispidi onu Giustino sugulane on, aga ei màleta enam tàpselt. Igatahes see on kindel, et 25 aastat tagasi oli onu Giustino juba varases keskeas ning tol laupàevahommikul arvutasin ta vanuse vàlja sellise valemiga
Varane keskiga + 25 aastat = onu Giustino vanus veebruaris 2007
Kui objektile saabusime, vàsis onu Giustino pisut àra kolmandale korrusele ronimisest. Muretsesin, et kuidas ta edaspidi tòòriistakastiga kolmandale korrusele ronib. Meil ju lifti pole. Onu hingeldas pisut, aga siis vaatas ja mòòtis kàrmelt seinad yle ning enne lahkumist esitas sydamest-sydamesse kòne. Nimelt kui onu Giustino Roku vanematele maja ehitas, oli Roku pisike poisiklutt. Nyyd, kui onu Giustino kuulis, et pisike Roku on nyyd suureks meheks kasvanud, naise leidnud ja hakkab kodu ehitama, jàtnud onu Giustino kòik muud tòòd kus see ja teine, et saaks pisikesele Rokule kodu ehitada, kus hakkavad suureks sirguma meie blondid lapsed. Onu Giustino ytles hinna ka – 15 tuhat eurot, lahkusime teineteisest sydamlikult.
Ma Itaalia hinnatasemega kursis ei ole, nii et avaldasin vabalt Rokule arvamust, et 15K on koletislik summa seinatòòde ja parketi installeerimise eest. Rokugi pole ehitustòòde hindadega kursis ja avaldas samuti arvamust, et nii palju meil kyll pole raha, et selle teenuse eest 15K maksta.
Pyhapàeva hommikul kella kaheksa paiku virgusime taas Roku isa ergutavate hyyete peale. Olla saabunud onu Rocco, seinameister. Miks kòik onud nii vara àrkavad Itaalias? Onu Rocco on palju rohkem sugulane, kui onu Giustino ja tal oli enne pensionile minekut Pescara suurim ehitusfirma, sain ma teada Roku emalt nende sekundite jooksul mis kulusid kohvi allaneelamiseks. Onu Rocco oli huvitav mees – hàsti pisike ja yrg-vana, ebaproportsionaalselt pikkade kàtte ja suurte kàmmaldega. Ma arvan, et vajaliku pikkusega kàed on tal arenenud aastatepikkuse seinameistri-karjààri jooksul, sest ta ju lyhike ning ilma pikkade kàteta ylataks ainult poole meetri kòrguseid seinu ehitama. Sòitsime Francavillasse. Onu Rocco vaatas objekti yle ja lahkus. Ma kòike tàpselt ei jàlginud, sest kui tulevase kòògi ròdu inspekteerisin, lehvitas teiselt ròdult ròòmus naabritàdi. Lehvitustseremooniale jàrgnes tutvumine ja mòttevahetus, mille tulemusena jòudsime jàreldusele, et nii sooja talve pole Itaalias tòepoolest tykk aega olnud. Hiljem Roku ytles, et onu Rocco tahab saada 100 eurot pàevas. Otsustasime, et valime onu Rocco.
Lòunalauas hakkasid Roku vanemad selgitustòòd tegema, et pole vaja ehitada garderoobituba. Nimelt Rokul on unistus, et peab olema garderoobituba, kus on sàrgid ja ylikonnad reas rippumas ja kingad vaatamiseks vàlja pandud, justkui poes vòi seleebritite kodudes, nagu me kòik MTV vahendusel teame.
Roku vanemad òpetasid, et àrge hakake selle garderoobitoa pàrast seinu lòhkuma ja parem laske onu Robertol teha suur garderoobikapp magamistuppa. Roku vaidles vastu, mina olin kuss. Mul polnud pòhjust garderoobitoa vastu olla, sest meil on Rokuga poliitiline kokkulepe, mille kohaselt mina olen nòus garderoobitoaga ja tema on nòus, et kòòki tuleb parkettpòrand ja vannituppa pòrandakyte.
Muide, saun jààb àra, sest kolme erineva hinnapakkumise kohaselt on sauna maksumus ca 4000 eurot. Mis Eestis tavaline, on Itaalias pretsedentitu ja hirmkallis.
Roku vanemad ei olnud kerged vastased, kutsusid kohale onu Roberto.
Onu Roberto olnud noorena silmipimestavalt kaunis latiino-mees. Ykspàev peale Teist Maailmasòda emigreerus ta Kanadasse paremaid vòimalusi otsima. Naine ei olnud nòus koos kahe lapsega Kanadasse jàrele kolima ja nii saigi onu Robertost Kanadas kuulus kapimeister ja latiinolaver. Kui ta vanaks jài, jàttis oma Kanada pruudid sinnapaika ja naases Itaaliasse. Need infobitid jagas mulle Roku, kuni me onu Roberto 1964. aasta Alfa Romeo jàrel kappe vaatama kihutasime.
