Et kòik algusest àra rààkida, pean avalikustama fakti, et C, kellega ma kàisin mystilises trendirestoranis ’Giannino’, tunneb Domenico Dolce venda (just-just, see kabanadoltse duo).
Ykspàev làks C varem tòòlt àra, sest oli kutsutud Domenico venna juurde òhtust sòòma.
Jàrgmisel pàeval, nii kui hommikusòògilauas kohtusime, teatas C kohe esimese asjana, et tal on mulle tàhtsaid asju rààkida.
Nimelt paljastanud C DD vennale, et tal oli au nàha yksòhtu restoranis seksisymbol-jalgpallurit. Selle peale olla DD vend eksimatult diagnoosinud, et kindlasti ei saanud kuulsa jalgpalluri nàgemine juhtuda mujal, kui ‘Gianninos’. Otse loomulikult avanenud selle peale C keelepaelad ning ta rààkinud kòik tàpselt àra, mis trattamento di merda ohvriks ta langenud.
Aga kabanadoltse duo vend juba teab, kuidas asjad kàivad. Nimelt tal olla yks sòber, kes olla ’Gianninos’ kelner olnud ja rààkinud talle, kuidas seal klientide segmenteerimine kàib.
Esiteks olla seal lauad jagatud nii, et head kliendid pannakse yhtedesse laudadesse ja mòttetud kliendid teistesse laudadesse. Nii kelnerid kohe teavad, et millise kliendiga peab hàsti pyydlik olema ja millistega ei pea eriti pingutama. Nagu ma aru saan, on uksehoidja pòhiline segmenteerija.
Sòltuvalt lauast on ka menyyd erinevad, seda nii toitude valiku kui hindade poolest. Nàiteks seleebritid maksavad vàhem ja mòttetud proled maksavad rohkem. Kòige karmimaid menyysid ja arveid pidavat presenteeritama aga venelastele, sest teadupàrast on venelased rikkad ja raha eriti ei loe, eriti kui end purju joovad (mida ka pàris tihti juhtub). Nàiteks polevat harv juhus, kui venelastele tehakse 2000-euroseid arveid.
Erinevatele kliendisegmentidele tehakse ka toitu erinevalt. Seda ma pisut kahtlustasin ka, aga nyyd tean kindlalt. Nimelt olla seal restoranis kombeks aja kokkuhoiu huvides mòttetute klientide segmendile mòeldud toit valmis teha ja kui klient kohale jòuab, siis see kiirelt yles soojendada. Pastaga tehakse aga nii, et keedetakse see poolenisti àra ja nii kui tellimus saabub, visatakse poolkòva makaron korraks keevasse vette ja kohe taldrikusse. Ma arvan, et selle toiduvalmistamise meetodi kandev idee on kàibe kasvatamise seisukohalt pàris nutikas. Nimelt mida kiiremini mòttetu klient teenindatud saab, seda rohkem mòttetuid kliente jòuab nàiteks yhe òhtu jooksul restoranist làbi kàia. Muide see arvele fiktiivse veini lisamine olla ka restorani ’Giannino’ yks pòhilisi leivanumbreid, mida mòttetute klientide segmendiga harrastatakse ja mis pàris tihti làbi làheb.
Kui pisut asja yle jàrele mòelda, meenub mulle siinkohal yks Harvard Business Review artikkel, kus vàideti, et pysikliendid on tegelikult vàhem kasumlikud, kui ràndom kliendid. Pòhimòtteliselt artikli kandev sònum seisnes selles, et pysiklientidega peab rohkem pingutama (mida kòrgemal tasemel klienditeenindus, seda kulukam on see ettevòttele), samas tahavad pysikliendid kogu aeg soodsaid hindu saada. Kokkuvòttes pysikliendi pealt teenib vàhem ja kulud on kòrgemad. Samal ajal kui ràndom klient allahindlust ei kysi ja on ka standardse teenindusega rahul, sest ei tea paremat kysida.
Kas vòib olla, et need tyybid seal ’Gianninos’ on selle artikli HBR-st vàlja lòiganud ja kòigile tòòtajatele koopiad teinud, et nood teaksid, kuidas ràndom kliendi pealt rohkem teenida?
Hetkel mulle kyll ei tule meelde, mis nòu seal artiklis konkreetselt anti pysiklientide ja ràndom klientide kasumlikkuse kasvatamise kysimuses, aga samas ma kahtlustan, et vist pàris nii ei soovitatud kàituda nagu meiega juhtus.
martedì, gennaio 29, 2008
lunedì, gennaio 28, 2008
Milaanos on yks nòme restoran ka tegelikult
Tàna tahaks teiega jagada intrigeerivat restoranielamust, mis mulle edevuse mekas Milaanos osaks langes.
Ma kàin juba mitu pàeva ringi, rusikas taskus ja mòtlen, et kas panna sinna pomm vòi minna tikkude ja kanistriga tagasi. Aga ma olen arg ja pommi ka ei oska eriti valmistada ning yhtki muud jàtkusuutlikku ideed mul pole veel tulnud.
Yhesònaga, siin tarkvaraarenduse projektis me muud ei tee, kui et rassime pàev otsa ja siis òhtul yheksa paiku kontorist lahkudes maandume mingis restoranis. Tol meeldejààval òhtul làksime ààrmiselt positiivse soovituse peale Stazione Centrale làhedal asuvasse resotrani ‘Giannino’, mis kuulu jàrgi olla Milaano esitrendirestoran ja mòistagi yks paslik koht, kus endast lugupidavad tsiviliseeritud inimesed òhtustama peaksid.
