Ma olen ikkagi kòrgharidusega inimene!

Kas kellelgi tuleb vàlja Anni Arro kokaraamatu punasesòstra beseekook? Ehk tàpsemalt tahaks kysida, et miks on nii, et Anni Arro kook on selline:














Aga minu kook on selline:

Selgitan. Esimesel korral jàrgisin tàpselt raamatu juhtnòòre, aga kook jài seest tooreks (nii besee kui ka taigen). Imeline besee vajus ka kokku, nii kui ahjust vàlja vòtsin. Jàrgmisel korral talitasin K nòuannete jàrgi ja selle asemel, et kypsetada 150 kraadi juures pool tundi, hoidsin meistriteost ahjus tund aega 100 kraadi juures. Yhtlasi jàrgisin H òpetussònu - igaks juhuks kooki kohe ahjust vàlja ei vòtnud ja kuumalt sòòma ei hakanud. See pidavat aitama koogil mitte kokku vajuda.
Aga vaadake, mis vàlja tuli? (nòrdimuspisar tilgub lòua otsast alla) Ilusti puhevil kyll, aga seest tyhi justkui yllatusmuna. Yllatus maiàss! Kusjuurs IKKAGI on besee ja taigen seest toored.

Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia juhhei!

Eva palus laulu "Jàtke vòtmed vàljapoole" originaalvideot. Rokult saadud vihjed aitasid Youtube'st pàevavalgele tirida ootamatult suure kala - glamuurikuninganna Raffaella Carrà isiklikult.
Ma ytlen sulle, Kodumaa, et video lòppedes pomiseb jahmunud vaataja:"Truth is stranger than fiction." Siin ta on!
Laulu tekst on absoluutselt uskumatu! Tòlkisin selle sulle, Kodumaa, allpool àra, et saaksid hea habemetàie naerda.
Muide, originaalvideot otsides leidsin ka yhe moodsama esituse igihaljast klassikust. Vaadakem ja imetlegem proua painduvust! Ma arvan, et ta on seal juba vahvates viiekymnendates.. Selles videos aga esitab Raffaella oma megahiti 65-aastasena. Painduvus pole enam see, aga karisma ja glamuuri eest annaks talle kyll pidulikult mingi kuldsete narmastega vimpli yle. Ja kui asi on nii, nagu mulle tundus et on, siis kleidi puhul annaks teise vimpli kategoorias "Sajandi taaskasutaja".
Siinkohal peal ausalt yles tunnistama, et ma ei teadnud, kellega tegemist on. Aeg-ajalt olen màrganud, et telekast tuleb mingi saade, kus keegi sàtendavas pykskostyymis sàrtsakas vanadaam intervjueerib mingeid (ilmselt) kuulsusi ja ajab publikut naerma, aga edasi pole eriti huvitanud ka. Aitàh, Eva, et aitasid mind Raffaella identiteedi jàlgedele! Nyyd vaatan tema saateid hoopis teise, aupaklikuma pilguga.

Tanti Auguri
Palju ònne

Se per caso cadesse il mondo io mi sposto un pò più in la
Kui peaks juhtuma, et maailm vajub kokku, siis ma lihtsalt astun eest àra

sono un cuore vagabondo che di regole non ne ha
olen vabalt uitav syda, kellel reegleid ei ole

la mia vita è un roulette i miei numeri tu li sai
minu elu on rulett ja mu numbreid sa tead

il mio corpo è una moquette dove tu ti addormenterai.
minu keha on vaip, millel sa uinud

Ma girando la mia terra io mi sono convinta che
Aga olles reisinud oma maal olen veendunud, et

non c’è odio non c’è guerra quando a letto l’amore c’è.
ei ole vihkamist ja sòda, kui voodis on armastus

Ja siit ta tuleb -refrààn! Laulame kòik ilusti lahtise suuga kaasa!

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù
Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia (selle ma leiutasin ise, sest "Triestest allapoole" ei kòlanud teab mis poeetiliselt)

com’è bello far l’amore io son pronta e tu...
kyll on vahva seksida. Mina olen valmis, aga sina?

tanti auguri, a chi tanti amanti ha
palju ònne. Neile, kellel on palju armukesi

tanti auguri, in campagna ed in città.
palju ònne. Linnas ja maal

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù
Kyll on vahva seksida yle kogu Itaalia

l’importante farlo sempre con chi hai voglia tu
tàhtis on teha seda alati nendega, kes sulle meeldivad

e se ti lascia lo sai che si fa...
ja kui ta sind maha jàtab, siis tead, mis teha...

trovi un altro più bello, che problemi non ha.
leiad yhe teise palju ilusama, kellel probleeme ei ole.

Tutti dicono che l’amore va a braccetto con la follia
Kòik ytlevad, et armastus làheb... uh seda ma kyll tòlkida ei oska

ma per una che è già matta tutto questo che vuoi che sia
Ehh... siin praegu igast sònast saan aru, aga lause mòttest kyll mitte. Kes aitaks?

tante volte l’incoscienza è la strada della virtù
tihtipeale on teadmatus voorus

litigare, litigare per amarsi sempre di più.
tylitseda, tylitseda selleks, et ikka rohkem armastada

Ja siit tulebki taaskord refrààn, mille tòlget ylevalpool juba lugesid. Tòskem peekrid ja laulgem kaasa allegro andante!

Ma girando la mia terra io mi sono convinta che

non c’è odio non c’è guerra quando a letto l’amore c’è.

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù

com’è bello far l’amore io son pronta e tu...

tanti auguri, a chi tanti amanti ha

tanti auguri, in campagna ed in città.

Com’è bello far l’amore da Trieste in giù

l’importante farlo sempre con chi hai voglia tu

e se ti lascia lo sai che si fa...

trovi un altro più bello, che problemi non ha.

Tànane pilt - pealkirjaga "Agraarvaikelu" - rààgib meile viinamarjakoristusest, millega me siin juba kolmandat pàeva tegeleme.
Tàpsemalt korjame Pinot Grigio viinamarju. Uudseks teeb tànavuse korje asjaolu, et meil on siin viinamarju korjamas kolm pòhjamaist iludust, kellese Kyla pòllumehed nyyd òrnalt armunud on. Rohkem pilte nàete Facebookist, kui Vigneti Radica fànnilehekyje yles otsite. Fànnilehekylje, mitte grupi eksju-onju!

Juhhei, korjame viinamarju!

Tàna on meil siin Kylas uskumatu sebimine. Nimelt meil on yhe Kyla peale kokku kolm veinikoda, kuhu traktorid juba hommikust saati viinamarju toovad. Igal pool nàeb protsessioone "Ood pòllumajandusele" - kòige ees viinamarjakoormaga traktor, mis podistab umbes 15 km tunnis ja tema jàrel rida autosid, kes kitsukestel kurvidel traktorist mòòda ei pààse. Meilgi peaks nyyd iga hetk esimene koormatàis jòudma. Roku Moodne Vend rassib siin veinikojas juba varavalgest ning tundub, et survepesuvoolik pole vist hetkeksi vaikinud.

Muide veinikodadest rààkides esindavad meie siinsed kolm tegijat tàiuslikult Itaalia veinitòòstuses enamlevinud mudeleid.

Kòigepealt on meil siin yks viinamarjakasvatajate kooperatiiv. Kooperatiivi eripàra seisneb selles, et viinamarjakasvatajad on seal kòik osanikud ja myyvad oma toodangu kooperatiivile maha. Teoreetiliselt peaks see mudel aitama viinamarjakasvataja sissetulekut suurendada, sest raha saab esiteks viinamarjade eest ja teiseks siis, kui kasumit jagatakse. Kuuldavasti 80ndatel olid kooperatiivid ysna tegijad, aga praegu nad valdavalt hingitsevad. Oma toodangu myyvad valdavalt hulgi ning tihti nii odava hinnaga, et halvemal juhul osanikele viinamarjade eest enam maksta ei saa, kasumist rààkimata. Reeglina kooperatiividest tulevadki need veinid, mida supermarketis 3 euro vòi 70 krooniga osta saab. Tootja ise myyb neid veine hinnaga umbes 40-80 eurosenti liiter, kusjuures 40 eurosenti on muide enam-vàhem viinamarjade omahind.

