C is for cookie

Kodumaa, mäletad Forrest Gumpi filmi? Seda kommikarbi ütlust?

Roku Kunstnikust Ema sai üleeile sellise kuldse mõtteavaldusega hakkama, et ma pidin pikali kukkuma. Nii tarku mõtteid tuleb ainult üle-seitsmekümnestelt naistelt, kes on elu näinud.

Istusime perekondliku lõunalaua ümber, taldrikud olid ära pandud, puuviljad-koogid laual, lapsed sagisid, TG5 üürgas, rüüpasime kohvi ja arutasime selle üle, et Roku Töökas Isa ei taha kuidagi pühapäeviti Roku Kunstnikust Emaga jalutama minna. No asusime siis kogu perega RTI kallal lõõpima ja kiusama, et sel pühapäeval on meil ju karneval ja karnevalile ikka võiks proua viia.

Korraga tõstis Roku Kunstnikust Ema näpu püsti ja teatas:"Tõsiselt. Elu on nagu küpsisekarp. Kui oled veel noor, sul on palju aastaid ees ja karp alles küpsiseid täis, siis sööd neid ilma mõtlemata, muude tegemiste kõrvalt. Vohmid ja vohmid. Kui aga karp hakkab tühjaks saama, siis võtad küpsise, hoiad seda käes, mälud hoolega, naudid maitset. Mul pole enam palju küpsiseid jäänud ja ma tahan karnevalile minna!"

See võttis minu jaoks kokku kõik maailma mindfulnessi raamatud, kõik hetkes elamise ja kohaleolemise filosoofiad, budismid ja Asjad.

Enne lõpetamist tahtsin veel kommenteerida, et see eelmises postituses alustatud sari on minu meelest nõme. Kirjutasin üht-teist valmis, aga ei tundnunud üldse eriti naljakas. Vaesed alaealised lapsed saamatu ema hoolde usaldatud. Ma kujutan ette, mis psühhoterapeudi arved nad mulle ükspäev sedasi edasi saadavad, kui ma siia veel juhtumisi kirja panen.
Olukorrad pole küll nii hullud, nagu ühel Nummiku klassikaaslasel. Nimelt olla tolle tüdruku vanemad arvanud, et oleks tore oma kolme lapsega Iraani kaamelitega matkama minna. Vanem laps oli sel ajal viiene, keskmine neljane ja noorim pooleteiseaastane. Teiste laste kohta ma ei tea, aga nende ema rääkis uhkusega, kuidas noorima esimesed sõnad seal Iraanis kaameli seljas loksudes olla olnud "mai più" ehk "ei iial enam". Ei, see äparduste sari jätkuda ei saa. Kujuta parem ette, Kodumaa, et meie kodus paistab alati päike ja vohavad potililled, lapsukesed räägivad kolmes keeles ja gramaatikavigadeta, nad on kammitud ja nende küüned alati lõigatud, koduseid ülesandeid õpitakse rõõmuhõisete saatel; Rokul on säravvalge särk ja püksiviigid nii teravad, et nendega võiks torti lõigata; minul aga puhvis blond soeng, särav naeratus; me kõik mängime ilma tülitsemata perekondlikke lauamänge ning ahjust vupsavad siuh!-viuh! sokolaadiküpsised. Jah selline elu on meil! Sokolaadiküpsistega.

Uus sari "Io speriamo che me la cavo"

Tere, Kodumaa ja head uut aastat sulle. Meie itaaliakeelses Monopoli mängus on kaardid nimega "Opportunità" ja "Imprevisto", mis inglise keeles on kõigile tuntud Opportunities ja Threats. Itaalia keelne "imprevisto" pakub selles mõttes rohkem tõlgendamisruumi, et võimaldab olla nii oht kui üllatus kui ka ootamatu juhtumine.
See on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas minu elu on täis selliseid "imprevistosid". Võtame kasvõi täna. Oli plaan peale jõulupuhkust Rooma tagasi sõita - aga vaat mis juhtus! Lumi tuli maha! Ja Mootorsaanil on suvekummid. Hissand, jah, natuke tobe, et mul on suvekummidega Mootorsaan! Roku autol on lumeks sobivad kummid, aga üleeilsest ei tööta küttesüsteem. Kui külmas autos hingata, siis lähevad aknad uduseks, mistõttu ta peab lahtise aknaga sõitma. Põristab ringi, kinnastatud käed rooli hoidmas, sall lehvib nagu mingi... Audrey Hepburn.

Niisiis, täna kestis perekondlik lõuna pisut kauem kui plaanitud (kella viieni). Oli juba pime, kella kuuest lubas lund sadama hakata ja sõidame hoopis homme hommikul Rooma. Nüüd ma istungi siin ja kirjutan sulle, Kodumaa, ühe uue jutusarja teemal "Io speriamo che me la cavo" ehk "Loodan saada hakkama". Alustagem esimese osaga.

Miks ma olen täiesti nõus, et lapsi ei tohiks spaasse lasta

Kui Nummik oli veel neljane ja Hurmur just kaheseks saanud, oli meil Rokuga (originaalne!) mõte, et peaks paarisuhtega tegelema. Kuidas tegeleda paarisuhtega, kui neljane ja kahene päev läbi tähelepanu nõuavad ning öösiti abieluvoodis aelevad? Roku on alati initsiatiivikusega silma paistnud. Broneeris mägedes asuvas viietärnispaas nädalavahetuse - massaazid, protseduurid, vigurid. Hoia alt, paarisuhe! Ütlen kohe ära, et see ei olnud Rigopiano hotell, mis laviini alla jäi, aga üldjoontes sarnane koht. Hästi ilusas kohas Abruzzo mägedes.

Kolmpäeval tõdesime, et lapsi pole kellegile jätta.