No broneerisime laua ja sòitsime C-ga kohale. Alustuseks olgu kohe òeldud, et restoranis valitses neljapàeva òhtule sobilik itaallaslik melu. Daamid sàtendasid. Moodsad tualetid, Prada kotid ja paljad òlad vàkusid. Sinjoorid olid kòik àsja solaariumist ja juuksurist làbi astunud. Ilusad, aga mòòdukalt mornid kelnerid sibasid hòrgutiste ja veinidega ringi. Klientide tihedus ruutsentimeetri kohta oli muljetavaldav. Vòis eksimatult arvata, et tegemist on trendikohaga.
Edasi làks aga kòik allamàge.
Esiteks pandi meid istuma lauda, mis oli Vàga Vàike. Et teile tàpsemat ideed anda, siis vòin òelda, et hiljem, kui laua peal oli kaks taldrikut, suur veepudel ja kaks klaasi, siis rohkem asju (ntx pipraveski) poleks enam mahtunud. Noh, sàttisin arvutikoti ja oma massiivse kàekoti kuidagi enda lauapoole alla ning tòmbasin koivad tooli alla kronksu. Selles asendis tuligi edaspidi olla. Jalgu diagonaalis vàlja sirutada ei saanud, sest kohe vasakul ja paremal olid samuti lauad ja teiste inimeste jalad, kàekotid ja jumalteabmiskòikveel tihedalt koos.
Kelner (tàiesti ykskòikse ilmega ja itaallase kohta pretsedentitult sònaaher) viskas menyyd laua peale ja kihutas minema. Tavaliselt olen Itaalia restoranides sòbraliku suhtumise osaks langenud, nii ei jàànud muud yle kui imestada. Heitsin pilgu menyyle – pasta maksis keskmiselt 25 euro ymber, teine kàik algas 30st. Noh, Milaano on kallis linn, aga pean ytlema, et nii kallist pastat pole veel juhust olnud kohata. Peenetundeliselt jagasime C-ga tàhelepanekut, et pole tegemist just outlet-restoraniga ning otsustasime, et vòtame siis pasta.
C oli erutusest higine. Restoranis viibis Vittorio Emanuele poeg (see vanamehenàss, kes on lugematute skandaalide keskmes, mòrvas kahtlustavav ja muidugi maffia sòber ja kindlasti on tal veel miljon pattu hingel, millest avalikkus ei tea). Samuti oli restoranis AC Milan treener ja yks jalgpallur, kelle nimi mulle midagi ei ytle ja làks sekundi pàrast meelest àra. Aga ta olla kòigi Itaalia teismeliste tydrukute màrgade unenàgude peategelane ning kuulus veel selle poolest, et on mòne aasta taguse miss Itaaliaga abielus. Jah, kahju, et mulle ta nimi meelde ei tule (selle jalgpalluri, mitte miss Itaalia).
Ootasime kuni juuksed halliks làksid, aga meie kannatlikkus kandis lòpuks vilja. Kelner tuli tagasi ja meil avanes vòimalus oma mullivaba vesi ja pasta àra tellida. Vaevalt oli Kelner lahkunud, kui minuti pàrast pastad lauale maandusid. Imekspandav kiirus!
Ei haka pikalt keerutama, sitt toit oli. Idee poolest oli see orechietti krevettidega, aga liiga pehmeks keedetud. C kulmud kerkisid imestusest peaaegu juustepiirini, aga pean siinkohal ytlema, et ta on vàga hàstikasvatatud tytarlaps ja oli negatiivse tagasisidega ààrmiselt taktitundeline.
Noh ootasime jàlle sada aastat, kuni tyhjad taldrikud àra viidi. Magustoiduks vòtsime puuvilju, et kindla peale minna. Vòin siinkohal ka tàiendavalt hinnainfot jagada, et 50 grammi maasikaid, millest mòned on servast pruunivòitu, maksab restoranis ’Giannino’ 11 eurot.
Edasi làks aga hoopis huvitavaks.
Nimelt toodi arve. 100 eurot.
Peale kòik seda fakken jalgade kronksus hoidmist ja ylekeedetud pastat pean ytlema, et 100 eurone arve kahe taldrikutàie makaronide eest hakkas nagu syndsuse piire yletama. Asusime arvet kontrollima ja ilmnes, et mingi 30-eurone vein oli arvele otsa pandud. Jàrgnes kelneri ootamise projekt. Lòpuks ta ikka tuli ja Itaalia hillitsetud etiketinòuete kohaselt kysisime, et ega meile àkki mòne teise laua arvet ei toodud, kuna me enda màletamist mòòda veini vist ei joonud, aga samas jàllegi, mine sa neid veine tea. Sònagi lausumata pòòrdus sinjoor kandadel ringi, tòttas minema nagu kratt ning naases uue arvega. Seekord 70 eurot. No hàsti, panime 80 eurot kaante vahele ning jàime ootama, mis edasi saab. Seekordne ootamine oli pikimaist pikim. Lòpuks me enam ei viitsinud oodata, tòusime pysti, et kassasse minna ja iseseisvalt arve òiendada.
Ma arvan, et jàrgnev oli mingi Itaalia skeem, mitte lihtsalt juhus. Nimelt, TàPSELT siis, kui meie parajasti Vàga Vàikese Laua alt arvutikotte vàlja òngitsesime, ilmus vàlgukiirusel Kelner ja justkui vilgas kirjatuvi kandis arve ja raha kassasse. Mòningase viibega jòudsime kassasse meiegi.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et Itaalias pole vist hea komme asju otsekoheselt òelda. Nii teataski C kassas viibivale hàrrale, et vabandage aga ma ei màleta, et kui palju raha me tàpselt andsime (see on Itaalias viisakas moodus òelda, et polnud plaanis jootraha anda). Kassa-mees aga teatas selle peale (ma ei liialda, kui ytlen, et mònevòrra yleolevalt), et kaheksakymmend ning pòòrdus teise kliendiga tegelema. Tagantjàrele tark olles arvan, et oleks vòinud ikka teha nii, nagu mina oleks paremaks pidanud ehk oma 10 eurot valjuhààlselt ja otsekoheselt ikka tagasi nòuda
Nòutult kòmpisime hotelli. Jàrgmiselgi pàeval yritasime analyysida, et mis ime see on, et peened inimesed ja seleebritid sellises halva teenindusega, mòttetult kallis ja pealegi veel halva toiduga kohas sòòmas kàivad. Seda enam, et Milaanos on noobleid restorane jalaga segada.