Siis on meil siin yks suurtootja, kes on toodangu poolest Itaalia esikymnes. Kui nende megatehasest mòòda sòidame, ytleb Roku tihtipeale aukartlikult, et yks nende terasvaat mahutab meie kogu aastatoodangu jagu veini. Meie Kyla suurtootja on tuntud vasakpoolsete kants ja yldse yks vàga poliitiline koht. Nagu ma aru saan, siis kohe peale valimisi vòetakse alati neid inimesi tòòle, kes "òige partei" poolt hààletasid. Enamus Kyla inimesi tòòtab suurtootja juures vòi siis on mòne suurtootja juures tòòtava inimese làhisugulane. Mistòttu Kyla nelja pizzeriasse me oma veini eriti myya ei saa, kuna meil on vàhem sugulasi ette nàidata. Alguses naiivselt proovisime, sest kòik on ju sòbrad, aga hiljem Kyla baaris tsillides sai Roku Moodne Vend Kyla teada, et tootenàidised, mis kohalikule restorani viisime, olid juba jàrgmisel hommikul Suurtootja direktori laual. And you think you've seen competition...

Ja siis kolmandaks on Kylas ette nàidata meie perefirma ehk kohalikus slàngis "privato", eristamaks meid kooperatiividest ja suurtootjatest, kus on reeglina mitu osanikku. Vàike perefirma on Itaalias yks levinumaid mudeleid. Mòningates veiniblogides aeg-ajalt òiendatakse, et miks Itaalia vàiketootjad on nii saamatud ja miks ei ole sàravaid brànde Itaalias ja miks on myygipunktid suletud, kui turistid tulevad. Tàiesti nòus. Ise ka torisesin, kui Sitsiilias otsisime kohalikke veinitootjaid ja kòik olid suletud.
Aga nyyd vaatan siin, et yks vàike pere ei saagi kòike korralikult teha. Viinamàgedel kòplamise ja sàrava tootepresentatsiooni vahele jààb nii palju korraldamist ja igapàevaseid sebimisi, et uhh.. tàna nàiteks kulutasin tunnikese paljalt selle peale, et comunes tollidokumentide jaoks templit saada.

Jààtke vòtmed vàljapoole kui te laaahkuuuuteeeee!

Sel nàdalavahetusel kàisin Itaalia KOLHOOSIPEOL!
Pyyan sullegi, Kodumaa, siinkohal seda imelist atmosfààri kirjeldada.
Sume suveòhtu. Tehas puhkab pàevatòòst. Viinamarjade kaalu ymber on sekeldused vaibunud. Taamal pimeduses mustendavad traktorite ja veoautode vaikivad siluetid.
Laoesine tsementeeritud plats on aga tuledesàras ja rahvarohke. Kellegi kòikjalejòudev kàsi on laternate vahele tòmmanud kaks nòòri kòhnukeste pabervimplitega.
Valgusesòòris nàeme pikki kokkupandavaid laudu, mille taga viigitud varukatega triiksàrkides (aga mustade kyynealustega) joviaalsed maamehed on ametis plasttaldrikust saslòki sòòmisega. Maameeste hulgas liiguvad ka mòned kolhoosiylemused - neid tunneb puhaste kyynealuste ja soliidse oleku jàrgi - ning arutlevad omavahel. Ilmselt tòòasju. Kyla naised on kòik laialivalguva keskkohaga ning enamasti istlevad pika laua taga kàsipòsakil. Hajevil pilkudest aimdub vàsimus rutiinsetest askeldustest, tolmukorraga kattunud unistused paremast elust ning rahuldamata igatsus millegi jàrele, mida defineeridagi ei oska, aga mis sàraval teleekraanil liigub ja lummab. Aeg-ajalt lipsab lauaridade vahelt làbi mòni òitsev kylakaunitar vòi kivipesuteksades kiitsakas noormees ning làrmakaid lapsjumalaid leidub igal pool, kuhu pilk maandub.
Putkas istub blaseerunud kassapidaja neoonlambi valguses ja jagab 10 euro eest soovijatele kuponge, mille toidujagamise telgis saab vahetada saslòkiportsjoni vastu.
Laval.. oh las ma tòmban hinge.. tegutseb otse ajamasinast vàljalennanud vokaal-instrumentaalkollektiiv! Mòttes nimetasin ta "Komeet 80". Hòbedastes vestides pillimehed. Lopsakas laulja - keemilised lokid ja òitsev nàgu justkui ladvaòun. Solisti kumerate puusade ymber pingule tòmbuv valge teksaseelik on ruudukujuline ja ylatub tàpselt pòlvede alla. Sealt edasi nàeme pàevitunud ja katkikratsitud sààsekupladega volyymikad sààri, mis lòppevad pruunide rihmikutega. Taolisi rihmikuid kandsin mina ja kòik mu klassiòed ja ilmselt kogu Nòukogude Liidu òrnem sugu... hmm.... las ma meenutan... vist suvel 1986.
Aastanumbri suhtes ma tàpselt kindel ei ole. Nimelt lapsepòlves sain hakkama kahe fashion faux pas'ga, mida olen edaspidi pyynud jàrjekindlalt eitada ja unustada - eelmainitud rihmikud ning kylje peale puhvi tupeeritud tukk yheksakymnendate algusest. Nyyd on see siis òeldud ja àrme nendest enam kunagi rààgi!
"Komeet 80" lasi kuuldavale igihaljaid itaalia hitte, millest nàiteks Anne Veski esituses on kuulsaks saanud "Jàtke vòtmed vàljapoole, kui te lahkute". ààremàrkusena tahakski kiirelt mainida, et siin Itaalias on mul saanud heaks tavaks seda lugu alati eesti keeles kaasa laulda. Mida rohkem veini on joodud, seda kòvem joru tuleb :) Seetòttu jààb mul alati kuulmata, millest itaaliakeelne lugu rààgib, aga refrààn on vist umbes:"kyll on vahva seksida suvel mere ààres juhhei!". Eestikeelne versioon on ikka teemast vàga kaugel! Mismòttes haldjad ja vòtmed ja Pòial-Liisi?
Siin Abruzzos on raadiojaam C1, kust tuleb ainult mingeid lòòtspillilugusid polka- ja tangoseades. Itaalias on selle zanri nimi "liscio". Kui Anne Veski hitte parajasti ei esitatud, siis olid needsamad polkarytmid rahva hulgas vàga popid.
Lavaesisel platsil toimuvat vòiks kirjeldada kui vòimlemiskava "Tundkem ròòmu koos liikumisest!". Nimelt òhtu edenedes asuti harrastama mingit unisex tantsu, mis siinsetel kylapidudel vàga popp nàib olevat. See pole mul esimene kylapidu, nii et vòin juba yldistusi teha kyll!
Kòik inimesed vòtavad ritta ja siis tammutakse surmtòsiste nàgudega edasi-tagasi-paremale-vasakule kellegi osavama eeskujul. Trikk on selles, et osavamad on lavale làhemal ja kohmakamad tagapool, aga nende jaoks, kes parajasti laudade taga istuvad, on esiplaanil kohmakad.
Selle tantsu jàlgimine on Roku Kunstnikust Ema meelisajaviide. Ta ise eelistab laua taga istuda ja naerust kòòksuda, kui keegi sammud segi ajab ja mind kogu aeg togida:"Katu! Katu! Hihaahaa! Vaata seda sinjoorat seal! Tal kukuvad kingad jalast àra!"
Ja natukese aja pàrast uuesti:"Katu! Katu! Vaata seda seal triibulises sàrgis! Hohohooo!" ja pyhib silmist pisaraid, sest on end hingetuks naernud.
Materjalist puudu siin ei tule. Nàiteks Kolhoosipeol oli meie suur lemmik yks kange seljaga vanamees. Kui ta keerutas, siis vòttis ta selliseid pikki samme, mille peale RKE kommenteeris:"Katu! Katu! Vaata seda sinjoori seal! Yletab jòge! Hohoohooo!" ja jàlle haarati taskuràtik varukast. RKE teine suur lemmik oli kepsakas hàrra umbes viiekymnendates aastates, kes tantsis tehniliselt vàga òigesti, aga ta oli kuidagi nii uih-aih kepsakas, et ainus vàljend selle kirjeldamiseks oleks "spring in his steps". RKE arvas, et vòiks sellisesse mehesse armuda, mille peale Roku Tòòkas Isa urises, et ta pigem sureks kui et selline mees oleks.
Yhesònaga, tegemist oli Lanciano veinitootjate kooperatiivis toimunud viinamarjakorjamise hooaja avapeoga.
Muide tollel vahval kolhoosipeol sai minu Sisemine Itaallane julgust juurde! Nimelt olime juba kodus òhtust sòònud ja Roku òhutas, et mingu ma ostku ainult arbuusi ja veini. Aga kassaputka seina peal oli selgelt kirjas "menu fisso 10 euro", mis koosnes lambasaslòkist (arrosticini), salatist, arbuusist ja bocconottist (kohalik maiustus).
Tunnistan ausalt - mu Sisemine Eestlane oli juba ette heitunud, et kuidas ma làhen ainult arbuusi kysima, kui seina peal kirjutatust ilmneb selgelt, et ainult arbuusi osta ei saa. Justkui poolearuline oleks! Ja mis nad pàrast kòik minust mòelda vòivad!
No làksin kohale. Jàrjekorras ei tryginud. Seisin kannatlikult. Kòik vòtsid "menu fisso" ja keegi ei kysinud ainult saslòkki vòi arbuusi. Mòttes olin valmis mòningase kaotusseisuga leppima ehk siis ilma "sakuskata" veini larpima.
Aga kui jàrjekord minuni jòudis, leidis aset imetabane metamorfoos - Kassapidaja ning putkas hàngiva Onu kysivate pilkute all puhkes òide mu Sisemine Itaallane!

