Kuidas restoranis 'Giannino' kliente segmenteeritakse

Et kòik algusest àra rààkida, pean avalikustama fakti, et C, kellega ma kàisin mystilises trendirestoranis ’Giannino’, tunneb Domenico Dolce venda (just-just, see kabanadoltse duo).
Ykspàev làks C varem tòòlt àra, sest oli kutsutud Domenico venna juurde òhtust sòòma.

Jàrgmisel pàeval, nii kui hommikusòògilauas kohtusime, teatas C kohe esimese asjana, et tal on mulle tàhtsaid asju rààkida.

Nimelt paljastanud C DD vennale, et tal oli au nàha yksòhtu restoranis seksisymbol-jalgpallurit. Selle peale olla DD vend eksimatult diagnoosinud, et kindlasti ei saanud kuulsa jalgpalluri nàgemine juhtuda mujal, kui ‘Gianninos’. Otse loomulikult avanenud selle peale C keelepaelad ning ta rààkinud kòik tàpselt àra, mis trattamento di merda ohvriks ta langenud.

Aga kabanadoltse duo vend juba teab, kuidas asjad kàivad. Nimelt tal olla yks sòber, kes olla ’Gianninos’ kelner olnud ja rààkinud talle, kuidas seal klientide segmenteerimine kàib.

Esiteks olla seal lauad jagatud nii, et head kliendid pannakse yhtedesse laudadesse ja mòttetud kliendid teistesse laudadesse. Nii kelnerid kohe teavad, et millise kliendiga peab hàsti pyydlik olema ja millistega ei pea eriti pingutama. Nagu ma aru saan, on uksehoidja pòhiline segmenteerija.

Sòltuvalt lauast on ka menyyd erinevad, seda nii toitude valiku kui hindade poolest. Nàiteks seleebritid maksavad vàhem ja mòttetud proled maksavad rohkem. Kòige karmimaid menyysid ja arveid pidavat presenteeritama aga venelastele, sest teadupàrast on venelased rikkad ja raha eriti ei loe, eriti kui end purju joovad (mida ka pàris tihti juhtub). Nàiteks polevat harv juhus, kui venelastele tehakse 2000-euroseid arveid.
Erinevatele kliendisegmentidele tehakse ka toitu erinevalt. Seda ma pisut kahtlustasin ka, aga nyyd tean kindlalt. Nimelt olla seal restoranis kombeks aja kokkuhoiu huvides mòttetute klientide segmendile mòeldud toit valmis teha ja kui klient kohale jòuab, siis see kiirelt yles soojendada. Pastaga tehakse aga nii, et keedetakse see poolenisti àra ja nii kui tellimus saabub, visatakse poolkòva makaron korraks keevasse vette ja kohe taldrikusse. Ma arvan, et selle toiduvalmistamise meetodi kandev idee on kàibe kasvatamise seisukohalt pàris nutikas. Nimelt mida kiiremini mòttetu klient teenindatud saab, seda rohkem mòttetuid kliente jòuab nàiteks yhe òhtu jooksul restoranist làbi kàia. Muide see arvele fiktiivse veini lisamine olla ka restorani ’Giannino’ yks pòhilisi leivanumbreid, mida mòttetute klientide segmendiga harrastatakse ja mis pàris tihti làbi làheb.

Kui pisut asja yle jàrele mòelda, meenub mulle siinkohal yks Harvard Business Review artikkel, kus vàideti, et pysikliendid on tegelikult vàhem kasumlikud, kui ràndom kliendid. Pòhimòtteliselt artikli kandev sònum seisnes selles, et pysiklientidega peab rohkem pingutama (mida kòrgemal tasemel klienditeenindus, seda kulukam on see ettevòttele), samas tahavad pysikliendid kogu aeg soodsaid hindu saada. Kokkuvòttes pysikliendi pealt teenib vàhem ja kulud on kòrgemad. Samal ajal kui ràndom klient allahindlust ei kysi ja on ka standardse teenindusega rahul, sest ei tea paremat kysida.
Kas vòib olla, et need tyybid seal ’Gianninos’ on selle artikli HBR-st vàlja lòiganud ja kòigile tòòtajatele koopiad teinud, et nood teaksid, kuidas ràndom kliendi pealt rohkem teenida?

Hetkel mulle kyll ei tule meelde, mis nòu seal artiklis konkreetselt anti pysiklientide ja ràndom klientide kasumlikkuse kasvatamise kysimuses, aga samas ma kahtlustan, et vist pàris nii ei soovitatud kàituda nagu meiega juhtus.

Milaanos on yks nòme restoran ka tegelikult

Tàna tahaks teiega jagada intrigeerivat restoranielamust, mis mulle edevuse mekas Milaanos osaks langes.
Ma kàin juba mitu pàeva ringi, rusikas taskus ja mòtlen, et kas panna sinna pomm vòi minna tikkude ja kanistriga tagasi. Aga ma olen arg ja pommi ka ei oska eriti valmistada ning yhtki muud jàtkusuutlikku ideed mul pole veel tulnud.

Yhesònaga, siin tarkvaraarenduse projektis me muud ei tee, kui et rassime pàev otsa ja siis òhtul yheksa paiku kontorist lahkudes maandume mingis restoranis. Tol meeldejààval òhtul làksime ààrmiselt positiivse soovituse peale Stazione Centrale làhedal asuvasse resotrani ‘Giannino’, mis kuulu jàrgi olla Milaano esitrendirestoran ja mòistagi yks paslik koht, kus endast lugupidavad tsiviliseeritud inimesed òhtustama peaksid.

No broneerisime laua ja sòitsime C-ga kohale. Alustuseks olgu kohe òeldud, et restoranis valitses neljapàeva òhtule sobilik itaallaslik melu. Daamid sàtendasid. Moodsad tualetid, Prada kotid ja paljad òlad vàkusid. Sinjoorid olid kòik àsja solaariumist ja juuksurist làbi astunud. Ilusad, aga mòòdukalt mornid kelnerid sibasid hòrgutiste ja veinidega ringi. Klientide tihedus ruutsentimeetri kohta oli muljetavaldav. Vòis eksimatult arvata, et tegemist on trendikohaga.

Edasi làks aga kòik allamàge.

Esiteks pandi meid istuma lauda, mis oli Vàga Vàike. Et teile tàpsemat ideed anda, siis vòin òelda, et hiljem, kui laua peal oli kaks taldrikut, suur veepudel ja kaks klaasi, siis rohkem asju (ntx pipraveski) poleks enam mahtunud. Noh, sàttisin arvutikoti ja oma massiivse kàekoti kuidagi enda lauapoole alla ning tòmbasin koivad tooli alla kronksu. Selles asendis tuligi edaspidi olla. Jalgu diagonaalis vàlja sirutada ei saanud, sest kohe vasakul ja paremal olid samuti lauad ja teiste inimeste jalad, kàekotid ja jumalteabmiskòikveel tihedalt koos.

Kelner (tàiesti ykskòikse ilmega ja itaallase kohta pretsedentitult sònaaher) viskas menyyd laua peale ja kihutas minema. Tavaliselt olen Itaalia restoranides sòbraliku suhtumise osaks langenud, nii ei jàànud muud yle kui imestada. Heitsin pilgu menyyle – pasta maksis keskmiselt 25 euro ymber, teine kàik algas 30st. Noh, Milaano on kallis linn, aga pean ytlema, et nii kallist pastat pole veel juhust olnud kohata. Peenetundeliselt jagasime C-ga tàhelepanekut, et pole tegemist just outlet-restoraniga ning otsustasime, et vòtame siis pasta.

C oli erutusest higine. Restoranis viibis Vittorio Emanuele poeg (see vanamehenàss, kes on lugematute skandaalide keskmes, mòrvas kahtlustavav ja muidugi maffia sòber ja kindlasti on tal veel miljon pattu hingel, millest avalikkus ei tea). Samuti oli restoranis AC Milan treener ja yks jalgpallur, kelle nimi mulle midagi ei ytle ja làks sekundi pàrast meelest àra. Aga ta olla kòigi Itaalia teismeliste tydrukute màrgade unenàgude peategelane ning kuulus veel selle poolest, et on mòne aasta taguse miss Itaaliaga abielus. Jah, kahju, et mulle ta nimi meelde ei tule (selle jalgpalluri, mitte miss Itaalia).