Tòde ei lasknud end kaua oodata.
Ma kàin juba mitu pàeva ringi, rusikas taskus ja mòtlen, et kas panna sinna pomm vòi minna tikkude ja kanistriga tagasi. Aga ma olen arg ja pommi ka ei oska eriti valmistada ning yhtki muud jàtkusuutlikku ideed mul pole veel tulnud.
Yhesònaga, siin tarkvaraarenduse projektis me muud ei tee, kui et rassime pàev otsa ja siis òhtul yheksa paiku kontorist lahkudes maandume mingis restoranis. Tol meeldejààval òhtul làksime ààrmiselt positiivse soovituse peale Stazione Centrale làhedal asuvasse resotrani ‘Giannino’, mis kuulu jàrgi olla Milaano esitrendirestoran ja mòistagi yks paslik koht, kus endast lugupidavad tsiviliseeritud inimesed òhtustama peaksid.
No broneerisime laua ja sòitsime C-ga kohale. Alustuseks olgu kohe òeldud, et restoranis valitses neljapàeva òhtule sobilik itaallaslik melu. Daamid sàtendasid. Moodsad tualetid, Prada kotid ja paljad òlad vàkusid. Sinjoorid olid kòik àsja solaariumist ja juuksurist làbi astunud. Ilusad, aga mòòdukalt mornid kelnerid sibasid hòrgutiste ja veinidega ringi. Klientide tihedus ruutsentimeetri kohta oli muljetavaldav. Vòis eksimatult arvata, et tegemist on trendikohaga.
Edasi làks aga kòik allamàge.
Esiteks pandi meid istuma lauda, mis oli Vàga Vàike. Et teile tàpsemat ideed anda, siis vòin òelda, et hiljem, kui laua peal oli kaks taldrikut, suur veepudel ja kaks klaasi, siis rohkem asju (ntx pipraveski) poleks enam mahtunud. Noh, sàttisin arvutikoti ja oma massiivse kàekoti kuidagi enda lauapoole alla ning tòmbasin koivad tooli alla kronksu. Selles asendis tuligi edaspidi olla. Jalgu diagonaalis vàlja sirutada ei saanud, sest kohe vasakul ja paremal olid samuti lauad ja teiste inimeste jalad, kàekotid ja jumalteabmiskòikveel tihedalt koos.
Kelner (tàiesti ykskòikse ilmega ja itaallase kohta pretsedentitult sònaaher) viskas menyyd laua peale ja kihutas minema. Tavaliselt olen Itaalia restoranides sòbraliku suhtumise osaks langenud, nii ei jàànud muud yle kui imestada. Heitsin pilgu menyyle – pasta maksis keskmiselt 25 euro ymber, teine kàik algas 30st. Noh, Milaano on kallis linn, aga pean ytlema, et nii kallist pastat pole veel juhust olnud kohata. Peenetundeliselt jagasime C-ga tàhelepanekut, et pole tegemist just outlet-restoraniga ning otsustasime, et vòtame siis pasta.
C oli erutusest higine. Restoranis viibis Vittorio Emanuele poeg (see vanamehenàss, kes on lugematute skandaalide keskmes, mòrvas kahtlustavav ja muidugi maffia sòber ja kindlasti on tal veel miljon pattu hingel, millest avalikkus ei tea). Samuti oli restoranis AC Milan treener ja yks jalgpallur, kelle nimi mulle midagi ei ytle ja làks sekundi pàrast meelest àra. Aga ta olla kòigi Itaalia teismeliste tydrukute màrgade unenàgude peategelane ning kuulus veel selle poolest, et on mòne aasta taguse miss Itaaliaga abielus. Jah, kahju, et mulle ta nimi meelde ei tule (selle jalgpalluri, mitte miss Itaalia).
Ootasime kuni juuksed halliks làksid, aga meie kannatlikkus kandis lòpuks vilja. Kelner tuli tagasi ja meil avanes vòimalus oma mullivaba vesi ja pasta àra tellida. Vaevalt oli Kelner lahkunud, kui minuti pàrast pastad lauale maandusid. Imekspandav kiirus!
Ei haka pikalt keerutama, sitt toit oli. Idee poolest oli see orechietti krevettidega, aga liiga pehmeks keedetud. C kulmud kerkisid imestusest peaaegu juustepiirini, aga pean siinkohal ytlema, et ta on vàga hàstikasvatatud tytarlaps ja oli negatiivse tagasisidega ààrmiselt taktitundeline.
Noh ootasime jàlle sada aastat, kuni tyhjad taldrikud àra viidi. Magustoiduks vòtsime puuvilju, et kindla peale minna. Vòin siinkohal ka tàiendavalt hinnainfot jagada, et 50 grammi maasikaid, millest mòned on servast pruunivòitu, maksab restoranis ’Giannino’ 11 eurot.
Edasi làks aga hoopis huvitavaks.
Nimelt toodi arve. 100 eurot.
