14 päeva

Seda juba ennustati, et karantiin võib inimestevahelistele suhetele drastiliselt mõjuda, aga seda ei osanud oodata.

Emade Whatsappi grupis lahvatab üks tüli teise järel. Kaks ema on juba grupist solvunult lahkunud. Aga ma ei viitsi neist tülidest siin pikalt pajatada. Haiged teemad. Nummikul on nii idiootsed õpetajad ja ma ei tea, kuhu kooli ta panna nii, et ei peaks siit ära kolima.  Ainult ühte asja tahan universumilt küsida:"Kas nende õpetajate enda isikliku inimväärikuse pihta ei käi see pohhuism, millega nad oma töö tegemata jätavad? Kas neil piinlik pole?"

Meil kodus on olukord laias laastus rahulik. Roku on elutoast teinud kodukontori. Muidu teda eriti näha pole, õhtul umbes üheksa paiku väljub sealt, tervitab reipalt perekonda ning jalutab rahulolevalt koju st kööki. Lapsed on erakordselt armsad ja tublid tegelikult kõige selle kodusistumise ja kodusõppimise juures. Muidugi vahel nägelevad ja jauravad, aga enamuse ajast saavad hästi läbi, aitavad majapidamistöödes ja aitavad isegi üksteist teinekord. Mitu korda päevas on videokõned sõpradega, mis tekitavad siin tohutut elevust.

Kõige raskem on õppimine, sest kuna kooliga puudub lastel igasugune kontakt juba kaks nädalat, pole neil mingit huvi ja ma ei tea ka kaua minagi suudan siin üksipäini esimese ja kolmanda klassi õpetajaks olla. Õpetajad panevad endiselt kolme eri kanalisse õppimisi üles. Sealt ma siis nokin nagu kana teri. Iga koduülesanne eeldab mingit väljaprintimist (milleks neil õpikud on?). Osad õpetajad on arvanud, et selle asemel, et ise lastele uusi teemasid seletada (kasvõi Whatsappi video kaudu) piisab mingist suvalisest youtube videost. Kui ma siin juba kaeblema hakkasin - Nummik, tuleb välja, peaks nüüd hakkama fotosünteesi omandama. Vähemalt ekoolis oli üleval ilma igasuguse seletuse või kommentaarita link sellele videole. Maitea, internet on täis asjalikku materjali, kasvõi see või see. Mis jaoks see tobeda teadlase video vajalik oli? Kelleks see õpetaja meid peab?

Anyhow, eestikeelse koolihariduse vallas on ainult häid uudiseid. Hakkasime Üleilmakoolis pihta. Nummikule meeldib. Hurmurile meeldib aga lausa niiväga, et ta hakkab kohe hommikul uurima, et millal eesti kooli teha saaks.

Oh, unustasin mainida. Täna õhtul sain teada, et Roku huvitub vanade püstolite ja hobuseraudade restaureerimisest. Näed, Kodumaa, 14 päeva oleme siin koos kinni istunud ja tuleb välja, et omapäraste huvidega inimesega elan koos. Google analüütikud on Roku huvidega juba ammu kursis. Küsisin, et kuidas Roku selle temaatika peale sattus ja ta ütles, et korra vaatas midagi ja nüüd igast aknast tuleb sellel teemal midagi. Viisaka inimesena ta tänab, võtab vastu ja tutvub materjaliga.

Ta tuli siit korraks läbi ja arutasime neid asju. Tuleb välja, et ka laamade pügamise teemal on ta päris mitu videot juba ära vaadanud. Hissand, milline erudeeritud abikaasa mul on! Milline silmaring!

Üheteistkümnes päev: ooper ja koerad

Koerte turuväärtus tõuseb!

Mainisin siin paar päeva tagasi Nummiku muusikatunde, mida me eraviisiliselt maksame. Ma isiklikult ei oodanud sellest midagi erilist, mõtlesin, et ilmselt kannavad raha tagasi või midagi taolist. Aga ei! Need muusikatunnid on illustreeriv näide sellest, et kui itaallased on motiveeritud ja raha leidub, siis tehakse imelisi asju. Hing täitub rõõmu ja imetlusega! Isegi Nummikut hakkas täna ooper huvitama.

Tasutainfo, Kodumaa, kui sind ooperiklassika huvitab. Neid ooperitunde korraldab Europa InCanto. Facebookis on leht Europa InCanto lehele ja telefoni saab installida Europa InCanto äppi. (Kuidas on "äpp" eesti keeles?). Ning tänavuse õppeaasta ooper on "Elisir d'amore".

Niisiis, Europa InCanto on korralikult organiserunud. Nad hakkasid iga päev kl 11 Facebooki virtuaalseid õppetunde üles panema. Kohe korralikult tehtud tunnid on.

Eilses tunnis loeti raamatust ooperi sisu ja näidati pilte. Näiteks eelmisel aastal oli "Turandot'iga" kaasas üks korralik trükis. Ilmselt tänavu oli ka trükis ette nähtud, aga nad ei jõudnud neid välja jagada või jäid kooli või midagi. Anyhow, eile loeti jutte ja näidati pilte.

Aga tänane tund oli puhas kuld igale ooperihuvilisele! Võeti esimene lugu "Bel conforto al mietitore" ja analüüsiti seda, kuidas Donizetti selle loo üles ehitas, mis efekti erinevad pillid annavad, millised pillid moodustavad rütmibaasi, millised annavad loole karakteri. Lõpus muidugi häälega ka. Vaata, äkki siit saad vaadata, kui huvitab. Ja nüüd näiteks, Kodumaa, otsi Youtubest mõne kuulsa ooperiteatri esituses "Bel conforto al mietitore" ja hoopis teine asi seda kuulata! Mina kuulasin seda näiteks.

Ja lõpetuseks on mul hirmus hea meel, et Europa InCanto midagigi Itaalia rikkalikust kultuuripärandist lastele edasi annab ja veel nii, et huvi tekitab ja külge jääb.

Kümnes päev: muusika ja koerad

Tere, Kodumaa. Kuidas karantiin läheb? Jõudsid kuivaineid ja vetsupaberit varuda? Meil siin vetsupaberi puudust eriti ei ole. Küll aga oli poodidest kadunud nõudepesumasina sool. Niisiis, tuli see Amazonist tellida ja et trendikas olla, panin korvi ka 84 rulli vetsupaberit. Väiksemat pakki ei olnud. Ja et kuller ainult soola ja kempsupaberi pärast kodust välja ei peaks tulema, lisasin ka 24 pakki Kleenexi taskurätikuid ja 3 pudelit nõudepesuvahendit.

Nagu ma aru saan, siis kogu maailm imetleb täna itaallaste oskust karantiini tingimustes tuju üleval hoida. Muusikud mängivad rõdudel pilli, inimesed laulavad ja plaksutavad, vikerkaartega plagud lehvivad kevapäikeses. 


Aga mitte kõik pole nii solidaarsed. Meil siin Whatsappi gruppides liigub ka sedasorti huumor:

Kokkuvõttes:
.. Reedel kl 18 pean minema rõdule, laulma Itaalia hümni ja mängima vabalt valitud pilli.
.. Laupäeval kl 12 pean minema rõdule ja plaksutama.
.. Laupäeval kl 19 pean minema rõdule, laulma "Azzurro" ja hõikama "mortacci tua".
.. Pühapäeval kl 18 tuleb jälle rõdule minna ja laulda "Il cielo è sempre più blu".
Vahepealsetel vabadel hetkedel pean joonistama lina peale vikerkaart. Pagan võtaks, ma lootsin sellest karantiinist midagi rahulikumat!

Liikumispiirangud on endised. Pescaras pidada lausa trahve tegema ning mõned linnad on kinni pannud pargid ja mererannad, kuhu liiga tihedalt koerajalutajaid ja tervisesportlasi kogunes. Rooma kohta ei oska ma midagi öelda, sest täna väljas ei käinud. Kell 12 unustasin rõdule mina. Õhtupoole siin oli mingi sagin ja laulmine, aga polnud aega. Mina olen üks neist inimestest, kellel on kodus tohutult tegemist.

Koerte turuväärtus on tohutult tõusnud, sest niisama ringi jalutada ei tohi, aga koeri võib õue viia. Kellel koera pole, see peab mängukoera peale lootma, nagu pildilt näha.  Aga kõrval pildi peal on see kuulus tõend, mida teoreetiliselt iga kodanik peaks taskus hoidma, kui välja läheb. Minul ei ole tõendit, sest seoses laste õppematerjalide väljatrükkimisega sai printeris tint otsa. Uus tint ja 5 pakki A4 paberit tuleb kunagi järgmisel nädalal ja nii ütlengi politseile, kui kinni peetakse. Seni mõtlesin, et laenan garaazist koera. Nimelt selles garaazis, kus autot hoiame, elab üks armas valge koer Tommy. Me oleme Tommyga lausa nii suured sõbrad, et mul on pakiruumis pakk koerte küpsiseid. Alati, kui lastega garaazi jõuan, läheb uskumatuks sagimisekes - Tommy hüppab ja jookseb nagu arust ära. Lapsed ajavad Tommyt taga ja panevad ta igasugu vigureid tegema, et ta oma küpsised ausalt välja teeniks. Ükskord garaazi omanik ütles, et ta võiks filmi teha iga kord, kui me autot parkima tuleme. Vahel oleme Tommyt ka jalutama viinud, nii et mul on kõrged lootused selles suhtes, kui peaks vaja olema koera laenata.

20 päeva veel

Tere, Kodumaa.

Näen, et sinagi oled asunud koroonaviiruse vastu võitlema. Mis tähendab, et minu kirjadel ei ole selles mõttes enam erilist uudisväärtust, et sa teed samu asju, mis meie siin. Aga vähemalt saame võrrelda.

Meil on kakskümmend päeva jäänud.

Liikumispiirangud on muutunud karmimaks. Eilsest võib kodust väljas käia ainult mõjuva põhjusega. Mõjuv põhjus on tööle või arsti juurde minek. Toidupoodi ja apteeki on ka lubatud minna. Samuti koera jalutama. On lubatud tervisespordi harrastamine vabas õhus, hoides 1,5m distantsi. Kui niisama mittesportlikus riietuses ringi jalutad või ilma koerata oled, peab olema kaasas endal kodus välja trükitud tõend, kuhu sa oled kirja pannud, mis asjaoludel oled kodust välja tulnud ja kus on su registreeritud elukoht.

Eile hommikul viisin Hurmuri parki (mõjuv põhjus: laps vajab värsket õhku). Kindluse mõttes riietusime lycrasse, et tervisesportlaste moodi välja näeks. Veetsime pargis kahekesi imeilusa kevadise hommiku. Jalutasime, korjasime lilli, ehitasime elevatside lõksu. Täielik ema-poja kvaliteetaeg ühesõnaga. Et mitte väga suurte gruppidega väljas liikuda leppisime Rokuga kokku, et viin lapsi ühekaupa parki ja pigem hommikupoole, kui on vähem inimesi väljas.

Ülejäänud osa eilsest üritasin lapsi juhatada vaimse valgustatuse teele läbi jagamistehete ja kümnendike (vt ka: partide ski chalet). Üht-teist sai tehtud, aga palju on veel teha. Lubasin endale nukra mõtiskluse sellest, et mis pahandus see on, mida kool küll lastega teeb. Enne kooliminekut olid mul rõõmsad, uudishimulikud lapsed. Ammutasid teadmisi nagu käsnad. Lugesime raamatuid, käisime näitustel ja klassikalise muusika kontserditel. Nüüd aga nad ainult lesiks aluspükste väel diivanil ja popsutaks piipu, kui vähegi võimalus antaks.