Neljapäeval oli kindlalt selge, et ei leidu inimest, kes tahaks meie võsukestega nädalavahetust veeta.

Reede hommikul sama seis. Olgem ausad, ma ise ka ei tahaks veeta nädalavahetust teiste inimeste neljase ja kahese lapse seltsis.

Tuli teha seda, mida ikka taolises olukorras tehakse. Helistasime hotelli, vahetasime toa pisut suurema vastu. Protseduure enam tühistada ei saanud. Pakkisime kohvrisse mähkmed ja plastmassist lusikad ning asusime teele.

Üldjoontes ütleks, et mul on sellest nädalavahetusest pigem helged mälestused. Kiirabis ei tulnud käia, verd ei voolanud, keegi otseselt haige polnud. Väga kaunid päevad metsiku mägilooduse, basseinide ja viietärnieinetega. Mõistagi romantiline viietärnieine neljase ja kahesega näeb välja nii, et küünlavalguse, kergesti puruneva portselani, õrnade orhideede, vaikselt vestlevate elegantsete inimeste keskel üks osapool tõmbab kiiruga einet rindu, samal ajal, kui teine jookseb samaaegselt vasakule ja paremale, koordineerides oma liikumissuunda selle põhjal kumb laps parajasti suurema riskiteguriga jama või lärmi korraldamas on. Natuke nagu korvpallimäng ja asend on ka selline - kergelt ettepoole kummardunud, põlved pisut kõveras, käed laiali, silmad näevad 360 kraadi, kiired hüpped, jooksud, reaktsioonid. Ainult, et punkte ei saa. Kui esimene täiskasvanu on söönud, toimub kiire mängijate vahetus, teine vohmib jahtunud gurmee-eine sisse nii, et ei saa eriti arugi, mida ta vohmib. Tõmbab korraga neli klaasi vett ja kaks klaasi veini rindu, sest neljase ja kahesega ei tea kunagi, millal uuesti istuma saab. Ja jooksuga kõik see pere restoranist minema! Aga, noh, eks ta oli tol ajal sihuke uus normaalsus.

Küll aga juhtus tol nädalavahetusel üks pisike seik, mille tõttu ma olen absoluutselt nõus ja ei vaidle üldse vastu, kui mõni spaa lapsi sisse ei lase.

See oli nende oma viga, et nad spaaprotseduure ei tühistanud ja muudkui käisid peale, et tulge ikka ja tehke ära ja kordamööda ja küll hakkama saab. Esimene protseduur oli Roku oma. Plaan oli selline, et viin lapsed basseini ja katsun see tund aega kuidagi üle elada. Kuna me polnud basseinitulekuks valmistunud, puudusid kätised ja lapsed, mõistagi, ei osanud ujuda. Ka puudusid mul läätsed, aga eks ennegi on prillideta ujumas käidud. Põhimõtteliselt tuli olla natuke nagu valge hai - kartmatu veevoogude valitseja, kiire reaktsooniga, jõuline, aga seoses läätsede puudumisega pisut lühinägelik. Otse loomulikult, peale kaht aastat kahe lapsega tundsin, et olen täiesti ülesande kõrgusel ja midagi ei suuda mind enam üllatada ega endast välja viia. Oh püha naiivsust, ütleks ma täna seitsmese ja viiese kõrvalt! Üllatavad ja kuidas veel!

Nii. Roku läks protseduuridele. Minul ei jäänud midagi juhuse hooleks. Toauks lukku. Rõdu uks kinni. Nummik pissile. Telekas mängima, et lapsed välja lülitada. Kõigepealt Nummikule ujukad, plätud, mütsike, hommikumantel. Siis Hurmurile mütsike, plätud, ujumismähku, hommikumantel. Telekas off, lapsed on. Kõik lifti ja basseini! So far so good. Kümme minutit üle elatud.

Basseinis läks kõik võrdlemisi hästi. Prillid jätsin nagisse riputet hommikumantli taskusse, et kloor klaase ei rikuks. Olin kartmatu vetevoogude ja põngerjate valitseja. Vetevoogude valitsemisele aitas kaasa ka see, et vesi oli mulle ainult vööni. Basseini keskel oli väike saareke. Hurmurit hoidsin süles, Nummikut lohistasin teise käega. Suutsin lapsukesi nii hallata, et kas hoidsin Nummikut seljas ja Hurmurit süles või siis sättisin ühe saarekesele ja ujutasin teist. Tähelepanu oli täielikult koondunud, et midagi juhtuda ei saaks. Täielik kontroll olukorra üle.

Etteruttavalt ütlen, et kui sa, Kodumaa, ujumismähkmetega kursis pole, siis erinevalt tavalistest mähkmetest on need tehtud sellise põhimõttega, et nad ei imaks niiskust. Mis on loogiline, sest kui nad niiskust imaks, siis basseini sisenedes imaksid nad basseinivee sisse ja oleks rasked nagu sangpommid. Pigem on ujumismähkmed niiskust mitte läbi laskvad. Niisiis, kui midagi peaks tulema, siis see jääb mähkmesse loksuma. Mähe tuleb, mõistagi, ära võtta kraanikausi või muu taolise kohal, kuhu vedelik kallata. Tavaliselt sinna palju vedelikku ei mahu, aga on ka tõsi, et mähkmeeas laste basseinisessioonid ka reeglina väga kaua ei kesta.

