Hissand, internetis juhtub ikka mystilisi asju - Puhvis Kukk taggis mind.
Siin siis minu vastused.
1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Kymne aasta eest olin àsja làbinud ylikoolis esimese kursuse. Mul olid veel pikad juuksed ja palju ideid sellest, kuidas maailma on vòimalik paremaks muuta.
1998. aasta juunis oli eeldatavasti mingid eksamid veel teha, aga yldisel terendas horisondil juba suvi. Tol suvel korraldasin synnipàeva puhul esimese korraliku stiilipeo. Teemaks olid pidzhaamad. Ja ma pean ytlema, et kui tolleaegse pidzhaamapeo kylalistest keegi seda loeb, siis paremate kostyymidega pidu pole pàrast enam tulnud. Aitàh, et viitsisite pingutada! Eriti tahaks tervitada ruuduliste pidzhaamadega kolmikut T-d, E-d ja M-i. Te olite niiiii ilusad!
2. Viis asja ”vaja teha” nimekirjast?
Nii, vaatame mis meil siin nimekirjas tàna on.
No ma kopeerisin nimekirjast esimesed viis rida siia.
1. send invitations to group 2306 - ok
2. send day 2 and day 7 emails
3. check homework
4. create sharepoint folders - ok
5. email to lori
Need on sellised... òpetajamàrkmed. Eks vaadake, palju sellest aru saate.
3. Lemmiksnäkid?
Kuivatatud puuviljad ja mandlid.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleks kindlasti mòttetult murelik, et kuhu investeerida ja kuidas investeerida ja mis siis saab, kui keegi mu miljoni(d) àra tòmbab.
5. Kohad, kus oled elanud?
Eestis olen elanud ràndom maakohas, Tallinnas ja Peda yhikas. Vahepeal olid ajad, mil tòòtasin palju. Siis elasin pòhimòtteliselt kontoris. Veel olen elanud Londonis, pàris palju ka hotellides ja mònedel nàdalavahetustel telgis. Itaalias elan tòòpàeviti seal, kus parjasti projekt on ja nàdalavahetustel Francavillas. Aga ykskord Berliinis elasin hostelis.
Nyyd vòiks kysimustele vastata Itaalias elavad daamid: Tatsutahime, Ruudi, Kristel ja Mnjah.
lunedì, giugno 30, 2008
Mina tean, kes on Itaalia Alef Stròm
Kahju, et EM làbi sai.
Nyyd ei tule enam Rai Uno kanalilt saadet ‘Notti Europee’ (tòlk. umbes ‘EM òòd’ vòi midagi sinnakanti).
See oli vàga sympaatne programm, mis oli eetris peale igat màngu ja kus siis arutati jalgpalliga seonduvaid kysimusi.
Yldiselt olid seal mingid tavapàrased ràndom vanamehed, kes rààgivad pool tundi asjast, mille saab 10 sekundiga àra òelda.
Jalgpall on tòsine ja analyytiline teema, mistòttu kàesolevas saates poolpaljaid letterinasid ja velinasid polnud ilmselt eriti sobiv rahvale nàidata. Samas jàllegi ei saa Itaalias ykski telesaade ilma beibeta làbi.
Seekord olid nad kellegi Simona vàlja kaevanud, kes nàiteks teisipàeva òhtul kandis riideid, milletaolised, sòltuvalt kandja haridustasemest, sobivad pigem reedeòisesse diskoteeki vòi laupàevasesse pulma.
Simona oli Rààkiv Beib – aeg-ajalt anti talle sòna ja siis ta pajatas vaatajatele, mida maailma ajalehed EM-st kirjutavad. See oli pàris huvitav. Maailma ajalehed piirdusid peamiselt saksa, prantsuse ja hispaania suurimate lehtedega. Igatahes meie pisikesele delfile vòi EPL-le kyll viiteid polnud.
‘Notti Europee’ kandev figuur (minu jaoks) oli Naapoli spordikommentaator Felice Caccamo. Sisuliselt on Itaalia Felice Caccamo sama, mis Eesti Alef Stròm. Ma ootasin teda igal òhtul.
Panen siia teilegi vaatamiseks yhe video.
Videos nàeme ka rààkivat beibe Simonat.
Kleidi suhtes no comments. Aga no jàrele mòeldes pean tunnistama, et tal on ka hullemaid kleite seljas olnud, nii et see on yks viisakamaid tegelikult.
Peale Simona ja Felice Caccamo seal rohkem eriti vaadata polnud, aga vàhemalt see vàhene, mida ma seal saates vaatasin, oli vàga tore :)
Neile, kes itaalia keelt ei oska, pean siinkohal pihtima, et nii nagu Alef Stròmi naljad - kui aus olla, siis enamus eesti nalju - muutuvad mòttetuks mòlaks nii kui need nàiteks inglise keelde tòlkida, on ka Felice Caccamo pajatused, naapoli dialekt, psyhhedeeliline lips ja sinine ylikond vòrdlemisi tòlkimatu huumor.
Nyyd ei tule enam Rai Uno kanalilt saadet ‘Notti Europee’ (tòlk. umbes ‘EM òòd’ vòi midagi sinnakanti).
See oli vàga sympaatne programm, mis oli eetris peale igat màngu ja kus siis arutati jalgpalliga seonduvaid kysimusi.
Yldiselt olid seal mingid tavapàrased ràndom vanamehed, kes rààgivad pool tundi asjast, mille saab 10 sekundiga àra òelda.
Jalgpall on tòsine ja analyytiline teema, mistòttu kàesolevas saates poolpaljaid letterinasid ja velinasid polnud ilmselt eriti sobiv rahvale nàidata. Samas jàllegi ei saa Itaalias ykski telesaade ilma beibeta làbi.
Seekord olid nad kellegi Simona vàlja kaevanud, kes nàiteks teisipàeva òhtul kandis riideid, milletaolised, sòltuvalt kandja haridustasemest, sobivad pigem reedeòisesse diskoteeki vòi laupàevasesse pulma.
Simona oli Rààkiv Beib – aeg-ajalt anti talle sòna ja siis ta pajatas vaatajatele, mida maailma ajalehed EM-st kirjutavad. See oli pàris huvitav. Maailma ajalehed piirdusid peamiselt saksa, prantsuse ja hispaania suurimate lehtedega. Igatahes meie pisikesele delfile vòi EPL-le kyll viiteid polnud.
‘Notti Europee’ kandev figuur (minu jaoks) oli Naapoli spordikommentaator Felice Caccamo. Sisuliselt on Itaalia Felice Caccamo sama, mis Eesti Alef Stròm. Ma ootasin teda igal òhtul.
Panen siia teilegi vaatamiseks yhe video.
Videos nàeme ka rààkivat beibe Simonat.
Kleidi suhtes no comments. Aga no jàrele mòeldes pean tunnistama, et tal on ka hullemaid kleite seljas olnud, nii et see on yks viisakamaid tegelikult.
Peale Simona ja Felice Caccamo seal rohkem eriti vaadata polnud, aga vàhemalt see vàhene, mida ma seal saates vaatasin, oli vàga tore :)
Neile, kes itaalia keelt ei oska, pean siinkohal pihtima, et nii nagu Alef Stròmi naljad - kui aus olla, siis enamus eesti nalju - muutuvad mòttetuks mòlaks nii kui need nàiteks inglise keelde tòlkida, on ka Felice Caccamo pajatused, naapoli dialekt, psyhhedeeliline lips ja sinine ylikond vòrdlemisi tòlkimatu huumor.
martedì, giugno 24, 2008
jalgpallist
nii. nyyd ta siis tuleb. minu esimene tòsine sissekanne (itaalia) jalgpalli teemal.
Mòistagi olin EM ajal itaallaste poolt, sest ma elan Itaalias eksole.
Aga kui nad Hispaaniale kaotasid, siis oli nagu raske kurb olla, sest itaallased ei màngi minu meelest eetiliselt. Vot.
Yldiselt homme ja ylehomme làheb siin kibedaks sebimiseks.
Vaja pizzad ja òlled varuda ning poolfinaalidest ilusaimad jalgpallurid vàlja valida.
Mòistagi olin EM ajal itaallaste poolt, sest ma elan Itaalias eksole.
Aga kui nad Hispaaniale kaotasid, siis oli nagu raske kurb olla, sest itaallased ei màngi minu meelest eetiliselt. Vot.
Yldiselt homme ja ylehomme làheb siin kibedaks sebimiseks.
Vaja pizzad ja òlled varuda ning poolfinaalidest ilusaimad jalgpallurid vàlja valida.
irw
Praegu ma siin òpetan telefoni ja interneti teel kogu maailma analyytikutele, kuidas olla tubli konsultant. Yks asi viis teiseni ja nyyd mul mul facebookis sòprade seas palju analyytikuid Indiast.
No vaatasin siis ajaviiteks yhe òpilase profiili.
Samal ajal kui kaasòpetaja pajatas, millised on tòhusa kommunikatsiooni pòhimòtted, oli òpilane Saunak kirjutanud facebookis ‘Saunak is going thru immense amount of crap!’.
Mòòdus vaevalt 15 minutit ja asi làks pàris hulluks: ‘Saunak is in crapilirium!’. Vaene inimene!
Oh jeerum, kuidas ma siin irvitan praegu.
No vaatasin siis ajaviiteks yhe òpilase profiili.
Samal ajal kui kaasòpetaja pajatas, millised on tòhusa kommunikatsiooni pòhimòtted, oli òpilane Saunak kirjutanud facebookis ‘Saunak is going thru immense amount of crap!’.
Mòòdus vaevalt 15 minutit ja asi làks pàris hulluks: ‘Saunak is in crapilirium!’. Vaene inimene!
Oh jeerum, kuidas ma siin irvitan praegu.
venerdì, giugno 20, 2008
veel tàhelepanekuid 'ei maffiale!' pàevast
Kiirteadaanne.
Hetkel kòlab Itaalia MTVs laul, mis manitseb:"Pensa. Prima di sparare pensa." (tòlk. Mòtle. Enne kui tulistad, mòtle.)
Kas olen òigel teel arvates, et see on Itaalia ekvivalent Eesti vanasònale "yheksa korda mòòda, yks kord lòika"?
Nad vòtavad pàris tòsiselt oma 'Ei maffiale!' yritust.
Hetkel kòlab Itaalia MTVs laul, mis manitseb:"Pensa. Prima di sparare pensa." (tòlk. Mòtle. Enne kui tulistad, mòtle.)
Kas olen òigel teel arvates, et see on Itaalia ekvivalent Eesti vanasònale "yheksa korda mòòda, yks kord lòika"?
Nad vòtavad pàris tòsiselt oma 'Ei maffiale!' yritust.
itaalia popmuusikast
Panin àsja teleka màngima, valisin Itaalia MTV.
Kaks asja kòitsid kohe mu tàhelepanu.
Esiteks tuli parajasti laul, kus keegi villases mytsiga nooruk laulis “penso positivo perche sono vivo, sono vivo” (tòlk. mòtlen positiivselt, sest olen elus, olen elus)
Teiseks ilmnes, et Itaalia MTV’s tàhistatakse tàna “Ei maffiale!” pàeva. Tàhendab.... khm... no comments...
Muide see penso-positivo-laul on vàga kàmp. Video samuti. Pakatab symbolismist.
Mytsiga nooruk videos osutus Jovanottiks. Seni olen teda ainult mingi jòleda habemega nàinud, nii et kohe ei saanud arugi, kellega tegemist on.
Nàhtud video valguses on tore tòdeda, et Jovanotti pole kogu aeg selline... khm.. habemega olnud. Mul on hea meel ta yle selle puhul, et ta elus on olnud aegu, mil ta on vòrdlemisi pandav mees olnud.
Kaks asja kòitsid kohe mu tàhelepanu.
Esiteks tuli parajasti laul, kus keegi villases mytsiga nooruk laulis “penso positivo perche sono vivo, sono vivo” (tòlk. mòtlen positiivselt, sest olen elus, olen elus)
Teiseks ilmnes, et Itaalia MTV’s tàhistatakse tàna “Ei maffiale!” pàeva. Tàhendab.... khm... no comments...
Muide see penso-positivo-laul on vàga kàmp. Video samuti. Pakatab symbolismist.
Mytsiga nooruk videos osutus Jovanottiks. Seni olen teda ainult mingi jòleda habemega nàinud, nii et kohe ei saanud arugi, kellega tegemist on.
Nàhtud video valguses on tore tòdeda, et Jovanotti pole kogu aeg selline... khm.. habemega olnud. Mul on hea meel ta yle selle puhul, et ta elus on olnud aegu, mil ta on vòrdlemisi pandav mees olnud.
mercoledì, giugno 18, 2008
kuidas defineerida itaaliat?
Eelmise posituse arvukad kommentaarid panid mind pikalt kultuurierinevuste yle mòtlema ja kuni mina siin omal aeglasel moel mòtlesin, tuli aga kommentaare juurde ja uute kommentaaridega tuli uusi mòtteid juurde.
Vahepeal olid yldsegi ilusad ilmad ja seejàrel tabas mind 30seks saamise kriis, jalgpalli EM ja muud erutavad syndmused ja niikuinii polnud mul konkreetset vastukommentaari veel tekkinud, nii et blogikirjutamine kuidagi nagu ei tundunud nii kutsuv kui tavaliselt.
Yhesònaga ma siis nyyd kommenteerin, mònenàdalase viibega.
Esiteks tahaksin tàiesti siiralt tànada kòiki tagasiside andjaid. Kui kristalselt aus olla, siis ma nii arvukaid kommentaare ja vastastikuse mòistmise avaldusi ei osanud òieti nagu oodatagi.
Olen juba pàris mitme Itaalias elava eestlasega kohtunud. Kòik on kuidagi nii ròòmsad ja rahul, justkui leidnud oma ideaalse koha pàikese all. Kusjuures nad isegi saavad Itaalia uudiste hoomamatutest tagamaadest aru.
Ma arvasingi siiamaani, et ainult minul on probleeme kohanemisega ja see hàmmastas mind vàga. Enda arvates olen truult rahvastevahelise sòpruse lippu kòrgel hoidnud, hoogsalt reisinud, lààne- ja idaeurooplastega koos tòòtanud, juba aastaid ilukirjandust inglise keeles lugenud ning yleyldiselt igalt kontinendilt sòpru ja joomakaaslasi leidnud. Niisiis, tundus kuidagi kohatu kapist vàlja tulla ja positivismist pakatavatele Itaalia-eestlastele mingeid kohanemisraskusi pihtida, seda enam et need kohanemisraskused tundusid mulle endalegi pàris pikka aega vòrdlemisi uskumatud.
