"Sinjoora! Sinjoora! Uus Foriin affaaars!" Võeh! Kes? Mina? Seisatasin hämmeldunult ning väljendasin ajalehekioski härrale spontaanselt oma positiivset üllatust selle puhul, et tal meeles oli, et mind ajakiri Foreign Affairs huvitab ja kui kena see temast on. Viimati soetasin selle temalt juunikuus ja kuna see ilmub iga kahe kuu tagant, siis väga tihti ei satugi sina kioski. "Ah, mis te nüüd sinjoora! Ega keegi teine seda ju ei osta peale teie!".
Näedsiis.
Kodumaa, kas sa tead kedagi, kes ajakirja "Foreign Affairs" loeb? Kunagi oli kuskil - vist Kivirähu kirjutatud - jutuke, kus president Ilvest keegi kõnetas ja ta "tõstis pilgu ajakirjalt "Foreign Affairs"", aga peale fiktiivse jutu-presidendi ei tea ma ühtki elus hinge, keda taoline nishikirjandus huvitaks. Aga teeme proovi. Kas on veel kedagi? Anyone?
venerdì, ottobre 26, 2018
lunedì, ottobre 22, 2018
Machiavelli elab me hingedes ja tegudes
Kodumaa, Itaalias on juba niipalju aastaid elatud, et vahel tundub, et polegi enam millesti üllatuda või midagi põhjapanevat kirjutada. Aga näed, seoses laste kooliminekuga tuuakse materjal hõbekandikul koju kätte. Ja ma ei liialda. Pole vaja uksest välja minnagi - emade Whatsappi gruppides on sihukesi pärle, et hoia ja keela!
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
Sel aastal vahetas Nummik kooli. See on pikem lugu ja põhjustas mulle nii palju magamata öid ja närvipinget, et ei viitsigi sellest enam heietada, aga kokkuvõtlikult läksime erakoolist riiklikku kooli.
Tavaliselt pannakse lapsed erakooli sellepärast, et "Jumal hoidku, neis riiklikes koolides leidub ju IGASUGUSEID inimesi". Jah, täpselt nii on vastanud alati ja eranditult kõik itaallased, kelle käest olen küsinud, miks nad oma lapsed erakooli panid. Ja kui ma püüdsin aru saada, et kes need "igasugused" inimesed on - mõttes juba eeldades, et peetakse silmas narkomaane, transvestiite, paremäärmuslasi, kommuniste, alkohoolikuid, homoseksuaale, vaimse puudega või veel mingite kujuteldamatute sotsiaalsete probleemidega ja jumalast hüljatud segmente - siis alati ja eranditult vastatakse:"Riiklikes koolides käivad /kiire pilk vasakule-paremale, hääletoon muutub madalamaks, peaaegu sosinaks/ VÄLISMAALASED." VÄLISMAALASED!? Siiani ei ole ma aru saanud, kas nad teevad minuga mingit peent nalja või ei peetagi mind välismaalaseks.
Uue kooliaasta alguses olin pisut ärevil, et kes need IGASUGUSED nüüd on. Tutvusin koolivärava ees mõningate emadega. Tõdesin meeldiva üllatusega, et kõik lapsevanemad tundusid olevat viisakad, heal järjel, kõrgharidusega inimesed, räägivad korralikult itaalia keelt. Ühe lapse ema, F-i, tundsin juba Nummiku lasteaiast ja tema juhatas mulle teed emade Whatsappi gruppi. Siin on kombeks, et kui keegi uus tuleb, siis Whatsappi grupi vanemad olijad tervitavad stiilis "Teretulemast! Mina olen Katu, Nummiku ema." Novot, samal ajal, kui mulle need sõnumid tulid, kiirustas F mulle privas kirjutama "Katu, appikene, ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga siin ühel lapsel on kaks ema. Ära väga ehmata!" Õnneks ma olen juba kogenud neis asjus, sest Nummiku sõimes oli ka ühel lapsel kaks ema ning pealegi on mul üpris ükskõik mitu ema või isa kellelgi on.
Päevad möödusid. Septembrist sai oktoober. Nummik harjus uue kooliga. Minagi tutvusin ühe ja teisega. Ühel päeval kutsus A1 mind ja P-d jäätistki sööma. Teisel päeval käisin A2-ga kohvil. O-ga viisime lapsed baari mahla jooma. C-ga vahetasime ingliskeelseid raamatuid ja veinijutte. S-ga jalutasime koos koju. Nii see emade sotsiaalne elu siin edeneb. Kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil fassaadid langesid ja noad välja võeti - toimus rappresentante di classe ehk lapsevanemate esindaja valimine.
Mina olin muidugi elanud kõigest süütus teadmatuses, sest kahe lapse, kahe kooli ja pealelõunaste trennide-muusikakoolidega on niigi tegemist. Panin kalendrisse kirja, et kolmapäeva õhtul on lapsevanemate koosolek ning põhiliselt mõtlesin sellele, et kes Nummiku samal ajal tennisetrenni viiks ja kuhu Hurmur pista, sest erinevalt erakoolist on riiklikus koolis rangelt keelatud lapsi koosolekutele kaasa vedada.
Kolmapäeva hommikul kell pool üheksa helistab A2. Nimelt A1 on täiesti mõttetu rappresentante, seisab ainult oma lapse huvide eest, klassi probleemidega ei tegele ja üldsegi, ma tunnen teda sellest peale, kui meie lapsed olid kolmesed ja ma ütlen sulle, ta ei ole üldse õige inimene sellele kohale ja siin on juhtunud igasuguseid Negatiivseid Asju eelmisel aastal ning hääleta parem F poolt. Ja üleüldsegi, A1 teeb kohutavalt ebaeetilist valimiskampaaniat - ostab inimestele jäätist!
Sellepeale ei osanud ma midagi kosta. Mõtlesin, et oleks päris naljakas kohmata, et hea jäätis oli, aga kardetavasti A2 poleks seda huumorit eriti kõrgelt hinnanud. Pealegi oli mul hirmus kiire ühte kohta minemisega. Kiitsin takka, et tõesti-tõesti demokraatlikke väärtusi tuleb kaitsta, seda ka rohujuure tasandil, F-i initsiatiivi tuleb kiita, aga kahjuks ma pean kohe ühest uksest sisse astuma, aga ma tahaks sellel teemal kindlasti temaga rääkida. Päev oli erakordselt kiireloomuline, et kahjuks mul ei olnud üldse aega kellegile helistada. Saati siis A2-le.
Õhtul lapsevanemate koosolekul oli õhus sihuke pinge ja särin, et oleks võinud elektrit toota. Valimised olid üllatavalt ametlikud. Õpetaja luges ette reeglid, hääletamine oli salajane, sedeli peale tuli kirjutada kandidaadi ees- ja perekonnanimi. Muidu sedel ei kehti. Komisjon teeb protokolli ja puha. Võrdluseks - erakoolis oli umbes nii: "Kes tahab rappresentante olla?" Kodanik N tõstab käe. "Kas kõik on nõus, et kodanik N on klassivanem?" Kohalolijad tõstavad loiult kätt ja tehtud.
Olin kahevahel. Ma ei tea midagi A1 sobivusest lapsevanemate esindaja kohale, sest tunnen teda vaid mõned nädalad ja vähemalt minuga on ta alati vastutulelik olnud, kõigile küsimustele vastanud. Kui mul konkreetseid fakte pole, lihtsalt A2 hinnang, et ta ei sobi sellesse rolli, siis minu jaoks pole piisavalt andmeid. Samas, F-i tunnen juba paar aastat. Väga asjalik, vastutustundlik inimene. Keda valida? Kuidas sellest keerulisest olukorrast välja tulla?
Vastuse andis jumal ise. Hakkasin juba peaaegu F-i nime sedelile kirjutama. Aga mis on ta perekonnanimi? Nimelt võib-olla sa, Kodumaa, mäletad, et kui Itaalias inimesed abielluvad, siis kumbki säilitab oma nime ja lapsed saavad isa perekonnanime. Nii et kui lapse perekonnanime tead, siis ema oma saad ainult siis teada, kui ta seda sulle spetsiifiliselt ütleb. Ühesõnaga, kuna ma F-i perekonnanime ei teadnud, aga A1 oma teadsin, siis kirjutasingi tema oma ja andsin sedeli ära.
Seejärel tuli kiiresti lahkuda, sest Roku oli lapsed enda hoolde võtnud. See kõik käis uskumatute manöövritega. Kodumaa, katsu nüüd järge pidada.
Hurmur tuli lasteaiast ära võtta kl 12:30. Lõuna, mängud, tavaline värk.
Nummiku kool lõppes täpselt kl 16:15.
Niisiis, kell 15:40 pistsin Hurmuri autosse ja hakkasin Nummiku kooli poole sõitma. Hurmur jäi magama. Mis teha? Kogenematu inimene (Roku) läheks paanikasse, aga mina juba teadsin, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kooli lähedal on üks garaazh, milletaolisi Rooma kesklinn täis on. Parkimine 3 eurot tund. Jätsin Mootorsaani ja magava Hurmuri garaazhi. Need garaazhi onklid on mu vanad tuttavad, sest nad on ennegi magavat Hurmurit valvanud.
Kl 16:15 väljus Nummik kooliväravast ja helistasin Rokule, tuletamaks meelde, et kl 17 algab Nummiku tennisetrenn. Ta pidi tulema kooli juurde, võtma lapsed, viima Nummiku trenni ja samal ajal Hurmurit lõbustama. Alternatiiv oli, et ma viin lapsed tennisetrenni, aga siis ma poleks kl 17ks kooli tagasi jõudnud. Roku töö juurest koolini on umbes tunnike sõita, kui liiklus väga tihe pole.
Kuna aega oli ja Hurmur magas, läksime Nummikuga garaazhi kõrvale baari mahla jooma.
Kl 16:50 saabus Roku. Higine, närvis, näost punane. Rooma liiklus ei halasta kellegile! Hurmur magas veel autos. Matemaatiliselt oli võimatu kl 17ks tennisetrenni jõuda. Tegin kiire taktikalise otsuse. Vahetame Rokuga autod ära, et ei peaks kaotama aega magava Hurmuri ja turvatoolide ümbertõstmisega. Kärutasin Mootorsaani garaazhist välja, jäin keset tänavat ohutuledega seisma, Roku parkis minu taha, uksed lahti, kõik liiklus meie taga seisis (otse loomulikult! vt ka: kahes reas parkimine). Roku hüppas Mootorsaani rooli, mina kärutasin tema auto garaazhi ja astusin soliidsel sammul täpselt kl 17 lapsevanemate koosolekule sisse.
Samal ajal jõudis Roku tennisetrenni. Tund alanud! Hurmur ikka veel magab! Parkimiskohti pole! Hiljem sain teada, et Roku jõudis Nummikuga ka riidu minna. Mille pärast? Kes seda teab. Mis teha? Pinge on haripunktis. No andsin Rokule nõu, et mina tavaliselt sarnases olukorras pargin auto, võtan magava Hurmuri sülle ja teen asjad ära. Ei hakanud eputama, kuidas ükskord tulin lastega Lottemaalt ja Pärnus Mai tänava Selveris käisin terve Selveri läbi, magav Hurmur õlal. Kui olime peaaegu kõik ära teinud, tuli Nummikul kakahäda ja käisime veel vetsus ja siis jälle poodi tagasi ja Hurmur, va naljatilk, ärkas täpselt siis, kui ma ta peale 45-minutilist õlaltassimist hellalt autosse tagasi panin.
