Head emadepàeva, Kodumaa. Kuidas sul emadepàev làheb? Mul làheb imeliselt. Nàiteks erinevalt tavapàrasest sòid lapsed ilusti ja vastu vaidlemata lòunasòògi àra. Nagu mòned ùtlevad:"Tuleb osata lapsi sòòma panna! Meelitada! Motiveerida!" Meie nàiteks viisime nad all-you-can-eat sushirestorani. Natuke kallivòitu oli, aga lapsed sòid ega virisenud.
Roku kùlvas mu kingitustega ùle - sain emadepàevaks tolmuimeja ja riiuli. Las ma rààgin sulle làhemalt, kuidas see kòik juhtus.
Riiulini jòudsid asjalood jàrgmiselt. Veebruaris otsustasime, et on aeg sahver korda teha. Seal olid mingid vanad riiulid, enne meid tehtud. Neid vàga palju polnud, nii et alguses, kui sisse kolisime, said riiulid kohe tàis. Mis riiulitele ei mahtunud, panin pòrandale. Samas, nagu me kòik teame, on sahver sihuke koht, kuhu on hea igasugu kraami silma alt àra heita. See ilmselt seletab, miks mul ròdud nii korras olid. Lòpuks hunnik kasvas nii suureks, et ukse avamisel langes vasakult ja paremalt midagi kaela. Oli aeg korralagedus lòpetada!
Joonestasin sahvri pindala, projekteerisin, konsulteerisin IKEA kodulehega. Yhel vihmasel laupàevasel pàeval, mil Roomas sadas vihma ning siinsel omapàrasel moel puud murdusid ja teedele langesid, sòitsime kogu perega IKEAsse, ostsime riiulisysteemi Ivar ja lugematu hulga mingit imetabast nodi, mida ùldse polnud plaanis soetada, teostasime kohustuslikud peatused IKEA restoranis ja màngutoas. Selle peale làks terve laupàev àra.
Pùhapàeval nokitses Roku terve pàeva sahvris, mùttas ja pusis seal meeletu otsusekindusega. Ma kohutavalt imetlen tema julgust ja pealehakkamist! Ta pole ùldse selline kuldsete kàtega tùùp nagu ta Tòòkas Isa. Minu (ja Roku) suureks imetluseks said Ivarid kokku monteeritud, korrastasime sahvris olnud asjad ja nùùd tihtipeale, kui kùlalised tulevad, kiidame, et voh kùll see sahver on ikka ùks tore asi linnakorteris. Saame kòiki asju seal hoida. Tavaliselt siis Roku teeb hooletu liigutusega ukse lahti ja nàitab uhkusega oma silmatera - riiulisùsteemi Ivar. Pàrast unustab alati ukse kinni panna ning istume kùlalistega lahtise sahvri ees ja joome veini. Nimelt meil on nii vàike kòòk, et mujal kui sahvri ees istuda ei saa òigupoolest.
Sahvris olnud vanad riiulid tòstsin ròdule ja hakkasin mòtlema, mis nendega teha. Roomas tegeleb prùgiveoga munitsipaalettevòte, mille nimi lùhendina on AMA. "Ama" tàhendab itaalia keeles "armastab" ja loomulikult on selle ùmber igasugu poliitilisi sònamànge ja vigureid. Làhen AMA kodulehele vaatama, et kuidas suuremòòtmelise prùgiga kàituda. Roomlased, mòistagi, heidavad suuremòòtmelise prùgi lihtsalt tànavale. Uksehoidjalt (olgu jumal talle armuline ja andku jaksu ramadani lòpuni vastu pidada!) sain teada, et kui prùgi sòiduteele visata ja see liiklust tòkestama hakkab, tuleb sellele mingi aja pàrast prùgiauto jàrele. Aga mina olen ikkagi tsiviliseeritud inimene siin tsivilisatsiooni hàllis! Oma suureks imestuseks ja ùllatuseks avastasin, et AMA kodulehel saab broneerida suuremòòtmelisele prùgile koju jàrele tulemist. Mòtlesin veel, et kùll need roomlased on jobud, viskavad oma madratseid ja kòògikappe tànavale, kui saab valge inimese kombel, internetis, tasuta prùgiveo koju tellida. Registreerisin kasutajaks, sisestasin lehekùlgede kaupa andmeid - aadress; isikukood; prùgi detailne kirjeldus, mòòtmed, ùhikute arv; ùks kood, mille saamiseks pidin ùhistu administraatoriga paar pàeva suhtlema; minu kontaktandmed; veel midagi, mida ma ei màleta. Kui see ùkskord tehtud sai ja "submit" nuppu vajutasin, saabus puànt - "Hea kasutaja, operaator vòtab teiega telefoni teel ùhendust, et kokku leppida prùgile jàreletulemise aeg." Oo, Kodumaa, ma oleks pidanud arvama, et see nii lòppeb!