Ootasime kuni juuksed halliks làksid, aga meie kannatlikkus kandis lòpuks vilja. Kelner tuli tagasi ja meil avanes vòimalus oma mullivaba vesi ja pasta àra tellida. Vaevalt oli Kelner lahkunud, kui minuti pàrast pastad lauale maandusid. Imekspandav kiirus!
Ei haka pikalt keerutama, sitt toit oli. Idee poolest oli see orechietti krevettidega, aga liiga pehmeks keedetud. C kulmud kerkisid imestusest peaaegu juustepiirini, aga pean siinkohal ytlema, et ta on vàga hàstikasvatatud tytarlaps ja oli negatiivse tagasisidega ààrmiselt taktitundeline.

Noh ootasime jàlle sada aastat, kuni tyhjad taldrikud àra viidi. Magustoiduks vòtsime puuvilju, et kindla peale minna. Vòin siinkohal ka tàiendavalt hinnainfot jagada, et 50 grammi maasikaid, millest mòned on servast pruunivòitu, maksab restoranis ’Giannino’ 11 eurot.

Edasi làks aga hoopis huvitavaks.

Nimelt toodi arve. 100 eurot.
Peale kòik seda fakken jalgade kronksus hoidmist ja ylekeedetud pastat pean ytlema, et 100 eurone arve kahe taldrikutàie makaronide eest hakkas nagu syndsuse piire yletama. Asusime arvet kontrollima ja ilmnes, et mingi 30-eurone vein oli arvele otsa pandud. Jàrgnes kelneri ootamise projekt. Lòpuks ta ikka tuli ja Itaalia hillitsetud etiketinòuete kohaselt kysisime, et ega meile àkki mòne teise laua arvet ei toodud, kuna me enda màletamist mòòda veini vist ei joonud, aga samas jàllegi, mine sa neid veine tea. Sònagi lausumata pòòrdus sinjoor kandadel ringi, tòttas minema nagu kratt ning naases uue arvega. Seekord 70 eurot. No hàsti, panime 80 eurot kaante vahele ning jàime ootama, mis edasi saab. Seekordne ootamine oli pikimaist pikim. Lòpuks me enam ei viitsinud oodata, tòusime pysti, et kassasse minna ja iseseisvalt arve òiendada.
Ma arvan, et jàrgnev oli mingi Itaalia skeem, mitte lihtsalt juhus. Nimelt, TàPSELT siis, kui meie parajasti Vàga Vàikese Laua alt arvutikotte vàlja òngitsesime, ilmus vàlgukiirusel Kelner ja justkui vilgas kirjatuvi kandis arve ja raha kassasse. Mòningase viibega jòudsime kassasse meiegi.
Siinkohal on oluline àra màrkida, et Itaalias pole vist hea komme asju otsekoheselt òelda. Nii teataski C kassas viibivale hàrrale, et vabandage aga ma ei màleta, et kui palju raha me tàpselt andsime (see on Itaalias viisakas moodus òelda, et polnud plaanis jootraha anda). Kassa-mees aga teatas selle peale (ma ei liialda, kui ytlen, et mònevòrra yleolevalt), et kaheksakymmend ning pòòrdus teise kliendiga tegelema. Tagantjàrele tark olles arvan, et oleks vòinud ikka teha nii, nagu mina oleks paremaks pidanud ehk oma 10 eurot valjuhààlselt ja otsekoheselt ikka tagasi nòuda

Nòutult kòmpisime hotelli. Jàrgmiselgi pàeval yritasime analyysida, et mis ime see on, et peened inimesed ja seleebritid sellises halva teenindusega, mòttetult kallis ja pealegi veel halva toiduga kohas sòòmas kàivad. Seda enam, et Milaanos on noobleid restorane jalaga segada.

Tòde ei lasknud end kaua oodata.

Kiirteadaanne

Daamid vàliseestlased, ma ei jòua kuidagi teile kirjutada, aga lootuses, et te siia blogisse ikkagi satute, jàtaksin siinkohal siia sònumi, et ma pole unustanud teile meie kohtumisòhtu fotosid saata, lihtsalt mul on sada mòttetut pòhjust, miks ma seda seni teinud pole.

àrgem kaotagem lootust! :)

Tervitusi maalt, kus progejad kannavad lipsu ja pintsakut

See tarkvaraarenduse projekt siin Milaanos hakkab karmiks kiskuma.
Ilmneb, et hommikul alustame kell yheksa, enne kella kymmet òhtul ei lòpeta ja kohvipausegi pole òieti aega pidada. Mul on ‘The Dark Heart of Italy’ visalt kotis, aga peldikusse raamatut lugema minna pole sel aastal veel jòudnud. Kui leian aega huulelàike panemiseks, on juba hàsti.

Yldsegi on siin Milaanos praegu mingid moenàdalad kàimas, mistòttu Peen Hotell, mida me tahtsime, on pilgeni edvikuid tàis. Me peame Alternatiivses Peenes Hotellis hàngima, mis on ka pàris peen, ainult, et kontorist pàris kaugel. Mind lohutas asjaolu, et neil on pàris esinduslik dushigeelide kollektsioon vannitoas saadaval.

Tegelikult tahtsin òelda, et Tatsutahime on minu arvates vàga hàsti Naapoli prygimajandusest kirjutanud. Ja vastuseks saabunud kommentaarile, et prygiprobleem on jah juba pikka aega esilehe uudis. Eile kui surmvàsinult hotelli jòudsin, panin veel tàhele, et ka ‘Porta a Porta’ oli pàevakajalise prygi-teemaga ametis. Eile olid seal mingid imelikku vàrvi kingadega vanamehed, aga ma ei saanud neid kaua kuulata, kuna tarkvaraarenduse projekt oli oma tòò teinud ja une-mati trygis vàevòimuga uksest sisse.

Oh tegelikult eilse pàeva pòhiuudis on see, et Roku Moodne Vend sòitis Julietta-Ansipi puha katki. Aga Roku on aumees ja maksab oma Moodsa Venna tekitatud kahju kinni, nii et idee poolest vabanesin ma tylikast auto myymise projektist. Kindlasti tàhelepanelikud lugejad tahavad teada, et kuidas Moodsa Venna tervis on. Kui mòningad muljumised vàlja arvata, siis on temaga kòik korras. Midagi katki pole ja haiglasse polnud ka vaja minna.

Minu huvitava ja glamuurse elu yks pisike seiklus oli eilehommikune taksojuht, kes lennujaama sòites kiirteel magama jài. Aga mu ellujààmisinstinktid on tugevad. Nii kui sinjoori pea rinnale vajus, koputasin talle òlale ja palusin molto gentilmente mitte tukkuda. Pàrast taksojuht jutustas oma elust. Ta on 12 aastat tòòtanud firmas, mis opereerib Rooma-Fiumicino lennujaama trajektooril. Minu arvates 12 aastat sama tòòd teha on juba iseenesest pàris màrkimisvààrne saavutus. Aga 12 aastat piki sirget Rooma-Fiumicino teed edasi tagasi nòeluda…. iga pàev kymme tundi (no ma kysisin, et mitu tundi pàevas nad tavaliselt tòòtavad)… On see vast eesli kannatus... Jah, see on selge màrk Itaalias valitsevast tòòpuudusest, sest miks muidu keegi nii nyri tòòd 12 aastat jàrjest teeks.

Tegelikult yks huvitav asi juhtus veel. Eelmisel nàdalal nàgin Rai 1-st, kuidas Roberto Benigni ‘Jumalikku Komòòdiat’ ette luges ja asjakohaseid lòike kommenteeris. Vaimustav!
Ma tunnen, et olen valmis Jumaliku Komòòdia mingi kirjandusòpiku poolt presenteeritud ja kommenteeritud/tòlgitud versioonis tàitsa ette vòtma. Tànu ‘Jumalikule komòòdiale’ òppisin ka Minu Sydame Printsi paremini tundma. Nimelt ilmneb, et ta teab seda peaaegu peast. Ma arvan, et midagi umbes sama tàhelepanuvààrset oleks eestlane, kes ‘Kalevipoega’ peast ette kanda oskab. Aga ilmselt kòik koolis kàinud itaallased teavad ‘Jumalikku komòòdiat’ peast.