Peale kòik seda fakken jalgade kronksus hoidmist ja ylekeedetud pastat pean ytlema, et 100 eurone arve kahe taldrikutàie makaronide eest hakkas nagu syndsuse piire yletama. Asusime arvet kontrollima ja ilmnes, et mingi 30-eurone vein oli arvele otsa pandud. Jàrgnes kelneri ootamise projekt. Lòpuks ta ikka tuli ja Itaalia hillitsetud etiketinòuete kohaselt kysisime, et ega meile àkki mòne teise laua arvet ei toodud, kuna me enda màletamist mòòda veini vist ei joonud, aga samas jàllegi, mine sa neid veine tea. Sònagi lausumata pòòrdus sinjoor kandadel ringi, tòttas minema nagu kratt ning naases uue arvega. Seekord 70 eurot. No hàsti, panime 80 eurot kaante vahele ning jàime ootama, mis edasi saab. Seekordne ootamine oli pikimaist pikim. Lòpuks me enam ei viitsinud oodata, tòusime pysti, et kassasse minna ja iseseisvalt arve òiendada.
Ma arvan, et jàrgnev oli mingi Itaalia skeem, mitte lihtsalt juhus. Nimelt, TàPSELT siis, kui meie parajasti Vàga Vàikese Laua alt arvutikotte vàlja òngitsesime, ilmus vàlgukiirusel Kelner ja justkui vilgas kirjatuvi kandis arve ja raha kassasse. Mòningase viibega jòudsime kassasse meiegi.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et Itaalias pole vist hea komme asju otsekoheselt òelda. Nii teataski C kassas viibivale hàrrale, et vabandage aga ma ei màleta, et kui palju raha me tàpselt andsime (see on Itaalias viisakas moodus òelda, et polnud plaanis jootraha anda). Kassa-mees aga teatas selle peale (ma ei liialda, kui ytlen, et mònevòrra yleolevalt), et kaheksakymmend ning pòòrdus teise kliendiga tegelema. Tagantjàrele tark olles arvan, et oleks vòinud ikka teha nii, nagu mina oleks paremaks pidanud ehk oma 10 eurot valjuhààlselt ja otsekoheselt ikka tagasi nòuda
Nòutult kòmpisime hotelli. Jàrgmiselgi pàeval yritasime analyysida, et mis ime see on, et peened inimesed ja seleebritid sellises halva teenindusega, mòttetult kallis ja pealegi veel halva toiduga kohas sòòmas kàivad. Seda enam, et Milaanos on noobleid restorane jalaga segada.
Tòde ei lasknud end kaua oodata.
Kiirteadaanne
Daamid vàliseestlased, ma ei jòua kuidagi teile kirjutada, aga lootuses, et te siia blogisse ikkagi satute, jàtaksin siinkohal siia sònumi, et ma pole unustanud teile meie kohtumisòhtu fotosid saata, lihtsalt mul on sada mòttetut pòhjust, miks ma seda seni teinud pole.
àrgem kaotagem lootust! :)
àrgem kaotagem lootust! :)
martedì, gennaio 15, 2008
Tervitusi maalt, kus progejad kannavad lipsu ja pintsakut
See tarkvaraarenduse projekt siin Milaanos hakkab karmiks kiskuma.
Ilmneb, et hommikul alustame kell yheksa, enne kella kymmet òhtul ei lòpeta ja kohvipausegi pole òieti aega pidada. Mul on ‘The Dark Heart of Italy’ visalt kotis, aga peldikusse raamatut lugema minna pole sel aastal veel jòudnud. Kui leian aega huulelàike panemiseks, on juba hàsti.
Yldsegi on siin Milaanos praegu mingid moenàdalad kàimas, mistòttu Peen Hotell, mida me tahtsime, on pilgeni edvikuid tàis. Me peame Alternatiivses Peenes Hotellis hàngima, mis on ka pàris peen, ainult, et kontorist pàris kaugel. Mind lohutas asjaolu, et neil on pàris esinduslik dushigeelide kollektsioon vannitoas saadaval.
Tegelikult tahtsin òelda, et Tatsutahime on minu arvates vàga hàsti Naapoli prygimajandusest kirjutanud. Ja vastuseks saabunud kommentaarile, et prygiprobleem on jah juba pikka aega esilehe uudis. Eile kui surmvàsinult hotelli jòudsin, panin veel tàhele, et ka ‘Porta a Porta’ oli pàevakajalise prygi-teemaga ametis. Eile olid seal mingid imelikku vàrvi kingadega vanamehed, aga ma ei saanud neid kaua kuulata, kuna tarkvaraarenduse projekt oli oma tòò teinud ja une-mati trygis vàevòimuga uksest sisse.
Oh tegelikult eilse pàeva pòhiuudis on see, et Roku Moodne Vend sòitis Julietta-Ansipi puha katki. Aga Roku on aumees ja maksab oma Moodsa Venna tekitatud kahju kinni, nii et idee poolest vabanesin ma tylikast auto myymise projektist. Kindlasti tàhelepanelikud lugejad tahavad teada, et kuidas Moodsa Venna tervis on. Kui mòningad muljumised vàlja arvata, siis on temaga kòik korras. Midagi katki pole ja haiglasse polnud ka vaja minna.
Minu huvitava ja glamuurse elu yks pisike seiklus oli eilehommikune taksojuht, kes lennujaama sòites kiirteel magama jài. Aga mu ellujààmisinstinktid on tugevad. Nii kui sinjoori pea rinnale vajus, koputasin talle òlale ja palusin molto gentilmente mitte tukkuda. Pàrast taksojuht jutustas oma elust. Ta on 12 aastat tòòtanud firmas, mis opereerib Rooma-Fiumicino lennujaama trajektooril. Minu arvates 12 aastat sama tòòd teha on juba iseenesest pàris màrkimisvààrne saavutus. Aga 12 aastat piki sirget Rooma-Fiumicino teed edasi tagasi nòeluda…. iga pàev kymme tundi (no ma kysisin, et mitu tundi pàevas nad tavaliselt tòòtavad)… On see vast eesli kannatus... Jah, see on selge màrk Itaalias valitsevast tòòpuudusest, sest miks muidu keegi nii nyri tòòd 12 aastat jàrjest teeks.