Ent naaskem päevasündmuste juurde. Lillepoed on kinni. Pildil on viimane vaasitäis värskeid lilli, mis mul hankida õnnestus. Meenub, et vene ajal me kõik kuivatasime roose ja saialilli. Tol ajal ma väga ei küsinud endalt, et miks lilli kuivatati. Kuivatasin minagi. Aga ma arvan, et tuleks nüüd vist lillede kuivatamise traditsioon taas au sisse tõsta, sest mine tea, millal jälle lillepoed lahti tehakse. Kodumaa, te pole vist nii kaugele veel jõudnud kauplemispiirangutega, aga kui sulle ka meeldivad lilli täis vaasid, siis soovitan kempsupaberi ja tatra kõrvale ka lilli varuda. Eriti roose ja saialilli, mida on hea lihtne kuivatada.

Olen alati imetlenud itaallaste oskust rasketel aegadel erakordset inimlikkust ja kokkuhoidvust üles näidata. Seegi kord polnud solidaarsuse demonstratsioone vaja kaua oodata. Minu lifeline ehk Whatsappi gruppide kaudu saabub pidevalt solidaarsusele, kaaskodanikest hoolimisele üles kutsuvaid sõnumeid. Mõni päev tagasi hakkas levima initsiatiiv, et laskem lastel joonistada suurele paberile või voodilinale (Voodilinale joonistada?! Gasp!) vikerkaare, kirjutame sinna peale "andrà tutto bene" ehk "kõik läheb hästi" ja riputame selle rõdule või aknale. Alguses suhtusin sellesse teatava sarkasmiga, sest mulle ei meeldi, kui täiskasvanud panevad lapsi mingeid oma sõnumeid esitama. Aga Hurmuri klassis päris mitmed tegid ja saatsid kõigile pilte oma kunstiteostest. Mõni oli asjast kuidagi teistmoodi aru saanud ja kleepinud pildi akna peale küll, aga nii, et pilt on seestpoolt näha, mitte väljast. Täna hommikul ilmus esimene vikerkaar ka meie vaatevälja. Nüüd ma enam ei ole nii sarkastiline - ikkagi karantiini üheksas päev ja midagi peab ju tegema, et päevad õhtusse saata. Kunst leevendab kannatusi ja rõõmustab hinge!

Whatsappi gruppides levib üleskutse korraldada laupäeval kl 12 flashmob - kõik lähevad rõdudele ja teevad ühe korraliku aplausi, tunnustuseks meile kõigile pingutuste eest, mida me kaaskodanike heaks teeme. Jällegi, minu sisemine Sarkastiline Katu ütleks, et vanasti sooritati kodumaa heaks Suuri Kangelastegusid, mitte ei külitatud diivanil, filme vaadates ja koduseid toite mugides. Samas jällegi, Sentimentaalne Katu arvab, et päris armas initsiatiiv ja kindlasti laupäeval kell kaksteist läheb ta rõdu peale seisma. Kui teisi ka paistab, siis plaksutab, aga üksinda ja päris esimesena ei julge.  Kui eriti kedagi ei ole, siis Katu teeb näo, et tal oli vaja lillede küljest kuivanud lehed ära korjata laupäeval täpselt kell 12.

Rõdudest rääkides. Imetlen jäägitult inimesi, kes on ostnud endale aiaga maja ja viitsinud kõik need aastad nendes aedades umbrohu, öökülmade ja kahjuritega võidelda selle asemel, et vabal ajal näiteks kvaliteetkirjandust nautida või kohvikus jalga kõlgutada. Täna saavad kõik aiaomanikud oma ausalt väljateenitud vabaduse iga kell värsket õhku nautida. Korteris elavad inimesed on sunnitud rõduga leppima. Õnneks on meil kaks rõdu. Nummik võttis eile köögipoolse rõdu kasutusele ja leiutas armsa mängu: spray pudeliga tuvide pihta vett pritsida. Mingi hetk olid kõigi naabrite rõdudelt tuvid ära peletatud ja kuivavad pesud pisut vähem kuivad. Nummik ei lasknud end tuvide puudumisest heidutada. Pani pesupulgad jalgade peal püsti ritta ja lasi veejoaga nende pihta märki. Päris kenasti kukkusid pikali nagu väikesed tinasõdurid.

Lisaks itaallastes avalduvale inimlikkusele ja solidaarsusele, olen alati imetlenud nende leidlikkust. Lisatud pildil on härrasmees Tollo külast, kes koduste vahenditega endale maski meisterdas. Just sedasordi leidlikkust ma imetlengi. Näiteks Roku Töökas Isa, kes tegi vanast pesumasinast kapi. Või Roku, kes paneb mööblit loodi laste puzzle tükkidega. Ühesõnaga see on üks sedasorti leidlikkus, et vaatad mingit asja ja näed selles mingit peidetud potentsiaali. Kodumaa, nägid, ma võtan tagasisidet kuulda ja kirjutasin "potentsiaal" seekord õigesti?

Tervise teemal on hetkel seis selline, et Rokul on endiselt köha. Täna öösel oli tal raske hingata ja süda puperdas. Lõpuks kella viie paiku hommikul, peale magamata ööd, helistasime kiirabisse ja lõppes see umbes nii:
"Kas tahate haiglasse minna või meedikut koju?"
"Eee... ma ei tea. Tahaks, et keegi mind üle vaataks ja aitaks otsustada."
"Võin saata kiirabi teile järele, aga arvestage, et haiglas on praegu kõik kohad täis."
"Sellisel juhul ma ilmselt sooviks meedikut koju. Päriselt.. ma tahaks lihtsalt, et keegi mind üle vaataks. Mul on halb olla."
"Kiirabiautol ei ole meedikut. Kui soovite meedikut koju, siis helistage oma perearstile."
"Ahah, hästi. Aitäh teile. Headaega."
"Headaega!"

Lõpetuseks tahaksin väljendada oma tänulikkust Amazoni ja Zalando suhtes, kust neil päevil saab osta kõike sellist, mida toidupoest ei leia ja palju muudki. Olen tänulik kõigile kulleritele, kes oma tervisega riskides meile kõik tellitu koju toovad. Olen tänulik kõigile toidupoodide töötajatele ja armsatele põllumeestele, kes meid toidu ja värske kraamiga varustavad. Tänu neile on meie kodus viibimine päris mugav äraolemine.

Ja üldiselt, universumit tänan selle eest, et saame olla kodus, mitte haiglas või Türgi-Kreeka piiril.

Kiri eesriide tagant

Kallis Kodumaa,  kirjutan sulle sellepärast, et sõpradelt tuleb murelikke küsimusi. Vähe sellest, on hakanud kirjutama inimesed, kellest ma aastaid kuulnud pole. Ja kui juba Rahvusringhääling ka kirjutas ning intervjuud palus, siis mõtlesin, et vast peaks kirjutama - for once and for all - mis olukord siin Itaalias hetkel valitseb.
Intervjuu osas ma mõtlen veel, kas julgen televisoonis esineda. Nimelt alustuseks - juuksurid on kuni 3.aprillini suletud ja nagu me kõik teame, enesest lugupidav daam ei jookse kunagi trammi peale ning käib alati juuksurist läbi enne kui televisioonis üles satub. Väärikus tuleb säilitada igas olukorras, ka kriisisituatsioonis!

Alustuseks vastus põhiküsimusele "Kuidas teil on?"
Meil siin on kõik üldiselt hästi, optimistlikult arvan, et võiks halveminigi olla. Minul ja Rokul on köha. Mina tean täpselt, et sain oma köha eelmisel laupäeval staadionil, kus oli särav kevadpäike ja külm kevadtuul.
Roku oli ka enne suuremat ärevust ja koolide sulgemist arvamusel, et ta sai oma köha ja kurguvalu eelmisel pühapäeval, kui Nummiku skautide koosolek pool tundi kauem kestis ja ta õues tuule käes ootas. Käis rahulikult kolm päeva tööl, aga kui kolmapäeval Whatsappi gruppides igasugu infolekkeid levitama hakati ning neljapäeval koolid kinni pandi ja Põhja-Itaalias esimesed suuremad liikumispiirangud kehtestati, kasvas temas tohutu ärevus.
Neljapäeva õhtul oli karm. "Katu, mul on palavik!" "Jaa, kallis, palju on?" "KOLMKÜMMEND SEITSE MIINUS KAKS!" "Võeh," olin ma üllatusest keeletu. Aga kogusin end kiiresti ja katsusin pisut lõbustatult talle meenutada, et tavaliselt palavik algab 37st ja üldiselt kui veel 39 pole, siis rohtu ei võeta ja ollakse operatiivsed. Roku ei lasknud end kõrvale kallutada:"Meil, meestel, on need asjad teistmoodi!". Lesis voodis, köhis ja ammutas sotsiaalvõrgustikest uudiseid, arvamusi, libauudiseid ja muud pahna koroonaviiruse kohta.
Reedeks oli ta juba nii ärev, et helistas spetsiaalsele telefoninumbrile ja palus viirusetesti teha. Sealt saadeti ta perearsti jutule. Muide, arstid ei võta juba 1.märtsist vastu patsiente, kellel on hingamisteedega seotud sümptomid. Nõustavad ainult telefoni teel. Arst  kirjutas köhasiirupi välja. Roku on hoolikalt siirupit võtnud ja kodust töötanud. On näha, et Roku Tööka Isa geenid löövad välja. Roku on kõik haigusepäevad istunud arvutis ja tööd teinud, umbes nagu rikaste roomlaste kodudes elavad koduabilised - rügavad varavalgest hilisõhtuni, ainult pühapäeva pealelõunal saavad puhata.
Vahepeal jõudis Roku teist korda viiruse abiliinile helistada, kust ta taaskord viisakalt pikalt saadeti. Eilsest tunneb ta, et tal on hingamishäired ja "viirus ronib kopsudesse". Katsun teda rahustada, et need on ärevushäired, mitte hingamishäired. Ta on ise ka nõus, et vast need hingamisraskused on sellest, et ta on pinges tööl toimuva pärast ja muidu ka. Vahepeal on ta taas oma perearstile helistanud, kes kirjutas välja antibiootikumi. Tänu sellele sain teada, et Itaalias on täiesti olemas mingi e-retsepti keskkond. Arst paneb sinna retsepti üles, patsient logib sisse, prindib retsepti välja ja läheb sellega apteeki. Tiigrihüpe! Anyhow, täna on Rokul teine antibiootikumi päev. Köha nagu eriti vähemaks pole läinud. Vaatame, kuidas läheb.
Närvide rahustamiseks vaatame siin industriaalsetes kogustes komöödiaid ja naljatleme niisama. Vahel ka tülitseme, sest need koduse isolatsiooni päevad mööduvad meil umbes nii, et Roku istub arvutis või lesib diivanil ja vaatab filme. Lapsukesed elavad kinnisideega "kuidas saada kätte Roku telefon ja seal peituvad mängud". Vahel saavad telefoni enda kätte ja siis tulevad Rokule töökõned, lapsed ei anna telefoni tagasi, tülitsetakse, ähvardatakse, karjutakse, nutetakse. Kui Roku on telefoni tagasi võtnud tunnevad Nummik ja Hurmur üldiselt rõõmu sellest, et kool on kinni; mängivad, kaklevad, loobivad asju, kukuvad kõrgetelt kohtadelt, kiusavad üksteist, vaatavad filme. Üldjoontes keelduvad nad pesemisest, oma toa korda tegemisest, õppimisest ja õues käimisest. Mina jällegi tõusen varavalges, valmistan maitsvaid koduseid toite ja küpsetisi, teen pingutusi majapidamise korras hoidmiseks, tegelen pidevalt tsükliga pesumasin-pesurest-triikraud, käin poes-apteegis (mis pole tänapäeval üldse lihtne enam), üritan hoida järje peal lastele saadetud õppimisi, kantseldan poisse, loen Hurmurile sajandaid kordi ette raamatut "Mumin al mare" ning proovin oma võsukesi väsimatult juhatada õpingute, isikliku hügieeni, korra ja värskes õhus liikumise vooruslikule teele. See kõik ei ole kerge, aga hoolimata lapsukeste vastupanust ja kalli kaasa passiivsusest rassin siin varavalgest kuni hiliste õhtutundideni. Köha peale pole ausalt öeldes aega mõeldagi. Vahel Roku üritab kiita:"Oh sa oled nii tugev!" või "Oh kus sul on energiat!" ja mina tõmban selle peale tüli üles, et MIDA TE PIKUTATE SIIN, ENDAL KÕIGIL JUUKSED PESEMATA. MARRS SOKKE MAAST ÜLES KORJAMA JA ÜLEÜLDSE, KES JÄTTIS JÄLLE MUSTAD TASKURÄTIKUD DIIVANI PEALE. HURMUR, NÄPP NINAST VÄLJA JA HAKAKE MIND AITAMA! Nii elame. Aga ma teen tohutuid pingutusi, et end valitseda ning säilitada positiivne ellusuhtumine ja mingigi kultuursus. Tuleb ju 3.aprillini vastu pidada.

