Kuidas ma kyll vòisin?

Tàna on yllatusi tàis pàev. Yks ammune tuttav helistas, kellest pole kaua aega kuulnud. Sain teada, et olen yhe toreda inimesega peaaegu terve eluaeg erinevates linnades samal ruutkilomeetril elanud ja samas koolis kàinud, aga tegelikult saime tuttavaks hoopis Roomas. Kolleegid sònumineerivad. Kysivad, et kas tulen kolmapàeval tòòle. Uff! Neljapàeval on kohe naksti! mingi meeskonnatòòkoolitus ka. See tàhendab, et kòik kogunevad mu ymber ja kiusavad, et kus sa olid ja mis sa tegid ja kas oli tore puhata. Yks teine ammune tuttav saatis SMS-i, milles palus, et annaksin andeks selle eest, et ta mulle maikuus halvasti ytles. Seitse kuud hiljem. Nummi, et maailmas on inimesi, kes on veel aeglasema reaktsiooniga kui mina.

Tegelikult, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada seda, et mul tuli tàna meelde, et olen siin igasugu loetud raamatutest heietanud, aga lemmik-kirjamehe Neil Gaimani viimaseid literatuurseid juveele polegi kàsitlenud. Vàga mòtlematu! Kui mul Neili number oleks, siis saadaks SMSi ja paluks vabandust, et peale kòiki neid ilusaid teoseid, mis ta maailmale kinkinud on, heietan siin mingites kodulehtedest ja modellipàevikutest. ega piiksatagi juba pikki kuid sellest, millest Neil kirjutab. Peab tòdema, et "Valik" on vahepeal pooleli jàànud. Ei saanud lennukis làbi ja jàrgmise reisi ajaks ei mahtunud kàsipagasisse. Nòme vabandus, aga nii ta làks.

Esimene Neil Gaimani raamat on vàga pàevakohasel teemal - "Odd and the Frost Giants" ehk siis "Odd ja kylmahiiglased". Yhesònaga iidne Norra ja viikingid ja ennekuulmatult pikk talv, mis yldse àra ei lòppe. Inimesed kannatavad ja loodus kàrbub. Tegelikult on skeemi taga Kylmahiiglased, aga keegi ei tea seda enne kui nohik-viiking Odd lahenduse otsa koperdab. Sama ylesandepystitus, mis Terry P "Wintersmithis", aga teistmoodi lahendus. Neili raamat vààrib kiitust ka imeliselt kauni vormistuse pàrast, aga kahjuks ei saa sellest pilte teha, sest see raamat ka ei mahtunud kàsipagasisse àra.
Kui nyyd pàevakohasuse juures hetkeks peatuda, siis ennekuulmatu talve pàevakohasuses vist ei kahtle keegi. Lihtsalt Norra ja viikingid olid minu mikromaailmas aktuaalsed, kuna Dublinis olid kòikjal yleval kuulutused kysimusega "Are you ready for another viking?", mis làhemal inspekteerimisel osutusid Norra-Iiri rugbymàngu reklaamivateks.

Kiire vahemàrkusena tahtsin lisada, et hoolimata makrotasandil hargnevast kriisist kulgeb Iirimaal elu veel endises tempos. See, et uudistes nàidatakse massimiitinguid ja muud taolist ei sega eriti tavaliste elanike elu ja tegelikult neid miitinguid tànavatel niivàga nàha ei olnudki. Temple Bar'il on igal òhtul rohkem joodikuid kui nendel protestimeeleavaldustel. Erinevalt Tallinnast on kòik pubid ja restoranid inimesi pilgeni tàis. Surutisele ja àngile viidata vòivaid ilmeid vòi asjakohast murelikkust, mida nàeme fotodelt, kus kujutatakse iirlaste elu inglise ikke all, ka ei màrka eriti. Pigem ikka muhe sumin ja positiivne ellusuhtumine. Pealegi, mis tòsisest kriisist saame rààkida maal, kus Ràndom Kyla restorani menyys on toidud màrkega "sobib veganitele" ja "gluteenivaba" ning pealinnas tundub, et pole tànavat, kust ei leiaks jooga/pilaatese stuudiot vòi zen toodete poodi? No ma pean silmas, et taolised elustiili elemendid vaesusega vàga kokku ei kài.
Vòi.. noh.. taksojuhilt kysisin Dublinisse saabudes, et mis uudist, mille peale too muigas ja heietas:"We are doomed! Things are only getting worse and worse"! Aga seejàrel jòudsime reipalt jàreldusele, et see kòik on bad journalism ja et good news don't make it to the news. Pealegi, mida kylmem ilm, seda rohkem inimesed taksoga sòidavad ning taksojuht Alan eelistas kriisi lahkamise asemel arutleda teemal, miks tema arvates on jòulude ajal parem kodus viibida, selle asemel et pubis òlut juua. Ta olla ykskord seitsmekymnendatel proovinud pubisse minna nagu kòik endast ja iidsetest traditsioonidest lugu pidavad iiri mehed jòulude ajal teevad. Igatahes olla tal pubis igav hakanud. Olla seal klaasi kàte vahel soojendanud ja mòelnud oma lapseootel kaasa peale, kes jài yksi koju toimetama ning lausa nukker olla hakanud. Sellest peale on ta jòulud alati pere rypes mòòda saatnud. Uomo da sposare nagu Itaalias òeldakse.