Tegelikult yks huvitav asi juhtus veel. Eelmisel nàdalal nàgin Rai 1-st, kuidas Roberto Benigni ‘Jumalikku Komòòdiat’ ette luges ja asjakohaseid lòike kommenteeris. Vaimustav!
Ma tunnen, et olen valmis Jumaliku Komòòdia mingi kirjandusòpiku poolt presenteeritud ja kommenteeritud/tòlgitud versioonis tàitsa ette vòtma. Tànu ‘Jumalikule komòòdiale’ òppisin ka Minu Sydame Printsi paremini tundma. Nimelt ilmneb, et ta teab seda peaaegu peast. Ma arvan, et midagi umbes sama tàhelepanuvààrset oleks eestlane, kes ‘Kalevipoega’ peast ette kanda oskab. Aga ilmselt kòik koolis kàinud itaallased teavad ‘Jumalikku komòòdiat’ peast.
Laupàeval kàisime G ja A juures òhtust sòòmas.
Nad on Itaalia versioon tàiuslikust pesupulbrireklaami perest. G on tubli finantsist-pereisa. Ta on òhtuti alati kodus ja tal pole yhtki pahet ega puudust. A on tubli pereema, selline fòònisoenguga ja heade silmadega, kogu aeg sahistab kòògis midagi ja kui toimetustest aega yle jààb, paneb intelligentset. Nad on absoluutselt alati heas tujus ja vàga viisakate maneeridega. Neil on kaks viisakat last ka ja nagu korralikus pesupulbrireklaamis kombeks on yks neist poiss ja teine tydruk. Mu terav pilk fikseeris siiski yhe puudjààgi nende tàiuslikus eksistentsis. Valge labrador on puudu.
Kes teada tahab, siis peale eelmist sissekannet sòin òhtusòògiks uskumatult òrna loomaliha, kypsetatud kirsstomatite ja seedermànni pàhklitega. Magustoiduks vòtsin maasikaid, mis sidrunimahla ja tuhksuhkru abiga ekstra-maitsvaks konfigureeritud.
Ilmneb, et hommikul alustame kell yheksa, enne kella kymmet òhtul ei lòpeta ja kohvipausegi pole òieti aega pidada. Mul on ‘The Dark Heart of Italy’ visalt kotis, aga peldikusse raamatut lugema minna pole sel aastal veel jòudnud. Kui leian aega huulelàike panemiseks, on juba hàsti.
Yldsegi on siin Milaanos praegu mingid moenàdalad kàimas, mistòttu Peen Hotell, mida me tahtsime, on pilgeni edvikuid tàis. Me peame Alternatiivses Peenes Hotellis hàngima, mis on ka pàris peen, ainult, et kontorist pàris kaugel. Mind lohutas asjaolu, et neil on pàris esinduslik dushigeelide kollektsioon vannitoas saadaval.
Tegelikult tahtsin òelda, et Tatsutahime on minu arvates vàga hàsti Naapoli prygimajandusest kirjutanud. Ja vastuseks saabunud kommentaarile, et prygiprobleem on jah juba pikka aega esilehe uudis. Eile kui surmvàsinult hotelli jòudsin, panin veel tàhele, et ka ‘Porta a Porta’ oli pàevakajalise prygi-teemaga ametis. Eile olid seal mingid imelikku vàrvi kingadega vanamehed, aga ma ei saanud neid kaua kuulata, kuna tarkvaraarenduse projekt oli oma tòò teinud ja une-mati trygis vàevòimuga uksest sisse.
Oh tegelikult eilse pàeva pòhiuudis on see, et Roku Moodne Vend sòitis Julietta-Ansipi puha katki. Aga Roku on aumees ja maksab oma Moodsa Venna tekitatud kahju kinni, nii et idee poolest vabanesin ma tylikast auto myymise projektist. Kindlasti tàhelepanelikud lugejad tahavad teada, et kuidas Moodsa Venna tervis on. Kui mòningad muljumised vàlja arvata, siis on temaga kòik korras. Midagi katki pole ja haiglasse polnud ka vaja minna.
Minu huvitava ja glamuurse elu yks pisike seiklus oli eilehommikune taksojuht, kes lennujaama sòites kiirteel magama jài. Aga mu ellujààmisinstinktid on tugevad. Nii kui sinjoori pea rinnale vajus, koputasin talle òlale ja palusin molto gentilmente mitte tukkuda. Pàrast taksojuht jutustas oma elust. Ta on 12 aastat tòòtanud firmas, mis opereerib Rooma-Fiumicino lennujaama trajektooril. Minu arvates 12 aastat sama tòòd teha on juba iseenesest pàris màrkimisvààrne saavutus. Aga 12 aastat piki sirget Rooma-Fiumicino teed edasi tagasi nòeluda…. iga pàev kymme tundi (no ma kysisin, et mitu tundi pàevas nad tavaliselt tòòtavad)… On see vast eesli kannatus... Jah, see on selge màrk Itaalias valitsevast tòòpuudusest, sest miks muidu keegi nii nyri tòòd 12 aastat jàrjest teeks.
Tegelikult yks huvitav asi juhtus veel. Eelmisel nàdalal nàgin Rai 1-st, kuidas Roberto Benigni ‘Jumalikku Komòòdiat’ ette luges ja asjakohaseid lòike kommenteeris. Vaimustav!
Ma tunnen, et olen valmis Jumaliku Komòòdia mingi kirjandusòpiku poolt presenteeritud ja kommenteeritud/tòlgitud versioonis tàitsa ette vòtma. Tànu ‘Jumalikule komòòdiale’ òppisin ka Minu Sydame Printsi paremini tundma. Nimelt ilmneb, et ta teab seda peaaegu peast. Ma arvan, et midagi umbes sama tàhelepanuvààrset oleks eestlane, kes ‘Kalevipoega’ peast ette kanda oskab. Aga ilmselt kòik koolis kàinud itaallased teavad ‘Jumalikku komòòdiat’ peast.