Onu Roberto demonstreeris vanainimeseliku pòhjalikkusega garderoobikappe ja verandat, mis ta oli ise ehitanud. Kapid olid yllatavalt nooblid. Kihutasime objektile. Onu Roberto vòttis asjatundlikult mòòdud, joonistas pòrandale punased jooned ja oli muidu muhe. Leppisime kokku, et me garderoobituba ei ehita ja onu Roberto ehitab meile kaks suurt garderoobikappi – yhe magamistuppa ja teise sellesse tuppa, kus hakkavad tulevikus meie blondid lapsed elama. Muuhulgas informeeris onu Roberto meid ààrmise peenetundelisusega, et seinameister Rocco olla.. mitte eriti preciso. Mul tekkis kohe hirmus kahtlus - kui ikka itaallane ytleb, et seinameister pole eriti preciso, siis on eeldatavasti ilge soss-sepp.
Jàrgneval nàdalavahetusel oli Roku jòudnud otsusele, et garderoobikapi asemel tuleb ehitada ikkagi gareroobituba ning kohtasime pisut pretsedentitut tòòmeest.
Eelnevalt Roku selgitas, et Enzo olla tema lapsepòlvesòber, tal on oma firma ja ta on pàdev ehituse kysimustes.
Niisiis, seisame Rokuga tànaval, ootame lapsepòlvesòpra. Korraga vaatan ja ei usu oma silmi. Piki kitsast tànavat làheneb Itaalia kontekstis tàiesti ebatavaline sòiduk – Mitsubishi Pajero! Vàhe sellest – sòiduk peatub meie làhedal ja sealt vàljuvad – krapsti! – jalad. Làikiv-mustades maonahatekstuuriga kauboisaabastes. Saabaste kylge oli installeeritud ellutòusnud Elvis ise!
Selle aja peale oli juba aru saada, et Ellutòusnud Elvis ongi oodatud tòòmees. Tòele au andes tuleb tunnistada, et kitarr oli puudu ja ta ei tòmmelnud yhe jalaga. Aga tal oli soeng tàpselt nagu Elvisel. Kyll pisut hallinev, aga selle-eest puffis ning soenguseadmisvahenditega fikseeritud, nii et ykski karv ei kòikunud tuule kàes. Vaid soengust oleks piisanud, et mu glamuuriradar àrevalt plinkima panna.
Oli nàha, et Elvis-tòòmees polnud mingi lihtne prole! Ta kandis musti sarvraamidega ja ohtrate Gucci logodega kandilisi prille, lillatoonilist kashmiirkampsikut (mille alt paistsid harmoneeruvas hallikas toonis kashmiirkampsun ja tisside kontuurid). Jalas olid tal tàhelepanuvààrsed hòbeneetidega mustad teksad. Selle piirkonna ulatuses, kus pyksid on veel ainsuses, ilutses massiivne valge-kollasekirju lukk. Selle luku kohta pàrast Roku ytles, et ta olla esiti arvanud, et lapsepòlvesòbral on pyksilukk lahti. Tàpselt nii nàgid need teksad vàlja.
No mind vòttis see tòòmees òhku ahmima. Paraku polnud Elvis-tòòmehe ymbruses eriti òhku, mida ahmida. Minu hypoteesi kohaselt oli teda tabanud purunev parfyymipudel. Seoses sellega jài objekti ylevaatus minu jaoks lynklikuks, kuna pidin iga paari minuti tagant kàima ròdul òhku hingamas.
Elvis-tòòmees oli uskumatult ebasympaatne. Ylbitses ja kritiseeris, et oleme tàitsa pekkis korteri ostnud. Kòik tuleb teil siin vàlja vahetada, teatas ta. Roku avaldas kahtlust, et kas tòesti. Selle peale kysis Elvis-tòòmees, et missa lolli màngid – kas teed siin remonti vòi niisama nalja. Eelmistel tòòmeestel olid mòòteriistad kaasa. Elvis-tòòmehel oli samuti kokkupandav joonlaud mapi vahel, aga selle asemel, et mòòteriist haarata, ilmus korraga vàlja digikaamera ning Elvis hakkas pildistama.
Arhitekt oli meile juba Roku juhiste kohaselt uue tubade skeemi joonistanud. Elvis-tòòmees teatas ilma kysimata, et see on loll skeem ja tegelt tehke hoopis nii – ja sodis kòik meie plaani musta pastakaga tàis.
Kui plaan soditud, teatas ta, et parketi installeerimine vòtab teil siin aega kaks kuud, sest vana pòrand on nii pekkis, et tuleb kòik lahti kiskuda ja betoon uuesti valada. Yldsegi, tòid saavat alustada kòige varem aprilli keskel. Kui varem tahame, tuleb topelt maksta. Àrritusin. Minu arust oli Elvis-tòòmees nòme. Antipaatia on eeldatavasti vastastikune, sest hingamispauside vahel kàisin Elvisele sarkastilisi kysimusi esitamas ja jòllitasin vaenulikult, kui Elvis teatas, et kòòki tuleb ehitada sahver (selle koha peale, kuhu ma olin planeerinud sòògilaua, mille ymber hakkavad tulevikus makarone sòòma meie blondid lapsed ja kylalised Eestist).
Selle nàdala jooksul peaks Elvis-tòòmees hinnapakkumise saatma. Kui Roku isa ja ema kuulsid, et me Elvis-tòòmehega kohtusime, vòttis Roku isa endale pyha kohustuse otsida jàrgmiseks laupàevaks vàlja alternatiivseid tòòmehi.
Iscriviti a:
Post (Atom)