Mina: "Tere òhtust! (magus naeratus mòlemale) Ma vòtaks ainult arbuusi ja veini. Kas on vòimalik? (nurr-nurr-nurr)" Ma kinnitan sulle, Kodumaa, olin sòpruse ja rahu kehastus!

Kassapidaja (naine): "Ei, meil on siin ettenàhtud komplektmenyy. Ainult arbuusi kahjuks ei saa."

Mina: "Oi..." (mòtlik paus) "Eee... aga kas nii saaks, et ma vòtaks arbuusi ja veini ainult?" (Nurr-nurr-nurr). Magus naeratus Kassapidajale ja tema taga seisvale Onule ka igaks juhuks.

Siinkohal soojad tervitused P-le, kes mulle seda belglaste ei-kuula-mis-vastaspool-ytleb-ja-ajan-oma-joru-kuni-jah-tuleb nippi tutvustas.

Kassapidaja: "Ei, kahjuks meil on siin ette nàhtud komplektmenyy ja erandeid teha ei saa." Ja nàitab kupongi, kus on tòesti ruumi ainult selleks, et komplektmenyyde kogus kirjutada.

Manan ette kohmetu koopia ilmest, milletaolist esitab imetlusvààrselt Saabastega Kass Sherki-filmis.

Kassapidaja: "Ei! Kahjuks ei saa."

Suunan pilgud nii Onu kui Kassapidaja suunas:"Noo... eee... aga kas kohe yldse ei saa? Vaadake, me just sòime kodus, sest me ei teadnud, et siin toitu pakutakse ja kohe kuidagi kàsi ei tòuse saslòki jàrele, aga veini kòrvale midagi ikka hammustada tahaks. Vahest saab teha nii, et vòtame ainult arbuusi?"

Onul silmad vilavad minu ja kassapidaja vahel, aga tundub, et jàà hakkas mòranema:"Olge nii kena ja kysige sealt toidujagamise telgist, kas neile sobib, et te ainult arbuusi vòtate."
Tegelikult just seda ma olingi hetk varem teinud, mistòttu vastasin."Tegelikult ma just kysisin ja nad ytlesid, et kui teile sobib, siis neile sobib ka." Nurr-nurr.

Onu: "Noh.... kui palju teid on?" Mina: "Neli (nurr-nurr)." Kassapidaja ajas end puhevile ja porises: "Vòeh! Ah et nyyd siis jàrsku saab ainult arbuusi osta!"

Vahepeal ilmus pimedusest Roku, ise erutatud justkui jàljel olev jahikoer, ja sosistas mulle sugestiivselt kòrva:"Bocconotti! Bocconotti! Imeilusad bocconottid! Vòtame neid ka!"

Ohkasin ja mòtlesin, et olin just yle noatera kokkuleppele saamas ja oli nyyd neid hekkis bokonotte tarvis.
Kuna ma Roku arvates piisavalt kiirelt ei reageerinud, siis ta keksis mu selja taga ja hòikas kassasse, et bokonotte oleks ka tarvis. Mille peale Onu vastas reipalt:"No hàsti. Neli arbuusi ja bokonotti - 8 eurot!" Kohmasin ròòmsalt:"Grazie. Grazie mille," ja ise ka ei uskunud, et selline trikk nyyd korraga làbi làks. Kassapidaja torises ja kirjutas kupongide peale "cocomero 4, bocconotto 4" ning ulatas yle leti veinipudeli ja kupongi.

Imeline elamus! Proovid mingit nahaalsust ja toimibki! Justkui siis, kui elus esimest korda allahindlust kysid ja antaksegi.
Jàrgnevatest syndmustest pisut ette rutates mainin àra, et kui arbuusidega pika laua poole sahistasin, libises yks arbuusiveerandik plastmasstaldrikult maha justkui màrg seep ning pudenes minu Sisemise Itaallase poolt vallapààstetud mehise "K...o!" saatel miljoniks màrjaks plekiks kivisel tsemendil. Luban, et nyyd hakkan heaks ja viisakaks jàlle.

Tànane pilt on keskaegsest linnakesest Crecchio.

Inimeselt ei saa nòuda kangelaseks olemist

Tàna hommikul meenub mulle fraas De Silva raamatust "Non avevo capito niente": "Naapolis on maffia justkui seks. Isegi lapsed teavad, mis see on ja et see eksisteerib ja et on oluline, aga keegi sellest ei rààgi."
Vendade Omanike lainel jàtkates oli kohe algusest peale kòik kuidagi vàga surra-murra. Kui R ja L meile oma restorani avamise plaani tutvustasid, teatas Roku kohe teadvalt muiates, et olge ettevaatlikud nende Crecchio inimestega, mille peale R ja L vastasid, et huvitaval kombel olla teisedki seda neile òelnud, aga et nemad ennast heidutada ei lase. Kysisin Rokult, et mis nende Crecchio inimestega siis on, aga vastuseks tuli mingi mòmm-mòmm ja et ta ei tea tegelikult.
Roku Tòòtu òde rehmas aga kogu teemast teada saades kàega ja ytles ohates, et kui R&L restorani yldse veini viitegi, siis las maksavad kohe àra, sest niikuinii làhevad pankrotti. Yhesònaga tàhendusrikkad pilgud ja yldsònalised kommentaarid, aga keegi nagu konkreetselt ei rààgi, et mis maailma vaevad siis R-le ja L-le kaela peaksid sadama, kui nad ettevaatlikud ei ole vòi kellegi suhtes ylbelt kàituvad. Nomaitea.

Praegu on restoran paar nàdalat lahti olnud ja eile òhtul peale restorani sulgemist pihtis R Rokule, et ta olla tàitsa hirmul. Ilmneb, et mingi meesterahvas, kes olla nende juurde tulnud ja kàskinud Vigneti Radica veinid àra koristada, olla ysna ebameeldiv karakter olnud. Umbes et pàikeseprillid ees ja kuidagi vàga àhvardavate maneeridega. R on habras pàkapiku mòòtu naisterahvas ja mainis, et ta ei tunne end yldse enam kindlalt, kui hommikul seal ihuyksi tomateid keedab. Ja pikas perspektiivis siitkandi veinijoojad yldiselt teavad, kes U veinikoja taga on ja mis veine nad teevad, nii et reeglina ei telli restoranis U veine. Millest ma jàreldan, et kui nad ainult seda marki pakuvad, siis kuivab varsti klientuurgi kokku, sest kesse viitsib kàia restoranis, kus toit on hea, aga kvaliteetset veini ei pakuta.
Yldiselt on kòik vàga intrigeeriv ja kohati kurb ka, sest R nii unistas oma restorani avamisest ja ma tean, et ta on fantastiline kokk ja alguses oli ta nii ònnelik, et sellises imeliselt maalilises linnakeses oma unistusi teostama saab asuda. Tàielik "Toskaana pàikese all" yhesònaga.
Nyyd aga peab R karmi Itaalia reaalsusega silmitsi seisma ja kui ta just raamatukangelane ei ole, siis ilmselt langeb varsti depressiooni ja restoran làhebki pankrotti ning jàlle on Itaalias yks unistada julgev inimene vàhem. Kusjuures ta ei unista ju millestki tavamòistes saavutamatust - lihtsalt tahab oma vàikest nummit restorani pidada.