Hakkasin natuke juba mòistma, miks roomlased oma prùgi tànavale viskavad. Nùùd, mil kaks ja pool kuud ning mòned tulutud telefonikòned AMAle mòòda on saanud, suudan prùgi tànavale heitmise iidset kommet juba suurepàraselt mòista.
Vahepeal vaatasime Rokuga mòtlikult seda puulippide ja riiulite hunnikut oma ròdul ja peale pòhjalikku vaatlust tuli Rokul mòte - mis oleks, kui teeks ùhe armsa riiuli siia ròdu peale, et ma saaks seal hoida lillepotte. Teeksime lastele didaktilise peenramaa! Kasvataksime seemest oma spinatit, salatit ja maitsetaimi! Kuna niikuinii tuleb siin pidevalt tuvisid peletada, siis miks mitte ka ùks vàike kana! Saaks toidujààtmetest lahti ja vàrsked munad iga pàev. Kana mòte tuli aga diskvalifitseerida, sest ma arvan, et ta vist ei peaks augustikuud ilma vee ja toiduta vastu, kui me puhkusel oleme. Lilled ka eriti ei pea vastu, aga kui valida antaks, siis ma eelistaks alati surnud lilli surnud kanadele.
Vabandust, Kodumaa. Vahel on mul tunne, et olen nagu vahva sòdur Sveijk. Hakkan riiulitest rààkima ja ise ka ei saa aru, kuidas ma surnud kanani jòuan, keda pòhimòtteliselt pole olemaski. Jah, tuleme teema juurde tagasi.
Riiuli mòte oli vàga Greta Thunbergilik ja mulle hirmsasti meeldib taaskasutuse idee. Alustuseks vaatasin kohe internetist tikksae hinda. Tòdesin nukralt, et taaskasutus on rohkem sihuke rikaste rootslaste lòbu. Selle raha eest, mis tikksaag maksab, saaksime IKEAst sihukese hunniku Ivareid, et vòiks kasvòi ahju kùtta. Roku jàllegi arvas, et tavalise saega saab ka hakkama. Taaskasutuse idee sai jumet juurde.
Nàdalavahetusel on aega alati vàhe, nii kulus umbes kolm nàdalat, et osta kokku vajalikud tòòriistad - saag, puur, puuri otsikud, kruvid. Eelmisel pùhapàeval hakkas Roku kopsima, aga kopsimise ja saagimise hààled kostsid kogu sisehoovile nii hàsti àra, et tuli uut laupàeva oodata. Vahepeal jàttis Roku talle omasel moel kogu riiuliprojekti ja tòòriistad nàdalaks ajaks ròdule lesima, nii et ma pidin pesu elutoas kuivatama. Eile lisandus tehnikaparki viimane vajaminev vidin, Roku asus otsustavalt kopsima, et enne pàikeseloojangut valmis jòuda ja nii saigi tàpselt emadepàevaks riiul valmis. Pidulikult tòstsin riiulile Nummiku ja Hurmuri didaktilise peenramaa - poti, kuhu lapsed viskasid mòni nàdal tagasi spinati ja peterselli seemneid, mida kultiveeriti alguses umbes sama meetodiga nagu riisi - pideva ùleujutuse seisundis. Nùùdseks tundub mulle, et riisimeetodilt on ùle mindud Darwinismile. Taimed saavad vett siis, kui minule meelde tuleb. Looduslik valik prevaleerib.
