Paneme toidule ròhku

Olete ehk nàinud seda IKEA reklaami, kus mees làheb viis peale kolme tòòlt àra? Meeskoor ymiseb energiliselt ‚I’m going home oh lord I’m going home’. Kolleegid tòusevad pysti ning aplodeerivad viis-peale-kolme-àraminejale. Kui pole nàinud, siis siit leiate http://www.lifeoutsidework.co.uk/?qp=6

Eile làksin kontorist kell seitse àra. Progejad tòstsid korra yllatunult arvutite kohalt pilgu, kui Ciao! hòikasin. Ylemus vaatas kuidagi veidralt. Meil siin pole kombeks, et inimesed vara àra làhevad, aga teisest kyljest ei ole kell seitse kontorist lahkumine Itaalias teadupàrast illegaalne tegevus. Tegelikkus on selline, et kes regulaarselt tund pàrast tòòlepingu jàrgi ettenàhtud kellaaega kontorist lahkub, riskib sotsiaalse outcast'i staatusega. Vahel harva mòni làheb kell kuus àra, siis ilgelt vabandavad ette-taha, et mul vaja arsti juurde minna. Tavaliselt nad jàtavad sel pàeval lòuna vahele, et jòuaks rohkem aega sisustada koosolekutega, millel puuduvad eesmàrk ja ajakava ning kus ei genereerita iialgi mingit action plan’i.

Yhesònaga eile kell seitse mul hing hòiskas nagu sellel mehel seal reklaamis. Polnud yldse tarvis meeskoori, kolleegide aplausi ja tànaval ootavat kaunitari.

Mul oli tarvis varem àra minna selleks, et osta kontserdipiletid ja toiduained, et Rokule òhtusòòki valmistada. Iseenesest neid kontserdipileteid ei olnud vaja òhtusòògi valmistamiseks. Need làhevad kàiku siis, kui iidsesse Rooma linna saabub afro-hòbekòri John Legend. Hidden agenda oli see, et mul oli jòle tahtmine kotletti syya ja sellega seoses tarvis toorained hankida, sest ega siin ju kotletid puu otsas kasva.

No tegin kotletid valmis. Kuna Rokule tavaliselt Eesti toit eriti ei maitse, meisterdasin paralleelselt mingi pasta, pannes kokku hakkliha, kylmutatud kòògiviljad ja spagetid. Kui Roku koju tuli (ka tema tòòandja juures ei lahku kontoriinimesed enne kella kymmet òhtul tòòlaua tagant), proovis ta yhte kotletti, teatas imetlusest vàriseva hààlega:’Sa oskad syya teha!?’, embas mind kirglikult ja pistis kòik ylejàànud kotletid nahka. Seejàrel sòi kòik pasta àra.

Muide, arvake àra, kas mu ròdul kasvavad maitsetaimed, kunstipàraselt paigutatud IKEAst pàrit potikestesse*?
Ma olen nyyd kòiki neid klisheesid harrastanud, mida Itaaliasse migreerunud naised teevad – ohverdanud tàiesti rahuldustpakkuva karjààri perevààrtuste nimel, hakanud kokkama ja maitsetaimi kasvatama ning kirjutanud kiitvaid sònu Toskaana kohta. Nyyd oleks vaja veel mingi itaalia-on-imeilus-ja-mina-olen-nii-diip-inimene vòtmes raamat avaldada, mida pàrast anglosaksi kultuuriruumis lennujaamade raamatupoodides alt kolmandas riiulis pakutakse.

*Enesanalyysidesse laskudes julgen arvata, et IKEAs tuli lòplikult kapist vàlja mu sisemine opportunist. Ma arvan, et Itaalia kultuurikeskkond on arendavalt mòjunud. Nimelt myygisaalis polnud neid maitsetaimepotte kuskil nàha, mis mulle meeldisid. Nii tòstsingi mingis nàidiskòògis suvalised plastiktaimed pottidest vàlja ning tassisin enesekindlalt kòik potid kassasse. Pottidel olid mingid kleepsud kyljes, mida nàhes kassapidaja vangutas muheledes pead ‘oi-oi need on ju ekspositsioonist’, aga ei kàskinud potte tagasi viia ega midagi. Nii et vòtke aga rahulikult IKEAs nàidiskodudest igasugu tarvikuid kaasa. Vabalt saab.