Otse lahinguvàljalt

Meil on siin hetkel veinitòòstuse konkurentsi alal vàga pònev teemaarendus kàimas.
Nimelt meie allkorrusel elavad L ja R, kes on kogu elu tàiesti tavalised teenistujad olnud. Hiljuti aga avanes R-l vòimalus teostada oma elu unistus - avada restoran nummis keskaegses linnakeses nimega Crecchio. Mòistagi tulid noored juba kaks nàdalat enne ametlikku avamist meie ukse taha koputama, sest neile on Radica viinamàgede nektarid alati meeldinud ja ilmselt sellepàrast ka, et naabritena ei saaks me neid kuidagi petta vòi alt tòmmata.
Yldiselt on kòik vàga tore ja armas, kui Crecchio poleks veinikoja U. kodulinn. U on vàga intrigeeriv veinikoda. Kylas sosistatakse et Vennad Omanikud on mingid maffia mehed ja et nende veinid on sellepàrast vàga tugeva parfyymiga, et nad kasutavad ohtralt arabic gum nimelist ainet, mille eestikeelset vastet ma ei viitsi otsida, aga nàiteks kummikommidesse pannakse seda ka, et kommid hàsti lòhnaks. Aroom on tòesti tugev, pea-aegu et pilveke on nàha, kui pudelil korgi pealt àra vòtad. Nende veinidega olla ka selline lugu, et yhest klaasitàiest pidavat piisama, et peavalu tuleb. Mingid pimeduse jòud yhesònaga.
Ykskord nàgin Vendi Omanikke mingil Crecchio yritusel ja jàtsid kyll selliste yle-kyla-kunnide mulje. Nomaitea, kindlasti on nad toredad inimesed ja love their children too, aga seda peab kyll ytlema, et parmupàevitusega ja siilisoenguga mehed, kes sobitavad kokku halli ylikonna, musta sàrgi ja pleekindsinise lipsu, mind just pikali ei jookse. Ega ma nendega juttu ei rààkinud, nii et vòib-olla tsiteerivad Pirandellot ja kàivad Milaanos ooperis, nii et olen valmis uskuma, et nad on kultuursed ja kòrgete moraalsete tòekspidamistega inimesed :)
Yhesònaga Roku viis noortele Crecchiosse kuus kasti veini kohale ja teatas algajatele restoranipidajatele, et kauaks teil meie veini siin ei ole, sest U mehed seavad asjad nii, et Crecchio restoranides myyakse ainult nende veine. L ja R muhelesid enesekindlalt, et nendele U vein ei meeldi ja mitte keegi ei saa neid sundida ostma veini, mis nende meelest juua ei kòlba. Okei. Avamispeol olid meie veinid yhe riiuli peal ilusti reas ja lilledega kaunistet. Aga U veinid olid spetsiaalse lauakese peal ja nàhtavamal kohal kui meie omad. L siis selgitas Rokule, et tead, semu... midagi pole teha... pidime ikka U veinid ka sisse vòtma.. meile soovitati mitte keelduda.
Tàna aga said noortel meie veinid otsa ja Roku Tòòkas Isa saadeti Crecchiosse uut kaupa viima. Ja mida L talle rààkis? Tàna òhtul tulevat U Vennad Omanikud kahekymne inimesega nende juurde sòòma ja olla kàskinud kòik meie veinid riiulite pealt àra koristada. Einoh, mòistagi parim kaitse on rynnak, aga ikkagi tàitsa sònatuks vòtab selline... noh.... paindumatus. Teate ma pigem kahtlustan, et need mehed ei tsiteeri Pirandellot.

Tànane pilt on tehtud meie viinamàgede làhedalt peale seda, kui kobaraid pildistamas kàisime.

Jalutuskàik viinamàgedel

Juhhei, kodumaa! Jàrgmisel nàdalal hakkame viinamarju korjama! Kàisime Rokuga eile ja tàna viinamàgedel olukorda yle vaatamas ning analyyside jaoks kobaraid vòtmas, mistòttu ongi paras aeg tànavune saak ette nàidata.
Praegu hoiame kòik hinge kinni, et enam vihma ei tuleks. Juuli lòpu sajused pàevad tegid Chardonnay'le ja Pinot Grigio'le pisut liiga ning làhemal vaatlusel ja tàhelepanelikul nàppimisel vòis tòdeda, et mòned marjad viljelevad kahtlematult stiili, mis mu lemmiktoidublogi tegijatele ohtralt inspiratsiooni pakub. Kui nyyd vihma tuleb, siis làhevad nad hallitama, aga kui ei tule, siis kuivavad niisama àra ja kòik on ònnelikud (jutt kàib viinamarjadest, mitte blogijatest).
Kòik muud sordid on aga suurepàrase tervise juures ja kui nyyd ilusat rannailma peab, vòime ettevaatlikult unistada sellest, et meie teine vendemmia toob endaga kaasa nii head veinimaterjali, milletaolist siin Abruzzos pole 2005ndast aastast saati nàhtud.

Allpool siis mòned pildid meie viinamarjadest. Neid siia yles pannes hakkas mulle jàrjest rohkem tunduma, et viinamarja-piltidega on vist sama lugu, mis titepiltidega. Vòòrale silmale on kòik yhesugused vaadata ning ausalt òeldes ma ise kyll ei viitsiks mingite suvaliste inimeste tite- vòi viinamarjapilte vaadata. Ainult enda ja naabri omad on huvitavad :)

Montepulciano d'Abruzzo:

Juhin tàhelepanu tàies elujòus tendonele. Nyyd, kus oksad-lehed piisavalt suureks kasvanud, nàeme, et tòepoolest on kevadel hòredana paistnud viinamarjataimekestest moodustunud soliidne lehekatus, mis kaitseb nii kòplajat kui ka viinamarjakobarakesi kòrvetava pàikese eest.

Pinot Grigio:

Siin aga vòime olla tunnistajaks teisele vàga levinud viinamarjade kultiveerimise meetodile - filare. Ma arvan, et Eestis kultiveeritakse herneid sama meetodiga. Viinamarjad kasvavad sirgete puukestena ning saavad tendonega vòrreldes rohkem pàikest. Lisaks sellele on filare eeliseks ka see, et viinamarju saab masinaga korjata. Meie seda ei tee, sest meil pole neid nii palju, et masinasse investeerimine àra tasuks.

Mu lemmiknummiviinamari Pecorino:

Trebbiano d'Abruzzo:

Trebbiano d'Abruzzo pildid viivad mòtte taaskord viinamarjade kultiveerimise meetoditele. Siin nàeme uudset V-kujulist vòret. Roku Tòòkas Isa olla esimene, kes seda meie kandis proovib ja ma arvan, et tal endalgi pole veel selget pilti sellest, miks see hea on. Elame-nàeme. Praegu nendele V-dele làbi korjaja pilgu vaadates ei saa màrkimata jàtta, et kindlasti on see variant mugavam kui tendone, sest ei pea korjama mitte enda pea kohalt vaid kobarad on mugavasti nina vòi rinna kòrgusel (sòltuvalt korjaja pikusest). Tòske kàed, kes oleks neli aastat tagasi arvanud, et Katu mòtted tàna viinamarjade kultiveerimise meetoditega hòivatud on?

Chardonnay'st tàna pilte pole. Kummalisel kombel ei sattunud me hommikul, mil mul fotoaparaat reetlikult kàes tilpnes, Chardonnay ridade juurde. Jàrele mòeldes meenus, et eile teatas Roku Tòòkas Isa resoluutselt, et Chardonnay on nii kole, et neid ei kòlba kellelegi nàidata. Kahtlustan vandenòud, aga tòe huvides luban, et homme vòi siis esimesel vòimalusel vaatan selle koleduse ise yle ja pildistan teile ka.