Laupàeval kàisime G ja A juures òhtust sòòmas.
Nad on Itaalia versioon tàiuslikust pesupulbrireklaami perest. G on tubli finantsist-pereisa. Ta on òhtuti alati kodus ja tal pole yhtki pahet ega puudust. A on tubli pereema, selline fòònisoenguga ja heade silmadega, kogu aeg sahistab kòògis midagi ja kui toimetustest aega yle jààb, paneb intelligentset. Nad on absoluutselt alati heas tujus ja vàga viisakate maneeridega. Neil on kaks viisakat last ka ja nagu korralikus pesupulbrireklaamis kombeks on yks neist poiss ja teine tydruk. Mu terav pilk fikseeris siiski yhe puudjààgi nende tàiuslikus eksistentsis. Valge labrador on puudu.

Kes teada tahab, siis peale eelmist sissekannet sòin òhtusòògiks uskumatult òrna loomaliha, kypsetatud kirsstomatite ja seedermànni pàhklitega. Magustoiduks vòtsin maasikaid, mis sidrunimahla ja tuhksuhkru abiga ekstra-maitsvaks konfigureeritud.

noh

Kell juba poolyheksa làbi, aga ikka veel rassime siin.
No tahaks juba itaalia kòògi hòrgutistega kaetud taha istuda

Muide kui toidust juba juttu tuli, siis Milaano restoranidest vòin soovitada ka 'la bruschettat', mis asub duomo taga. Seal tuleb uksekella helistada, et sisse saaks ja lòbusad vanamehed on kelneriteks. Ykskord nàgin seal kuulsat vanur-showmeest, kelle nimi on Pippo-midagitaolist, kes olla San Remo laulufestivalil òhtujuhiks olnud. Ta nàgi pàris vana vàlja.

Maybe happiness?

Nagu juba kommentaaris kirjutasin, on elumere lòbusad lained mind seekord Milaanosse kandnud.

Peab ytlema, et tòòaasta on kahtlaselt kenasti alanud.

Esiteks projekt on meeldivalt konkreetne, tarkvaraarenduse vallast. Mulle meeldivad tarkvaraarenduse projektid, sest ma tean tàpselt, mida peab tegema ja kuhu peab vàlja jòudma. Juhtimiskonsultatsioonidega on alati kahtlane lugu. Projekt vòib juba poole peal olla, aga ikka ei tea, kuidas lòpptulemus vàlja nàgema hakkab.
Klient on noobel telekomifirma, neil on peakorter tsiviliseeritud maailmas ja pooled kliendi esindajad on britid. Brittidega on hea tòòtada – asjad on làbimòeldud ja selged. Nàib, et erinevalt itaallastest kohtlevad britid konsultante yldisi inimòigusi meeles pidades, mis on pàris armas tegelikult.
Projektijuht on ka normaalne inimene, selline terve mòistusega ja loogiline. Koos tòòtatud nelja pàeva jooksul pole mingeid isiksuslikke hàlbeid tuvastanud. Julgeks lausa òelda, et pàris sympaatne inimene.
Mulle meeldib ka see, et projekt on inglise keeles ja et ma teen asja, milles ma enam-vàhem kompetentne olen. Olen viimase aasta jooksul tàhele pannud, et ei maksa alahinnata vòimalust teha sellist tòòd, mida tunned. Kusjuures veel sellises keeles, mida hàsti oskad.

Òhtuti sòòme restoranis nimega ‘Happiness’ ja lòunat kontori làhedal asuvas restoranis ‘Maybe’. Hoolimata veidratest nimedest on mulle nendes restoranides vàga esinduslikud kulinaarsed elamuse osaks saanud.
Nàiteks tàna lòunaks sòin imeliselt hòrke gnocchisid mereandide ja habraste tsukiiniribadega, serveerituna moodsal kaastaldrikul. Peale nakitsesin yhe maitsva tiramisù, millele pani punkti café ristretto.
Eilse tòòpàeva lòpetuseks maiustasin aga way-too-good seeneraviolidega tryhvlikastmes, millele jàrgnes hòrk soe shokolaaditort kelmika mascarponejuustu kastmega.

Kas tòòalane happyness? Maybe...

Varsti kirjutan teile, mis tàna òhtul syya antakse. Ma veel ei tea, mis see saab olema, aga kindlasti midagi head.

Alanud aasta puhul üks asjakohane sissekanne

Ma loen praegu Erlend Loe raamatut "Naiiv.Super".
(siinkohal tervitused K-le, kes selle äärmiselt paeluva raamatu mulle välja laenutas)

Raamat ei ole veel päris läbi saanud, aga kes seda raamatut on lugenud, mõistavad, miks mul tekkis siinkohal vastupandamatu soov üks nimekiri teha.

2007 aastal:

- Tajusin, et tegelikult ei ole enam üldsegi kindel, mis on õige ja mis on vale. Ainuke kindel asi on see, et everything depends... Teine kindel asi on see, et miski pole nii nagu ta näib.

- Sain teada, et Itaalias ei ole elu ei kerge nagu Eestis.
Ma olen täiesti veendunud, et kes Itaalias hakkama ei saa, on normaalne inimene, kellel pole lihtsalt vedanud geenide, tutvuste ja muu seesugusega.
Aga kes Eestis hakkama ei saa, peab ikka puhta loll olema. Uskuge mind, eestlased, mitte kusagil mujal ei ole nii kerge hakkama saada, kui Eestis.

- Õppisin itaalia keeles rääkima.

- Avastasin endas paranoilisuse ja pohhuismi lätted. Varem ei olnud ma nende lätete olemasolust eriti teadlik.

- Õppisin hindama selliseid elukvaliteedi normaalsel tasemel hoidmiseks vajalikke nähtusi nagu antipasti di mare, cafè ristretto, rand, max & co, läbipaistev merevesi, american eagle outfit, puuviljaturg, perekonna kaitsev haare, läbirääkimisoskused, inimesed kes ei jää koosolekutele hiljaks, originaalkeeles filmid, skype, rätsepakunst, päikeseprillid, sõbrad.

- Leidsin üllatusega, et kui üldse mitte trenni teha, ei pruugi tegelikult paksuks minna. Pigem vastupidi.

- Harjusin Roomas autoga sõitma. Jah, inimene harjub kõigega.

- Kaotasin oma identiteedi. Hea uudis on see, et leidsin oma identiteedi selle aasta lõpus uuesti üles ja õnneks sain identiteedi kaotusest alles siis aru, kui olin ta taasleidnud. See on minu jaoks päris oluline asi, aga ma pole veel valmis sellest blogima.

- Jah. Ma õppisin pastat tegema ja veine toitudega sobitama.


Mida 2008 aastalt oodata:

- Tahaksin saada veel kavalamaks. 2008.aastal tahaksin saada sama kavalaks kui itaallased ja õppida nende skeeme läbi nägema. 2009 aastaks jätaksin ma eesmärgi jõuda järgmisele levelile, ehk hakata itaallasi üle kavaldama. Mulle tundub, et itaallaste ülekavaldamine hõlmab kõrgetasemelisi maksupettusi, oskust manada ette pokkerimängija ilme ning muud säärast, milleks ma 2008. aastal pole veel päris valmis.

- Siis ma tahaksin õppida itaalia keeles ilusaid ametikirju ning raporteid kirjutama.

- Ma tahaksin rohkem vaba aega ja teha vähem seda oimetukstegevalt nüri tööd, mida ma pean Itaalias tegema. No kurat ja põrgu. Ma saan varsti kolmkümmend, aga teen kaksteisttundipäevas PowerPointi presentatsioone. Ei. Nii ei lähe.

- Ma tahan ja pean hakkama uuesti trenni tegema. Itaalias on raske trenni teha, sest jõusaal ja ujula on ainult sel ajal avatud, kui ma pean kontoris oma nüri tööd tegema. Aga ma tahan trenni teha ja ma leian kindlasti selleks mingeid mooduseid.

- Ma tahan kõiki iidseid Rooma varemeid põhjalikult kylastada.

- Ja Veneetsiasse tahan minna maikuus.

- Pean õppima raha kokku hoidma. Kurat ja põrgu. Olen varsti kolmkümmend, aga ma pole õppinud raha kokku hoidma. Muidugi, mu vanaema saab tänavu kaheksakümmend, aga temagi pole õppinud raha kokku hoidma. Ma arvan, et mu rahaprobleemides on süüdi geenid. Kui ma ükskord olen suuteline rahaga mõistlikult ringi käima, siis olen järelikult geenidest võitu saanud.