Igatahes. Veetsime päris meeleoluka pealelõunase pooltunnikese basseinis. Mängisime hülgeid ja merikoletisi. Lapsed kilkasid. Olukord oli kontrolli all ja isegi ütleks, et võrdlemisi lõbus. Ma küll väga hästi ei näinud ilma prillideta, aga ega seal polegi teab mis detaile vaadata. Korraga,  kui parajasti Nummikut ujutasin, märkasin, et teised inimesed põgenevad basseinist ummisjalu. Näiteks olid seal mõned armunud paarid, kelle lähikonnas ongi parem, kui prille ette ei pane. Kus kihutasid! Ühesõnaga, põgenevad sellisel kiirusel, et hakkad lausa murelikult mõtlema ja lühinägeliku pilguga ringi vaatama, et midagi peab olema juhtunud. OH HALASTAJA JUMAL! Hurmur seisab saarekesel, suhteliselt õnnetu olekuga ja - kas ma näen õigesti või mis värk see on ja tõesti ma ju ei näe ilma prillideta hästi - aga mähkme vahelt valgub jalga pidi alla mitu pruuni juga. Nojah, ju ta polnud selle spaa gurmeetoiduga veel päris harjunud.

Nüüd tuli kiirelt reageerida. Otsustavalt, kartmatult tegutseda! Aega ei tohtinud kaotada! Tõstsin Nummiku saarele, võtsin Hurmuri sülle ja udisin Nummikut, et tule nüüd siia teise käe peale. AGA NUMMIK EI TULNUD!
Jooksis hoopis saare teise otsa. No suman järele. Hurmuri mähkmest jookseb pruuni jugasid. Jõuan Nummikuni. Tema jookseb teise saare otsa. Suman järele. Sama seis. Pruunid joad valguvad vette! Otsustavalt tegutseda! Suman - pigem koperdan kuidagi - Hurmur süles, pruunid joad järel, trepi poole. Hommikumantel! Kus on mu hommikumantel? Terve pikk rida nagisid, kõigis valged hommikumantlid rippumas! Kus mu hommikumantel on? Kurat ja põrgu! Samal ajal üritan kuidagi taibata, mida Nummik seal saare peal teeb ja ega tal ei tule mõtet vette hüpata. Halastaja jumal! Mida ma teen siin veekeskuses - üks on end täis sittunud ja teine upub samal ajal?! Koban poolpimedalt hommikumantleid, püüdes leida taskusse pandud prille! Hurmur karjub nutta! Pruunid joad valguvad! KUS ON MU HOMMIKUMANTEL JA PRILLID? Mida Nummik teeb? Oh, seisab. Veel. Õnneks. Käes! Prillid leitud! Pruunid joad valguvad. Kobamisi üritan ühe käega prille kuidagi märja näo ja ujumismütsi otsa sättida. Klaasid, mõistagi, kohe udused! Pühin pisut sõrmeotsaga klaase. Kiire olukorra hinnang! OH ÕUDUST! HISSAND! APPI... APPI..... Prillidega vaadates on olukord hullem kui ilma prillideta. Nii. OLEN. KARTMATU. OTSUSTAV. KIIRE. Ja mitte enam lühinägelik! Hurmuri hommikmantel! Kus on Hurmuri hommikumantel? Pruunid nired valguvad! Kas Nummik hüppab või seisab? Seisab! Hurmur nutab kogu hingest! Hommikumantel leitud! Mähin Hurmuri ta hommikumantlisse, millel pruunid laigud väga kiirelt laienema hakkavad. Nummik! Kus on Nummik? MA EI NÄE NUMMIKUT! Visata Hurmur käest ja hüpata basseini! Ahhh, Nummik on posti taga! Nii. Hurmur! Kuhu panna Hurmur? Käes! Mingi käterätik vedeleb. Mähin selle ka Hurmurile ümber. Hurmur nutab. Nummik sätib varbakesi saare servale! NUMMIK, STOPP. SEISA SEAL JA ÄRA LIIGUTA! Sätin Hurmuri valge madratsiga kaetud lamamistoolile. HURMUR, LESI SIIN JA KUSKILE EI LÄHE! Hurmur tundub nõustuvat. Hüppan basseini, liuglen saarekeseni Nummiku järele. Basseinivesi peseb pruunid joad mu trikoolt. Järgnevad mõned pinevad minutid, mil Nummik mööda saart minema putkab ja mina järele suman. Aga kaks vaba kätt on ikkagi kaks vaba kätt. Napsan Nummiku ja hoolimata tema aktiivsest vastuseisust suman, Nummik kaenlas, basseinist välja. Nummik sipleb, aga mina olen tugevam! Hurmur nutab. Nii. Nummiku hommikumantel? Leitud! Nummik mantlisse! Nii kui temast korra lahti lasen, et pruuniplekilistesse froteedesse mähitud Hurmur, kes näeb välja nagu mesilasenukk, lamamistoolist üles tõsta, pistab Nummik putku. Midagi pole teha. Järele jooksma ei hakka. "Lähme, Nummik!" ja hakkan kiirelt lifti poole tõttama. Nummik saab aru, et mängud on seekord läbi ja vantsib järele.

Toa turvalisse atmosfääri jõudnud, panen teleka mängima, et Nummik välja lülitada. Hurmuri pesen puhtaks. Nummiku pesen ka puhtaks. Roku naaseb lõõgastavalt protseduurilt, kui kammitud ja roosapõselised lapsukesed voodi veerel multikaid vaatavad ja mahla joovad.

Praegu ta tuli küsima, et mis ma kirjutan. Vastasin, et tollest korrast, kui Hurmuril basseinis kõht lahti läks. "Kus? Millal? Ma küll ei tea... " ja jalutas edasi. 

Kuidas oleks, kui alkohol oleks nagu spinat?