Kummaline...

Vàhe sellest, et mul hiljuti itaalia keele asemel ainult vene keel pàhe tuli, on meil abielus muidki vyrtsikaid syndmusi aset leidnud.
Nàiteks tàna òòsel àrkasin selle peale, et Roku vàhkres justkui pòòrane, siis àrkas yles ja teatas hingeldades, et nàgi òudusunenàgu. Valmistusin huviga rongiònnetusteks, madu-ussideks ja vampiirideks. Minu mòningaseks pettumuseks ilmnes, et tegelikult nàgi Roku unes, et ma olla otsustanud kellegi meessoost sòbraga Brasiiliasse sòita ja yleyldse Roku maha jàtta. Vahemàrkusena mainin kiirelt àra, et veel hommikusòògi ajal oli Roku unes nàhtu yle vòrdlemisi tigestunud.
Yhesònaga, kuulasin Roku àra, embasime, kinnitasime teineteisele igavest armastust, uinusime ja mida mina nyyd unes nàgin! Nimelt sòitsime Rokuga lennuki katusel istudes (sic!) Afganistani ning esimese asjana maandusime mingis afgaani uusrikaste òòklubis, kus sàtendavates bikiinides idamaised sireenid Roku vastu naaldusid ja vòrgutavaid pilke saatsid. Uff!

Mis on vahet hotellil ja lasteaial?

T (4-aastane): Kuhu Katu ja Roku làhevad?
M (8-aastane): Hotelli
T: Mis see "hotell" on?
M: Noo.... selline koht, kus magatakse.
T: Aaa... lasteaeda làhevad!

For the record Eesti suvi on jumalik ja Tallinna lennujaam on mu lemmiklennujaam! Siin on nii ilus ja hubane oodata. Tasuta internet on ka abiks muidugi.
Katusekino on imekaunis ja mul on suur kurbus hinges, et kordagi pàriselt kinno ei jòudnud. "Sfààr" vààris kylastamist. Eriti hea sònaga pean meeles kukeseenekastet ja mustikasmuutit. Vanalinnast leidsin itaalia restorani "La Delicia", kus kòògis myttab Francesco ja toitu kannab ette Marco. Mis veel? Nòmme turult soetasin piparmynditaime, mida kavatsen Itaalas kodustama hakata. Vaatame, mis saab. Roku arvab, et piparmynti on Itaalias kòik kohad tàis, aga mina jàllegi arvan, et Eesti piparmynti kyll ei ole. Pealegi pole ma umbes pooleteistaastase otsingu tulemusena Itaalias piparmynditaime leidnud. Vbl kuskil pòhjas kasvavad, aga meil Abruzzos kyll mitte. Ohjummel, ja yksòhtu unustasin itaalia keele àra! Kàisin M-l kylas ja seal rààkisid kòik vene keelt. S màngis akordionil itaalia filmimuusikat ja kòik oli nii vahva. Eiteakust tuli mul àkki vene keel meelde! Sain tàiesti kaine peaga kòigest aru ja lobisesin ennastunustavalt. Siis aga oli vaja Rokuga itaalia keeles rààkida ja sònagi ei tulnud keelele! Justkui poleks kunagi itaalia keelt òppinudki! Uskumatu paanika!

Lennuk tuli! Pakaa, kodumaa!

Nàdala reisikolumn

Eilne lennureis mòòdus vàga meeleolukalt.

Pescara-Rooma bussis ja hiljem Vilniuse lennukil nàgin anorektikut. Ta oli end lahkelt vàga nappide riietega katnud, mistòttu oli pònev tema kàeluudega tutvuda. Uskumatult pikad varbad olid tal ka - justkui sòrmed.

Rooma lennujaamas maandus check-in jàrjekorra ette Zeligi-Vanessa, kaasas kaks majasuurust kohvrit ja liibuvas triiksàrgis Aupaklik Mees. Neile kes ei tea, Zeligi-Vanessa on yks Itaalia telenàgu, kes presenteerib iganàdalases komòòdiasaates "Zelig". Ma ise nàen teda sagedamini lennujaamades kui telekas ja vòin teile òelda, et reisides kannab ta alati halle dresse ja valgeid Converse ketse.
Vanessa tekitas pàris huvipakkuva sotsiaalse eksperimendi. Lennujaama inimesed olid sekundipealt aupaklikkuse kehastused. Vanessa ise tegeles oma mobiiltelefoniga ja kòndis kaugemale ning Hàrra Triiksàrk jàeti formaalsustega tegelema. òige ka, kesse ikka kuulsalt inimeselt passi kysib, kui vòib lehestki lugeda, mis ta nimi on ja kellega ta òhtust sòi vòi mis ta poest ostis. Mina ka Anne Veski kàest passi ei kysiks! Ignorantsed Leedu turistid aga vàljendasid hààlekalt oma pahameelt ja porisesid mis kole, aga ilmselgelt polnud Hàrra Triiksàrk mingi vastutav tegelane, mistòttu nad tema turja ei hakanud.

Vanessal polnud karmavòla tagasimaksmist vaja pikalt oodata. Peale seda, kui reisijad said lennukisse laaditud, seisis lennuk umbes kaks ja pool tundi lennujaamas. Vanessa oli vàga àrritatud taolisest korralagedusest, muudkui seisis pysti ja tegi telefonikònesid ning saatis Hàrra Triiksàrki korduvalt pilootide jutule.
Yldiselt lennukis oli pàris palav ja ebamugav ja infot ka yldse ei antud, sest ega lihtsurelikud siis piloodikabiinis kiibitseda ei saa, aga seda peab kyll tòdema, et nagu aprillisyndmuste ajalgi, paistis Air Baltic seegi kord silma osava kriisijuhtimisega.
Seoses viivitusega oli kindel, et kui Vilniusse jòuamegi, siis Tallinna lennuki peale enam kyll ei saa. Itaalia kogemuste najal kangastusid mulle graafilised nàgemused sellest, kuidas saabun Vilniuse lennujaama, kòik infopunktid on suletud, keegi midagi ei tea, otsin ise mingi hotelli ja yritan tulutult Air Balticu infoliini ja lennujaama helistada. Kui veab, on ehk teisigi Tallinnasse reisijaid, kes mingite oma tutvuste kaudu teada saavad, et jàrgmine lend vàljub hommikul kell neli. Tànast pàeva plaanisin veeta hibernatsiooni ja kooma vahepealses olekus. Vahest ehk kuue kuu pàrast kompenseeritakse ka kulud, aga kindlasti peab enne mòned korrad helistama ja dokumente ja pardakaarte ja muudtaolist erinevatele faksinumbritele saatma.
Aga oh imet! Vilniuse lennujaamas seisis kòige nàhtavamal kohal vibalik korvpallimàngija ja hoidis kàes silti "Tallinn transfer". Oh, mul tulid kohe heldimuspisarad silma! Kòik kuus Tallinnasse lendajat talutati kàekòrval check-in leti juurde ja siis ilusti lennukile, mis lahkelt hilinejaid ootas. Tallinna kohal premeeriti meid imekauni suveòhtuse panoraamiga ja isegi - ausòna seda poleks kyll oodanud - pagas jòudis kohale!

Tàiesti kòrvalisel teemal - PK, kui sa seda loed, siis Katusekino oleks ka vahva koht, kuhu abikaasa viia. Ma pole seal veel kàinud, aga vist enda abikaasa vòtan kyll sinna kaasa. Mònel sellisel òhtul kui prantsuse porri vòi vihmasadu vòi jaapani òudukaid ei tule, sest muidu ta hakkab jàlle arvama, et eestlastel on meelelahutusest kuidagi kreenis arusaam.

Tànane pilt on mòòdundnàdalane ylesvòte imekaunist kohast Lago di Scanno, mis asub Abruzzos màgede vahel. Tànavu kàisin seal teist korda, aga làbipaistev màgijàrv ja muinasjutuliselt metsikud màed ja armas keskaegne Scanno vòtavad samamoodi hingetuks nagu esimesel korralgi.