- Tänavu tahan osta jooga DVD ja hakata hommikuti selle saatel joogaharjutusi tegema.

- Aasta lõpuks tahan olla pädev veinide küsimuses. Alustasin sellest, et ostsin entsüklopeedilise teose "Wine", mis kaalub umbes sama palju kui viieaastane laps. Seda ma veel ei tea, kuidas ma selle teose siit Eestist Itaaliasse toimetan.

- Ja siis ma tahan vähemalt 5 itaaliakeelset raamatut läbi lugeda. Need peavad olema Itaalia kirjanike kirjutatud. Kindlasti üks neist saab olema Machiavelli "Il Principe".


Päeva sõna: lesila.
Päeva laul: The Electrons "Dirty Basement"

Kuidas sünnivad ilusad asjad

Olen ahv!

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as The Librarian You’re the Librarian! Once a wizard, now an Orang-utan (due to an unfortunate magical accident), you refuse to be turned back for a few reasons: In this form, it’s easier to reach the shelves and hold more books; having the strength of five men makes people return their books on time; life’s great philosophical questions boil down to “when do I get my next banana?‿ You say “ook‿ but are usually understood well enough. The Librarian 94% Carrot Ironfounderson 88% Gytha (Nanny) Ogg 69% Death 63% Cohen The Barbarian 63% Lord Havelock Vetinari 56% Greebo 44% Esmerelda (Granny) Weatherwax 44% Commander Samuel Vimes 38% Rincewind 38%

Tagasi Eestis

Eestisse naasmine kulges tavapäraselt. Lennuk jäi hiljaks nagu alati ja Tallinna lennujaamas oli Andrus Veerpalu kohal.

Praegu ma olen juba kaks päeva kodumaal hänginud ja vöin öelda, et rohkem verivorste ja kartulisalatit vist ei mahu eriti :)

jòulukink

Oh, eile tabas mind email, milles teatati mulle, gentile dottoressale, et mu tellitud fiat grande punto rosso malizioso on tublide Torino seppade poolt valmis meisterdatud ning ma vòin mingist garaazhist selle kàtte saada, helistades signore Danielele.

Nyyd pole muud, kui vaja ainult uuele autole nimi vàlja mòelda. Mis kyll talle nimeks panna?

Siinkohal lisan ka yhe reklaami, mis mulle isiklikult vàga meeldib
Ma ei tea, kas seda Eestis ka levitatakse, aga Itaalias nàeb seda alati kinos enne igat filmi.
Oh, kusjuures ma polegi teile kirjutanud, et Itaalias kino juurde kuulub selline huvitav nàhtus nagu intervallo ehk sòògi- ja reklaamipausid! Kusjuures nii ongi, et poole filmi pealt pannakse tuled pòlema ning keegi tyyp kàib ringi ja myytab snàkke. Vahel kasutataks seda pausi ka reklaamipausina, mis on pàris nòme tegelikult. Ma yldist keskmist ei tea, aga yldiselt olen ise kinos kàies tàhele pannud, et enne filmi on reklaame umbes 25 minutit ja sòògipausi ajal ka umbes 5 minutit. Hea vàhemalt, et need reklaamid on kenad vaadata.

Lotta continua*

Tàna hommikul jagasid sympaatsed noormehed telekomifirma sissepààsu ees taaskord ajalehte ‘Lotta Communista’.

Eelmine kord vòtsin pakutud ajalehe vastu. Selgus, et tasuta see ikka polnud, vaid tuli yks euro anda. No andsin.
Nojah, kommunistliku rezhiimi lapsena oleks ikka pidanud màletama, et kuigi ka kuulsusrikkal nòukogude ajal elekter ja vesi ei maksnud midagi, tuli ajalehtede eest ikkagi raha maksta. ‘Rahva Hààl’ maksis vist mingi kolm kopikat nàiteks.

‚Lotta Communista’ vàljaandega oli kaasas kutse Oktoobrirevolutsiooni pidustustele, kuhu ma ei saanud kahjuks minna, kuna ei leidnud saatjat. Ààremàrkusena tahaks siiski mainida, et nagu alati, toimuvad Itaalias asjad teatava hilinemisega. Nàiteks oktoobrirevolutsiooni pidu oli korraldatud 18.novembril.

Yldiselt làks veel hàsti, et ma oma ‘Lotta Comunista’-ga sekeldustesse ei sattunud.
Nimelt mòned pàevad hiljem hàngisime Rokuga restoranis. Korraga tuli meelde, et oh ma polnudki ju oma sydame printsile uut ajakirjanduslikku leidu demonstreerinud ning vòiduka ‘ta-daa!’ saatel tòmbasin kotist ‚Lotta Communista’ vàlja. Oi kus nyyd Roku tòmbus nàost kaameks ja lykkas kàrmelt vàljaande kotti tagasi! Vaatas veel ringi, et ega keegi pahandust pealt ei nàinud.

Nii saingi teada (kusjuures Roku pidas vajalikuks sosistada), et ‘Lotta Communista’ on vàga ekstreemne hààlekandja ja tervislikum olla sellega mitte liigselt lehvitada. Muidu sisu poolest oli suhteliselt huvitav. Vàhe artikleid, aga selle eest pòhjalikud. Nàiteks Birmast ja Itaalia pàevapoliitikast.


*tòlk. vòitlus jàtkub

Tagasisidest ja streikidest

Tàna ma tahaksin kahest fenomenist kirjutada, mis alguses mulle siin Itaalias palju hingevalu ja mòtteainet pòhjustasid, aga mida pikapeale olen òppinud enam-vàhem mòistma ning isegi teatud mààral aktsepteerima.

Esiteks tahaksin vàljendada oma hàmmastust itaallaste tagasiside andmise stiili yle.

No algusest peale olen ma siin Itaalias tòòtades ennast pehmelt vàljendades luuserina tundnud. Peamiselt sellepàrast, et ma kohalikku keelt ei oska, pole pooltki nii kaval kui itaallased ja pealegi pole mu kàitumine nii hillitsetud ning naeratuste-kummarduste-komplimentide-jutuvada-kàeviibete suhkruvòòbaga kaetud, nagu siin yldiselt hea tava ette nàeb.
Tòò juures pole ma aasta jooksul kordagi kiita saanud, mis eelnevat arvesse vòttes on ilmselt ootuspàrane.

Noh, endalegi ootamatult mind edutati.
Olin segaduses, kahtlustasin konspiratsiooni. Mòtlesin elu yle pikalt jàrele ja yhe ylemuse kàest isegi kysisin arenguvestluse kàigus, et paluks selgitust, mis kriteeriumite pòhjal mind yldsegi siin edutati. Enda meelest polnud ma millegi erilisega nagu hakkama saanud. Vastuseks tuli mingi hàmar management talk. Tegin intelligentse jàrelduse – Itaalias tagasisidet ei anta.

Aga mis tàna juhtus?
Yhesònaga tegin mingi jàrjekordse presentatsiooni valmis. Tavapàrased rombid, noolekesed, logod ja tihedalt teksti tàis topitud.
No mulle isiklikult ei ei meeldi tihedalt nodi tàis slaidid, aga itaallastele meeldivad ja kuna Itaalias ainuke tòò, mille eest mulle makstakse, on see, et ma teeksin slaide, mis itaallastele meeldivad, siis ma topin nyyd kòik slaidid tihedalt nodi tàis. Minu parimate slaidide peal on teksti ja pilte sama tihedalt nagu ràimi konservis.

Yhessònaga saadan oma “ràimed-tomatis” vòtmes presentatsiooni àra ja teate, mis vastuseks tuli?

“OTTIMO” (tòlk. “SUUREPàRANE”)

Tàhendab,et... uau.


Teiseks tahaks ma kajastada vàga pònevat streiki, mis on kogu Itaalia ennenàgematusse kaosesse paisanud, aga millest Eesti ajakirjandus yldse ei kirjuta. Kuigi see on palju huvitavam streik, kui makaronihindade tòusu vastane streik, mille yle Eestis kòik ilkusid.

Nimelt esmaspàeval hakkasid transporditòòtajad streikima. Seekord tàpsemalt veoautojuhid.
Muidu nagu eriti ei màrganudki midagi, aga kolmapàevaks oli kogu maal bensiinijaamades bensiin otsa saanud. See oli pàris karm. Mul oli ka eile bensiin otsakorral. Tegin lòuna paiku kiire ringi, tòdemaks, et ongi kòik bensiinijaamad kinni. Pàris imelik tunne oli.