Kui trenn oli alanud, läks mõistagi külmaks ja Hurmuri dressipluusid jms olid kõik autosse jäänud. Roku kardab külma nagu Vanapagan hõbekuuli. Mõistagi, tuli mul lapsevanemate koosolekult kiiresti ära sõita, et toimetada külmetavatele inimestele vatikuubesid.
Hiljem, kui lapsed juba voodis, avasin Whatsappi. Hääletamise tulemus: kokku 15 häält, 8 A1 poolt ja 7 F poolt. Kas mina olingi see kardetud swing voter ja F-i valimiskampaania läks vussi ainult sellepärast, et ma ei teadnud tema perekonnanime? Kodumaa, ainult sinule võin ma seda apsu tunnistada. Kui Itaalias keegi teada saaks, siis... ma ei tea, mis saab...
Järgmisel päeval oli mul muu teemaga seoses vaja F-le helistada ja loomulikult tuli jutuks valimiskampaania. Tegelikult ta muidugi niiväga ei tahtnudki rappresentanteks saada, aga olgu ma ettevaatlik, sest meie klass on sihuke ussipesa, mille sarnast pole enne nähtud. A1 on bitch, seisab ainult oma lapse huvide eest, sest kas sa teadsid, et ta lapsel on õpiraskused? C on erakordselt võlts inimene, teeb nägu et on sõber, aga tegelikult ei ole ja üldsegi on ta A1-ga mestis. S on selgrootu ussike, kes teeb kõike, mis C ütleb. Ja nii edasi. Üldjoontes oli mõte selles, et ära kedagi usalda ja katsu mitte pahandustesse sattuda.
Jah, Kodumaa, vot sellisel miiniväljal olengi. Ja Hurmuri lasteaiast pole me veel rääkima hakanudki... Oojaa... Kusjuures inimesed küsivad, millega tegelevad lastega kodus olevad emad.
venerdì, ottobre 12, 2018
Salento: sole, mare, vento
Alapealkirjaga: it takes a man to face ignorance and smile
Kui me Salento poole sõitsime, kuulsin juhuslikult seda Stingi laulu, mis räägib inglisemehest New Yorgis ja vot Puglia on selline koht, kus mu kõrvus kajas ja vahel kordasin endale ka mantrana “it takes a man to face ignorance and smile”. Ausalt, mina küll nii mees ei ole. Tahaks kirjutada kiitvalt ja asjatundlikult ilusast puhkusest maalilises Itaalia rannakuurortis, ilmestatud väikeste väljasõitudega sinna-tänna. Aga tegelikult, Kodumaa, ajas Puglia mind kas närvi või tegi kurvaks. Kas tohib, Kodumaa, panna pea su sülle ja vaikselt haliseda?
Kui saapakanda mööda allapoole laskusime ja tegime bensiinijaamades peatusi, et lapsukesed selle 5-tunnise tripi kuidagi kergemini üle elaks, esitasin universumile retoorilisi küsimusi ja kaeblusi stiilis “mis toimub?”. Loomulikult, Itaalias, Ferragosto esimesel nädalavahetusel on sihuke loomaaed liikvel, et ilmselt peakski teatud leebuse ning täiskasvanuliku küpsusega kaaskodanikesse suhtuma, aga hoolimata kõigest mu tahtmisest leebe ning elutark olla, ajas mind närvi ja hirmutas see lärmakas, ülekaaluline, suitsetav, trügiv, reostav mass. Allpool paar näidet.
Ühes bensiinijaamas leidsime seismiseks ja võileibade söömiseks pisut ruumikama koha, kus otseselt meie kõrval ei suitsetatud. Koertega reisijad pissitasid seal kõrval praguliseks kuivanud mullaplatsil oma lemmikuid. Ja korraga nägin räpasel plaaditud põrandal istumas noort neiut. “Neiu” on leebuse ja mõistmise vaimus öeldud, sest… noh.. noor oli ta muidugi, aga kehaehituselt justkui kaldale uhutud ning seletamatult kitsastesse teksadesse kängitsetud.. noh… hüljes või vaal või mingi müstiline sundtoidetud näkineid. Istub seal selle plekilise põranda peal, paksud jalad v-tähe kujuliselt maha laotunud ja mugib midagi, seda kahe käega kinni hoides. Nagu orav. Lubasin endale mõtiskluse teemal “Evolutsiooni tipp ja heaoluühiskonna ülim väljendus”. Vaatepilt oli nagu liiklusõnnetus, kuidagi ei saanud pilku ära ja piinlik vaadata üheaegselt.
Siis jõudsime kohta, kus kiirtee sai otsa ja nagu hiljem avastasime, ka pangakontorid. Kõik bensiinijaamad olid Sarni nimelised. Sarni on rohkem sihuke maffia moodi perekond, kes omab bensiinijaamu, kullapoode ja kõiksugu muid urkaid ning asju Lõuna-Itaalias. Kui neil bensiinijaama kontsessioon läbi saab ja nad järgmist hanget ei võida, põleb hämmastava kokkusattumuse tulemusena kogu bensukas oma poe ja asjadega maani maha.
Vot ühes Sarni bensiinijaamas kõitis mu pilku Mini Paceman. Paceman köidab ikka pilku, aga no see oli erakordselt klanitud eksemplar. Siis, kuidagi juhuslikult jäi pilk pidama neljale õitsvates kahekümnendates pringile noorele, kes selle ümber püsti seisid. Mõni suitsetas, mõni mugis bensukast ostetud saiatooteid, näppe lakkudes ja matsutades. Üldiselt olid nad üsna vaiksed, aga panin tähele, et kõik, mida vaja ei olnud, kukkus neil asfaldile. Kui paksukesed oma Pacemaniga minema sõitsid, jäi maha selline korrapärane ristkülik nagu siis, kui parklas on värske lumi sadanud ning auto peale seda ära läinud. Lume rollis olid mahavisatud pabertaskurätikud, kilekotid, konid.
Üldiselt edaspidi läks selles mõttes paremaks, et see lärmakas, trügiv, reostav mass hajus kuskile ära, aga ega mu hala ei lõppe.
Salentos veedetud nädala jooksul mõtisklesin tihti selle üle, kui kurb on näha loodusega halvasti ümberkäimist ning sedasorti pika perspektiiviga regulatsioonide absoluutset puudumist, mis peaks seisma üldise heaolu ning keskkonna eest.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Siinkohal oli mul alguses kirjutatud mitu illustreerivat lõiku, aga see oli kõik selline nutt ja hala, et hakkas mulle närvidele käima ja kustutasin ära.
Ja kui üldisest atmosfäärist rääkida, siis Salentos oli itaallaste kivimüüride armastus täiesti uuele tasemele arendatud. Üldiselt oli prahti täis ja hooletusse jäetud maastik või linnaruum. Kui kuskil oli aga maja, siis sellest sai aimu kõrge müüri ja majesteetilike, kunstipäraste rauast nikerdatud väravate järgi. Isegi oliivisalule või suvalisele maatükile ehitavad nad seal müüri ja raudvärava ümber. Müürist väljapoole jääv on täis olmeprügi, umbrohtu ja lagunevaid teid. Tõe huvides tuleb kiita kohalikke selle puhul, et erinevalt Salernost ei ole neil seal prügikottide hunnikuid (nii palju).
Jah, ma nii tahtsin näha kaugemale sellest tsivilisatsiooni lagast ja olla leebe, mõistev, stoiline, aga tegelikult ajas see mind iga päev närvi. Pikem puhkus oleks ajanud ilmselt depressiooni. Inimestest ka eriti rahu ei saanud. Ükspäev läksime paadiekskursioonile merele, kus oli ette nähtud, et kuskil keset merd saab ujuda. No paat pargitud, ilmselt mingisse mereparklasse, sest terve see koht oli paate täis, ujusin siis nagu basseinis, ankruköite ja teiste ujujate suhtes tuli kogu aeg ette vaadata.
Üldiselt, kokkuvõtvalt öeldes, oli ikkagi tore puhkus. Päikese, tuule ja mere vaimus hängimine, mis kulges valdavalt laste une- ja söögiaegade järgi.
Torre dell’Orso
See oli üks tüüpiline turistide rannakülake. Tüüpiline selles mõttes, et kogu elu käib rannagraafiku ja suvitajate vajaduste järgi. Üldine meeleolu oli üsna hipilik. Meri oli suurepärane. Rand muidugi oli selline, et oli nö “vaba rand”, kus sai tasuta külili heita, kui kehadest, konidest ja plastmassist vaba lapikese leiad. Teiseks siis see rand, kus rannatooli eest maksta tuleb, aga tuleb arvesse võtta, et ruumipuuduse tõttu on rannatoolid täpselt kõrvuti nagu kinos. Õnneks olime privilegeeritud seisus selles mõttes, et maja oli merele lähedal, mistõttu me käisime ainult meres ujumas ja kogu häng toimus kodus terrassil.
Lapsed küsisid, miks selle koha nimi Karu Torn on. Puglia rannik on nimelt täis neid kunagisi vahitorne, igalühel oma nimi. No leiutasin käigu pealt, et vanasti elas seal tornis üks karu. See oli üks tähelepanuväärne karu sellepärast, et ta käis inimestega läbi. Aastate jooksul õppis ta selgeks mõned lihtsamad itaaliakeelsed väljendid ning pühapäeviti kandis traksidega pükse. Karu sai kuulsaks ja teda tuldi välismaaltki vaatama, sellest siis koha nimi - Karu Torn. Meie sealviibimise viimasel õhtul saime kokku Roku kunagise ülikoolisõbraga ning kuulsin juhtumisi, kuidas ta seda karujuttu edasi rääkis. Kodumaa, kui see karulugu sinuni peaks jõudma või Wikipediasse või midagi, siis tea, et kardetavasti mina lasin selle liikvele.
Otranto
Otranto olla üks imekaunis keskaegne sadamalinn. Me käisime seal ühel õhtul. Peamiselt olime hõivatud püüetega oma lapsi rahvasummas mitte ära kaotada. Hiljem tegelesime väsinud laste autosse tassimisega. Mingeid müüre, valgust ja sebimist nägime, rohkem eriti mitte. Merd ka vilksamisi. Ostsin sealt mälestuseks postkaardi ja pudeli filtreerimata õunaäädikat.