Tulgem nùùd aga tolmuimeja juurde. See on teema, mis mind kohutavalt erutab. Ei liialda, kui ùtlen, et life-changing magic on aset leidnud. Kogu eellugu on pikk ja igav ning arvan, Kodumaa, et sa ei viitsi seda kuulata, aga kokkuvòtteks - eile òhtul soetasime Dyson v10 tolmuimeja. Oh, mul on ainult kiitvaid sònu òelda! Nii, kui uus tolmuimeja laetud sai, kàisin sellega ùhe pisikese ja ùhe suure vaiba ùle ja - HISSAND JUMAL - sain terve paagitàie - 0,75l - tolmu. See kinnitab mu ammust seisukohta, et kui vòimalik, siis vaipu on parem mitte majapidamises hoida. 6òsel laadisin ja tàna, emadepàeva hommikul hùppasin hopp! voodist vàlja ja asusin tolmuimejaga pildiraame, radiaatoreid ja lampe ùle tòmbama. Imeline! Esialgu ongi mul ainult kiitvaid sònu òelda. Vahest ainuke asi on aku kestvus, sest peale nelja vaiba puhastamist saab aku kohe tùhjaks. Kui on vaja kogu kodu koristada, siis aku ilmselt vastu ei pea eriti. Samas, on see tolmuimeja nii kàepàrane ja mugav kasutada, et ma arvan, et teen iga pàev natuke siit-sealt ùle ja sellisel juhul peaks vast kodu ka tolmuvabam ja puhtam olema. On koitnud uus, helge, tolmuvaba ajastu! Pean nùùd minema, Kodumaa! Istusin siin ja màrkasin, et tolmuimeja on laetud ja pòrandaliistudel kumab tolmu!
domenica, maggio 12, 2019
giovedì, aprile 11, 2019
Sa ütsid sa oled blogger, mul on poogen
Tere, Kodumaa. Kujutad ette, mis ma vahepeal tegin? Käisin kodust ära! Kopenhaagenis!
Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.
Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.
Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.
Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.
Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest, must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.
Järgmisel päeval jätkusid meeldivad disainiüllatused. Päevavalges avastasin hotellist uusi asju, mida eelmisel õhtul ei märganud. Kuna olime ikkagi puhkusel, siis võtsime asju soliidse rahulikkusega. Umbes keskpäevaks olime hommikusöögiga ja suitsupausidega ühel pool ning avastasime, et Kopenhaagenis on ilma juhita metroorongid. Mõistagi saatsin rongidest kohe video Itaaliapere gruppi, kust tuli vastu tunnustavaid kommentaare.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.
Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.
Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.
Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."
Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.
Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.
Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!
Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.
Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.
Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.
Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.
Kopenhaagen oli väga armas ja panen siinkohal mõned muljed kirja.
Põhimulje on see, et esimest korda elus tegin reisipildid telefoniga. Viimastel aastatel olen Ryanairiga lendamist hoolega vältinud ja seekord avastasin, et nende pagasilimiidid on veel väiksemaks kokku kuivanud (kott peab mahtuma eesoleva istme alla!) ning fotoaparaat, objed ja muu ei mahtunud ridiküli. Tuli tõdeda, et Ryanairi pagasilimiidid sulavad peatumatult nagu igikelts.
Kopenhaagenis polnud ma kunagi varem käinud, kuigi Kastrupi lennujaamas on vast küll juba 100 tundi täis istutud erinevate lendude vahel. Samas olles internetis sisekujundussaitides, instragrammides ja veebipoodides Taani disaini juba aastaid imetlenud, oli Kopenhaagenis sama tunne nagu siis, kui esimest korda elus Ameerikas käisin ja tõdesin, et oh, siin on kõik nii tuttavlik.