Òhtuks tabas Bella Italiat tavapàrane streigihysteeria.
Uudistes rààgiti juba sellest, et poodidest on otsa saamas toiduained ja apteekidest ravimid. Rààkimata muidugi bensiinipuudusest.
Kuulajad helistasid raadiosse, kurtsid, et kòik on pekkis. Yks àrev kuulaja helistas, et Milaanos olla bensiinijaam, kus saab paagi tàis vòtta. Imestasin, et kesse loll itaallane raadiosse helistab. Ma isiklikult oleks eelistanud vaid làhimate sòpradega seda infot jagada.
Kostus signaale, et yhistransport hakkab seiskuma. Poliitikud vòtsid sòna. Otsiti syydlast, nagu alati. Noored protestisid. Ma tàpselt pole jòudnud veebist pilte vaadata, aga nàib, et tavapàraselt pandi jàlle midagi pòlema. Olen tàhele pannud, et tihti, kui Itaalias midagi lahti on, leidub hakkajaid noori, kes midagi pòlema panevad.
Hàmmastaval kombel nàib, et valdav osa elanikkonnast ei teagi tàpselt, miks rekkajuhid streigivad. Seda arvan ma sellepàrast, et need inimesed, kelle kàest ma olen kysinud, ei tea ja ka raadios tehti kysitlus, mille tulemusena selgus, et keegi ei tea.

Yhesònaga, eile òhtuks jòudis hysteeria haripunkti ja tàpselt siis kui pinge oli haripunkti jòudnud ja riik yhe jalaga eriolukorra ààrel, saabus lahendus - rekkajuhid nàitasid yles mòistvat suhtumist ning andsid teada, et streik lòpetatakse.
Tàna hommikul olid bensiinijaamad yldiselt veel kinni, aga yhte tsisterniga autot juba nàgin liikvel. Lubatakse, et reede hommikuks peaks bensiinijòed jàlle tavapàrases rytmis voolama.
Mul on 50 kilomeetri jagu jàrel, nii et tàna òhtul loodan ehk Pyha Gennaro abiga mingi lahke bensiinijaama leida.

Itaalias elatud aasta jooksul olen tàhele pannud, et steikidega on nagu aastaaegadega selles mòttes, et neil on oma kindel rytm ja seaduspàrasused.

1) Tavaliselt on nii, et streik kuulutatakse vàlja umbes paaripàevase etteteatamisega.
2) Keegi ei tea òieti, mis on streigi pòhjus. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ykskòik millise streigi pòhjusi tuleb otsida Itaaliat aastasadu vaevanud klassivòitluse tumedatest allhoovustest. Pealegi sotsiaalteadlased, poliitikud ja veel mòned itaallased neid pòhjusi niikuinii juba teavad, mistòttu ykski ajakirjanik ei vaevu neid enam eriti lahti kirjutama.
3) Paar pàeva enne streiki etendub pingeline nàitemàng „tuleb/ei tule/àkki siiski tuleb tuleb/on lootust et ei tule“.
4) Tihti juhtub, et ei tule. (aga et huvitavam oleks, siis see selgub sòna otseses mòttes viimasel minutil)
5) Tavaliselt kui tuleb, siis umbes poole streigi peal selgub, et paras jama on kokku keeratud (vt ylalpool toodud nàide).

5.1) Muide tihti tuleb ette reetureid, kes ei streigi. Tànu neile leiab ikka kuskilt kapi tagant sòbraliku bensiinijaama, bussijuhi vòi meditsiinitòòtaja, kes vajadusel abikàe ulatab. Sellega seoses itaallased eriti streikide pàrast ei muretse, kuna loodavad oma tòhusale suhetevòrgustikule.


6) Streik lòpetatakse ennetàhtaegselt.

7) Tavaliselt streigi tulemusena midagi ei muutu.

Ei saa siiski màrkimata jàtta, et veoautojuhid on seekord kàitunud kui vastutustundetud jobud. Nii kui streik alanud, jàtnud nad mingid veokid vedelema, kus olid sees tapamajja viidavad loomad, kes yldises pohhuismimeeleolus kolm pàeva rekkates kinni olid - kitsastes tingimustes, sòòmata ja joomata. Fakken loomapiinajatest rekkajuhid.

ilusaid pyhi

seekord tuleb pàris asjalik sissekanne tegelikult

22.detsembrist kuni 6.jaanuarini olen kodumaal
telefoninumber on sel ajal seesama eesti number, mis mul on kogu aeg olnud
muidugi itaalia numbrile vòite ka helistada

tugevat tervist ja sàra silmadesse :)

K

Tòò

Dilbert on tegelikult itaallane!

Ma vaatasin tàna òhtul làbi viimase kuu aja koomiksid ja iga koomiksi kohta vòin ma siin reaalsest elust nàite tuua.

Eriti see nàiteks.


Ma leiutasin uue mooduse kuidas tòò tegemist teeselda. Vòtsin tòò juurde raamatu ja kàin seda 15 minuti kaupa peldikus lugemas. Lugedes meenus yks dilberti koomiks, kus wally loeb peldikus lehte ja mòtleb 'It pays to read'

Excelist

Tahtsin veel teile kirjutada, et ma pole enam mingi lihtlabane PowerPointi kunn, vaid nyyd ka Exceli graafikute kunn. Ma olen siin teinud ikka sellised vingeid graafikuid, et isegi Bill Gates ei tea, et Excelis taolised vòimalused yldse on.

Kuidas 'buffet' eesti keeles òigesti kirjutada? Bufee? Buffee?
Teisest kyljest, kui 'coffee' ja 'kohv' loogikast làhtuda, peaks olema 'buffet' ja 'puhvt'. Salatipuhvt nàiteks.

Tervitades,

Macello Aavik.

Reisimise kasulikkusest

Hàmmastav.
Alati, kui ma mingi suurejoonelise projektiga alustan, on algus nagu pàris kerge tulema, aga kohe peale algust làheb asi justkui pydelaks kàtte àra.
Illustreeriva nàitena tooksin siinkohal Roomaga tutvumise projekti, mis peale Trasteveres kàiku ysnagi liiva on jooksnud.

Aga muidu mul on head pòhjused ka.
Yle-eelmisel nàdalavahetusel sadas vihma ja kàisin tòòintervjuul.
Eelmisel nàdalavahetusel kàisin aga Berliinis ja ei saanud jàrelikult Roomas kàia. Berliin oli huvitavam kui tòòintervjuu ja vihm.

Berliiniskàigu kòrghetk oli see, et ma avastasin lennujaama raamatupoest Pratchetti raamatu ’Wintersmith’. Seejàrel taandusin saagiga Mòvenpick restorani, kus veetsin hubase pyhapàeva pealelòuna raamatu ja salatibufee seltsis. Raamat on vàga huvitav, nòidade teemal. Seal on yks vàike nòid Tiffany ja Wintersmith, kes on Eesti kontekstis umbes nagu Kylmataat vòi midagi taolist. Yhesònaga W armub T-sse (kusjuures T on tàiesti alaealine) ja mòistagi on see yks suur kasiino.
Mulle meeldib sòna ’kasiino’. See tàhendab itaalia keeles segadust. Muidu vana-itaallased teavad kasiinona sellist asutust, kus kliendid on mehed ja klienditeenindajad on naised.
Macello on teine armas sòna, millega on sobilik mingit segadust kirjeldada. Tegelikult macello tàhendab tapamaja, aga itaalia keeles kòlab tapamaja minu meelest pàris elegantselt.
Kui ma oleks mees, siis ma vòib-olla vòtaks enda nimeks Marcello Macello. Kuna ma pole mees, siis ma panen selle nime oma jàrgmisele autole, mis tuleb peale Julietta-Ansipit ja mida ma juba kaks kuud ootan ja mis saab olema Fiat Grande Punto. Vàrvitooniks valisin ’rosso malizioso’. Ma arvan, et rosso malizioso vòiks tòlkida umbes nagu ’bitchy red’. Valida oli veel selliste vàrvide vahel nagu ’blu aviatore felice’ (ònneliku aviaatori sinine), ’grigio argento vivo’ (no see kòlab nagu mingi nòme marketingitrikk), ’grigio impeccabile’ (tàiuslik hall? No siit edasi saab tulla ainult midagi sellist nagu ’seksikas pruun’ nàiteks), ’nero provocatore’ (provokaator-must, mis oli mu teine valik peale bitchy punast). Yhesònaga, nagu eelnevast nàha, polnud nagu eriti vàrve, mille vahel valida. Aga ma arvan, et vàikestele autodele sobib punane vàrv. Mul on mitu paari punaseid kingi ka, mis punase autoga hàsti sobivad. Kui auto kàtte saan, ostan punase koti ja peapaela.