Eraldi peatükk oleks "virtuaalne kool". Sina, Kodumaa, oma e-viguritega kindlasti nüüd muheled habemesse. Itaalia kool aga on üks ajale jalgu jäänud ja alarahastatud koloss, kus õpilase saatus igas üksikus aines sõltub konkreetse õpetaja pädevusest ja motivatsioonist. Kui lapsel veab, satub motiveeritud ja kompetentse õpetaja peale. Kui ei vea, siis vaevleb kuidagi oma aastad ära.
See indiviidist sõltumine on ka neil päevil näha. Koolil puudub igasugune koordineeritus või strateegia või üldse mingi idee. Kaugõppe organiseerimine on täielikult õpetajate isiklikel õlgadel.
Näiteks Hurmuril on selline itaalia keele õpetaja, keda ma juba esimesest minutist imetlen. Imeline inimene, Õpetaja Suure Algustähega. Kohe esimesel kodusolemise päeval saatis ta Whatsappi kaudu hästi ilusaid, rahulikke ja julgustavaid sõnumeid ning lubas, et varsti tuleb ka õppimist. Valmistas professionaalsed videod, kus seletab nii kenasti materjali, et silmad-kõrvad rõõmustavad. Laeb e-kooli üles materjalid, mida vanemad peavad lastele välja printma. Töö käib ja täiuslik kommunikatsioon!
Hurmuri matemaatikaõpetaja on varsti pensionile minemas, aga muidu selline armas proua. Alguses temast väga kuulda ei olnud, aga kolmandaks päevaks oli ta end kogunud. Saatis meile armsa video, kus lähivaates nägime ta ninasõõrmeid altpoolt ja selgitas, mida lapsukesed lähipäevil tegema peaks. Materjali ta e-kooli ei laadinud, aga Whatsappi kaudu saime fotod lehtedest, mis asusid ta kirjutuslaual. Et neid välja printida, pidi natuke fototöötlust tegema, aga ma annan talle kõik andeks, sest lisaks valmistas ta 50 MB video. Videos räägib ta muinasjuttu sellest, kuidas pardikesed ehitasid endale järjest mägedesse majakesed ja kui kümme maja kokku tuli, lammutati individuaalelamud ning ehitati korralik ski chalet kümne toaga. Muinasjutu moraal on see, et kui kümme ühendikku on koos, siis tekib vältimatult kümendik. Hästi armas video ja hääl sihuke nummi vanaema stiil. Visuaalse poole pealt kasutas ta selle videos pilte ja joonistusi ning ninasõõrmed peale ei jäänud.
Õpetajate Anna ja Carla videod ummistasid mu telefoni nii ära, et täna olin sunnitud kaks tundi veetma telefonist failide arvutisse tõstmise ja kustutamisega. Kodumaa, sa ei taha teada, mida kõike lapsukesed sel ajal kokku keerasid. Mingeid haigeid eksperimente etüülalkoholi ja potililledega. Roku samal ajal valmistas lõunaks maitsva pasta ning ma säästan sind, Kodumaa, sellest, kuidas köök pärast välja nägi ja mida mu vaesed närvid selle kõige peale ütlesid.
Üldiselt Hurmuril on ka teisi õpetajaid ja aineid, aga neist pole veel kuulda olnud. Kool on kinni 3.aprillini, nii et minul tekivad siin juba omad ärevushäired, et kuidas nii saab, et lapsed ei käi kuu aega koolis ja midagi ei õpi. Täna asusin igatahes neid juba Üleilmakooli kirja panema, et õpivad vähemalt Eesti kooliski midagigi. Nummik ja Hurmur ise ei viitsi, aga ma kavatsen seda Eesti kooli vagu künda kõigi nende koduste einete, Roku ärevushäirete ja triikimata pesu kuhjate vahel.
Anyhow, tulgem Nummiku juurde. Temal ei ole õpetajatega eriti vedanud ja seda on ka neil päevil tunda.
Kõige aktiivsem on matemaatikaõpetaja, kes kohe esimesel koolivabal päeval saatis kirja,  kus jutustas lastele, kuidas ta tegi küpsiseid, käis jooksmas ja toimetas kodus ja soovis teada, kuidas lapsed selle vaba päeva on veetnud. Ai kuidas mul käsi tahtis tõusta, et talle kirjutada, et selle asemel, et tegeleda spordi ja küpsistega võiks lastele midagi õppida anda! Edaspidi on ta end aga tõestanud kui üpris armas ja aktiivne virtuaalõpetaja. Tehniliste teadmiste puudmist kompenseerib ta innukusega. Saadab natukesehaaval õppimisi, on paar amatöörlikku videot teinud, kus õpetab jagamistehteid ning andis oma meiliaadressi, et lapsed saaksid temaga otse ühenduses olla. Ta tundub olevat selline, kellel on entusiasmi erinevatel päevadel kuidagi eri tasemel, aga õige kuuseisuga on ta üpris kena inimene.
Teistest õpetajatest oleme kuulnud niipalju, et e-koolis on üleval itaalia keeles neli harjutust ning ajaloos ja geograafias anti umbes kolm lehekülge õppida. Muusikas peab Nummik ooperit kuulama. See on üks päris kena projekt, mida me eraviisiliselt maksame. Igal kooliaastal võetakse muusikatunnis üks ooper ette, kuulatakse see läbi, õpitakse laulud selgeks, tehakse kostüümid ja kevadel minnakse teatrisse esinema. Eelmisel aastal oli "Turandot" ja tänavu on "Elisir d'amor".  Nummikul on "Elisir d'amor" suhtes väga tugevad seisukohad along the lines of "täielik kräpp" ja "absoluutselt kuuldamatu materjal".  Mida muusikatundides riiklik programm ette näeb, seda ma ei tea, sest meie kooli muusikatunnid on see vanemate poolt kinnimakstud projekt, mis peaks olema justkui lisaks põhiprogrammile, aga siin Itaalias on palju sellist, mille kohta ei maksa küsimusi esitada. Ühesõnaga katsume kuidagi seda va ooperit kuulata. Eelmisest aastast on mul "Turandot" sõna-sõnalt peas. Vähemalt augustis oli veel.

Selle kõige peale tahaks ma kahte asja veel teada anda. Meil on kogu aeg e-kool olnud, aga sinna ei ole mingit infot üles laetud. Seda kasutatakse selleks, et kaks korda aastas saaks tunnistusi vaadata. Tunnistused on alati suur üllatus, sest vahepealsel ajal ei tea me midagi hinnetest ja siiani ei tea ma, kuidas tunnistusele hinne tekib. See on siinkandis Küsimus Mida Ei Küsita.
Aga muidu on e-kool kasulik rakendus, sest eelmisel aastal avastasin tänu e-koolile, et koolis on Nummik vale isikukoodiga registreeritud. Et seda parandada, tuli minna umbes täiskuu ajal kaduneljapäeval kooli sekretariaati ja kirjutada avaldus, et isikukood ära parandataks.
Tänu koroonaviirusele aga on e-kool elule tõusnud! Õpetajad on asunud koduseid töid sinna üles laadima. Kõik seda muidugi ei tee, aga mõned siiski. Kui hoolikalt otsida ja tuhnida, vaadata menüüst  "kodused tööd" ja siis ühest teisest kohast otsida menüüst valiku "teated" alt "koolist saadetud dokumentatsioon" või siis alternatiivina "õpilase isiklik dokumentatsioon", siis sealt leiab ka midagi ning kuidagi paneb puzzle kokku. Ma ei tea siiamaani, mis jumalik valgustus mind sinna "õpilase isikliku dokumentatsiooni" alt koduseid töid otsima juhatas, aga neil päevil tuhnin iga päev mõlema lapse e-kooli kõik menüüvalikud läbi. Mis, muide, ei ole ka mingi niisama naljatlemine, sest tihtipeale jookseb kogu see krempel kinni - ilmselt ülekoormusest - ja tuleb paari tunni pärast uuesti proovida ja meeles pidada, kust juba otsitud ja kust veel otsida tuleb.
Mõned kodused tööd tulevad Whatsappi sõnumitena, mõned jällegi nii, et juhised on Whatsappis ja materjalid e-koolist alla laadimiseks. Nummiku matemaatikaõpetaja kasutab Padleti nimelist keskkonda koduste tööde üles laadimiseks, aga osad saadab ta meiliga lapsevanemate esindajale, kes meile siis meilid edasi saadab ning üht-teist paneb e-kooli. 
Juba selle peale, et aru saada, mida milline laps mul siin õppima peab, kulus mul täna julgelt tunnike. Tulemuseks ilus tabel ja süsteem, et lapsed saavad aru, mis päevaks midagi tehtud peab olema (jällegi, osadel kodutöödel on tähtaeg ja osadel ei ole) ja lapsed saavad ise pallikesed ära värvida, kui midagi õpitud saab. Kui lõpuks tabeli valmis sain vaatasin, et reaalset õppimist väga nagu polegi. Rohkem on häda kogu nende sõnumite ja kanalite vahel kahe lapse kodutööde puzzle kuidagi kokku panna ja teine suur ülesanne on lapsi motiveerida need vähesedki õppimised ära tegema.
Vahepeal muide saabus Hurmuri klassi lapsevanemate esindajalt rida sõnumeid, et tulles vastu lapsevanemate palvetele koduseid töid vähendada, on õpetajad nõus paariks päevaks pausi tegema. No mina muidugi ei saanud vastu panna ja kirjutasin kogu grupile, et minu meelest on koormus niigi väike ja ma arvan, et ei ole õige seda vähendada. Pigem võiks õppimise korraldamist paremini organiseerida. Et mitte niisama lahmida, pakkusin konstruktiivselt välja, et võiks ju teha nädala plaani ja kõik materjalid korraga üles laadida, et vanemad saaksid ühekorraga kõik välja printida, mis tarvis ja igaüks omas tempos siis õpib. Vastu tulid viisakad manitsused, et kõik ei saa endale lubada mitte tööl käimist (smack!) ning paljud lapsed viibivad kodus lapsehoidja või vanavanematega ja seoses sellega pole võimalik vanematel oma laste õppimist korraldada.
Jätsin selle vestluse soiku, aga minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et kui virtuaalne õppetöö oleks normaalselt korraldatud, siis tõesti isegi dresseeritud ahv saaks hakkama sellega, et anda 6-aastasele lapsele üks lehekülg c-tähte kirjutada või kuulata, kuidas ta kuuerealist luuletust loeb. Üks selline järjekordne olukord, kus eestlane Itaalias hüüatab mõistmatult:"Kuidas kuradi päralt nad nii lollid saavad olla?". Seda ta hüüatab enda sees mõistagi ja välja paistab... morn jõllitamine. 