Lisaks kuulsamatele Taani disaini eksemplaridele, leidus ka mitmeid disainivigureid, mida nähes noogutasin tunnustavalt ja pomisesin umbes:"Jah, on kohe palja silmaga näha, et need taanlased on üks disainirahvas.". Näiteks lennujaamas oli üks armas ronimisvõre, milletaolised reeglina on laste mänguväljakutel. Tol hetkel turnisid seal teismelised poisid, aga minu meelest väga hästi mõeldud, et kui lennukist tuled, saad pisut kangeid liikmeid sirutada, ennast rippu lasta ja paar kukerpallikest teha.
Hotell oli spetsiifiliselt disainimeeleolu hoidmiseks valitud - Mariott Copenhagen Bella Sky. Disaini purskus seal igast seinapraost. Aga mitte ainult disaini. Reede õhtul, õige põhjamaise puhkusemeeleolu loomiseks, hõljus kogu hotellis - fuajeest 23nda korruseni - suitsukala ja kustnunud kamina või lõkke lõhn. K teadis, et nad lasevad kuidagi konditsioneeri kaudu seda lõhna, sest nad olid töö juures midagi sarnast teinud. Väga julge valik, sest minu meelest see pole just aroom, mida kõik maailma inimesed armastavad. Mulle aga tõi meelde kõik helged, kuldse oreooliga mälestused telkimistest ja suvepäevadest, mida ma omal ajal põlgasin (kohati ka sellepärast, et hommikusöögiks oli keeduvorstiga sai). Oleks nad veel kõlaritest sääsepininat, vihmakohinat ja purjus eestlase lälisemist lasknud, siis.. noh.. oh, maiteagi kohe, mis nostalgia oleks peale tulnud. Hotellist võiks palju kirjutada, aga ilmselt oleks Kopenghaageni suhtes ebaviisakas ainult öömajal peatuda. Igatahes maast laeni, igal pool oli midagi, mille kohta kas nügisin K-d või pomisesin omaette:"Vahi, kui äge!". Esimese õhtu lõppedes voodis külitades tõdesin rahuolevalt, et ükskord ometi hotell, kus on päris Louis Poulseni lambid (mudel AJ), mitte koopiad ning nägin mingeid segaseid unenägusid valgustuslahendustest, must-valgetest interjööridest, keeduvorstist.
Juba metroopeatusesse jalutades oli selge, et K on liiga õhukeste riietega tulnud. See on väga huvitav, kuidas Eestist ja Itaaliast kaks inimest Kopenhaageni ilmateadet vaatavad ja mis järeldusi sellest teevad. K vaatas ilmateadet ja otsustas, et on kevad ja võib tulla pintsakuga. Mina vaatasin ilmateadet ja riietusin ilmale vastavalt (vt ka: polaarekspeditsioon, Dr Zivago). Lennujaamas oli väravas tore muheleda, et itaallased olid samamoodi riides - polaartingimustele sobivad joped, voodriga nöörsaapad.