Teine Neil Gaimani raamat, mida tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada on aga "The Graveyard Book" ehk "Surnuaiaraamat". Vot selle kohta ei saa ainult kiidusònu jagada, nagu tavaliselt Neili raamatutega juhtub.
Algus on ààrmiselt paljutòotav: òò ja majakene surnuajast mitte vàga kaugel ning keegi mystiline vòòras - mitte kòige ausamate kavatsustega nagu mustad nahkkindad ja lihunikunuga aimata lubavad - magava pererahva keskel hiilimas. Yhesònaga seal on yks imik, kes tapatòò toimumise ajal hàllist vàlja ukerdab ning làbi lahtise ukse minema roomab ning surnuaeda jòuab. See ta pààstabki. Surnuaeda maetud kodanike vaimud vòtavad kàtte ja asuvad imiku hooldajateks. Sympaatne lugu sellest, mismoodi yks surnuaias kulgev lapsepòlv vòiks vàlja nàha ja kuidas vaimud lapse eest hoolitsemist omavahel jagavad ning kui keeruline on Nobody (selle nime panid talle surnuaiaelanikud) jaoks paralleelselt pàrisinimeste koolis kàimine. Taamal hargnevad vihjamisi mingid syndmused, millest saame aru, et Nobody elu on ikkagi mònevòrra ohus ka.
Yhesònaga tòeline maiuspala pimedaks talvepàevaks. Aga. Korraga tundub, et Neil tòstis pea kàsikirjalt, vaatas kalendrisse ja avastas - ohfakk homme tuleb raamat yle anda! ning kirjutas kiirelt lahti, mis tume saladus Nobody pere tapmise taga seisis. òigemini yhe kàega kirjutas ja teise kàega hoidis telefoni:"Jah, jah! Kohe on valmis! Juba saadangi sulle e-maili!". Ja see on kuidagi nii... banaalne saladus ka, et natuke mòru maik jài suhu.

Inglaste panus maailma kòògipàrandisse

Tàna jòudsin empiiriliste vaatluste tulemusena tòdemusele: itaallastel on zuppa inglese ja prantslastel on creme anglaise, aga inglased ise kyll nendest vahvatest roogadest midagi ei tea.

