Valmistun Brasiiliasse sòiduks

Tegin nàiteks kultuurierinevuste testi, mòistmaks kuivòrd mu vààrtused brasiillaste omadega sarnanevad. Brasiillastega ma eriti yhiseid vààrtusi ei jaga, kyll aga ilmnes, et olen peast 'keskmine rootslane'. Skaala peal yhtivad kòik mu vààrtused tàpselt keskmise rootslase omadega.

Olen tegelenud viisaprotseduuridega. See on olnud pikk ja kurnav. E-kirjad ja telefoni teel peetud vàitlusolympiaad ja mòned jàrjekorras seismised. Nyyd vist on lootust, et jàrgmisel nàdalal viisa kàes. Itaalias òpitud elutarkuste rakendamisest oli palju kasu.

Yldiselt on mul Brasiiliast vàga konkreetne ettekujutus. Rannad on kòik valge liivaga ja vesi on tyrkiissinine. Liiva on mòned meetrit ja siis tulevad kohe valged kòrghooned.
Naabri kàest kuulsin, et Brasiilias saavat vàga hàid smuutisid ja kui randa minna, siis vòib lamamistoolil pikutada ja kelnerid toovad smuutisid kàtte.
Naaber on brasiillane ja kui ta Brasiilia rannakombestikust rààkis, oli ta hààles tunda nukrat nostalgiat. Usun ka, et valges pintsakus kelnerid ja smuutid on palju nooblim, kui Itaalia rannad - tihedalt pàevavarje tàis topitud, lapsjumalad karjuvad ja pissivad igal pool ning baaris myyakse e-jààtisi ja pizzalòike. Noh ja mòistagi on Brasiilia rannad mu ettekujutuses kohe eriti palju nooblimad kui Eesti rannad, kus inimesed vedelevad palja maa peal, kòrkjad istmikku torkimas, sòòvad kodust kaasa vòetud keedumune ja sisistavad oma lapsjumalatele:"àra karju!"

Mòistagi ootaks juba lennukis bossanovat ja sambarytme ning rohe-kollastes kostyymides stjuuardesse, kes nàevad vàlja nagu Gisele.
Hotelli bassein eeldan, et vòiks olla vabas òhus ja siis ma hommikuti ujuks seal ja òhtuti kàiks sambaklubides puusa nòksutamas.
Mòistabi eeldab Brasiilias viibimine hàngimist nooblitel kontserditel ja plaadipoodides, mohiitosid ja kaipirinjasid ning flirti kohalike tòuisastega, kes on minust 12 aastat nooremad, 20 cm lyhemad, aga vàhemalt vòiksid vàlja nàha nagu Enrique Iglesias.

Selline oli siis minu ettekujutus Brasiiliast. Kui kohale jòuan, kirjutan teile pàriselust.

Olen tegelikult pisut mòtlik ka, sest kòik itaallased rààgivad, et Rios ei tohi vàlja minnes ehteid kanda, sest need ròòvitakse àra.
Rààgitakse veel, et turvalisuse huvides tuleb raha hoida eraldi taskutes ja et isegi kàekotiga hàngimine pole soovitav, sest see vòetakse àra.
Olen kuulnud ka lugusid inimestest, kes ròòvitakse tànavalt àra ja siis pekstakse niikaua kuni pangakaartide pin-koodid meelde tulevad, et siis kurikaelad saaksid kontod rahast tyhjaks tòsta. Intrigeeriv...