Teisest kyljest, mu Eesti sòbrad ja sugulased jàllegi on Itaaliast valdavalt negatiivsel arvamusel. Mòned isegi nii negatiivsel, et nad on pòhimòtteliselt otsustanud mitte kunagi Itaaliat kylastada. Vahel kui olen Eesti sòpradele oma muresid pihtinud, siis olen kyll kohanud tagasisidet stiilis no-muidugi-tyypiline-itaalia-korralagedus-ja-mòttetus, aga samas mida rohkem ma Itaalias olen, seda vàhem ma selle mòtteavaldusega suhestun, sest Itaalia ei ole ainult fakken korralagedus, vaid siin on ikkagi palju imetlusvààrset ja pònevat.
Niisiis, selle pika sissejuhatusega tahtsin tervitada kommenteerijaid, kes on Itaalias elanud, aga ei armasta teda nii... khm... tingimusteta. Ma ei armasta Itaaliat tingimusteta. Kui jàrele mòelda, siis ma ei armasta ka Eestit tingimusteta. Yldsegi ma pole eriti sentimentaalne yhegi geograafilise punkti suhtes. Vòin suvalise riigi kohta sappi pritsida, kui soovite :)
Kindlasti tahaksin tervitada kòik ròòmsaid eestlasi, kes Itaalias elavad, Itaaliat armastavad, siit inspiratsiooni ja positiivseid emotsioone leiavad ning kommentaarides itaallaste kaitseks vàlja astusid. Nemad esindavad minu hingelise vòitluse teist poolust. Seda, mis Itaalias positiivset leiab.
No ma pole veel pàriselt alla andnud. Selles mòttes, et ma olen toimekas tytarlaps ja Itaaliast àrakolimine on puhtalt organiseerimise kysimus. Aga siiski. Kui ma tàna endalt kysin, et kas ma koliksin Itaaliast àra, siis ma pàris kindlalt sellele vastata ei oska. Vòib-olla Pòhja-Itaaliasse koliks kyll. Vaatame, mis saab.
Lòpetuseks mòned ààremàrkused.
Pisut jàrele mòeldes nòustun anonyymnse kommenteerijaga selles mòttes, et nii nagu itaallased, kipuvad eestlased samamoodi arvama, et nende systeem on kòige parem. Ma ise olen ka kohati tàpselt selline eestlane. Muidugi leidub eestlasi, kes arvavad, et Eestis on elu pekkis ja Soome systeem on kòige parem, aga see oli vist rohkem nagu vabariigi algusaastate lugu :)
Mis rassismipuhangutesse puutub, siis hiljuti Belgiasse emigreerunud eestivenelane N rààkis mulle, mida tema venelasena Eestis tundis. Need nàited, mida tema tòi, on tavapàrane Eesti elu ja eestivenelase silmade làbi nàhtuna on eestlased uskumatud sotsioterroristid - pole yldse kindel, et itaallastega vòrreldes kuidagi paremad. LL, kes Rootsis elab, kogeb samamoodi aeglast byrokraatiat ja kohalike mòòdukat vaenulikkust. P teab, et Prantsusmaal elades ei aita see eriti, kui kohalike ebaviisakusele samamoodi ebaviisakusega vastad.
Ilmselt rahvusvàhemuse esindaja vòi immigrandi elu pole kusagil kerge ja kindel on ka see, et immigrandid pole kusagile eriti teretulnud. Hmm... ainuke erand, mis praegu meelde tuleb, on vahest Teise Maailmasòja jàrgne Austraalia, kuhu eurooplasi hoogsalt kutsuti, aga neil oli muidugi immigrante hàdasti tarvis ka, nii et see on rohkem nagu erand.
Olen tàiesti nòus kommenteerijatega selles suhtes, et Pòhja-Itaalia ja Lòuna-Itaalia on kaks tàiesti erinevat maailma. Minu Pòhja-Itaalia kogemus pàrineb neljast Milaanos elatud kuust ja mòningatest kylaskàikudest Pòhja-Itaalia itaallaste juurde, aga yldjoontes sellest piisab jàrelduste tegemiseks.
Itaalia paremaks mòistmiseks aitab ehk, kui vaadelda mònda Prada sellekevadise kollektsiooni kinga.
Tehniliselt vòttes on tàitsa yhes tykis king, aga tervest talupojamòistusest làhtudes ei kombineeriks ykski viisakas inimene selliseid ràndom elemente yheks tervikuks. Vaadakem nàiteks neid psyhhedeelisi mustkuldseid pandlaid vòi oksevàrvi lipse sirelililladel kingadel laiutamas vòi neid tornkraanalikke kontsi, milletaoliste loomiseks ei leia inspiratsiooni vist kyll mujalt kui LSD abil esile kutsutud hallutsinatsioonidest! Ja need sukkpyksid sealjuures - neid ei saa ometigi ykski normaalne tòsiselt vòtta!
Hàmmastaval kombel nàeme siiski, et king neist ebakòladest end hàirida ei lase ning vàlise vaatluse pòhjal otsustades eksisteerivad need ràndom elemendid sòbralikult yhise kinga kyljes koos. Kusjuures lòpptulemus on intrigeeriv ja rutiinivaba, vallutab moehuviliste sydameid ja eirab yldkehtivaid arusaamu sellest, kuidas vòimalikult efektiivselt punktist A punkti B jòuda.
Itaaliaga on sama lugu - tehniliselt vòttes on see yks riik, aga tegelikult koosneb ta tàiesti ràndom rahvastest, kes terve taolupojamòistuse kohaselt on nii erinevad, et konflikt on nende kooseksisteerimisse algusest peale sisse programmeeritud. Làhemal vaatlusel aga nàeme, et nad saavad yheskoos vòrdlemisi sòbralikult hakkama.
Kusjuures lòpptulemus on intrigeeriv ja rutiinivaba, vallutab moehuviliste sydameid ja eirab yldkehtivaid arusaamu sellest, kuidas vòimalikult efektiivselt punktist A punkti B jòuda (piltlikult vàljendades, eksole).
Viimase mòttekàiguga demonstreerisin, et Prada kingad aitavad meil mòista iidseid filosoofilisi sònumeid ja yleyldiselt tàhtsaid elutòdesid. Sellepàrast nad maksavadki nii palju.
PS! Autorikaitse aktivistidele teadmiseks, et pilt on kopeeritud prada kodulehelt.
giovedì, maggio 29, 2008
mu kòige ausam blogisissekanne
Nyyd on mul ametlikult registreeritud elukoht Itaalias, isikuttòendav dokument (carta d’identità), kohaliku haigekassa (SSN) liikmelisus ja perearst. Kuu aja pàrast peaks posti teel saabuma kohalik haigekassakaart ehk carta sanitaria. Itaalias elamiseks vajalike dokumentide kordaajamiseks ei kulunudki rohkem kui 19 kuud alates minu kuulsusrikkast Itaaliasse saabumisest.
19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.
Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.
Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.
No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.
Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.
Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.
Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.
Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!
19 kuud jah, aga ma pole ikka veel otsustanud, kas ma jààksin Itaaliasse elama. No selles mòttes, et mul on konkreetseid pòhjusi siin enda hàsti tundmiseks, nagu òitsev armastus ja yldlevinud normide kohaselt hea tòòkoht ja ilus kodu mere ààres ja mitte-enam-nii-kole punker Roomas ja glamuursed Euroopa linnad kòik paaritunnise lennusòidu kaugusel ja itaalia keelt oskan vabalt ja rahapuuduses eriti ei vaevle, aga ma ei tea, kas ma TEGELIKULT tahaksin Itaalias elada Itaalia enda pàrast.
Vòi noh, Itaalia pàrast vòiks ju Itaalias elada, aga itaallastega yhel territooriumil elamine ei ole kyll mingi meelakkumine ausalt òeldes.
19 kuud on olnud piisav aeg harjumiseks. Vahest ka mòningate asjade ettevaatlikuks aktsepteerimiseks ja kàitumise kohandamiseks, aga mu vààrtushinnangud on samaks jàànud. On aeg tòele nàkku vaadata – minu maailmapilt ei yhildu mu uute kaasmaalaste omaga yldsegi mitte.
Tàna lennujaamas vaatasin Oslo lennule minevaid skandinaavlasi. Meeldivalt vaoshoitud inimesed. Ausa ilmega. Ortopeediliste matkaplàtudega. Enamasti pikakasvulised. Siniste silmadega. Pisut aeglased, seda enam, et kontrastiks olid vilkad itaallased kohe kòrvale panna. Rààksid tasasel hààlel. Keegi ei tryginud jàrjekorras. Lapsed ei karjunud ega jooksnud ringi. Prahti ei jàetud vedelema. Dokumendid olid kòigil alati valmis, kui jàrjekord nendeni jòudis.
Need on inimesed, kellega ma suhestun ja kelle hulka kuuluda tahaks – ausameelsed, rahulikud, kokkulepetest kinni pidavad, keskkonnateadlikud ja loogilise kònepruugiga.
Tajusin, et maailmas pole veel kòik kadunud. Et ma pole yksik veidrik. Oleks tahtnud kòiki ortopeediliste matkaplàtudega inimesi seal lennujaamas heldinult emmata.
No itaallased on ka yldjoontes toredad, aga mul kuidagi nagu ei teki tahtmist nende hulka kuuluda, sest nende vààrtushinnangud ja elustiil ei yhildu minu omadega.
Mulle ei meeldi prahti maha loopida. Mulle ei meeldi teisi inimesi yle kavaldada.
Mulle ei meeldi kulutada tunde vàlimuse viimistlemiseks aga mitte minutitki raamatu lugemiseks. Ma ei taha vaadata itaallaste ajuvabasid telesaateid. Mulle ei meeldi syya viiekàigulisi òhtusòòke sel kellaajal, kui eelistaks juba voodis olla. Mulle ei meeldi kàia Itaalia pidudel, kus kodanikud selle asemel, et mònusasti vònkuda ja pidutseda, seisavad tantsuplatsil nagu kànnud ja vahivad teisi inimesi samal ajal kui DJ iga laulu peale lobiseb ja yleyldiselt on kòik kohalviibijad kained justkui vastsyndinud. Mulle ei meeldi yle pidevjoone rida vahetada. Mulle ei meeldi keraamiliste plaatidega elutoapòrandad. Mulle ei meeldi olla òhtul kella kymneni tòòl ainult selleks, et ylemustele pugeda. Mulle ei meeldi kàia kylas abielupaaridel, kes mu nàhes tylitsema hakkavad. Mulle ei meeldi iga ytluse vòi olukorra taga intriige ja peidetud tàhendusi otsida. Ma vihkan hàmamist. Mulle ei meeldi arstid, kes jààvad tund aega hiljaks, ei vabanda hilinemise pàrast ja kasserivad mult ikkagi sadu eurosid. Mulle ei meeldi dubleeritud filmid. Mulle ei meeldi avaliku sektori klientelism. Mulle ei meeldi, et seadused ei kehti kòigile vòrdselt. Mulle ei meeldi, et kokkulepetest ei peeta kinni, kui need enam isiklikult kasulikud ei ole. Mulle ei meeldi, kui kliendile valetatakse, sest ’niikuinii ta ei saa fakte kontrollida’. Mulle ei meeldi ei Berlusconi ega Prodi ega mitte ykski Itaalia poliitik. Mulle ei meeldi, et Itaalias ei tagata pòhimòtteliselt naistele vòrdseid vòimalusi tòòturul ja et tòò juures on mehed shovinistlikud sead. Mulle ei meeldi, et itaallased on on tugevatega nòrgad ja nòrkadega tugevad. Mulle ei meeldi, kui vastutustundetult itaallased suhtuvad oma elukeskkonda. Mulle ei meeldi, et Itaalias puudub reaalne ajakirjanduslik vabadus. Mulle ei meeldi Ratzinger ja ma arvan, et katolik kirik on tagurlik ja korrumpeerunud institutsioon. Mulle ei meeldi inimesed, kes koosolekul telefonikònedele vastavad. Mulle ei meeldi et restoranides vàlismaalastega yleolevalt kàitutakse. Ma vihkan itaalia naiste valgeid kauboisaapaid ja neetidega stilettosid. Ja yldsegi mulle ei meeldi toas kingadega kàia. Mulle ei meeldi inimesi mitte usaldada. Mulle ei meeldi koosolekud, millel pole konkreetset algust ega lòppu ega ajakava. Ja mulle ei meeldi itaallaste vastikult kapriissed ja karjuvad lapsed ning nende laste kauboisaabastega emad, kes laste mànguvàljakul suitsetavad ja konisid maha loobivad.
Ma olen siin pikki kuid pyydlikult yritanud itaallasi mòista ja neid aktsepteerida ja nàha neis positiivseid aspekte, sest ma tean vàga hàsti, et see siin on nende maa ja nende reeglid ja mina olen pigem ikkagi nagu kylaline pererahva elutoas, kes ei saagi oodata, et terve pere korraga tema reeglite jàrgi kàituma hakkab. Aga ikkagi. 19 kuu jooksul on mulle kui vàlismaalasele itaallaste poolt osaks saanud suhtumine, milletaoline on tavaliselt ette nàhtud pigem kutsumata kylalistele.
Tavaliselt juhtub see siis, kui làhen nàiteks restorani, panka, ametiasutusse vòi poodi, kus ma pole varem kàinud ja koosneb kolmest osast.
Kòigepealt ignoreerimine, mis tavaliselt tàhendab mingite oma asjadega tegelemist, asutuses hàngiva tuttavaga vestlemist ja vòib vabalt tàhendada ka mitte vastuteretamist. Kui ma ikkagi oma kysimuse esitan, siis jàrgneb arusaamatuse demonstreerimine (seda juhtus eriti siis, kui ma veel itaalia keelt eriti hàsti ei osanud). Kui ma aga oma kysimusele jàrjekindlalt vastust otsin, jàrgneb minimaalne abiosutamine. See vàljendub nàiteks informatsiooni andmises, mis hiljem osutub ekslikuks. See vòib vàljenduda ka yldises osavòtmatuses, nàiteks vastatakse mu kysimustele ainult paari sònaga, ilma tàiendavat infot andmata. See vòib tàhendada ka, et restoranis ei ole vaba lauda siis, kui seda kysin mina. Aga laud leidub siis, kui seda kysib kymme minutit hiljem mòni mu itaallasest tuttav. See vòib tàhendada, et kavala pilguga ja muigvelsui rààgitakse minuga ekstra aeglaselt ja grammatiliselt vigases itaalia keeles, umbes nii nagu itaaliaste arvates aafriklastest immigrandid rààgivad. Ma arvan, et see ei ole viisakas ja ma nàen, et itaallased omavahel nii ei kàitu ja selline kohtlemine ei tekita minus tundmust, et ma tahaksin itaallaste hulka kuuluda.
