Pidzaamaga magamise kasulikkusest

Kunagi, kui oli veel meie armastuse koit, kàis Roku mul Eestis kylas.
Mòistagi oli kòik oli vàga tore ja romantiline sinnamaani, kui my sydame prints helesinise puuvillase pidzaama selga ajas. Kuna ma ise eelistan riieteta magamist ja kuna pidzaama polnud yldsegi mitte armastuse koidule kohane ròivastus, kysisin kohe huvitatult, et kuidas siis nyyd àkitselt selline puuvillane pidzaama ja kas et ilma ei saaks. "Aga mis siis, kui maavàrin tuleb?", kysis Roku selle peale vastu. Vòrdlemisi ootamatu vastus, kas pole?

Esmaspàeva òòsel taipasin alasti magamise eluohtlikkust tàiel mààral.
Poole nelja paiku àrkasin selle peale, et kogu maja kòikus.
Kuni mina virgusin ja seedisin mòttes kòikuva maja ning Roku hòigete "Maavàrin! Kàhku toast vàlja!" aktuaalsust, oli mu sydame prints juba viuh! pysti ja siuh! riided selga tòmmanud (ta on vahepeal hakanud minu eeskujul alasti magama).
Olin vàga àrevil. Mida panna selga? Tòmbasin jalga esimese kàttejuhtuva esmena lillelised pidzaamapyksid. Oot-oot ma pean ju nende pykstega nyyd tànavale minema! Vahetasin tobedad lillelised soolikad korralike teksade vastu, siis kobasin veel yhe kàega tenniste paelu kinni panna ja teise kàega arvuti jàrele, et vaadata, kas ehk internetis juba mingeid uudiseid leidub.
Mòistagi làks http://www.ansa.it/ aadress mul suure kiirustamisega meelest àra ja siis tuli veel jope jàrele haarata ja jàin veel hetkeks mòtlema, kas peaks ehk vett kaasa vòtma (noh nii igaks juhuks). Roku aga tiris mind otsustavalt kàisest ja jòudsin - viisakalt riietatuna - tànavale.
Edaspidi magan igaks juhuks pidzaamaga. Sellisega, millega kòlbab tànavale minna.

Piazzal hàngisidki juba unised pidzaamades inimesed, autod olid liikvel ja kodanikud selgitasid kes kuidas maavàrina tòukeid tundnud oli ja mida sellest kòigest arvanud.

Abruzzo elanikud on maavàrinatega vòrdlemisi harjunud ja teavad, et maavàrina puhul tuleb majast vàlja minna, enne kui jàreltòuge tuleb ja soovitavalt autoga ringi sòita. Soovitavalt lagedate kohtade peal. Istusime meiegi autosse ja sòitsime ringi. Tànavatel oli teisigi sòitjaid. Mòni oli keset ringteed parkinud, kus yhtki maja ega puud ymberringi polnud.

Vaatasime naljakalt riides inimesi. Stiiliedetabelit juhtis pikk keskealine mees - sonimyts, pàikeseprillid, jope. Jopest allpool hòljusid meretuules hommikumantli hòlmad ning puuvillased pidzaamapyksid laperdasid kòhnade jalgade ymber, mille varbaid katsid mugavaks tallatud toatuhvlid.
Yritasime raadiost mingeid uudiseid kuulata, sest Roku oli juba kindel, et epitsenter asub L'Aquilas. Uudiseid ei olnud, naasesime tunnikese pàrast koju tagasi ja pugesime teki alla. Igaks juhuks pidzaamad seljas ja isegi sokid jalas.

Kahe tunni pàrast nàgime teleuudistest, mis tegelikult juhtunud on.
Olen kurb ja sònatu.

PS! Kui mònel L'Aquilas elaval eestlasel ajutist kodu vaja on, siis meil Francavillas on ruumi kyll.