La prima cosa bella, ho visto tua sorella

Eile tiriti mingis Itaalia telesaates Robert Plant kapi tagant vàlja. Samal ajal, kui mina hyyatasin hàmmeldunult, et jummel kui vanaks Robert on jàànud, kysis Roku siira ignorantsusega, et kes see roobertplant veel on. "Einoh, Led Zeppelini ei tea siis vòi?" porisesin vastu. "Ega ei tea kyll," tuli ònnis vastus.
Yhesònaga kaks hoopi korraga. Esiteks on mu teismeliseaastate rokijumalast saanud kortsuline vana kànd, kes oma hòrenevaid juukselòngu eakohaseks soenguks keeldub seadmast ja kàib kiiret raha teenimas sellises halva maitse màdapaises nagu itaalia televisioon.
Ning teine hoop - ja vot ei oskagi òelda, kumb on hullem - mu Sydame Prints ei tea, kes on Led Zeppelin. Tàna vaevlesin pàev otsa mòtete kyysis, et kui ma enne pulmi ei taibanud Sydame Printsi Led Zeppelini alastes teadmistes veenduda, siis mis olulised asjad veel kysimata on jàànud. Juba nàen vaimusilmas, kuidas kuskil hòbepulmade paiku selgub - tàiesti casually - et Roku on Opus Dei liige ja.. noh.. maeiteagi.. sòòb tooreid mune, kui mind kodus pole.
òhtul otsustasin asjad selgeks rààkida. Kòhatasin hààle puhtaks ja kysisin Rokult poolnaljatamisi (aga ikkagi tòsiselt):"Kas on ehk midagi, mida ma peaks sinu kohta teadma? Midagi olulist, mis on vòib-olla rààkimata jàànud, sest pole seda òiget hetke olnud? Nàiteks pean tunnistama, et eile tuli mulle pàris pòrutava uudisena, et sa Led Zeppelini ei tea."
"Aga kas sina tead, kes on Nicola di Bari?" sekundeeris Roku. Muidugi ma ei teadnud, kes on Nicola di Bari, aga nyyd tean, et tegemist on justkui itaallaste Tònis Màega, ehk itaallastele umbes sama olulise isikuga, nagu Robert Plant anglosaksi maailma jaoks. Ja nyyd tean sedagi, et ònneks mu Sydame Prints ikka nii yllatusi tàis ei ole, nagu kartsin. On ja jààb campanilistaks, nagu tòelisele itaallasele omane :)
Teile, lapsed, tuleb siit unelauluks igihaljas Itaalia hitt "La Prima Cosa Bella" Nicola di Bari esituses, mida meil siin Kylas on kombeks laulda sònadega:"La prima cosa bella, ho visto tua sorella".

Sygis

Eile oli Roku Vàsinud Vanaisal 90-nes juubel. Mòtlesime, et ma teen pilte ja pàrast kingime RVVle fotoalbumi. Aga kas see pilt sobib albumisse panna? Selles mòttes, et pilt iseenesest on kindlasti tàhendusrikas ja mòneti kurb ning làbi esteetilise prisma mulle tàitsa meeldib kompositsioon tordi ja 90-aastane mehega tordi taustal. Aga kes tahaks ennast sellisena nàha? Mida sina, Kodumaa, arvad?






Kui elusygise pàikeselisema poole peale tulla, siis kui eile RVV juubelilt tulles avastasin maja tagant taolise kauni kompositsiooni. Kas pole sygis yks tore vàrviline aeg?




See on Roku lemmik:

BOOK experiences

M on lugemisgurmaan. Ta ise rààkis, et tihtipeale loeb nàiteks meeldima hakanud lòigu uuesti làbi. Vahel teeb vàljakirjutusi vòi tòmbab hariliku pliitatsiga pisikese joonekese lehekylje servale. Eriti meeldima hakanud raamatuid loeb ta mitu korda làbi.
Mina jàllegi loen ahnelt, kiirustades. Kui teemaarendus on pingeline, jàtan vàheolulised detailid vahele, et kiiremini edasi jòuda. Jàrgmiseks raamatuks olen eelmise juba enam-vàhem unustanud ja kaks korda ei viitsi kyll yhtki asja lugeda. Kui M on lugemisgurmaan, siis mina olen vist lugemisbuliimik. Yhesònaga, mòtlesin, et peaksin Mst eeskuju vòtma. Aeglasemalt lugema, kahe raamatu vahele pisut aega jàtma, et loetut seedida ja jàrele mòelda selle yle, mida raamat mulle ikkagi andis.



Siin viimase paari nàdala raamatud, mida yritasin nautides lugeda.



Lemony Snickett "The Composer Is Dead".
Vot see on lasteraamat, mille suhtes on kahju, et seda eesti keeles pole ja ilmselt ei saagi olema. Krimiloo vòtmes - helilooja on surnud, nagu pealkiri lubabki - kàiakse kòik orkestri pillid làbi ja kuna igal pillil on veenev alibi, jòutab uurija jàreldusele, et syydi pole keegi muu kui dirigent. Sest kusiganes on dirigent, seal on alati ka mòni surnud helilooja màngus :)) Raamatuga on kaasas imeline CD, kus loetakse raamatut ette ning sobivate kohtade peal tuleb meeleolumuusikat ning kui erinevaid pille nende whereabouts kohta yle kuulatakse, màngivad òiged pillid taustaks temaatilisi helisid. Vàga armas raaamat!


Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
Ytlemata vàrskendav lugemiselamus. Hàsti kirjutatud. Huvitavad probleemid olid peategelastel. Kindlasti on siin erinevaid arvamusi, aga minu jaoks on absoluutselt pàevakohane arutleda selle yle, kas ebaviisakalt kàitunud inimeste kohta vòib òelda "ahv" vòi peaks neisse suhtuma tsiviliseeritud aupaklikkusega, sest vastasel juhul langed nende tasemele. Tegelikult làks mulle eriti hinge lugu "Kylas". Vàga eluline lugu.


Steve Krug "Don't Make Me Think: A Common Sense Approach to Web Usability"
Seda raamatut soovitaks kyll kòigile, kes peavad veebilehti tegema vòi neid kellelgi teha laskma. Mulle endale tuli vàga kasuks. Mingeid asju teadsin intuitiivselt juba ennegi, aga ikka on hea, kui arvamusliider ytleb, kuidas "Search" nupp veebilehel paiknema peab ja mismoodi navigeerimine yles ehitada. Steve'i eesmàrk oli teha selline raamat, mille yhe lennureisiga làbi saab lugeda. Testisin ja toimib. Mul kulus selle peale kyll kaks lyhikest lennureisi (Pescara-Milaano, Milaano-Riia), aga ega meil polegi siin mingi Ameerika. Yhtlasi peab màrkima, et raamat oli nii huvitavalt kirjutatud, et ei tulnud uni peale ega midagi.



Cooper, Reimann, Cronin "About Face 3: The Essentials of Interaction Design"
Erinevalt eelmisest see raamat kyll lennukitesti làbi ei tee. Esiteks on ta raske nagu telliskivi ja hirmus paks. Juba paljalt kàsipagasi testist sai napilt làbi. Sisu on tàpselt nii, nagu pealkiri lubab - the essentials. Pòhitòdedest eriti kaugemale ei minda ja yldse kòik on kuidagi vàga teoreetiline ja metoodiline. Kui see kogukast kaalust hoolimata òhtusele vòi vara-varahommikusele lennureisile kaasa vòtta, peab ikka hirmus palju lennukikohvi larpima, et mitte àrgata selle peale, et "telliskivi" pòlvedelt libiseb ja kukkudes lennukipòrandasse augu teeb. Mulle isiklikult andis head baasteadmised, aga kui peaks ainult selle raamatu pòhjal midagi praktilist àra tegema, siis jààks kyll hàtta.



Dan Brown "Communicating Design: Developing Web Site Documetation for Design and Planning"
Vot see on yks praktiline ja kasulik teos. Justkui kaustik, kuhu hoolas koduperenaine on kòik asjad kirja pannud, mis aastate jooksul òpitud ja làbi proovitud. Dan kàib làbi kòik olulisemad dokumendid, mida veebilehe tegemisel tekitatakse projekti algusest kuni lòpuni. Mulle meeldis eriti see, et iga dokument seletati lahti làbi kolme taseme. Esimene tase ehk pòhiasjad, mida kunagi vàlja ei tohi jàtta. Kui on vàhe aega, siis need esimese taseme teemad peaksid kindlasti olema, aga rohkem pole vaja. Ja kui on rohkem aega ning ressursse, siis tulevad juba màngu teine ja kolmas tase. Palju praktilisi nàiteid ja juttu tuli ka sellest, kuidas ning kellele erinevaid dokumente esitada ning mis on enamlevinud àmbrid.

Oh ja siis alustasin Aigi Vahingu "Valikut". Hetkel olen umbes poole peal ja vòib òelda, et siiamaani suurt teemaarendust ei ole veel toimunud. Pigem leiab rea fragmente teemal "tugigrupi koosolekul rààgiti seda ja teist", "astusin vàlispressikeskusest làbi", "hàngisin kirikus, vaatasin inimesi, mòtlesin diipe mòtteid", "miks T mind ei armasta ja miks ma tema kylge klammerdun?". Paistab, et teine pool jàtkub samas vaimus, aga Aigi kirjutab osavalt ja kaasahaaravalt, nii et ma ilmselt loen ikka lòpuni ja annan teile ka teada, kui mingi uus teema vòi ootamatu puànt peaks tekkima.