Lecce
Lecces käisime Ferragostol ehk 15.augustil, mil iga itaallase püha kohustus on süüa vähemalt viiekäiguline lõuna. Umbes nagu jõululaupäev, aga palavuse käes. Lecce oli imetabaselt elegantne. Kuulus Lõuna-Itaalia barokkarhitektuuri eksemplar. Ka tänavad oli Lõuna-Itaalia kohta erakordselt puhtad. Kahju muidugi, et Hurmuril keset tänavat kakahäda tuli ja meil polnud muud teha, kui lasta tal puu juures asjad ära õiendada. Pärast koristasin kenasti ära, pakkisin materjali kilekotti ja kõmpisin kotikesega ringi prügikasti otsingutel (ärgem unustagem ka palavust, higi, nälga, vinguvaid lapsi, närvis Rokut). Muus osas oli umbes nagu Otranto kogemus. Lapsed vingusid ja halasid, restorani minek ei tulnud kõne allagi. Ostsime mingist putkast viineripirukaid ja vett ning sellest saigi meie Ferragosto lõuna. Loodan, et nüüd pole aasta aega halba õnne või maiteagi, mis juhtub inimesega, kes Ferragosto lõunaks viineripirukaid sööb.
Santa Maria di Leuca
Vot see on üks õige peen riviera. Kui suureks saan, hakkan rikkaks daamiks puhvis soengu ja siidkaftaniga ning ostan Santa Maria di Leucasse valge villa, kus puhkamas käia.
Igatahes. Väga armas linnake. Nummid valged majad, elegantsed villad. Müürid jälle igal pool, aga vähemalt olid tänavad puhtad ja osa kohti ilma müürideta ka. Suure erutusega leidsime lastega üles supelmajad, sest tänavu suvel oleme hoolega läbi töötanud raamatu “Muumitroll”. Siinsed supelmajad ei ole päris sellised nagu Muumiorus. Nimelt neil oli iga noobli villa jaoks ehitatud üks kivist supelmaja, villaga samas stiilis. Aga see polnud pelgalt riietumise koht, vaid maja omanikud suplesid ka oma majakese sees, et pööbel neid vaatama ei pääseks. Käisin üht maja seestpoolt vaatamas. Oli sihuke pime, vesi loksus sees. Ei kutsunud ujuma, aga vahest need supelmajad ongi sihuke... rikkama rahva värk ja acquired taste.
See oligi see koht, kus käisime paadiekskursioonil Sõitsime ümber Itaalia kontsa, kohtusime Aadria merega ja ujusime sügavas, täiuslikult läbipaistvas vees. Vaatasime koopaid ja üldse oli tore. Ma arvan, et see oli üks vahvamaid väljasõite, sest kõigil oli huvitav ja keegi ei vingunud otseselt terve päeva. Või, noh, vingus umbes üks inimene korraga ja oli ka vaikseid hetki, kus keegi ei vingunud.
Tagasiteel juhtus midagi kirjeldamatut. Nimelt vaatasime hoolega põllumeeste putkade järele, et kohalikke aiasaadusi osta. No oligi paremal elegantne raudvärav ja müürid. Supermarketi mõõtmetes tsementsillutisega parkla, traktorite kollektsioon taamal. Mõningane kahtlus tekkis, et kas nii industriaalsetes oludes nüüd just aiasaadusi antakse, aga kuna silt nii teatas, et antakse, keerasime sisse. Ja mis ma näen - villa peasissekäigu ees kunstipärane kompositsioon käru ja kõrvitsatega. Kõrvitsaid oli igal pool! Rõdupiirete peal, traktori nina ilmestamas, kõnniteeserval, postide otsas! Poekesse sisenedes ei saanud jätta uurimata, et kas need kõrvitsad on neil enda omad. On-on. Ikka enda omad. Uurin edasi, et kas teil tõesti on juba kõrvitsahooaeg. Endal, suure kõrvitsaentusiastina, terendasid silme ees visioonid suppidest, risottodest, ahjuroogadest, magustoitudest, kookidest ja kõigest muust, mida ma kõrvitsaga ette võtaks. Vastati, et jah nad istutasid juba aprillis ja tänu sellele on valmis. Pere ei jaganud mu kõrvitsate teemalist entusiasmi ja peale seda kui olin arvutanud, mitu päeva veel Salentos viibime ning palju kõrvitsat ma jaksaks üksi ära süüa, küsisin, kas pooliku kõrvitsa saaks osta. Tarmukas perenaine vastas, et kahjuks poolikut nad ei müü. Nimelt nad kasutavad neid peamiselt iluasjana kuna nende kandis pole eriti kombeks kõrvitsaid süüa ja poolik kõrvist pole teab mis dekoratiivne. Iluasjana!? Lõpetan siinkohal nagu Muumipapa:”Kuidas saaks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?”
Fasano
See on koht, kust koduteel läbi põikasime. Meelde jäid marmorist sõiduteed ja võluv bensiinijaam, millest üle tee asus konditsioneeriga postkontor, kust margi ostsin. See margi ostmine oli paras seiklus, sest tegelikult pole markide müütamine neil standardprotseduur. Mul oli vaja marki, mitte kohe-kohe kirja teele panna ning selle jaoks kutsuti keegi juhataja tagaruumist kohale, kes kohmitses mõnda aega kappides-laegastes. Samal ajal proovis Hurmur postkontoris ringi joosta, ajas ühe koera haukuma, toksis, trampis jne. Lõpuks leidis juhataja võidukalt ühe margi! Kui mark käes ja maksmiseks münte otsisin, avastasin, et mul rahakotis oli üks võidunud mark juba. Rokule pole ma siiani julenud seda öelda, sest tol hetkel oli ta pisut närviline. Ei teagi, kas pahura Nummikuga autos ootamisest või palavusest. Ühest apteegist sõitsime mööda, kus kraadiklaas näitas 41 kraadi. Ilmselt sellepärast, et oli päikese käes. Auto näitas, et oli 36 kraadi või midagi sinnakanti. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleks, et üle 30 kraadi pole enam vahet kui kuum on.
Alberobello
Kirjeldamatult armas linnake ja sellele on välismaalasedki jälile saanud, sest Alberobello päkapikumajad on UNESCO pärand ja puha. Majakeste kohta puhusin lastele kõrva, et see on tegelikult päkapikkude linn ning nendes ümmargustes majakestes elasid päris päkapikud. Ka tänapäeval on mõnedel inimestel õige kuuseisu ajal õnnestunud päkapikke kohata. Lastel tekkisid mingid segased mõtted jõuludest ja edasiste pahanduste vältimiseks juhtisin teema kõrvale.
Esimest korda Puglias oldud ajal tekkis tunne, et midagi siin hoitakse ja austatakse. Üldiselt, kuna mulle meeldivad valged Skandinaavia sisekujundused, ammutasin endasse kogu seda valget, mis Alberobellol pakkuda oli.
Lahendamata müsteeriumiks jäi mul üldiselt sellest Puglia reisist see, kas üldiselt nende baklazaanid ongi sellist spetsiifilist pisikest sorti või on kuumus oma töö teinud. Roku Töökas Isa arvas hiljem, et kuumus.
Üldiselt, mis imestama pani, oli see, et köök oli päris väike. Neil oli seal kaks tööpinda, üks nelja tulega pliit nagu mul kodus ja üks praeahi, mis paistis pisut kosmilisem ja professionaalsem kui tavaline praeahi. Muud miskit. Ja kui rahulikult kokk ja tema abiline seal köögis toimetasid! Mõistagi palju asju oli juba ette valmis tehtud, näiteks magustoidud olid sügavkülmutatud ja köögiviljad puhastatud jne, nii et lõuna ajal nad tegelesid seal peamiselt pastaga, varem valmistatu üles soojendamisega ja toidu serveerimisega. Aga ikkagi. Imeliselt rahulik ja hästi korraldatud tööjaotus. Jõudsid seal kibedal lõunaajal veel leida aega nalja heitmisekski ja telefonilegi vastamiseks. Kui ma peaks kunagi elus otsustama restorani teha, siis mu kujutluses kuidagi sedamoodi võiks see ollagi. Vahest mitte keldris vaid akendega ruumis. Kõik muu jätaks samaks.
Kogu selle pika jutu peale tahtsin veel lisada, et tegelikult toimus see puhkus 2017. aastal ja kes oleks võinud arvata, et 2018.aastal sõitsime sinna Pugliasse tagasi.
Mu vana kuub veel sõber vastu pea
Tere, Kodumaa.
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!
/draamatiline paus/
Võin kihla vedada, et nüüd kukkusid üllatusest pikali.
/oot, las ma rapsin siit natuke su tolmust puhtaks/
Esiteks: Katu on leidnud üles täpitähed!
Teiseks: Katu on taastanud ligipääsu bloggeri kasutajakontole. Pole paha, eks.
Palju oleks öelda, aga tegelikult kirjutan sulle sellepärast, et T on kõiges süüdi. Esiteks ta kurtis, et käib kogu aeg vaatamas, kas olen Sulle kirjutanud ja ei ole ja üldse, milles asi on. Selgitasin. Ja siis muu jutu käigus küsis ta, kuidas ma üleüldsegi Roomas sõidan.
Üldplaanis, nagu me teame, on Rooma sihuke sajandeid püsinud linn, kus asjad naljalt kiiresti ei muutu. Mistõttu ma jääks 9 aastat tagasi öeldu juurde, et Roomas autoga sõitmist tuleks võtta nagu arvutimängu. Vaadatagu siit järele. 9 aastaga on vist niipalju muutunud, et ilmselt arvutimänge enam ei ole. Konsoolid? Statsioonid? Maitea... mingid muud asjad vist. Eks kui Nummik ja Hurmur suuremaks saavad, saan iseenesest teada.
Viimastel päevadel on mulle see jutukene sellepärast meelde tulnud, et 9 aastaga niipalju on ikka muutnud, et ma lisaksin arvutimängule mõned elemendid.
Paar talve tuli meil siin, Roomas, lumi maha ja tulemuseks on auklikud tänavad! Juhhei, milline rõõm! Mul pole kunagi igav ja alati on tunne, et väike adrenaliinivärin on ka, arvestades, mis autode kummid tänapäeval maksavad.
Teiseks kontseptsioon doppia fila ehk kahes reas parkimine. Täna hommikul purtsatasin juba naermagi, sest Via Chianal on ühes kohas kaks sõidurida mis lõppevad ristmiku ja fooriga. Üks rida keerab paremale, teine vasakule. Mida esimest korda Via Chianal sõitjad ei tea, on see, et enne seda foori on üks kohvik ja kohviku ees on reeglina umbes 5 autot teise ritta pargitud. No ja siis istuvad kogenematud motoristid seal viie auto taga nagu tobud ja tuututavad, kui fooris tuli roheliseks läheb. Nii naljakas!
Lõpetuseks, Kodumaa, annan teada, et mul on uus neljarattaline sõber, kellega ma siin Rooma tänavatel teravaid elamusi otsin. Sain ta 2016.aasta jõuludeks ja tema nimi on Lembur Kelk. Vahel hüüan teda hellitavalt "Mu armas roheline Mootorsaanike". Ta on hirmus numpsik, sihuke ümmarguste silmadega, samblaroheline ja pisut puine, kui sõitmise performance'st rääkida. Aga selle eest AUTOMAATKASTIGA!
mercoledì, settembre 06, 2017
Oo ilus aeg pole varjusid
Head aega ja palju tervisi sulle, Kodumaa. On aeg kokku võtta tänavune Eesti reis.
Viimastel aastatel, kui hakkab lähenema sinu külastamise aeg, on hinges miski defineerimatu ärevus. Mis siis, kui ma olen siin saapamaal nii ära kodunenud ja teistsuguseks läinud, et sinu juures on kuidagi… imelik? Kohati on tõesti imelik.
Viimastel aastatel sind, Kodumaa, külastades tuleb alati meelde Ruja laul “Eile nägin ma Eestimaad”. Päriselt. Vaatan imestusest suurte silmadega neid blonde, aeglase kõnetempoga, rahulikku enesekindlust ning asjalikkust kiirgavaid inimesi. Neid lõputuid imetabaste villadega ääristatud tänavaid seal, kus enne oli võsa või tühermaa. Neid moodsaid ronge ja autosid, laiu siledaid asfaltteid, põliseid laineharjasid, nummerdatud noorkarjasid ja mis seal veel oligi.. suvilaid, soome saunasid, baare ja plaazisid, uhkeid garaazisid. Hissand, maitea, nagu kuskil välismaal oleks! Itaalias küll nii mugavalt ei elata.
Samas, hoolimata mõningatest orienteerumisraskustest, tunnen sinu rüpes olles, et just nüüd olen elus ja kõik on kuidagi turvaline ja harmooniline ja just selline nagu peab. Kõlab veidralt, et mis kodanik see on, kes ühe kuu aastast on päriselt elus ja 11 kuud elab mingit.. varielu. See on üks sedasorti teema, mida saab lahata ainult väliseestlaste vahel (on lahatud ja saab edaspidigi menetletud).
Esimestel Itaalia-aastatel sul külas käies toimus alati meeletu võidujooks ajaga. Oli vaja hankida kõikvõimalikke kaupu, mida Itaalias ei leidnud või ei leidunud. Oli vaja kohtuda kõigi inimestega. Iga aastaga jääb osturalli väiksemaks, kohtumisi vähemaks ning keskendun rohkem kohalolemisele kui sellisele. Nopin aistinguid, muljeid ja mälupilte, millest järgmised 11 kuud toituda. Seekord sai nopitud järgmist.
Eelkõige looduse, pere ja sõpruse harmoona (selle lause kopeerisin "Muumitrolli" raamatust, aga mis teha, kui endal paremat ei tule).
Rohekuldsed, tunde kestvad loojangud.
Madalal rippuv taevas, kus selgepiirilised pilved sõuavad kui kindlameelsed hatifnatid silmapiiri poole (no mis teha, kui Muumitrolli liiga palju loetud sai).
Õhtune piparmünditee jääkuubikuga.
Värske tilli iga toidu peal.
Imekaunid hoolitsetud aiad, vanakooli puumajaga õunapuude varjus.
See tunne, et võib öelda valju häälega välja vanasõnu ja tsitaate, millest ainult eestlased aru saavad ja mis ülejäänud 11 kuul aastas saavad öeldud endale mõttes.
Kukeseened ning hämmeldus sellest, et iga toidu sees koor peab olema.
Hallipäised ümarad naised, nende laitmatult triigitud beezide jakkide, heegeldatud pluuside ja koledate valgete kingadega, Prisma kilekotis pungumas midagi müstilist (pakun, et kodujuustu pakk).
Kastemärg rohi hommikuti.
Lõuna-Eesti metsikud metsad.
Kured.
Voogavad kollased põllud.
Vihmasajud, kõik esimesest kuni viimaseni. Nii need, mille ajal päike paistab kui ka hommikused rohelised sabinad ja see eriti raju, mis kogu linna märjaks kastis kuni tolle viimase mustjasläikivani kell neli hommikul, mil taksot ootasime, et lennujaama sõita.
Õitsvad pärnad.
See tunne, et horisont on sirge. Nii äge!
Sõstrad, vaarikad, tikrid, mustikaid (kus sai vohmitud!) ja need kolm päris metsmaasikat, mis ise leidsin.
Tabasalu ujula suur bassein kogu oma valgusküllasuse, puhtuse ja värskusega. Oh, leiaks ma ometi siin mõne sellise basseini.
Armsa ja peresõbralik restoran “Seller”. Nii selle kui ujula koha pealt peab küll Haabersti ringi ehitamist tänama, sest muidu poleks ma sinnakanti sattunud.
Käbliku talu järve, mis peaks ehk meelde jääma selle poolest, et Hurmur sinna sisse kukkus, aga tegelikult kõik see aeg, mis ma paadisillal lapsi valvasin, lasin kõigi meelte kaudu endasse vaikust, looduse hääli, rahu, puhast õhku, lopsakat rohelust nagu akut laadiv telefon. Uskumatu, kui ilus Eestimaa ikkagi on. No tõesti ilus aeg ja pole varjusid ja kõik muu sinna juurde.
Oh ja sel aastal teostus ammune unistus Põhjakal ära käia. Tõepoolest ongi täpselt nii armas ja hubane kohake, nagu kõik räägivad ning tõepoolest toit on aus. Karta on, et hakkan järgmistel aastatel korraldama ekspeditsioone Lõuna-Eestisse, et oleks ettekääne Põhjakas peatuda.
Jõudu sulle, Kodumaa, eelseisvaks pikaks pimeduseks. Loodan, et sul õnnestub see talv hubaselt üle elada.
venerdì, marzo 10, 2017
Kes teeb, sel juhtub
Alljärgnev on õpetlik lugu sellest, miks telefoniga rääkides tuleb alati kontrollida, ega vestluspartner sind valjuhääldi peale pole pannud. Tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised. Paremal juhul sellised, et terve nädala jooksul juhtub asju, mida sa ette ei näinud.
Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.
Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.
Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.
Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.
Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.
Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.
Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.
Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.
Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.
Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"
Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".
Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).
Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.
Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!
Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.
Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.
Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.
Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.
Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.
Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.
Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.
Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.
Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.
Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"
Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".
Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).
Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.
Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!
giovedì, febbraio 23, 2017
Head karnevali!
Tere, kodumaa! Sina muidugi valmistud homseks päevaks, aga tahtsin sulle siit Alpide tagant soovida toredat karnevali. Sina muidugi pikas seelikus ja jänesekõrvadega ringi ei jookse ja coriandole'id ei heida vasakule-paremale, aga giovedì grasso puhul soovin sulle palju õnne ikkagi ja pane kasvõi värvilised labakud karnevali-neljapäeva puhul. Coriandole eestikeelset sõna ma ei tea. Kui sa tead, üte mullegi. Igatahes on karnevali ajal kõigi laste taskud, kapuutsid ja muidugi ka tänavad seda värvilist pudi täis. Näiteks selle pildi tegemiseks piisas mul kodu-uksest välja astuda. Vot sellised tänavad meil siin Roomas.
Muuhulgas tahtsin jagada sinuga, Kodumaa, vahvat lookest. Nimelt laste karnevalipeol jagas härra S oma lapsepõlvemälestust. Minu meelest nii armas Itaalia lapsepõlve lugu. Nimelt ta rääkis, et lapsena olid ta mantlite taskud alati täis coriandole'id ja naftaliini. Coriandole'd said taskutesse karnevali ajal. Naftaliinipallid pani taskutesse tema ema, kui mantli-hooaeg läbi sai ning tuli talveriided kappi jätta. Need pallid aga kuivasid ära ja pudenesid naftaliinipuruks. Nii juhtuski, et iga kord, kui väike S käe taskusse pani, jäi sõrmede vahele paberipudi ja naftaliinipuru kütkestav kombinatsioon.
sabato, gennaio 14, 2017
Te vaesed, uksehoidjata inimesed!
Okei, Kodumaa. Ma räägin sulle ära, mis teema selle uksehoidjaga on.
Nimelt, kui me Rooma tagasi kolisime, algas piinarikas ja kuudepikkune uue kodu otsing. Meie ülesandepüstitus oli, et tahaksime samasse kvartalisse ja kolmetoalist korterit, kus oleks tänapäevane köök ja vannituba ning toad möbleerimata. Kui võimalik, siis parkettpõrandaga. Eelarve polnud ka kõrgemate killast. Oli päris ambitsioonikas ja viljatu olukord. Kes on proovinud Roomas korterit otsida, see juba muheleb ette ja meenutab näiteks punkrit ja koledat tornelamut.
Kuniks ühel päeval leidis Roku ühe korteri, mis üsna läbi hea õnne ja puhta juhuse meile sülle langes. Köögis ja vannitoas tuli ise remont teha, aga teised toad olid möbleerimata. Põrandad on koledad kiviplaadid, aga kõik muu on tore. Investeerisin vaipadesse.
Korter ise asub mitte päris seal, kus me otsisime, vaid kõvasti nooblimas rajoonis, kus elavad valdavalt vanainimesed. Ameti poolest tundub, et nad on vist valdavalt advokaadid. Siin on nimelt kombeks nimesildile kirjutada, kas Dott. (doktor), Avv. (advokaat), Ing. (insener) või Rag. (raamatupidaja). Alguses ma hirmsasti imestasin seda tiitlitega eputamist siin Itaalias, aga kunagi sattusin lugema statistikat ja vist veel selle sajandi alguses oli kõrgharidusega inimesi siin vist mingi.. .maitea… 10% ehk. Mitte eriti palju ühesõnaga. Viimase töö juures oli alati nuputamist, et kui pean kellegile helistama, siis kas ta on Dottore ehk sotsiaalteadsliku kõrgharidusega või Ingegnere ehk tehnilise kõrgharidusega. Avvocato või Ragionerega pole probleemi, aga need va doktorid ja insenerid on üks paras pähkel iga kord. Otsid internetist nime järgi või küsid ülemuselt või kolleegidelt. Kes mind tunnevad, on ilmselt juba ära arvanud, et viimases töökohas meisterdasin Excelis võluva andmebaasikese… nimelt tööandjal puudus mu vana hea lemmik ja sõber MS Outlook.
Kodumaa, ma tunnen end kui Vahva Sõdur Sveik! Kaldun pidevalt teemast kõrvale! Aga ei saa märkimata jätta, et meie naaber on “Rag. Kukk”. Raamatupidaja Kuke korterist kostab haukumist ja ükskord, kui Hurmur õhtul jonni plaadi peale pani, kostis ka koputusi meie seina pihta. Jõuludeks viisime Rag. Kukele pudeli oma veinimaja veini ja vabandasime müra pärast.
Tagasi meie noobli habitati juurde. Elumajad on meil siin valdavalt ruudu või kolmnurga kujuliselt kokku pandud, ühise sisehooviga. Sisehoovides on tavaliselt kaunid paradiisiaiakesed ja igal majal on uksehoidja. Ainult meie kolmnurga sisehoovi on okupeerinud kellegi näotu garaaziäri, mis tähendab, et kui aknast välja vaatan, siis otse ees on teised aknad ja otse all on parkla katus. Ühtlasi on meil tänava ainuke paraadna, kus uksehoidja kamber on küll, aga uksehoidja olevat aastaid tagasi ära surnud ning ühistu otsustanud kokkuhoiu eesmärgil uksehoidjast loobuda. Seda rääkis mulle naaberparaadna uksehoidja.
Uksehoidjad üldiselt on siin Roomas üks eriline klass. Neil on salapärane võim nagu sekretäridel. Seisavad uste ees justkui kentaurid. Tervitavad ja tunnevad kõiki majaelanikke. Võtavad pakke ja sõnumeid vastu. Hoiavad ukseesise puhtana, tehes siinkohal ära Rooma linnavalitsuse tegemata töö. Meie naabermaja uksehoidja on üks noobel tüüp Liibüast. Ma pole nii edevat uksehoidjat elus näinud. Tal on täiuslikult triigitud ja tärgeldatud ülikonnad, heast materjalist. Ja siis ta patseerib oma ukse ees parfüümipilvekese sees, õhku täis nagu kukk ja teeb valdadalt naisterahvastega heal meelel juttu. Mina arvasin, et ta räägib kõigiga, aga meie vastasmajas elava Emanuele isa kommenteeris hapult, et tema arvates eelistatakse ilmselgelt naisterahvaid. Vist juba mainisin, et kõik mu tuttavad on kas “mamma di…” või “papà di…”.
Kui nüüd selle igipika sissejuhatuse järel teema juurde tulla, siis lugu on järgmine. Enne jõule hakkasime Abruzzosse sõitma. Meie tänav on veel selle poolest spetsiifiline, et parkimiskohti pole kohe üldse. Ükskord oktoobris juhtus, et kärutan Hurmuriga piki tänavat ja vaatan imestusega:”Helde Jeesus! Vaba parkimiskoht!” Peaaegu mõtlesin, et mis nüüd ära teha. Kas viskaks ise kõhuli peale või midagi. Aga hilja juba! Siuh! tuli üks Fiat Panda ja sättis ennast ette. Sellest ajast pole ma enam vaba parkimiskohta näinud.
No hakkasime siis enne jõule Abruzzosse sõitma. Parkimiskohad maja ees loomulikult kinni. Logistika oli selline, et Roku läheb lastega garaazi, pakib lapsed sisse. Mina samal ajal tassin kohvrid alla ja kui Roku jõuab autoga maja ette, pargib in doppia fila ja ma heidan tagant kohvrid sisse. Kõik valmis, aga kas ma seda teadsin oodata, et pakiruum oli järjekordselt Roku veinikaste täis! No pusisin seal nende kohvrite ja kastidega, kui tuligi graatsiliselt kapates sirgeselgne naabrermaja uksehoidja mulle krapsakalt appi. Ise kommenteeris samal ajal kaastundlikult:”Vaesekesed, teil pole ju uksehoidjat!” Sõna, mida ta kasutas oli poveracci. See oleks umbes nagu väga vaesed, õnnetud inimesed, kellel pole elus kohe millegagi vedanud.
Sellest peale me Rokuga muheleme vahel, et nii peenesse kvartalisse oleme sattunud elama, et kõige hullem saatuselöök, mis inimest tabada võiks, on see, et TAL POLE UKSEHOIDJAT!
Kolmapäevase föönisoenguga naised
Ükspäev sattusin ühe Nummiku lasteaiakaaslase emaga jutlema teemal “meie piirkonna koolid ja ujulad”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).
Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.
Otseselt see just teemasse ei puutu, aga üldiselt on meil siin kolme sorti koole. Riikliku rahastusega koolid, kuhu saadavad oma lapsi need vaesed inimesed, kellel pole uksehoidjat (siinkohal vabandust, Kodumaa, sa niikuinii ei saa naljast aru, ja lehvitus K-le!).
Siis on erakoolid, kus käivad viisakatest perekondadest pärit lapsed. Nagu ma aru olen saanud, siis hea perekond tähendab lahutamata vanemaid, katoliku kirikus käimist ja tagasihoidlikku elustiili hoolimata pangakonto suurusest. Neid on ka erinevaid kategooriaid ja mõnedesse on võimatu sisse saada. Kolmandaks on erakoolid, kuhu võetakse kõiki vastu ja seal käivad need lapsed, kelle vanemad liiklevad autodega stiilis “lumivalge BMW maastur pargitud in doppia fila”, nende lapsed on ebaviisakad ja laste emadel on - mu vestluskaaslase definitsiooni järgi - “kolmapäevane föönisoeng”.
See “kolmapäevane föönisoeng” pani mind pikalt mõtlema, aeglase taibuga nagu ma olen. Loomulikult seda mõtlemist tegin ma pärast, mitte jutuajamise kestel. Ega ma ometigi eile Itaaliasse saabunud pole!
“Kolmapäevane föönisoeng” on iseäranis täpne termin naise sotsiaalse staatuse ja iseloomu defineerimiseks. See on naine, tõenäoliselt ema, kes ei käi tööl ja kellel on aega kolmapäeviti juuksuris käia. Itaalias paljud naised ise juukseid ei pese vaid käivad kord nädalas juuksuris, kus lasevad siis kiharad pesta ning kauniks föönitada. Reeglina laupäeval. Aga need, kellel on edevust, aega ja raha, käivad kolmapäeviti ja laupäeviti. Ühtlasi on nad - nende naiste arvates, kes käivad tööl ning sellepärast juuksuris ainult laupäeviti - õrnalt üleolevat põlgust väärivad. Mis tuleb minu arvates kadedusest.
Miks ma sellest räägin? Vot mina olen see, kes käib juuksuris kolmapäeviti, sest ma tööl ju ei käi ning tööpäeva hommikud on mu ainuke vaba aeg, kui õnnestub mõni lapsehoidja Hurmuri juurde sebida ja mõni oma asi tehtud saada. Kui kristalselt aus olla, siis mu juuksuriskäigud leiavad aset kord kolme kuu tagant, aga see ei tühista asjaolu, et ma käin juuksuris KOLMAPÄEVITI.
Ja miks see mulle tüli teeb, et ma kolmapäeviti juuksuris käin? Natuke teeb, sest tegelikult teeb mulle tüli, et ma ei käi tööl. Aga ma ei tea, mis tööd ma teha saaks/tahaks ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma ei tahagi tööl käia, sest mul on ilma tööl käimatagi tegemist küll, aga teisest küljest peaks ju tööd tegema. Oli see nüüd arusaadav, Kodumaa?
Vanasti, enne lapsi, siis kui ma olin veel Katu 1.0, käisin ma tööl. Vahel lennujaamades näen Katu Üks Nulle. Nad tunneb kaugelt ära! Pole tähtis, kas mehed või naised, munga moodi elavad nad kõik. Tõtlik samm, sihikindel pilk, längus õlad. Äraistutud must ülikond või kostüüm, valge särk. Arvutikott ja tilluke käsipagas. Vahel kompanii logoga, vahel Piquadro. Kahvatu jume ja valged, pehmed käed hoidmas telefoni, mis pidevalt heliseb ja kuhu tuleb lennukisse ronides, kanget kohvi juues, järjekordades seistes paisata selgitusi, õpetusi, numbreid, skeeme, viiteid Powerpointi presentatsiooni lehekülgedele. Telefoni lülitavad nad, närviliselt ohates, välja viimasel hetkel enne lendutõusmist. Ümbritsev maailm on nende jaoks vähetähtis. Pea on mõtteid täis või siis jällegi kurnatusest nii tühi, et ei mõtle kohe mitte midagi.
Neid Katu Üks Nulle nähes tabavad mind kahetised emotsioonid. Nad on kuidagi nii tuttavlikud ja omad. Omaenda vitaalseid võskesi raudses haardes hoides ja plekiliste tennistega lennujaama koridori mõõtes tunnen justkui tahtmist ligi astuda ja öelda:”Tere, kolleeg! Ma tean, mis tööd sa teed ja kes sa oled. Me oleme samas klubis” Ja siis vaatan oma plekilisi tenniseid ja vitaalseid võsukesi ja loomulikult ei ole me samas klubis. Ja siis mõtlen ma alati, kui õnnetu elu see oli! Ma tegin nii mõttetuid asju ja nii mõttetult pikki tööpäevi ja loobusin nii paljust, ja tegelikult ei loobunud ma millestki, sest selle pimeda korporatiivse orjamise kõrval polnudki mul mingit elu või midagi, millest loobuda või mida üldse ohvriks tuua töö altarile. Elu aastaring käis performance review järgi, maailma kõige tähtsamad asjad olid tähtajad ja mulle tundus, et teen õiget asja, kui aitan järjekordselt kuskilt 150 inimest koondada. Miks need tüübid lennujaamades nii tuttavlikud ja omad tunduvad? Mida ma neist tahan? Mis pagana nostalgia see mind tabab siis ah?
(Hissand kui masendav! Laske ma söön kolm küpsist ja tõmban hinge siinkohal!)
Aga siiski. Nummik käib juba lasteaias. Hurmur käis ka esimese hommiku ja sellest saati on nad mõlemad gripiga kodus. Aga ühest hommikust justkui piisas, et hakkasin mõtlema, et kui mul peakski mingi ootamatu vaba aeg tekkima, siis vist ühiskondlikule survele tuleb alluda ja mingi töö leida.
Aga mis töö see olla võiks? Mida ma üldse oskan? Mida ma tahan?
Eelmisel aastal ma käisin pool aastat tööl. See oli esimene kogemus kahe lapse kõrvalt tööl käia ja võib-olla ma teeks seda edasi, aga tuli Rooma tagasi kolida. Ja pean ütlema, et see töölkäimine polnud kerge. Ausalt öeldes oli see nii raske, et mõistan hästi, millist vimma tunneb üks töölkäiv ema selle va kolmapäevase föönisoenguga ema suhtes, kes tuleb oma võsukesele järele puhanu ja rõõmsana, oma paganama kolmapäevase föönisoenguga.
Kõige stressirohkem oli hommik. Äratus kl 6:45. Kiire dush ja ise riidesse. Kell 7 ärkasid lapsed ise. Kell 7 - 8 hommikusöök, riidesse, lasteaiaks vajalik kottidesse. Kui 6.45 dusi alla ei jõudnud, siis tuli kõik muu 7.45ks valmis saada, lastele telekas käima ja kiire duss ning riidessepanek kl 7.45-8.00. Kell 8.00-8.15 laste jopedesse ja autosse saamise protseduur, mis polnud alati kergete killast. 8.30 lasteaed. Jonnimine, minu küljes rippumine ja muu taoline. Kell 9 maandusin higisena ja lõõtsutades kontorisse, tihtipeale pisarate ja tati read mantlikrael.
Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.
Tööd olen ma alati osanud nii teha, et kogu aeg antakse juurde. Mis tähendas, et kuni kolmeni jõudsin vaevalt arvutilt ja telefonilt silmi tõsta.
Kolme ja poole nelja vahel jõudsin toidupoes käia. See kõlab nagu mittemidagi kogenematule silmale. Aga kui sul on üks kahene ja üks neljane ja koju minek tähendab nendega sõidutee ületamist ja trepist kolmandale korrusele ronimist, saab poeskäigust hoolikalt kalkuleeritud ülesanne osta täpselt nii palju asju, kui mahub ühte kotti ja on minimaalselt vajalik õhtusöögi valmistamiseks, sest rohkema jaoks käsi pole.Kuna meie kandi lasteaedades lapsi õue ei viida, siis kella poole neljast edasi olid optsioonid. Kui ei olnud poes käinud või kui poekotis polnud riknevaid asju ja vihma ei sadanud, viisin lapsed parki värske õhu kätte mängima.