See oli nüüd vastus küsimusele, et kuidas meil on. Vaadakem nüüd, kuidas laiemas plaanis täna Itaalias elatakse ja kuidas see minu mikrotasemel vastu peegeldus.

Üldiselt, Kodumaa, sa vist juba tead, et on liikumispiirangud. Koolid, spordiasutused, meelelahutus, ka vabas õhus kogunemised kuni 3.aprillini kõik kinni ja keelatud. Roku ütles, et teadagi pandid teatrid kinni - kord üle kümne aasta oli meil plaanis 7.märtsil teatrisse minna. Me nii ootasime seda teatrit... Enrico Brignagno "Un'ora sola vi vorrei"...
Toitlustusasutused võivad olla avatud hommikul 6st õhtul 6ni ja tuleb hoida distantsi. Toidupoed pidada olema lahti kauem, aga täna näiteks tabas mind üllatus! Nimelt eile läksin pagari juurde leiba ostma. Just selle mõttega, et see konkreetne leib säilib nädal aega, mitte üks päev nagu tavaliselt siinsed leivad. Umbes, et ostan selle leiva ja siis nädal aega ei pea enam leiva peale mõtlema. No jõudsin õhtul kohale - kõik otsas. Broneerisin siis tänaseks oma leiva ja lubati, et kl 11 tuleb ahjust välja. No jõudsin õhtul kella kuueks (vt ka: laste koduste tööde puzzle, failidest ummistunud telefon, kodused maitsvad eined, õppimised). Pagariäris valitses ärev kliima - just oli politsei käinud ja teatanud, et uue direktiivi kohaselt tuleb poed kl 18 kinni panna. Napilt sain oma leivakese kätte! Aga kohv oli kodus otsa saanud. Jalutasin Carrefouri, mis on tavaliselt 24h lahti. Selgus, et nemad on avatud kl 8-20, ostsin igaks juhuks natuke rohkem kohvi, sest nagu me kõigist sõjamemuaaridest teame, kohv ja tubakas on ebakindlate tarneahelate tingimustes tohutu defitsiit. Kui ma juba Carrefouris olin, varusin mustadeks päevadeks neli purki Häagen Dasz jäätist. Häegen Daszi konjuktuur on Roomas parematelgi päevadel üsna heitlik, vahel ainult ühte sorti saadaval ja puha.
Muide, poodidesse lastakse 6 inimest korraga ja ülejäänud seisavad tänaval, hoiavad järjekorras paarimeetrist vahet ja enamusel on maskid. Mõned käivad ka kummikinnastega. Kust nad neid maske saavad, ma ei tea, sest juba nädalaid pole apteekides maske saada. Olen näinud inimesi kandmas ka ehitusmeeste maske, milletaolisi ostsin kevadel DIY poest, kui rõdupiiretelt roostet maha lihvisin. Kas see on sama, mis meditsiiniline mask? Ma seni arvasin, et ei ole päris sama, aga mina olen vaid üks Väikese Aruga Katu.
Anynow, kui maskide ja desinfitseerivate ainete puudus välja arvata, on poed kaupa täis. Turul käisin ka. Seal oli pisut vähem müüjaid, sest mõned, kes Roomast väljastpool tulevad, ei saa või ei taha liikuda. Lähipäevadel pidada otsustatama, kas turg üldse kinni panna või hoida seda vähem päevi lahti kui tavaliselt. Turu sisepääsud olid teisipäeval veel kõik avatud, aga räägiti, et lähipäevil hakatakse ka seal piirama inimeste arvu. Turg on üks mu lemmikuid kohti ja ma juba aastaid ostan ainult sealt köögivilju ja kala. Ma ei teagi, kuhu peaks üldse minema, et värskeid artisokke või kartuleid või lehtkapsast saada. Kui turuga midagi juhtuma peaks, siis oleks kehvasti - elukvaliteet langeks kõvasti. Hetkel on teada, et laupäeval on turg kinni. Mu põhitarnijad on homme ja reedel kohal ning plaan on homme hommikul varakult turule sibada ning igaks juhuks pisut rohkem kraami varuda.

Vahepeal saabusid emade Whatsappi gruppide kaudu uued juhised. Väljas liikuda võib selleks, et: käia toidupoes või apteegis (soovitavalt üks inimene, mitte kogu pere); lemmikloomade füsioloogiliste vajaduste rahuldamise eesmärgil; sportlikuks tegevuseks vabas õhus hoides 2-meetrist distantsi.  Kõik muu on üldiselt mittesoovitatav.
Ühest linnast teise võib sõita ainult töö pärast, elukohta naasmiseks või mõjuva põhjusega. Kaasas peab olema spetsiaalne tõend, kus sa oled kirja pannud, mis eesmärgil liigud, kus registreeritud elukoht on jne. Ma nüüd ei tea, kas see ongi tõsi, aga perekondlikus Whatsappi grupis levisid uudised, et Pescaras olla sõjavägi tänavatele toodud, et kontrollida tänavatel liikujaid. Muide liikumiskeelu eiramise eest on trahvid ja vanglakaristus ette nähtud.

Siin Roomas on neil päevil väga vaikne. Vähe inimesi liikumas ja vähe autosid. Palju politseinikke on väljas. Näiteks eile, oma tulutu pagariskäigu ajal nägin, kuidas politsei ühte mänguautomaatide urgast kinni pani. Minu poolest võiks see kinni jäädagi. On inimesi, kes juba ahhetavad, et hissand nagu filmis elaksime. No minu meelest on maailmas palju kohti, kus elatakse palju hullemini kui meie neil päevil. See, et me peame kuu aega diivanil pikutama, perega koos viibima ja telekat vaatama pole ikka päris sama, mida Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas inimesed läbi elavad. Või kasvõi Türgi-Kreeka piiril.
Aga on ka positiivseid külgi. Rooma õhk pole ealeski nii puhas olnud! Imeline! Ja teisest küljest meie pere ööune kvaliteet on tohutult paranenud! Meil on pooled toad tänava poole. Tänaval on neli sõidurada ja üle tänava on rida restorane ning mingi muusikute urgas. Tavaliselt õhtul magama minnes kostab restoranide melu, siis mõne tunni pärast tulevad piiksuvad prügiautod ja hommikul juba umbes kuue paiku mühiseb korralik pidev voog autosid neljal sõidurajal. Regulaarsete intervallidega sõidab meie akna alt läbi ka kiirabi.
Nüüd aga selline vaikus, et.. noh... kuuleb, kuidas puud sahisevad! Ja tänavapoolseid aknaid saame tööpäeval iga kell lahti teha! Ei tule heitgaaside haisu tuppa. Tavaliselt me teeme neid aknaid tööpäeviti lahti ainult siis, kui vääääga vara ärkame, sest kell seitse tulevad juba värske õhu asemel heitgaasid. 

Kokkuvõtteks, kummalised päevad ja kuidagi kummalisemaks läheb. Ma arvan, et see on huvitav sotsiaalne eksperiment. Mäletad, Kodumaa, filmi "Open Water"? See, kus sukeldujate paar paadist maha jääb ja film muud polegi poolteist tundi hulpimist ja laineid, aga selle eest pidev, peen psühholoogiline pinge. Üldise meeleolu poolest siin karantiini päevil meenus mulle see film. Meil siin ka midagi väga ei juhtu, hulbime niisma, aga psühholoogiline pinge püsib.
Praegu on meil alles üheksas päev. 24 päeva on jäänud, aga me ei tea, kas see sellega lõppeb. Igaüks elab seda omal moel läbi. On neid, kes on paanikas. On neid, kes teevad nalja. On neid, kes püüavad ignoreerida või endasse tõmbuda. On neid, kes ehitavad vandenõuteooriaid. Näiteks paar tundi tagasi tuli jälle mingi sõnum, et tegelikult on see ettevalmistus selleks, et kohe tuleb sõda. Ameeriklased juba olla saatnud 30000 sõdurit Euroopasse ja keegi ei räägi sellest, aga selle viiruse segadusega valmistatakse meid kõiki ette Suuremateks Muutusteks. Mah... Muutustest rääkides, kindlasti see kuu aega karantiini toob kaasa muutusi meie ellusuhtumises, väga suuri muutusi majanduses ja poliitikas, suuri muutusi tarbimisharjumustes ja kindlasti positiivseid muutusi selles mõttes, et avastatakse, et tänu tehnoloogiale ei peagi ehk iga kord reisima igale poole.   

Iga päev toob uusi uudiseid ja otsest valgust tunneli lõpus veel mitte. Katsume 3.aprillini vastu pidada ja vaatame, mis edasi saab. Muidu Rokuga arutasime, et homme peaks toidupoes ikkagi korra käima ja kuivaineid varuma pikemaks perioodiks. Võib-olla mõni pakk kohvi ka juurde. Õnneks tubakat me ei vaja.

Oh, just tuli uus nali Whatsappi grupist! Kodumaa, kas teil on "Big Brother" sari, kus poolearulised solaariumisõltlased paariks kuuks kokku elama pannakse ja nende tülitsemisi filmitakse? Siin on see ka, Itaalia versioonis "Grande Fratello". Anyhow, nali on järgmine:"Ainukesed, kes viirust ei saa, on Grande Fratello tüübid, kes juba paar kuud seal majas kinni on. Kui me kõik haigestume ja sureme, on nemad ainukesed, kes pääsevad. Inimkonna huvides - pingutame ja püsime kodus, et jumala pärast mitte haigeks jääda!"

Kodumaa, tunnen sinust hirmsasti puudust. Pea vastu ja soovin väga, et sul möödub kergesti see kõik ja ükspäev me võime neile päevile tagasi vaadata ja üks vahva puhkusereis ette võtta, kallistuste ja kõige muuga. 

Sisemisest ilust ja kasutamata potensiaalist

Kodumaa, sellist komplimenti nagu mul üleeile tuli, ei kuule iga päev. Mõni inimene ilmselt mitte kunagi elus. Või, noh, pool inimkonnast ilmselt kohe kindlasti mitte ja ülejäänud poole ehk naiste käest ma tahaks küll teada, kas teile keegi kunagi on öelnud midagi sellist nagu mulle öeldi.