Laupàeval kàisime G ja A juures òhtust sòòmas.
Nad on Itaalia versioon tàiuslikust pesupulbrireklaami perest. G on tubli finantsist-pereisa. Ta on òhtuti alati kodus ja tal pole yhtki pahet ega puudust. A on tubli pereema, selline fòònisoenguga ja heade silmadega, kogu aeg sahistab kòògis midagi ja kui toimetustest aega yle jààb, paneb intelligentset. Nad on absoluutselt alati heas tujus ja vàga viisakate maneeridega. Neil on kaks viisakat last ka ja nagu korralikus pesupulbrireklaamis kombeks on yks neist poiss ja teine tydruk. Mu terav pilk fikseeris siiski yhe puudjààgi nende tàiuslikus eksistentsis. Valge labrador on puudu.
Kes teada tahab, siis peale eelmist sissekannet sòin òhtusòògiks uskumatult òrna loomaliha, kypsetatud kirsstomatite ja seedermànni pàhklitega. Magustoiduks vòtsin maasikaid, mis sidrunimahla ja tuhksuhkru abiga ekstra-maitsvaks konfigureeritud.
giovedì, gennaio 10, 2008
noh
Kell juba poolyheksa làbi, aga ikka veel rassime siin.
No tahaks juba itaalia kòògi hòrgutistega kaetud taha istuda
Muide kui toidust juba juttu tuli, siis Milaano restoranidest vòin soovitada ka 'la bruschettat', mis asub duomo taga. Seal tuleb uksekella helistada, et sisse saaks ja lòbusad vanamehed on kelneriteks. Ykskord nàgin seal kuulsat vanur-showmeest, kelle nimi on Pippo-midagitaolist, kes olla San Remo laulufestivalil òhtujuhiks olnud. Ta nàgi pàris vana vàlja.
No tahaks juba itaalia kòògi hòrgutistega kaetud taha istuda
Muide kui toidust juba juttu tuli, siis Milaano restoranidest vòin soovitada ka 'la bruschettat', mis asub duomo taga. Seal tuleb uksekella helistada, et sisse saaks ja lòbusad vanamehed on kelneriteks. Ykskord nàgin seal kuulsat vanur-showmeest, kelle nimi on Pippo-midagitaolist, kes olla San Remo laulufestivalil òhtujuhiks olnud. Ta nàgi pàris vana vàlja.
Maybe happiness?
Nagu juba kommentaaris kirjutasin, on elumere lòbusad lained mind seekord Milaanosse kandnud.
Peab ytlema, et tòòaasta on kahtlaselt kenasti alanud.
Esiteks projekt on meeldivalt konkreetne, tarkvaraarenduse vallast. Mulle meeldivad tarkvaraarenduse projektid, sest ma tean tàpselt, mida peab tegema ja kuhu peab vàlja jòudma. Juhtimiskonsultatsioonidega on alati kahtlane lugu. Projekt vòib juba poole peal olla, aga ikka ei tea, kuidas lòpptulemus vàlja nàgema hakkab.
Klient on noobel telekomifirma, neil on peakorter tsiviliseeritud maailmas ja pooled kliendi esindajad on britid. Brittidega on hea tòòtada – asjad on làbimòeldud ja selged. Nàib, et erinevalt itaallastest kohtlevad britid konsultante yldisi inimòigusi meeles pidades, mis on pàris armas tegelikult.
Projektijuht on ka normaalne inimene, selline terve mòistusega ja loogiline. Koos tòòtatud nelja pàeva jooksul pole mingeid isiksuslikke hàlbeid tuvastanud. Julgeks lausa òelda, et pàris sympaatne inimene.
Mulle meeldib ka see, et projekt on inglise keeles ja et ma teen asja, milles ma enam-vàhem kompetentne olen. Olen viimase aasta jooksul tàhele pannud, et ei maksa alahinnata vòimalust teha sellist tòòd, mida tunned. Kusjuures veel sellises keeles, mida hàsti oskad.
Òhtuti sòòme restoranis nimega ‘Happiness’ ja lòunat kontori làhedal asuvas restoranis ‘Maybe’. Hoolimata veidratest nimedest on mulle nendes restoranides vàga esinduslikud kulinaarsed elamuse osaks saanud.
Nàiteks tàna lòunaks sòin imeliselt hòrke gnocchisid mereandide ja habraste tsukiiniribadega, serveerituna moodsal kaastaldrikul. Peale nakitsesin yhe maitsva tiramisù, millele pani punkti café ristretto.
Eilse tòòpàeva lòpetuseks maiustasin aga way-too-good seeneraviolidega tryhvlikastmes, millele jàrgnes hòrk soe shokolaaditort kelmika mascarponejuustu kastmega.
Kas tòòalane happyness? Maybe...
Varsti kirjutan teile, mis tàna òhtul syya antakse. Ma veel ei tea, mis see saab olema, aga kindlasti midagi head.
Peab ytlema, et tòòaasta on kahtlaselt kenasti alanud.
Esiteks projekt on meeldivalt konkreetne, tarkvaraarenduse vallast. Mulle meeldivad tarkvaraarenduse projektid, sest ma tean tàpselt, mida peab tegema ja kuhu peab vàlja jòudma. Juhtimiskonsultatsioonidega on alati kahtlane lugu. Projekt vòib juba poole peal olla, aga ikka ei tea, kuidas lòpptulemus vàlja nàgema hakkab.
Klient on noobel telekomifirma, neil on peakorter tsiviliseeritud maailmas ja pooled kliendi esindajad on britid. Brittidega on hea tòòtada – asjad on làbimòeldud ja selged. Nàib, et erinevalt itaallastest kohtlevad britid konsultante yldisi inimòigusi meeles pidades, mis on pàris armas tegelikult.