Ja lòpetuseks tahan teada anda, et mulle ei meeldi see, et 95% itaallastest, keda mina tunnen, arvavad, et ainult nii on òige elada nagu Itaalias seda tehakse. Ma nàen, et nad isegi ei tunne huvi selle vastu, millised on kombed mujal maades ja miks need sellised on. Ja mulle ei meeldi kohe yldse mitte, et Rocco arvukad sugulased pyyavad minust hoogsalt voolida inimest, kes ma tegelikult ei ole ja et nad kritiseerivad mòòdutundetult kòiki mu otsuseid ykskòik, kas tegemist on parkettpòrandatega vòi automaatkastiga autodega vòi eesti sòpradega vòi sòògiriistade kasutamisega vòi minu suhtumisega mòttetult jonnivatesse lastesse.
Fakk ma hakkan siin veel protesti màrgiks pastat noa ja kahvliga sòòma!
martedì, maggio 13, 2008
metroo top 10
Minu TOP 10 huvitavatest Rooma metroos kohatud tyypidest.
1. Strippar
Ykskord olid mul kylas daamid D2 ja D3. Istusime metroos kolmekesi reas nagu kanad òrrel ja reisisime reipalt kodu poole. Olime just veetnud vahva pàeva Roomas ringi vantsides, gelateriadega tutvudes ning mòòdutundetult itaallaste riietumisstiili ja vòrgutusvòtteid kommenteerides.
Korraga siseneb rongi pikas mustas mantlis tytarlaps. Ta jài mulle kohe silma, sest tal olid lumivalged pisut sakris juuksed, kust vàljakasvanud juuksepikendused salkude vahelt vàlja piilusid. No vaatasin juuksed yle ja jàtkasime oma jutte, kui korraga oli neiu mantli seljast heitnud. Oh surnukirst ja pudel rummi! Mantli all olid tal làikvmustad kontsaga kalamehesaapad ja Cristina Aquilera esinemiskostyymidest inspireeritud underwear-meets-bondage ròivastus. Erilise aksessuaarina tahaksin àra màrkida tema pàevitamata kintse katvaid sinikaid. Mitte yks-kaks sinikat, vaid ikka pàris palju kohe. Ju need sinikad kàivad ameti juurde kuidagi.
Rohkem ta tegelikult riideid vàhemaks ei vòtnud. Kòndis rongis pisut edasi-tagasi, siis leidis yhe posti, mille làhedal istus sobivasti keegi keskealine sinjoor. Tytarlaps asus vàànlema ja mustadesse alukatesse kàtketud tagumikku vastu posti silitama. Sinjoor yritas mitte vaadata plekilisi kintse ja kalamehesaapaid, mida ta silmade kòrgusel viibutati ja ylejàànud reisijad tegid nàgu, nagu nad niisama siin reisivad ja yldse ei pane tàhele, et midagi ebatavalist on syndimas.
Olin erutatud ja vaimustuses. Kyll metroos nàeb ikka huvitavaid ja vabameelseid inimesi! Oleks tahtnud teada, kas talle raha ka antakse, aga paraku tuli meie peatus ja oli vaja rongist àra minna. Kas metroostrippareid pildistada tohib?
2. Kerjusnàitleja
Eile oli D1 mul siin kylas. Olime just restoranis 900 (via dei Conciatori 10, soovitan soojalt) kòhud friteeritud tsukiiniòisi ja ebamaiselt maitsvat pastat tàis parkinud ja reisisime reipalt kodu poole. No navigaator oli kuskile kadunud, mistòttu olime sunnitud metrooga reisima. Ilma navigaatorita ma veel ei oska eriti hàsti Roomas ringi sòita.
Siseneme rongi ja lipsame – viuh! – kahele vabale istekohale. Korraga kòitis mu tàhelepanu keegi vòrdlemisi korralikes riietes noormees, kes hoidis rinnust kinni ja oigas. No ma olen selline emalik eksole. Hakkasin kohe D1-ga nòu pidama, et kas peaks kodanikule kiirabi kutsuma. Vahepeal kukkus noormehe lòdvast peost rahakott pòrandale. Oi-oi, kui inimene rahakotil sedasi hoolimatult pòrandale laseb kukkuda, siis peab ikka kyll paha olema!
Teised reisijad noormehest vàlja ei teinud, aga just hiljuti lugesin lehest, kuidas kusagil (vist Roomas) mingi tòòmees katuselt alla kukkus ja mòòdakàijad lihtsalt astusid surevast tòòmehest yle ja mitte keegi appi ei tòtanud ja ilmselt abivajajate ignoreerimine on mingi iidne itaalia komme.
Kaalusin, et kuidas ikkagi nyyd selle kiirabiga oleks, kui D1 arvas, et tal vist ei ole mitte terviseprobleem vaid pigem midagi mentaalsemat laadi. Làhemal vaatlusel ilmnes, et kodanik oigas ja valas pisut pisaraid ja rààkis midagi arusaamatut.
Narkouim?
Meeleheide?
Meeleheide my ass! Nii kui tyyp nàgi, et me teda vaatame, kukkus vene keeles soiguma, et oi prouad kas te vene keelt rààgite ja aidake-aidake.
Nyyd oli pilt selge! Teadagi, miks keegi temast vàlja ei teinud!
Kiirelt vahetasime plaati. Tegime nàgu, et me ei saa yldse vene keelest aru. Huvitaval kombel pòòrdusid vagunitàie reisijate pilgud nyyd meile, aga noormeest ikka ignoreeriti. Ignoreerisime meiegi. Soigumine muutus yha valjemaks ja seda lasti kuuldavale nii vene kui itaalia keeles. Arutasime omavahel eesti keeles, et kindlasti nyyd kysib raha ja nurub end minu juurde òòmajale. See oleks ohtlik, sest pàrast ta kindlasti ei làhe enam kunagi àra ja kui làheb, siis kòigi mu ehete ja vààrtasjadega. Kysiski raha! Jòllitas meid pingsalt ja pani yle terve vaguni segast -teda olla ròòvitud ja keegi on haiglas ja oleks vaja 3.50 eurot millegi jaoks, millest ma pàris tàpselt aru ei saanud. Ònneks ta meile làhemale ei liikunud. Rongist vàljudes vaatasin tagasi, kontrollimaks, ega kerjusnàitleja meile jàrgne. Ei tulnud. Jài jàrgmisi lihtsameelseid ootama.
Rohkem mul pole praegu TOP 10s huvitavaid tegelasi, aga kui tuleb, siis tàiendan nimekirja.
Muide eile sain teada, et Piramide metroojaama juures on ukraina pood.
Oooo barankade ja sprottide pillerkaar! Ostsin paki keefiri ja tatart.
Tàna làhen N juurde kokkama, N teeb kana kartulitega ja mina valmistan kama.
Muide restoran Novecento (900), asub tàpselt ukraina poe vastas. òhtu kulgedes oli pònev làbi restorani akna jàlgida kuidas leti taga hànginud vanurile tulid suure Opeliga jàrgi kaks tursket noormeest (no tàpselt nagu Eestis). Uksed pandi kinni, vanur auto tahaistemele ja oligi ukraina poe tòòpàev selleks korraks làbi saanud.
1. Strippar
Ykskord olid mul kylas daamid D2 ja D3. Istusime metroos kolmekesi reas nagu kanad òrrel ja reisisime reipalt kodu poole. Olime just veetnud vahva pàeva Roomas ringi vantsides, gelateriadega tutvudes ning mòòdutundetult itaallaste riietumisstiili ja vòrgutusvòtteid kommenteerides.
Korraga siseneb rongi pikas mustas mantlis tytarlaps. Ta jài mulle kohe silma, sest tal olid lumivalged pisut sakris juuksed, kust vàljakasvanud juuksepikendused salkude vahelt vàlja piilusid. No vaatasin juuksed yle ja jàtkasime oma jutte, kui korraga oli neiu mantli seljast heitnud. Oh surnukirst ja pudel rummi! Mantli all olid tal làikvmustad kontsaga kalamehesaapad ja Cristina Aquilera esinemiskostyymidest inspireeritud underwear-meets-bondage ròivastus. Erilise aksessuaarina tahaksin àra màrkida tema pàevitamata kintse katvaid sinikaid. Mitte yks-kaks sinikat, vaid ikka pàris palju kohe. Ju need sinikad kàivad ameti juurde kuidagi.
Rohkem ta tegelikult riideid vàhemaks ei vòtnud. Kòndis rongis pisut edasi-tagasi, siis leidis yhe posti, mille làhedal istus sobivasti keegi keskealine sinjoor. Tytarlaps asus vàànlema ja mustadesse alukatesse kàtketud tagumikku vastu posti silitama. Sinjoor yritas mitte vaadata plekilisi kintse ja kalamehesaapaid, mida ta silmade kòrgusel viibutati ja ylejàànud reisijad tegid nàgu, nagu nad niisama siin reisivad ja yldse ei pane tàhele, et midagi ebatavalist on syndimas.
Olin erutatud ja vaimustuses. Kyll metroos nàeb ikka huvitavaid ja vabameelseid inimesi! Oleks tahtnud teada, kas talle raha ka antakse, aga paraku tuli meie peatus ja oli vaja rongist àra minna. Kas metroostrippareid pildistada tohib?
2. Kerjusnàitleja
Eile oli D1 mul siin kylas. Olime just restoranis 900 (via dei Conciatori 10, soovitan soojalt) kòhud friteeritud tsukiiniòisi ja ebamaiselt maitsvat pastat tàis parkinud ja reisisime reipalt kodu poole. No navigaator oli kuskile kadunud, mistòttu olime sunnitud metrooga reisima. Ilma navigaatorita ma veel ei oska eriti hàsti Roomas ringi sòita.
Siseneme rongi ja lipsame – viuh! – kahele vabale istekohale. Korraga kòitis mu tàhelepanu keegi vòrdlemisi korralikes riietes noormees, kes hoidis rinnust kinni ja oigas. No ma olen selline emalik eksole. Hakkasin kohe D1-ga nòu pidama, et kas peaks kodanikule kiirabi kutsuma. Vahepeal kukkus noormehe lòdvast peost rahakott pòrandale. Oi-oi, kui inimene rahakotil sedasi hoolimatult pòrandale laseb kukkuda, siis peab ikka kyll paha olema!
Teised reisijad noormehest vàlja ei teinud, aga just hiljuti lugesin lehest, kuidas kusagil (vist Roomas) mingi tòòmees katuselt alla kukkus ja mòòdakàijad lihtsalt astusid surevast tòòmehest yle ja mitte keegi appi ei tòtanud ja ilmselt abivajajate ignoreerimine on mingi iidne itaalia komme.
Kaalusin, et kuidas ikkagi nyyd selle kiirabiga oleks, kui D1 arvas, et tal vist ei ole mitte terviseprobleem vaid pigem midagi mentaalsemat laadi. Làhemal vaatlusel ilmnes, et kodanik oigas ja valas pisut pisaraid ja rààkis midagi arusaamatut.
Narkouim?
Meeleheide?
Meeleheide my ass! Nii kui tyyp nàgi, et me teda vaatame, kukkus vene keeles soiguma, et oi prouad kas te vene keelt rààgite ja aidake-aidake.
Nyyd oli pilt selge! Teadagi, miks keegi temast vàlja ei teinud!
Kiirelt vahetasime plaati. Tegime nàgu, et me ei saa yldse vene keelest aru. Huvitaval kombel pòòrdusid vagunitàie reisijate pilgud nyyd meile, aga noormeest ikka ignoreeriti. Ignoreerisime meiegi. Soigumine muutus yha valjemaks ja seda lasti kuuldavale nii vene kui itaalia keeles. Arutasime omavahel eesti keeles, et kindlasti nyyd kysib raha ja nurub end minu juurde òòmajale. See oleks ohtlik, sest pàrast ta kindlasti ei làhe enam kunagi àra ja kui làheb, siis kòigi mu ehete ja vààrtasjadega. Kysiski raha! Jòllitas meid pingsalt ja pani yle terve vaguni segast -teda olla ròòvitud ja keegi on haiglas ja oleks vaja 3.50 eurot millegi jaoks, millest ma pàris tàpselt aru ei saanud. Ònneks ta meile làhemale ei liikunud. Rongist vàljudes vaatasin tagasi, kontrollimaks, ega kerjusnàitleja meile jàrgne. Ei tulnud. Jài jàrgmisi lihtsameelseid ootama.
Rohkem mul pole praegu TOP 10s huvitavaid tegelasi, aga kui tuleb, siis tàiendan nimekirja.
Muide eile sain teada, et Piramide metroojaama juures on ukraina pood.
Oooo barankade ja sprottide pillerkaar! Ostsin paki keefiri ja tatart.
Tàna làhen N juurde kokkama, N teeb kana kartulitega ja mina valmistan kama.
Muide restoran Novecento (900), asub tàpselt ukraina poe vastas. òhtu kulgedes oli pònev làbi restorani akna jàlgida kuidas leti taga hànginud vanurile tulid suure Opeliga jàrgi kaks tursket noormeest (no tàpselt nagu Eestis). Uksed pandi kinni, vanur auto tahaistemele ja oligi ukraina poe tòòpàev selleks korraks làbi saanud.
giovedì, maggio 08, 2008
Jalutuskàik Sulmonas
Itaalia keskosas, màgede vahel, asub pisike linn Cocullo.
Tavaline màgilinn, kui vàlja arvata Cocullo elanike huvitav komme korraldada igal aasta maikuu esimesel neljapàeval pyhale Domenicole pyhendatud yritust, mille tarbeks korjab iga mees ymbruskonna màgedest nii palju madusid kui seljas tassida jaksab. Kui òige pàev kàes, korraldatakse Cocullo peatànaval yhke rongkàik, mis on selle poolest vàga eripàrane, et pyha Domenico kuju ja rongkàigus osalevad kodanikud kannavad kaela ymber ja mòlemas kàes kimpu elusaid madusid.
Kas pole vahva pereyritus?
Tànavu langes madude rongkàik tàpselt tòòrahva pyhale, mistòttu me otsustasime Rokuga, et oleks tarvis seda vaatama minna.
Roku ema arvas, et tema ei làheks kunagi Cocullosse madude rongkàiku vaatama, sest pàrast parklas ei tea kunagi, millal mòne auto alt eksinud ja stressis madu vàlja ronib vòi - mis veel hullem – jòle elukas autosse poeb.