Üleeile käisin günekoloogi juures. Tavapärased PAP testid ja asjad. Juhuks, kui küsimusi tekib, mainin kohe ära, et me ei oota perele täiendust.

Günekoloog oli sihuke pisike, hiire moodi, hallinevate juustega, natuke nunnalik proua. Ultraheli tehes hüüatas ta siirast heameelest särades:"Proua, teil on eeskujulikud munasarjad!" Võttis juba natuke nihelema ja muigama, aga günekoloog kündis edasi. "Teil on nii ilusad, nii täiuslikud munasarjad! Nende järgi ütleks, et te võiksite kümme aastat noorem olla. Ja hormonaalselt ka ma näen, on teil siin harvaesinevalt kõrge potensiaal."

Mida oleks kohane vastata sellise jutu peale? Eriti veel, kui nii ootamatult tuleb. Tänasin kuidagi kohmamisi komplimendi eest ja pobisesin midagi umbes, et ah see siis olekski mu sisemine ilu.

Günekoloog teatas, et ka välisest ilust pole mul puudu (hakkas juba natuke imelik) ja selgitas:"Meil siin Itaalias on inimestel suuri raskusi laste saamisega. Sellist pilti nagu teil, näeb harva." Tänasin ja täpsustasin, et mul tegelikult juba kaks last on ja rohkem tõesti ei ole võimalik majapidamisse lisada. "Kahju. Proua, te võiksite palju lapsi saada, kui te ainult tahaksite," nentis ta.

Nii ma siis kõndisin koju mööda päikesepaistelisi Rooma tänavaid ning mõtisklesin selle ootamatu komplimendi ning mu tohutu reproduktiivse potensiaali ja sisemise ilu peale, mida ma absoluutselt kasutada ei kavatse. Tundus päris naljakas. Helistasin Rokule, rääkisin loo ära ja saime pisut muheleda.

Õhtul viisime Rokuga Nummiku korvpallitrenni proovima. Nummik on väga pikka kasvu, kodus oleme pisut palli põrgatanud ja üldiselt Roku on veendunud, et Nummikul on tohutu korvpalluri potensiaal.  Varem oli Roku veendunud, et Nummikul on tohutu potensiaal kergejõustiku tegemiseks ja viis ta lausa kaks korda katsetele, kus Nummik keeldus osalemast.
Oleme ka muid spordialasid välja pakkunud, aga üldiselt edutult. Niisiis, on meil Rokuga natuke nagu kinnisidee, et tuleb leida mingi spordiala, mida Nummik harrastada võiks, sest nagu juba raamatus "Mu koer armastab dzässi" pereisa ütles:"Juba palja silmaga on võimalik eristada inimest, kellel on hobi inimesest kellel pole hobi. Mingi hobi peab inimesel ju olema!"

Nummik ei tahtnud ka korvpallitrenni minna ja tegi meile ühemõtteliselt selgeks, et ta tuleb ainult täna ja ainult selleks, et isale headmeelt teha. Treener oli hiigelpikk ja päris handsome noormees, tätoveeringuid täis joonistatud nagu Kihnu Virve pearätik.  Oli kohe näha, et ta teab, kuidas häbelike või vastupuiklevate lastega käituda. Võttis Nummiku sõbralikult, aga enesekindlalt oma tiiva alla ning samal ajal, kui teised lapsed soojendust tegid, põrgatasid nad kahekesi palli. Nummik viskas nii muuseas paar korvi. Kusjuures tavaliselt tal ei lähe pall nii hästi ja nii kohe korvi, aga just seekord tegi kaks tükki järjest umbes sõrmenipsuga. Meie istusime Rokuga pingil, uhkusest puhevil ja rõõmsad nagu lihavõttemunad ning imetlesime oma tohutu korvpalluri potensiaaliga võsukese tegusid. Oli kaugele näha, et Nummik on samavanadest ja aasta vanematest lastest peajagu pikem ja tohutult tegija. Peale umbes kümmet väljakul veedetud minutit otsustas Nummik, et talle tänaseks aitab. Teatas treenerile, et ta rohkem korvpalli teha ei taha, tuli meie juurde ja arvas, et nüüd võiks siit ära minna.

Roku oli hirmus pettunud. Kõndisime auto poole ja tee peal üritas ta veel kuidagi Nummikut veenda, et kas sa äkki ikka tahaksid ühe korra veel proovida ja mõtle veel natuke, sul tuleb ju nii hästi välja. Kas sa nägid teisi lapsi? Kui lühikesed ja nõrgukesed nad on. Sa pole päevagi korvpallitrennis käinud, aga juba sa oled neist parem!

"Näed, amore," pistsin ma vahele. "Vahel lihtsalt on nii, et inimeses on potensiaal, aga ta ei kavatsegi seda kasutada. Mõnel siin on kõrge potensiaaliga munasarjad, mõni jällegi on kõrge potensiaaliga korvpallur, aga näed - alati ei lähe nii, et inimene teeb seda, milleks tal loomulikud eeldused on."

Pahvatasime naerma ja Nummik küsis, misasjad on munasarjad. Poetasin mokaotsast, et need on ühed sisemised organid, istusime autosse ja sõitsime koju.

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Kodumaa, pakun, et sina elad hetkel nagu selles laulus:"Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad". Meil siin Itaalias on ilmad veel kuumad. Aga pimedad õhtud, rahutum meri ja aina tihenevad vihmahood annavad märku suve lõppemisest. Homme sõidan suveresidentsist tagasi Rooma, aga enne suvele joone alla tõmbamist tahtsin sind, Kodumaa, tänada nende kuue helge suvise nädala eest.

Kuue nädalaga näeb Eestimaa suvest nii mõndagi. Kui saabusime, siis valgeid öid enam niiväga ei olnud, aga olid pikad-pikad päevad, silmipimestavalt päikeselised hommikud, õitest ja lõhnast tulvil kibuvitsapõõsad, kuldsed õhtud emakeelsete vestluste ja naljadega, mis pikkamööda sametisteks lilladeks öödeks muutusid, tassis auramas järjekordne värskest piparmündist tee.
Jõudsime näha, kuidas lõhnavad pärnaõied muutusid väikesteks rohelisteks pallikesteks, pihlakate ja kibuvitsade viljad läksid järjest punasemaks, kured hakkasid kogunema ning maasikate asemele tuli valgete klaaride uputus. Päevad läksid järjest lühemaks ning tegid ruumi pimedatele, tuulistele augustiõhtutele, mil puud kohisesid ning maa lõhnas juba sügisese niiskuse ja kolletamise järele.

Seekordselt reisilt noppisin taaskord peamiselt mälupilte ja nende eest tahakski sind tänada.

See ainulaadne turvalisuse ja rõõmsa heaolu tunne, kui oled inimestega, kes sind mõistavad, keda sind mõistad. Kellega võid rääkida kõigest ja mittemillegist, muretsemata selle pärast, mis tõlkes kaduma läheb, kas on kohane või kohatu, sest nende inimestega on kõik kuidagi nii iseeneslik ja loomulik.

Laulupidu. Ülevad tunded. Suured mõtted. Tuhanded eestlased ühes rütmis hingamas ja laulmas. Nügimine-trügimine. Hõiked stiilis:"Ärge koperdage jalus! Liikuge! Laske läbi! Kas te ei näe, ma olen käruga?! Jah, aga laulupidu ei ole lasteüritus!"

Õitsvad kibuvitsad.

Pastelsetes sinihallides toonides meri sinihalli taeva all.

Hommikused turulkäigud. Soolakurgi, õunte ja tilli lõhn. Hommikukohv värske saiakesega. Lõbusad vene keele harjutused pirukamüüjaga. Kollased tomatid ja kurgid, mis kätte võttes torgivad.

Kargelt tumesinine meri.

Jällenägemisrõõm.

Kukeseened. Esimesest kuni viimaseni. Kas on midagi paremat sibulaga praetud kukeseentest, kõrvale värke kartul ja värske till? Kui on, siis vahest ehk sibulaga praetud kukeseened, värke kartul, värke till ja korralik viil musta leiba võiga. 

Sammal. Sammal puude küljes. Sammal maa peal. Pehme, lopsakas, vaiba moodi sammal. Säbruline hall sammal.

See tunne, kui lained paati loksutavad, mootorimürin ei lase vestelda ning saab, magav laps süles, segamatult merd vaadata ja oma mõtteid mõelda. Või mitte midagi mõtelda.

Otse põõsast punaste sõstarde söömine ja kõik mustikate otsimised.

See tunne, kui oled välikontserdil. Õhtu. Pikad varjud. Esinejad on mantlites. Endal on nina külm, tennised vettinud ja termos soojendab käsi.

Vanad laudpõrandad ja nagisevad puutrepid.

Suvetripp algusest lõpuni. Kes teab, see teab.

Laulasmaa kooli bussipeatus. Kes teab, see teab.

See tunne, kui mõtled, et jalutaks hommikul rannas. Rohi on märg, liiv on märg, jalad saavad märjaks, tuul peksab näkku, pilvede tagant paistab vaevu päike ja tinahallid lained pekslevad vastu kallast. Aga jalutad ikkagi põhimõtte pärast, sest lühike Põhjamaa suvi ju.

Kell on veerand kaks öösel ja arvuti akut on 6%. Arvan, et universum tahab sellega öelda ühte järgnevast:
a) otsi toitejuhe;
b) mine magama;
c) asjad on nii nagu nad on.

Kui siit nüüd enam edasi midagi ei tule, siis ilmselt valisin b. Tegelikult, Kodumaa, on ka põhjamaises sügises, talves ja kevades palju ilusat. Mõistan, et siit alltpoolt Alpe on sedasi kerge öelda, aga pea vastu ja järgmisel suvel näeme. Emban!

See on romantika, mu unetute ööde laul

Proovisin ühe pildi peale koondada kõik asjad, mis Roku Töökale Isale kallid on - viinamäed, traktor, ja vein vaatides. Veini esindab see oliivipuu alla tõstetud vana vaat. Roku Töökas Isa elab viinamarjadele ja veinimajale. Tõuseb hommikul kell 5, lükkab kolinal akna lahti, nii et Roku Kunstnikust Ema võpatades ärkab. Kui ei saja, nendib Roku Töökas Isa rahulolevalt:"Täna ei saja!". Paneb riidesse, joob kohvi ja jookseb ummisjalu minema. Kui sajab, on ta tusameelne. Veinimajas on mõistagi vihmaste päevade puhuks terve rida toimetusi ja nokitsemisi, aga see pole muidugi sama, mis mööda mäekülgi üles-alla rühkida, tuul kõrvus vilisemas ja saapad porist rasked.

Esmaspäevast laupäevani, kui Roku Töökas Isa koju tuleb, peseb ta kõigepealt temale eraldatud pesuruumis end porist ja tökatist puhtaks. Seejärel viskab ta tööriided spetsiaalselt tööriiete pesemiseks eraldatud masinasse ning võtab sisse koha laua taga, kuhu Roku Kunstnikust Ema hoolitsevad käed on valmis seadnud kolmekäigulise õhtusöögi. Peale õhtusööki heidab ta päevinäinud punasele diivanile (mille jalgu parandas ta euroalustest väljalõigatud juppidega), paneb valmis telekapuldi ja juustu ning asub poliitilisi programme nautima. Öösel kella kahe paiku ta ärkab ja kolib voodisse. Pult ja näritud juust jäävad diivanile. Vahel on neile lisandunud apelsinikoori, viinamarjakobarate riismeid ja tühje karastusjookide pudeleid. 