Kui olin poes käinud ja kotis oli riknevaid asju või kui sadas vihma, tuli sõita otse koju. Eelmisel aastal olid nad omavahel üsna käredad tüübid. Koos ei mänginud ja igasugune nendevaheline interaktsioon oli reeglina kaklus tõsiste tagajärgedega. Mis tähendas, et olin nendega koos põrandal. Leiutasin mänge, et ergutada neid omavahel ja sõnadega suhtlema. Lahendasin tülisid. Aitasin asju jagada ja muud taolist. Kell 17:30 siuh! telekas käima, lapsed said välja lülitatud ja mul oli tund aega, et teha õhtusöök, panna pesema pesu, koristada, vajadusel vahetada voodites linu, kui kellelgi oli öösel õnnetus juhtunud, teha oma eratelefonikõned.
JA MA OLIN NII VÄSINUD! Ma olin niii väsinud, et peale eeltoodu ei teinud ma mitte kui midagi. Rõdulilled surid, kingad olid puhastamata, juuksurisse ja hambaarsti juurde ei jõudnud eal. Kui keegi oli haige, kutsusin lapsehoidja. Ise arvutasin, et täna on see päev, kus mu tööl teenitud raha läheb lapsehoidja palgaks. Rääkimata muidugi sellest, et mul ei olnud üldse energiat selle jaoks, kui üks lastest oli tujust ära või mingite sinikatega ja esitada küsimus, et mis võiks olla lasteaias juhtunud. Öised palavikud olid maailma lõpp, sest magamata öid ei saanud kunagi järele magada.
Noh ja nüüd ma mõtlen siin, et mis töö ma siin Roomas endale leida võiks ja kas ma tahaks jälle otsast peale kõige seda nüri kündmist. Tagasi konsultandiks pole mõtet minna, sest Roku juba töötab pikki päevi ja kui mina ka hakkan, siis mis me üldse neist lastest saime? Mingi uus amet eeldab nullist alustamist ja madalat palka, mis tähendab, et niikuinii maksaks kogu teenitud raha lapsehoidjale ja lapsi ka ei näeks õieti. Ma ei tea. Mida teised emad teevad? Mis tööd nad teevad? Kuidas nad tööd ja lapsi ja kodu kombineerivad? Kas nad on õnnelikud? Või on ka väsinud ja süütunde all pisut koormas? Päriselt tahaks teada.
venerdì, novembre 04, 2016
10 aastat
Kodumaa, täna saab täis 10 aastat tollest päevast, kui ma oma asjad punasesse kohvrisse pakkisin ja su maha jätsin. Erilisi tulevikuplaane ei olnud, kirg kihutas tagant. Ja vat mis juhtus. Täna istun siin ja mõtlen, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen 10 aastat oma elust Itaalias elanud ja siin vastu pidanud.
Kui ma ei teaks, et homme hommikul tuleb kohe neljanda käiguga ajama panna, formuleeriks diibimat sorti öösel-kella-kahese mõtiskelu, mis sisaldab märksõnu "identiteet (mis see on?), "juured" (kui neid üldse on), "immigrandi elu", "eesti keele unustamine", "sõbrad ja sugulased".
Ma mõtlen neil teemadel juba paar kuud, kui ehmatusega avastasin, et kuidas see nüüd juhtus, et ma olen Itaalias 10 aastat elanud ja ühest küljest oleks elu justkui minust mööda läinud ja teisest küljest olen elanud eriti emotsionaalset üles-alla elu. Ära nüüd, Kodumaa, solvu, aga leian, et Itaalia kogemus on olnud vajalik, et kasvada ja paremaks inimeseks saada. Ma arvan, et Kodumaa turvalises rüpes elades oleks ma täna hoopis teistsugune inimene. Kindlasti ignorantsem, vähem tolerantsem, võib-olla ka emotsionaalselt vähem tasakaalus, sest poleks olnud neid kogemusi, mis sunnivad kasvama, endasse vaatama ja väärtuste üle mõtisklema.
Anyhow, diibi mõtiskelu jaoks pole hetkel aega, sest ilu-uni kutsub. Hommikul otsustan, kas on kohane pokaale kõlistada või mitte, aga kindel on see, et sina, Kodumaa, oled mul endiselt südames.
Tarvitseb mul vaid korraks...
Ühel pühapäevasel pealelõunal juhtus selline ennekuulmatu lugu, et jäin hetkeks diivanile tukkuma ja Roku lastega tegelema. Kui ärkasin, avastasin, et sodisid KÕIK KOLMEKESI seina :)
Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.
Meespere oli tulemuse üle nii uhke, et ei jäänud minulgi muud üle, kui loomingulist initsiatiivi ja nõtkeid pliiatsitõmbeid kiita.
martedì, ottobre 25, 2016
Minu kompromiteerivad tutvused
Täna, Kodumaa, tahtsin sulle kirjutada sellest, kui kergelt satun ma piinlikesse olukordadesse. Pole üldse tarvis poliitikasse minna või end arutult täis kaanida. Leidlikule piisab vähesest!
Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas
Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.
Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rushdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.
Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.
Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati
Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.
Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.
Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it. Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.
Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)
Lugu 1 ehk kuidas minust sai selgrootu silmakirjatseja liiklusohutuse vallas
Kui ma Nummikut ära tooma lähen, juhtub täpselt samal ajal oma poisile järele tulema keegi elukutselise koduperenaise rihmikutega ema, kelle rahvust ma alguses tuvastada ei suutnud. Lasteaia personaliga räägib itaalia ja vahel inglise keeles, oma tõmmu lapsega mingis kolmandas keeles, mille sarnast ma veel kuulnud polnud. Kui kristalselt aus olla, siis nende rihmikute pärast ma ei kippunud tema rahvust väga tuvastama. Aga ühel päeval astus proua krapsti! ligi ja tutvustas, et ta on S. Aserbaidzaanist.
Läks paar päeva mööda. Seoses väikese vihmasajuga olin jätnud Hurmuri hetkeks koju (mitte üksi, loomulikult) ja plaanisin Nummikuga koos kvaliteetaega veeta ehk siis käsikäes lasteaiast koju jalutada. Proua S ka kohal nagu viis kopikat. Lisaks temale veel keegi prouadarja, keda ma varemgi näinud olin ning selgus, et samuti Aserbaidzaanist. No tore, liigume väljapääsu juurde ja justkui maa alt kerkib proua S abikaasa. Kuidagi arusaamatult kiiresti saabus ettepanek, et me viime teid koju ära. Vastasin, et kodu on lähedal ja ärgem tehkem tüli, aga poisid sagisid ja mängisid nii rõõmsasti, ettepanek tehti nii tungivalt ja ei tulnud seal püstijalu häid põhjuseid keeldumiseks, samal ajal kui kolm paari lõunamaiseid sõstrasilmi mind intensiivselt puurisid.
Konteksti selgitamise huvides lisan, et lasteaia ees, nagu Itaalias tavaks, on üks kreatiivselt pargitud autode-mootorrataste padrik. Autosid leiab parkimiseks ette nähtud kohtadel, ülekäigurajal, ristmikul, kõnniteel, sõiduteel kahes ja vahel ka kolmes reas (jah, see korralik, kes oma auto parkimiskohale pani, peab ootama, kuni kaks autot eest ära sõidavad). No otsin seal padrikus mingit minibussi moodi asja, sest ilmselgelt plaanisid meiega koos sõita ka prouadarja oma lapsega, proua S, tema kaks last ja mõistagi abikaasa. Kokku oli meid siis 4 täiskasvanut ja 4 last, kui sul, Kodumaa, vahepeal lugemine sassi läks. Hakkab juba Salman Rushdie raamatuks kätte ära minema kogu see tegelaste rohkus.
Ootamatult peatusime BMW X5 juures, millel kõik uksed kutsuvalt lahti justkui hakkaks lendu tõusma. Taipasin, mis toimub, hakkasin jorutama, et me ei mahu ja kodu on lähedal ja ärge muretsege päriselt. Mu vastleitud lõunamaised sõbrad lükkasid mu otsustavalt esiistmele, härra S hüppas rooli. Nummik oli juba omal algatusel tahaistmele roninud ja vajutas innustunult nuppe ja lärmles Aserbaidzaani poisiga. Ülejäänud täiskasvanud ja lapsed hüppasid ka tahaistmele. Turvatoole ei olnud ruumi tegemiseks ära võetud, sest neid lihtsalt polnudki. Üldmulje oli nagu rändtsirkus, vaid katusele seotud elevant oli puudu. Härra S muheles, et oh ta on nii harjunud, et autos kisatakse, et ta ei oska sõitagi, kui vaikne on. Pealegi olla Rooma liiklus Aserbaidzaaniga võrreldes nii igav ja rahulik. Mõistsin, et pole vist see seltskond, kus turvatoolidest rääkida. Õnneks kestis sõit 700 meetrit ja see kõik juhtus juba paar nädalat tagasi, aga pika taibuga inimesena mõtlen siiani, et kuidas see nüüd nii läks, et ise nõuan kategooriliselt turvatooli kasutamist ja turvavöö kinnitamist (ja siin Itaalias tuleb seda nõuda ja meelde tuletada oi kui tihti) ning korraga leian end istumas 5-kohalises autos, kus reisivad kaheksa inimest, kellest neli peaks ilmselgelt turvatoolis olema. Arvan, et nad hüpnotiseerisid mind. Muud vabandust ei ole.
Lugu 2 ehk kuidas mu no guns policy'le ujulas vesi peale tõmmati
Nummiku lasteaias pakutakse lastele võimalust reede hommikuti basseinis ujumas käia. Aga trikk on selles, et lapsevanem peab ise oma lapse basseini viima, hängima basseini kohal spetsiaalsel rõdul 45 minutit ning pärast oma siniste huultega võsukese kokku pakkima ja ära viima. Ideaalne koht teiste emadega rõõmsalt lobisemiseks, kui ma seoses puudujääkidega lastehoolduse alases logistikas ei peaks Hurmurit sinna basseini kaasa vedama.
Ühesõnaga, meie basseiniskäigud näevad sedasi välja, et Nummiku assisteerimise ajaks proovin Hurmurile mingi tegevuse leida ja palvetan, et kui Nummikuga naasen, leian Hurmuri sealt, kus ma ta jätsin. Näiteks ükskord tuli tal vahva mõte end kappi peita. Aga see selleks. Ujumise ajal on mul loominguline ülesanne leida Hurmurile tegevust. Kott on täis raamatuid, mänge ja muud Montessorit. Sest ma püüan olla tubli lapsevanem ja teen pingutusi selle nimel, et lapsed ei istuks ekraanide ees.
Ühesõnaga, esimese ujumistunni esimestel minutitel tutvusin proua D-ga Barcelonast. Just nii ta ütleski, et "ta tuleb Barcelonast". Õnneks olin äsja tema kodulinnas käinud, Kataloonia iseseisvuspüüetega värskelt kursis ning oli väga huvitav täheldada seda nüanssi, et ta ei tulegi Hispaaniast. Selgus ka, et ma meenutan talle väga tema ülikooliaegset sõbrannat Tsehhi vabariigist, kes olla samuti pikk ja blond ja pidada olema lausa sarnaste näojoontega (vt ka: esimesel deidil teatatakse sulle, et näed välja täpselt nagu eksabikaasa). Erinevalt proua S-st saime proua D-ga jutusoonele, Hurmuril hakkas igav ja proua D tõmbas kotist välja iluvõimlemise lindi, et mu võsukest destruktiivsuse teelt tagasi aidata. Umbes niikaua oli Hurmur hõivatud, kuniks ta linti peos keerutas ja mõtles, et mida sellega tehakse. Näitasime abivalmilt natuke ette ka ja edasi olid järgmised 4 minutit sisustatud sellega, et ta proovis linti endale püksi toppida. Edasi tuli juba muud tegevust leida.
Järgmiseks ujumistunniks olin valmistunud! Raamatud, värvipliiatsid, kaustik, Legod. Liimi ja plastiliini ei olnud, aga üldises plaanis you name it, I've got it. Kahju ainult, et Hurmur millesti ei huvitunud. Ujula rõdul oli palav, niiske, igav. Võtsin tal riideid vähemaks ja tegime igasugu akrobaatilisi mänge ning muud füüsilist koos. See kestis 10 minutit. Hurmur hakkas mind käest tirima, et võiks koju minna. Abivalmis proua D Barcelonast oli mu pingutusi vist juba pikemat aega jälginud, hüppas ligi ja teatas, et seekord võttis ta Hurmurile mänguasja kaasa. Kuldsete kaunistustega must revolver! Ja nii juhtuski, et hoolimata sellest, et hoiame kodu relvadest puhtana ja oleme sugulastel relvade kinkimise keelanud, jookseb Hurmur laste ujulas, kõikide Nummiku klassikaaslaste emade kergitatud kulmude ja pilkude all ning vehib püssiga.
Ma ei võta enam ausalt sel teemal sõna, kas peaks lubama lastel relvadega mängida ja kas turvatoolid võiks autos olemas olla :)
sabato, ottobre 22, 2016
Kuidas neid katkenud jutulõngu üldse jätkataksegi?
Kodumaa, aastaid on mööda läinud sellest, kui siin blogis viimast korda sõna võtsin. Polnud käinud sissegi logimas. Nüüd proovisin. Parool oli veel meeles. Tunne on, justkui oleks tagasi tulnud ammu mahajäetud koju. Keerad võtit. Ise ka pooleldi üllatud, et veel keerab. Teed ukse aeglaselt lahti. Kohe sisse ei astu. Seisatad lävel. Hingad sõõrmetesse ettevaatlikult seda tuttavlikku lõhna, mida ainult oma isiklikus ruumis tunneb. Segatuna tolmu, tuulutamata seisnud ruumi ja veel millegi... huvitavaga. Kanalisatsioon? Surnud hiir?
Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.
Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?
Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.
Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.
Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.
Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.
Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!
PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!
Kulged ettevaatlikult tolmunud põrandalaudadel. Lased pilgul käia üle mahajäetud mööbliesemete (kui aegunud nad nüüd näivad!), raamatute, piltide ja aknalaudade, kus sai tundide kaupa istutud. Koltunud ajaleht kümne aasta taguse kuupäevaga. Tass, millest sai igal hommikul kohvi joodud. Meenutad, mis kõik siin kunagi ei toimnud. Mis sahmimine, mis pillerkaar, mis naerukilked, mis pisarad. Tundus, et elu oli just nüüd ja ei saa kunagi olema teistsugune. Aga saab olla teistsugune. Oi kuidas saab! Oi, kuidas ma olen muutunud. Aga, sina, vana kodu, oled selline nagu enne. Võtad mind vaikselt oma rüppe. Ei esita küsimusi, ei süüdista et kus olin, ei hõiska rõõmust, ei tee nägu justkui mõistaks. Lihtsalt vaikselt embad.
Ühesõnaga, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin öösel kell 2?
Jah, hetk tagasi vaatasin näiteks kella, tõdesin, et on kl 2 öösel ja küsisin endalt, et mida ma teen arvutis ja üleval kell 2 öösel, endal hambad pesemata, ja ilmselgelt vastus on see: getting into trouble.
Getting into trouble minu väikeses maailmas tähendaks midagi sellist, et proovin Kodumaale mõne kirjakese kirjutada. Kas Kodumaale neid kirju vaja on, seda ei tea. Aga mulle vist natuke ikkagi on vaja. Kasvõi selleks, et eesti keel ära ei ununeks.
Kahe nädala pärast saab mul täis 10 aastat Itaalias elamisest. See on päris pikk aeg ja ma pean veel ise ka mõtlema, kuidas sellesse suhtuda, et ma olen 10 aastat Itaalias elanud. Üks asi on aga kindel. Huumorist siin Itaalias puudu ei tule. Olgu siis või mustast huumorist. Tegelikult mul juba üks teema on, mida sinuga, Kodumaa, jagada.
Aga hetkel hakkab kell juba pool kolm saama ja ma pean kl 7 tõusma, et Hurmur basseini viia. Tuleb end otsustavalt diivanist lahti rebida ja võtta vastu strateegiline otsus: kas lähen magama täiskasvanute voodisse ja riskin, et enne kl 7t tuleb Nummik või Hurmur ka sinna ja ma pean neid tagasi oma vooditesse kupatama (vt ka: rikutud ööuni). Või siis lähen juba otsejoones nende tuppa ja arvutan (seda kõike täpselt nii kristallselge mõistusega, nagu see saab olla ühel Kanal peaaegu kl 3 hommikul) kumb neist võiks suurema tõenäosusega minust lähima 4 tunni jooksul puudust tunda ja asun õigele voodile külitama, et saaks need 4 tundi segamatult magada. Vot sellised spetsiifilised kalkulatsioonid, kallis Kodumaa, toimuvad mu elus hetkel. Ise ka imestan, mis tase.
Kodumaa, oleks tore sinuga veel kohtuda. Tsau!
PS! Lugejad said osavalt siit minema suunatud, nii et nüüd, Kodumaa, tundub, et jäimegi täitsa kahekesi. Haha!
lunedì, ottobre 22, 2012
Halloo
Tere, Kodumaa. Sulle oli tore kirjutada, aga nyyd on mul uus blogi - Teine Itaalia. Nàeme seal.
lunedì, marzo 26, 2012
Soola haavale
Depressiivsetel esmaspàevadel, peale seda kui pyhapàevane "Report" ilusti vaadatud ja jàrjekordne saast armsasti hingesoppidesse settinud, on sobilik kuulata Fabri Fibra ja Gianna Nannini esituses laulu "In Italia".
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei ytle
Ci sono cose che nessuno ti darà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei anna
Sei nato e morto qua
Oled syndinud ja surnud siin
Nato e morto qua
Syndinud ja surnud siin
Nato nel paese delle mezza verità
Syndinud pooltòdede maal
Dove fuggi?
Kuhu pògened?
In Italia pistole in macchine
Itaalias. Relvad autodes.
In Italia Machiavelli e Foscolo
Itaalias. Machiavelli ja Foscolo.
In Italia i campioni del mondo
Itaalias. Maailmameistrid.
Sono in Italia
On Itaalias.
Benvenuto.
Teretulemast.
In Italia fatti una vacanza al mare
Itaalias. Puhka mere ààres.
In Italia meglio non farsi operare
Itaalias. Parem mitte lasta end opereerida.
In Italia non andare all’ospedale
Itaalias. Mitte haiglasse minna.
In Italia la bella vita
Itaalias. Ilus elu.
In Italia le grandi serate e i gala
Itaalias. Glamuursed peod ja galaòhtud.
In Italia fai affari con la mala
Itaalias. Teed àri allmaailmaga.
In Italia il vicino che ti spara
Itaalias. Naaber, kes sind tulistab.
In Italia…
Itaalias...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
ci sono cose che nessuno ti darà…
sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia i veri mafiosi sono
Itaalias. On tòelised mafioosod.
In Italia i più pericolosi sono
Itaalias. On kòige ohtlikumad.
In Italia le ragazze nella strada
Itaalias. Tydrukud tànaval.
In Italia mangi pasta fatta in casa
Itaalias. Sòòd kodus tehtud pastat.
In Italia poi ti entrano i ladri in casa
Itaalias. Ja pàrast tulevad pàtid sulle koju.
In Italia non trovi un lavoro fisso
Itaalias. Sa ei leia pysivat tòòkohta.
In Italia ma baci il crocifisso
Itaalias. Aga suudled krutsifiksi.
In Italia i monumenti
Itaalias. Monumendid.
In Italia le chiese con i dipinti
Itaalias. Kirikud maalidega.
In Italia gente con dei sentimenti
Itaalias. Tunnetega inimesed.
In Italia la campagna e i rapimenti
Itaalias. La campagna ja ròòvimised. (La Campagna vòib olla nii regioon, kus asub Naapoli, aga ka lihtsalt maa, selles mòttes, et maa versus linn. Kumba siin mòeldakse, pole kindel, aga minu meelest on just lahe see, et vòib mòlemat tàhendada).
In Italia...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
Ci sono cose che nessuno ti darà…
Sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia le ragazze corteggiate
Itaalias. Tydrukud, kellega flirditakse.
In Italia le donne fotografate
Itaalias. Naised, keda pildistatakse.
In Italia le modelle ricattate
Itaalias. Modellid, keda santazeeritakse.
In Italia impara l’arte
Itaalias. òpi kunsti.
In Italia gente che legge le carte
Itaalias. Inimesed, kes kaarte panevad.
In Italia assassini mai scoperti
Itaalias. Mòrvarid, keda kunagi ei leita.
In Italia volti persi e voti certi
Itaalias. /See lause on bellissima, aga ma ei oska seda arusaadavalt tòlkida. Kes oskaks?/
In Italia...
Lapsed, kes te laulu àra kuulasite ja sònad hoolega làbi tòòtasite, tulge nyyd kòik siia helgele pàikesemaale mulle kylla! :)
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei ytle
Ci sono cose che nessuno ti darà…
On asju, mida mitte keegi sulle ei anna
Sei nato e morto qua
Oled syndinud ja surnud siin
Nato e morto qua
Syndinud ja surnud siin
Nato nel paese delle mezza verità
Syndinud pooltòdede maal
Dove fuggi?
Kuhu pògened?
In Italia pistole in macchine
Itaalias. Relvad autodes.
In Italia Machiavelli e Foscolo
Itaalias. Machiavelli ja Foscolo.
In Italia i campioni del mondo
Itaalias. Maailmameistrid.
Sono in Italia
On Itaalias.
Benvenuto.
Teretulemast.
In Italia fatti una vacanza al mare
Itaalias. Puhka mere ààres.
In Italia meglio non farsi operare
Itaalias. Parem mitte lasta end opereerida.
In Italia non andare all’ospedale
Itaalias. Mitte haiglasse minna.
In Italia la bella vita
Itaalias. Ilus elu.
In Italia le grandi serate e i gala
Itaalias. Glamuursed peod ja galaòhtud.
In Italia fai affari con la mala
Itaalias. Teed àri allmaailmaga.
In Italia il vicino che ti spara
Itaalias. Naaber, kes sind tulistab.
In Italia…
Itaalias...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
ci sono cose che nessuno ti darà…
sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia i veri mafiosi sono
Itaalias. On tòelised mafioosod.
In Italia i più pericolosi sono
Itaalias. On kòige ohtlikumad.
In Italia le ragazze nella strada
Itaalias. Tydrukud tànaval.
In Italia mangi pasta fatta in casa
Itaalias. Sòòd kodus tehtud pastat.
In Italia poi ti entrano i ladri in casa
Itaalias. Ja pàrast tulevad pàtid sulle koju.
In Italia non trovi un lavoro fisso
Itaalias. Sa ei leia pysivat tòòkohta.
In Italia ma baci il crocifisso
Itaalias. Aga suudled krutsifiksi.
In Italia i monumenti
Itaalias. Monumendid.
In Italia le chiese con i dipinti
Itaalias. Kirikud maalidega.
In Italia gente con dei sentimenti
Itaalias. Tunnetega inimesed.
In Italia la campagna e i rapimenti
Itaalias. La campagna ja ròòvimised. (La Campagna vòib olla nii regioon, kus asub Naapoli, aga ka lihtsalt maa, selles mòttes, et maa versus linn. Kumba siin mòeldakse, pole kindel, aga minu meelest on just lahe see, et vòib mòlemat tàhendada).
In Italia...
Ci sono cose che nessuno ti dirà…
Ci sono cose che nessuno ti darà…
Sei nato e morto qua
Nato e morto qua
Nato nel paese delle mezze verità
Dove fuggi?
In Italia le ragazze corteggiate
Itaalias. Tydrukud, kellega flirditakse.
In Italia le donne fotografate
Itaalias. Naised, keda pildistatakse.
In Italia le modelle ricattate
Itaalias. Modellid, keda santazeeritakse.
In Italia impara l’arte
Itaalias. òpi kunsti.
In Italia gente che legge le carte
Itaalias. Inimesed, kes kaarte panevad.
In Italia assassini mai scoperti
Itaalias. Mòrvarid, keda kunagi ei leita.
In Italia volti persi e voti certi
Itaalias. /See lause on bellissima, aga ma ei oska seda arusaadavalt tòlkida. Kes oskaks?/
In Italia...
Lapsed, kes te laulu àra kuulasite ja sònad hoolega làbi tòòtasite, tulge nyyd kòik siia helgele pàikesemaale mulle kylla! :)
Meie iganàdalane àng
Meil siin Itaalijamaal oli kunagi vahva telesaade "Report". Jeebus, ma ei jòudnud àra imestada! Iga kord oli minu meelest mingi selline teema, mis Eestis maailmasuuruse skandaali pòhjustaks. No ikka korraliku skandaali, stiilis Siim Kallas ja kadunud miljonid. Aga teate, mis àngi tekitab? Neil on igal pyhapàeval mingi ròlge moraalne màdapaise teemaks. Uskumatut korruptsiooni ja muidu paska paljastada. Aga keegi ei rààgi sellest! Miks ei loe me ajalehest, et "Report" paljastas jàrjekordse korruptandi, maffiaga koostòòd tegeva poliitiku jms? Analyyse? Kommentaare? Arvamusi? Midagigi? Ei halligi. Nada. Nil. No ilmselt need "Reporti" teemad on nii tavaline asi siin Itaalias, et uudisvààrtust ei ole eriti. Vot see tekitabki àngi.
Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!
Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.
Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.
Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.
Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!
Anyhow, vahepeal seda saadet ei olnud (poliitilistel ja muudel pòhjustel) ning eile avastasin oma suureks ròòmuks, et "Report" on tagasi. Juhhei! Ja mida me kuuleme? Juttu tuli Monti valitsuse pensionireformist, mis iseenesest on puhas àng ja debor, aga yhtlasi rààgiti ka Itaalia pensionisysteemist yldiselt. Oh jeerum jeerum jeerum!
Lapsed, Itaalia on tore pàikesemaa, aga enne kui hakkate siia tòòle tulema, selgitaks ma teile kiirelt siinse pensionisysteemi yht vàga pònevat aspekti, nii nagu ma eile aimamisi aru sain. Siiani polnud ma sellele yldse mòelnud, sest ytlen ausalt - olen viis aastat Itaalias tòòtanud ja pole veel oma palgalipikul kajastuvat riiklike, regionaalsete, misiganes maksude, mahaarvamiste, juurdearvamiste ràgastikku suutnud lahti mòtestada. Mis siin veel pensionist rààkida.
Yhesònaga, kòigepealt on siin INPS, mis kogub pensioniraha. Riiklik pensionikassa pòhimòtteliselt. So far so good.
Lisaks eksisteerivad igasugused gildid vastavalt ametile, kellel on ka mingid omad pensionifondid. Igal gildil on omad reeglid selle kohta, kui suur protsent palgast pensionifondi làheb, mitu aastat peaks raha koguma, et pensioni saada jne. Nàiteks ehitajad maksavad mingi umbes 40% palgast pensionifondi, aga arhitektid ca 10%. Yhesònaga, maksad mingi protsendi INPS-le ja mingi protsendi oma gildi pensionifondi. Siiamaani on suhteliselt loogiline.
AGA. Igal gildil reeglid selle kohta, mitu aastat minimaalselt pead olema fondi panustanud, et oma raha tagasi saada. Nàiteks 10 aastat. Kui 10t aastat tàis ei saa, oled oma rahast ilma. Ei ole nii, et saad seda kuidagi integreerida oma riikliku pensioniga vms. Mario Monti vòib ju òelda, et nii tore on tòòkohti vahetada, aga pàriselus on ilmselt nii, et kes tòòkohti vahetab, viskab lihtsalt pensioniraha tuulde.
Oh ja last but not least. Tòòtad, tòòtad, tòòtad oma benedetto posto fisso'l, maksad pensionikassasse, nii et veri ninast vàljas ja kui pensionile làhed, siis vòib juhtuda, et sul on variant - kas saada mingi 1200 eurot kuus vòi minimaalse riikliku pensioni (ca 500 eurot vist). Nt làhed 60-aastaselt pensionile, aga reegel nàeb ette, et pead olema 60 aastat vana ja akumuleerunud 40 aastat makseid pensionifondi. Mitte niisama 40 aastat, vaid konkreetselt ametikohal 40 aastat. Kui sul 40 aasta eest makseid pole, siis piisab vaid sellest, et kàid riigile mingi summa vahemikus nàiteks 20 000 - 400 000 eurot ja saadki oma 1200 eurose pensioni kàtte. Imetabane! òigupoolest Roku Kunstnikust Emaga juhtus tàpselt selline skeem, aga kuni eilseni ei saanud ma yldse aru, miks ta oma ausalt vàljateenitud pensioni kàttesaamiseks pidi riigile mingi 20-30K eurot eurot maksma. Tal jài vist òpetajana tòòtatud aastaid puudu, sest oma karjààri algusaastatel ta ei olnud òpetaja. Inimene ju fakken tòòtas, vòi kuidas? Kui ta ei maksaks riigile seda summat, siis saaks ta tàpselt samapalju pensioni nagu mòni teine, kes yldse ei tòòtanud. Vòi sain ma valesti aru? Ei, vist ikkagi ei saanud valesti aru.
Kusjuures vabalt vòib juhtuda, et INPS on arvutuse valesti teinud ja nàiteks 435 678 euro asemel tuleb maksta 134 567 eurot. Valem on mòistagi nii keeruline, et ainult superarvuti vòi Kasparov saaks sellest aru. Ehk et normaalsel kodanikul ei ole eriti vòimalusi mòistmaks, kuidas INPS konkreetse numbrini jòudis. INPS muidugist meilidele vòi telefonidele ei vasta. Mingi klipp oli "Reportis" sellest, kuidas inimesed hommikul 6.30 INPS-i ukse taha jàrjekorda vòtavad, et infot saada. Oh, infoyhiskond maiàss.
Kokkuvòttes on yhelt poolt inimesed, kes maksavad INPS-ile ja pensionifondi, aga oma raha tagasi ei saa ning teiselt poolt liigub neis pensionifondides miljoneid eurosid kasutamata raha. Osa jààbki justkui kasutamata ja osaga tehakse tehingud stiilis "poliitik ostab Rooma kesklinnas maja 20 miljoni euroga, mille pensionifond omakorda soetab jàrgmisel pàeval hinnaga 40 miljonit eurot". Mismòttes sellised asjad ei ole skandaal, aga uudistes kedratakse meil eelmise aast juulikuust saati mingit mysteeriumu mehest, kes justkui oma naise àra tappis, aga kindel ei ole ja yldsegi kus on naise laip ja mingi mobiiltelefon on kuskile kadunud ja misiganes. Mind absoluutselt ei huvita igal òhtul kuulata heietusi sellest tyytust Melania Reast. Rààkigem pigem sellest majast, mis Roomas yleòò ulmelise hinna eest omanikku vahetas ja karistagem syydlasi! Okei, ma pole eile syndinud ja saan aru kyll, et Melania Rea on weapon of mass distraction, aga poriseda tahaks ikkagi, eksju.
Ja lòpetuseks tuli "Reportist" vahva nàide sellest, kuidas Itaalia riik seadusi tagasiulatuvalt rakendab. Kiire vahemàrkusena - meil on siin Francavillas tuttav commercialista G. Iga kord kui Roku ja G-ga pizzale làheme, tuleb varem vòi hiljem ette tagasiulatuvalt rakendatavate seaduste teema, mille menetlemise tulemusena oleme nagu kolm kurva kuju ryytlit. Kristalliseernud meeleheide. Siis me tavaliselt sòòme ja joome nagu meeletud, et hommikuks see jutuajamine meelest oleks làinud. Oh, valus teema!
Yhesònaga, miski advokaat maksis advokaatide pensionifondi, mis toimis kuidagi nii, et maksad ainult sellesse konkreetsesse fondi, aga millegipàrast seadus oli selline, et INPS-le paralleelselt ei pidanud maksma. Vahva. Nyyd olla uus seadus vàlja tulnud, mille kohaselt kòik advokaadid peavad ikkagi INPS-ile ka maksma ja mitte alates tànasest, vaid 2005 aastast alates. Mòelda vaid - maksad, maksad, muudkui maksad oma ònnistatud pensionifondi makseid ja siis tuleb seadus, mis ytleb, et - ahhaa! - oled riigile viimase kuue aasta pensionimaksed vòlgu. Maksa àra! Ma ytlen, lapsed, maffia ràket on hubane teeòhtu vòrreldes sellega, kuidas Itaalia riik oma kodanikke ahistab.
Jeebus ja see kòik on TEGELIKULT nii keeruline, et ma puudutasin siin vaid tiivaotsaga ja vàgagi pògusalt jààmàe tippu ning pole yldse kindel, et òigesti arugi sain. Tore on see, et nyyd hakkab igal pyhapàeval "Reportist" tulema uusi teemasid nagu saelaudu. Jei! Esmaspàevane debor on garanteeritud!
Iscriviti a:
Commenti (Atom)