Huvitaval kombel panin tàhele, et tahtsin kirjutada Berliinist, aga kirjutasin autodest jàlle.

Yhesònaga Berliin oli tore koht. Aeg-ajalt mulle meeldib Itaaliast àra kàia mingis normaalses maailmas. Itaalias tuleb mul tihti tunne, et... khm... is it just me or is this country going mad.
Vot sellistel hetkedel on hea Itaaliast àra minna, sest siis ma tagasi tulles tean, milles asi.
It’s not me, it’s Italy.

Hmm.. tegelikult autole vist ei sobi 'tapamaja' nimeks panna. Kòlab justkui halvaendeliselt.

Lugu Trasteverest

Ma alustasin siinkohal uue projektiga.

Nimelt tajusin ykspàev, et elades sellises turismimekas nagu Rooma, ei kòlba eriti laupàevi ja pyhapàevi banaalselt kuskil ujulas vòi supermarketis vòi tube koristades mòòda saata, vaid tasuks ikkagi uue kodulinnaga làhemalt tuttavaks saada.

Rooma on suur ja lai. Kust alustada?
Pyhapàeval vòtsin Rooma reisijuhi ette ja torkasin kaardil nàpuga suvalise koha peale. Nàpp jài tàpselt Trastevere ja Gianicolo vahele.
Kuna nàpp jài ikkagi mòlema linnaosa peale, siis òigluse huvides vòtsin kavva, et kòigepealt Trastevere ja pàrast Gianicolo ja et alustan Trasteverest, kuna see on mulle làhemal.
See juhtus kòik hommikul.

Mul oli veel plaan, et enne turistiks hakkamist kàin ikkagi ujumisakadeemias àra. Ootasin truult kella 11:30ni, kuni ujumisakadeemia lahti tehti, reipal sammul tatsasin kohale ja avastasin oma ebameeldivaks yllatuseks, et kogu akadeemia oli kàratsevaid lapsjumalaid ja nende vanemaid pilgeni tàis. Toimusid mingid laste ujumisvòistlused. Pisut vàhem reipal sammul tatsasin koju tagasi. Selleks ajaks oli juba lòunaaeg kàtte jòudnud ja tundsin vajadust midagi pòske pista. Keerasin kiire pasta kokku ja peale lòunat olin seikluseks valmis.

Noh, juba metroo oli paras seiklus. Kui tykk aega metrooga ei sòida, siis muutub ta pàris eemaletòukavaks – hais, pesemata inimesed, taskuvargad, turistid. Metroopeatusest Republica (tòlk. Vabariik) tuleb buss vòtta, et Trasteveresse jòuda. No ekslesin siis ymber selle Vabariigi peatuse, sest ega seiklusteks valmisolek pole kuidagi parandanud mu kaardilugemise oskusi. Lòpuks komistasin kuidagimoodi Termini raudteejaamas bussipeatusele ning asusin tàhelepanelikult bussi ootama. Teised ootajad olid peamiselt Aasiapoolsetest turbulentse poliitilise kliimaga riikidest pàrit inimesed ja kòik minust lyhemad. Kujutlesin, et olen mobiilimast ja nemad on puud. Kòikusin tuule kàes òrnalt ja nàgin vaimusilmas end vààrikalt plinkimas. Tegelikult tuli hoolega jàlgida, et mòni taskuvaras kàtt kotti ei ajaks. Muide jube kylm pàev oli. Jalgadel oli nagu soojem, eeldatavasti mind ymbritseva tiheda rahvamassi tòttu, aga pea ikka kylmetas.

Bussi muudkui viibis, nii otsustasin lugeda Trastevere kohta igasuguseid detaile.
Eesti keeles oleks Trastevere nimi ‘Jòetagune’, viidates asjaolule, et tegemist on teiselpool jòge asuva kohaga. Need roomlased, kes praegu selles linnaosas elavad, peavad end tòelisteks roomlasteks. Kuigi ajaloost teame, et Rooma linna algusaastatel oli Trastevere yldsegi mitte Rooma osa, vaid oli rohkem selline limboland-eeslinn, kus elasid kalurid ja immigrandid. Làks mònisada aastat enne, kui glamuursed inimesed sinna oma maju ehitama hakkaid.
Tànapàeval on Trastevere tuntud boheemlaste ja kunstnike linnaosana, olles asjakohaselt maaliline, samas pisut korratu ja lagunenud. Pean vajalikuks ikkagi lisada, et see on ka selline linnaosa, kus restoranid on pòhiliselt turistilòksud ja tànavad on tyytuid kaubitsejaid tàis. Aga yldiselt on ta vaatamiseks ja jalutamiseks sympaatne koht.

Trastevere on ka selle poolest kuulus, et seal asub yks Rooma vanimaid kirikuid - Santa Maria della Trastevere. Vàidetavalt olla see Rooma esimene kirik, kus kristlaseid said karistamatult avalikke missasid pidada. Kiriku mosaiigid, mida tànapàevalgi nàha vòib, on meisterdatud umbes siis, kui Eestis maakonnapealikud ristisòdijate sissetungi peale imestusest habemeid raputasid ega suutnud kuidagi kaitsestrateegias omavahel kokkuleppele jòuda.

Yhesònaga lòpuks ikkagi buss tuli. Olin kòige esimene, kes bussi tulemas nàgi ja sellega seoses ka kòige esimene bussi peal.
Mu kòrval oli yks teadlaseilmega tytarlaps, kellel oli tàpselt sama Mondatori kirjastuse poolt vàlja antud Rooma reisijuht kàes. Ta tuli ka Trastevere peatuses maha. Hiljem ma paar korda màrkasin teda kitsukestel tànavatel kruiisimas.

Piazza Bellinilt hakkasin aga manuali jàrgi minema ja jòudsingi Santa Maria della Trastevere juurde vàlja. Kirikuesine plats on muide selline koht, kus igal aastal juulis toimub Trastevere elanike traditsiooniline pidu koos asjakohaste vabaòhukontserditega. Muul ajal on seal tavaliselt palju turiste, ràndnàitlejaid ja kerjuseid. Seekord ràndnàitlejaid ei olnud, aga kiriku sammaste juurde oli kogunenud grupp punk bestia esindajaid.

Punk bestiad on sellised tegelased, kes on otsustanud, et pòhimòtteliselt on inimene sama, mis loom. Sellega seoses nad elavad tànavatel koos koertega, samamoodi nagu koerad - magavad maas ja neil on kirbud ja vàidetavalt sòòvad nad koertega sama toitu ning tavaliselt elatuvad kerjamisest. Pòhimòtteliselt nàevad nad vàlja nagu tavalised kodutud, ainult et neil on reeglina suured koerad oheliku otsas. Kolleeg E aga teadis rààkida, et yks ta sòbranna, kes tòòtab koerte varjupaigas, olla rààkinud, et kuigi koerte vajupaigal on raske koertele omanikku leida, siis punk bestia tyypidele nad koera ei anna, kuna nad pidavat tegelikult koeri halvasti kohtlema. Samuti ei ravi nad koeri kunagi terveks, kui koer haigeks jààb, ega toida neid korralikult. Omast kogemusest vòin òelda, et nad jagavad koertele jalahoope, juhtudes ise parajasti purjus olema ja ka olen neil nàinud mitmeidki koeri kohutavate ekseemidega. Nad on yks vàheseid inimgruppe Itaalias, keda ma olen purjus olekus nàinud. Bolognas pidavat kòige rohkem punk bestiaid olema.

Yhesònaga need punk bestia tyypid kàratsesid seal sammaste ymber ja kolistasid òllepudelitega. Yks ràndomilt kaltsudesse màssitud vòdisev tegelane, kelle sugu ei olnud vòimalik kindlaks mààrata, oli pandud ykse juurde kerjama. Yldiselt inimesed vàltisid kerjusega silmside loomist, rààkimata raha andmisest. Kerjus aga viibutas vàljasirutatud kàtt ja pobises mòòduvatele turistidele solvanguid, ilmselt arvates, et keegi temast aru ei saa.