Oktoobri alguses tulid meile veinimajja lasteaialapsed ekskursioonile. Mainisin seda paarile eestlasele, kusjuures asi polnud üldse mainimist väärt. Pelgalt laupäevase päeva organiseerimise kontekstis tuli jutuks, et ennelõunal olen hõivatud, sest tuleb üks lasteaia grupp. Vahel saan selgelt aru, et olen Itaalias nii kaua elanud, et teatud eestlastele omased arusaamad on ununenud. Ka tol hetkel oli nii. Mind pani väga imestama, miks eestlased sellest nii elevusse lähevad ja lausa loogikaviga näevad taolises igapäevases asjas nagu lastele veiniteo näitamine.

See pani mind natuke mõtlema ja tahaksin ka sinuga, Kodumaa, jagada tähelepanekuid sellest, kuidas Itaalias alkoholitarbimisega lood on.

Kui väga kokkuvõtlikult väljenduda, on alkohol siin niisama loomulik asi nagu kassid või spinat või geraaniumid. Selles pole midagi keelatut, ei midagi salapärast, ei midagi "täiskasvanuks tegevat". Lihtsalt on olemas. Siinkohal võikski vast lõpetada, aga proovin lahti seletada.

Viinamarjade kasvatamine ja veini valmistamine on siinse kultuuri osa. Igal regioonil on omad viinamarjasordid ja iga kohalik veinisort on piirkonna ajalooga seotud. On loomulik, et lastele sellest räägitakse. Näiteks Nummik on juba kaks korda veiniteemalisel ekskursioonil käinud. Esimest korda kolmesena koos lasteaiaga ja teine kord kooli esimeses klassis. See käib lastel aastaaegade õppimise juurde. Tavaliselt on need sihukesed klassikalised sügisesed lasteüritused. Mõnes agriturismos, kus muidu veini ei tehta, pannakse puust pesupalisse viinamarjad ja lapsed saavad nendega mätsida. Pärast lapsevanemad saavad viinamarjaplekke töödelda. Õnneks tulevad üsna kergelt välja. Tänavu Nummik ei käinud kooliga veini tegemas, aga näiteks lugemikus on neil sügise teema all veiniteo teemaline peatükk. See käib sügise juurde. Nagu näiteks õunte korjamise teemaline lugu või lugu, mis räägib sellest, et Mario läheb tagasi kooli ja neil on uus poiss klassis.

See kõik vast selgitab, miks meil käivad veinimajas sügiseti lapsed ekskursioonil. Mätsivad viinamarju, jooksevad vaatide vahel ringi. Erinevalt tavalisest formaadist - tööpäeva hommik ja lastel saatjaks õpetajad - oli seekordne ekskursioon intelligentselt korraldatud. Tuldi laupäeva ennelõunal, oli korralik buss renditud, vanemad ka kaasas. Nii said vanemad klaasi veini juua ja lapsukestel oli lõbus. Lasteaia poolt oli üks eakas nunn kaasas, kes tõi meile kingituseks kümme kilo kartuleid. Head kartulid olid. Avezzano kartulid on sama head, kui Eesti omad. Tegelikult ma tahtsin öelda, et tuleviku tarbeks panin endale kõrva taha, et järgmisele lasteaiagrupile soovitame ka nii teha.

Seoses sellega, et alkoholis pole midagi müstilist ega erilist, ei teki Itaalias kunagi probleemi, kui alkoholist keeldud. Mingi pudel on peaaegu alati laual. Kui jood, ei ole probleemi. Kui ei joo, pole ka probleemi. Nagu spinatiga. Spinativaagen on laual. Tahan, söön spinatit. Tahan, ei söö spinatit. Keegi ei imesta, ei esita küsimusi ega muretse, kas liiga vähe sai.

Mulle isiklikult väga meeldib itaallaste suhtumine. Kuna ma pole kunagi eriline alkoholitarbija olnud, siis Eestis mind häiris, kui pidin iga kord selgitama, miks ma parajasti juua ei taha. Nüüd imestan omaette, kui Eesti sõpradega restorani läheme. Kõik joovad midagi ning uurivad, et Katu, miks sa ei joo. Mis veel hullem - kogu seltskond kuulab tähelepanelikult, lõbustatud huviga mu vastuseid. Aga ausalt, mul pole normaalseid vastuseid peale selle nagu itaallased ütlevad. "Non mi va." "Ei lähe." Aga ei, sõbrad. Te ei usu. Ikka pinnite ja ehitate mingeid hüpoteese. Rase? Karskusliikuja? Haige?   

Kui alkohol mind üldse huvitab, siis rohkem läbi toidu ja joogi sobitamise prisma. Lihtsalt niisama juua ei ole põnev. Aga millegipärast see ei veena inimesi, kes alkoholi niisama joovad. Ükskord Londonis juhtus piinlik lugu. Neil teatavasti on  komme peale tööd kolleegidega baaris käia. Teised võtsid veini või õlut, mina reeglina mahla. Õhtul kell kuus tühja kõhu peale keskpärast veini juua? Non mi va. Ükskord asusid kolleegid pinnima:"Katu, miks sa apelsinimahla jood? Katu, miks veini ei taha? Aga õlut? Äkki võtad õlutki? Noh? Mis?" Olin nurka surutud. Kõik suvalised käibefraasid ja naljad olid ammu ammendatud. Oli selge, et seekord niisama lihtsalt ei pääsenud ja mu mahlajoomine on töö juures jututeemaks tõusnud. Kolleegid ootasid huviga mingit selgitust. Umbes, et olen moslem või rase või karskusliikuja või midagi. Mitte midagi polnud öelda. Lõpuks pahvatasin tüdinult:"Ausalt, ma pole motiveeritud! Muud midagi." Siin ilmselt Briti kultuuriruumi tundjad teaksid kindlasti paremini seda olukorda lahti mõtestada, aga hetkega jäid kõik vait ja enam ei küsinud keegi mitte kunagi mu käest selle kohta. Aga kuidagi tobe oli. Tundsin, et mina olin midagi valesti öelnud. 