Kus lõppevad viinamarjad ja algavad oliivid

Meie Kyla elab igal aastal kindla rütmi järgi. Augusti keskpaigast muutub liiklus kitsastel tänavatel erakordselt tihedaks. Kümned pisikesed traktorid rühivad veinikodade poole külluslike viinamarjakoormatega, millest tõusudel ja kurvidel üht-teist maha pudeneb. Oktoobri alguses lisanduvad käänulistele mägiteedele majasuurused tsisternautod, mis Gigantse Veinitootja väravatest sisse-välja voorivad ning kuu lõpupoole asenduvad viinamarjakoormad sujuvalt oliivikoormatega. Speaking of which, perekond T kutsus mind enda juurde oliiviõlitegu vaatama. Neil on mõned hektarid oliivisalusid ja pisike frantoio, kus nad lisaks enda oliividele ka ümbruskonna oliivikasvatajate saagi õliks pressivad. Oktoobris ja novembris, oliivide valmimise ajal podiseb vabrik ööpäevaringselt, et siis ülejäänud kuudeks mõtlikult vaikida.
Muide, õliteo ajal on õlipressi juures rohkem inimesi kui Kyla baaris. Nimelt kuna kõik oliivikasvatajad kogunevad pressi juurde, siis nende sõbrad, võlausaldajad, perekond ja muidu kiibitsejad tulevad ka sinna, kui on vaja midagi rääkida.

Läheme nüüd, lapsed, meiegi vaatama, kuidas oliiviõli tehakse.


Selliste pisikeste traktoritega jõuavad oliivid kohale:

Oliivisortide poolest on Itaalia maailma kõige liigirikkam piirkond. Kui näiteks Kreekas on umbes kümme sorti, siis Itaalias on neid sadu. Seda kuulsin ma muidugi Itaalia oliivikasvatajate käest, nii et vbl kreeklastel on selles osas teine arvamus. Oh ja tõelised õligurmaanid sobitavad õli toiduga täpselt samamoodi nagu seda veiniga tehakse ning meie kohalikus sommeljeede kuukirjas on juba tekkinud spetsiaalsed oliiviõli rubriigid, kus asjatundjad erinevaid cultivar'e degusteerivad ja kommenteerivad:

Alustuseks muudetakse oliivid nende veskikivide vahel püreeks:

Oliivipüree laotub õhukestele ümmargustele alustele:

Sellel pildil näetegi masinat, mis püree "pannkookide" peale laob ja teist masinat, mis "pannkoogid" torniks laob. Taustal tegutsevad väsimatud veskikivid:

"Pannkoogitornid" surutakse kokku ja õli tuleb püreest välja:

Värske õli niriseb spetsiaalsesse renni:

Selline näeb välja filtreerimata oliiviõli, nii nagu ta pressist välja tuli:

Ja selline on filtreeritud oliiviõli. Roku rääkis, et kui ta väike oli, siis neil oli sügisel kombeks vanaisaga Kyla leivapoest värsket saia osta ja frantoiosse sõita, kus siis soe saiaviil õlikraani alla pandi. Olla jumalik maitseelamus:

Siin näeme seda, mis "pannkoogist" peale pressimist järele jääb. V. rääkis, et need jäägid ostetakse temalt kõik ära. Sellest kuivast massist pidavat tegelikult veel mingi õli kätte saama, mis olla tegelikult musta värvi ja võrdlemisi kole. Vanad roomlased olla seda õli lampide jaoks kasutanud. Tänapäevane teholoogia võimaldab "lambiõli" kenasti roheliseks ja lõhnavaks muuta ning lõppsaadust võite kõik supermarketitest osta. Kuna olen paranoik ja tervisepede, siis peale selle info omandamist ostan nüüd ainult extra vergine oliiviõli, kus on selgelt kirjas, et õli on ainult mehaaniliselt pressitud:

Siin aga värske oliiviõli kenasti pudelitesse pakitud. K ja M, kui te seda loete, siis needsamad toongi teile homme: