Festa della repubblica

Laupàeva hommikuks oli meil Rokuga vàlja mòeldud geniaalne plaan, et vòtame pasticceriast mingid àgedad moosiga cornettod ja làheme Kolosseumi juures elavat jurist Antooniot kylastama, et vabariigi aastapàeva paraadi vaadata. Paraad pidavat tàpselt Antoonio ròdu alt làbi kulgema, nii et oleks nagu tòhus idee laupàeva hommikul ròdu peal jalgu kòlgutada, cornettosid syya ja paraadmundris militariste vahtida, kes meie jalgade alt làbi marsivad.
Idee oli jòuda hàsti vara kohale (hommikul kell 9), vàltimaks ummikuid ja muud asjassepuutuvat probleemistikku.

Algatuseks oli meie kodutànaval (mis on yhesuunaline, pikk ja kitsas nagu vorstinahk), toimunud avarii ning mingi transpordimasin nygis avarii tulemusena osaliselt vormituks metallihunnikuks muundunud Fordi tànavalt minema. Sellega seoses ootas kodutànaval umbes kilomeetrite pikkune jàrjekord hommikusi autojuhte, kes kòik olid tahtnud sealt kohast mòòduda ning nyyd ei saanud enam edasi ega tagasi. Vahepeal otsustas mingi hiigelsuur Audi a6,et suudab fyysikaseadusi ja silmamòòtu eirates mòòduda Fordi laipa sikutavast transpordimasinast, ning kiilus end risti-ràsti pargitud autode ja askeldava transpordimasina vahele kinni. See nipp lykkas pààsteoperatsiooni lahendust tòhusalt edasi, sest kinnikiilunud Audi ei saanud enam lollist olukorrast vààrikalt vàljuda. Nimelt, nagu Roomas kombeks, kui keegi sentimeetri vòrra edasi nihkub, liigub kogu 5 kilomeetri pikkune saba sentimeetri vòrra edasi. Kòik olid juba kàbedalt edasi nihkunud ja yhesònaga jube anarhia valitses.
Niisiis, alles umbes kell 10 hakkasime kuidagi liikuma.

Imestusega màrkasin, et polnud lippe vàljas ega midagi. Kysisin Rokult selgitust. Roku arvas, et itaallased pole erilised patrioodid ja vòtku ma teadmiseks, et lippe on viisakas lehvitada ainult siis, kui Itaalia jalgpalli maailmameistritiitli vòidab. Olin pisut nukker lippude puudumise yle, meenutasin nostalgiliselt kuidas Eestis igal sobival juhul lipud vàlja tuuakse ja kui vahva on vaadata lipuehtes maju. No mulle meeldivad sellised klisheed.
Edasi màrkasime, et ootuspàraselt on osa tànavaid kinni pandud, kust sòjavàelased kesklinna suunas liikusid. Paraadist andsid màrku yksikud hobuste transportimise autod, grupp ruudukujuliselt rivistunud militaar-ratsanikke ja asjaolu, et politseinikel olid valged pluusid seljas. Vòib-olla on nad kogu aeg valge pluusiga, ma ei tea. Tavaliselt ma ei vahi eriti politseinikke.

Jòudsime iidsete myyrideni, kust enam edasi ei saanud. Tiirutasime sinna-tànna, otsisime mingit làbipààsu, aga ikka myyridest edasi ei saanud. Ummikutes ja segaduses ringi ekslemisest tylpinud, otsustasime kuskile metroopeatusesse sòita ja hoopiski metrooga sihtpunktile làheneda. Kombinatsiooni metroopeatus+yks vaba parkimiskoht me enne EUR rajooni ei leidnud. No mis siin ikka, parkisime Mussolini ehitatud tehisjàrve ààrde auto ja astusime vapralt metrooseiklustele vastu. Tòele au andes me polnud pàris lòpp-peatuses, vaid umbes kolm peatust enne lòppu.

Niisiis, kell 11 vahime metroopeatuses ringi, mudime pileteid ja mòtiskleme, et kas oleme ikka òiges suunas minemas. Korraga teatatakse valjuhààldist, et seoses paraadiga on Colosseo peatus suletud. See oli just see peatus, kus meil oli mòte vàljuda.

No ma polnud kohvi joonud ega midagi sòònud, mis hakkas nagu tunda andma. Olin kuri nagu herilane ja rongis pòrnitsesin vaenulikult kaasreisijaid. Niipalju oli sellest kasu, et mustlasmees, kellesarnased pidevalt metroos akordionit màngivad ja raha nuruvad, mòòdus meist raha kysimata. Vist kartis, et hammustan tal kàe otsast.