Itaalia juurde tagasi tulles, ei saa me alkoholist rääkides mööda bella figura kontseptsioonist. Kes Itaaliat rohkem teavad, on sellega kindlasti kursis. Kokkuvõtlikult tähendab bella figura igas olukorras väärikaks jäämist, oma näo mitte kaotamist, kontrolli omamist olukorra üle, ettenähtud rolli sobitumist. Ära palun küsi, Kodumaa, kuidas tänaval autojuhtide vahelised tülitsemised sellega kokku sobivad. Kes Itaalias esimest korda käib, märkab kindlasti huvitavat dissonantsi. Inimesed joovad veini, aga purjus kodanikke ja joodikuid siin ei märka.
Alberto Moravia raamatus "La Romana" on peategelaseks prostituut ning seal on üks stseen, kus ta istub härrasmehega trahteris ja tellivad kannu veini. Mino küsib, et miks Adriana vähe joob ning Adriana selgitab, et seoses oma ametiga on ta juba niigi disgraziata (disgraced), aga kui ta veel lisaks sellele disgraziata olemisele oleks purjus, kaotaks oma näo, oleks sgraziata ning nii madalale ta langeda ei saa. See on küll ilukirjanduslik näide, aga arvan, et see illustreerib võrdlemisi hästi bella figura olulisust ja selgitab, miks itaallane üldjuhul end purju ei joo.

Pildike Itaaliast ehk ühe Rooma sisehoovi salapärane elu

Jajah, mul oli juba eelmise postituse avaldamise hetkel sisetunne, et tuleb sihuke Miranda Hart'i moodi piinlik hetk nagu siis kui ta üritab nalja teha ja keegi ei naera:"Nothing? Nothing. Nothing here, too.".

No mis seal ikka. Nagu Miranda Hart ütleks:"How are you? Lovely! Now back to me!"

Mind on Itaalias alati hämmastanud ja paelunud sisehoovid, cortile'd. Eestis taolisi asju eriti ei näe. Eesti kortermajadel on üldiselt neli külge ning aknad avanevad kas tänava või tagahoovi või metsa või muu taolise poole. Elad seal omaette, vaatad aknast ehitisi, sõidukeid ja puid. Naabritest ei tea eriti midagi, kui nad just väga tüütud või mingil põhjusel isiklikult tuttavad ei ole.

Itaalia vanemates linnamajades tuleb aga selleks valmis olla, et mõned aknad - vahel ka kõik - avanevad sisehoovi, sest maja on ehitatud näiteks ruudu või kolmnurga kujuliselt ning enamvähem kõik korterid on läbi maja nii, et osa aknaid avaneb ruudu väliskülje ja osa ruudu sisekülje poole.

Itaalia-elu esimestel aastatel olin üsna negatiivselt häälestatud selle suhtes, et nii kui aknast välja vaatan, ei näe ma mitte ehitisi, sõidukeid ja puid, vaid hoopis teisi aknaid vastu põrnitsemas. Eestis oli see ju kõige hirmsam asi, kui sa "vaatad otse teise inimese aknasse". Lisaks sisehoovi rõdud - igaüks kuidagi eri värvi ja erinevas lagunemise staadiumis, täis kuivavat pesu, mingit kola, värvipurke, tühje lillepotte ja suitsetajaid. Nii kui sain, katsin need cortile poolsed aknad kardinatega ja ei vaadanud kunagi nende poolegi.

Nüüd, kui juba kaksteist aastat Itaalias elatud, olen hakanud sisehoove teise pilguga vaatama. Ütleks lausa, et sisehoov on Itaalia elu väljendus oma väga ehedal, lausa südamlikul kujul. Olles viimased kaks aastat taas Roomas elanud, olen meie sisehoovi dünaamikat eneselegi ootamatult märkama ja hindama õppinud.

Arvan, et esimest korda märkasin sisehoovi potensiaali Francavilla kodus. Meil on L-tähe kujuline maja ja tänu sellele oli mul oma basiilikut kastes ja pesu kuivama riputades kohe teada, kui ühe esimese korruse korterist kolis Naapolist pärit noorpaar välja. Nagu Itaalias tavaks, sõitis selleks puhuks Naapolist kohale ema, kes kolimist korraldas. Lisaks seadis ta rõdule tooli, istus seal enamuse ajast, pakkus majja siseneda püüdvatele inimestele kohvi, tutvus, vestles. See tundus päris armas.

Vanemate Rooma majade sisehoovides on tihtipeale kaunid rohelised aiakesed. Ma arvan, et see on sellepärast nii, et kui need majad ehitati, olid pargid aristokraatia eraomand ning igaüks pidi endale "oma pargi" ehitama. Tänapäeval on paljud sisehoovid garaazhideks ümber ehitatud. Sama on juhtunud ka meie omaga, nii et rohelust väga pole. On vaid neli puud, mis esindavad kenasti Vahemere kliimat: pappel, viigipuu, hurmaapuu ja suvaline puhmas. Kuna sisehoov on kitsas ja maja kõrge, siis sisehoovis valitseb enamasti umbes sama kliima ja valgus aasta läbi. Aga puude järgi saab aru, mis aastaaeg parajasti on. Vahel arutame Rokuga, et küll on hea, et meil need puud seal on. Eriti pappel. Millised kaunid sügisesed lehed! Otse meie magamistoa akna ees! Ja kui hurmaapuu lehed pealt heidab ning oranzhid viljad välja tulevad! Talvel on puud raagus ja näeme ka puutaguseid aknaid. Kevadel oleme rõõmsad, kui pappel, viigipuu ja hurmaapuu end roheliste lehtedega katavad, et ei peaks enam "otse teise inimese aknasse vaatama". Armastame oma sisehoovi kolme puud ja suvalist puhmast.
 
Mõned esimese korruse korterid ja asutused - meil näiteks pesumaja, pizzeria ja baar - on suutnud oma sisehoovi säilitada. Nende tagauksed avanevad sisehoovi, millest neile on jäänud paari meetri laiune riba garaazi ja majaseina vahel. See tähendab, et lisaks garaazikatusele ja neljale puule näeme näiteks, kui palju tekke pesumajas parajasti pesta on. Nad kuivatavad tekke hoovis, mitte kuivatis. Baari tagaukse kaudu kuuleme alati, kui kohviube jahvatatakse või smuutit tehakse. Eile näiteks oli pidu, avati vahuveini pudeleid.

Lisaks on siin kanapuurid. Kanapuurid Rooma kesklinnas võivad teatavat imestust tekitada, aga näiteks Elena Ferrante Naapoli sarjas oli olukord, kus ühe linnas asuva maja sisehoovist kanade hääled kostsid. Ma arvan, et kõik, mis Elena Ferrante Itaalia elust kirjutab, on tõsi, nii et kui ma neid puure märkasin, noogutasin äratundvalt:"Jajah, neil seal Ischias olid ju ka kanapuurid." Ühes väikelinnas, Castel di Sangros, on ka peaaegu igas hoovis kanapuurid.  Meie hoovi puurid on tühjad. Tänapäeval vist seadus keelab Rooma kortermajades kanu pidada ja ma ei tea, mis nad nende puuridega teevad. Vahest omanik on selline mees nagu Roku Töökas Isa. Roku Töökas Isa ei viska kunagi midagi ära. Neil on maja igasugust koli, katkisi kodumasinaid ja lagunenud mööblit täis. Vahel Roku Kunstnikust Ema tellib suuremõõtmelise prügi äraviijad ja tarib kola tänavale. Aga tavaliselt Roku Töökas Isa - sest ta on ju nii TÖÖKAS - ärkab enne prügiauto tulekut, tõstab kola maja taha tagasi ning läheb tööle. Roku Kunstnikust Emal on hetkeks rõõm, kui näeb, et maja eest on kola kadunud. Kui maja taha vaatab - vihastab.

Meie sisehoov võib tunduda üks vaikne, maailmast eraldatud paigake oma puukeste, kanapuuride ja pesunööridega, aga tegelikult tuksub selles elu oma kindla rütmi ja aastaaegade järgi, milles kõik majaelanikud aktiivselt osalevad.

Näiteks esmaspäeva hommikuti kella kaheksa-üheksa paiku, hakkavad korterites justkui kokkulepitult undama tolmuimejad, mürisema pesumasinad ja rõdudel vilksatavad filipiinlaste tõmmud kujud. Edasi on koristuspäevad juba erinevad, aga ütleks, et valdavalt neljapäev ja reede.

Hommikuti tõuseb kõikjalt kohvilõhnu selle järgi, kuidas elanikud üles ärkavad. Kus on vanainimesed ja lapsed, seal varem, teistest korteritest hiljem. Nädalavahetusel tunneb mu nina ka, et mõned joovad kohvi kell üksteist hommikul. Halastaja jumal, kus põõnavad! Minul, tõden nukralt, on selleks ajaks juba pool päeva ja kolmandik närvirakke läbi!  Mõnikord küpsetatakse kusagil kooki ja see on kohe kõigile teada. Vahel tuleb kõrbelõhna ja siis, kui ma itaallane oleks, ma ilmselt hõikaks hoovi, et võtke kook välja.

Neis korterites, kus on majapidajanna või statsionaarne koduperenaine, tulvab hommikuti sisehoovi soffritto ja lihapraadimise aroome. Nimelt on siin kombeks, et kusagil kümne paiku tehakse lõuna- ja õhtusöök või enamus sellest ette valmis. Soffritto on minu jaoks cortile kõrval teine Itaalia kvintessents. See on enamuse suppide, pastakastmete ja hautiste vundament. Tuleb tükeldada sibul, seller, porgand ja vahel ka tomat. Pannil õli kuumaks ja siis maitsetaimed sinna sisse.  Edasi sõltub juba koka plaanidest ja aastaajast, mis roa ta soffritto otsa ehitab.
Köömnetega hautatud kapsa ja kaneelisaiade lõhna tuleb kardetavasti ainult meie juurest. Siin oli üks film, kus tegelane istus rõdul mingis Rooma perifeerias ja tutvustas teisele tegelasele toidulõhnade järgi oma cortile demograafilist läbilõiget. Araablased siin, indialased seal ja siin - pagan võtaks! - need idaeurooplased. Muudkui keedavad oma kapsast köömnetega ja üleüldse, kuidas võib süüa sellise talumatu haisuga toitu.

Õhtuti kuuleme kuidas televiisorid üksteise võidu uudiseid kuulutavad, kahvlid-noad kõlisevad, kraanidest soliseb vesi ja räägitakse päevasündmustest.

Suvel, kui on palav ja rõdude uksed lahti, võtab maad eriline community-tunne. Majaelanikud ohivad, et on palav, kolistavad nõude ja kahvlitega, tuiavad rõdudel ringi, hõiklevad, suitsetavad, naeravad. Kõrvalt-naabritega arendatakse seltskondlikku vestlust. Suve edenedes tõmbuvad aknakatted alla, rõdulilled kipuvad närtsima, võtab maad tolm ja kuumus - elanikud on sõitnud puhkusele. Rooma elanikud otsivad alati võimalusi siit põgenemiseks. Meenub, et Ferrante "Üksilduse päevades" jäi peategelane oma korterisse kinni ja ei saanud kuskilt abi, sest see juhtus augustis. Kogu maja oli tühi, kõik aknakatted alla lastud. Ma arvan, et sellest võiks pisikese õudusjutukese kokku kirjutada. August. Cortile on hüljatud. Jääd oma korterisse kinni, sest ukselukk ei tööta ja telefon on katki. Keegi ei kuule su karjeid, mis iga päevaga jõuetumaks jäävad...

