3mm lühike wetsuit, 8 kg, terasballoon. Vesi 28 kraadi, õhk midagi üle 30. Sügavus 5-6 m.
Alustuseks ma olen tohutult hämmeldunud selle üle, et mida rohkem poeet d'Annunzio kohta teada saan, seda enam imestan, et mis puhul tema nime järgi tänavaid nimetatakse ja miks üks terve mõistusega inimene temast lugu pidada saab siin Abruzzos. Minu meelest oli ta uskumatu aferist ja liiderdaja, kel oli kombeks hotelliarveid maksmata jätta. Kindlasti ka tekitas oma vanematele tohutult piinlikkust ja halle juukseid. Aga, noh, tema tunnustuseks tuleb öelda, et mees oskas elada.
See koht, kus me laupäeval sukeldusime, oli d'Annunzio suvila juures. Suvila on ehitatud kõrgele merekaldale, nagu tänapäevalgi rikkuritel kombeks. Põhimõtteliselt selline elegantne villa, mille kohta paadis olijad kommenteerisid:"See, kus d'Annunzio räpaseid tegusid tegi".
Tahtsin hirmsasti sukelduma minna, sest sel hooajal polnud veel jõudnud ja järgmisel päeval oli plaanis sukeldumine mägijärves ning tundsin, et tahaks korra trenni mõttes vee all ära käia.
Uus asi oli see, et Luca paat on nüüd Pescara jõesadamas. See tähendas, et kuigi saime sadamas kokku kell 8, siis sukelduma jõudsime alles millalgi poole kaheteistkümne paiku. Tore merereis muidugi, aga peab edaspidi arvestama, et kui paadist minna, siis lisab mõned tunnid juurde. See oli rohkem Roku jaoks, kes peab samal ajal Nummiku ja Hurmuriga kuidagi ellu jääma.
Sukeldumised olid toredad ja sündmustevaesed. Ujuvuse sain kohe paika, kuigi ei olnud päris nii, et lasen vesti tühjaks ja jään täis kopsudega hõljuma, vesi täpselt silmade ees. Ei koperdanud millegi vastu, anemooniga kõrvetada ei saanud. Nähtavus ei olnud suurem asi, aga kedagi ära ei kaotanud. Maastikud olid juba tuttavad, üht-teist hakkasin ära tundma ja see on tegelikult mõnus hubane tunne, kui vee all on koht, mida juba natuke tead. Natuke juba julgesin pisut omaette olla ja ei vaadanud kogu aeg, kui kaugel Luca lestad on.
Imetlesime taaskord gorgona koralli ja nüüdki muretsen, et seisab seal, nii ilus, üksik ja suursugune, aga piisab kui keegi peaks sinna ankru heitma ja ongi kõik kadunud. Siis imetlesin Lucat, kes teab vist kõigi kaheksajalgade koopaid. Seekord vahest instruktorina ta mulle tohutult muljet ei avaldanud, sest kaasas olid kolm Advanced kursuse tegijat, kellega oleks ilmselt tegelema pidanud, aga Luca hoopis vahtis kõigisse koobastesse ja õnarustesse, kaheksajalgade ning muude väikeloomade otsingul. Eks mõned ujuvuse ja navigatsiooni harjutused nad ikka tegid. Nägin ühte liiva alla mattunud kaheksajalga. Kuidas Luca aru sai, et ta seal on, ei tea, sest ei jõudnudki küsida. Aga nad ongi vist üsna paiksed ja rutiini armastavad elukad. Üks scorfano oli ka, aga üldiselt nii vähe kalu pole mu silm Aadria meres veel näinud.
Kaks apsakat juhtus ka. Kõigepealt küsis Luca, palju mul õhku järel on ja - hissand! - olin täiesti unustanud, kuidas 150-t näidata. Lõpuks kehitasin õlgu ja näitasin oma mõõdikut. Päris tobe.
Oh ja teisel sukeldumisel näitas Luca enne navigatsiooniharjutust, et ma oleks ühe mehega paaris ja võime koos ujuda kuni nemad harjutavad. Mina sain märkide järgi aru, et ujume paati, aga see mees, vist Giovanni oli ta nimi, sai aru, et võib kohe pikemalt ringi vaadata. Vahest niikaua, kuni õhku jätkub? Niisiis, nii kui ankrut nägin, tegin paadi märgi ja pöial üles ja hakkasin minema ja siis kaotasin Giovanni ära. Kusjuures enne seda ujusime kõrvuti ja ma ei unusta vist iial, kui õudsad valged, kortsus ja pundunud on vana mehe käed vee all. Oleks sel hetkel kilpkonnade ja ükssarvikute parv mu ees rahvatantsu tantsinud, ma poleks midagi märganud. Kohe ei saanud neilt imelikelt kätelt pilku ära ja kuidagi nagu hea tunne oli ankrut näha ja üles minna. Anyhow, Giovanni kadus kuskile ära ja olin pisut mures, et kuhu mu buddy kadus. Paadis olijad ei muretsenud, aga ma ikka muretsesin edasi, vaatasin pisut vee all ringi, aga paadist ikkagi käidi peale, et tule pardale ja ära muretse. Hiljem selgus, et mu buddy ei olnud mitte Advanced kursust teinud Giovanni (kes tegi tegelikult navigatsiooniharjutusi) vaid teine vanamees, belglane Paolo, kes oli vist tohutult kogenud sukelduja. Kiitis veel, et oli näinud kilost kaheksajalga ujumas. Paolo kaaslane oli vahepeal paati läinud ja Luca otsustas jooksu pealt, et nüüd mina ja Paolo oleme buddyd. Ausalt, mina küll ei oska vee all vahet teha kahel vanamehel, eriti kui ma pole enne meelde jätnud, mis värvi lestad või kompuutrid neil on.
Note to self 1: ma ei armasta, kui sukeldumise ajal mingid ootamatused või ümbergrupeeringud toimuvad. Õudsalt ajab sabinasse. Olin kohe päriselt mures, et äkki inimesega juhtus midagi ja ma ei märganud ja jätsin oma buddy maha.
Note to self 2: tunnen, et olen jõudnud mingisse järgmisse faasi. Kui alguses mõtled ainult endale ja sellele, mis endaga juhtuda võiks, siis nüüd on mingi selline etapp, et hakkan aru saama, et teistega juhtub ka asju, aga et ma pole veel nii terav pliiats, et sellest aru saada. See on vist see faas, mille kohta öeldakse, et hakkad aru saama, mida sa veel ei tea ja esialgne enesekindlus hakkab mõranema.
Oh, Kodumaa, aga kõige ägedam juhtus alles lõpus. Roku tuli mulle paadiga sukeldumiskohta järele! Ma pole üldse jõudnud sulle kirjutada, aga meil on nüüd armas mootorpaadike nimega Astrid. Elus pole nii mugavalt sukeldumine lõppenud, et heidan oma pambud üle parda teise paati, astun ise järele ja sõidan minema ning vestid-voolikud saavad võluväel ise puhtaks.
Nessun commento:
Posta un commento