Millest ma nyyd tahtsingi kirjutada..

Juhhei! Reedel asun Chicago poole teele! Vahva! Tutvun juba hoogsalt Chicago yrituste kalendriga.

Kui Tuulisest Linnast tagasi tulen, tuleb karmi reaalsusega rinda pista - algab nòme projekt, nòmedas linnas ja paistab, et mitte just eriti inspireerivas seltskonnas.

Nagu sellest veel vàhe oleks - kuna ma olen alamakstud konsultant ja ei jaksa yksinda tervet korterit yyrida, pean Roomas mingi tundmatu sitsiillasega korterit jagama hakkama. Vòeh!

Oh ja Rooma liiklus! Need nòmedad reedeòhtused lòputud tiksumised G.R.A.-l ja see nyri A24 maantee reedeòhtuses pimeduses!

Ja need esmaspàevahommikused Rooma sòitmised!
Hiljuti yhel esmaspàevahommikul pidi Roku sòitma 250 km kaugusele Rooma ja mina pidin sòitma 700 km kaugusele Milaanosse. Rokul oli auto, aga minul lennuki ja takso kombinatsioon.

Roku àrkas kell 5.30 ja kell 6 asus autoga Rooma poole teele.
Tavaliselt òòsiti, kui liiklust pole, jòuab Francavillast Rooma 2,5 tunniga, aga hommikuti tuleb konservatiivselt 4 tundi planeerida.

Mina tòusin vààrikalt kell 7, sòin hommikust, lugesin e-mailid làbi ja helistasin Rokule, kes oli peaaegu G.R.A.-le jòudnud. Kell 8.15 istusin autosse, 8.25 parkisin auto Pescara lennujaama ja 8.50 sirutasin lennukis jalgu. Kell 9.40 olin Milaanos ja kell 10.20 kontoris.

Kuni arvutit sisse lylitasin, helistasin resigneerunud Rokule, kes oli viimase kahe tunni jooksul làbinud G.R.A.-l 16 kilomeetrit. Vòeh!


Nagu nàha vòite, on mu tulevikuvàljavaated nii rock-bottom-nòmedad, et siit edasi saab ainult paremaks minna :-)