Ylalmanitud olukorraga seoses polnud eriti mugav kiriku fassaadil olevat 12-ndast sajandist pàrinevat mosaiiki nautida, aga fikseerisin ikkagi kàrmelt kujutise kymnest naisest, kes kòik tulnud Maariale feimi ja respekti vàljendama ning lipsasin kerjusest mòòda. Vàga huvitavad olid kiriku vàlisseina sisse myyritud vàikesed kivitykid, kus esimeste kristlaste symbolid, nagu nàiteks kala ja tuvid ja muud asjakohast, sisse uuristatud.

Kirik oli seestpoolt nagu kirik ikka. Neitsi Maarja mosaiigid olid ka umbes sellised nagu igal pool mujal. Mulle isiklikult meeldisid pigem lambamosaiigid, mis olid vàga tòetruud ja detailitàpsed. Ma kahjuks ei oska kirikuid vàga hinnata, seoses sellega, et ma arhitektuurist ja kunstist liiga palju ei tea. Olen enda vastu aus ja tunnistan, et oskan kingadest palju pòhjalikumalt rààkida kui sammastest. Pealegi on enamus kirikuid liiga hàmarad selleks, et nende sees leiduvatest vaatamisvààrsustest tàpset ylevaadet saada.

Trastevere peamine vaatamisvààrsus làbitud, leidsin edasi jalutades hulgaliselt armsaid tànavaid ja restorane, mida ma olen turistina kylastanud, aga mille suhtes ma ei màletanud enam, kus nad asusid. Nyyd siis tean.

Ootamatult leidsin end Via della Scalalt, kus tegutseb mu suur lemmik – Jààtisekunstnik. Astusin gelateriasse sisse, tervitasime sydamlikult ja lasin endale konfigureerida portsu uutest maitsetest, mis ta viimasel ajal leiutanud on. Seekord siis shokolaad kaneeliga, valge shokolaad ja kaki. Kaki on yks puuvili, mille nimi on inglise keeles persimmon, aga mille eestikeelset nime ma ei tea. Praegu on Itaalias kakide hooaeg, mis tàhendab, et endast lugupidavad gelateriad pakuvad vastava maitsega jààtist. Jààtisemeistriga pàevauudised vahetatud, jalutasin jààtisega edasi jàrgmise koha suunas, mis oli minus mòningase uudishimu àratanud – Fornarina kodu.

Fornarina oli kunstnik Rafaello armuke, kui lyhidalt òelda. Noortel oli kaunis armastus ja puha, neiu oli kunstnikule muusaks ja yldse vàga pyhendunud nende suhtele. Aga kui Rafaello suremas oli, ytles ta alatult Fornarinast lahti, et hingeònnistust saada. Tal oli mingi teine naine ka. Yldsegi Rafaello oli yks jòle liiderlik naistemees ja alatu tegelane. Peale Rafaello surma làks Fornarina kloostrisse nunnaks, kus viibis oma elupàevade lòpuni. Kahju kohe tytarlapsest.

Fornarina kodu on Jààtisekunstniku làhedal, Via della Scala lòpus. Tagasihoidlik majake tànavanurgal, esimesel korrusel restoran, nagu ikka Roomas kombeks. Midagi silmatorkavat maja puhul ei tàhendanud, nii hàngisin natuke aega làhedalasuval piazza Trilussal, mis on yks sympaatne vàljak, kus tavaliselt inimesed kokku saavad. Vàljak on nime saanud kuulsa Rooma poeedi jàrgi, kes valas oma satiirilised vàrsid Rooma dialekti ja oli yldiselt rahva lemmik.

Kylmal pàeval jààtise sòòmisest hakkas pàris jahe, nii olin sunnitud Jààtisekunstniku juurde tagasi pòòrduma ning hammaste lògisedes kuuma shokolaadi vòtma. Kuum shokolaad, nagu selgus, oli peaaegu pooleliitrine topsik, servani maitsvat nodi tàis. Kuni seda menetlesin, oli meil Jààtisekunstnikuga vàga huvitav vestlus lagede restaureerimisest. Kokkuvòtlikult òeldes jòudsime jàreldusele, et lae restaureerimine on tegelikult nagu salati maitsestamine, sest mòlema jaoks on vaja òli ja ààdikat. Vahetasime ka remondialaseid teadmisi ja arvamusi.

Jààtisekunstniku tòòkojast yle tànava asub 16ndal sajandil valminud Santa Maria della Scala kirik. See on kirik, mis on kuulus oma imettegeva Neitsi Maarja ikooni poolest. Kunagi olla yks laps ikooni nàgemisest terveks saanud.
Kiriku làhedal on ka mungaklooster, mille kohta Jààtisekunstnik teadis rààkida, et varem, kui neil oli yks vàga tubli munk seal meeskonnas, olla kirik olnud eeskujulikus korras ja avatud tàpselt òigetel kellaaegadel. Nyyd aga olla see eeskujulik munk oma kodumaale Kolumbiasse tagasi làinud, kirik olla puha pilla-palla ja koristamata ning avatud nagu jumal juhatab. Aga yldiselt olla mungad sympaatsed inimesed ning nad pidavat sageli kàima Jààtisekunstniku juures vòileiba ja jààtist sòòmas.

Vaatasin kiriku yle. Vàljast vàga armas. Selline vòrdlemisi pisike, aga detailirohke ja esteetilises plaanis meeldiv. (mida àsja lugesite, oli maksimum, mida ma arhitektuurikysimustes òelda oskan).

Kirikus sees àratasid kòigepealt mu tàhelepanu lyhtrid. Iga kabeli ees oli rida peaaegu mustaks tolmunud lyhtreid vòlvkaares rippumas ja altari ees samamoodi. Lyhtrid ei pòlenud. Igas kabelis oli maal, aga paraku neid maale polnud poolpimedas eriti nàha. Ònneks oli keegi heasoovija (vahest ehk see korraarmastajast munk?) kabelitesse selgitavad sildikesed riputanud, kust vòis lugeda kòigepealt seda, et kuivòrd vààrtuslikku marmorit vòi puitu kasutatud on ja siis, et mida on maalil kujutatud. Nendest kasutajajuhenditest oli abi ymbritseva tòlgendamisel ja mòistmisel. Ilmselt olid mungad hàmaruse probleemi teemal mingit klienditagasisidet saanud, kuna iga kabeli ees oli piirde peale poetatud hulk fotosid, kus sama kabel kenasti mustvalgel nàha. Ma polnud pàris kindel, kas nende fotode eest peab kuskil raha maksma, aga kedagi nagu nàha polnud ja igaks juhuks libistasin yhe foto kotti kiirelt.

Kui kirikust vàljusin, oli juba pimedaks làinud ega viitsinud rohkem Trasteveres jalutada. Selle asemel otsustasin Kolosseumi juurde kruiisida, et siis metrooga koju sòita.

Ekslesin kaarti lugedes sinna-tànna, yhe nurga peal leidis aset tavapàrane korduma kippuv situatsioon - keerasin kaarti yht- ja teistpidi, pingsalt juureldes, miks ei nàe ma kaardil seda tànavat, mille nimi ripub mu pea kohal.
„Are you lost?“
„No I’m not!“ kòmistasin instinktiivselt.
Seejàrel fikseerisin kysija - Jòuluvana!
Punast kostyymi tal ei olnud loomulikult ja see oleks ka banaalne tòtt-òelda. Aga tal olid tàpselt jòuluvana silmad (tarkust ja headust tàis, aga pisut kelmikad), valge habe ning sobivas toonis juuksepuhmas.
Jòuluvana nàhes leebusin. Ta kàis kohe òige kaardi ka vàlja - meelitas, et ta vòib mulle nàidata kohta, kus Julius Caesar hukati.