Ryhime siis Circo Massimo juures maapinnale, tuju sitt ja kere hele. Rokul oli ka tuju sitt, sest kui ta noorusaastatel sòjavàes oli, pidi ta paraadil marrsima. See polnud vist kuigi meeldiv (no kujutan ette, mulle ka oktoobrlilaste rivistusetunnid ei meeldinud), sest tal pole mingit huvi paraadide vastu. Yldse kippus ta pidevalt vàljendama seisukohta, et tema arvates on paraad mòttetu maksumaksja raha raiskamine ja loll idee.
Ryhime aga edasi Kolosseumi poole, sòjavàe jàlgedes (jàljematerjaliks oli sedapuhku hobuste vàljaheited, mida jàrgides eksimatult òiges suunas liikusime). Samal ajal hoidsime Antooniot pidevalt syndmustega kursis. Antoonio on tyypiline pàikesepoiss Sitsiiliast, nii et ta muudkui lohutas meid, et kyll te akkama saate, tulge aga ja me juba nàgime, kuidas president mòòdus ja kui kiiresti tulete, nàete natuke paraadi ka.

Korraga aga sattusime kesk suurt segadust. Kòik tànav kinni pandud ja tohutud rahvamassid politseinike inimketi taga òòtsumas. Keegi ei saanud aru mis toimub. Oli tunda àrritust ja segadust. Koerad sebisid ringi ja mòned lapsed vingusid. Rahvamassi seas oli yksikuid jooksjaid ja jalgrattureid, kellele festa della repubblica oli suure yllatusena tulnud – seisid seal oma liibuvates kostyymides ja vahtisid ringi, nagu kuu pealt kukkunud. Kysitlesime politseinikke, et kuidas siit edasi saab. Vastuseid ei saanud. Politseinikud ei teadnud midagi, ytlesid vaid, et neile on antud kàsk tànav kinni panna ja yldsegi mingu KÒÒÒÒIIIIK IIIIINIIIIIMEEEESEEED sòiduteelt àra!!! Sòiduteelt polnud siiski vòimalik minema minna, sest kònniteed olid juba paksult rahvast tàis. Inimesed nihelesid kuulekalt politseinike hòigete peale, aga olukord eriti ei muutunud.

No helistasime jàlle Antooniole, et nàed, tànav kinni, mis edasi? Antoonio teatas ròòmsalt, et oi mina kyll nàen inimesi siin enda ròdu all kòndimas, otsige mingi auk, kust sisse saate.

Hakkasime ringi vaatama. Làheduses olid mingid haljendavad, nàiliselt mahajàetud kynkad. Ronisime kynka otsa, aga vahi nalja! Iga rajakese ees seisab politseinik. Kynkad olid meiesuguseid kavalpàid juba paksult tàis. Peamiselt oli tegemist turistidega ja seoses sellega, et turistid polnud suutnud enne Itaaliasse tulekut normaalselt itaalia keelt selgeks saada, ei olnud politseinikel vòimalik neile selgitada, et ausòna me ei tea, kui kauaks kòik tànavad on kinni pandud ja siit kindlasti edasi ei saa. Viibete ja range nàoilme abil sai vàhemalt edastatud sònumi see osa, et siit edasi ei saa. Roku asus politseinikega kontakti looma. Erinevate versioonide pòhjal selgus, et oodata tuleb veerand kuni poolteist tundi, aga kui tahame, vòime ette vòtta umbes n-kilomeetrise matka, et teiselt kyljelt syndmuspaigale làheneda (see matk nàis nii mòttetu olevat, et isegi politseinik ei uskunud oma idee vààrtusesse eriti). No seadsime end kynka peal mugavasti sisse ja asusime ootama.

Muide, kas ma ytlesin, et seoses vabariigi aastapàevaga olid kòik pasticceriad suletud, mistòttu meil polnud neid neetud cornettosid kaasas? Pàike kòrvetas, kòht oli tyhi, joomata kohv andis end tunda làheneva peavalu nàol. Tuju oli veelgi pahanenud, kòòlusime mingi kivi najal, mossitasime. Roku tutvustas veendunult ideed, et jah paraadid olid vanasti vajalikud, et nàidata teistele riikidele, et kui àgedad me oleme, aga tànapàeva globaliseerunud maailmas niikuinii kòik riigid teavad kui àgedad vòi mitte-àgedad teised riigid on ning tegelikult pole paraade yldse tarviski.

Veerand tunni pàrast tàheldasime, et rahvamass, kes seni politseinike keti taga òòtsus, hakkas yksikute moodulite kaupa tagasi pòòrduma. Ilmselt olid lootuse kaotanud. Ootasime veel pisut, midagi nagu ei juhtunud. Kaheteist paiku helistasime Antooniole ja teatasime, et me kuidagi ei saa tuldud ja jàtaks hommikusòògi àra. Pàikesepoiss Antoonio teatas reipalt, et no mis siin ikka, eks tulge jàrgmine kord.

Pisut siiski nàgime paraadi. Metroopeatuse poole tagasi kòmpides, kui ma parasjagu olin ametis myrgise kommentaari vormistamisega itaalialiku organiseerimisvòime teemal, ilmusid jàrsku ei tea kust vahvad lennukid, mis tekitasid taevasse kena rohe-valge-punase trikoloori.

Kodutànavale jòudnud, avastasime enda yllatuseks, et sardiinlaste kalarestoran on avatud. Seadsime end seal mugavasti sisse ja pyhendasime rikkaliku lòunasòògi ning pudeli Sardiinia veini demokraatlike ideede ja Itaalia Vabariigi jàtkusuutlikkusele.