Kokkuvòttes ei nàinud me vihmaussigi, sest Cocullo ùritusega làks samamoodi nagu Itaalia vabariigi aastapàeva paraadiga eelmisel aastal.
Selleks ajaks, kui me Coculloni jòudsime, oli kiirteelt vàljasòit lausa kinni pandud seoses ootamatu publiku huvi ja ummikutega. Uskumatu! Ma pole enne nàinud, et kiirteelt vàljasòite sedasi kinni pannakse. Nagu hiljem selgus, et saanud Cocullole ka muid teid pidi làheneda, sest kòik vòimalikud sissepààsud olid blokeeritud.
Rooma tagasi pòòrduda oleks ka imelik olnud, niisiis sòitsime pisut edasi Sulmonasse.
Minu arvates yhes òiges Itaalia màgilinnas on palav. Ikka korralikult palav, nii et peatànaval ja keskvàljakul paistab pàike halastamatult lagipàhe.
Peatànava làhedal pargis on vòimsad kastanipuud ja mònusalt varjuline. Pargis on ka mòned ajahambast puretud skulptuurid ja kindlasti kraan, kust kogu aeg vesi vuliseb. Seal kàivad inimesed janu kustutamas, samal ajal kui nende pisikesed kòverasabalised koerad lakuvad vett, mis on kraani ùmber loigu moodustanud.
Tànavad on kàànulised ja kitsad. Tànavad nàivad kitsamad kui nad tegekult on, sest hoonetest ulatuvad vàlja erilaadsed kivist trepid, ròdud, nikerdused, lugematud lillepotid ja mòistagi kuivav pesu - reisifotograafi lòikuspidu.
Òiges Itaalia màgilinnas on palju iidseid kirikuid ja plats, kus on elegantsed marmorist trepid ning Rooma impeeriumi aegne akvedukt. Mòistagi nàeb òiges Itaalia màgilinnas pisikesi musta riietatud vanamemmesid siin-seal sahistamas. Màgilinna keskmes on baar, kus istuvad ainult mehed. Pealelòunasel ajal lebasklevad mehed vàlikohvikus ja silmitsevad varjamatu huviga kòiki mòòdujaid (no ikka nii, et pàris ebamugav hakkab). Òhtuti jàlgivad màgilinna mehed erutatult jalgpalli, mida sealsamas baaris telekast nàidatakse. Òige Itaalia màgilinnakese atmosfààr ei oleks tàiuslik, kui aeg-ajalt ei kostaks kòrvu kiirelt mòòduva vòrri pòrin, millel tavaliselt troonib miniatuurne pàevitunud nooruk, eeskujulike kòhulihaste, moekate pàikeseprillide ja valgete D&G tossudega.
Sulmona on òige Itaalia màgilinn.
Roku arvates on Sulmona nagu pisike Rooma selles mòttes, et Sulmona elanikud on juba iidsetest aegadest Roomas tòòl kàinud ja roomlasedki on juba iidsetest aegadest peale Sulmonas puhkamas kàinud.
See vòib nii olla kyll, sest Sulmona nàeb vàlja umbes nagu Rooma Trastevere linnaosa, ainult selle vahega, et iga tànav lòppeb ekstra vinge màevaatega (no ikka selline 12-punkti-vaade) ja tylikaid suveniirimyyjaid ei ole. Suveniirimyyjate asemel on Sulmonas kommipoed.
Nimelt on Sulmonas juba iidsetest aegadest peale paar pàris tàhtsat kommivabrikut. Seda vòis taibata ka sellest, et kommipoode on Sulmonas rohkem kui liikuvaid autosid.
Igas poes vòis nàha kommidest meisterdatud kunstipàraseid skulptuure ja lillekimpe. Siinkohal tahaksin ka tàpsustada, et nad ei tee seal mitte suvalisi komme, vaid on peamiselt keskendunud umbes sellistele toodetele nagu Kalevi mandel sokolaadis vòi merekivikesed. Erinevus on peamiselt selles, et kui Kalev paneb mandlite ymber kas tumedat vòi piimasokolaadi, siis Sulmona maiasmokad kasutavad kòiki inimkonna ajaloos leiutatud maitsekompositsioone. Nàiteks yhes poes maitsesin ma apelsini, pistaatsia, valge tryhvli, kohvi, kookose ja puuviljamaitselise ymbrisega mandleid. Oleks rohkem maitsnud, sest lahke myyjanna tòmbas muudkui sahtlist uusi nàidiseid vàlja, aga ei jaksanud, sest kòht oli tàis hòrgutisi, mille peame me tàiesti juhuslikult sattusime.
Nimelt Sulmonas sinna-tànna jalutades tundus, et on paras aeg midagi pòske pista. Tehtud-mòeldud - nurga taga paistiski mingi restoran. Jalutame làhemale. Tagasihoidlik uks, lillepotid ja silt “Ristorante Gino”. Kàsi oli juba ukse kàepidemel, kui panin tàhele kirevaid kleepekaid, mis viitasid sellele, et restorani on 2007 ja 2008 aastal Michelini toidusnoobide poolt premeeritud. Ka Gambero Rosso restoranikriitikud on Ginole heldelt kiitust ja tàrne jaganud, nagu kleepekate pealt nàha vòis. Tòmbasin tuka sirgu ja pyhkisin teksadelt tolmukùbemed, et snoobluse templisse vààrikalt siseneda.
Tegelikult oli ristorante Gino mòòdukalt kodune koht, kus toit ja teenindus olid igati Michelini ja Gambero Rosso tasemel.
Alustuseks tahaksin jagada kiidusònu saiale, mis kohe lauale toodi. See oli vàga hea sai, aga tàpsemalt ma enam ei màleta, sest meil olid kòhud tyhjad ja saiataldrik sai imetabaselt kàhku tyhjaks.
Igatahes oli see sai ahjusoe ning seal sees oli riivitud porgandit ja rosmariini.
Eelroaks valisin kalkuni-carpaccio, maitsestatud mee, apelsini, rosinate ja piiniaseemnetega ning paigutatud maitsekalt balsamààdikaga piserdatud salatilehtedele. Oh, milline maitsete symfoonia!
Roku vòttis kohalike salaamide ja sinkide valiku. Mòistagi maitsesin ma kòik tema salaamid ja singid àra ning pean tunnistama, et isegi Itaalias satub ààrmiselt harva NII maitsvate salaamide peale.
Eriline yllataja oli juurviljadega kypsetatud talleliha, mis maksis – hoidke nyyd toolist kinni – kymme eurot. Mòtlesin, et mida Eestis tànapàeval 10 euro eest saaks. Kiievi kotleti ja friikartulid mònes Pàrnu pubis? No kui keegi minu arvamust kysiks millise roa peale 10 eurot kulutada, siis ma hààletaksin iga kell selle Sulmona talleprae poolt.
See oli pàris hea tallepraad.
Ma arvan, et mu elu parim.
Vabandage mind, pean lòpetama. Kòht làks tyhjaks.
Tavaline màgilinn, kui vàlja arvata Cocullo elanike huvitav komme korraldada igal aasta maikuu esimesel neljapàeval pyhale Domenicole pyhendatud yritust, mille tarbeks korjab iga mees ymbruskonna màgedest nii palju madusid kui seljas tassida jaksab. Kui òige pàev kàes, korraldatakse Cocullo peatànaval yhke rongkàik, mis on selle poolest vàga eripàrane, et pyha Domenico kuju ja rongkàigus osalevad kodanikud kannavad kaela ymber ja mòlemas kàes kimpu elusaid madusid.
Kas pole vahva pereyritus?
Tànavu langes madude rongkàik tàpselt tòòrahva pyhale, mistòttu me otsustasime Rokuga, et oleks tarvis seda vaatama minna.
Roku ema arvas, et tema ei làheks kunagi Cocullosse madude rongkàiku vaatama, sest pàrast parklas ei tea kunagi, millal mòne auto alt eksinud ja stressis madu vàlja ronib vòi - mis veel hullem – jòle elukas autosse poeb.
Kokkuvòttes ei nàinud me vihmaussigi, sest Cocullo ùritusega làks samamoodi nagu Itaalia vabariigi aastapàeva paraadiga eelmisel aastal.
Selleks ajaks, kui me Coculloni jòudsime, oli kiirteelt vàljasòit lausa kinni pandud seoses ootamatu publiku huvi ja ummikutega. Uskumatu! Ma pole enne nàinud, et kiirteelt vàljasòite sedasi kinni pannakse. Nagu hiljem selgus, et saanud Cocullole ka muid teid pidi làheneda, sest kòik vòimalikud sissepààsud olid blokeeritud.
Rooma tagasi pòòrduda oleks ka imelik olnud, niisiis sòitsime pisut edasi Sulmonasse.
Minu arvates yhes òiges Itaalia màgilinnas on palav. Ikka korralikult palav, nii et peatànaval ja keskvàljakul paistab pàike halastamatult lagipàhe.
Peatànava làhedal pargis on vòimsad kastanipuud ja mònusalt varjuline. Pargis on ka mòned ajahambast puretud skulptuurid ja kindlasti kraan, kust kogu aeg vesi vuliseb. Seal kàivad inimesed janu kustutamas, samal ajal kui nende pisikesed kòverasabalised koerad lakuvad vett, mis on kraani ùmber loigu moodustanud.
Tànavad on kàànulised ja kitsad. Tànavad nàivad kitsamad kui nad tegekult on, sest hoonetest ulatuvad vàlja erilaadsed kivist trepid, ròdud, nikerdused, lugematud lillepotid ja mòistagi kuivav pesu - reisifotograafi lòikuspidu.
Òiges Itaalia màgilinnas on palju iidseid kirikuid ja plats, kus on elegantsed marmorist trepid ning Rooma impeeriumi aegne akvedukt. Mòistagi nàeb òiges Itaalia màgilinnas pisikesi musta riietatud vanamemmesid siin-seal sahistamas. Màgilinna keskmes on baar, kus istuvad ainult mehed. Pealelòunasel ajal lebasklevad mehed vàlikohvikus ja silmitsevad varjamatu huviga kòiki mòòdujaid (no ikka nii, et pàris ebamugav hakkab). Òhtuti jàlgivad màgilinna mehed erutatult jalgpalli, mida sealsamas baaris telekast nàidatakse. Òige Itaalia màgilinnakese atmosfààr ei oleks tàiuslik, kui aeg-ajalt ei kostaks kòrvu kiirelt mòòduva vòrri pòrin, millel tavaliselt troonib miniatuurne pàevitunud nooruk, eeskujulike kòhulihaste, moekate pàikeseprillide ja valgete D&G tossudega.
Sulmona on òige Itaalia màgilinn.
Roku arvates on Sulmona nagu pisike Rooma selles mòttes, et Sulmona elanikud on juba iidsetest aegadest Roomas tòòl kàinud ja roomlasedki on juba iidsetest aegadest peale Sulmonas puhkamas kàinud.
See vòib nii olla kyll, sest Sulmona nàeb vàlja umbes nagu Rooma Trastevere linnaosa, ainult selle vahega, et iga tànav lòppeb ekstra vinge màevaatega (no ikka selline 12-punkti-vaade) ja tylikaid suveniirimyyjaid ei ole. Suveniirimyyjate asemel on Sulmonas kommipoed.
Nimelt on Sulmonas juba iidsetest aegadest peale paar pàris tàhtsat kommivabrikut. Seda vòis taibata ka sellest, et kommipoode on Sulmonas rohkem kui liikuvaid autosid.
Igas poes vòis nàha kommidest meisterdatud kunstipàraseid skulptuure ja lillekimpe. Siinkohal tahaksin ka tàpsustada, et nad ei tee seal mitte suvalisi komme, vaid on peamiselt keskendunud umbes sellistele toodetele nagu Kalevi mandel sokolaadis vòi merekivikesed. Erinevus on peamiselt selles, et kui Kalev paneb mandlite ymber kas tumedat vòi piimasokolaadi, siis Sulmona maiasmokad kasutavad kòiki inimkonna ajaloos leiutatud maitsekompositsioone. Nàiteks yhes poes maitsesin ma apelsini, pistaatsia, valge tryhvli, kohvi, kookose ja puuviljamaitselise ymbrisega mandleid. Oleks rohkem maitsnud, sest lahke myyjanna tòmbas muudkui sahtlist uusi nàidiseid vàlja, aga ei jaksanud, sest kòht oli tàis hòrgutisi, mille peame me tàiesti juhuslikult sattusime.
Nimelt Sulmonas sinna-tànna jalutades tundus, et on paras aeg midagi pòske pista. Tehtud-mòeldud - nurga taga paistiski mingi restoran. Jalutame làhemale. Tagasihoidlik uks, lillepotid ja silt “Ristorante Gino”. Kàsi oli juba ukse kàepidemel, kui panin tàhele kirevaid kleepekaid, mis viitasid sellele, et restorani on 2007 ja 2008 aastal Michelini toidusnoobide poolt premeeritud. Ka Gambero Rosso restoranikriitikud on Ginole heldelt kiitust ja tàrne jaganud, nagu kleepekate pealt nàha vòis. Tòmbasin tuka sirgu ja pyhkisin teksadelt tolmukùbemed, et snoobluse templisse vààrikalt siseneda.
Tegelikult oli ristorante Gino mòòdukalt kodune koht, kus toit ja teenindus olid igati Michelini ja Gambero Rosso tasemel.
Alustuseks tahaksin jagada kiidusònu saiale, mis kohe lauale toodi. See oli vàga hea sai, aga tàpsemalt ma enam ei màleta, sest meil olid kòhud tyhjad ja saiataldrik sai imetabaselt kàhku tyhjaks.
Igatahes oli see sai ahjusoe ning seal sees oli riivitud porgandit ja rosmariini.
Eelroaks valisin kalkuni-carpaccio, maitsestatud mee, apelsini, rosinate ja piiniaseemnetega ning paigutatud maitsekalt balsamààdikaga piserdatud salatilehtedele. Oh, milline maitsete symfoonia!
Roku vòttis kohalike salaamide ja sinkide valiku. Mòistagi maitsesin ma kòik tema salaamid ja singid àra ning pean tunnistama, et isegi Itaalias satub ààrmiselt harva NII maitsvate salaamide peale.
Eriline yllataja oli juurviljadega kypsetatud talleliha, mis maksis – hoidke nyyd toolist kinni – kymme eurot. Mòtlesin, et mida Eestis tànapàeval 10 euro eest saaks. Kiievi kotleti ja friikartulid mònes Pàrnu pubis? No kui keegi minu arvamust kysiks millise roa peale 10 eurot kulutada, siis ma hààletaksin iga kell selle Sulmona talleprae poolt.