Pühapäeviti tõuseb Roku Töökas Isa pisut hiljem, umbes kuue paiku. Avab kolinal akna ja vaatab, mis ilm teeb. Alustuseks käib ta viinamäed läbi. Seejärel veinimaja. Putitab traktoreid ja käib küla baarist läbi. Lõunaks tuleb ta hirmus rahutuna koju, üles köetud baaris kuuldud juttudest, kuidas teistel küla meestel on palju suurem saak, sügavamad kraavid, paremini maksvad kliendid, töökamad abilised ja üleüldsegi. Peale lõunat heidab ta punasele diivanile kas vormelit või jalgpalli vaatama, jääb magama, ärkab üles ja läheb veinimajja vaatama, kas seal on kõik korras.

Roku Kunstnikust Ema nuriseb alailma, et nad ei käi kusagil ja mingit seltsielu ei ole ja kallis kaasa ainult noriseb diivani peal ega näita mingit initsiatiivi üles. Niisiis võite ette kujutada tema üllatust, kui Roku Töökas Isa ühel pühapäeval välja pakkus, et läheks peale lõunat koos välja. Roku Kunstnikust Ema oli rõõmust pöörane. Tormas magamistuppa, lõhnastas, värvis huuled, sättis soengu. Siuh-viuh! Kostüüm-ridikül-kontsakingad. Istusid siis koos autosse ja Roku Kunstnikust Ema veel küsis, et kuhu sõidame. Roku Töökas Isa vastu, et küll näed, see on üllatus.

Järgnev on kirjeldamatu.

Roku Töökas Isa võttis suuna kõige viimasena soetatud viinamäele, kus ta oli kuude kaupa rassinud, metsikut loodust vagudesse ja sirgetesse ridadesse vorminud. Tegelikult oli see päris ränk töö. Kui ma poleks oma silmaga näinud, mis seal enne oli, siis ei kujutaks ettegi. Ühesõnaga, ta tahtis Roku Kunstnikust Emale kõiki neid ilusaid sirgeid vagusid näidata, jalutada tihnikust puhastatud tiikide juurde, rääkida sellest, kuidas ta võsast leitud hüti tahaks korda teha, et selles saaks magada. Roku Kunstnikust Ema, nähes, et rannapromenaadi asemel toodi ta poristesse vagudesse trampima, andis Roku Töökale Isale ridiküliga vastu pead, käskis ennast koju tagasi sõidutada ja rääkis järgnevatel nädalatel kõigile, kel kuulamiseks vähegi aega oli, sellest meeleolukast päevast, kui kallis kaasa ta pühapäeval jalutama kutsus. Lisades veel juurde, et koligu oma jõledasse hütti sinna viinamäele.

See lugu tuli mulle meelde seoses sellega, et meil Rokuga saab tänavu kümme aastat meie enda mälestusväärsest päevast, mis oli täis tundeid, ootamatusi ja liigutavaid stseene. Roku ütles, et me läheme ühte kohta, mis saab olema üllatus. Vahest me pole veel niikaua abielus olnud, aga põhimõtteliselt ma võiks temaga ka viinamägedele minna ja üldse ei virutaks ridiküliga piki pead, eriti, kui ta peab meeles mulle mainida, et tuleks kummikud ühes võtta.

Tomorrow Never Knows

Kodumaa, tervitan sind siit palavast Itaaliast. Alles jõudsin sulle kirjutada, et elan võrdlemisi rahulikku elu. Nii rahulikku, et mul on aega WhatsAppi grupis sõnumeid lugeda. Aga näed, seiklused ei hüüa tulles.

Kunagi oli meil Roku Kunstnikust Emaga jutuajamine lastekasvatamise teemal. Avaldasin oma hämmastust selle üle, kui nüri ja väsitav on laste kasvatamine. Või nagu Caitlin Moran tabavalt väikelaste kasvatamise kokku võttis:"Long periods of boredom punctuated by moments of sheer terror". Selle peale ütles Roku Kunstnikust Ema, et tõeline armastus ongi just see nähtamatu, nüri hoolitsemine. Igaüks on võimeline end paariks minutiks kokku võtma, et sooritada kangelastegu või romantiline ekstravagantsus. Aga TÕELINE ARMASTUS - see sünnib pühendumusest, pingutamisest. Tõeline armastus on maraton, mis paneb proovile su vastupidavuse. Tõeline armastus on see, kui iga päev - ja tihti ka öö - tõused siis, kui sa tõusma valmis pole ning teed asju, milleks sul soovi pole, aga sa teed neid. Oma kuulsusetu eneseohverdamise eest ei oota ega saa sa midagi vastu, kui ehk kapriise, tänamatust ja aina kasvavaid nõudmisi. Aga sa künnad edasi. Vankumatult, väsinult, küüru vajunud seljaga ja hallinenud juustega. Sest just see on päris armastus. See on õige ligimesearmastus. Kangelasteod - need on praht!

Aga, nagu eile juhtunust näha, vahel paneb elu lapsevanema olukorda, kus armastuse nimel võetakse ette väikesi ekstravagantsusi. 

Et kõik algusest ära rääkida, pean tunnistama, et juba mitu kuud imetlen meie Abruzzo kodulinnakese linnapea oskust sotsiaalmeediat kasutada. Tal on Facebooki leht, mille kaudu ta annab teada igasugust operatiivinfot, näiteks milliseid tänavaid parajasti remonditakse, kas on miski suurem üritus piazzal tulemas, parkimiskorralduse kohta üldiselt või kahjurite tõrjest. Hiljuti algatas ta populaarse kampaania "Hoiame kodulinna puhta!", mille käigus kutsus ta kodanikke üles saatma talle fotosid neist, kes prügi maha viskavad, mida ta siis oma Facebooki lehel avaldab. Alati, kui meie maja ees keegi kõnniteel pargib, saadab Roku talle foto ja Linnapea vastab poole tunni jooksul mõne rahustava sõnaga. Vahel postitab Linnapäea päikesetõusu pilte või teeb selfi mõnes kohvikus, pildiallkirjaks "Tere hommikust, Francavilla!". Väga töökas Linnapea, igal pool kohal ja alati kodanikega kontaktis.

Eile toimus meil armas ja sündmustevaene sõpruskohtumine ühe perega. Veetsime toreda päeva mere ääres ja õhtul siirdusime linnakese peaväljakule pizzat sööma. Pizza ootamise käigus leidis aset raamatupoe külastus. Selles mõttes ootuspärane, et Nummik valis Geronimo Stiltoni raamatu ja Hurmur, kes alguses ütles, et tahtis raamatut, nurus järjekordse Lego komplekti välja.

Pizza söödud, teostasime kohustusliku jalutuskäigu merre ulatuval jalakäijate sillal. See on sihuke sõjajärgne monstrum, suhteliselt kole betoonist sild, mis ulatub paarkümmend meetrit merre. Kohalikud armastavad sellel jalutada, pruute pildistada ja julgemad ka vette hüpata. Imetlesime päikesetõusu, silla postide külge kinnitunud merekarpe ja muud asjassepuutuvat, sest silda ennast ausalt öeldes eriti imetleda ei ole võimalik.

Edasised sündmused toimusid välgukiirusel. Korraga näen, Nummikul on käed tühjad, silmad pisaraid täis ja raamat hulbib silla all meres. "Kuidas see nüüd juhtus?!", kõmistasin. Kümnene L hüppas kärmelt vahele ja teatas Nummiku kaitseks, et raamat "libises" käest. Olukord oli mõistagi kurb. Aga oli juba pisut pime ja mõtlesime Rokuga, et las see olla siis üks õppetund elus ja vast  edaspidi on tähelepanelikum. Jalutasime gelateriassse, aga seal kurba Nummikut vaadates tuli mul mõttesse, et ehk on meri nii heatahtlik, et kannab raamatu kaldale.

Läksime L-ga mere äärde tagasi. Vaatasime. Midagi ei paistnud. Arutasime, et kui siin oleks keegi supleja, kes veel ujumiskostüümis, siis võiks paluda tal pisut ringi ujuda ja vaadata. Selle peale meenus mulle, et mul on ju endal kostüüm seljas. Tehtud-mõeldud, astusin vette ja sumasin pisut edasi raamatu otsinguil. L läks silla peale vaatama, kas raamat paistab. Aga oli juba hämar ja ei paistnud. Küll aga näis mulle, et üsna silla merepoolse otsa juures hulbib midagi. Sillal kumas ühe härra hallipäine lokk ja kuna ta juba näis mu suplust jälgivat, hüüdsin talle, et tere õhtust ja vabandage tülitamast ja kas te saaksite palun vaadata, ega ta juhtumisi ühte Geronimo Stiltoni raamatut ei märka sealt ülevalt. Juhatasin ta vajalikku suunda. Härra tuli tagasi heade uudistega:"Jah, seal vist mingi raamat paistab, aga ma ei tea, kas see on Geronimo Stilton!" Siis märkasingi, et heasoovlik aitaja ei ole keegi muu kui Linnapea. Edasine oli lihtne. Ujusin raamatuni, pärast raamatuga tagasi ja mõtlesin seejuures, et ma poleks mitte mingi idee või kihlveo nimel seal betoonsilla all pimedas ujumas käinud, aga näed, mida kõike oma lapsukeste õnne nimel ära ei tehta. Tagasi ujuda oli pisut piinlik, sest kaldapealsele oli seisma jäänud hulk uudistajaid. Meie rannaseltskond juubeldas, plaksutas ja filmis mu võidukat naasmist. Roku suudles mind ja kiitis, et olen kangelane. Muhelesime selle üle, kuidas Linnapea alati kodanikule abikäe ulatub, isegi sellises ootamatus olukorras nagu merrekukkunud raamatu päästmine.

PS! Laupäeval käisin Tirino jõel kanuumatkal. Hästi kerge, peresõbralik ja armas matk. Imekaunis jõgi. Panen siia korraldajate saidi ka, kui keegi soovib proovida: www.ilbosso.com.

Et rahunenult tagasi kord tulla ma lähen õige vaatan seda ööd

Kodumaa, kuidas sul läheb? Mina siin elan võrdlemisi rahulikku elu ja seda võib märgata ka sellest, et Nummiku klassi WhatsAppi grupis toimuv ajab lausa muhelema ja tekitab kiheluse teha midagi, mida teha ei tohiks.

Eile saabus gruppi kooli direktorilt A edastatud sõnum, mis kokkuvõtlikult oli selline, et kas me senise korra asemel, et kolmapäeviti pakime lastele lõunad kaasa, oleksime huvitatud lõunast kooli sööklas. 

Algus oli hillitsetud.

C ja O vastasid, et neid huvitaks. Mina samuti, et oleks mõistagi mugav. C2 kommenteeris, et põhimõtteliselt pole antud juhul tegemist kellegi individuaalse mugavusega vaid kauaoodatud ühiskondliku abikäe ulatamisega kõigile lapsevanematele. Ma arvan, et enne perenaiseks hakkamist õppis ta Naapolis õigusteadust. Need Naapoli advokaadid paistavad sellega silma, et lihtsalt “jah” asemel panevad sihukese lause kokku, et sealt mõtet kinni püüda on nagu paljaste kätega angerjat jahtida.

