Pùhapàev

Talvel olid Itaalia pyhapàevad minu jaoks juskui karistus, sest kòik eluks vajalikud asutused on siin pùhapàeviti kinni. Ei saa planeerida mingit poeskàiku, kosmeetiku/juuksuri kylastust, trenni vòi muud taolist. Kui tuleb pyhapàeval nàiteks virsiku-isu vòi saab piim otsa, siis peab esmaspàevani ootama, kuni poed avatakse.

Seoses nende pyhapàevadega ning asjaoluga, et tòòl kàiv inimene, nagu ma olen mòistnud, Itaalias tavaliselt esmaspàevast reedeni poodi ei jòua, on laupàev jube stress.
Nimelt laupàeviti on kòikvòimalikud kaubandus- ja teenindusasutused avatud hommikust lòunani. Mòned avatakse umbes kella nelja-viie paiku uuesti, et kell seitse-kaheksa taaskord uksed sulgeda. Sellega seoses me Rokuga àrkame laupàeviti hàsti vara ja tormame kuni lòunani mòòda linna ringi, nimekiri kàes ja ostame vajalikke esemeid – alates arvuti màlupulgast kuni vannitoaplaatideni. Mòni laupàev on mul vòi Rokul vaja juuksurisse minna. Kui siis juuksur tund aega hiljaks jààb (mis on tavapàrane), on kòik plaan pekkis. Tuleb jàrgmise laupàevani oodata, et nàiteks hambaarsti visiit sooritada vòi osta puudujààv vannitoaplaat, veiniteatmik vòi sokipaar. Viimasel ajal oleme aga laupàevased asjaajamised nii optimaalseks tuuninud, et tàpselt kòik vajalik saab tehtud tàpselt kella yheks.

Vahepeal olen targemaks saanud ja nuuskinud vàlja, et mòned supermarketid on pyhapàeviti mòned tunnid avatud. Nàiteks Abruzzos piisab, kui autoga 45 minutit sòita mingisse pàrapòrgusse ja oledki imepàrases ostuparadiisis.
Noh, sellega ma tahtsin òelda, et kòik pole siiski kadunud. Juhul kui virsiku-isu peaks tulema, on hea teada, et hàda korral piisab umbes poolteist tundi kiirteel sahistada ja tund aega kassasabas seista oma neetud virsikutega. Turistidele teadmiseks, et taoliste supermarketitega on tihti selline trikk, et kui pyhapàeval on pood lahti, siis nàiteks esmaspàeval on kinni.

Aga tulgem elutànava pàikeselisele poolele.

Juba mitu nàdalat paistab pyhapàeviti Itaalias pàike, Kylas valmivad puude otsas erinevad eksootilised viljad ja merevesi on tàiesti ujumiskòlbliku temperatuuriga.

Vòtame nàiteks eelmise pyhapàeva.
Juba hommikul nàitas kraadiklaas ligi 30 kraadi sooja.
Sòitsime mootorrattaga randa. Mònus oli vuhiseda piki kylavaheteid, mis kunstipàraselt looklesid kesk viinamarjaistandusi, màgesid ja merevaateid. Kùlm tuul ei kimbutanud ega midagi.
Ujusime, vedelesime rannatoolil, vahepeal kàisime nòbu Philippo baaris kohvi joomas ja inimesi vahtimas. Ujusime. Vedelesime.
Òhtul hakkas jahedamaks minema. Pakkisime ràtikud kokku, sòitsime viigipuu juurde (aitàh kommentaatoritele, kes aitasid puu identiteedi tuvastada!). Kanàe, esimesed viigimarjad olidki valmis saanud! Mina kohtusin elusa viigimarjaga esimest korda, mistòttu pildistasin hoolega erinevaid isendeid. Minu suureks imestuseks oli vàrske viigimari hoopis teistsugune kui kuivatatud viigimari. See on selline suur roheline junn, mis tuleb àra koorida nagu banaan ja siis sisu àra syya. Maitselt on vàrske viigimari ypris lààge ja nàeb seest jòle imelik vàlja. Ma sòin neid umbes kaks kilo vist.

Viigimarjad olla jube kallis ja haruldane kraam, teadis Roku rààkida kuni mulle puu otsast kenamaid vilju valis. Nimelt viigimarjad pidavat eriti kiiresti roiskuma ja sellega seoses pole neid eriti vòimalik eksportida ega midagi.

Viigipuuga tutvudes jòudsin àratundmisele, miks Aadam ja Eeva justnimelt viigilehega end katsid. Nimelt viigipuu leht on nii suur, et kahest lehest saab minu hinnangul rahulikult moodsad rohelised bikiinid valmistada. Vòtad kolmanda lehe, saad kena mytsigi.