See oli pàris hea tallepraad.
Ma arvan, et mu elu parim.
Vabandage mind, pean lòpetama. Kòht làks tyhjaks.
giovedì, aprile 24, 2008
ameeriklane roomas
Ykspàev K ja Mga Trasteveres jalutades avastasin tàiesti ràndom poest - kuhu làksin tegelikult yhte kaablit ostma - Itaalia filmiklassika varamusse kuuluva „Un Americano a Roma“.
’Un Americano a Roma on mind juba tykk aega mòòduka uudishimuga tàitnud.
Peamiselt seoses selle fotoga, mida igalpool turistilòksudes myyakse. Olen tihti mòtisklenud, mida see foto itaallaste jaoks tàhendab. Mina nàgin pildil mingit kasvatamatut tegelast vakstuga kaetud kòògilaua ààres, kes on kahvli ymber taldrikutàie spagette keeranud ja neid korraga suhu yritab lykata.
Yhesònaga, eile tekkis pisut vaba aega ja vòtsin 1954-ndast aastast pàrineva legendaarse linateose ette.
Filmi sisu on suhteliselt.. khm... kergekaaluline. Loo keskmes on Trasteveres elav tàisealine mees. Ei saa mainimata jàtta, et itaallasele omaselt elab ta vanematega koos ja tòòl ei kài. No ja siis on ta uskumatus vaimustuses kòigest ameerikalikust ja yritab hàsti ameeriklane olla ja loomulikult on see kòik vàga koomiline ja pidevalt tekib mingeid arusaamatusi kodanike vahel ja lòpuks ta ikkagi ei saa Ameerikasse sòidetud. Ja muidugi on selles filmis blond anglosaksi naine. Mulle tundub, et kòigis Itaalia filmides, mis toodeti vahemikus 1950-1960, pidi mingi blond anglosaksi naine olema. Vòtkem nàiteks ’La Dolce Vita’, ’Vacanze Romane’, ’Totò, Peppino e.. la malafemmina’. Ma arvan, et see on kuidagi nagu ajastu symbol. Umbes nagu tànapàeval peab igas normaalses Hollywoodi filmis olema neegerpolitseinik. Kui ikka neegerpolitseinikku vòtta pole, siis film tòòse ei làhe. Neegerpolitseiniku puudumist aitab kompenseerida ainult see, kui homoseksuaalne peresòber stsenaariumisse sisse kirjutada.
Aga tulgem tagasi filmi juurde.
Kui ’Un Americano a Roma’ sisuline pool on vòrdlemisi kergekaaluline, siis Alberto Sordi on minu meelest tòeline Itaalia kino esikahur. Ma olen nyyd Alberto fànn. Postuumselt, sest ta on juba ammu surnud. Esiteks ta nàitleb vàga hàsti. Tavaliselt mind hàirib 50ndate aastate filmide konarlik tehniline teostus, aga nyyd olen mòistnud, et kui nàitleja on hea, siis pole eriefektide viimistlemisel erilist mòtet tegelikult.
Ka see, kuidas Alberto puhtas Rooma dialektis rààgib, oli minu arvates ààrmiselt paeluv. Tegelikult ma alguses arvasin, et ta rààgib niiviisi sellepàrast, et see kàib rolli juurde. Tàna aga lugesin Wikipediast, et Rooma dialekt olnud Alberto kyljes kinni nagu takjas. Asi oli koguni nii hull, et Alberto visati Milaano teatrikoolist vàlja oma Rooma dialekti pàrast.
Ah et see foto? Stseen on pòhimòtteliselt selline, et peategelane Nando (Alberto), jòuab òhtul koju ja mòistagi on hoolitsev ema talle kòòki laua peale spagetid valmis pannud. Alberto meelest pole spagett mingi òige ameerika toit ja hakkab ràmpstoitu vohmima, alguses kiidab takkka et ’roba sana e sostanziosa’ (tervislik ja tugev kraam), pàrast aga kommenteerib, et ’che sozzeria’ (hissand mis ràmpstoit) no ja seejàrel teatab spagetitaldrikule:“m’hai provocato e ora ti mangio!’ (ise sa mind provotseerisid ja nyyd ma sòòn su àra).
No nyyd siis teate, kui teile kuskil suveniiriputkas spagette vohmiva Albertoga kylmkapimagnetit pakutakse.
’Un Americano a Roma on mind juba tykk aega mòòduka uudishimuga tàitnud.
Peamiselt seoses selle fotoga, mida igalpool turistilòksudes myyakse. Olen tihti mòtisklenud, mida see foto itaallaste jaoks tàhendab. Mina nàgin pildil mingit kasvatamatut tegelast vakstuga kaetud kòògilaua ààres, kes on kahvli ymber taldrikutàie spagette keeranud ja neid korraga suhu yritab lykata.
Yhesònaga, eile tekkis pisut vaba aega ja vòtsin 1954-ndast aastast pàrineva legendaarse linateose ette.
Filmi sisu on suhteliselt.. khm... kergekaaluline. Loo keskmes on Trasteveres elav tàisealine mees. Ei saa mainimata jàtta, et itaallasele omaselt elab ta vanematega koos ja tòòl ei kài. No ja siis on ta uskumatus vaimustuses kòigest ameerikalikust ja yritab hàsti ameeriklane olla ja loomulikult on see kòik vàga koomiline ja pidevalt tekib mingeid arusaamatusi kodanike vahel ja lòpuks ta ikkagi ei saa Ameerikasse sòidetud. Ja muidugi on selles filmis blond anglosaksi naine. Mulle tundub, et kòigis Itaalia filmides, mis toodeti vahemikus 1950-1960, pidi mingi blond anglosaksi naine olema. Vòtkem nàiteks ’La Dolce Vita’, ’Vacanze Romane’, ’Totò, Peppino e.. la malafemmina’. Ma arvan, et see on kuidagi nagu ajastu symbol. Umbes nagu tànapàeval peab igas normaalses Hollywoodi filmis olema neegerpolitseinik. Kui ikka neegerpolitseinikku vòtta pole, siis film tòòse ei làhe. Neegerpolitseiniku puudumist aitab kompenseerida ainult see, kui homoseksuaalne peresòber stsenaariumisse sisse kirjutada.
Aga tulgem tagasi filmi juurde.
Kui ’Un Americano a Roma’ sisuline pool on vòrdlemisi kergekaaluline, siis Alberto Sordi on minu meelest tòeline Itaalia kino esikahur. Ma olen nyyd Alberto fànn. Postuumselt, sest ta on juba ammu surnud. Esiteks ta nàitleb vàga hàsti. Tavaliselt mind hàirib 50ndate aastate filmide konarlik tehniline teostus, aga nyyd olen mòistnud, et kui nàitleja on hea, siis pole eriefektide viimistlemisel erilist mòtet tegelikult.
Ka see, kuidas Alberto puhtas Rooma dialektis rààgib, oli minu arvates ààrmiselt paeluv. Tegelikult ma alguses arvasin, et ta rààgib niiviisi sellepàrast, et see kàib rolli juurde. Tàna aga lugesin Wikipediast, et Rooma dialekt olnud Alberto kyljes kinni nagu takjas. Asi oli koguni nii hull, et Alberto visati Milaano teatrikoolist vàlja oma Rooma dialekti pàrast.
Ah et see foto? Stseen on pòhimòtteliselt selline, et peategelane Nando (Alberto), jòuab òhtul koju ja mòistagi on hoolitsev ema talle kòòki laua peale spagetid valmis pannud. Alberto meelest pole spagett mingi òige ameerika toit ja hakkab ràmpstoitu vohmima, alguses kiidab takkka et ’roba sana e sostanziosa’ (tervislik ja tugev kraam), pàrast aga kommenteerib, et ’che sozzeria’ (hissand mis ràmpstoit) no ja seejàrel teatab spagetitaldrikule:“m’hai provocato e ora ti mangio!’ (ise sa mind provotseerisid ja nyyd ma sòòn su àra).
No nyyd siis teate, kui teile kuskil suveniiriputkas spagette vohmiva Albertoga kylmkapimagnetit pakutakse.
martedì, aprile 22, 2008
kolmapàeva puhul
Pòhiline hea uudis on see, et projekt hakkab làbi saama.
Siiamaani oli kas ilgelt kiire vòi ilge vàsimus, aga nyyd saatsin oma protsessianalyysi kliendile àra ja elu on lill.
Ei teagi enam òieti, mida nyyd vaba ajaga peale hakata.
Ajaviiteks vastasin rahulolu-uuringule. Human Remains ongi juba iga pàev meeldetuletusi saatnud. Teine, kes mulle iga pàev kirjutab, on System Administrator ja teatab, et mu postkast on yle limiidi.
Rahulolu-uuringusse kirjutasin, et inimesi peaks hindama nende tegelike saavutuste eest, mitte aga selle pòhjal, palju nad tagumiktunde teevad. Tòin veel halastamatuilt nàiteid sellest, kuidas meie organisatsioonikultuur toetab vàhemalt òhtul kella 9ni kontoris hàngimist ka siis kui midagi teha pole. Mòistagi pidasin vajalikuks ka òiendada iga kord kui asjakohane kysimus tuli, et work-life balance on maksimaalselt pekkis.
Seejàrel uuendasin exceli tabelit, kus ma oma tòòtundide ja tehtud tòò kohta arvestust pean. Seda tabelit on mul vaja pidada sellisteks puhkudeks, kui projektijuht kysib, et miks ma kaks kuud tagasi neljapàeva òhtul kolm ja pool yletundi raporteerisin. Keskmine tòòpàeva pikkus tuli 11,02 tundi. Rekord oli eelmise aasta juulis, kui keskmine tòòpàeva pikkus oli 12,5 tundi. Mòtlesin, et teeks nalja pàrast mingi tulpdiagrammi, aga ei viitsinud.
Siis tuli meelde, et pole blogidega ammu tegelenud.
Kommentaarijad arvavad jàrjekindlalt, et vòiksin raamatu kirjutada vòi naisteajakirjadesse artikleid produtseerima hakata.
No ma vòiksin kyll oma praeguse tòò mingi naisteajakirja tsiki ameti vastu vahetada.
Hiljuti tòi E mulle kylakostiks Stiili, mille vahel oli mingi vihik, kus nàidati, kuidas nàitlejad, ajakirjanikud ja keegi hansapanga jurist erinevaid iluhooldusi proovisid.
Jah, selle tòò ma vòiks vòtta kyll – prooviks tasuta igasuguseid hooldusi, mille eest ma kunagi maksta ei viitsiks, pàrast kirjutaks kokku kahelauselise kommentaari. Vihikukese eeskujul kopeeriks kolmveerand kommentaari tootetutvustusest maha.
Kui hea tempoga panna, jòuaksin iga kuu mitme vihiku jagu hooldusi làbi teha.
Yldsegi, kui juba iluprotseduuridest juttu tuli, tahaksin òiendada, et ma olen Roomas 5 korda nàopuhastust proovinud, iga kord on mingi horror olnud ja iga jàrgmine kord on hullem kui eelmine.
Viimati nàiteks mààrati mulle mingi Praktikant, kes polnud vist enne elusale inimesele nàohooldust teinud.
Alustuseks lappas neiu mòtlikult erinevaid kasutusjuhendeid. Mòtlesin, et kas peaks kohe ytlema, et vahest tulen mòni teine kord tagasi, kui tal nàohoolduse loengus àra on kàinud, aga siis otsustasin, et parem jàlgin, kuidas yks korralik roomlanna tàbarast olukorrast vàljub.
Olen juba varemgi tàhele pannud, et siin Roomas on klienditeenindajatel kombeks pyyda klienti igal moel yle kavaldada. Vahel kui juhtub, et klienditeenindaja òiget vastust ei tea vòi kliendi soovitud toodet pole saadaval, siis hakatakse hoogsalt vassima, alternatiivseid variante peale suruma (et midagigi maha myya) ja jutuvada pritsima. No ma ei tea miks. Ilmselt loodavad sellele, et kui endast enesekindel mulje jàtta, siis hoopis klient tunneb end lollina ega esita rohkem tàpsustavaid kysimusi. Tahaks teada, mida itaallased sellest arvavad. Minus kui tasase loomuga pòhjamaises naises selline agressiivne làhenemine kyll lojaalsust ei kasvata.
Yhesònaga pàrast mòningast konspektides sahistamist ja mòttepause tyhjendas Praktikant mulle mingi ampulli otsaette.
Haa, sisse kukkusid!
Tàpsustasin, et kui màlu mind ei peta, siis kysisin ma nàopuhastust ja et selgitage palun, kust see ampull nyyd jàrsku tuli.
Nojah, seda oleks pidanud juba ette teadma - tytarlaps pààstis valla roomlannadele omase katkematu jutuvada, millele on vòimalik vahele segada ainult hààlt tòstes ja omalt poolt katkematu jutuvada valla pààstes.
Jutuvada point oli selles, et neid ampulle on mulle hàdasti tarvis – vaadake ometigi sinjoriina, kuidas teie nahk januneb niisutuse jàrele. Yldsegi nàonahad on kòik erinevad ja kust teie teate, mida teil vaja on ja et àrgu te yritage siin professionaalidest targem olla.
Sama track kordus niikaua, kuni tòstsin omalt poolt hààlt ja teatasin, et olen alates teismeliseeast iga kuu kosmeetiku juures kàinud ja julgen end nàohoolduste suhtes vòrdlemisi kogenuks pidada ja yldsegi tahan nàopuhastust, mitte erihooldust ja et ma ei kavatse nende ampullide eest maksta, sest ma pole neid kysinud.
Selle peale tabas mind jàrjekordne jutuvadavaling. Volyymi oli rohkem, aga sònum oli sama. Juhtisin tàhelepanu, et kysimus pole selles, mida mu nàgu vajab vòi ei vaja, vaid et ma kysisin nàopuhastust ja ei ole nòus, et mulle tehakse siin mingeid erihooldusi ilma minuga kokku leppimata.
Ooo eesli kannatus! Ikka sama jutuvadin!
Nyyd lendas avariipaigale keegi vanem proua - ilmselt salongi omanik - ja uuris, et mis on juhtunud.
Selgitasin, et tahan saada nàopuhastust, aga mulle tehakse siin erihooldust, mida ma ei kysinud ja et kindel oleks, teatasin, et ma ei kavatse maksta siin igasuguste hoolduste eest, mida ma pole tellinud.