Aga nüüd hakkas vaikselt immitsema.

F kirjutab:”Aitäh toreda ettepaneku eest, aga enne kui pole selge, mismoodi see lõppeb, et koolilõuna maksumus nelja euro peale tuuakse, ei ole mina kindel koolitoidu kvaliteedis. Rooma ümbrus on täis abusiivseid prügimägesid, tulekoldeid ja mina isiklikult lasen oma toiduained Trentinost saata.Vähemalt kolmapäeviti saan ma rahulik olla, sest teen oma lapsele ise lõuna. Vabandage mu isepäisust, aga tundsin vajadust oma eitavat vastust motiveerida.”

F sõbranna A lisab:”Mina ei ole sööklast huvitatud. Küll aga tahaksin kooli direktsiooni tähelepanu juhtida asjaolule, et kolmapäeviti lapsed söövad oma kodust kaasapandud lõunat klassiruumis, mis ei ole absoluutselt hügieeniline.”

G teatab:”Jah, söökla oleks mugav, aga olen F-ga nõus”

A vastab:”F ja G, kas teie pojad ei ole kõik päevad peale lõunat koolis? Kui kolmapäev välja arvata, siis nad ju käivad sööklas? Minu lapsele söökla ei meeldi, aga isiklikult hääletan söökla poolt.”

M kommenteerib:”Olen F-ga nõus. Lõuna maksumuse vähendamine on murettekitav, sest kindlasti mõjutab see toidu kvaliteeti. Pealegi ei meeldi mulle, et soe toit seisab pikka aega plastmassist taldrikute peal.”

F peab vajalikuks täpsustada:”Jah, minu poeg veedab kolm pealelõunat koolis ja on sunnitud sööklas sööma. Sellepärast, kui kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval on tal võimalus süüa kodutoitu, olen valmis selle lisakohustuse võtma ja talle süüa tegema. Kolmapäeviti toitu termosega kaasa panna ei ole minu jaoks raske, sest see on mu lapse tervise huvides. Tahaksin aga väga teada, kus tuleb toit, mida sööklas lastele serveeritakse. Hetkel, täieliku infopuuduse ja linnavalitsuse hoolimatuse olukorras eelistan ise oma lapsele süüa teha. Küsimus on ainult ühes lõunasöögis, aga aasta kokkuvõttes on see päris mitu päeva.”

A mobiliseerus!

Saatis gruppi söökla järelevalvekomisjoni raporti, mis tõele au andes andis teada, et kontrolli teostamise päeval sõid lapsed: pastat võiga, singiviile ja keedetud porgandit. Ei täheldatud säilivusaja ületanud toiduained ning söökla oli puhas. 

Lisandus pikem sõnum (kuidas ta seda telefonis trükkida viitsis?) toidu säilitamise teemal. Umbes, et termoses toit ei säili ja et orgaanilised toiduained riknevad kiiremini kui mitteorgaanilised. Lisatud viited erialasele kirjandusele ja puha. 

A sõbranna O pidas vajalikuks toetust avaldada:”Palun räägime asjadest koos konkreetsete faktidega ja ärge tekitage valehäiret. Kui teil on infot, et sööklas on probleeme, siis kontrollige enne oma fakte.”

Lisandus väike kõrvalepõige teemal koolisööklate riigihange, kas hanke tingimused eeldavad orgaanilist või mitteorgaanilist toitu jne ning miks meie klassist kedagi söökla järelevalvekomisjonis ei ole. 

Selle peale teatas F, et tema kandideeris, aga A ei andnud talle infot, mis koormuse see roll täpselt kaasa toob ning asi jäi sinnapaika. 

Vahepeal saatsid mõned emad sõnumeid, et loomulikult kodutoit on ikkagi kodutoit ja me kõik teame, et sööklat ei saa koduga võrrelda, aga oma perekondliku logistika huvides hääletavad nad söökla poolt, kuna nad on rongaemad. Selle peale lendasid kappidest välja teisedki rongaemad. Mõni tunnistas, et on kolmapäeval kaks korda kell 11 kooli ukse peale koputama tulnud, sest unustas hommikul lapsele lõuna kaasa panna. Mõni teinegi teatas, et ta on hoolimatu ema ja tihti unustab kolmapäeviti lõuna teha ja peab ostma hommikul enne kooli tulemist esimesest ettejuhtuvast baarist kuivanud pizza. Mõni naljatas sellepeale, et kutsuge neile lastekaitse. Mõni teine jällegi vastas, et tänapäeval ei saa nende asjadega nalja teha. Mille peale üldsus noogutas kaasa, et tõesti-tõesti, tänapäeval ei saa enam üldse nalja teha. 

F aga tundis vajadust käärima hakanud tundeid väljendada:”On rõõm näha, et meil on demokraatia ning aktsepteerite entusiastlikult arvamusi, mis on teie omadest erinevad! Kõigest hoolimata tahaksin toonitada, et minu arvamus ei olnud mõeldud kaebusena ja kas me võiks palun lõpetada teiste inimeste arvamuse mitteaktsepteerimise? Oleks palju intelligentsem olla konstruktiivsed, mitte destruktiivsed.”

Teised tundsid end puudutatuna ja ei saanud jätta kerkimata igihaljas teema “Kes on rohkem hõivatud”. 

C alustab:”Vabandust, aga miks me sinu meelest demokraatlikud ei ole? Mina aktsepteerin enamuse valikut ja väljendasin oma huvi söökla vastu, sest olen organiseerimatu ema ja sööklalõuna kolmapäeviti PARANDAKS minu lapse elukvaliteeti. Sinu arvamus on püha samamoodi nagu minu oma”.

Ka O ei pidanud vastu:”Austan sinu arvamust ja kutsun sind üles seda motiveerima. Nagu enne öeldud, kui sul on kindlaid andmeid, et söökla ei ole turvaline, olen valmis ühinema võitluses. Aga kui sa kirjutad, et “lapsed söövad plastmassist taldrikutelt”, kuigi tegelikult on taldrikud paberist, levitad sa valeinfot.”

Organiseerimatu Ema C tundis vajadust veel pisut nüpeldada:”Mina ei kandideeri söökla järelevalve komisjoni, sest ma usun et nende pakutavad tingimused on lastele sobivad - inimväärilised, aga mitte suurepärased. Nagu kõik sööklad. Samas, kui ka õpetajad söövad samas sööklas, ei näe ma põhjust kahelda. Mismõttes ma sinu arvamusel jalgadega trambin? Mismõttes ma ei ole demokraatlik?”

F:”Vabandage, aga mul ei ole selle grupi jaoks nii palju aega nagu mõnel teisel. Küsimus saadeti meile otsustamiseks ainult täna hommikul. Vastasin ja motiveerisin oma vastust. Head suve jätku kõigile!”

Vahepeal tulid kapist välja veel mõned emad, kes teatasid, et hääletavad söökla poolt, sest on nende hulgas, kes unustavad kolmapäeviti lapsele lõuna kaasa pakkida. Imestasin siin omaette, et hissand, millised unustajad. Ise kõik hommikul kell 8 nii korralike föönisoengutega ja puha. Olin millegipärast arvamusel, et kõigi nende emade lastel on ranitsas lasagnekarbike valges rätikus.   

A oli end kogunud:”Sõnavabadus võidab alati, aga tuleb rääkida konkreetsetest faktidest. Demokraatia peab baseeruma tervel mõistusel. Vastuseks, F, sinu infopäringule, kui sa söökla järelevalvekomisjoni kandideerida tahtsid, edastasin sinu küsimuse, aga mulle ei tulnud vastust. Pealegi, nagu sa mäletad, ei ole sul kõrgharidust biokeemia, meditsiini või veterinaaria vallas, mis tähendab, et sa ei kvalifitseeru. Kõigest hoolimata, kui tunned soovi, võid järgmisel aastal uuesti kandideerida. Sellest hoolimata, et ma olen väga hõivatud inimene, leian ma aega, et meie klassi lapsevanemaid esindada ning räägin ainult siis, kui mul on konkreetseid andmeid. Sinu küsimusele vastamise asemel oleks mul palju parematki teha.”

A2 pidas vajalikuks vahele hüpata:”Usun, et oleks aeg volüümi vähemaks võtta. Hetkel on küsimus kolmapäevases lõunas ja arvan, et mitte kellegil pole õigust kritiseerida teiste inimeste isiklikke arvamusi. Me kõik tahame oma lastele parimat”

M viskas end selili:”Vabandust, ilmselgelt kaheksa-aastane laps ei erista veel plastmassi paberist. Minu info pärineb mu tütrelt. Vabandan veelkord ja karistuseks joon lonksu plastmassist pudelist, mis on olnud mu kotis 43-kraadises kuumuses täna hommikust saati.”

A2 proovis asja naljaks keerata:”Kas siis nii ekstreemelt on tarvis? Piisab, kui Rooma õhku hingata!”

Teisedki proovisid vestlust rahulikumale rajale keerata. Saabus sõnumeid “me kõik soovime oma lastele parimat”, “austame kõigi õigust oma arvamusele” ja päringuid, kuidas M-i tervis nüüd on. 

M2 saatis hiigelpika sõnumi, milletaolisi aeg-ajalt grupis ette tuleb, kategooriast “kas kõiki asju on vaja Whatsappi grupis ajada” ning pakkus välja, et taolised asjad võiks meili teel tulla, sest töötaval emal ei ole aega kõiki neid sõnumeid menetleda. Mille peale ei saanud mõistagi puududa sõnum, et ka mittetöötavatel emadel on vähe aega. F lisas, et ta juba ammu teeb A-le ettepanekuid, et olulised infod ja küsimused, millele peaks reageerima, tuleksid meili teel, et tööl olev inimene, kellel pole Whatsappi grupi jaoks aega, saaks neile vastata.

Ja nüüd, Kodumaa, mu dilemma koht.

Peale vilgast mõttevahetust grupi emade vahel tuli täna hommikul sõnum ühelt isalt. Ütlen kohe ära, et ma pole tema suhtes just arvamuseta. Nimelt ühel esimestest klassiüritusest jäi ta mulle kohe silma kui üks pirtsakas pseudointellektuaalist serial father. Anyhow, sõnum on selline:”Demokraatia tähendab teiste ideede austamist ja enda arvamuse kohandamist, kui enamuse arvamus indiviidi arvamusega kokku ei lähe. Kui enamus eelistab sööklat, siis kodutoidu dissidendid peavad seda aktsepteerima. Isiklikus plaanis: olen orb ning kogu elu sööklas söönud. Arvan, et meie lapsed võiksid sellest palju õppida, kui nad näevad, et väljaspool kodu süüakse teistmoodi. Mina jäin ellu ja võitlen edasi!”

Vot ma siin mõtlesin omaette, et nii kui seda orvu-juttu lugesin, tuli Monty Pythoni neli Yorkshire meest meelde. See konkreetne skets näiteks. Mis oleks, kui saadaks selle, itaaliakeelsete subtiitritega mõistagi. Kusjuures ma ei ole üldse ilkuja tüüp. Mul oleks omalt poolt pakkuda lõputuid lugusid sellest, kuidas oli kaheksakümendatel Vene okupatsiooni ikke all koolisööklas süüa, rividrilli, tuumasõja harjutusi teha, Lenini pildi ette sinililli viia ja koolitundide ajal kartuleid korjata. Oh ja talvel läbi lumehangede kooli kõndimised, sukapükste parandamine, välikemps ja muu nõukogude dickens. 