Tänu sisehoovile on kõigi majaelanike elud läbi põimunud. Me kõik teame kõigist kõike. Ma tean, kus on lapsed. Ma tean, kus on väiksed lapsed, millal nad ärkavad, millal nad karjuvad. Ma tean, kus on suuremad lapsed. Näiteks kolisid meie paraadnasse kaks teismelist poissi. Nende vanemaid pole ma iial näinud. Alguses heitsid poisid rõdult veepomme ja joonistasid liftiukse kõrvale mehe suguelundi, aga kõrvalt paraadna uksehoidja fikseeris sisehoovi kaudu, kus on nende aknad ja kutsus neid korrale. Edaspidi on nad vaiksemad olnud.  Ma tean, mis päeviti mu naabrid koristavad. Kuna vannitubadel on aknad, kuulen alati, kui föönitatakse. Ma tean, kellel on remont ja kui kaua see kestab ja mida täpselt tehakse ja mis keeles töömehed räägivad. Tavaliselt pole see eriline tuumateadus, sest töömehed räägivad valdavalt rumeenia keelt.
Ma tean, millal ülikoolis eksameid tehakse, sest kastanite õitsemise aegu näeme nendes korterites, kus elavad tudengid, kuidas tammutakse varaste hommikutundideni lahtise akna ees ringi, kaustad käes ja pomisetakse. Ühes alumise korruse korteris elab Professor. Muidu teda ei märka, aga kevadeti sätib ta rõdule laua, printeri ja kaustad, loeb diplomitöid ning võtab sealsamas rõdul tudengeid vastu. Naine toob talle kohvi ja sigarette ning pühib tema ümbert harjaga põrandat.
Ühes korteris elab Poolearuline. Aeg-ajalt ta möirgab või undab või möögib. Häälitseb, ühesõnaga. Ühes teises korteris - kas võib olla, et sellessamas? - leiavad tihti aset tülid. Põhiliselt võtab sõna naine ja see võib vahel koomilinegi tunduda - nagu Itaalia tülid ikka välismaalastele koomilised tunduvad - aga ta karjumine on väljapääsmatus olukorras oleva, piinatud hingega inimese karje.

Arvan, et mul on nõukogude ajal kasvanud inimese spetsiifilised mõttemängud. Nõukogude ajal oli palju inetust igal pool. Mulle tundub, et kaheksakümendatel oli kõik kuidagi lagunenud, hall, tumeroheline või pruun. Suvel tolmune ja muul ajal porine. Üksikuid, päriselt ilusaid esemeid - näiteks mõnda vaasi või pilti - või looduse ilu võisin lõputult imetleda. Tol ajal, lapsena, vaatasin seda koledat maailma läbi oma koledate siniste raamidega prillide ning kujutasin endale kodus, külas, poes, koolis, igal pool ette, kuidas võiks kõik välja näha, kui interjöörid oleks helgemad, rohkem korras, vähem kola täis, ilusate värvidega värvitud.
Meie Rooma kodu sisehoov tõi selle uuesti meelde. Vahel seisan rõdul, rüüpan kohvi ja käin teistest rõdudest pilguga üle. Kõigepealt otsin, kas on mõni rõdu, mis mulle meeldib. Neid on mu silmaulatuses kaks. Julgen kiidelda, et meie oma on kolmas, aga see mõistagi ei loe. Siis hakkan uuesti rõdusid üle vaatama ja unistama, mis ma koledate rõdudega teeks. Viskaks kõik selle kola ja vanad värvipotid minema. Keelaks hoida rõdul harju, ämbreid, põrandalappe, katkisi kodumasinaid, surnuks kuivanud taimi. Siis ma restaureeriks roostetanud rõdupiirded ja värviks kõik ühte värvi. Sama teeks ma üldse kogu sisehoovi seinaga. Praegu on iga rõdu sein elaniku maitse järgi kas valgeks või mingit tooni kollaseks või beeziks värvitud. Paneks õitsvaid lilli igale poole. Näiteks meeldiks mulle, kui rõdudelt küünitaksid lavendlipuhmad, rosmariinipõõsakesed, salvei ja krüsanteemid. Sekka mõni suureleheline puhmas ja verbena siin-seal. Jah, nii ma vahel seisan, rüüpan kohvi ja mängin oma tarbetuid mõttemänge, kuni Rmpt. Kuke reibas tervitus ja viibe vasakpoolselt rõdult mind maa peale tagasi toovad.

You're so vain you probably think this song is about you

"Sinjoora! Sinjoora! Uus Foriin affaaars!" Võeh! Kes? Mina? Seisatasin hämmeldunult ning väljendasin ajalehekioski härrale spontaanselt oma positiivset üllatust selle puhul, et tal meeles oli, et mind ajakiri Foreign Affairs huvitab ja kui kena see temast on. Viimati soetasin selle temalt juunikuus ja kuna see ilmub iga kahe kuu tagant, siis väga tihti ei satugi sina kioski. "Ah, mis te nüüd sinjoora! Ega keegi teine seda ju ei osta peale teie!".

Näedsiis.

Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?

Machiavelli elab me hingedes ja tegudes

Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!

Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.

Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.

Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.

Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.

Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.

Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!

Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.

Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.

Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?

Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.

Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.

Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.

Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.

Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...

Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.

Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.

Salento: sole, mare, vento

Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile

Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?

Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.

Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.

Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.

Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid. 

Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe. 

Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest. 

Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.

Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju). 

Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.

Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi. 