Tòele au andes oli pàris raske end kehestada, sest esiteks lebasin ma poolpaljalt teki all nagu mingi fakken muumia ja samal ajal kui ma rààksin, lasi lavatsi kohal kòrguv Praktikant oma jutuvadal kòlada. No ausòna - justkui poliitkahuumorisaade Porta a Porta, kus igas saates jòuab vàltimatult kàtte see hetk, kui kòik stuudiosviibiad korraga rààgivad ja Bruno Vespa seisab nende vahel ja ringutab kàsi ja tànitab 'per favore! per favore!'.
Mòistagi liitus salongiomanik Praktikandi jutuvadaga, et vot nàopuhastus jah, aga teil, sinjoriina, on nii òrn nahk ja pole mingit puhastust vaja ja nàonahad on kòik erinevad ja kust teie endjuuserist klient teate, mis hooldust teil vaja on ja las ikka profesionaal vòtab siin otsuseid vastu.
Nyyd aitas! Hakkasin nihelema ja kòvasti kinnitopitud teki alt vàlja pugema, et minema kòndida, kui korraga muutis proua meelt ja palus oodata. Professionaalid tòmbusid mingi ukse taha. Praktikant enam tagasi ei tulnud. Naases ainult proua, kes tegi vaikides mulle mu kysitud nàopuhastuse àra. Pean ytlema, et karistuseks selle eest, et ma hoogsalt enda òiguste eest seisin, sain vòrdlemisi pealiskaudse nàopuhastuse osaliseks.
Ilmselt oleks pidanud ikkagi àra minema.
Siiamaani oli kas ilgelt kiire vòi ilge vàsimus, aga nyyd saatsin oma protsessianalyysi kliendile àra ja elu on lill.
Ei teagi enam òieti, mida nyyd vaba ajaga peale hakata.
Ajaviiteks vastasin rahulolu-uuringule. Human Remains ongi juba iga pàev meeldetuletusi saatnud. Teine, kes mulle iga pàev kirjutab, on System Administrator ja teatab, et mu postkast on yle limiidi.
Rahulolu-uuringusse kirjutasin, et inimesi peaks hindama nende tegelike saavutuste eest, mitte aga selle pòhjal, palju nad tagumiktunde teevad. Tòin veel halastamatuilt nàiteid sellest, kuidas meie organisatsioonikultuur toetab vàhemalt òhtul kella 9ni kontoris hàngimist ka siis kui midagi teha pole. Mòistagi pidasin vajalikuks ka òiendada iga kord kui asjakohane kysimus tuli, et work-life balance on maksimaalselt pekkis.
Seejàrel uuendasin exceli tabelit, kus ma oma tòòtundide ja tehtud tòò kohta arvestust pean. Seda tabelit on mul vaja pidada sellisteks puhkudeks, kui projektijuht kysib, et miks ma kaks kuud tagasi neljapàeva òhtul kolm ja pool yletundi raporteerisin. Keskmine tòòpàeva pikkus tuli 11,02 tundi. Rekord oli eelmise aasta juulis, kui keskmine tòòpàeva pikkus oli 12,5 tundi. Mòtlesin, et teeks nalja pàrast mingi tulpdiagrammi, aga ei viitsinud.
Siis tuli meelde, et pole blogidega ammu tegelenud.
Kommentaarijad arvavad jàrjekindlalt, et vòiksin raamatu kirjutada vòi naisteajakirjadesse artikleid produtseerima hakata.
No ma vòiksin kyll oma praeguse tòò mingi naisteajakirja tsiki ameti vastu vahetada.
Hiljuti tòi E mulle kylakostiks Stiili, mille vahel oli mingi vihik, kus nàidati, kuidas nàitlejad, ajakirjanikud ja keegi hansapanga jurist erinevaid iluhooldusi proovisid.
Jah, selle tòò ma vòiks vòtta kyll – prooviks tasuta igasuguseid hooldusi, mille eest ma kunagi maksta ei viitsiks, pàrast kirjutaks kokku kahelauselise kommentaari. Vihikukese eeskujul kopeeriks kolmveerand kommentaari tootetutvustusest maha.
Kui hea tempoga panna, jòuaksin iga kuu mitme vihiku jagu hooldusi làbi teha.
Yldsegi, kui juba iluprotseduuridest juttu tuli, tahaksin òiendada, et ma olen Roomas 5 korda nàopuhastust proovinud, iga kord on mingi horror olnud ja iga jàrgmine kord on hullem kui eelmine.
Viimati nàiteks mààrati mulle mingi Praktikant, kes polnud vist enne elusale inimesele nàohooldust teinud.
Alustuseks lappas neiu mòtlikult erinevaid kasutusjuhendeid. Mòtlesin, et kas peaks kohe ytlema, et vahest tulen mòni teine kord tagasi, kui tal nàohoolduse loengus àra on kàinud, aga siis otsustasin, et parem jàlgin, kuidas yks korralik roomlanna tàbarast olukorrast vàljub.
Olen juba varemgi tàhele pannud, et siin Roomas on klienditeenindajatel kombeks pyyda klienti igal moel yle kavaldada. Vahel kui juhtub, et klienditeenindaja òiget vastust ei tea vòi kliendi soovitud toodet pole saadaval, siis hakatakse hoogsalt vassima, alternatiivseid variante peale suruma (et midagigi maha myya) ja jutuvada pritsima. No ma ei tea miks. Ilmselt loodavad sellele, et kui endast enesekindel mulje jàtta, siis hoopis klient tunneb end lollina ega esita rohkem tàpsustavaid kysimusi. Tahaks teada, mida itaallased sellest arvavad. Minus kui tasase loomuga pòhjamaises naises selline agressiivne làhenemine kyll lojaalsust ei kasvata.
Yhesònaga pàrast mòningast konspektides sahistamist ja mòttepause tyhjendas Praktikant mulle mingi ampulli otsaette.
Haa, sisse kukkusid!
Tàpsustasin, et kui màlu mind ei peta, siis kysisin ma nàopuhastust ja et selgitage palun, kust see ampull nyyd jàrsku tuli.
Nojah, seda oleks pidanud juba ette teadma - tytarlaps pààstis valla roomlannadele omase katkematu jutuvada, millele on vòimalik vahele segada ainult hààlt tòstes ja omalt poolt katkematu jutuvada valla pààstes.
Jutuvada point oli selles, et neid ampulle on mulle hàdasti tarvis – vaadake ometigi sinjoriina, kuidas teie nahk januneb niisutuse jàrele. Yldsegi nàonahad on kòik erinevad ja kust teie teate, mida teil vaja on ja et àrgu te yritage siin professionaalidest targem olla.
Sama track kordus niikaua, kuni tòstsin omalt poolt hààlt ja teatasin, et olen alates teismeliseeast iga kuu kosmeetiku juures kàinud ja julgen end nàohoolduste suhtes vòrdlemisi kogenuks pidada ja yldsegi tahan nàopuhastust, mitte erihooldust ja et ma ei kavatse nende ampullide eest maksta, sest ma pole neid kysinud.
Selle peale tabas mind jàrjekordne jutuvadavaling. Volyymi oli rohkem, aga sònum oli sama. Juhtisin tàhelepanu, et kysimus pole selles, mida mu nàgu vajab vòi ei vaja, vaid et ma kysisin nàopuhastust ja ei ole nòus, et mulle tehakse siin mingeid erihooldusi ilma minuga kokku leppimata.
Ooo eesli kannatus! Ikka sama jutuvadin!
Nyyd lendas avariipaigale keegi vanem proua - ilmselt salongi omanik - ja uuris, et mis on juhtunud.
Selgitasin, et tahan saada nàopuhastust, aga mulle tehakse siin erihooldust, mida ma ei kysinud ja et kindel oleks, teatasin, et ma ei kavatse maksta siin igasuguste hoolduste eest, mida ma pole tellinud.
Tòele au andes oli pàris raske end kehestada, sest esiteks lebasin ma poolpaljalt teki all nagu mingi fakken muumia ja samal ajal kui ma rààksin, lasi lavatsi kohal kòrguv Praktikant oma jutuvadal kòlada. No ausòna - justkui poliitkahuumorisaade Porta a Porta, kus igas saates jòuab vàltimatult kàtte see hetk, kui kòik stuudiosviibiad korraga rààgivad ja Bruno Vespa seisab nende vahel ja ringutab kàsi ja tànitab 'per favore! per favore!'.
Mòistagi liitus salongiomanik Praktikandi jutuvadaga, et vot nàopuhastus jah, aga teil, sinjoriina, on nii òrn nahk ja pole mingit puhastust vaja ja nàonahad on kòik erinevad ja kust teie endjuuserist klient teate, mis hooldust teil vaja on ja las ikka profesionaal vòtab siin otsuseid vastu.
Nyyd aitas! Hakkasin nihelema ja kòvasti kinnitopitud teki alt vàlja pugema, et minema kòndida, kui korraga muutis proua meelt ja palus oodata. Professionaalid tòmbusid mingi ukse taha. Praktikant enam tagasi ei tulnud. Naases ainult proua, kes tegi vaikides mulle mu kysitud nàopuhastuse àra. Pean ytlema, et karistuseks selle eest, et ma hoogsalt enda òiguste eest seisin, sain vòrdlemisi pealiskaudse nàopuhastuse osaliseks.
Ilmselt oleks pidanud ikkagi àra minema.
vàike suur itaalia
Vahepeal kàis mul korralikut pea ringi! Ma ole enne Itaalias nii palju eestlasi kohanud, kui yle-eelmisel nàdalavahetusel!
Reedese pàeva sàravaimad tàhed olid nàiteks E1 ja K1. Kusjuures K1 elab praktiliselt kòrvalmajas! Ja me kàime samal turul kòògivilju ostmas!
Pyhapàeval selgus, et O oli Rooma tulnud ja tema kàevangust leidsin K2. K2 elab minust paari metroopeatuse kaugusel!
Noh ja siis avastasin yhest kommentaarist E2, kes elab Pescaras. Peangi talle nyyd kirjutama hakkama.
Roku ohkas, et ta hakkab mu sòpru vihkama, sest mul pole enam yldse tema jaoks aega.
Muide, kui juba Rokust juttu tuli, tahaksin avalikult kiita tema hàstiarenenud huumorimeelt, mida ma vàga imetlen ja heaks kiidan, aga millest enamus inimesi aru ei saa.
Nàiteks hiljuti, kui viibisime moodsas Rooma diskoteegis The Place, làhenes talle tytarlaps, kes pakkus lahkelt tasuta sigarette. Selle peale ajas Roku silmad punni ja pòristas bassihààlel:”EEMALE MINUST, KURJUSE TEENER!”. Tytarlaps olla esialgu ehmatusest kivikujuks muundunud, seejàrel solvunult pobisenud:”No ma tean kyll, et suitsetamine on kahjulik” ja minema vuhisenud.
Pyhapàeval aga sòitsime E1 ja Rokuga kodu poole. Roku oli roolis ja meie E1ga rààkisime tasasel hààlel oma jutte. Teate kyll, nagu eestlastele kombeks. Korraga pààstis Roku valla lyhikese, aga selle eest valju ròògatuse. Oi kus ehmatas! Roku polnud seda leivanumbrit kaua aega teinud ja olingi juba unustanud, kui hàsti see vereringele mòjub.
Reedese pàeva sàravaimad tàhed olid nàiteks E1 ja K1. Kusjuures K1 elab praktiliselt kòrvalmajas! Ja me kàime samal turul kòògivilju ostmas!
Pyhapàeval selgus, et O oli Rooma tulnud ja tema kàevangust leidsin K2. K2 elab minust paari metroopeatuse kaugusel!
Noh ja siis avastasin yhest kommentaarist E2, kes elab Pescaras. Peangi talle nyyd kirjutama hakkama.
Roku ohkas, et ta hakkab mu sòpru vihkama, sest mul pole enam yldse tema jaoks aega.
Muide, kui juba Rokust juttu tuli, tahaksin avalikult kiita tema hàstiarenenud huumorimeelt, mida ma vàga imetlen ja heaks kiidan, aga millest enamus inimesi aru ei saa.
Nàiteks hiljuti, kui viibisime moodsas Rooma diskoteegis The Place, làhenes talle tytarlaps, kes pakkus lahkelt tasuta sigarette. Selle peale ajas Roku silmad punni ja pòristas bassihààlel:”EEMALE MINUST, KURJUSE TEENER!”. Tytarlaps olla esialgu ehmatusest kivikujuks muundunud, seejàrel solvunult pobisenud:”No ma tean kyll, et suitsetamine on kahjulik” ja minema vuhisenud.
Pyhapàeval aga sòitsime E1 ja Rokuga kodu poole. Roku oli roolis ja meie E1ga rààkisime tasasel hààlel oma jutte. Teate kyll, nagu eestlastele kombeks. Korraga pààstis Roku valla lyhikese, aga selle eest valju ròògatuse. Oi kus ehmatas! Roku polnud seda leivanumbrit kaua aega teinud ja olingi juba unustanud, kui hàsti see vereringele mòjub.
venerdì, aprile 11, 2008
imelistest avastustest
Pole òieti paari aastatki mòòdunud ajast, mil ma irooniliselt muigasin stereotyypsete tegelaste yle, kes on muidu tàiesti harilikud inimesed, aga nii kui Itaaliasse kolivad, avastavad enda sisemise kòògisnoobi ja veinisnoobi ja maitsetaimede snoobi ja vàhe sellest - asuvad mòòdutundetult toidust kirjutama.
Jah, vahel saatus irvitab otse nàkku.
Nimelt hiljuti kirjutasin ise vabatahtlikult kòògisnoobide portaalile Toidutare artikli oma imelistest avastustest Itaalia kòògi vallas.
Kokanduse vallast on muidki uudiseid.
Nàiteks eile installeeriti meie moodsasse pessa kòògimòòbel, nii et on oodata tòsisemaid kulinaarseid eksperimente. Ei vàlista, et hakkan varsti imeliste itaalia retseptidega kòiki tyytama, kellel kiired jalad ei vòimalda òigel ajal pògeneda.
Jah, vahel saatus irvitab otse nàkku.
Nimelt hiljuti kirjutasin ise vabatahtlikult kòògisnoobide portaalile Toidutare artikli oma imelistest avastustest Itaalia kòògi vallas.
Kokanduse vallast on muidki uudiseid.
Nàiteks eile installeeriti meie moodsasse pessa kòògimòòbel, nii et on oodata tòsisemaid kulinaarseid eksperimente. Ei vàlista, et hakkan varsti imeliste itaalia retseptidega kòiki tyytama, kellel kiired jalad ei vòimalda òigel ajal pògeneda.
lunedì, marzo 31, 2008
observation of the day
Tàna tegin imelise avastuse.