Nòustusin temaga kaasa jalutama. Nyyd tagantjàrele tark olles vòin òelda, et viibisin vàljakul, mille nimi on Largo di Torre Argentina.
Vàljaku keskel asuvad iidse templi varemed. Jalutasime Jòuluvanaga varemeid piirava aiakese juurde ja varemetes lebavale valgele ruudukujulisele kivile osutades teavitaski Jòuluvana, et see kivi tàhistab tegelikult kohta, kus Julius tapeti. Vàidetavalt olla selles piirkonnas mitmeid restorane, mille pidaja vàidab, et tegelikult tapeti Julius nende restorani ukse ees, aga see olevat puha vale ja òige koht on see kivi.
Jòuluvana teadis veel rààkida, et kònealune tempel on ametlikult Rooma hulkuvate kasside kodu, kus kassid vòivad segamatult elada ja keegi ei tohi neid seal kimbutada.

Jòuluvana oli yldiselt huvitav ja erudeeritud isik. Tema cover up oli see, et ta on Kanadast pàrit jurist Peter, kes tulnud pensionipòlveks Itaaliasse elama.
Me vestlesime seal Julius Caesari hukkamise koha kòrval umbes tund aega igasugustel akadeemilistel teemadel. Hiljem Jòuluvana oli veel nii lahke, et nàitas mulle òige teeotsa kàtte. Lahkusime teineteisest sòbralikult, ilma mingeid edaspidiseid kohustusi vòtmata. Sellised kohtumised mulle meeldivadki.

lugu sellest, kuidas mehed on meie elu òied

Eile saabus Mu Sydame Prints Saudi Araabiast ja oli vàga heldinud Itaaliasse naasmisest. Lennukis olla ta meeleliigutusega kuulanud Itaalia kanzoone ja nii kui maandus, otsis pizza. Tàna hommikul aga kibeles kangesti baari cappuccino/cornetto jàrele. Mis siin imestada, hommikusòòk baaris on Itaalia elustiili kauneim vàljendusvorm.

Nàiteks hiljuti rààkis yks hollandlane, keda mul oli juhus kohata, et tal on seal Hollandis yks Itaalia immigrandist kolleeg. Vot ja siis kui see hollandlane oli Itaalias, siis ta helistas kohvibaarist sellele mainitud itaallasele ning lasi tal làbi telefoni kuulata kohvibaari melu. Itaallane olevat vàga heldinud selle peale.

Siinkohal pean ytlema kyll, et Itaalia kohvibaari hommikune sagin on vàga spetsiifiline helide kooslus. Inimesed tunglemas, vestlemas, hòiklemas, tasside kòlin, piimavahustamise puhin, kohviautomaadi kodune urin, rytmilised koputused, kui kapast vana kohvi vàlja visatakse, myntide kòlksumine. Aeg-ajalt tungib yldisest helide massist esile leti taga askeldavate baristade hyyatusi.
See on midagi sellist, mida saab ainult Itaalias kogeda ja millest ma puudust tunnen, kui Itaaliast àra olen.

Mòistagi tàhistasime eile Roku saabumist kylaskàiguga sardiinlaste kalarestorani. Kelnerid hyplesid jàllenàgemisròòmust, sest alles hiljuti kylastasin seda maaliliste merevaadetega dekoreeritud toitlustusasutust koos kahe graatsilise blondiiniga, mis oli kindlasti sardiinlaste jaoks yks nende restoranikarjààri milestone.

Blondiinidest rààkides, mul on said tàna nende toodud piparkoogid otsa. Pàris karm tegelikult.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rààkida, vaid sellest, et mehed on meie elu òied. Nimelt Julietta-Ansip on viimasel ajal pàris tòrges olnud ja yhesònaga, kurtsin Rokule oma muret, et vòdiseb, kui sòidan, eriti kurvide peal.
Mu Sydame Prints oli nii kena, et nàitas ise initsiatiivi yles ning viis mu neljarattalise sòbranna parandusse. Vot just sellistel hetkedel tunnen, et mehed on ikka àgedad.

Ma olen siin nàdalaid vàrisenud hirmust mehaanikute ees ja isegi yhes asutuses kàinud, mida mulle soovitati, aga see koht on liiga kaugel, et sinna tòòpàeval minna ja yhesònaga on mul olnud auto parandamisega seoses palju suitsu ja ei mingit liha, nagu itaallased ytlevad (viidates liha grillimisele). Eestlased tavaliselt ytlevad samas olukorras palju kàra ja vàhe villa (viidates lamba pygamisele).

Nyyd on Julietta-Ansip jàlle tàie tervise juures ning ainus parandamist, òigemini vàljavahetamist vajav komponent on kogu tagumine ots, kaasarvatud pagasiluuk ja parkimisandurid, mis tamponeerimise tulemusena tòòkòlbmatuks muutunud.

Yks asi mis aga mulle suureks mòistatuseks jàànud, on see et, kui kummid on tàis, siis mingisugne nàitaja peab olema 2,2. Nomaitea kuidas seda nàitajat nimetatakse, aga igatahes peab see olema 2,2. Ròhk vist?
Julietta-Ansipil, nagu tàna selgus, olla olnud 1.4. Kas see on normaalne, et kummid nii tyhjad on? Ja kes vòi mis on 2,2?

Kusjuures tàna ma eputan siin kontoris uue Omanist pàrit tyrkiissinise pashmiinaga. Vàga edev on olla.

Muide Rokut ei saadeta enam Saudi Araabiasse. Ametliku versiooni kohaselt korraldati projekt ymber, aga ma arvan, tegelikult jài ta seal veinijoomise vòi pornoajakirja lehitsemisega vahele ning on saanud eluaegse riiki sisenemise keelu.

Lugu sellest, kuidas viisakus vòidab, aga aususega ei saavuta midagi

Eile lòunalauas tuli meil taaskord Naapoli elanikest juttu.
Yldiselt, kui kuskil seltskonnas on mòned naapollased, siis arutatakse tihti kultuurierinevusi Naapoli ja ylejàànud Itaalia (tavaliselt Rooma) vahel.
Kui aga seltskonnas on naapollased ja palermolased, siis vòib aga nàha yleyldist vennastumist, sest nad tunnevad, et on sugulashinged vòi sòpruslinnad vòi midagi.

Teadupàrast on Naapolis juba aegade algusest kujunenud vahvaks traditsiooniks mootorrattaga tànaval jalutavast inimesest kiirelt mòòda sòita ja – naksti! – kott àra tòmmata. Sellepàrast nàiteks andis ykskord Naapolist pàrit Veronica mulle tarka nòu, et mòttekam on kotti hoida majade, mitte sòidutee pool ja yldsegi tema nàiteks ei vòta tavaliselt kàekotti endaga kaasa.

Yhesònaga eile lòunalauas teatab Marco Naapolist:”No meie, naapollased, oleme pisut ebaausad kyll, aga vàhemalt mitte jobud”
Vòtame kòik saadud info teatavaks ja jààme teemaarendust ootama, mis ei lase end kaua oodata.
Marco jàtkab:”No nàiteks minu fidanzatal (tòlk kihlatul) tòmmati hiljuti kott àra. Kusjuures varas veel lehvitas talle viisakalt ja mis kòige huvitavam – paari pàeva pàrast sai ta oma koti politseist kàtte. Kòik oli alles, ainult sularaha oli kadunud.”
“Che signore!” (tòlk. Vahi hàrrasmeest!) irvitas Lorenzo Bolognast.

Aga kokkuvòttes nòustusime kòik, et hàstikasvatatud varas, kes ohvrile lahkudes lehvitab ja vòtab kotist ainult vajamineva kraami, tagastades viisakalt ylejàànu, on yks òige sinjoor kyll.

Muide pàrast veel Marco rààkis, et yks ta tuttav politseinik rààkis, et kui kuskilt mobiiltelefoni leiad, siis pole mòtet seda politseisse viia lootuses, et siis kadunud ese òigele omanikule tagastatakse. Nimelt politseinikud pidavat kòik telefonid endale vòtma.

Ykskord Marco olla leidnud telefoni, aga see oli PIN koodiga blokeeritud. Vot ja siis ausa inimesena ja teades politsei tòòvòtteid, hakkas ta mobiilifirmadesse otse helistama, et telefon ikka omanikule tagastada. Mobiilifirmad ei olnud yldse koostòòvalmid ega reageerinud ka siis, kui aus leidja teatas, et vot ta ei saa ju politseisse viia telefoni, sest siis vòtavad politseinikud selle endale. Kokkuvòttes jòudis Marco mitte eriti yllatavale jàreldusele, et Itaalias ei saa ikka ausal teel midagi tehtud ja myys telefoni mustal turul maha vòi midagi taolist.