Niisiis otsustasime, et esimene prioriteet on K-le soe jope või kampsun leida. Nii leidsimegi end riidepoest, kus avastasin oma kõige lemmikuma disainiviguri - spetsiaalne riiul proovikabiinis, kuhu prille panna. Ma pole elus midagi nii ägedat näinud! Tarbekunsti kvintessents! Prillid veetsid seal riiulil päris mitu tundi. Jätsime sinna poodi kardetavasti umbes Louis Poulseni lambi jagu raha ja edasi kulgesime Torvehalleni turu poole, mille kohta M kirjutas "kuulus turg". Kuulus Turg oli sümpaatne, põhiliselt jäid silma mingid itaalia putkad, võileivaputkad ja kalakotletid. Peatusime ühes putkas, mis oli spetsialiseerunud haigete hammastega klientuurile - igasugu pehmed pudrud ja supid. Sõin seal päris maitsva daali, K leidis ühest teisest putkast võileiva. Eks elus on igasusuguseid värvikaid elamusi olnud, aga minu meelest ei ületa miski seda rahulolu, mis tekib, kui käevangus krõbiseb kott uute ilusate riietega, teisel pool lauda istub kallis inimene, sinu ja kalli inimese vahel on maitsev lobi ning kusagile pole kiiret. See turg oli ka selles mõttes imeline, et olles harjunud itaaljaturgudega, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas märtsikuus saab turult leida herneid, viigimarju, ploome ja viinamarju kõike koos. See on vast see koht, kus tunnen, et olen itaaljaeluga liiga harjunud. Näiteks Muumitrolli raamatus oli koht, kus Tutsik ja Lipsik augustikuus kirsse sõid. Mille peale mõtlesin:"Hah, eks see Muumiorg ongi sihuke maagiline koht, kus AUGUSTIS kirsse saab!". Itaalias on kirsihooaeg rangelt hiliskevadel, aga kui järele mõelda, siis peale pikemat meenutamist tulid meelde vanaisa kirsipuud, mille kolm kirssi saidki valmis umbes augusti lõpuks, kui linnud neid vahepeal ära polnud söönud.
Samas, Kopenhaageni suhtes pole ju viisakas ainult riidepoes ja turul käia. Tõusime otsustavalt püsti, jalutasime paar sammu ja maandusime Starbucksis. Tuli juua kohvi ja kirjutada valmis postkaardid. Selle kõigega läks nii palju aega, et õues oli juba pimedaks läinud. Mida nüüd teha? Kuhu minna? Vilu tuul puhus. Jalad olid väsinud. Ideid polnud. Metroopeatuse tuluke vilkus kutsuvalt. Võtsime toidupoest salatid ja mahlad, naasesime isesõitva rongiga hotelli ja õhtu jätkus selliselt, et kui lasteta inimesele räägid, mis tegid, siis ta vastab umbes:"Meh?", aga lastega inimene ümiseb tunnustavalt:"Awwwww, kui äge". K läks vanni, mina lugesin Elena Ferrante Naapoli-sarja viimast raamatut, vestlesime ühest ja teisest ning jäime magama. Enne magamajäämist saatsin Itaaliapere gruppi pildi kelmikast salatist, mis toidupoes leidus. Selle peale saatis Roku mulle vastu selle video.Muide, postkaartidega seoses leidis aset omapärane generatsioonidevaheline kohtumine. Nimelt ostsime ühest urkast kaardid ja margid. Müüjapreili oli nii väljanägemiselt kui mõttemaailmalt z-generatsioon. Küsisin, et ega tal midagi selle vastu pole, kui ma sealsamas letiserval kaartidele margid peale kleebin. Tütarlaps läks ähmi täis:"Oh, ma ei teagi! Meil pole siin liimi!" Imelikul kombel oli neil marke 30, 30 ja 26 krooni eest, aga Z-gen ei osanud öelda, miks see nii on ja kui palju kaardi saatmine maksab. "Meil tulevad need postkontorist sedasi! Mina ei tea rohkem midagi öelda."
Pühapäev oli viimane Kopenhaageni päev. Tuli intensiivsemalt tegutseda! Kopenhaagenit külastada! Vaatamisväärsusi kaardistada! Nii! Hopp! Voodist välja! Juba kell 11 leidsime end hommikusöögilauas! Jõime kumbki kolm tassi kohvi, et eelseisvaks päevaks tippvorm saavutada! Tõstsin taldrikule marineeritud heeringa ja saatsin pildi Itaaliapere gruppi, sest oli avanenud kordumatu võimalus hommikul vara marineeritud heeringat pildistada. Surusin oma ridiküülsete mõõtmetega kotti uued rõivad. Mis kotti ei mahtunud, panin üksteise otsa selga ja hopp! rongile! Hotelliarve maksmise järjekorras jõudsime tähelepanelikult ühte puupaneelidega seina silmitseda ja arutleda, kui nutikalt sinna aknad olid sisse peidetud ja kuidas selline asi koduses saunaruumis päris äge oleks.