Projektijuht on ka normaalne inimene, selline terve mòistusega ja loogiline. Koos tòòtatud nelja pàeva jooksul pole mingeid isiksuslikke hàlbeid tuvastanud. Julgeks lausa òelda, et pàris sympaatne inimene.
Mulle meeldib ka see, et projekt on inglise keeles ja et ma teen asja, milles ma enam-vàhem kompetentne olen. Olen viimase aasta jooksul tàhele pannud, et ei maksa alahinnata vòimalust teha sellist tòòd, mida tunned. Kusjuures veel sellises keeles, mida hàsti oskad.
Òhtuti sòòme restoranis nimega ‘Happiness’ ja lòunat kontori làhedal asuvas restoranis ‘Maybe’. Hoolimata veidratest nimedest on mulle nendes restoranides vàga esinduslikud kulinaarsed elamuse osaks saanud.
Nàiteks tàna lòunaks sòin imeliselt hòrke gnocchisid mereandide ja habraste tsukiiniribadega, serveerituna moodsal kaastaldrikul. Peale nakitsesin yhe maitsva tiramisù, millele pani punkti café ristretto.
Eilse tòòpàeva lòpetuseks maiustasin aga way-too-good seeneraviolidega tryhvlikastmes, millele jàrgnes hòrk soe shokolaaditort kelmika mascarponejuustu kastmega.
Kas tòòalane happyness? Maybe...
Varsti kirjutan teile, mis tàna òhtul syya antakse. Ma veel ei tea, mis see saab olema, aga kindlasti midagi head.
giovedì, gennaio 03, 2008
Alanud aasta puhul üks asjakohane sissekanne
Ma loen praegu Erlend Loe raamatut "Naiiv.Super".
(siinkohal tervitused K-le, kes selle äärmiselt paeluva raamatu mulle välja laenutas)
Raamat ei ole veel päris läbi saanud, aga kes seda raamatut on lugenud, mõistavad, miks mul tekkis siinkohal vastupandamatu soov üks nimekiri teha.
2007 aastal:
- Tajusin, et tegelikult ei ole enam üldsegi kindel, mis on õige ja mis on vale. Ainuke kindel asi on see, et everything depends... Teine kindel asi on see, et miski pole nii nagu ta näib.
- Sain teada, et Itaalias ei ole elu ei kerge nagu Eestis.
Ma olen täiesti veendunud, et kes Itaalias hakkama ei saa, on normaalne inimene, kellel pole lihtsalt vedanud geenide, tutvuste ja muu seesugusega.
Aga kes Eestis hakkama ei saa, peab ikka puhta loll olema. Uskuge mind, eestlased, mitte kusagil mujal ei ole nii kerge hakkama saada, kui Eestis.
- Õppisin itaalia keeles rääkima.
- Avastasin endas paranoilisuse ja pohhuismi lätted. Varem ei olnud ma nende lätete olemasolust eriti teadlik.
- Õppisin hindama selliseid elukvaliteedi normaalsel tasemel hoidmiseks vajalikke nähtusi nagu antipasti di mare, cafè ristretto, rand, max & co, läbipaistev merevesi, american eagle outfit, puuviljaturg, perekonna kaitsev haare, läbirääkimisoskused, inimesed kes ei jää koosolekutele hiljaks, originaalkeeles filmid, skype, rätsepakunst, päikeseprillid, sõbrad.
- Leidsin üllatusega, et kui üldse mitte trenni teha, ei pruugi tegelikult paksuks minna. Pigem vastupidi.
- Harjusin Roomas autoga sõitma. Jah, inimene harjub kõigega.
- Kaotasin oma identiteedi. Hea uudis on see, et leidsin oma identiteedi selle aasta lõpus uuesti üles ja õnneks sain identiteedi kaotusest alles siis aru, kui olin ta taasleidnud. See on minu jaoks päris oluline asi, aga ma pole veel valmis sellest blogima.
- Jah. Ma õppisin pastat tegema ja veine toitudega sobitama.
Mida 2008 aastalt oodata:
- Tahaksin saada veel kavalamaks. 2008.aastal tahaksin saada sama kavalaks kui itaallased ja õppida nende skeeme läbi nägema. 2009 aastaks jätaksin ma eesmärgi jõuda järgmisele levelile, ehk hakata itaallasi üle kavaldama. Mulle tundub, et itaallaste ülekavaldamine hõlmab kõrgetasemelisi maksupettusi, oskust manada ette pokkerimängija ilme ning muud säärast, milleks ma 2008. aastal pole veel päris valmis.
- Siis ma tahaksin õppida itaalia keeles ilusaid ametikirju ning raporteid kirjutama.
- Ma tahaksin rohkem vaba aega ja teha vähem seda oimetukstegevalt nüri tööd, mida ma pean Itaalias tegema. No kurat ja põrgu. Ma saan varsti kolmkümmend, aga teen kaksteisttundipäevas PowerPointi presentatsioone. Ei. Nii ei lähe.
- Ma tahan ja pean hakkama uuesti trenni tegema. Itaalias on raske trenni teha, sest jõusaal ja ujula on ainult sel ajal avatud, kui ma pean kontoris oma nüri tööd tegema. Aga ma tahan trenni teha ja ma leian kindlasti selleks mingeid mooduseid.
- Ma tahan kõiki iidseid Rooma varemeid põhjalikult kylastada.
- Ja Veneetsiasse tahan minna maikuus.
- Pean õppima raha kokku hoidma. Kurat ja põrgu. Olen varsti kolmkümmend, aga ma pole õppinud raha kokku hoidma. Muidugi, mu vanaema saab tänavu kaheksakümmend, aga temagi pole õppinud raha kokku hoidma. Ma arvan, et mu rahaprobleemides on süüdi geenid. Kui ma ükskord olen suuteline rahaga mõistlikult ringi käima, siis olen järelikult geenidest võitu saanud.