Kuumalaine

Seoses sellega, et Facebook on tàis eestimaalaste kaeblikke hyyatusi kuumalaine teemal, tahaks ma siin omalt poolt targutada, et enne kui hakkate òhkama, et kindlasti on sul, Katu, Itaalias nii vahva ja tore sedasi soojal maal olla, siis peetagu meeles, et itaallased peavad neli kuud aastas taoliste temperatuuridega leppima. Ma ei saa siin suvekuudel òlipudelit pooleks tunnikski autosse jàtta. Plahvatab, kurivaim.
Hetkel tuleb tòdeda, et siin Itaalijamaal on soojaga pisut liiale mindud. Kàisin ennist vàljas asju ajamas. Higistasin riided màrjaks, tulin lòòtsutades koju tagasi ning seadistasin konditsioneeri 23 kraadi peale.
Kevadel installeerisin kòògiròdule maitseka sòòmisnurgakese, aga viimasel nàdalal selle kasutamisest kyll enam midagi vàlja ei tule. Pòrand on nii tuline, et ròdu peale minemiseks peab kingad jalga panema. No kui peab kingi jalga panema, siis ma juba làhen baari hommikukohvi jooma! Laud on ka juba hommikul kella seitsmeks tàiega yles soojenenud. Nii kui mingi salati vòi Nutella lauale asetan, vajub yks lonti ja teine muutub vedelaks. Akent ei saa ka lahti hoida. Nii kui luuki praotan, on tunne, justkui hoiaks kydeva praeahju ust avali.
Nutu ja hala juurest pisut positiivsemale lainepikkusele yle minnes vòib teatada, et head viinamarja-ilmad jàtkuvad ning endiselt vòib loota, et tuleb soodne aasta. Eelmisel aastal pàris kindel ei olnud, et viinamarjad lausa enda veinikojas veiniks teeme, mistòttu Roku Tòòkas Isa haris viinamàgesid nii nagu ta seda ikka teinud on. Tànavu aga sahistab ta erilise hoolega puukeste vahel ja teeb igasugu protseduure, mida ta varem teha ei viitsinud. Loodetavasti teeme ikka selle òise korje ka àra.
Montepulciano d'Abruzzo marjad on juba pàris kogukad:

Ning siin làhivaade esimesest punasest marjast:

Supelsaksad

Teadupàrast yks pilt rààgib rohkem kui tuhat sòna. Tàna leidis see igihaljas tarkusetera taaskord kinnitust, kui tòdesin, et Pàrnu kohvikust "Supelsaksad" saab rààkida vaid piltide keeles:


Milline hurmav serviis:

Kui olin verandal ònnelikult òhates pilte ja diivanit ja lampi ja potisiniseid toole imetlenud, langes pilk helesinisele pòrandale. Joovastav! Daamid olid ka mòistagi vàga kaunid:

Vàga nutikas vàrvilahendus:

Tegelikult oli seal mitu vàikest tuba ja igayks neist vàike fotogeeniline maailm. Ainult, et nendes tubades sòid inimesed, kes muutusid fotoaparaati nàhes nii pahuraks, et tundsin vajadust pelglikult keskpòrandale tagasi tòmbuda. No tegin siis paar klòpsu, et mitte pàris tyhjade kàtega tagasi minna:

Nurr, kui nummi:

Hanepeaga nagid! Nurr-nurr:

Lòòn jàtkuvalt nurru:

Minu arvates vòiks nad lasta oma kohviku mingil hakkajal kunstfotode meistril yles pildistada ja interjòòri piltidega postkaarte seal myya. Soovitavalt koos markidega:

Lòpetuseks tahtsin tànada hakkajat toidublogijat, kes mind "Supelsaksteni" juhatas. Yhes teises blogis olid hirmus ilusad pildid ka yleval. Ohjummel kyll! Kelle blogi see oli? Tòesti ei màleta. Ilmselt vanus annab juba tunda.

SATC2

Oh ma kohe pean siin sòna vòtma selle filmi teemal, mille vaatamiseks hardalt Eestisse tulekut ootasin, et ei peaks itaalia keelde dubleeritud Samanthat kuulama.
Uudishimu rahuldamise mòttes tuleb tunnistada, et tegin ikkagi hàsti, et filmi àra vaatasin, sest see ka ei sobiks, kui viiekymne aasta pàrast surivoodil mòtlen, et kyll on kahju, et "Sex & the City" 2. osa vaatamata jàtsin, sest kriitikute arvates on see yks lòpmata ajuvaba film.
Kleidid-kingad-juveelid olid ootuspàraselt kenad vaadata ja film oli hoogne ka, aga paar pretensiooni tahaks siiski kuuldavale lasta.
Esiteks, kui vana on Carry? No ausòna. Selles vanuses naisterahvad peaks ikkagi teadma, et kui abielus sàrtsu pole, siis mehe kallal nààgutamisega seda ei teki ka. Uskumatult naiivne frau! Pealegi julgen arvata, et paljalt sellest ikka ka sàrtsu ei tule, kui paned kodus litritega kleidi selga ja trambid vààrisparketile oma kuldsete stilettodega tàkkeid sisse. Sisu peab ka olema. Ja flirti.
Aga teine pretensioon oleks pisut kurjem, prouade kolonialistliku ylbuse ja mòòdutundetu ignorantsuse aadressil. Minna sedasi vòòrale maale, vaevumatagi kultuurikontekstiga tutvuda ning kohalike inimeste vààrikustundel trampida on ikka uskumatult tobe. Araabia kultuur ei peagi meeldima, aga Ameerika eluviis ei pea ka kogu maailmale sobima. Ja kui sobibki, siis ma ikkagi julgeks arvata, et Abu Dhabi turuplatsil kondoome òhkuviskav hysteeriline proua (lyhikestes pykstes ja maikasàrgis) pole kyll intelligentseim moodus Ameerika demokraatilike ideaalide tutvustamiseks.

Eriti Pidulik Teadaanne

Heihopsti, Kodumaa veinihuvilised! Tàna on mul ààrmiselt pidulik teada anda, et Vigneti Radica nektarid on lòpuks ometi Eestis saadaval. Palju ònne meile kòigile!

"Aga... òelge palun, proua, kust neid kauaoodatud veine otsida?" kostab àrevil hòikeid Soome lahest Làti piirini (vàhemalt mulle meeldib sedasi ette kujutada).

Esialgu tasub sammud seada Rotermanni Veinituppa, mis asub Tallinnas, aadressil Rotermanni 12. Sealt leiate Eesti Sommeljeenduse Isa R-i, kellel on lumivalged juuksed ja màekòrgune elukogemus. Mulle on jàànud mulje, et kui R-le Prantsusmaal suvalise geograafilise punkti koordinaadid ette anda, vòib ta silmapilkselt pajatada olulisematest syndmustest nimetatud koha ajaloos viimase 700 aasta jooksul ning yhtlasi nimetada sealkandis kasvavad viinamarjasordid ja veinimòisad.

Yhesònaga, Rotermanni veinituba on avatud tòòpàeviti kl 11:00-18:00 ja laupàeviti kl 12:00-16:00. Saladuskatte all vòin òelda, et meie veinid on kohe ukse juures paremat kàtt. Kui ise kohale minna ei saa, vòib veini kulleriga koju tellida. Selleks tuleks siis kirjutada rein@manipenny.ee Nad on seal vàga lahked ja vastutulelikud, nii et àrge kartke!

Kui aprillis Eestis kàisin ning igal vòimalusel NOPis vòrsesmuuti ja porgandimuffinitega vòòymbermòòtu toestasin, siis kes oleks vòinud arvata, et just seal meie veinide esmaesitlus aset leiab. Aga leidis! Esmaesitlus oli vàga huvitav ja koht ise on jàtkuvalt nii armas, et kui taolisi nummisid kohti oleks Eestis neli aastat tagasi tehtud, oleks ma tòsiselt mòelnud Itaaliasse kolimist.
Kui ilmad jàlle koledamaks làhevad vòi kui lennujaamas midagi teha pole, siis vist kirjutan sellest esitlusest pikemalt. Esialgu tahtsin lihtsalt teada anda, et ka NOPis on meie veinid saadaval ning juulikuus kehtib eripakkumine, milletaolist peale juuli lòppu teie silmad enam iial ei nàe.