Üldsegi, Kodumaa, kuidas teil lasteaia ja kooli gruppidega on? Kas teil üldse on grupid? Kas vahel nalja või meeleheidet ka saab? Näiteks sain hiljuti Ameerikasse kolinud sõpradelt teada, et neil pole üldse mingeid gruppe ega vanemate vahelist suhtlust. Aga sinust, Kodumaa, ei tea ma selles vallas kohe mitte midagi. Kuidas üldse tänapäeval Eestis lapsevanemad suhtlevad? Kas on nii nagu Ameerikas?

Minu maagiline emadepàev

Head emadepàeva, Kodumaa. Kuidas sul emadepàev làheb? Mul làheb imeliselt. Nàiteks erinevalt tavapàrasest sòid lapsed ilusti ja vastu vaidlemata lòunasòògi àra. Nagu mòned ùtlevad:"Tuleb osata lapsi sòòma panna! Meelitada! Motiveerida!" Meie nàiteks viisime nad all-you-can-eat sushirestorani. Natuke kallivòitu oli, aga lapsed sòid ega virisenud.

Roku kùlvas mu kingitustega ùle - sain emadepàevaks tolmuimeja ja riiuli. Las ma rààgin sulle làhemalt, kuidas see kòik juhtus.

Riiulini jòudsid asjalood jàrgmiselt. Veebruaris otsustasime, et on aeg sahver korda teha. Seal olid mingid  vanad riiulid, enne meid tehtud. Neid vàga palju polnud, nii et alguses, kui sisse kolisime, said riiulid kohe tàis. Mis riiulitele ei mahtunud, panin pòrandale. Samas, nagu me kòik teame, on sahver sihuke koht, kuhu on hea igasugu kraami silma alt àra heita. See ilmselt seletab, miks mul ròdud nii korras olid. Lòpuks hunnik kasvas nii suureks, et ukse avamisel langes vasakult ja paremalt midagi kaela. Oli aeg korralagedus lòpetada!

Joonestasin sahvri pindala, projekteerisin, konsulteerisin IKEA kodulehega. Yhel vihmasel laupàevasel pàeval, mil Roomas sadas vihma ning siinsel omapàrasel moel puud murdusid ja teedele langesid, sòitsime kogu perega IKEAsse, ostsime riiulisysteemi Ivar ja lugematu hulga mingit imetabast nodi, mida ùldse polnud plaanis soetada, teostasime kohustuslikud peatused IKEA restoranis ja màngutoas. Selle peale làks terve laupàev àra.
Pùhapàeval nokitses Roku terve pàeva sahvris, mùttas ja pusis seal meeletu otsusekindusega. Ma kohutavalt imetlen tema julgust ja pealehakkamist! Ta pole ùldse selline kuldsete kàtega tùùp nagu ta Tòòkas Isa. Minu (ja Roku) suureks imetluseks said Ivarid kokku monteeritud, korrastasime sahvris olnud asjad ja nùùd tihtipeale, kui kùlalised tulevad, kiidame, et voh kùll see sahver on ikka ùks tore asi linnakorteris. Saame kòiki asju seal hoida. Tavaliselt siis Roku teeb hooletu liigutusega ukse lahti ja nàitab uhkusega oma silmatera - riiulisùsteemi Ivar. Pàrast unustab alati ukse kinni panna ning istume kùlalistega lahtise sahvri ees ja joome veini. Nimelt meil on nii vàike kòòk, et mujal kui sahvri ees istuda ei saa òigupoolest.

Sahvris olnud vanad riiulid tòstsin ròdule ja hakkasin mòtlema, mis nendega teha. Roomas tegeleb prùgiveoga munitsipaalettevòte, mille nimi lùhendina on AMA. "Ama" tàhendab itaalia keeles "armastab" ja loomulikult on selle ùmber igasugu poliitilisi sònamànge ja vigureid. Làhen AMA kodulehele vaatama, et kuidas suuremòòtmelise prùgiga kàituda. Roomlased, mòistagi, heidavad suuremòòtmelise prùgi lihtsalt tànavale. Uksehoidjalt (olgu jumal talle armuline ja andku jaksu ramadani lòpuni vastu pidada!) sain teada, et kui prùgi sòiduteele visata ja see liiklust tòkestama hakkab, tuleb sellele mingi aja pàrast prùgiauto jàrele. Aga mina olen ikkagi tsiviliseeritud inimene siin tsivilisatsiooni hàllis! Oma suureks imestuseks ja ùllatuseks avastasin, et AMA kodulehel saab broneerida suuremòòtmelisele prùgile koju jàrele tulemist. Mòtlesin veel, et kùll need roomlased on jobud, viskavad oma madratseid ja kòògikappe tànavale, kui saab valge inimese kombel, internetis, tasuta prùgiveo koju tellida. Registreerisin kasutajaks, sisestasin lehekùlgede kaupa andmeid - aadress; isikukood; prùgi detailne kirjeldus, mòòtmed, ùhikute arv; ùks kood, mille saamiseks pidin ùhistu administraatoriga paar pàeva suhtlema; minu kontaktandmed; veel midagi, mida ma ei màleta. Kui see ùkskord tehtud sai ja "submit" nuppu vajutasin, saabus puànt - "Hea kasutaja, operaator vòtab teiega telefoni teel ùhendust, et kokku leppida prùgile jàreletulemise aeg." Oo, Kodumaa, ma oleks pidanud arvama, et see nii lòppeb!
Hakkasin natuke juba mòistma, miks roomlased oma prùgi tànavale viskavad. Nùùd, mil kaks ja pool kuud ning mòned tulutud telefonikòned AMAle mòòda on saanud, suudan prùgi tànavale heitmise iidset kommet juba suurepàraselt mòista.
Vahepeal vaatasime Rokuga mòtlikult seda puulippide ja riiulite hunnikut oma ròdul ja peale pòhjalikku vaatlust tuli Rokul mòte - mis oleks, kui teeks ùhe armsa riiuli siia ròdu peale, et ma saaks seal hoida lillepotte. Teeksime lastele didaktilise peenramaa! Kasvataksime seemest oma spinatit, salatit ja maitsetaimi! Kuna niikuinii tuleb siin pidevalt tuvisid peletada, siis miks mitte ka ùks vàike kana! Saaks toidujààtmetest lahti ja vàrsked munad iga pàev. Kana mòte tuli aga diskvalifitseerida, sest ma arvan, et ta vist ei peaks augustikuud ilma vee ja toiduta vastu, kui me puhkusel oleme. Lilled ka eriti ei pea vastu, aga kui valida antaks, siis ma eelistaks alati surnud lilli surnud kanadele.

Vabandust, Kodumaa. Vahel on mul tunne, et olen nagu vahva sòdur Sveijk. Hakkan riiulitest rààkima ja ise ka ei saa aru, kuidas ma surnud kanani jòuan, keda pòhimòtteliselt pole olemaski. Jah, tuleme teema juurde tagasi.

Riiuli mòte oli vàga Greta Thunbergilik ja mulle hirmsasti meeldib taaskasutuse idee. Alustuseks vaatasin kohe internetist tikksae hinda. Tòdesin nukralt, et taaskasutus on rohkem sihuke rikaste rootslaste lòbu. Selle raha eest, mis tikksaag maksab, saaksime IKEAst sihukese hunniku Ivareid, et vòiks kasvòi ahju kùtta. Roku jàllegi arvas, et tavalise saega saab ka hakkama. Taaskasutuse idee sai jumet juurde.
Nàdalavahetusel on aega alati vàhe, nii kulus umbes kolm nàdalat, et osta kokku vajalikud tòòriistad - saag, puur, puuri otsikud, kruvid. Eelmisel pùhapàeval hakkas Roku kopsima, aga kopsimise ja saagimise hààled kostsid kogu sisehoovile nii hàsti àra, et tuli uut laupàeva oodata. Vahepeal jàttis Roku talle omasel moel kogu riiuliprojekti ja tòòriistad nàdalaks ajaks ròdule lesima, nii et ma pidin pesu elutoas kuivatama. Eile lisandus tehnikaparki viimane vajaminev vidin, Roku asus otsustavalt kopsima, et enne pàikeseloojangut valmis jòuda ja nii saigi tàpselt emadepàevaks riiul valmis. Pidulikult tòstsin riiulile Nummiku ja Hurmuri didaktilise peenramaa - poti, kuhu lapsed viskasid mòni nàdal tagasi spinati ja peterselli seemneid, mida kultiveeriti alguses umbes sama meetodiga nagu riisi - pideva ùleujutuse seisundis. Nùùdseks tundub mulle, et riisimeetodilt on ùle mindud Darwinismile. Taimed saavad vett siis, kui minule meelde tuleb. Looduslik valik prevaleerib.

Tulgem nùùd aga tolmuimeja juurde. See on teema, mis mind kohutavalt erutab. Ei liialda, kui ùtlen, et life-changing magic on aset leidnud. Kogu eellugu on pikk ja igav ning arvan, Kodumaa, et sa ei viitsi seda kuulata, aga kokkuvòtteks - eile òhtul soetasime Dyson v10 tolmuimeja. Oh, mul on ainult kiitvaid sònu òelda! Nii, kui uus tolmuimeja laetud sai, kàisin sellega ùhe pisikese ja ùhe suure vaiba ùle ja - HISSAND JUMAL - sain terve paagitàie - 0,75l -  tolmu. See kinnitab mu ammust seisukohta, et kui vòimalik, siis vaipu on parem mitte majapidamises hoida. 6òsel laadisin ja tàna, emadepàeva hommikul hùppasin hopp! voodist vàlja ja asusin tolmuimejaga pildiraame, radiaatoreid ja lampe ùle tòmbama. Imeline! Esialgu ongi mul ainult kiitvaid sònu òelda. Vahest ainuke asi on aku kestvus, sest peale nelja vaiba puhastamist saab aku kohe tùhjaks. Kui on vaja kogu kodu koristada, siis aku ilmselt vastu ei pea eriti. Samas, on see tolmuimeja nii kàepàrane ja mugav kasutada, et ma arvan, et teen iga pàev natuke siit-sealt ùle ja sellisel juhul peaks vast kodu ka tolmuvabam ja puhtam olema. On koitnud uus, helge, tolmuvaba ajastu! Pean nùùd minema, Kodumaa! Istusin siin ja màrkasin, et tolmuimeja on laetud ja pòrandaliistudel kumab tolmu!

Sa ütsid sa oled blogger, mul on poogen

Tere, Kodumaa. Kujutad ette, mis ma vahepeal tegin? Käisin kodust ära! Kopenhaagenis!

Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.

Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.

Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.

Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.

Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest,  must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.

Järgmisel päeval jätkusid meeldivad disainiüllatused. Päevavalges avastasin hotellist uusi asju, mida eelmisel õhtul ei märganud. Kuna olime ikkagi puhkusel, siis võtsime asju soliidse rahulikkusega. Umbes keskpäevaks olime hommikusöögiga ja suitsupausidega ühel pool ning avastasime, et Kopenhaagenis on ilma juhita metroorongid. Mõistagi saatsin rongidest kohe video Itaaliapere gruppi, kust tuli vastu tunnustavaid kommentaare.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.



Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.


Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.

Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."

Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.

Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.

Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!

Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.

Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.

Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.

Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.

C is for cookie

Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?

Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.

Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.

Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"

See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.

Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.