Esimene peatus - Nyhavn. Tee Nyhavni ei olnud kerge. Nimelt see metroopeatus, kus tuli maha minna, oli hoopis kaubanduskeskus. Sebisime seal nagu hiired labürindis, et kaubanduvõrgu haarmetest väljuda. Meenutus eelmise päeva süümepiinadest seoses sellega, mitu tundi riidepoes kulus, oli veel üpris kirgas. Lõpuks saime värske õhu, pimestava päikese ja vilu tuule kätte. Nyhavn oli armas. Nagu turismimagentid ikka, rahvast tihedalt täis. Jalutades kontempleerisime selle üle, et kuidas taanlased üldse kardinaid ei kasuta, aga samas on neil huvitav komme aknalaua peal lampi hoida, mille me mõlemad heaks kiitsime.
Nyhavn oli armas vaadata, aga kuna oli palju trügimist ja kuskile me eriti sisse astuda ei viitsinud, külastasime ühte suveniiripoodi, kus selgus, et kaardi saatmiseks peab olema 27 krooni väärtuses marke. Hankisime puuduolevad margid, jalutasime ringi ja otsisime postkasti, mille lõpuks ka leidsime. Minu meelest on see alati nii huvitav, meeleolukas ja aeganõudev, kui võõras kohas vanakooli meetodiga kirju saata tuleb!
Edasi kulgesime Taani disainimuuseumisse. Kui muidu Kopenhaagenis ringi jalutades oli tunne, nagu oleks kõike kuskil internetis näinud, siis disainimuuseum oli selle kulminatsioon. Alustuseks, mõistagi, Bauhaus 100 näitus (kus ei näidata tänavu Bauhaus 100 näitust?). Siis oli seal näitus Taani disainitoolidest. Osalesime ka ekskursioonis pealkirjaga "Taani disainiikoonid". Tuli välja, et kui disaini on neil seal ohtralt, siis ikoone on kolm - Hans Wegneri 1949.aasta tool (millest kogu tooliteema alguse sai), Poul Henningseni PH3 lamp (millest kogu lambiteema alguse sai) ja Arne Jacobseni... kõik asjad. Ülejäänud disainiga sai omal käel tutvuda. Tutvusime, vahtisime, imetlesime, üllatusime, arutasime, kontempleerisime, kommenteerisime. Kus aeg lendas! Tihtipeale oli tunne, nagu oleks mõne hipsteri pinteresti sisse sattunud.
Rohkemaks aega polnudki. Naasesime sellesse metroopeatusesse, mis on tegelikult kaubamaja. Sõime ühed korralikud smorebrodid, mis oli mõeldud heakskiitva noogutusena Kopenhaageni atmosfääri suunal ja liiklesime erakordselt soliidselt ja mugavalt, metrooga, lennujaama. Jah, ma ei tea ühtki linna, kus nii mugavalt lennujaama saaks.
Lennujaamas lõin taaskord ühenduse Z-generatsiooniga. Nimelt 16-aastane T mainis kunagi midagi kulmugeelidest ja sellest inspireerituna hankisin elu esimese kulmugeeli. Väga tore geel, iga päev pusserdan sellega siin.
Kokkuvõtteks - Kopenhaagen on ilmatu vahva koht, palju vahvam kui lennujaam. Kkindlasti läheks ma sinna tagasi, võtaks pere ka kaasa ja planeeriks pisut pikemat olemist, et Kopenhaagenist välja ka saada.
martedì, marzo 05, 2019
C is for cookie
Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?
Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.
Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.
Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"
See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.
Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.
sabato, gennaio 05, 2019
Uus sari "Io speriamo che me la cavo"
Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.
Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.
Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta
Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.
Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.
Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.
Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.
Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.
Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.
Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.
See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!
Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.
Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.
Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.
Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga, kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.
Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.
Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.
Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.
Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.
Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta
Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.
Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.
Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.
Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.
Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.
Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.
Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.
See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!
Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.
Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.
Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.
Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga, kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.
Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.
Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.
Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi.
martedì, novembre 27, 2018
Kuidas oleks, kui alkohol oleks nagu spinat?
Oktoobri alguses tulid meile veinimajja lasteaialapsed ekskursioonile. Mainisin seda paarile eestlasele, kusjuures asi polnud üldse mainimist väärt. Pelgalt laupäevase päeva organiseerimise kontekstis tuli jutuks, et ennelõunal olen hõivatud, sest tuleb üks lasteaia grupp. Vahel saan selgelt aru, et olen Itaalias nii kaua elanud, et teatud eestlastele omased arusaamad on ununenud. Ka tol hetkel oli nii. Mind pani väga imestama, miks eestlased sellest nii elevusse lähevad ja lausa loogikaviga näevad taolises igapäevases asjas nagu lastele veiniteo näitamine.
See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.
Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.
Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.
See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.
Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.
Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?
Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud.
Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.
See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.
Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.
Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.
See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.
Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.
Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?
Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud.
Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.
venerdì, novembre 09, 2018
Pildike Itaaliast ehk ühe Rooma sisehoovi salapärane elu
Jajah, mul oli juba eelmise postituse avaldamise hetkel sisetunne, et tuleb sihuke Miranda Hart'i moodi piinlik hetk nagu siis kui ta üritab nalja teha ja keegi ei naera:"Nothing? Nothing. Nothing here, too.".
No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"
Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.
Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.
Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.
Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.
Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.
Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.
Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid. Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.
Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.
Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.
Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi! Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.
Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse. Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.
Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.
Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...
Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud. Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.
Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.
No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"
Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.
Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.
Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.
Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.
Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.
Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.
Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid. Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.
Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.
Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.
Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi! Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.
Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse. Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.
Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.
Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...
Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud. Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.
Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.
venerdì, ottobre 26, 2018
You're so vain you probably think this song is about you
"Sinjoora! Sinjoora! Uus Foriin affaaars!" Võeh! Kes? Mina? Seisatasin hämmeldunult ning väljendasin ajalehekioski härrale spontaanselt oma positiivset üllatust selle puhul, et tal meeles oli, et mind ajakiri Foreign Affairs huvitab ja kui kena see temast on. Viimati soetasin selle temalt juunikuus ja kuna see ilmub iga kahe kuu tagant, siis väga tihti ei satugi sina kioski. "Ah, mis te nüüd sinjoora! Ega keegi teine seda ju ei osta peale teie!".
Näedsiis.
Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?
Näedsiis.
Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?
lunedì, ottobre 22, 2018
Machiavelli elab me hingedes ja tegudes
Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
venerdì, ottobre 12, 2018
Salento: sole, mare, vento
Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile
Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?
Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.
Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.
Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.
Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid.
Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe.
Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju).
Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.
Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi.
Torre dell’Orso
See oli üks tüüpiline turistide rannakülake. Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.
Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele.
Otranto
Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat.
Lecce
Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.
Santa Maria di Leuca
Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.
Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.
See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.
Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”
Fasano
See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.
Alberobello
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale.
Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.
Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.
Mu vana kuub veel sõber vastu pea
Tere, Kodumaa.
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!
mercoledì, settembre 06, 2017
Oo ilus aeg pole varjusid
Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.
Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik.
Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata.
Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).
Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist.
Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).
Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud.
Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai).
Õhtune piparmünditee jääkuubikuga.
Värske tilli iga toidu peal.
Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.
See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes.
Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema.
Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk).
Kastemärg rohi hommikuti.
Lõuna-Eesti metsikud metsad.
Kured.
Voogavad kollased põllud.
Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.
Õitsvad pärnad.
See tunne, et horisont on sirge. Nii äge!
Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.
Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini.
Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.
Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde.
Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda.
Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada.
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