Mehed - eriti eksmehed - on nagu impressionistlikud maalid, mida tuleb distantsilt vaadata, et aru saada, millega òigupoolest tegemist on.
Mehed - eriti eksmehed - on nagu impressionistlikud maalid, mida tuleb distantsilt vaadata, et aru saada, millega òigupoolest tegemist on.
mercoledì, marzo 26, 2008
things to do after you've hit 30 - vol 2
1. ebamòistlikult kalli kortsudevastase kreemi hankimine, seejuures ilma sydametunnistusepiinu tundmata
2. endast kaksteist aastat noorema armukese pidamine
3. tòsistel teemadel bluffimine, viidates hàbematult oma ohtrale varasemale kogemusele valdkonnas
4. jàrgnev kehtib ainult nende kohta, kellel lapsi pole. Ma arvan, et kòige kindlam yle-30-nda eluaasta variant ebameeldivast deidist vabanemiseks on heietada et oh olen juba 30 ja nii yksi ja otsin siin hoogsalt tòsiste kavatsustega inimest, kellega laps saada
5. teine idee ebameeldivast deidist vabanemiseks – „màletan, kuidas 15 aastat tagasi…
6. àgedate autode poodides hàngimine. Olen màrganud, et umbes 30-stesse suhtuvad automyyjad kòige abivalmimalt
2. endast kaksteist aastat noorema armukese pidamine
3. tòsistel teemadel bluffimine, viidates hàbematult oma ohtrale varasemale kogemusele
4. jàrgnev kehtib ainult nende kohta, kellel lapsi pole. Ma arvan, et kòige kindlam yle-30-nda eluaasta variant ebameeldivast deidist vabanemiseks on heietada et oh olen juba 30 ja nii yksi ja otsin siin hoogsalt tòsiste kavatsustega inimest, kellega laps saada
5. teine idee ebameeldivast deidist vabanemiseks – „màletan, kuidas 15 aastat tagasi…
6. àgedate autode poodides hàngimine. Olen màrganud, et umbes 30-stesse suhtuvad automyyjad kòige abivalmimalt
prole meeleheide
Nagu tàna Daamidega arutatud sai, on maailmas miljoneid inimesi, kellel làheb halvemini kui meil, hellitatud kontoriproledel.
Nàdala ebaònnestujad on kindlasti eile The International Herald Tribune's pòjalikult kajastatud Aafrika tuberkuloosihaiged, keda vàgisi haiglas kinni hoitakse, kuni nad maha surevad vòi siis tànane uudis Bulgaaria peretytardest, kelle ettevòtlikud itaallased hiljuti orjastasid ja keda sunniti tsirkuses piraajadega tàidetud kylma vee basseini hyppama ning madudest ja tarantlitest kihisevas kuubikus hàngima.
Aga ikkagi. Sellist tynga, mis mulle tàna osaks sai, kyll ei oodanud.
Tegin nimelt oma tuludeklaratsiooni àra lootuses saada tagasi 4600 puhast raha, tànu kohusetundlikule laenuintresside tasumisele eksole.
Tàidsin pyydlikult kòik ankeedi, ise juubeldasin nostalgiliselt, et maailmas on paiku, kus on lihtne maksusysteem ja teenused kòik internetis. Jah, siin Itaalias ei saa normaalne inimene oma palgalehestki aru ilma et finantsgeeniust peaks palkama. Internetiteenustest ei hakka rààkimagi.
Yhesònaga, hanzanetist krips-kraps otseteed pidi tuludeklaratsioonile, yks copy/paste siia, teine sinna, olin isegi vàlja mòeldud, kuidas 4600 krooni kulutada kavatsen. Kinnitasin vòiduròòmsalt deklaratsiooni àra.. ja alles siis sain aru, et fakk fakk fakk ma pole ju Eesti resident. 4600 krooni maiàss!
Pàeva tòdemus: kahest maksusysteemist olen valinud halvima, ehk Itaalia oma (loe: korrumpeerunud pàtt-poliitikud ja 60% maksukoormus). Kahte tyypi intressidest olen valinud halvema ehk muutuva.
No ja nyyd Itaalia poliitikud ja Hansapank ahistavad mind nagu mingid fakken feodaalid.
Nàdala ebaònnestujad on kindlasti eile The International Herald Tribune's pòjalikult kajastatud Aafrika tuberkuloosihaiged, keda vàgisi haiglas kinni hoitakse, kuni nad maha surevad vòi siis tànane uudis Bulgaaria peretytardest, kelle ettevòtlikud itaallased hiljuti orjastasid ja keda sunniti tsirkuses piraajadega tàidetud kylma vee basseini hyppama ning madudest ja tarantlitest kihisevas kuubikus hàngima.
Aga ikkagi. Sellist tynga, mis mulle tàna osaks sai, kyll ei oodanud.
Tegin nimelt oma tuludeklaratsiooni àra lootuses saada tagasi 4600 puhast raha, tànu kohusetundlikule laenuintresside tasumisele eksole.
Tàidsin pyydlikult kòik ankeedi, ise juubeldasin nostalgiliselt, et maailmas on paiku, kus on lihtne maksusysteem ja teenused kòik internetis. Jah, siin Itaalias ei saa normaalne inimene oma palgalehestki aru ilma et finantsgeeniust peaks palkama. Internetiteenustest ei hakka rààkimagi.
Yhesònaga, hanzanetist krips-kraps otseteed pidi tuludeklaratsioonile, yks copy/paste siia, teine sinna, olin isegi vàlja mòeldud, kuidas 4600 krooni kulutada kavatsen. Kinnitasin vòiduròòmsalt deklaratsiooni àra.. ja alles siis sain aru, et fakk fakk fakk ma pole ju Eesti resident. 4600 krooni maiàss!
Pàeva tòdemus: kahest maksusysteemist olen valinud halvima, ehk Itaalia oma (loe: korrumpeerunud pàtt-poliitikud ja 60% maksukoormus). Kahte tyypi intressidest olen valinud halvema ehk muutuva.
No ja nyyd Itaalia poliitikud ja Hansapank ahistavad mind nagu mingid fakken feodaalid.
martedì, marzo 25, 2008
before & after
Tàna on mul ainult yks kysimus.
Nimelt vaatan siin, et terve maailm on tàis checkliste asjadest, mida peaks tegema enne 30-seks saamist. No hàsti, aga mis pàrast saab? Mis vòiks olla need àgedad asjad, mida alles 30-sed teha tohivad ja mis peaksid mind motiveerima 30-seks saama?
Nàiteks vanasti, kui ma sain 7seks, siis see tàhendas, et nyyd sai kooli minna. Kooliminekut ootasin ma suure òhinaga ja pean ytlema, et pole kahetsenud, sest olen yks vàheseid inimesi maailmas, kellele meeldis koolis kàia.
Siis ootasin hoogsalt 16-ndat synnipàeva, sest 16-aastane saab endale àgeda passi ja on juba tàiskasvanud inimese pilootprojekt.
Seejàrel ootasin innukalt, et saaks juba 18, sest siis vòin hakata valimas kàia ja saan pàriselt tàiskasvanuks.
Ka 21seks oli tore saada, sest nyyd vòisin legaalselt alkot ja suitsu tarvitada ning Riigikogu liikmeks kandideerida. No ma pole yhtki neist kolmest vòimalusest tàiel mààral àra kasutanud, aga on tore teada, et mul on teatud òiguslik valikuvabadus alko, suitsu ja riigikogunduse vallas. Umbes nagu sònavabadus vòi vabadus juua kisselli.
Kusjuures. Kui ma seitsemeseks sain, siis ei teinud keegi nimekirju a la things you have to do before you hit 7. Miks ei vòiks eel-kolmekymneseid taolistest rusuvatest nimekirjadest vabastada?
Yldsegi, alustan siinkohal oma nimekirjaga.
Things to do after you've hit 30
1. ebamòistlikult kalli kortsudevastase kreemi hankimine, seejuures ilma sydametunnistusepiinu tundmata
2. endast kaksteist aastat noorema armukese pidamine
Ma kavatsen nimekirjaga jàtkata, kui ideid juurde synnib. Enne, kui kolmkymmend saan, on mul eesmàrk meisterdada vàhemalt 15 vettpidava ideega nimekiri.
Muide, armukeste vallas tundub mulle, et mida vanemaks saad, seda nooremaid armukesi sobib pidada. Abiks seegi.
Nimelt vaatan siin, et terve maailm on tàis checkliste asjadest, mida peaks tegema enne 30-seks saamist. No hàsti, aga mis pàrast saab? Mis vòiks olla need àgedad asjad, mida alles 30-sed teha tohivad ja mis peaksid mind motiveerima 30-seks saama?
Nàiteks vanasti, kui ma sain 7seks, siis see tàhendas, et nyyd sai kooli minna. Kooliminekut ootasin ma suure òhinaga ja pean ytlema, et pole kahetsenud, sest olen yks vàheseid inimesi maailmas, kellele meeldis koolis kàia.
Siis ootasin hoogsalt 16-ndat synnipàeva, sest 16-aastane saab endale àgeda passi ja on juba tàiskasvanud inimese pilootprojekt.
Seejàrel ootasin innukalt, et saaks juba 18, sest siis vòin hakata valimas kàia ja saan pàriselt tàiskasvanuks.
Ka 21seks oli tore saada, sest nyyd vòisin legaalselt alkot ja suitsu tarvitada ning Riigikogu liikmeks kandideerida. No ma pole yhtki neist kolmest vòimalusest tàiel mààral àra kasutanud, aga on tore teada, et mul on teatud òiguslik valikuvabadus alko, suitsu ja riigikogunduse vallas. Umbes nagu sònavabadus vòi vabadus juua kisselli.
Kusjuures. Kui ma seitsemeseks sain, siis ei teinud keegi nimekirju a la things you have to do before you hit 7. Miks ei vòiks eel-kolmekymneseid taolistest rusuvatest nimekirjadest vabastada?
Yldsegi, alustan siinkohal oma nimekirjaga.
Things to do after you've hit 30
1. ebamòistlikult kalli kortsudevastase kreemi hankimine, seejuures ilma sydametunnistusepiinu tundmata
2. endast kaksteist aastat noorema armukese pidamine
Ma kavatsen nimekirjaga jàtkata, kui ideid juurde synnib. Enne, kui kolmkymmend saan, on mul eesmàrk meisterdada vàhemalt 15 vettpidava ideega nimekiri.
Muide, armukeste vallas tundub mulle, et mida vanemaks saad, seda nooremaid armukesi sobib pidada. Abiks seegi.
venerdì, febbraio 29, 2008
kiirteadaanne
Kingainventuuri tulemus: 34 paari.
Roomas òitsevad mingid puud. Kevad ilmselt.
Tàhendab, saapad vòib puhkusele saata ja esikus algab kingade festival, mis Itaalia tingimustes kestab kuni oktoobrini.
Saabaste puhkuselesaatmise yle ongi tegelikult hea meel, sest need kaks paari, mis ma siin talve jooksul soetanud olen, ongi rohkem nagu hàdaabitarvikud, mis minus kingapedelikku kirepuhangut ei tekita.
Observation of the day: kingad pole vennad.
Roomas òitsevad mingid puud. Kevad ilmselt.
Tàhendab, saapad vòib puhkusele saata ja esikus algab kingade festival, mis Itaalia tingimustes kestab kuni oktoobrini.
Saabaste puhkuselesaatmise yle ongi tegelikult hea meel, sest need kaks paari, mis ma siin talve jooksul soetanud olen, ongi rohkem nagu hàdaabitarvikud, mis minus kingapedelikku kirepuhangut ei tekita.
Observation of the day: kingad pole vennad.
mercoledì, febbraio 20, 2008
nujork vol 2
Nagu eelnevas postituses juba mainitud, oleks New Yorgist palju kirjutada, aga ma kirjutaks siinkohal ainult huvitavamast, tehes seda erlendloeliku nimekirja làbi.
Asjad, mis mulle New Yorgis silma jàid ja meeldisid (ràndom jàrjekorras):
1.lennukiaknast nàhtud pàikeseloojangu vàrvides Manhattan
2.tasuta kypsised hotellis
3.neeger kes Viiendal avenyyl tyhjadest vàrvipurkidest ja metallijubinatest vòlus vàlja paeluvaid trummisoolosid
4.vòilillekollased taksod
5.vingelt kòrged majad. Nàiteks yhe majaga juhtus nii, et hakkasin seda maapinnalt vaatama ja liikusin pilguga katuseni vàlja. Vòtsin aega, et kaua làeb, et maja yle vaadata. 5 sekundit
6.nummid pisikesed majad lennujaama ja Manhattani vahel
7.Starbucksi White Chocolate Mocca
8.Eestlane. Eestlasest oleks palju kirjutada, aga peab ikka tuttavate inimeste privaatsust ka austama
9.kingapoe myyja Alice. Temast ei saa kyll kirjutamata jàtta
10.loomakaitsjate kuri pikett Escada poe ees
11.kingapoe myyja Giovanni, kes teadis Eestit sellepàrast, et ta on Paul Kerese talendi pyhendunud austaja ning làbi lugenud kolm Pauli raamatut. Ma ei teadnud, et Paul on nii palju raamatuid kirjutanud
12.lipud
13.postkaardimyya Salomon. Salomon kogus odavat populaarsust sellega, et kinkis mulle kòik NY vaadetega postkaardid, mida mul oli tegelikult plaanis ausal teel osta
Alice oli pàris vana tegelikult. Selline kòhnemat sorti, kortsuline blond leedi, vesihallide silmadega. Yleni headust kiirgav.
Kui ta mingiks positiivse mòtlemise guruks hakkaks, siis ma ostaksin kòik tema raamatud ja annetaksin ta liikumisele kogu oma palga (mòistagi selle, mis laenumaksetest ja muust hàdavajalikust yle jààb, sest olen ikkagi praktiline inimene).
Yhesònaga ma tuhlasin Macy’s kaubamajas, mis olla vàidetavalt maailma suurim ja otsisin nr 11 suurust kingi. Otse loomulikult lòppesid kòik kingad kymne juures otsa.