Poolakad

Poola on teatavasti kuulus oma immigrantide poolest. Entsyklopeediat avamatagi tulevad kohe meelde Frederick Chopin, Marie Curie, Roman Polanski, Johannes Paulus II, Polish Plumber.
Aga seekord tahtsin lihtsalt mainida, et tublide poola immigrantide leidmiseks pole vaja aktuaalsetest pàevasyndmustest kaugemale minnagi.
Eile nàiteks pidas Hàrra M vajalikuks mainida, et Saksa meeskonnas on tegelikult kolm poolakat ja see nad vòidule aitaski. Kui Itaalia-Slovakkia màngu arutasime, siis ka Hàrra M kommenteeris, et Slovakkia meeskonnas on yks poolakas. Minu arvates viitab see vankumatult poola rahva lòppematule vàgevusele ja andekusele. Brasiilia - tuntud immigrantide maa - meeskonna kohta ei hakanud uurimagi. Kindlalt vàhemalt yks poolakas tuleb àra.

Mis ma oskan òelda?

Pàeva kultuurierinevus - Varssavi optikapoodides ei myyda kontaktlààtsede vedelikku! Mis tàhendab, et ma pean homme veiniostjate ette ilmuma prillidega, mida mu òde ilmselt kirjeldaks kui "okulaarid-kuhu-te-Katu-viite!" Tirisin Proua M ja tema lapsjumalad kòigisse tee peale ette jàànud optikapoodidesse, aga alati oli vastuseks, et neil on vaid prillid ja et lààtsevedelikku saab 50m kaugemal asuvast poest. Trikk oli selles, et tegelikult ei olnud alternatiivset optikapoodi 50 ega ka 100 m kaugusel! "Aga apteek!" pakuvad abivalmid lugejad. Aitàh pakkumast! Yhte apteeki astusime sisse ja seal teatas proua klienditeenindaja paduvihma kàes seisva lehma eluròòmuga:"Optika shopp!".

Pàeva elutarkus - kahe lapsjumalaga pole yldse mòtet vaatamisvààrsusi kylastada. Pidevalt jookseb yks sòidutee suunas vòi siis tuleb teda tassida ning imiklaps samal ajal karjub vankris ja nòuab imetamist. Proua M arvas, et ta on nyyd matka polka, ehk Poola Ema, kellel on yks karjuv laps puusa peal, teine karjuv laps rinna otsas ja varbad porised. Muhelesime, et vaid purjus abikaasa oli puudu.
Kòigest sellest vòib jààda mulje, et pàev mòòdus ebaònnestumise tàhe all. Kyll aga pean pigem màrkima, et oli vàga kaunis ja pàikeseline.
Jalutasime piki vàga glamuurset ja erakordselt puhast Varssavi kesklinna. Neil olla vàidetavalt ainult yks glamuurne tànav siin, aga selle eest on see pikk, nii et kolm tundi kulus àra.
Varssavis on ka yks teine tànav, mis olla Poola kòige paremini hooldatud tee - Royal Road. Proua M oli vàga tige Poola riigi peale, kes ei suuda maanteid normaalselt korras hoida, aga oma Royal Road'i poleerivad uskumatu hardusega. Kommenteerisin, et paljud eestlased ka kurdavad Poola konarlike maanteede yle.
Pierogi tegemiseks polnud proua M-l energiat, mistòttu poola rahvustoite kàisime sòòmas yhes vàga huvitavas kohas - The Inn Under the Red Hog. Sellel on tegelikult mingi poolakeelne nimi, aga mul oli ingliskeelne menyy.
Vene ajal olla siin olnud kommunismi suurkujude salajane prassimiskoht, kus suitsetati kuuba sigareid ja sòòdi supilusikaga kalamarja, samal ajal kui ròhutud poola rahvas viisaastaku plaani tàitis. Et proled aru ei saaks, mis asutusega on tegemist, ehitati tànavale ràndom paviljon nimega "Magda baar". Keldrisse aga loodi luksuslikud ruumid vaipade ja lyhtritega. Seal olla viibinud isegi Fidel Castro ja Mao Zedong. Oh ja vàidetavalt olla keldrist saanud maa-alust kàiku pidi otse Poola Kultuuripaleesse. Keldrist polnud Poola avalikkusel aimugi, kuni 2006. aastal paviljoni renoveerima asuti ning korraga olla tulnud pàevavalgele maa-alune restoran kolletanud menyyde ja kastikusse kirjutatud retseptidega. Loodame nyyd, et see fantastiline lugu ka tòele vastab! :) Soovitan eriti soojalt kartulipannkooke seentega ja peedisuppi kartulipudruga. Aga valmistuge selleks, et teenindus sakib ja pierogisid (mis olid head, aga mitte nii head kui kartulipannkoogid ja peedisupp) tuleb oodata tund aega.

Tervitusi Varssavist

Tàna, Kodumaa, kirjutan sulle Varssavist, hààldamatu nimega tànavalt, proua M kylalistetoast. òigem oleks òelda, et yhe kàega kirjutan ja teisega tapan sààski. Neid kurivaime olla peale siinseid hiljutisi yleujutusi eriti ohtralt tekkinud.
Ykspàev kui ilmnes, et pean meie veinide presenteerimiseks Varssavisse tulema, tòdesin, et ma pole kunagi Poolas kàinud. Isegi mitte làbi sòitnud.
Samuti ei tea ma poolakatest mitte midagi. Mu ainukesed Poola tutvused on:
1) Kapten Kloss
2) Yks tyyp Chicagos toimunud koolituselt. Ta jài mulle kohe silma, sest oli pikem kui mina ja suurepàrases fyysilises vormis. Kuna ta nime unustasin sekundiga, ristisin ta mòttes Poola Vàgilaseks. Tegelikult oli PV màrkimisvààrne sellepàrast, et ta ostis iga pàev terve galloni piima. Esimese koolituspàeva òhtul nàgin teda piimakanistriga hotelli fuajees ja mu tàpsustava kysimuse peale selgitas Poola Vàgilane rabedas inglise keeles, et ta on harjunud iga pàev piima jooma ja kuna poes gallonist vàiksemat ei pakutud, oli ta sunnitud terve kanistri ostma. Kanister hotelli kylmikusse ei mahtunud, mistòttu jòi Poola Vàgilane selle òhtu jooksul tyhjaks. Nii oligi, et òhtuti peale koolitust, kui mina piki sòiduteed ààristavat muru (sest kònniteid seal ei olnud) kingakaubamaja poole sammusin, tuli Poola Vàgilane mulle alati vastu, piimakanister nàpus. Olime ainukesed inimesed, kes Ameerikamaa ààrelinnas sedasi sòidutee serva pidi muru peal kòndisid. Olin Poola Vàgilasele juba selgitanud tema tàpsustava kysimuse peale, et kàin kingi ostmas, mistòttu pole vàlistatud, et ta kirjutas oma blogisse, et tutvus Eesti tytarlapsega, kes ostab igal òhtul kaks paari kingi ja et huvitav oleks teada, kas ta sòòb neid, et iga pàev uusi tuleb soetada
3) Proua M, kelles leidsin Londonis sugulashinge. Yhisest joomingust kujunes vàlja pikaajaline tòòalane sòprus. Nàiteks kui mul oli 157 lugemata emaili postkastis ja nende hulgas proua M kiri, siis talle vastasin kòige esimesena, sest ta oli kòige sympaatsem kolleeg peale soomlast H-d ning talle kirjutamiseks ei pidanud hoolega mòtlema, kuidas asju nii sònastada, et valesti aru ei saaks, sest mòistsime teineteist tàiuslikult.
Yhesònaga, kirjutasin talle, et olen Varssavisse tulemas ja et oleks vahva kohtuda ja et kui tal aega on, siis isegi vaatamisvààrsusi kylastada. Selle peale tuli tàiesti ootamatult kutse proua M kodus peatuda. Nyyd ma siin olengi.
Tàna kàisime juba kylastamas kuulsat Varssavi kinostuudiot ja seda ymbritsevat parki. Proua M abikaasa, hàrra M, sònul olla kòigi Poola filmide pargistseenid selles pargis filmitud, sest see asub mònusasti kinostuudio kòrval.
Homme on plaanis Varssavi vaatamisvààrsused ja poola rahvustoidu pierogie valmistamine. Olen vàga erutatud!