- Tänavu tahan osta jooga DVD ja hakata hommikuti selle saatel joogaharjutusi tegema.
- Aasta lõpuks tahan olla pädev veinide küsimuses. Alustasin sellest, et ostsin entsüklopeedilise teose "Wine", mis kaalub umbes sama palju kui viieaastane laps. Seda ma veel ei tea, kuidas ma selle teose siit Eestist Itaaliasse toimetan.
- Ja siis ma tahan vähemalt 5 itaaliakeelset raamatut läbi lugeda. Need peavad olema Itaalia kirjanike kirjutatud. Kindlasti üks neist saab olema Machiavelli "Il Principe".
Päeva sõna: lesila.
Päeva laul: The Electrons "Dirty Basement"
(siinkohal tervitused K-le, kes selle äärmiselt paeluva raamatu mulle välja laenutas)
Raamat ei ole veel päris läbi saanud, aga kes seda raamatut on lugenud, mõistavad, miks mul tekkis siinkohal vastupandamatu soov üks nimekiri teha.
2007 aastal:
- Tajusin, et tegelikult ei ole enam üldsegi kindel, mis on õige ja mis on vale. Ainuke kindel asi on see, et everything depends... Teine kindel asi on see, et miski pole nii nagu ta näib.
- Sain teada, et Itaalias ei ole elu ei kerge nagu Eestis.
Ma olen täiesti veendunud, et kes Itaalias hakkama ei saa, on normaalne inimene, kellel pole lihtsalt vedanud geenide, tutvuste ja muu seesugusega.
Aga kes Eestis hakkama ei saa, peab ikka puhta loll olema. Uskuge mind, eestlased, mitte kusagil mujal ei ole nii kerge hakkama saada, kui Eestis.
- Õppisin itaalia keeles rääkima.
- Avastasin endas paranoilisuse ja pohhuismi lätted. Varem ei olnud ma nende lätete olemasolust eriti teadlik.
- Õppisin hindama selliseid elukvaliteedi normaalsel tasemel hoidmiseks vajalikke nähtusi nagu antipasti di mare, cafè ristretto, rand, max & co, läbipaistev merevesi, american eagle outfit, puuviljaturg, perekonna kaitsev haare, läbirääkimisoskused, inimesed kes ei jää koosolekutele hiljaks, originaalkeeles filmid, skype, rätsepakunst, päikeseprillid, sõbrad.
- Leidsin üllatusega, et kui üldse mitte trenni teha, ei pruugi tegelikult paksuks minna. Pigem vastupidi.
- Harjusin Roomas autoga sõitma. Jah, inimene harjub kõigega.
- Kaotasin oma identiteedi. Hea uudis on see, et leidsin oma identiteedi selle aasta lõpus uuesti üles ja õnneks sain identiteedi kaotusest alles siis aru, kui olin ta taasleidnud. See on minu jaoks päris oluline asi, aga ma pole veel valmis sellest blogima.
- Jah. Ma õppisin pastat tegema ja veine toitudega sobitama.
Mida 2008 aastalt oodata:
- Tahaksin saada veel kavalamaks. 2008.aastal tahaksin saada sama kavalaks kui itaallased ja õppida nende skeeme läbi nägema. 2009 aastaks jätaksin ma eesmärgi jõuda järgmisele levelile, ehk hakata itaallasi üle kavaldama. Mulle tundub, et itaallaste ülekavaldamine hõlmab kõrgetasemelisi maksupettusi, oskust manada ette pokkerimängija ilme ning muud säärast, milleks ma 2008. aastal pole veel päris valmis.
- Siis ma tahaksin õppida itaalia keeles ilusaid ametikirju ning raporteid kirjutama.
- Ma tahaksin rohkem vaba aega ja teha vähem seda oimetukstegevalt nüri tööd, mida ma pean Itaalias tegema. No kurat ja põrgu. Ma saan varsti kolmkümmend, aga teen kaksteisttundipäevas PowerPointi presentatsioone. Ei. Nii ei lähe.
- Ma tahan ja pean hakkama uuesti trenni tegema. Itaalias on raske trenni teha, sest jõusaal ja ujula on ainult sel ajal avatud, kui ma pean kontoris oma nüri tööd tegema. Aga ma tahan trenni teha ja ma leian kindlasti selleks mingeid mooduseid.
- Ma tahan kõiki iidseid Rooma varemeid põhjalikult kylastada.
- Ja Veneetsiasse tahan minna maikuus.
- Pean õppima raha kokku hoidma. Kurat ja põrgu. Olen varsti kolmkümmend, aga ma pole õppinud raha kokku hoidma. Muidugi, mu vanaema saab tänavu kaheksakümmend, aga temagi pole õppinud raha kokku hoidma. Ma arvan, et mu rahaprobleemides on süüdi geenid. Kui ma ükskord olen suuteline rahaga mõistlikult ringi käima, siis olen järelikult geenidest võitu saanud.
- Tänavu tahan osta jooga DVD ja hakata hommikuti selle saatel joogaharjutusi tegema.
- Aasta lõpuks tahan olla pädev veinide küsimuses. Alustasin sellest, et ostsin entsüklopeedilise teose "Wine", mis kaalub umbes sama palju kui viieaastane laps. Seda ma veel ei tea, kuidas ma selle teose siit Eestist Itaaliasse toimetan.
- Ja siis ma tahan vähemalt 5 itaaliakeelset raamatut läbi lugeda. Need peavad olema Itaalia kirjanike kirjutatud. Kindlasti üks neist saab olema Machiavelli "Il Principe".
Päeva sõna: lesila.
Päeva laul: The Electrons "Dirty Basement"
Iscriviti a:
Post (Atom)