Selleks ajaks, kui ma Alice haardeulatusse sattusin, olin 11 suuruses tuvastanud vaid kahemeetrise kontsaga pisut pàevinàinud ussinahksed/kuldsed platvormid (labane!) ja kahemeetrise puidust kontsaga beezhist lakknahast Cole Haan’i kingad, mis olid imetabaselt kaunid ning panid mu sydame meeleheitest ja maailmas valitsevast ebaòiglusest lòhkema ning mòttes ahastama et mis pagana pàrast kòigist maailma inimestest just mina, mina kes ma jumaldan kòrgeid kontsi, ei ole syndinud meeterviiekymnesena. No ma pean silmas tàiskasvanuea mòòtmeid, mitte syndimise aegset pikkust. Kui jàrele mòelda, siis ma ei imestaks, kui tuleks vàlja, et juba syndides olin ma meeterviiskymmend. Igatahes lasteaias, nàib mulle, et olin juba kindlalt meeterviiskymmend.
No enamus kingakorrust oli juba làbi kammitud ja làhenesin systemaatiliselt viimastele riiulitele. Macy’s on selline systeem, et allahinnatud kingad on nurgatagustes suvaliste riiulite peal, kòik suurused ilusti vàlja pandud. Mitteallahinnatud kingad on glamuursete riiulite peal, aga ostja abistamiseks on iga kinga alla tàpselt kirjutatud, mis suuruseid pakutakse. Kas pole Ameerika ikka yks imetabane maa!
Tunnid mòòdusid ja ikka veel tòstsin kannatlikult igat kinga, et talla alla vaadata ning uurisin kotkapilgul allahinnatud kingade riiuleid. Julgen arvata, et kui kullapalavik veel moes oli, vòis taoline kannatlikkus olla heaks eelduseks kullapesija hiilgavale karjààrile.
Korraga kuulen, kuidas sòbralikul vanadaamihààlel (umbes nagu Ita Ever), kysib keegi, et kas saab aidata.
Vastasin kòhklematult et saab kyll.
Kandva pausi jàrel pidasin vajalikuks tàpsustada:”Olen òigupoolest meeleheitel!”
Alice aga ei kaotanud julget pealehakkamist vaid uuris, et mis murepilved kyll mu elutaevasse sellise meeleheite on toonud (vòi midagi sinnakanti). No selgitasin siis, et 11 on vaja, aga ainult 10 pakutakse ja kahistasin depressiivselt kilekottidega, kust eelmistest poodidest ostetud kingade karbid vàlja piilusid.
Vastus oli ebatavaline. ’No mitte et ma tahaks kliente kaotada, aga selleks, et suuri suuruseid saada, on kavalam minna www.bettershoes.com ja sealt otsida.’ Hmm.. hea mòte, aga siiski... Arutasime, et ei tea, kas nad ka Euroopasse saadetisi toimetavad. Jòudsime jàreldusele, see on vist rohkem mingi Ameerika vàrk.
Tànasin abi eest ja vaatasin riiuleid edasi.
Surnukirst ja pudel rummi! Silmapiiril kyytles hòbedane Michael Korsi ballerina suss.
Kahmasin kinga pihku ja tòttasin Alice’i jutule, et vasaku jala eksemplari saada. Kus nyyd Alice lòi ònnest sàrama ja kiitis, kui hea meel tal on mu yle! Toksis tàiesti siira òhinaga kinga koodi pihuarvutisse. Jàime ootama. Mina erutusest niheledes ja Alice sòbralikult naeratades. ‘àra seda kinga nyyd kàest lase,’ òpetas Alice. ‘Inimesed on allahindluste ajal pàris agressiivsed ja tihti juhtub, et napsavad teiste kàest asju àra’. See oli vààrt nòuanne. Olingi haruldase leiu pahaaimamatult istme peale pannud! Napsasin kiirelt kinga ja edaspidi hoidsin seda hoogsalt.
Kokkuvòttes need hòbedased kingad sobisid ja et ikka asjas kindel olla tòttasin ostu vormistama, kuigi osa poodi oli veel làbi vaatamata. Ma teadsin, et siit enam paremat ei leia. Lahkusime Alice’ga teineteisest justkui vanad sòbrannad.
Kulgesin edasi, jàrjest kingi yles tòstes ja suurusnumbreid kontrollides.
Kanàe! Mustad lakknahast Nine West stilettod! Puha 11 talla alla kirjutatud! Nine West on minus seni eelarvamusi tekitanud kui sààstukingafirma, aga hàda ei anna hàbeneda.
Sibasin lakknahast iludusega Alice juurde ja kysisin 11 suurust. Alice oli vàga ròòmus mind taaskord nàhes ja kiitis, et need on vàga ilusad kingad ja avaldas lootust, et neid ikka on veel 11 suurust. Toetasin oma lugematud ostukotid pòrandale ja jàime kingi ootama.
Vahepeal jagasime naiselikku elutarkust kingade teemal, vaatasime, kuidas yks daam kingi jalga proovis ja aitasime proovitavate eksemplaride hulgast kòige ilusamaid vàlja valida. Daami meessoost saatja oli igavuse kàtte kòngemas. Lòpuks jòudsid ka minu tulevased kingad laost kohale ja sobisid suurepàraselt.
Oh seda ònne! Mina olin ròòmus! Alice oli ròòmus! Peaaegu tundus, et kohe-kohe kòik inimesed viskavad mytsid òhku ja hakkavad erutatult aplodeerima, saateks mòistagi asjakohane muusika ja ilutulestik! Siin polnud vaja pikalt mòelda! ’Need ma vòtan’, teatasin otsustavalt, samal ajal nende stilettodega yle kòigi làhedalseisvate inimeste kòrgudes nagu kaksiktorn vòi midagi.
‘Ahhh I’m SO happy! Let me embrace you!’ ja enne kui jòudsin arugi saada, sylelesime Alicega teineteist, justkui olympiavòitjad. ’Just selliste hetkede pàrast armastan ma oma tòòd!’ hòiskas Alice. Embasime uuesti. Tulin minagi kapist vàlja ja ytlesin, kui ma suureks saan, siis ma hakkan ka kingapoe myyjaks, sest see on tòesti ààrmiselt vòluv amet. Valitses yleyldise teineteisemòistmise ja hingesugulase leidmise meeleolu.
Kassa juures lahkusime teineteisest nagu ema ja sòttaminev poeg, veel pikalt teineteisele lehvitades.
Asjad, mis mulle New Yorgis silma jàid ja meeldisid (ràndom jàrjekorras):
1.lennukiaknast nàhtud pàikeseloojangu vàrvides Manhattan
2.tasuta kypsised hotellis
3.neeger kes Viiendal avenyyl tyhjadest vàrvipurkidest ja metallijubinatest vòlus vàlja paeluvaid trummisoolosid
4.vòilillekollased taksod
5.vingelt kòrged majad. Nàiteks yhe majaga juhtus nii, et hakkasin seda maapinnalt vaatama ja liikusin pilguga katuseni vàlja. Vòtsin aega, et kaua làeb, et maja yle vaadata. 5 sekundit
6.nummid pisikesed majad lennujaama ja Manhattani vahel
7.Starbucksi White Chocolate Mocca
8.Eestlane. Eestlasest oleks palju kirjutada, aga peab ikka tuttavate inimeste privaatsust ka austama
9.kingapoe myyja Alice. Temast ei saa kyll kirjutamata jàtta
10.loomakaitsjate kuri pikett Escada poe ees
11.kingapoe myyja Giovanni, kes teadis Eestit sellepàrast, et ta on Paul Kerese talendi pyhendunud austaja ning làbi lugenud kolm Pauli raamatut. Ma ei teadnud, et Paul on nii palju raamatuid kirjutanud
12.lipud
13.postkaardimyya Salomon. Salomon kogus odavat populaarsust sellega, et kinkis mulle kòik NY vaadetega postkaardid, mida mul oli tegelikult plaanis ausal teel osta
Alice oli pàris vana tegelikult. Selline kòhnemat sorti, kortsuline blond leedi, vesihallide silmadega. Yleni headust kiirgav.
Kui ta mingiks positiivse mòtlemise guruks hakkaks, siis ma ostaksin kòik tema raamatud ja annetaksin ta liikumisele kogu oma palga (mòistagi selle, mis laenumaksetest ja muust hàdavajalikust yle jààb, sest olen ikkagi praktiline inimene).
Yhesònaga ma tuhlasin Macy’s kaubamajas, mis olla vàidetavalt maailma suurim ja otsisin nr 11 suurust kingi. Otse loomulikult lòppesid kòik kingad kymne juures otsa.
Selleks ajaks, kui ma Alice haardeulatusse sattusin, olin 11 suuruses tuvastanud vaid kahemeetrise kontsaga pisut pàevinàinud ussinahksed/kuldsed platvormid (labane!) ja kahemeetrise puidust kontsaga beezhist lakknahast Cole Haan’i kingad, mis olid imetabaselt kaunid ning panid mu sydame meeleheitest ja maailmas valitsevast ebaòiglusest lòhkema ning mòttes ahastama et mis pagana pàrast kòigist maailma inimestest just mina, mina kes ma jumaldan kòrgeid kontsi, ei ole syndinud meeterviiekymnesena. No ma pean silmas tàiskasvanuea mòòtmeid, mitte syndimise aegset pikkust. Kui jàrele mòelda, siis ma ei imestaks, kui tuleks vàlja, et juba syndides olin ma meeterviiskymmend. Igatahes lasteaias, nàib mulle, et olin juba kindlalt meeterviiskymmend.
No enamus kingakorrust oli juba làbi kammitud ja làhenesin systemaatiliselt viimastele riiulitele. Macy’s on selline systeem, et allahinnatud kingad on nurgatagustes suvaliste riiulite peal, kòik suurused ilusti vàlja pandud. Mitteallahinnatud kingad on glamuursete riiulite peal, aga ostja abistamiseks on iga kinga alla tàpselt kirjutatud, mis suuruseid pakutakse. Kas pole Ameerika ikka yks imetabane maa!
Tunnid mòòdusid ja ikka veel tòstsin kannatlikult igat kinga, et talla alla vaadata ning uurisin kotkapilgul allahinnatud kingade riiuleid. Julgen arvata, et kui kullapalavik veel moes oli, vòis taoline kannatlikkus olla heaks eelduseks kullapesija hiilgavale karjààrile.
Korraga kuulen, kuidas sòbralikul vanadaamihààlel (umbes nagu Ita Ever), kysib keegi, et kas saab aidata.
Vastasin kòhklematult et saab kyll.
Kandva pausi jàrel pidasin vajalikuks tàpsustada:”Olen òigupoolest meeleheitel!”
Alice aga ei kaotanud julget pealehakkamist vaid uuris, et mis murepilved kyll mu elutaevasse sellise meeleheite on toonud (vòi midagi sinnakanti). No selgitasin siis, et 11 on vaja, aga ainult 10 pakutakse ja kahistasin depressiivselt kilekottidega, kust eelmistest poodidest ostetud kingade karbid vàlja piilusid.
Vastus oli ebatavaline. ’No mitte et ma tahaks kliente kaotada, aga selleks, et suuri suuruseid saada, on kavalam minna www.bettershoes.com ja sealt otsida.’ Hmm.. hea mòte, aga siiski... Arutasime, et ei tea, kas nad ka Euroopasse saadetisi toimetavad. Jòudsime jàreldusele, see on vist rohkem mingi Ameerika vàrk.
Tànasin abi eest ja vaatasin riiuleid edasi.
Surnukirst ja pudel rummi! Silmapiiril kyytles hòbedane Michael Korsi ballerina suss.
Kahmasin kinga pihku ja tòttasin Alice’i jutule, et vasaku jala eksemplari saada. Kus nyyd Alice lòi ònnest sàrama ja kiitis, kui hea meel tal on mu yle! Toksis tàiesti siira òhinaga kinga koodi pihuarvutisse. Jàime ootama. Mina erutusest niheledes ja Alice sòbralikult naeratades. ‘àra seda kinga nyyd kàest lase,’ òpetas Alice. ‘Inimesed on allahindluste ajal pàris agressiivsed ja tihti juhtub, et napsavad teiste kàest asju àra’. See oli vààrt nòuanne. Olingi haruldase leiu pahaaimamatult istme peale pannud! Napsasin kiirelt kinga ja edaspidi hoidsin seda hoogsalt.
Kokkuvòttes need hòbedased kingad sobisid ja et ikka asjas kindel olla tòttasin ostu vormistama, kuigi osa poodi oli veel làbi vaatamata. Ma teadsin, et siit enam paremat ei leia. Lahkusime Alice’ga teineteisest justkui vanad sòbrannad.
Kulgesin edasi, jàrjest kingi yles tòstes ja suurusnumbreid kontrollides.
Kanàe! Mustad lakknahast Nine West stilettod! Puha 11 talla alla kirjutatud! Nine West on minus seni eelarvamusi tekitanud kui sààstukingafirma, aga hàda ei anna hàbeneda.
Sibasin lakknahast iludusega Alice juurde ja kysisin 11 suurust. Alice oli vàga ròòmus mind taaskord nàhes ja kiitis, et need on vàga ilusad kingad ja avaldas lootust, et neid ikka on veel 11 suurust. Toetasin oma lugematud ostukotid pòrandale ja jàime kingi ootama.
Vahepeal jagasime naiselikku elutarkust kingade teemal, vaatasime, kuidas yks daam kingi jalga proovis ja aitasime proovitavate eksemplaride hulgast kòige ilusamaid vàlja valida. Daami meessoost saatja oli igavuse kàtte kòngemas. Lòpuks jòudsid ka minu tulevased kingad laost kohale ja sobisid suurepàraselt.
Oh seda ònne! Mina olin ròòmus! Alice oli ròòmus! Peaaegu tundus, et kohe-kohe kòik inimesed viskavad mytsid òhku ja hakkavad erutatult aplodeerima, saateks mòistagi asjakohane muusika ja ilutulestik! Siin polnud vaja pikalt mòelda! ’Need ma vòtan’, teatasin otsustavalt, samal ajal nende stilettodega yle kòigi làhedalseisvate inimeste kòrgudes nagu kaksiktorn vòi midagi.
‘Ahhh I’m SO happy! Let me embrace you!’ ja enne kui jòudsin arugi saada, sylelesime Alicega teineteist, justkui olympiavòitjad. ’Just selliste hetkede pàrast armastan ma oma tòòd!’ hòiskas Alice. Embasime uuesti. Tulin minagi kapist vàlja ja ytlesin, kui ma suureks saan, siis ma hakkan ka kingapoe myyjaks, sest see on tòesti ààrmiselt vòluv amet. Valitses yleyldise teineteisemòistmise ja hingesugulase leidmise meeleolu.
Kassa juures lahkusime teineteisest nagu ema ja sòttaminev poeg, veel pikalt teineteisele lehvitades.
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