Playboy liblikas?

Kokkupuuted loodusega jàtkuvad. Vòi peaks neid tòlgendama kui kokkupòrkeid?

Eile tutvusin liblikaga, kellel on jànese kòrvad:

Peale kerget fototòòtlust kehastus ta hàmarate kavatsustega science fiction figuuriks:

Lapsed, loodus on tàis imesid ja yllatusi!

Kolmas vaatus ehk kodusòda

Tàna oleme niikaugele jòudnud, et meil on moodustunud kaks leeri. Roku Tòòkas Isa ja Moodne Vend, kes veinid eile Austriasse àra saatsid (no on ikka topised!). Ja teises leeris mina Rokuga. Roku on parajasti Roomas ja ei saa midagi teha, aga eilsete pikkade konverentskònede kokkuvòtteks arvas ta, et meile aitab sellest kangekaelsest ebakompetentsusest ja organiseerimatusest. Austria kysimus pole just esimene lahing, mida me RMV ja RTIga tòòstiilide erinevuse tòttu pidanud oleme, lihtsalt senimaani pole asjad nii teravaks làinud.
Yhesònaga, Roku arvab, et kui Tòòkale Isale ja Moodsale Vennale meie, rahvusvahelise kogemusega konsultantide, nàgemus ettevòtte tòò organiseerimisest ei sobi, tehku veinikoda nii nagu heaks arvavad ja me yldsegi làheme Miamisse puhkama ja màngima. Miks Miamisse? No Berliini vòi Stockholmi ju ei làheks..
Rokut teades arvan, et eks see on niikuinii hetke emotsioon ja homme on tal juba mingid teised ideed, aga alustuseks on seegi hea. Igaks juhuks ma Miami pileteid veel ei broneeri ja pigem tòòtan kodust. Ja Roku ei vòta perekonna telefonikònesid vastu, mis on vòrdlemisi uudne. Ma tean ise ka ratsionaalselt, et pole yldse konstruktiivne làhenemine, aga vahel on parem vait olla selle asemel, et jòuetust vihast ajendatuna mingeid nòmedusi òelda ja pàrast kahetseda.
Kusjuures eile juhtus nii mòndagi huvitavat. Nimelt Roku Tòòkas Isa vòttis kàtte ja helistas Austria Vàhetuntud Suusakuurorti restoranile ning ilmnes, et proua M ei teagi veel, et Roku Moodne Vend ei kavatse laupàeval kohale ilmuda. Aga et eks nad siis yritavad anda oma parima, et meie nektareid presenteerida, sest kylalised olla kòik kohale kutsutud juba. Ja ma kohe ei saa mainimata jàtta kui alandlikult Roku Tòòkas Isa maksmise kohta kysis. No kurat vòtku! Yhesònaga, proua olla lubanud kòik vajalikud andmed anda ja puha. Roku Tòòkas Isa làks hetkeks kontorist vàlja ja arvake àra, kelle kòne ma vastu vòtsin? Proua M! Ossapoiss mis peapesu mu kòrvadesse voolas:"Meie siin tàiega teeme teile teene ja vòtame teie veine presenteerida, aga te isegi ei tule kohale! Mis pagana huvipuudus see olgu! Kas te teate kui raske on Austrias veine myya? Turg on tàis! Ma ytlen teile, turg on TàIS!" Tegelikult sain prouast tàielikult aru, sest tòepoolest Kòik Maailma Kohad on kuni kòrvadeni mahamyymata veini sees ning pàris jabur on veinikoja esitlus korraldada ja nòrkemiseni sebida ja siis korraga tootja ei tulegi kohale ning seegi pole kindel et veinid jòuavad.
Veinide kohalejòudmisest rààkides asus Proua M pragama, et mis see olgu, et veinid ikka veel ei jòua ja et me juba nàdalaid siin rààgime. Mille peale ma vastasin, et meie olime juba kaks nàdalat tagasi valmis veinid àra saatma, aga et ootame ikkagi vastust tellimuse kinnitusele ja andmeid tollidokumentide jaoks. Mille peale esines Proua M kiidukònega kellegi Treviso veinitootja teemal, kes toovat talle veinid auto pakiruumis kohale ja ei kysi kunagi, mis ettevòtte nimi ja registrikood on ja yldsegi Treviso veinitootja tulevat alati ka siis kohale, kui tema veine presenteeritakse ja ta yldse ei saa aru, mis kood ja asju me kysime. Juhtisin proua tàhelepanu asjaolule, et meie siin, Abruzzos oleme Trevisost 800 km lòuna pool, mis toob endaga kaasa mòningaid logistilisi vàljakutseid, aga proua arvates oli see puhas ignorantsus ja et see Treviso mees ikkagi...
Kokkuvòttes oli kòik vàga nòme, sest ma tean tàpselt kui raske on itaallastega midagi organiseerida, sest tòesti ei vòi kunagi kindel olla, kas nad peavad oma lubadusi vòi mitte. Ja ausòna on hale, kui sedasi alt hypatakse, nii et Proua M-i suunas làheb kogu mu empaatia ja sympaatia. Aga siiski. Teisest kyljest ega nemadki kòige korrektsemalt ei kàitunud, sest kui nad oleks tellimuse kinnitusele vastanud ja firma andmed andnud, poleks me eile taolises olukorras olnud. Muide ma kysisin ka, et kas ta saadaks ikkagi vastuse, et tellimuse kinnitus sobib ja seda kysimust proua ignoreeris tàiega, stiilis:"jajah, aga ikkagi et nyyd see laupàev..". Mis tàidab mu meeled erakordselt halbade eelaimdustega.
Igatahes olin rangelt otsustanud oma pààstekoeralikke instinkte maha suruda ja sellest pekkikukkunud projektist distantseeruda. Teatasin, et mul on vàga kahju, et asjad nii làinud on ja et Roku Tòòkas Isa vòi Moodne Vend helistab prouale tagasi.
Lòpetuseks kàrkisin pisut Roku Tòòka Isa ja Moodsa Vennaga, peamiselt sel teemal, et te olete ettevòttele tàiega ohtlikud ja yldsegi, miks mina pean teie jamade pàrast vòòrastelt inimestelt riielda saama. Mòistagi oli peale kòike seda draamat veinikoja atmosfààr vòrdlemisi pingeline ja ma tundsin, et mul pole meelekindlust oma silmadega pealt vaadata, kuidas 96 kaitsetut veinipudelit kaubikusse laaditakse, mille eest me tàiesti surmkindlalt raha ei saa.
Tuhisesin otsustavalt koju. Harva juhtub, et sedasi pàise pàeva ajal end kodust leian, mistòttu ei osanud ootamatult sylle kukkunud vaba ajaga muud teha kui et terve arbuusi nahka panna. Pàrast oli halb olla. Ei, toidust ikkagi lohutust ei leia, kui suhetega probleeme on.

PS! Tegelikult tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada viimaseid ylesvòtteid viinamàgedelt ehk Pinot Grigio viinamarjade portreed.

Teine vaatus

Roku Tòòkas Isa lendas mulle peale, et mismòttes ma kogu aeg kàin Rokule kaebamas ja et tema noor poeg nàitab elus esimest korda initsiatiivi yles ja yldsegi me peaks teda innustama, mitte pidurdama. Ja teda ei huvita, et Roku ei luba veine Austriasse saata, kui nad ettemaksu ei tee ja yldsegi milles on sinu probleem, Katu.
Yhesònaga me vaidlesime pàris pikalt kohe ja RTI pidas vajalikuks mainida, et ka mina kàisin Londonis ja seal kulus hunnik raha àra ja juba kuu aega on mòòdas ja siiamaani pole meil Inglismaal edasimyyjat, mille peale ma tòstsin ka hààlt, et yleyldsegi ma kàisin Londonis enda raha eest, mille teenisin Orjapidajalikus Konsultatsioonifirmas rygades ja ma pole sellega veinikojale mingit kulu tekitanud ja et rààgime nyyd ikkagi sellest Austria kysimusest.

Hetkel on Roku Moodne Vend huvitaval kombel kogu maailma silma alt àra kadunud ning mina ja Roku Tòòkas Isa oleme taktikaliselt kaevikutesse taganenud.