Torre dell’Orso

See oli üks tüüpiline turistide rannakülake.  Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.

Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele. 

Otranto

Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat. 

Lecce

Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.

Santa Maria di Leuca

Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.

Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.

See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.

Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”

Fasano

See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.

Alberobello

 Kui Puglial üldse sellest sooja või külma oleks, mis ma temast arvan, siis Alberobello oleks see koht, mis minu silmis Puglia päästis.
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale. 

Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.

Mis aga restorani puutub, hoia nüüd toolist, Kodumaa! Kui tahad, vaata veebist järele selline koht, mille nimi on La Cantina. Ma arvan, et see on mu kõige lemmikum restoran ja kohe ausalt soovin neile edu, äriõnne ja pikka iga, et kui ühel päeval peaks elu mind Alberobellosse tagasi viima, siis sinna ma kindlasti einestama suunduks. Selles mõttes ma vast kõige originaalsem pole, sest Tripadvisoris oli neil miski 1500 retsentsiooni, millest ca 1100 hindasid asutust eccellente vääriliseks. 

Kontseptsioon oli restoranis selline, et umbes 8 lauda ja avatud köök. Eks selliseid kontseptsioone on ennegi nähtud a la “kodune köök”, “intiimne atmosfäär”, “täielik läbipaistvus”, aga sellist kohta, mis selle nii hästi välja mängiks, pole ma veel näinud. Köök oli ruumi loomulik osa, eraldatud söögilaudadest tööpinnaga, millel kokk toitu valmistas. Personali oli neli inimest, köögis kokk abilisega ning kaks kodanikku laudu teenindamas. See aga ei tähendanud, et kokk toidu teemal kaasa ei kommenteeriks. Üldiselt oli seal kirjeldamatult armas, kodune õhkkond ja toit oli suurepärane. Ei saa jätta kirjutamata, mida sõime. Roku võttis täistera orecchiette suvikõrvitsa ja seapõsega. Nummik ja Hurmur said orecchiette värsketest tomatitest tehtud kastmega, mis lastele mõeldes oli läbi passaverdura lastud (st tükke ei olnud sees ning erinevalt saumikserist ei ole passaverduraga tehtud pürees õhumulle). Mina võtsin Puglia klassika - valged oad siguriga (cicoria peaks vast sigur olema). Oliiviõli, mis lauale toodi, oli parim, mida Puglias saada õnnestus - suurepäraselt rohelise ja mõrkja maitsega. Lisaks võtsime grillitud hooaja köögiviljad, mis seekord olid mõistagi baklazaanid ja tomatid.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.  

Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.

Mu vana kuub veel sõber vastu pea

Tere, Kodumaa.

/draamatiline paus/

Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.

/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/

Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!

Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.

Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.

Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.

Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.

Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.

Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!

Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin.  Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike".  Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!

Oo ilus aeg pole varjusid

Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.

Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik. 

Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata. 

Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).

Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning  keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist. 

Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).

Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud. 

Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai). 

Õhtune piparmünditee jääkuubikuga. 

Värske tilli iga toidu peal. 

Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.

See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes. 

Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema. 

Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk). 

Kastemärg rohi hommikuti. 

Lõuna-Eesti metsikud metsad.

Kured. 

Voogavad kollased põllud. 

Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.

Õitsvad pärnad.

See tunne, et horisont on sirge. Nii äge! 

Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.  

Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini. 

Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.

Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde. 

Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda. 

Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada. 

Kes teeb, sel juhtub

Alljärgnev on õpetlik lugu sellest, miks telefoniga rääkides tuleb alati kontrollida, ega vestluspartner sind valjuhääldi peale pole pannud. Tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised. Paremal juhul sellised, et terve nädala jooksul juhtub asju, mida sa ette ei näinud.

Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.

Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.

Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.

Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.

Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.

Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.

Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.

Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.

Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.

Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"

Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".

Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).

Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.

Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!

Head karnevali!

Tere, kodumaa! Sina muidugi valmistud homseks päevaks, aga tahtsin sulle siit Alpide tagant soovida toredat karnevali. Sina muidugi pikas seelikus ja jänesekõrvadega ringi ei jookse ja coriandole'id ei heida vasakule-paremale, aga giovedì grasso puhul soovin sulle palju õnne ikkagi ja pane kasvõi värvilised labakud karnevali-neljapäeva puhul. Coriandole eestikeelset sõna ma ei tea. Kui sa tead, üte mullegi. Igatahes on karnevali ajal kõigi laste taskud, kapuutsid ja muidugi ka tänavad seda värvilist pudi täis. Näiteks selle pildi tegemiseks piisas mul kodu-uksest välja astuda. Vot sellised tänavad meil siin Roomas.

Muuhulgas tahtsin jagada sinuga, Kodumaa, vahvat lookest. Nimelt laste karnevalipeol jagas härra S oma lapsepõlvemälestust. Minu meelest nii armas Itaalia lapsepõlve lugu. Nimelt ta rääkis, et lapsena olid ta mantlite taskud alati täis coriandole'id ja naftaliini. Coriandole'd said taskutesse karnevali ajal. Naftaliinipallid pani taskutesse tema ema, kui mantli-hooaeg läbi sai ning tuli talveriided kappi jätta. Need pallid aga kuivasid ära ja pudenesid naftaliinipuruks. Nii juhtuski, et iga kord, kui väike S käe taskusse pani, jäi sõrmede vahele paberipudi ja naftaliinipuru kütkestav kombinatsioon.

Te vaesed, uksehoidjata inimesed!

Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.

Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.

Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.

Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook. 

Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast. 

Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud  ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.

Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”. 

Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.

No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud. 

Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!

Kolmapäevase föönisoenguga naised

Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).

Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.

See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!

“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.

Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.

Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?

Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.

Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?

(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)

Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.

Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan? 

Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.

Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.

Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.

Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.

Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.

Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.

JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.  

Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.